Archive for the ‘Heinsaar, Mehis’ Category

Kollane nokamüts, salajane haigrukõnd, kõhn rebane — Mehis Heinsaar “Pingeväljade aednik”

Gustav Suitsu luuleauhinna komisjon on saanud osaks minu töörutiinist – olen umbes poolte auhindade väljaandmise juures olnud ja pidanud varakevadisel ajal ette võtma oma igapäevastest käimistest täiesti erineva asja – korraks peatuma, järele mõtlema, mida ma luulest ootan, mida ma ühe või teise raamatu kohta öelda tahan ja ütlen, kui see kord minuni on jõudnud. Juba aastate tagant mäletan Kalju Kruusa ja Kristiina Ehina kogude häält, mäletan ka mõnda neist, kes auhinda ei saanud.

Luule hääl, ei oska oma hinnangu kujunemist paremini kirjeldada, on minu jaoks luule mõõt. Tekste lugedes tekib igale luuleraamatule oma saatehääl, mingi maa-alune ümin või vilin, mootori surin või ka pikk aeglane ohe. Ja seekord, väga lihtne, kõlas kõige selgemalt Mehis Heinsaare „Pingeväljade aedniku” saatetoon. See ülem- või alamtoon, raske on seda diletandil täpsemini määratleda, on justkui telg, mille ümber tekst liigub, vahel on võimalik märgata, kuidas üksik detail, mõni kujund, mõni rütm, seda muudab, aga enamasti on see justkui mitmehäälse muusikateose oma teed käiv kontrapunktuaalne kolmas-neljas, viies või seitsmes hääl.

Esimesena nimetan seda, mida esimesena märkasin: „ Aga kõige rohkem imestan / ma ikka musträstast – /kuis ikka ja alati / laulab ta nootidest mööda”. Kuidas saab lind nootidest mööda laulda? Ja luuletaja? Musträsta laul on hea näide tollestsamast luule häälest: kuulaja justkui teab, mis tulema peaks, aga siis on ta vile kord justkui murdosakese liiga kõrge, siinsamas murdosakese liiga madal, kord liigub ta kuulaja heakõla ootusest ette, kord jääb maha, jäädes ikkagi ja kogu aeg just selleks, ainuvõimalikuks lauluks.

Ei räägi teiste komisjoniliikmete eest, aga nimelt see polüfooniline ainuvõimalikkus – just see haigrukõnd, just see kollane nokamüts, just need vanad puud, heinamaad, tondihobud, kõhn Spithami rebane – veenis mind mind.

Asko Tamme

Foto Gustav Suitsu luulepreemia üleandmisest on pärit siit.
Lugu ilmus Sirbis 15.03.2019.

Mehis Heinsaar „Unistuste tappev kasvamine”

Mehis Heinsaar „Unistuste tappev kasvamine”

Tõeliselt hämmastav, et sõnadega on võimalik nii ilusaid maailmu luua.
See kõik on nii värviline, linnulaulu täis ja pärnaõieteelõhnaline.
Värviküllane värske tuulepuhang minu lugemis-elamustes.
Need on muinasjutud, mida aina uuesti tahaks üle lugeda.
Hea tuju garanteeritud!
Raamat on imeilusate illustratsioonidega tervik, jättes fantaasiale
ruumi, see kõik on väga hästi õnnesutunud.
Aasta lemmikraamat, vähemalt!
Aitäh nii suure elamuse eest!

Mari-Liis Rüütli

 

 

Mehis Heinsaar „Unistuste tappev kasvamine”

Mehis Heinsaare lühijuttudes ja novellides on võluv see, et ta loob muinasjutulised olukorrad, asetab need konkreetsesse kohta ja äkki tekibki tuttav tunne, äratundmine paigast ja situatsioonist. Mängulisus on küll asja üks külg aga situatsioonid kannavad endas ikkagi olukordi reaalsest elust, mis panevad mõtlema, muigama – igatahes tekitavad mingi emotsiooni. Situatsiooni võimendus avab lihtsad elutõed. Eht-eestlaslikult KULGEVAD lood ei jäta ükskõikseks, vaid imbuvad lugejasse oma tuttavlikul, lihtsal moel. Emotsioonid, mis raamatust jäävad on meeldejäävad, veidi nukrameelsed, kuid helged. Raamatule annavad palju juurde Marge Nelgi erilised illustratsioonid.

Halliki Jürma

 

Mehis Heinsaar „Unistuste tappev kasvamine”

Suurepärane jutustaja Heinsaar jutustab muhedal viisil maagilistest, lummavatest, ka hämaratest maailmadest; elust, kus kõik argine võib ootamatult pöörduda ning uute seaduste järgi edasi kulgeda, kus (argi)elu lõikub mütoloogiliste allhoovustega ning kõik see jätab lugejasse oma jälje ka peale raamatu sulgemist. Raamatut täiendavad Marge Nelgi meisterlikud ja maagilised illustratsioonid.

Kadri Rohi

Urmas Vadi – Lugemissoovitused

vadiraamatud

Fs, „Alasti ja elus”
Kivisildnik, „Päike, mida sa õhtul teed”urmas_ vadi_genis
Jan Kaus, „Maailm ja mõni”
Jüri Ehlvest, „Päkapikk kirjutab”
Mehis Heinsaar, „Vanameeste näppaja”
Peet Vallak, „Valitud novelle”
Anton Hansen Tammsaare, „Põrgupõhja uus vanapagan”
Maarja Kangro, „Ahvid ja solidaarsus”
Ene Mihkelson, „Torn”
Vaino Vahing, „Mängud ja kõnelused”
Peeter Sauter, „Luus”
Lauri Sommer, „Kolm yksiklast”

Tegin enda jaoks asja lihtsamaks, valides ainult eesti autoreid. Aga samas, kui ma seda valikut vaatan, siis need on ka autorid ja raamatud, mis ongi minu jaoks väga olulised, olnud mingil hetkel isegi avastuslikud, või siis lausa sähvatused, millest ma olen ise mõjutatud olnud, ja miks mitte, olen praegugi.

Urmas Vadi

tartulinnaraamatukogu100

Asko Künnap – Hämarust ja humanismi!

tartulinnaraamatukogu100Kui ilutulestikust ja kvantiteethuumorit esindavatest telesaadetest tuhmunud silmanägemine tasapisi taastuma hakkab ja vereringet jälle ka muuks kui vaid seedimiseks jagub, võib viimaks teleka kinni klõpsata ning raamatulugemise üllast kunsti meelde tuletama hakata. Esialgu piisab paarist õhemast luulekogust, aga kui vaimline tervis seda lubab, siis aasta teisel või kolmandal nädalal võib juba mõne kopsakama proosatellisega jõudu katsuda.

Siin siis mõned soovitused neile, kes ennastsalgava meeleparanduse teele on asunud ja inimkonna lõpliku loomastumise sel viisil pisut edasi lükkavad. Kõigepealt, nagu lubatud, veidi poeesiat.

heinsaarsugavaleluhamaras

Kiidetud ja pärjatud hämaramast hämarama novellisti Mehis Heinsaare 2009. aastal ilmunud luulekogu “Sügaval elu hämaras” on üks tihe ja hoolega vormitud raamat, mis kannatab ja tasub mitmekordset ülelugemist. Katseta seda helge tuju ja ilusa ilmaga värskes õhus ning proovi võrdluseks maadligi meelega koledas kõrtsinurgas – saad kaks täiesti erinevat, aga võrdselt maitsvat lugemiselamust. Arne Maasiku fotod võsapusadest annavad tekstile koheva garneeringu veel pealekauba.

roosteluuleEesti kaasaegse luule käilakoletis Jürgen Rooste sai lõppenud aastal maha kahe tõsise luulekoguga. Raske ütelda, kumb neist suurem kunst või mahlasem lugemine on. Nii “Higgsi Boson” kui “Lugulaul jääkarudest” sisaldavad, vaatamata õheldasele köitele, rohkem tähendussõnu ja teravasti kätte ning südamesse lõikavaid sõnumeid kui mõnigi burgeripaksune romaan või elulooheietus. Kellele džässisugemetega räpirütm ja ühiskonnakriitika, kellele tumemeelne isamaalisus ja kõlav keelemäng, kellele armastus ja argimütoloogia – midagi leiab siit iga luulevõimeline eestimaalane. Jah, isegi religioossust ja eepilist heitlust on mõlemasse kogusse paraja südametäie jagu kaasa kaanetatud.

sinijarvsurelikumuugaEt asjad maailmas korralikult tasakaalus püsiksid, on kõigi kirjanike pealik Karl Martin Sinijärv üllitanud üle mitme-setme aja ja sõja täiesti klassikaliselt kokkuklõpsuvas rütmis ja riimis kirjutatud koraanisarnaste kaantega luuleraamatu “Sureliku muuga”, alampealkirjaks: “Üdiklubilaule ja muid poeese”. Kõlab kui ootamatult süvakultuuristunud telepoe formaat, aga tegelikult toimib kogu kui tervik ja ses sisalduvad tekstid ka täiesti iseseisvalt, ilma et telepelglikum lugeja saatest “Jüri Üdi klubi” eelnevalt undki oleks pidanud nägema. Hea ja vaimukas, vormilt mänguline, aga sisult salamahti sügav, kohati kiusuks didaktilinegi – see raamat peaks võrdse vahedusega niitma nii nooremat kui ka vanemat ja paadunumat lugejat.

kaplinskitaivaheheidettsirkEnesekindlamatele polüglottidele julgen lisaks soovitada veel Jaan Kaplinski suurepärast võrokeelset kogumikku “Taivahe heidet tsirk”, kus lisaks klassiku enda uuemale luulele pipraks sappa lisatud tema lõuna-eestindused hiina luuleklassikast. Kaplinski tõestab oma tsirgundusega taas kord, et murdekeelne luule ei võrdu vemmalvärsi ega rahvalauluga – Lõuna-Eesti mägedes varitseb salatulena sambla all keel, milles on nii väge kui filosoofiat, ehedast poeesiast kõnelemata.

ajalooromaanJa kui luule ilusasti läbi loetud ja ohtliku jaanipäevani veel hingamiseaega on jäänud, võib ette võtta Meelis Friedenthali rootsiaegset Tartut tegevustandrina kasutava romaani “Mesilased” või Tiit Aleksejevi esimest ristisõda lahtimõtestava triloogia kaks esimest osa. “Palveränd” ja “Kindel linn” on nende pealkirjad. Sest natuke ajalugu koos ajatu humanismiga kulub meile kõigile karusmarjaks ära. Päriselt kah!

asko kynnap

 

Asko Künnap
luuletaja, disainer

Asko Künnapi pilt on pärit Wikist.

Lugemissoovitused näitlejatelt: Külliki Saldre, Maarja Jakobson, Hannes Kaljujärv

Raamatukogu sünnipäevanädalal on saanud kenaks tavaks, et lugemissoovitustega astuvad üles tuntud tartlased. 9. aprillil olid raamatukogu kohvikusse “Lutsu Juures” oma lugemiselamustest vestlema kutsutud näitlejad Külliki Saldre ja Hannes Kaljujärv (Vanemuine) ning Maarja Jakobson (Tartu Uus Teater).

Külliki Saldre lugemisvaras on üha tähtsamal kohal mälestused, ent mitte ajakirjanike poolt kokkukirjutatud elulooraamatud, vaid ehtsad memuaarid ja autobiograafiad. Viimati loetust jättis sügavaima mulje Viivi Luige – Hedi Rosma pikk intervjuu “Ma olen raamat”. Kahe põlvkonna vaheline dialoog oli eluline ja mõistev. Varasemast on tallele jäänud pianist Käbi Laretei meenutused: “Tulbipuu”,  “Eksiil”,   “Otsekui tõlkes” – sisukad, ausad jäädvustused isiksusest ja (kunsti)elust tema ümber. Käbi Lareteiga on seotud ka Rootsi režissööri Ingmar Bergman, kelle Laterna magica oma julmas aususes on paljudele kunstiinimestele alaline lauaraamat. Mullusest “Loomingu Raamatukogu” valikust leidis Külliki Saldre eriti mõjuva olevat Torgny Lindgreni “Mälestused”. LR pälvis kõigi kõnelejate heakskiidu kui väike, aga tõhus raamatusari, kust alati võib leida ootamatuid pärleid.

Hannes Kaljujärv küsis alustuseks: „Millise romaani moto on „Üks rätsep tuli Rasinast, ti-ral-la-la!“?“ Õige! August Gailiti „Toomas Nipernaadi“. Kui Priit Pedajas 2003. aastal „Nipernaadi“ Emajõe Suveteatris lavastas, luges nimiosalist kehastanud Kaljujärv raamatu kolmandat korda läbi, ent hoopis teistsuguste tunnetega kui nooruses, mil Nipernaadi suhted naistega äratasid pigem “õiglast nördimust”. Nüüd paistsid Nipernaadi teod ja tahtmised uues, küpsemas ja soojemas valguses. Põhjaliku eeltöö teinud esineja luges haaratud publikule vaheldumisi katkendeid „Nipernaadist“ ning Jaanus Vaiksoo monograafiast „Gailit ja Nipernaadi“.

Maarja Jakobsoni vabu hetki on viimastel aastatel täitnud põhiliselt etteloetavad lasteraamatud. Õpinguaegadest saadik on ta aga ikka ja jälle  kätte võtnud ühe teose – Gabriel Garcia Marquezi „Sada aastat üksildust“. Ja iga lugemisega avaneb romaanist, mida ei suutvat täielikult edasi anda ükski lava- ega linateos, üha uusi kihte. Sama lugu on ka Cervantese “Don Quijotega”. Eesti nüüdiskirjandusest jättis sügava mulje Tõnu Õnnepalu „Paradiis“ oma karge loodus- ja külaelukirjeldustega. Külliki Saldrel oli sama paigaga ka isiklikke mälestusi. Veel nimetas esineja Mehis Heinsaart, kelle paljud jutud on meeldinud, ennekõike aga Tartu-lugude kogumikus „Tartu rahutused“ ilmunud „Kõhkleja Bernard“ oma iseäraliku tartulikkusega.

Õdusas õhkkonnas kulgenud õhtu jooksul küsiti rohkelt küsimusi niihästi kirjanduse- kui teatriteemadel. Uuriti, millal näitlejad loevad ja kuidas raamatute kohta infot saavad. Kõneldi Vanemuisest, Tartu Uuest Teatrist, kriitikast, teatriraamatutest – Pille-Riin Purje mälestusraamat „Jüri Krjukov“ oli kõigile hinge läinud.  Lõppjäreldusena jäi kõlama tõdemus, mis pädeb nii teatri, kirjanduse kui igasuguse loomingu kohta: kõike, mis tehtud ja loodud, on kellelegi vaja! Kui mitte meie põlvkonnale, siis järgmisele, kuid kellelegi kindlasti.

Tiina Tarik

Fotod Linda Jahilo, Tiina Sulg