Posts Tagged ‘portugali’

José Maria Eēa de Quieros „Isa Amaro kuritegu”

Portugali realisti José Maria Eēa de Quieros’i teose „Isa Amaro kuritegu” juures jääb esmalt silma teose kaanekujundus, mis jätab sisust „pisut” vale mulje. Kuigi armastuse liin on raamatus keskne ja sellest arenevad ülejäänud sündmused, ei ole tegu pelgalt armastusromaaniga. Muigama paneb ka asjaolu, et mitmel korral mainitakse peategelase tonsuuri, kuid kaanepildil kujutatud mehel on kõik juuksed olemas. Esimest armastajat ei saa ju kujutada tonsuuriga.

Sündmustik areneb Portugali väikelinnas 19. sajandi lõpul, kui külla saabub noor preester, kes armub oma korteriperenaise tütresse. Kuigi keskseks liiniks on armastus isa Amaro ja Amelia vahel, ei ole tegu klassikalise armastust idealiseeriva looga, kus armastajad on õnnetud ja üllad kannatajad. Üldiselt suhtub autor peategelastesse ja nende saatusesse erapooletult ega ürita nende suhtes sümpaatiat tekitada. Autor on inimloomust hästi tabanud ning kujutab külainimesi ja vaimulikke kõigi nende inimlike vigade ja puudustega. Selgelt väljendub tema skeptiline suhtumine vaimulikkonda. Esitatakse külarahva silmakirjalikkust, variserlikkust, võltsvagadust. Raamatu tegelased ei ole head ega halvad, nad on inimesed oma puudustega ning kalduvusega eneseõigustusele. Loo taustal saab lugeja aimu ka tolleaegse Portugali poliitilisest olukorrast ning positiivse poole pealt võib esile tõsta väljaande kommentaari ajaloosündmuste ja isikunimede selgitustega. Sellele eelneb autori tutvustus.

Kahjuks ei ole maailmakirjanduse klassikasse kuuluva teose eestikeelne väljaanne selle vääriline. Tekst on toimetamata ning ma ei pea silmas mõnda üksikut trükiviga– taandread keset lauset, sidekriips sõna keskel jne jne – näitab, et tekst on toimetamata välja antud, sest selliseid vigu ei saa isegi hooletul lugemisel mitte märgata. Ja neid on nii palju, et segavad lugemist. Julgen soovitada teost ajalooliste romaanide huvilistele, kuid seda konkreetset väljaannet mitte. Loodetavasti antakse „Isa Amaro kuritegu” uuesti välja, kasutades ka toimetaja teenuseid ja näidates üles austust autori ja tema loomingu vastu.

Doris Diana Orr

José Luis Peixoto „Ei ühtki pilku“

José Luis Peixoto „Ei ühtki pilku“ (Loomingu Raamatukogu 2021, tlk Leenu Nigu)

Portugali praeguseks ühe tuntuima kirjaniku 20 aastat tagasi ilmunud debüütromaan ei sattunud mu kätte päris juhuslikult. Eestist nii kaugel Euroopa teisel äärel asuv Portugal on mind alati paelunud. Kaaneteksti lugedes ma lihtsalt tundsin ära „oma“ raamatu, valisin teadlikult välja ja ei pidanud pettuma.

Autori spontaanselt voolav, kohati lausa barokselt küllane paljude kordustega poeetiline tekst haarab lugeja kaasa nagu tuuleiil, kannab kõrvetavalt kuuma suvesse ühes nimetus Portugali külakeses, mille taga võib aimata autori sünnilinna Galveiast. Külakeses elavad siiami kaksikutest vennad, seal sünnitatakse 70 aastasena ja vanimal külaelanikul on aastaid vähemalt 150, seal on ka naeratav kurat ja kõnelev kirst. Põlvkonnad vahetuvad, toimuvad pulmad ja matused, armastatakse, igatsetakse ja surrakse üksildasena õnnelikuks saamata. Selles väikeses maailmas seisab aeg paigal ja inimsaatused on justkui kusagilt kõrgemalt ette määratud, tragöödia kordub põlvest põlve. Mingi sõnulseletamatu tumedus ja nukrus saadab inimesi, tõlkija sõnul on see ehk sama kurbus ja igatsus, mis väljendub fado-lauludes.

Raamatu tegelased räägivad vähe, ei suuda oma valu ja igatsust sõnadesse panna, võib-olla ka seetõttu nad ongi nii üksildased ja kurvad. Aga nad mõtisklevad elu üle, ikka ja jälle kordub kujutluspilt: „Ma mõtlen: võib-olla on taevas suur mageda veega järv ja võib-olla ei kõnnigi inimesed taeva all vaid hoopis selle kohal; võib-olla näeme me asju tagurpidi ja maa on nagu taevas, ja kui me sureme, kui me sureme, kukume võib-olla alla ja upume taevasse.“

Portugali külaelu ja loodust kujutades on kirjanik tabanud midagi üldinimlikku ja muutumatut, sõnadesse valanud elu igavikulise püsiva tuuma: „Üksnes korgitammede iidne vanus, oliivipuude sihvakas kuju, kivid, mis on jäänud pidama taevasse ja maapinnale, millest lendavad üle linnud, see maa, maailma iidsus ja selgus, silmad, mis on taevas ja tammed ja oliivipuud, silmad, mis nutavad nutmata, see teekond, mida on tuhandeid kordi käidud ja mis on ikka seesama, mina, mina ja maa laul, liiva kriuksumine mu jalge all.“

Tahaks soovitada raamatut neile, kes on mõnda aega sattunud lugema ja nautima hästi komponeeritud, minimalistliku ja lihvitud keelega mõtteromaaane, rohkem ja vähem põnevaid realistlikke või krimiromaane. Peixoto „Ei ühtki pilku“ on nende järel nagu sõõm puhast vett, mis kustutab janu poeetilisuse ja salapärasuse järele.

Raamatust on väga armsalt kirjutanud tõlkija Leenu Nigu nii saatesõnas kui ka ERRi kirjandussaatele „Gogol“ antud intervjuus, kel huvi loeb sealt juurde.

Loodan väga, et eesti keelde tõlgitakse ka mõni autori hilisem teos!

Linda Jahilo