10 raamatut — Irina Möldre

Aleksandr Puškin “Muinasjutt tsaar Saltaanist, tema pojast, kuulsast ning vägevast sangarist vürst Gvidoonist ja imekaunist tsaaritarist Luigest”

Seda raamatut luges mulle ette ema. Luges ette vene keeles ja nii mitu korda, et esimene pool värss-muinasjutust on meile mõlemale pähe kulunud. Tavaliselt tuleb see osa ka ettekandmisele jõulude ajal, et oma kingid välja lunastada. Ning tundub, et Jõuluvana on meist juba tüdinud, sest kingid saame kätte väga kähku — nii, et poolest muinasjutust vaevalt pool saab ette kantud 😊

 

Victor Hugo “Cosette”

Selle raamatu puhul on eriti oluline, et kindlasti peab ta olema välja antud 1978. aastal ning sees peavad olema Siima Škopi illustratsioonid. Ta on eriline minu jaoks, sest tegu on minu esimese raamatukogust laenutatud raamatuga. Täpsemini siis on see raamat, mille laenutasin Tartu Linnaraamatukogu Tammelinna harukogust siis, kui tegin omale pileti. Raamatukogu asus siis aadressil Riia tänav 60 ning siiamaani, kui möödun sellest majast, siis mõtlen heldimusega oma lugejakarjääri algusele ja “Cosette’ile”.

 

Roald Dahl “Matilda”

Ühele lugejale peab raamat lugejast kindlasti meeldima! Eriti kui see lugeja, kellest loetakse, on Matilda! Minu jaoks oli ja on see hea tuju raamat – see tähendab, et seda lugedes muutub tuju paremaks! Eks oli aeg, kui tahtsin, et ka mul tekiksid erivõimed, mis aitaksid maailma jamadega toime tulla ja oma enda “proua Sõnnistele” koht kätte näidata.

 

J. K. Rowling “Harry Potteri” sari

Ma olen potterhead juba väga pikka aega. Harry Potterini jõudsin tegelikult oma arsti soovituse kaudu ning esimestest lehekülgedest minu jaoks tagasiteed enam polnud. Olen neid raamatuid korduvalt lugenud, näinud filme, käinud stuudiotuuril ning kulutanud aega ja raha oma Potteri-kogu täiendamisele. See, et mul on ainuüksi sarja esimest raamatut kodus neli eri väljaannet, on täiesti normaalne. Tegelikult võiks neid vist isegi rohkem olla 😊

 

Mihhail Bulgakov “Meister ja Margarita”

Ma tegin selle raamatuga esimese katse kaheksandas klassis. Siis asi ei edenenud kohe kuidagi. Uuele katsele läksin kümnendas ning tulemuseks oli uus lemmik, mida praeguseni püüan igal aastal uuesti lugeda. See on absurdne ja sügavalt filosoofiline teos, mis iga lugemiskorraga avab minu jaoks endas midagi uut. Lisaks on selles raamatus minu arvates üks keeleliselt kauneimaid lauseid ilukirjanduses: “Ratsaväelase lohiseval sammul, valge, vereva palistusega mantel õlgadel, astus kevadkuu niisani neljateistkümnenda päeva varahommikul Herodes Suure palee tiibu ühendavasse kaetud sammaskäiku Juudamaa prokuraator Pontius Pilatus.”

 

J. R. R. Tolkien “Sõrmuste isand” jt.

Tegelikult, ma esmalt nägin filmi. Siis lugesin raamatuid. Ja siis lugesin raamatuid uuesti ja uuesti ja uuesti. Lugesin neid nii palju, et päris mitu luuletust jäi justkui iseenesest pähe. Siis õppisin pähe ka ülejäänud – ka need megapikad! Ja kasutasin neid siis, kui oli vaja (loe: jõuluvana salmid). Tolkienit ei saa küll nimetada minu ukseks fantaasiakirjandusse, sest olin varem midagi ikka lugenud, aga oluline on ta küll. Temast algas minu kiindumus high fantasy vastu, mida püüan nüüd tagasi saada.

 

Terry Pratchett ja Neil Gaiman “Head ended”

Siis, kui Irina Pratchetti raamatud avastas, oli autor juba Eestis käinud ja lugejatega kohtunud. Ühesõnaga avastasin Pratchetti enda jaoks siis, kui nägin ajalehes, et ta oli Eestis käinud. Huvipärast võtsin lugeda tema raamatu “Vaibarahvas” ning lugesin siis järjepanu läbi kõik, mis tal kirjutatud ja eesti keelde tõlgitud oli. Lõpuks jõudsin “Heade enneteni” ning sain aru, et Neil Gaimaniga ühesse kirjutatud raamat on minu jaoks lihtsalt loodud. See võis olla ka väikestviisi põhjuseks, miks ma ülikooli usuteadust õppima läksin. “Räägitakse, et põrgus on parimad bändid. See on suures osas õige. Aga taevas on paremad koreograafid.”

 

Haruichi Furudate “Haikyu!!”

“Haikyu!!” on manga võrkpallist, millest on tehtud ka anime. Kui nüüd päris ausalt kõik üles tunnistada, siis alguses mulle see anime ei meeldinud. Minu jaoks oli võrkpall arusaamatu sport ja peale paari osa vaatamist ma loobusin. Mõni aasta hiljem jõudsin aga selle juurde ikkagi tagasi – lausa nii korralikult, et otsustasin katsetada ka mangaga. Nüüdseks on mul 45-köiteliset sarjast puudu 8 köidet! See on mu lemmik manga; minu esimene manga, mis saab peagi täis komplektiks. Miks mulle “Haikyu!!” meeldima hakkas – selle tegelased on lõputult toredad, täis entusiasmi ja armastust võrkpalli vastu; pea kõigil tegelastel on oma taustalugu ning põhjused, miks nad on nagu on; autori huumor ja lugu lihtsalt haarab lugeja kaasa!

 

Taylor Jenkins Reid “Evelyn Hugo seitse abikaasat”

See on kohe kindlasti üks minu viimaste aastate suuri lemmikuid ning nüüd on ta lõpuks olemas ka eesti keeles! Raamat Hollywoodi tähesärast ja kõigest ning kõigist, kellest tuli Evelyn Hugol tähesära poole püüeldes üle ronida. Reid loob niivõrd tõese Hollywoodi kuldaja staari, et korraks tekib tunne, et ta oli päriselt olemas. Lugeja elab talle kaasa, armub koos temaga ja tunneb koos temaga tema südamevalu. Sellest raamatust saab alguse Taylor Jenkins Reidi universum, kus elavad lisaks Evelyn Hugole ka tema järgmiste raamatute staarid: Daisy Jones, Mina Riva, Carrie Soto jpt. Iga raamat ja tegelane on omavahel kuidagi seotud, aga see põimumine on nii õrn, nii kerge, et iga järgneva raamatu lugemine eraldiseisvana on täiesti võimalik. Kui pilgutad valel hetkel, siis võib täitsa juhtuda, et ei märkagi varasemast raamatust tuttavat kuju nurga taha kadumas.

 

Mõtlesin, et viimane raamat võiks olla midagi värskemat, sel aastal loetut. Miski, mis on just hiljuti muljet avaldanud või meelde jäänud.

Quentin Tarantino “Ükskord Hollywoodis”

Mulle tõesti meeldis film, mille Tarantino raamatuks kirjutas. Selles oli nii palju viiteid ja vihjeid asjadele, millest saad aru vaid siis, kui tead veidigi 1960.-ndate lõpu 1970.-ndate alguse Hollywoodi kohta. Arvasin, et film on täiuslik ja paremaks enam minna ei saa! See raamat näitas, et saab ikka küll. Tarantino on fantastiline kirjanik, üks parimaid jutustajaid maailmas! Kõik see, mis oli filmis, oli olemas ka raamatus, võib-olla küll vähem olulisel kohal. Lisaks oli aga võimatu hulk informatsiooni, mida filmi vaadates lihtsalt ei saa vastu võtta. Väike ojake, mida Tarantino kasutas loo jutustamiseks filmis, on selles raamatus kasvanud suureks kärestikuliseks jõeks ning infotulv ähvardab lugeja endaga kaasa viia. Aga, oh millisele seiklusele lugeja selles möllus satub! Ja kui targana ma ennast selle lugemise järel tundsin!

 

Irina Möldre

10 raamatut — Mai Põldaas

Tegin enda kümne raamatu valiku lähiminevikus loetud raamatute hulgast. Kui varasemaid mõjutusi mainida, siis lapsepõlves olid mu suurimad lemmikud Astrid Lindgreni, Eno Raua, Aino Perviku ja Ottfried Preussleri (algul “Väike nõid”, pärast “Krabat”) raamatud – mõni ime siis, et nüüd heameelega ulmet loen! Teismelisena ei olnud mul midagi kooli kohustusliku kirjanduse lugemise vastu – seda ilmselt tänu headele kirjandusõpetajatele, kes selle lugemise huvitavaks oskasid teha. Ja ühtlasi hakkasin kõrvale ise tasapisi ka koduse ja sugulaste-tuttavate raamaturiiulite sisu avastama.

Järgnevalt minu kümme raamatut, mida nimetan täiesti juhuslikus järjekorras. Ja inglise keelest tõlgitute puhul igaksjuhuks lisan, et ise olen lugenud originaale, kuid loodan, et tõlked eesti keelde on õnnestunud!

1. Sari “Eesti novell”, mida praeguseks on ilmunud neli köidet: 2018, 2019, 2020, 2021. Annab toreda ülevaate aasta jooksul ilmunud parimatest juttudest. Saab lugeda tuttavaid lemmikuid ja proovida uusi tulijaid.

.

2. Tõnis Vilu “Tundekasvatus”. Autori viimane raamat, kuid samahästi võiks siin nimetada ka kõik tema eelnevad luulekogud. Huvitav ja omanäoline autor eesti luules. Iga kogu on ise teemal ja oma kontseptsiooniga – põnev!

.

3. Frank Herbert “Düün”. Ulmeklassika, mille tõi päevakorda Denis Villeneuve’i suurepärane film. Raamat, mis on väga hästi ajale vastu pidanud ja mis on jätkuvalt (või uuesti) aktuaalne ühtviisi nii oma ajatute teemade, kui keskkonna teemadega.

.

4. Kazuo Ishiguro “Klara ja päike”. (Hetkel veel ei ole eesti keeles, kuid nägin, et Varrakul on see lähiaja plaanides.) Ishiguro delikaatne vaatlus sellest, mida tähendab olla inimene. Tehisintellekti teema on aktuaalne ja see lugu on jutustatud tehissõber Klara vaatest.

.

5. Markus Zusak “Raamatuvaras”. Teema ei ole uus, võib-olla isegi liiga üle ekspluateeritud, kuid see, kuidas autor oma lugu jutustab on geniaalne! Stiil loeb! Ning minu jaoks on see lugu ennekõike inimeseks olemisest ja inimeseks jäämisest. Samuti on see tore lugu sõna, raamatu, lugemise tähtsusest, mida ei tohiks kunagi alahinnata.

.

6. Neil Gaiman “Eikusagi”. See, kuidas Neil Gaiman maailma näeb, on võrratu! Ehitada terve maailm sinna, kust teised lihtsalt mööda vaatavad – on ainulaadne oskus! Nagu seegi, kuidas Gaiman oma lugusid jutustab ja sinna alati ka huumori põimib – olgu teema kuitahes sünge.

.

7. Mehis Heinsaar “Unistuste tappev kasvamine”. Miks ma just selle raamatu siia valisin, on ilmselt Marge Nelgi toredate piltide pärast. Ja siinsed kummalised lood saab jutti läbi lugeda, kui muidu peab natuke tema juttude vahel pausi pidama!

.

8. William Gibson “Idoru”. Üks väheseid Gibsoni raamatuid, mis on olemas ka eesti keeles. Suurepärane, alati ajakohane, põnev, muutuv autor. Sellest raamatust saadik on mul aktiivne huvi Jaapani vastu. Gibsonil on kolm lemmiklinna, kus tegevus enamasti aset leiab: San Francisco, London ja Tokyo. Kaks esimest olid tuttavad, kolmas ootas avastamist!

.

9. Eric Klinenberg “Palaces for the people: how social infrastructure can help fight inequality, polarization, and the decline of civil society”. Midagi ka teadmiskirjandusest. Et see postitus on seotud raamatukogude teema-aastaga, siis Klinenbergi raamat on üks viimase aja suurepärasemaid raamatuid, mis näitab rahvaraamatukogude vaieldamatut vajadust avaliku ruumina. Siin on tore see, et sotsioloogina autor ei kuulu kuidagi erialaringkonda ning nii ei saa teda süüdistada mingisuguses kallutatuses vms. Sest ega raamatukogud ei ole asjad iseeneses, vaid ikka inimeste ja ühiskonna teenistuses.

.

10. Michel Houellebecq “Elementaarosakesed”. Kes veel paremini ja teravamalt lahkab kaasaega, kui mitte Houellebecq! See, ning „Kaart ja territoorium“, on mu arvates tema raamatutest kirjanduslikult kõige tugevamad.

.

.

Mai Põldaas

Chris Riddell — võlupliiatsiga mees

Sel korral soovin saata väikese sünnipäevatervituse Ühendkuningriiki. 13. aprillil alustab oma kuuekümnendat eluaastat üks mu lemmikutest — Chris Riddell. Riddell ise peab end küll illustraatoriks ning mitte kirjanikuks, kuid kui eestikeelses raamatukogus ringi vaadata, siis selgub, et raamatuid, millele Riddell on nii loo kirjutanud kui ka pildid joonistanud, on enam kui neid lugusid, mille kirjanikuväljal mõne teise nime leiab. Chris Riddell ise ütleb, et ta kirjutab ainult selleks, et saaks neid lugusid illustreerida ning sageli kipub lugu sündima hoopiski pildist, või nagu juhtus Ottoline lugudega, siis pildist ja pealkirjast ning kogu ülejäänud lugu tuleb alles pärast seda. Muidugi armastab ta lisaks suurepärasele pildile ka head lugu — raamatuarmastus laiemalt oli illustraatoriks hakkamise alustõuge, nendib Riddell ise.

Chris sündis Kaplinnas Lõuna-Aafrika Vabariigis, kuid aasta hiljem kolis tema perekond tagasi Inglismaale, kus Chris ja tema õed-vennad hariduse said ning nagu ta ise on naljatledes öelnud, siis pärast üldhariduskooli “põgenes“ ta kunstikooli. Päris põgenemiseks ei saa seda kindlasti nimetada, sest ema soosiv suhtumine oli Chrisil olemas varasest lapsepõlvest saati. Seega sai poisist illustraator ja poliitiline karikaturist iganädalaselt ajalehele “Observer” (nagu Chris ise on põhjendanud: sest tema isa luges seda lehte).

Selleks, et saada illustraatoriks, peab tahtma joonistada, on Chris Riddell öelnud. Peab tahtma joonistada ning viitsima seda teha ka siis, kui tahtmine õhukeseks kulub. Soovitustes neile, kes alles unistavad illustraatoriks saamisest, ütles Chris Riddell lustakalt: osta endale märkmik, joonista see täis, osta uus märkmik ja joonista too ka täis. On see siis rohkem mäng või töö, kuid Chris Riddelli poolt illustreeritud raamatute nimekirja pikkus viitab kindlasti nii suurele töötahtele, -lustile kui andele ning siinkohal olgu öeldud, et neid kõiki on ka suurte auhindadega tunnustatud. Chris Riddell on suisa kolmel korral võitnud maineka Kate Greenaway medali, olles ainus kolmekordne võitja. Üksikuid auhindu on kokku selline lasu, et ma ei hakka neid siin nimepidi ära tooma, kuid mainin ära Children’s Laureate’i tiitli — “Laste laureaat”, kui otse tõlkida, on väärikas aunimetus, mis omistatakse kaheks aastaks ühele kirjanikule või illustraatorile. Aunimetus ja stipendium ning oma laureaadiaja jooksul on nad ka laste ja lastekirjanduse eest kõneleja rollis.

Aga nüüd siis viimaks ka päriselt raamatute juurde! Ma nautisin nende kõikide lugemist ning julgen neid soovitada nii väikesele kui suurele lugejale. Mis võiks olla mõnusam kui hiilida lapse tuppa, kui too on õhtul magama jäänud, panna sealt pihta loetav juturaamat ning lugeda ise ka une eel üks muhe lugu!? Näiteks on eesti keeles olemas Chris Riddelli debüütraamat “Härra Voodiall”, mis on suurepärane raamat väikelastele. Seda saab ette lugeda, koos lugeda, pilte vaadata ja fantaseerida. Selle raamatuga on võimalik väikesed hirmud naeruväärselt suureks puhuda, et neile siis üks suur kallistus teha ning hoopis julgemana järgmist päeva ootama asuda. Loos endas algab Kõik aga sellest, et ühel õhtul enne magamaminekut märkab Jaagup oma voodi all koletist, kes nuriseb, et voodi all on ebamugav magada. Mis edasi saab, tuleb igaühel endal välja uurida. Riddell on öelnud selle raamatu kohta, et ta kirjutas selle, sest Klaus Flugge (kirjastusest Andersen Press) palus tal seda teha ja ma arvan, et maailmas on tuhandeid lapsevanemaid, kes tahaksid selle eest Fluggele „Aitäh!“ öelda.

Teine eraldiseisev raamat, “Elas kord üks muinasjutt”, on mõeldud juba veidi suuremale lugejale. Pelleriine seiklustele võiks mõnuga kaasa elada laps, kelle jaoks see on alles esimene või teine kirjatähtedega raamat isiklikul lugemislaual. Suurem osa raamatust moodustavad illustratsioonid ning tekst, mida on lugemiseks just parasjagu, voogab märkamatult piltide vahel. Enne kui laps arugi saab, on ta raamatu täitsa ise läbi lugenud ning seda nautinud ka. Lisaks Pelleriine enda seiklusele, nii pildis kui sõnas, kohtub tüdruk siin loendamatu arvu erinevate tegelastega teistest muinasjuttudest. Kihtide all olevad kihid tekitavad tunde nagu oleks loetud palju suurem raamat ja palju enam lugusid, sest kõik need tuntud muinasjutud meenuvad kindlasti ka väikesele lugejale.

Enim on aga siinsele noorele lugejale silma jäänud ilmselt hoopis kaks sarja. Neid laenutatakse raamatukogust ikka veel mõnusa hooga. Esimene neist on Ottoline sari, millest tänaseks päevaks on eesti keelde tõlgitud kolm raamatut. Ottoline on üks hakkaja tüdruk, kelle vanemad on kollektsionäärid, kes pidevalt mööda maailma ringi rändavad. Ei, nad ei ole oma tütart unarusse jätnud. Selle jaoks, et Ottolinel oleks kaetud kõik vajadused, on palgatud korralik posu kohalikke ettevõtteid. Nii ei pea Ottoline (nagu teisedki temaealised tüdrukud) mõtlema sellele, kuidas kardinad hommikul akna eest ära käivad, kuidas õhtul tekk peale tuleb või kust küll leida koduseid roogi. Seltskonna mõttes on Ottolinel kaaslaseks Norra soodest leitud väike ja karvane härra Munroe. Ottoline lood sobivad ühtviisi muhedalt nii sellele lapsele, kes alles õppis lugema, kui ka temast mitu aastat vanematele. Terava huumori ja koomiksilaadse struktuuriga lugu ei muutu üldse “titekaks”. Tuleb tunnistada, et minagi nautisin nende ulmesugemetega detektiivilugude lugemist. Sealjuures “Ottoline ja Kollane Kass” ning “Ottoline läheb kooli” on täitsa korralikud krimilood — toimub kuritegu ning selle lahendamine. Ka raamatus “Ottoline merel” tuleb Ottolinel kübeke detektiivitööd teha, kuid mitte toimunud kuritegu avastades, vaid härra Munroe kadumist harutama hakates.

Teine tore sari, mille autoriks Chris Riddell on ning mis on leitav ka eestikeelsena, on Ada Gooti sari. Riddell ise on öelnud, et kujundas Ada Gooti oma tütre järgi. Muide, kui lugeda erinevaid intervjuusid, mis Riddelliga tehtud on, jääb silma vallatu seik — igal pool, kus leiab mainimist eeltoodud detail, ütleb autor, et just Ada lood on tema enda lemmiklood, kuid neis teistes intervjuudes, milles tütre nimi mainimist ei leia, toob ta esile pigem Ottoline seiklused. On, kuidas on, kindel on see, et mõlemad lood on lummavad ning mina jäin neisse kõigisse lõksu. Ada lugudes on juba rohkem teksti ning kultuurilised viited viivad maailmakirjanduse klassikani. Kolm erinevat lugu (“Ada Goot ja kummitushiir“, “Ada Goot ja Vihuriöö“, “Ada Goot ja Täiskuupidustused“) on kõik paigutatud Tontliku Gooti Koja ruumidesse, sisaldavad nii ulme- kui põnevusjutu elemente, kohati isegi krimiloole omaseid. Need on lood, mis võiksid vabalt sattuda ka kuuenda või seitsmenda klassi laste lugemislauale, kuid ka teises ja kolmandas klassis käivad raamatusõbrad leiavad siit kindlasti nauditava loo ja palju vahvat seiklust.

Kõikidele siinloetletud Chris Riddelli raamatutele on omased viited teistele suurteostele. “Elas kord üks muinasjutt” kõndis läbi klassikaliste muinasjuttude, kuid Ottoline ja Ada lugudest leiab neid kohti samuti. Mida suurema silmaringiga lugeja, seda enam lugusid ta ühelt leheküljelt leiab. Osa neist vihjetest ja viidetest läheb kahjuks tõlkes kaotsi ning ilmselt on osa väiksema kultuuriruumi põhised, kuid paraja peotäie leidsin minagi üles. Väikeseks maitseprooviks olgu toodud Ada ühe varasema koduõpetaja kirjeldus: “Jane Kõrv valmistas veel rohkem pettumust. Ada kahtlustas juba alguses, et Jane ei olnud koduõpetajanna tööst üldse huvitatud. Selle asemel veetis ta aega lord Gootile teed valmistades ja ühtelugu tema kabineti uksele koputades. Lord Goot pidi ta minema saatma pärast seda, kui naine üritas läänetiiba maha põletada.”

Rohkem küll Chris Riddelli kirjutatud raamatuid eestikeelsena ilmunud ei ole, kuid see ei tähenda, et tema illustratsioonidega rohkem tutvuda ei saaks. Kui Chris Riddelli käest küsiti, milline koostöövorm talle illustreerijana enim meeldib, hiilis kunstnik (korduvalt) vastusest eemale. Aga ta on kirjeldanud mitmeid oma lemmikumaid koos töötamisi ning peaaegu igas intervjuus, mida ma kohtasin, leidus viide, et Paul Stewartiga koostööd tehes kulgeb protsess läbi lõputu dialoogi, teineteise innustamise ja inspireerimise. Kuskil nende vestluste käigus tekivad pildid, millest saavad “need õiged” iga raamatu tarvis. Eesti keelde on tõlgitud ka kaks Paul Stewarti raamatut, millel on Chris Riddelli illustratsioonid. Õigupoolest on Paul Stewarti lugu väikelastele mõeldud vahva “Sünnipäevakingid”, mis õpetab tunnetama, hindama ja austama erinevusi.

“Teispool süvalaant” on nende kooslooming. Nimelt olla just Chris Ridell see, kes esmalt Servamaa kaardi joonistas ning sellele erinevaid elukaid kujutama hakkas. Mingisugusel hetkel neid joonistusi Paul Stewartile näidates kasvas sellest nende ühine mäng, mida tee kõrvale edasi arendada. Kui nad sellega aga kirjastaja juurde jõudsid, kirtsutas too esmalt nina — mingi fantaasialugu lastele, imelike elukatega veel pealegi. Aga õnneks oli aeg õige ning kui Servamaa Kroonikad trükist ilmusid, osutusid lood suureks hitiks nii suurte kui väikeste hulgas. Eesti keelde on tõlgitud sarjast vaid üks raamat, Servamaa Kroonikate neljas, kuid Taipliku triloogia esimene. Taiplik on poiss, kelle on üles kasvatanud trollid. Esimese hooga ei tea Taiplik sellest midagi — ehk ta ongi lihtsalt veidi veidrama kehakujuga, aga ühel päeval räägib mamma talle loo õigesti ära ning suunab poisi omaenese seiklust otsima.

Teise muheda koostööna toob Chris Riddell alati välja koostööd Neil Gaimaniga. Gaimani kohta ütleb Riddell, et kirjanik saadab talle teksti ning annab siis vabad käed selle mõtestamisel ja kuvamisel. Minu esimene kokkupuude Chris Riddelli tööga oli just läbi selle koostöö siin. Päris mitu aastat tagasi trehvasin ma graafilise essee “Miks me vajame raamatukoguhoidjaid” peale. Essee on nähtav veebis, kuid ilmunud ka raamatus “Art matters” (raamat, mis sisaldab mitmeid esseid, kõik Neil Gaimani sõnadega ja Chris Riddelli kujundatud). Seda konkreetset raamatukest küll Tartu Linnaraamatukogust hetkel ei leia ning tõlkeraamatuna ei ole nende koostööd ka ilmunud, kuid Chris Riddelli illustratsioonigeda võib leida võõrkeelse ilukirjanduse osakonnast nii “The Graveyard Book” kui ka “Fortunately, the Milk”.

Mairi Tempel

Neil Gaiman “Ameerika jumalad”

„Ameerika jumalad“ on Neil Gaimani 2001. aastal ilmunud romaan, mis tõlgiti 2003. aastal eesti keelde.

Shadow on musta mineviku seljataha jätnud. Nüüd soovib ta vaid elada oma naisega vaikset elu ning hoiduda edasistest ebameeldivustest. Kuid selgub, et abikaasa on koos tema parima sõbraga kohutavas õnnetuses hukkunud. Läbi tormi koju matusele lennates leiab Shadow enda kõrvalt kummalise mehe, kes tutvustab end mr Wednesdayna ja väidab, et ta on ammuse sõja põgenik, endine jumal ja Ameerika kuningas ning teab temast palju rohkem, kui võimalik. Wednesday hoiatab Shadow´d, et hoopis rängem torm on tulemas ning sellest hetkest alates pole enam miski endine.

Enne raamatu lugemist eeldasin, et see on nagu Gaimani teised teosed. Põhjus, miks hakkasin tema raamatute kohta üldse huvi tundma, tuli sellest, et avastasin raamatu (ja sarja) „Head ended“. Sealt jäi tema loomingu kohta selline peaaegu helge ja lõbus tunne, aga see oli kahtlemata Terry Pratchetti mõju. „Põhjala müütide“ raamat oli veidi tumedam, aga seda oli mõnus lugeda juba ainuüksi selle pärast, et tegu oli mütoloogiaga ja sellised raamatud on mulle alati meeldinud. Niiet kui võtsin ette „Ameerika jumalad“, siis eeldasin pooleldi, et see jätkab samas stiilis. Sellel raamatul õnnestus kõik mu lootused sajakordselt ületada ja olla täiesti erinev sellest, mille lugemiseks end ette valmistasin.

Raamat oli küllaltki tumedates toonides ja ainuke väljend, mida oskan selle kirjeldamiseks öelda on mindblowing. Kogu raamatus läbikäidud teekond oli kohati veidi segadusttekitav, aga see, kuidas Gaiman tekitas tegelaste vahel seoseid, ja see hetk, kui sai kaks asja omavahel kokku panna (eriti siis, kui sain veidi enne aru, et nüüd tuleb pöördepunkt), olid parimad tunded raamatu lugemise ajal. Sama asi oli tegelastega. Kui tegelased oma esimese esinemise tegid, tundus nende roll tühine (näiteks Sam või Audrey). Mida sügavamaks läks lugu, seda rohkem oli aru saada, kui suur nende roll tegelikult on.

Raamatu põhjal on tehtud ka telesari, millel peaks varsti tulema kolmas hooaeg. Ise ei ole ma veel sarja vaatamiseni jõudnud, aga juba treiler näeb sama hea välja nagu raamat.

Signe Saarpuu

Neil Gaiman „Põhjala müüdid“

„Põhjala müüdid“ on Neil Gaimani raamat, kus ta jutustab ümber mitmeid põhjamaade müüte.

“Põhjala müüdid jutustavad kõledast paigast, kus talveööd on pikad-pikad ja suvepäevad lõputud, need on rahva müüdid, kes ei usaldanud oma jumalaid täielikult ja kellele need jumalad täielikult isegi ei meeldinud, kuigi nad austasid ja kartsid neid. Nii paljud vanade Põhjamaade lood on puudu, nii palju on teadmata. On vaid mõned müüdid, mis on jõudnud meieni rahvalugude kujul, ümberjutustatuna, luule või proosa vormis. Ma püüdsin jutustada neid müüte ja lugusid ümber nii täpselt, kui suutsin, ja nii huvitavalt, kui suutsin. Ma loodan, et olen jutustanud need ümber ausalt, kuid nende jutustamises oli ikkagi rõõmu ja loovust.” N. Gaiman

Sissejuhatuses räägib Gaiman sellest, mis tema joaks on müüdid tähtsaks teinud ning kuidas ta neid enda jaoks ette kujutab. Neil Gaimani kirjutiste juures on midagi sellist, mis muudab need palju tähtsamaks, kui need esialgu tundusid. Gaimanil on kuidagi oskus paljut uude fookusesse seada. Lisarõõm on lugeda tema arvamusavaldusi teemadest ja kirjutamise protsessist.

Raamat ise oli väga põnev. Raamat algab loomisest ja liigub pidevalt edasi tuleviku poole. Lood on heaks sissejuhatuseks kõigile, kes tunnevad et nad tahavad mütoloogia kohta rohkem uurida, aga ei taha midagi väga pikka ja keerulist lugeda. Seda, kui palju nendel lugudel tõepõhja all on, on muidugi iseasi, aga raamat on täis huumorit ja seda on väga mõnus lugeda.

Signe Saarpuu

Terry Pratchett, Neil Gaiman “Head ended”

Terry Pratchett, Neil Gaiman “Head ended“

Raamat räägib Viimastest Aegadest. Saabumas on Viimnepäev.

Maa peale sünnib Antikristus, aga nagu neile autoritele omane, kaasneb selle sündmusega palju kaost. Täpsemalt: kaks poisslast lähevad omavahel vahetusse ning nii headuse kui kurjuse jõududel on segadust rohkem, kui nad osanuks arvata. Vahetult enne pöördelisi hetki leitakse õige kurjuse emissar kõigi kergenduseks üles … aga asjad ei lähe sugugi lihtsamaks.

Sugugi ei tee sündmusi mustvalgemaks ja konkreetsemaks ka tõik, et maa peale saadetud põrgulik jõud ja taevalik jõud on koos avastanud maapealse elu hüvesid ja tunnistanud paiga olevat üsna sümpaatse. Kas kujutate ette omavahel sõbrustavat ja koos napsutavat põrguinglit ning taevast inglit? Ei? Selle loo autorid aga küll.

Fantaasiaromaan sisaldab endas ohtralt omanäolisi tegelasi, oma jaburate iseärasustega. Naeruturtsatused on garanteeritud. Teisiti poleks see ju ka Pratchetti puhul võimalik.

„Head ended” on üks neist fantaasiakirjandusteostest, mida kindlasti soovitaks lugeda neil, kes vähegi oskavad hinnata head nalja, veidike lapselikkust ja rohkelt seiklusi. Ja muidugi korralikku segadust ja kaost.

Pöörast lugemiselamust!

TV mini-sari „Good omens” (2019)

Algselt pidi vaatajatele edastama sarja keskkond „Netflix”, kuid tulles vastu kristlikele petitsioonidele (protesti sisu: õhutamine satanismile!), nad siiski sellega (kahjuks) kaugele ei jõudnud.

Kõik kanalid pole õnneks sama rada läinud ja sari linastus Amazonis.

Treiler

 

Neil Gaiman

on populaarne inglise ulmekirjanik ja koomiksiautor. Sündinud Inglismaal, Portchesteris, juudi perekonnas.

Üheks tema tuntuimaks teoseks peetakse „Ameerika jumalaid”.

Populaarsust jagub talle rohkesti ka meie lugejate seas ja teoseid, mida lugeda, samuti (siiski, alati võiks olla rohkemgi): •”Head ended” •”Ameerika jumalad” •”Coraline” •”Tähetolm” •”Ja tee lõpus on ookean” •”Kalmisturaamat” •”Eikusagi” •”Põhjala müüdid”.

Autori koduleht https://www.neilgaiman.com

Terry Pratchett

Kas on veel mõni fantaasiafänn, kes pole seda nime kuulnud?!

Kindlasti on olemas lugejaid, kellele tema stiil ei istu, kuid Pratchetti nimi on fantaasiamaailma jäädavalt ja sügavalt sisse graveeritud. Seega: viimane aeg leida endale üks muhe Pratchetti fantastiliselt lõbus (vahel ka halelõbus) romaan, võtta sisse mugav asend ja elada veidike kaasahaaravates seiklustes (siinkirjutaja isiklik soovitus on lemmikuimaks osutunud “Talvesepp”… ;) ).

Inglise ulmekirjanik Terry Pratchett (1948-2015) jättis meile hindamatu kirjanduspärandi eeskätt oma Kettamaailma sarja näol, tema teosed on tuntud huumori ja kõige pilamise poolest.

Terry Pratchetiti loomingust põhjalikumalt https://www.terrypratchettbooks.com/

Ja üks aja- ja asjakohane video ka:

 

Triin Võsoberg

10 raamatut — Tiina Sulg

10 raamatut, mis on mind kujundanud või muidu jäävat mõju avaldanud?

Päris raske pähkel. Aga nii peaaegu.

1. Lapsepõlvest “Kaks muinasjuttu”, tegelikult kaks samanimelist raamatut, ühest “Lugu väikesest Mettest” ja teisest “Valge ja Must Karoline”. Muuseas sain ma sealt stampvastuse täiskasvanute tüütutele küsimustele tulevikuplaanide suhtes.

2. Alexandre Dumas “Kolm musketäri”. On üsna võimatu kokku arvutada, mitu korda ma seda lugenud olen, muuhulgas oli see kevadeti eksamiteks õppimiste vahepala, kui õppimine ära tüütas, lugesin peatüki “Musketäre” ja siis lugesin natuke konspekte ja siis jälle “Musketäre” jne.

3. Andris Purinš “Ärge küsige minult midagi”. Siiani hea noorsookirjanduse etalon.

4. Erich Maria Remarque “Triumfikaar”. Vanasti saadeti vahel lapsed suiti külakorda sugulaste juurde maale, kellegi riiulist ma selle leidsin ja lugema hakkasin ja lugema jäin. Mul on siiralt hea meel, et ma avastasin Remarque’i enne kui see koolikohustuslikuks kirjanduseks muutus.

5. nn tüdrukute-kassett e “Kassett ’90”. Ats, Liisi Ojamaa, Triin Soomets, Ruth Jürjo, Elo Vee. Sattus mu kätte kuidagi väga õigel ajal ja kasutades Tiina väljendit — “nii sai minust luulelugeja”.

6. Erakkonna kogu “Üheksavägine”. Kristiina Ehin, Mehis Heinsaar, Andreas Kalkun, Kalju Kruusa, Margus Lattik, Aare Pilv, Led Seppel, Lauri Sommer, Kadri Tüür. Igaüks nii oma nägu, aga milleski nii sarnased… Kõige muu ilu keskelt leidsin ma sealt ka mõned head sünnipäevasalmid :)

7. Clifford Simak “Libahundi printsiip”. See ei ole võib-olla parim ulmekas, mida ma lugenud olen, aga see on see raamat, mis pani mind mõistma, et jah, mulle meeldib ulmekirjandus, need pöörased ideed ja inimolemuse läbimängimine erinevates situatsioonides.

8. ja 9. Neil Gaiman “Ameerika jumalad” ja Charles de Lint “Kusagil lennata” – müütide edasielamine tänases päevas.

10. Siia viimaseks tahaks kirja panna pool ulmeriiulit, aga panen hoopis Mart Kivastiku “Palun õnnelikuks”, selle tekstimängu ja kirjutamisrõõmu pärast, mis raamatust vastu vaatas.

Tiina Sulg

Neil Gaiman “Sandman”

Kogu maailmas kõvasti tuntust kogunud ulmekirjanik Neil Gaiman kirjutab tekste ka koomiksitele ja hää lugeja annetuse läbi jõudis raamatukokku kümme osa koomiksimaailmas äärmiselt hinnatud “Sandmani” koomiksit.

“Sandman” on lugu ühest seitsmeliikmelisest perest nimega Endless, kuid selle pere liikmed pole inimesed. Tegelastel on mitmeid nimesid, igas keeles, kultuuris ja igal ajastul oma. Sarja pea- ja nimitegelaseks on Dream (ka Morpheus, Oneiros, Sandman), kes valitseb unenägude maailma. Lisaks tegutsevad veel Destiny, Death, Destruction, kaksikud Desire ja Despair ning Delirium. Igal neist on maailmas oma sümbol ja ülesanne. Koomiksi sisu on äärmiselt mitmekesine, see jutustab väga erinevatest asjadest ning on päris vägivaldne.

“Sandman” ilmus 75 osas algselt iga kuu aastatel 1989-1996, kuna aga sari osutus väga populaarseks, siis anti see korralike kaante vahel välja kas täispika loona või lühilugude kogumikuna. Neid raamatuid sai kokku kümme. Kõigi “Sandmanide” fantastilised kujundused on teinud Dave McKean, kuid kunstnikke, kes tegelikult on Gaimani fantaasiad üles joonistanud, on väga palju. Kõik koomiksilehekülgedel leiduvad tekstid on kirjutanud kalligraafiameister Todd Klein.

Gaiman sai 1991. aastal “Sandmani” 19-nda, Shakespeare’i-teemalise loo “A Midsummer Night’s Dream” (“Suveöö unenägu”) eest esimese ja ainsa koomiksiautorina World Fantasy Awardi. Hiljem muudeti auhinna väljastamise reegleid, nii et lisa talle ei tule.

Teksti kirjutamisel kasutatud Metsavana blogi.

“Sandmani” koomiks raamatukogus.  Neil Gaimanilt veel.

Kaja Kaldmaa

Mõnusad noorteraamatud

Soovitaksin kaht raamatut laiemale lugejaskonnale.

Jonathan Safran Foer “Extremely Loud & Incredibly Close“ räägib armsast, nutikast, asjalikust ja südamlikust 9-aastasest Oskarist, kes leiab pärast isa surma 11. septembri katastroofis garderoobist võtme, millele ta asub sobivat lukku otsima.  Ümbrikule on kirjutatud “Black” ja nii hakkab ta kõiki New Yorgis elavaid Blacki nimelisi inimesi külastama ja nende elusid puudutama.  Ta on leiutaja ja kirjutab pidevalt kirju inimestele, keda ta imetleb. Paralleelselt Oskari otsingutega räägitakse ka tema vanaema ja vanaisa suhteloost. Loomulikult käsitletakse raamatus lähedase inimese kaotust. Oskar võtab lugejal käest kinni ja käib temaga tükk aega pärast raamatu lõpetamistki kaasas. Minule jättis raamat nii sügava mulje, et ostsin kummalegi lapsele oma raamatu, et see nende isiklikus raamatukogus olemas oleks.

Neil Gaiman “The Graveyard Book” – See 2009. aastal Newbery medali saanud noorteraamat jääb mind samuti kauaks kummitama. Raamatu tegevuspaigaks on väike ajalooline surnuaed, mille tegelased pisikese aastase poisi oma hoole alla võtavad, kui see imekombel poisi vanemad ja õe tapnud mõrtsuka käest pääseb. Neil Gaiman kasutab osavalt ära kõiki surnuaia elanike oskusi, et poisile, kellele pannakse nimeks Nobody Owens, ehk Bod, haridust anda. Keeruliseks läheb lugu siis, kui teismeline poiss inimeste maailma kipub ja mõrtsukas talle taas jälile jõuab. Surnud ja elavate maailma kooslus on väga huvitavalt kirjeldatud ja põnevuslugu kaasakiskuv.

Krõõt Kaljusto-Munck