Kui mind kutsuti Estconile asendusrääkijaks eestikeelsest noortele suunatud ulmekirjandusest, siis oli mul aluspõhjana olemas lohelugude nimestik ja vampiirijuttude ülevaade, aga nõiad-võlurid olid kokku kogumata. Siin nad siis on. Noortekirjanduse piire on küll raske tõmmata, aga päris lasteraamatud nimestikku ei läinud, samuti jäid välja ilmselgelt täiskasvanud lugejale mõeldud teosed.
Lloyd Alexander “Kolme raamat” (Tiritamm, 1999), “Must pada” (1999), “Llyri loss” (2001), “Rändur Taran” (2001), “Kõrge kuningas” (2003)
Robert Asprin “Jälle üks mõnus müüt” (Festart, 2003), “Müüt ja eksiarvamused” (2003), “Müüt ja eksiteed” (2004), “Edu või müüt” (2004), “Müüt ja kadunud kaaslased” (2004), “Müüt ja pisike pandipiiga” (2004)
Trudi Canavan “Võlurite gild” (Pegasus, 2007), “Õpilane” (2008), “Ülemlord” (2008)
Maite Carranza “Emahundi klann” (Varrak, 2007), “Jäine kõrb” (2008), “Odi needus” (2008)
Susanna Clarke “Jonathan Strange & härra Norell” (Pegasus, 2007-2008)
Lian Hearn “Üle ööbikupõranda” (Varrak, 2004), “Rohuvoodi asemeks” (2005), “Kuu hele valgus” (2005), “Haigru kähe huige” (2007), “Taeva võrk on lai” (2008)
Robin Hobb “Salamõrtsuka õpilane” (Varrak, 2000, 2007), “Kuninglik salamõrtsukas” (2007, 2009)
Lene Kaaberbøl “Nägija tütar” (Tiritamm, 2009)
Ursula Le Guin “Meremaa võlur” (Kunst, 1994), “Atuani hauad” (1994), “Kaugeim kallas” (1995), “Tehanu” (1996)
Henri Lœvenbruck “Emahunt ja tüdruk” (Pegasus, 2009), “Huntide sõda” (2009), “Emahundi öö” (2010)
Terry Pratchett “Tillud vabamehed” (Varrak, 2005), “Kübaratäis taevast” (2006), “Talvesepp” (2011), “Eric” (2002)
Otfried Preussler “Krabat” (Eesti Raamat, 1982; Tiritamm, 2000; Tänapäev, 2009)
Philip Pullman “Kuldne kompass” (Tiritamm, 2002), “Inglite torn” (2004), “Vaigust kiiker” (2005)
Celia Rees “Nõialaps” (Varrak, 2005), “Nägijanaine” (2006)
J. K. Rowling “Harry Potter ja tarkade kivi” (Varrak, 2000, 2005) , “Harry Potter ja saladuste kamber” (2000, 2005), “Harry Potter ja Azkabani vang” (2000, 2006), “Harry Potter ja tulepeeker” (2000, 2006), “Harry Potter ja Fööniksi Ordu” (2003), “Harry Potter ja segavereline prints” (2005), “Harry Potter ja surma vägised” (2007)
Patrick Rothfuss “Tuule nimi” (Varrak, 2008-2009)
Angie Sage “Wõlukunst” (Pegasus, 2010), “Lend” (2011)
Michael Scott “Alkeemik” (Pegasus, 2008), “Maag” (2009), “Nõid” (2010), “Surnumanaja” (2011)
Jonathan Stroud “Samarkandi amulett” (Pegasus, 2005), “Golemi silm” (2007), “Ptolemaiose värav” (2007)
Nagu nimekirjast näha, on suur osa noortele lugejatele suunastud nõidadest ja võluritest kirjutatud raamatuist mitmeosalised (triloogiad või pikemadki sarjad), mis ühest küljest on ju hea, sest armsaks saanud maailmas läheb armsaks saanud tegelastega lugu edasi, teisalt põhjustab järjetamine tihtipeale venivust ja raamatu üldidee võib pikemate lugemisspausidega kaotsi minna. Olgu kuidas on, omale meelepärast lugemist peaks siit nimestikust leidma nii lapseohtu lugeja, keskkoolinoor kui põnevaid lugusid maagilises maailmas hindavad täiskasvanud.
Minu enda lemmikud sedasorti kirjavarast on Otfried Preussleri “Krabat”, Robert Asprini müüdi-sari, Robin Hobbi salamõrtsuka lood, Michael Scotti Nicholas Flameli sari ja Lian Hearni Otori lood.
Tiina Sulg
Lugemissoovituse blog 
Posted by sulepuru on 17 juuli 2013 at 22:28
Teemaga haakub Kristiina Vaariku tosin aastat tagasi kirjutatud artikkel “Nõidade ja võlurite aeg”, mida saab lugeda http://www.ohtuleht.ee/108131 või http://www.epl.ee/news/kultuur/kirjandus-noidade-ja-volurite-aeg.d?id=50886578, ning Jüri Kallase kümmekond aastat tagasi ilmunud “Tuhat ja üks erinevat fantaasiat” http://kes-kus.ee/tuhat-ja-uks-erinevat-fantaasiat-ulmefriik-juri-kallas-soovitab-potterist-kaugemale-vaadata-too-prillidega-tropp-pole-sugugi-ainus-lasteulme-tegelane-kallase-ulevaade-annab-huvilistele-hadaabi/
Posted by sulepuru on 3 september 2013 at 17:55
Nõialugude eeskujusid:
Agrippa
Heinrich Cornelius Agrippa oli renessansiaegne võlur. Ta sündis 1486. aastal Saksamaal Kölnis Heinrich Crnelise nime all ning võttis hiljem oma kodulinna rajaja auks Agrippa nime. Agrippal oli palju huvialasid, ta töötas arsti, advokaadi, astroloogi ja ravitsejana. Paraku soetas ta vaenlasi niisama nobedasti nagu sõpru ning pahatahtlikud hakkasid teda posijaks hüüdma. 1529. aastal avaldas ta raamatu “okultistlikust filosoofiast”, millest väitis iidsetele heebrea- ja kreekakeelsetele tekstidele toetudes, et maagia on parim tee jumala tundmaõppimiseks. Kirik kuulutas ta ketseriks ja heitis vanglasse. Agrippa suri 1535. aastal. Agrippa oli üks neid, kes andsid W. Goethele inspiratsiooni “Fausti” kirjutamiseks.
Paracelsus
1493. aastal Šveitsis sündinud Philippus Aurolus Paracelsust peetakse kaasaegse keemia ja meditsiini rajajaks. Ta alustas oma karjääri arstina ning hakkas hiljem uurima maagiat, eriti alkeemiat ja ennustamist. Teda tunti nii võluri kui ka arstina. Kuna ta ei piirdunud tolle aja traditsiooniliste meditsiinisaavutustega ning võttis kasutusele omaleiutatud edukad ravimeetodid, kuulutati ta nõiaks. Paracelsus ei teinud arvustajatest väljagi. “Ülikoolidest ei õpetata kõike, seepärast peab arst otsima vanu teadjanaisi, mustlasi, posijaid, rändhõime, kunagisi röövleid ja teisi lindpriisid ning neilt õppima,” ütles ta. “Arst peab olema rändur. Teadmised on kogemus.” Paracelsus võttis kasutusele mitu tõhusat ravimit. 1534. aastal aitas ta katkupuhangule vaktsineerimesega piiri panna. Teised arstid ei sallinud Paracelsust tema enesekindluse ja edu pärast. Paracelsus veetis peaaegu kümme aastat akadeemilises pagenduses ning 1528. aastal oli ta koguni sunnitud Baselist pimeduse katte all põgenema. Ent 1541. aastaks, mil Paracelsus suri, oli tema maine tublisti paranenud.
Morgana
Morgana, tuntud ka Morgana Le Fay nime all, oli Briti müüdi võmas võlutar, iseäranis andekas tervendamiskunstis. Tema õpetaja oli Merlin ning mõnikord peetakse Morganat kuningas Arthuri poolõeks. Tihti oli ta aga Arthuri võistleja, kes varastas Excaliburi mõõga ja sepitses tema surma. Mõne legendi kohaselt elas Morgana Itaalia lähistel Messinas. Selles piirkonnas veab tugev hoovus fosforestseerivaid olendeid tihti sügavikust merepinnale, nii et jääb mulje, nagu hõljuksid vee kohal kummalised tulukesed. Seda nähtust nimetati fatamorgaanaks. Fata on itaaliakeelne sõna, mis tähendab haldjat.
Merlin
Merlinit peetakse üheks kõikide aegade kõige targemaks võluriks. Ülemvõlurina olevat ta olnud Briti kuningate Vortigerni, Uther Pendragoni ja Arthuri nõuandja. Meie tunneme teda fantaasiaküllaste legendide tegelasena, kuid selline isik võis ka päriselt olemas olla. Mõned legendid väidavad, et just Merlin seadis kohale Stonehenge´i hiiglasuured kivid. Teised kinnitavad, et ta oli andekas ennustaja, sest ta elas oma elu tagurpidi ja oli seega tulevikku juba näinud. Kõige paremini on ta tuntud kui kuningas Arthuri mentor, kes aitas noort kuningat oma tarkuse ning arvukate võlutegudega britannia vaenlaste vastases võitluses. Mõne loo järgi aga lõi Merlin oma armastatu, Järveneitsi keelitusl maagilise õhusamba, kuhu ta Järveneitsi tahtel igaveseks vangi sattus.
Kirke
Homerose muistes eeposes “Odüsseia” räägitakse võimsast ja salakavalast jumalannast Kirkest, kes elab saarel. Trooja sõjast koju tagasi pöörduvad Odysseuse mehed peatusid sel saarel ja langesid võlutari ohvriks:
Kui kirke oli mehed majja viinud, pakkus ta neile istet ja segas meejooki, millesse ta aga puistas ilgeid mürke, et nad unustaksid kodu, ja kui mehed olid joonud, siis muutis Kirke nad oma võlukepi viipega sigadeks ja ajas nad seasulgudesse. Mehed nägid välja täpselt nagu sead, neil oli seapea, seaharjased ja muu ning nad röhkisid sea kombel, aga nende meelemõistus oli samasugune nagu enne ja nad mäletasid kõike. Odysseus ise oli aga joonud teist võlujooki, mis andis talle väe Kirke loitsudele vastu panna, ning ta vabastas oma mehed.