Archive for the ‘2019’ Category

“Eesti tantsukunst: nüüd ja ->? ->sfäärid ->väljad ->horisondid ->plaanid ->utoopiad”

Kaasaegse tantsu või nüüdistantsu etendusi olen ma kahjuks näinud ammu ja vähe, mõni on meeldinud, mõni mitte, sügavamat huvi ja teadmist pole selle pealt siiski tekkinud. Aga see raamat — artiklite ja esseede kogumik, mis valmis Sõltumatu Tantsu Lava sünnipäevaks — nüüdistantsust on päris huvitav. Kirjatööd ses raamatus on väga erinevad, nii stiili kui mõttetiheduse poolest, aga enamjaolt pakkusid kaasamõtlemist ja avasid mingi uue nüansi või võimaluse, kuidas tantsu näha või miks tantsu teha.

Artiklid üksiti, võtan appi ISE kataloogi, minu märkused on sulgudes kursiivis:

  • Evelyn Raudsepp “Saateks” — Sõltumatu Tantsu Ühenduse 10. aastapäevaks koostatud kogumik sisaldab hetkevaadet Eesti tantsukunstist (Hea sissejuhatus).
  • Jarmo Karing, Liis Vares, Mari-Liis Eskusson, Maria Goltsmann, Erik Alalooga, Johanna Karoline Kalm “Avatud kirjutamisplatvorm” — Aktuaalseid mõtteid, kommentaare ja arvamusi kaasaegsest Eesti tantsukunstist (Teine sissejuhatus. Mõttekilde on segiläbi, kõige analüüsivam kirjutaja oli Erik Alalooga).
  • Evelin Lagle “Nüüdistantsust Eestis: kehaliste dimensioonide avardumisest ja žanriköidikute survest vabanemisest” — Nüüdistantsu seisundilisusest, kontseptuaalsusest, koreograafiapõhisusest ja kehakesksusest Kadri Noormetsa, Karl Saksa, Mart Kangro, Henri Hüti, Külli Roosna, Kenneth Flaki, Rene ja Carmel Kösteri lavastuste näitel (Pikk ja põhjalik artikkel nüüdistantsu lavastusest Eestis aastatel 2010-2014. Põimitud on nii teoreetiline lähenemine, nähtu kajastamine kui üldisema tantsupildi analüüs).
  • Madli Pesti “Nüüdistants ja etenduskunstid. Positsioon ja mõisted” — Tantsukunsti mõisted – sõltumatu tants, uus tants, nüüdistants, kontseptuaalsus, kehakesksus, etenduskunst (Artikkel toob selgust nüüdistantsuga seotud terminoloogilisse segadusse ja annab samas teada, et ka kogukonnasiseselt ei ole veel kõiges kokku lepitud, seda enam, et kõik on arengus ja uued asjad tahavad oma nime, aga mingid terminid on siiski üldkokkuleppelise sisuga ja neid võiks teada).
  • Henri Hütt “Eesriide avanemise eel ja kummarduse järel” — Kuigi etenduse eel- ja järeltegevused võivad olla väga erinevate vahenditega teostatud, loovad need koos etenduse terviku, mis liigub publikut arvestades ühtse eemärgi suunas (Mõneti PRi juhisena võetav tekst, aga annab sellele PRle kuidagi õilsama maigu).
  • Liisi Aibel “Arvustavad, ahmivad ja abitud: publik nüüdistantsutandril” — Soome teatri- ja kirjandusteadlase Irmeli Niemi väljapakutud publikukategooriatele toetuv tantsuteatri publiku analüüs (Irmeli Niemil on lahterdus: arvustavad, ahmivad, abitud, andunud ja ahistatud. Liisi Aibel võtab kolm esimest kategooriat ja analüüsib, millised need on ja kuidas nende kategooriate esindajatele nüüdistantsu vaatamise kogemust meeldivamaks teha).
  • Ele Viskus “Kodustamine”(Mõistu- või muinasjutt tantsu ajaloost ja arengust. Ega ma selle jutuga nüüd nõus eriti ei ole, aga ega muinasjuttu peagi ju tõe pähe võtma. Kaasa mõtlema pani küll).
  • Andrus Laansalu “Kokkupõrge õhuga” — Autori fookuses on küsimused, kuidas tantsust mõelda ja milliseid võimalikke kontekste saab paigutada tantsu ümber (Kergelt provokatiivne ja heas sõnastuses, nagu Laansalu tekstid ikka kipuvad olema, artikkel. Laansalu toob sisse biosemiootika võimalused tantsu tähenduse tõlgendamisel. Kogumikust see artikkel, mida peaks/võiks hiljem veel üle lugeda).
  • Kai Valtna “Tehnika ja teadmine tantsuhariduses”(Pisut manitsevas toonis, aga põhipoint on, et tantsija peaks enne lavale minekut vähemalt enda jaoks olema läbi mõelnud, et miks ta sinna lavale üldse läheb).
  • Anu Ruusmaa “Keha ja intelligentsus” — Ameerika arengupsühholoogi Howard Gardneri teooriale toetudes vaatleb autor mitmeid vaimseid võimekusi: keeleline ehk lingvistiline, loogilis-matemaatiline, muusikaline, visuaal-ruumiline, kehalis-kinesteetiline, enesetunnetuslik jt. (Tsitaat artiklist: “Tantsijate puhul kasutatakse üldlevinud ütlust: see tantsija tantsib muusikasse, aga see tantsija tantsib muusikat.”).
  • Kadri Noormets “dokument” — luuletus (Ingliskeelne ja minu jaoks mitte eriti veenev, aga näpuharjutusena või vormikatsetusena võib ju selliselt ka end väljendada).
  • Sylvia Köster “Tants 16 : 9” — Tantsufilm kui meedium (Mitte mängufilmid, kus tantsul on suur osa, vaid üksnes tantsule keskenduvad filmid, filmid, mis on segu dokumentaalist, hetke salvestuset ja kunstist. Film kui võimalus tantsu nähtavale tuua ja vastavalt kinokunsti võimalustele tantsuga seotut võimendada. Artiklist kumab siiras soovitus tantsijatele selle valdkonnaga pisut rohkem tutvust teha).
  • Taavet Jansen “Interaktiivne paigalseis” — Tehnoloogiast ja inimesest kirjutades keskendub autor etenduskunstidele, täpsemalt tantsu ja tehnoloogia suhtele (Suhteliselt tehniline ja minu jaoks igavapoolne jutt soovist näha uusi ja mõtestatud digilahendusi tantsulaval).
  • A. Šnaider, K. Kann, K. Juurak “Kui etendus juba käib, ei ole kunstnikul enam midagi teha” (Mõtteid-tsitaate segiläbi, rohkem küsimusi kui vastuseid, näiteks: “Teadlased pole siiamaani kindlad, kas inimesed räägivad seetõttu, et neil on oskus häält teha, või seetõttu, et neil on vajadus midagi öelda.”).
  • Krõõt Juurak “Siseintriig”(Raamatutegijate omavaheline tögamine, mis oleks võinud pigem välja jääda).

Ja kuigi Leenu Nigu siia raamatusse ei kirjutanud, siis tasub see nimi meelde jätta, ta on enimtsiteeritud tantsukriitik selles kogumikus ja nende tsiteeringute põhjal võib öelda, et väga pädev, analüüsiv ja hea sõnakastusoskusega kriitik.

Tiina Sulg

Advertisements

John Le Carré “Öine administraator”

Algas asi sellest, et paar aastat tagasi näitas ETV sarja “Öine administraator”. Siis ma seda sarja ei vaadanud, aga nüüd jäi kuidagi kogemata silma ja vaatasin ära. Ja täitsa hea ja huvitav spioonikas oli. Siis võtsin ette raamatu. Ka hea ja huvitav spioonikas, aga hoopis teistmoodi. Esiteks on juba tegevusaeg raamatul 1993 ja telesarjal 2015, konfliktikolded on muutunud ja tegevuspaigad koos sellega. See, et Leonard Burrist Angela Burr on saanud, ei segagi, nii mõnigi olukord või tegelaskuju on päris nutikalt ümber moditud, mõnest nüansist on küll kahju, et see linale ei jõudnud, mõni külgepoogitud detail on raamatut lugenule üleliia ja lõpp on üldse teistmoodi, aga nii üldiselt on raamatuga suht hästi ümber käidud, eriti kena, et mõned kohad ja dialoogid on sõna-sõnalt üle tõstetud. Ja see viimane tegelikult juba näitab midagi, näitab, et autoril on väga hea dialoogi loomise oskus ning võime pealtnäha tühiste stseenidega lugu edasi viia ja pinget kruvida ning tegelasi avada. Üks asi on, et millest autor kirjutab — Le Carré puhul on see isegi pisut etteaimatav — ja teine asi on, et kuidas ta sellest kirjutab. Ma ei ole miskipärast Le Carré loomingut varem kuigi palju lugenud ning ma olin rõõmsalt üllatunud tema sõnastusoskuse üle. Siinkohal oleks paslik rääkida ka tõlkest. Kui ma kuskil varem olen Lauri Vahtre tõlke kallal virisenud (n “Võõramaalase” tõlge on minu meelest üsna kohutav), siis siin ma kiidan, Le Carré sobib Vahtrele (või vastupidi) ja ühteaegu ladusat, aga vahele mingeid ootamatuid keelendeid puistavat tõlget oli mõnus lugeda.

Sisust — kes on sarja näinud, need üldjoontes teavad, kes mitte, siis selle raamatu kohta ma leidsin kaks toredat arvustust: Jaan Martinsoni “Õige öine administraator on paberil” Eesti Päevalehes ja Jüri Pino “Spiooni igavene küsimus” Postimehes.

Tiina Sulg

Bonaventura “Öised valvused”

Selline hämar, lopsakas, paljusõnaline ja mitmekihiline teos, omas ajas tõenäoliselt ka ühiskondlikult terav ja tabav, tänases päevas nii suurt kaaskõla pole, aga omamoodi köitev oli see lugemine küll. Tõlkija Mati Sirkel annab järelsõnas teada, et tegu on “romantilise proosa ühe kõige tähtsama teosega” ja kes olen mina, et talle vastu vaielda. Olgu siis tähtteos :)

Kirju minevikuga öövaht jutustab oma kohtumistest erinevate inimestega ja vahel mitte-nii-inimestega, igaühel on oma lugu ja taak ja lootus, mis panevad kaasa elama ja avavad pisitasa autori ühiskondlikke või filosoofilisi tõekspidamisi. Kui stiilist rääkida, siis mõne koha peal tekkis sellest romantismist üleküllus, aga enamjaolt oli see värskendavalt teistmoodi ja mõnusaid üllatusi pakkuv. Viiteid nii mineviku kui tolleaegse kultuurikihi tegelastele jagub, eriti õnnelik olen ma Kotzebue üle. Mis teha, see mees on oma eesti teatrilukku läinud esimeste eestikeelsete lavale seatud sõnadega leidnud mu südames austava koha, olgu tema näitekirjanduse kvaliteedi ja segasevõitu elulooga, nagu on. Ja oi, ma tänan inimest, kes joonealused märkused läbi lasi!

Stiilinäide:

Ebakindlal ajastul peljatakse kõike absoluutset ja iseseisvat, ning seepärast ei meeldi meile enam ehtne nali ega ehtne tõsidus, ehtne voorus ega ehtne kurjus. Aja iseloom on lippidest-lappidest kokku paigatud nagu narrikuub, ja mis kõige hullem — seda kuube kandev narr tahab näida tõsisena.

Kõik on roll, nii roll ise kui ka näitleja, kes seda mängib, ning temas omakorda ta mõtted, plaanid, vaimustus ja narritembud — kõik kuulub hetkele ja pageb kähku nagu sõna komödiandi huulilt.

Kes tahab raamatut saksa keeles lugeda, siis meie raamatukogust täitsa saab, aga saab ka arvutist http://www.gasl.org/refbib/Bonaventura__Nachtwachen.pdf .

Tiina Sulg

Carolin Kuuskmäe “Ekraani taga” ehk Supertüdruku seiklused igaval Maarjamaal

Tütarlaps Sara juba ei peenutse ega teeskle tagasihoidlikku, tema teab täpselt, et on maailmas ainukordne ja kõiges kõige parem. Valdab võõrkeeli ja võitluskunste, teab arvutitest rohkem kui keegi iganes, tema arvutites on 5-astmeline turvasüsteem, Sara hoiab alati jalad soojas ja pea külma. Nii peabki olema kui su ema oli spioon ja isa on palgamõrvar. Lüüriline kõrvalepõige annab lugejale teada, et ema on surnud ja tütre juhtida on 28 restoranist koosnev üleilmne toitlustuskohtade kett, millega tütar loomulikult mängeldes toime tuleb. Mingi emalt päritud veidruse tõttu käib Sara siiski tavalises gümnaasiumis koos väga tavaliste ja igavate klassikaaslaste ja üsna rumalate õpetajate keskel. Tegelikult on ta nii võimeks, et annab loenguid maailma erinevates ülikoolides. Aga elu peab ju kuidagi huvitavaks tegema — raamatu autor teeb möödaminnes lugejatele teatavaks, et Sara jõuab luurata erinevate riikide valitsuste tarbeks, et ta peab kodus salalaborit ja tegeleb hobikorras superrelva loomisega. Kõige selle kõrvalt töötab ta oma restoranis “Fööniks” ettekandjana, õpib koolis ainult hinnetele”väga hea” ja käib loomulikult hommikuti jooksmas. Saame teada, et tal on elamiseks luksusvilla, liiklemiseks luksuslik sportauto (pange tähele, et ta ei uhkusta sellega vaid pargib siivsalt koolimajast kaugemal põõsaste taga…) ja raha loeb ta enamasti miljonites.

Siiski selgub, et ka tema elu on ohus ja mõningaid kaotusi tuleb talgi kanda — õhku lendab restoran”Fööniks” ja sureb ema aseaine Triina ning loo edenedes jätavad eluga hüvasti mõned klassikaaslased, kes osutuvad pahade teenistuses olevateks reetjateks.

Kes raamatu viitsib lõpuni lugeda, saab teada ka Sara tõelise nime… Ja loomulikult loodame, et nii silmapaistava tütarlapse seiklused jätkuvad!

Lugege ja nautige seiklusi!

Ädu Neemre

Maja Lunde „Mesilaste ajalugu”

Maja Lunde
Mesilaste ajalugu. Hoiatusromaan elust ilma mesilasteta
(tlk Kalle Kroon, 2019)

Algul vaatasin, et ah, nii paks raamat ja veel mesilastest kah, vist ei hakka lugema… Aga kui kord juba lugema hakkasin, siis enam pidama ei saanud. Kolm minajutustajat kolmest erinevast ajaperioodist räägivad mitte ainult mesilaste, vaid nendega koos ka inimeste minevikust, olevikust ja tulevikust, sest inimeste elu on nendest usinatest tolmeldajatest sõltuvuses palju suuremal määral kui me igapäevaselt tajume. Kolme lugu ühendab mitte ainult mesilaste teema, vaid ka näiteks vanemate ja laste suhted ning lapse (otseses või kaudses mõttes) kaotamise teema.

Tao on 3-aastase poja ema, kes elab düstoopilises maailmas aastal 2098 — ilma mesilasteta maailmas mitukümmend aastat pärast kollapsit, kus inimesed ise peavad puude otsas ronima ja õisi tolmeldama, kus toidulaud on äärmiselt kesine (põhiliselt riis) ning metropolidest on saanud kummituslikud tondilinnad. Eelkõige innustab Taod eesmärk anda oma pojale parem haridus ja parem elu kui tal endal.

George on mesinik Ohios aastal 2007, mil mesilaste massiline väljasuremine hakkab alles hoogu koguma. Veel läheb tal kõik hästi ning ta loodab oma üliõpilasest pojast Tomist endale mantlipärijat, aga Tomil on hoopis teised plaanid ja unistused. Siiski saab hiljem just Tomist tähtis lüli mesilaste (aja)loos.

William on kaheksa lapse isa ja läbikukkunud teadlane Inglismaal aastal 1852, kellel on suured lootused oma ainsale pojale Edmundile, kuid kes tegelikult hoopis tänu oma vanimale tütrele Charlotte’ile töötab välja kaasaegse mesitaru, jäädes selle patenteerimisega siiski hiljaks. Tema jooniseid hakkab hiljem kasutama George Ameerikas.

Miks see raamat on just „hoiatusromaan”, mitte lihtsalt ulme, väljamõeldis, fantaasia? Sest põhjus-tagajärg seoseid kirjeldades näitab autor meile ühte võimalikku — ja üpris usutavat — tulevikustsenaariumi, milles inimesed on ise süüdi. Ei mingisugust kokkupõrget komeediga või salajast tapjabakterit, vaid ainuüksi inimeste endi isekus, hoolimatus, kasuahnus, rumalus. Mürgid ja pestitsiidid, kliimamuutused, domineerivad üheviljakultuurid viivad ühel hetkel paratamatult katastroofini. „Inimkond arenes tohutu kiirusega, mesilased ei jõudnud sammu pidada. Nad kadusid.” (372) Kuid ilma tolmeldajateta jäävad ka hiigelsuured põllud sööti, viljapuud viljadeta, koduloomad söödata, lõpuks ka inimesed toiduta. Loodusega kooskõlas elamiseks peaks inimene eralduma omaenese loomusest, „/…/tõeline haritus seisnes selles, kuidas trotsida omaenese loomust.” (36) Ja küsimuste küsimus on — kas me tahame ja suudame seda…?

Norra autori Maja Lunde (s. 1975) kodulehelt võib lugeda, et raamat on planeeritud esimese osana neljasest kliimateemalisest tsüklist. Norra keeles on ilmunud ka tsükli teine raamat pealkirjaga „Blå” (e.k. sinine), mis räägib veest.

Annika Aas

Karmen Parijõgi “”Läbikukkunud” suvi Kunda kandis”

Niisiis, ei mingit keldris peituvat isa, sügavas depressioonis olevat ema, pimedusehirmus vaevlevat venda ega ärevushäire käes kannatavat õde!

See päikseline lugu jutustab ühe pere laste suvevaheajast vanavanemate juures Kunda mail. Miks just Kunda — aga sellepärast, et noorte ema-isa on kutsumuselt arheoloogid. Kodu näeb neil välja nagu laboratoorium, vannitoas loputatakse alailma mingeid pööraselt vanu arheoloogilisis leide. Köögis ja elutoas hoitakse väärtuslikke muistiseid ning otsatut paberimajandust. Õde-venda Janet ja Jens suhtuvad vanemate ametisse sooja irooniaga — mis sa nende veidrikega ikka teed!

Järjekordsele ekspeditsioonile minevad vanemad saadavad lapsed vanaisa/vanaema juurde Kundasse. Janet ja Jens on seal ennegi olnud. Külaelanikud on üsna värvikad tegelased ja sel korral on neil lastele hea uudis, nimelt on kõrvaltalusse kolinud uued elanikud ja neil on samuti külas lapselaps nimega Tõnn-Theodor, lühidalt öeldes Tõnn. Tõnn on väga tubli poiss, haritud ja hea huumorisoonega. Lapsed klapivad omavahel kenasti ja sellega võiks idülliline suvelugu lõppeda kui mitte hauaröövlid ja aardeotsijad ei aktiveeruks. Lood Lammasmäe aardest on nende kõrvu jõudnud ning mehed otsustavad maksku mis maksab raha kätte saada. Seiklused jätkuvad ja pahad saavad teenitud palga!

Tegemist on positiivse loo ja ilusa kujundusega teosega. Juurde võib lisada, et autor käib Rakvere Reaalgümnaasiumi 8. klassis ja raamat on tema loovtöö. Tulevaste lugejate jaoks võiks mõtlemisainet pakkuda loo autori perekonnanimi, kirjandusõpikust peaks see teile tuttav olema!

Ädu Neemre

Alberta Rommel „Lorenzo Medici – Itaalia salakuningas“

Lorenzo de Medici on kindlasti üks neist silmapaistvatest valitsejatest, keda võib inimesenagi igati sümpaatseks ja suureks pidada. Ning see on väga suur asi! Sattusin hiljuti pooliti juhuslikult lugema Alberta Rommeli raamatut „Lorenzo Medici – Itaalia salakuningas“ (Kunst, 1996), kuna soovisin enne Firenzesse minekut lugeda midagi meeldetuletuseks renessansist ja Medicitest.

Lorenzo Tore sai valitsejaks väga noorelt, haigused viisid varakult nii tema isa kui onu. Võimuvõitlus 15. sajandi keskpaiga Firenzes oli äge ja neid rivaalitsevaid perekondi, kes juhtohje enda kätte ihkasid, oli linnas mitmeid. Lorenzo ei tahtnud sugugi minna poliitikasse ega võimu, mis sellega kaasneb, kuid targa inimesena sai aru vastutusest, mis lasus nende perekonnal ja millega temal tuli nüüd edasi minna.

Alberta Rommeli raamatu näol on tegemist ajaloolise romaaniga. Erinevalt paljudest teistest ajaloolistest isikutest kirjutatud raamatutest baseerub see suuresti ajaloolistele allikatele ja ei ole pelgalt autori ettekujutus isikust ning ajastust. Oma teose järelsõnas Alberta Rommel mainib, et tal oli esialgu kavatsus kirjutada biograafia ning selleks tegi ta põhjalikku uurimistööd, ja tõdeb rõõmuga, et renessansi on tänuväärne uurida, kuna tollal inimesed nii hea meelega talletasid kõike ja õnneks on kirjapandu ka tänaseni hästi säilinud.

Igal ajastul elab igasuguseid inimesi, kuid siiski pani see lugu Lorenzost mõtlema ja võrdlema 15. sajandi inimesi ning poliitikat 21. sajandi omaga. Erinevad ajastud, hoiakud, suhtumised. Kuidas 20-aastane noormees suutis enda soovide ja tahtmiste asemel esiplaanile seada perekonna ning rahva omad. Kuidas poliitik sai aru, et tema rahva ja alamate soovid on enamat tema isiklikust aust, uhkusest, ambitsioonist ning kasust. Raamat annab rikkaliku sissevaate renessansi aja inimeste mõttemaailma ja hoiakutesse.

Lorenzo ema oli poeet ja kirjutamisande päris ka Lorenzo. Lisaks sellele, et ta jätkas perekonna traditsiooni kõiksugu kauneid kunste toetada, tegeles ta ka ise loomisega. Soovituse lõpetuseks üks tema luuletus (samast raamatust lk. 71, tõlkinud Harald Rajamets):

Sa vaba elu, kerge, murest lahti
kui maine hüve mõlkusid mul mõttes!
Su rahus saan end kosutada mahti,
kui mind sa varjad oma sülle võttes.
Jäi maha linn täis rabamist ja jahti,
kus vaim nii väsib lakkamatus tõttes.
Nüüd kutsub mind see vaikne org, nii ilus
ning puuderohke, varjukas ja vilus.

Mai Põldaas