Archive for the ‘2019’ Category

Jean-Luc Bannaleci komissar Dupini lood

Järjest rohkem on hakanud ilmuma mitmeosalisi kriminaallugusid, kus lisaks kuritöödele on kaunis tähtis osa kohalikel oludel ja uurijate eraelul, mida saab jälgida raamatust raamatusse. Selline võte kindlustab püsiva lugejaskonna, tekivad sarja fännid. Mul endalgi on mitu sarja, mille uusi raamatuid põnevusega ootan. Ühes neist toimub tegevus Bretagne’is, kangelaseks komissar Dupin, kes on tulnud, õigemini üle toodud, Pariisist.

Raamatuid on kirjutatud kaheksa, eesti keeles on ilmunud neli: „Surm Pont-Avenis”, „Mõrv Bretagne´i rannikul”, „Bretooni kuld” ja „Bretooni uhkus”. Esimese raamatu sündmuste toimumise ajal on elupõline pariislane komissar Dupin kohapeal töötanud peaaegu kolm aastat, aga tema pagendamise põhjuste kohta liiguvad ikka veel pöörased kuulujutud. Dupin on ekstsentriline, äkilise iseloomuga ja ülemustega mitte eriti hästi klappiv mees, aga lisaks iseloomule on häda ka selles, et karjääriredelil kipuvad tõusma lollid, ja lolli ülemusega on väga raske. Oma alluvate eest, isegi nende, kes talle närvidele käivad, seisab Dupin vankumatult, vajadusel ka kõrgemale poole valetades. Eks sama tee kolleegid vahel ka tema heaks, konarusi prefektiga silub kõige paremini suurepärane sekretär Nolwenn, kes oli ametis juba eelmise komissari juures. Nolwenn on ammendamatu allikas kohalike olude ja inimsuhete asjus ning võimeline välja uurima kõige ilmvõimatumaid asju. Dupini mõtted paneb liikuma kange kohv, millega ta kipub liialdama, ning liikumine — talle meeldib kõndida. Veini pruugitakse toidu juurde ilmtingimata, kuid selle regiooni maades alkoholiga liialdamist ette ei tule.

Bretoonid on väga teadlikud oma kultuuripärandist, uhked ja asjatundlikud mütoloogia ja ajaloo asjus, ning kolleegid üritavad ka Dupini neil teemadel kõigiti harida, sest muidu pole tal lootustki kohalikke inimesi mõistma hakata. On ju raske ette kujutada ebausklikku politseiametnikku? Mitte siis, kui ta on bretoon. Dupinil on vahel päris keeruline aru saada, kui tõsiselt mingeid asju täpselt võtma peaks. Talle jutustatakse mägedest, mis praegu paistavad silmale kui mingi veider küngastik (kõrguselt midagi Munamäe taolist), kui TÕELISTEST mägedest, mis olid pikka aega kõrgemad kui Mount Everest ja millega võrreldes Himaalaja, Alpid, Kaukasus ja Püreneed on väga noored, pole isegi viitkümmend miljonit aastat vanad. „Komissar oli õppinud, et bretoonide jaoks oli minevik sama reaalne kui olevik, ja mõni suvaline ajahetk, näiteks kolmsada miljonit aastat tagasi, oli sama olemasolev kui praegune, seega oli tohutult ebaaus ja kohatu pidada tänast päeva ainsaks olevikuhetkeks kogu aja kontiinumist pelgalt seetõttu, et kuulusid nende hulka, kes juhtumisi praegu elasid – see on puhas kõrkus, modernne ülbus.”

Mis mulle veel väga nende raamatute juures meeldib, on see, et nad on ka harivad – lugeja saab palju teada Bretagne´i piirkonna looduse, majanduse, toitude (ärge proovige neid raamatuid tühja kõhuga lugeda), veinide, soolatootmise (sool, muide, ongi bretooni kuld), austrikasvatuse, üleüldse keltide ja ajaloo kohta. Looduskirjeldused tekitavad suure tahtmise paiku oma silmaga näha ja lugesin, et autor juba ongi turismi edendamise eest tänukirja saanud.

Mis mind esimest raamatut kätte võttes jahmatas, oli see, et raamat oli tõlgitud saksa keelest, ehkki autoril täitsa prantsuse nimi. Uurimisel selgus, et Jean-Luc Bannalec ongi kirjanikunimi ja isik selle taga on sakslane Jörg Bong. (Umbes nagu Donna Leon kirjutab Veneetsiast, ainult et tema ei luba oma raamatuid itaalia keelde tõlkida. Komissar Brunetti on samuti mu suurte lemmikute hulgas.) Oma nime all esinedes on autor kirjandusteadlane, lektor ja fotograaf. Olles kirjaniku rahvuse teada saanud, mõtlesin pisut tema usaldusväärsuse üle kõige kohavaimu ja bretoonide iseloomu puudutava osas, aga oletan, et bretoonid seda asja nii ei jätaks, kui miski väga valesti oleks.

Nüüd natuke kurvemast osast. Ma olen ka eelmiste Dupini raamatute puhul kohati virisenud veidra eesti keele üle (praegu esimest raamatut lehitsedes jäi silma mitmeid kummalisi omadussõnu, nt lauses ”hoolimata aegunud ubadest oli cafe tugev”) , aga see viimane, „Bretooni uhkus”, on paraku Heliose kirjastuse häbiplekk. Jääb mulje, nagu oleks kogemata trükki läinud mingi varane fail, mida keegi läbi lugenud ei ole, toimetaja tehtud töö aga on prügikasti sattunud. Ohtralt valesid või ära jäänud tähti vaheldumisi äärmiselt veidrate sõnavalikutega: „Dupin pani mõlemad käed turjale. Ja istus mõne aja lihtsalt niisama.” Paneb tahes-tahtmata käsi väänama ja pead murdma, kuhu ja kuidas ta need käed asetas. „Tema juuksed olid täidlased, õlani ja musta värvi.” „Isegi ookean oli end täna õhtuks üles teinud ning riietanud end /…/” „Morjendav õhkkond” (tihnikus)

Olge hoiatatud, aga ega need, kes saksa keelt ei oska, kuid komissari käekäiguga kursis tahavad olla, lugemisest pääse.

Kaja Kleimann

Roger Zelazny “Valguse Isand”

Sellest raamatust on üsna keeruline kirjutada, sest selles on nii paljut.

Kõiksepealt ulmeline osa, see mis oleks kui:

• Võtta täiesti võõras maailm ja võõras ahitektuur ja võõras elustik ja võõras tehnoloogia ja kirjutada see huvitavaks.
• Selles maailmas on erinevaid olemise vorme, peale keha ka puhtalt energeetilised “ised”.
• On kaks teineteisest eraldatud ühiskonnakihti, millest üks on ulmeiselt hea tehnoloogiaga ja teine ajas enne trükikunsti leiutamist, kuidas hoolimata järelvalvest ja avastuste hävitamisest ideed siiski läbi murravad ja kuidas kõrgemalseisjate hulgas on ka neid, kes soovivad olla Prometheused ja oma teadmisi teistega jagada.
• Inimesele antakse valik, kas olla jumalasarnane või surelik, siis enamasti ta valib jumala-staatuse. Kuidas ta selle staatuse täidab, on muidugi iseasi.

Kõik see on omapäraselt ja täpsete detailiga, mis ometigi jätavad igale lugejale piisavalt enda ettekujutlusruumi, kirjeldatud.

Ja siis see realistlikum osa:

• Zelazny oli juba teiste mütoloogiatega katsetanud, nüüd oli kord hinduismi käes. Lääne maailma huvi Idamaade vastu on kuidagi hooti käinud. Selle raamatu kirjutamise ajal oli India suht moes, niiet lisaks sellele, et see lihtsalt on hea raamat, sattus see ilmumise ajal ka küllalt soodsasse vastuvõtukeskkonda.
• Religioonide üldine toimemehhanism. Ja kui ma teaks hinduismist rohkem, siis küllap oleks veel hulk nüansse, mida tabada.
• Arutlused selle üle, kuidas lengendid muutuvad, tegelased sulavad edasijutustamise käigus üheks, osa detaile ununeb ja osa mõeldakse sujuvalt juurde.
• Zelazny kangelased on eekõige inimesed ja alles siis loo atribuudid.
• Zelazny üks lemmikvõte on, et lugeja visatakse kohe tegevusse ja taustainfo antakse jupphaaval loo käigus kaasa. Mulle see sobib.
• Siin on sees juba üks Zelazny põhiteese, et heast suuvärgist on tihtipeale rohkem tolku kui heast mõõgast, kuigi tagavaravariandina võiks see viimane kah olemas olla.
• Ma arvan, et igal heal ulmekirjanikul võiks olla mingid alustõed erinevatest võitlustehnikatest ja mõõgakäsitlemistest. Zelaznyl tundub see olemas olevat.
• Nii liitlasi kui vaenlasi võib leida ootamatutest kohtadest.

Suurt jagu, mis loos veel olulist on, ma tõenäoliselt veel üles ei leidnudki.

Ulmekirjanduse Baasis on Kristjan Ruumet kirjutanud: “Puust ja punaseks neile, kes loole algul pihta ei saa: a) Esimene peatükk (mitukümmend lehekülge) toimub kronoloogiliselt alles raamatu viimases veerandis; b) Üks isik võib kanda aja jooksul mitut erinevat nime, keha, sugu ja “poliitilist meelsust”; c) Ühe nime taga võib erineval ajal olla erinev isik.”

Eestikeelse väljaande suur miinus on imepisike trükikiri ja suur pluss Martin Lazarevi minu meelest looga väga hästi sobivad illustratsioonid. Avastusterikast lugemist!

Tiina Sulg

Villu Tamme “Tuvi oli tihane”

Punkmuusika on mulle alati natuke närvidele käinud (olgu, Vennaskond on suur erand, Vennaskonda ma arrmasstann, aga see pole ka puhta punk), aga punkluule on mulle noores eas üsna oluline olnud. Seal on seda, mida tänapäeval nimetatakse uussiiruseks ja mis tegelt on maskideta aus väljendus, võib-olla veidi konarlik, aga tühja sest, emotsioonid loevad, olgu need argielu, ühiskondlike nähtuste või isiklikemate teemade kohta. Valu, äng ja rõõm on tugevad ja mulle lugejana läks see kirjapandu korda, isegi kui teemad kuigi hingelähedased polnud, mingi taust ja see teistmoodi, kõnekeelne haakuv sõnastus ning mõttepiiride avardamine oli see, mis köitis. Mul oli kohutavalt hea meel, kui üheksakümnendate alul ilmusid nii mõnedki punkluulekogud ja kui keegi kunagi mulle jõuludeks “Tagasi prügimäele” kinkis, olin ma rõõmsalt üllatunud, et mu kirjandusmaitse ära tabati.

Villu Tamme on olnud päris hea eesti pungi käilakuju, kuigi ta ise vahel sest rollist vist tüdimust tunneb, on ta paljudele see võrdluspilt — lahe tüüp, kes mängib pilli, joonistab, luuletab, teab palju ja märkab asju, väljendab end aeg-ajalt häälekalt, suudab alternatiivid tavakodanikele mõistetavaks teha ja jääb ikka iseendaks. See peegeldub ka selles nüüd juba üle veerandsajandi tagasi ilmud luulekogus. Suures osas on see ülelugemine nostalgialaks, aga luuletusi, mis ka tänases päevas kõneleksid, on päris mitmeid. Siia panen kirja selle, mida ma tol ajal vahel sünnipäevakaartidele kirjutasin:

Kuniks elul on antud veel olla

Kuniks on sinu sõnades tera
Kuniks on sinu mõtetes tuum
Seniks olla võid siin sinu päralt
On päike ja maailmaruum

Kuniks minevik varjata suudab
Mida tulevik endaga toob
Seniks inimkond elab ja loodab
Ja ilusaid unelmaid loob

Kuniks päike veel valgustab päeva
Kuniks öös kumab kollane kuu
Seniks süda veel lööb silmad näevad
Ja rõõm tirib kõrvuni suu

Kuniks elul on antud veel olla
Kuniks ööle veel järgnemas päev
Tee ruttu ja ela – võibolla
enam homset su silmad ei näe

Vadi vestab raamatust siin.

Tiina Sulg

Laura Weymouth “The Light Between Worlds”

Igal rahvusel on sest viimasest maailmasõjast jäänud omad haavad ja armid, pained ja kurbtusjuttude ained. Tundub, et brittidele oli üks suuremaid lööke ja ühine õudus rahva mälus Londoni pommitamine. Lugu algab 1944. aastal pommivarjendis. Kolm last: Evelyn, Philippa, Jamie. Keset häiresignaale ja pommisadu soovib noorim, et nad oleksid ükskõik kus, peaasi, et kusagil mujal. Ja edasi läheb lugu Narniaks. Mitte et ma Narnia-lugusid lugenud oleksin, aga nii üldjoontes mingi ettekujutus mul on. Igatahes satuvad lapsed haldja-, võlu- või imemaale. Ega sealgi pole kõik vikerkaar ja kutsikad, sealgi on oma mured ja sõjad. Ja siiski, noorimale saab see koduks. Mõned aastad hiljem saadetakse lapsed tagasi, meie maailma ja Londonisse, kus midagi pole muutunud, peale nende endi.

Esimene pool raamatust on noorema õe Evelyni lugu. Vaheldumisi peatükid kuuteistaastasest Evelynist siinpool ja erinevatest aegadest sealpool. Kool ja kohanemine ja näpuotsaga romantikat siinpool, mure ümbritsevate pärast, aga ka täiega tegutsemine ja kohalolemise tunne sealpool. Ja siis Evelyn kaob.

Raamatu teine pool on vanema õe Philippa jagu. Vast kahekümnese Philippa esimene töö Rahvusgaleriis ja omapäi hakkamasaamise õppimine ning mure õe pärast vaheldumisi mälupiltidega, kuidas tema Evelyniga koos koolisolemist nägi ja kuidas ta õde aidata püüdis. Lõpp on olemas, aga edasimõtlemise jagu jääb ka.

Posttraumaatiline stress, depressioon, lein. Omamoodi ja delikaatselt, vihjamisi ja võlumaailmaga flirtides. Õed-vennad tundusid täitsa usutavad karakterid, neid ümbritsevad tegelased pisut vähem. Ajaloolise usutavuse osas ei oska ma hinnangut anda, aga meeldetuletusena, et maailm ei alanud meist, mõjus päris hästi. Turundatakse seda raamatut YA-na, ma ise talle seda silti külge ei paneks, aga ega ma väga vaidle ka. Aeglasevõitu lugemine, aga mingis meeleolus võib päris hästi sobida. Mõneti sarnane Ruth Hogani „Kaotatud asjade hoidjale“ või Gail Honeymani “Eleanor Oliphandile”, et miskit nagu oleks, aga samas nagu pole ka…

Raamatu viimased leheküljed on luuletuste ja kunstiteoste, mida raamatus mainitud, loetelu päralt.

Tiina Sulg

Alastair Reynolds “Spioon Europal”

Raamatus on kolm omavahel ühise maailma ja mõnede tegelaste kaudu seotud juttu: “Spioon Europal”, “Teemantkoerad” ja “Grafenwalderi bestiaarium”. Minu esimene tutvus Reynoldsi loominguga ja ma saan nüüd aru küll, miks tema eelmised asjad Stalkeri võitsid. Tegu on selge ja puhta ulmega, põneva sündmustikuga, uutmoodi maailmaga, mitmekihiliste tegelastega, pinget kruviva ja ootamatu lõpuga hästi kirja pandud lugudega. Võõraid maailmu ja inimeste muundamisi, aga inimloomus on ikka igal ajastul samasugune, nii üllatavalt õilis kui üllatavalt riukalik, omajagu omakasupüüdlik ja ahvatlustele aldis ja samas kohanemisvõimeline ja uute asjade looja.

Miskipärast tekkis tahtmine hakata kõrvale meeldetuletuletuseks ulmekirjanduse teooriat lugema hakata, no kasvõi Jaak Tombergi magistritööd “Ekstrapolatiivne kirjutamine”. Ja Reynoldsit loen ma kunagi kindlasti veel.

Raul Sulbi on järelsõnas küll seletanud, aga pildiliselt ka, et kuidas Reynoldsi lood omavahel seotud on:

 

Tiina Sulg

Andrei Hvostov „Projektijuht Posse“

Andrei Hvostov „Projektijuht Posse“  (ilmunud Loomingu Raamatukogus nr. 6, 2008)

Kõik juba loevad ja räägivad Andrei Hvostovi viimasest suurepärasest raamatust „Kirjad Maarale“, mistõttu võtan ette soovitada (ja meenutada) üht tema varasemat, samaväärselt head teost: „Projektijuht Posset“!

Ajaloolise jutustuse sündmused leiavad aset 15. sajandi Tallinnas ja Novgorodis. Loo peategelaseks on noor tallinlane Tiiderik Posse. Tallinnas on suured pidustused aset leidmas, kuid Tiiderik tõttab hoopis linnast välja, kohtuma oma vana sõbraga. Millise sõbraga on tegu ja miks see on Tiiderikule olulisem kui pidustused linnas, kus kogu kohalik koorekiht on kohal, saab selgeks räägitava loo käigus.

Tiiderik Posse senist elukäiku seletades põimib autor põnevalt selle keskaegse elu-olu avamisega esmalt Tallinnas ning edasi ka Novgorodis. Lugeja saab asjaliku sissevaate ühe hansalinna asjaajamistesse ja poliitika tegemisse ühelt poolt liitu kuuluvate linnade omavahelises suhtlemises ning seejärel ka selle kohta, kuidas suheldi liitu mitte kuulujatega ehk siis antud juhul Venemaaga. Kuidas toimus kaubavahetus, millised piirangud sellega kaasas käisid, kuidas suhtuti partneritesse, millist keelt räägiti jpt teemad, mis on täpselt sama aktuaalsed (ja ootamatult sarnased) tänapäevalgi.

Indrek Hargla apteeker Melchiori lood on meile lähedaseks teinud keskaegse Tallinna ja tutvustanud sidemeid teiste hansalinnadega lääne pool, eriti keskuse Lübeckiga. Hvostovi Posse lugu viib meid aga ida poole ja näitab tolleaegseid suhteid selles suunas. Sarnaselt Melchiori seiklustele tahaks, et Posse lugu oleks pikem! Aga Hvostovil on oma loo rääkimisega siiski teistsugune siht võetud, kui Harglal: autor ei vii meid Tiiderik Posse seltsis rändama rohkem kui loo tuuma esitamiseks vajalik. Mis see täpselt on ja millist projekti Posse juhib, see jääb igaühele endale lugedes leida. Mõtlema panev on, kuidas ühest heast äriideest võib saada riikide ja rahvaste elukäiku muutev sündmus. Ja et sellised valikud on me ümber ning neid tehakse tegelikult iga päev.

Mai Põldaas

Apollinari Vasnetsovi pilt Novgorodist on pärit siit.

Grigori Služitel „Saveli päevad“

Romaan peategelane kass nimega Saveli on juba sündimisest peale ära märgitud haruldase omadusega — nimelt nägi ta maailma juba enne siia sattumist. Tulnud ilma kodutu kassina ja veetnud oma lapsepõlve turvaliselt banaanikastis koos emakese ja kahe õega, muutub tema elutee hiljem vägagi värvikaks. Saveli puhul ei ole kindlasti tegemist kassiga, kes tahaks oma elupäevi mööda saata kodusel diivanil, vaid ta ihkab seiklusi ja vabadust. Samas aga tähendab kodutu kassina elamine suuri riske ja nagu ütleb Saveli ise: “Lihtsamagi kassiaritmeetika järgi pidin olema juba ära kulutanud palju rohkem elusid kui need õnnetud üheksa, mis on igale kassile ette nähtud”.

Meie peategelasel ongi sõna otseses mõttes üheksa erinevat eluetappi. Ta jõuab oma elus olla nii hoitud, austatud, armastatud kuid ka põlatud. Saveli kaudu saame tuttavaks tänapäeva Moskva inimestega, jälgides neid kassi pilgu läbi. Raamatu tegelased, nii kassid kui ka inimesed, on üksildased ja piinlevad, naeravad ja armastavad. See kõik paneb mõtlema elu üle ja selle üle, mille poole kõik püüdlevad ja millest unistavad. Selgesti on raamatus väljendatud helget kurbust, nukrust, igatsust.

Raamatu teeb nauditavaks see kuidas Saveli sellest kõigest pajatab. Võib-olla on see ajamärk, et peame läbi kassi kogemuste rääkima õrnusest, hellusest ja hoolivusest, sest kui seda kõike ütleb inimene, on see kuidagi ära leierdatud, kuid kassi suust kõlab armsamalt ja paneb paremini mõistma inimeste põhiväärtuste üle.

Autor ise ütleb, et palub võtta Savelit unikaalse ja täiesti asendamatu tegelasena, kuna Saveli näeb ja märkab asju omamoodi ja see ongi tema väärtus.

Samas ei puudu Savelil ka suurepärane huumorimeel, millega ta mõningaid olukordi kirjeldab.

Näiteks võiksin siia tuua Saveli vannitamise oma esimese peremehe Vitja poolt, kes soovib kodutust kassipojast teha mõnusa puhta kodukiisu.

„Vitja torkas kummikorgi valamusse ja pani vee jooksma. Aimasin halba, aga püüdsin mitte välja näidata. Vitja hoidis mind kohmakalt turjast ja rääkis mingit jaburat juttu “rahust” ja” julgetest poistest”. Mina oleksin pikema jututa teinud, mis vaja, sõnad ajasid mind ainult närvi. Üleüldse oli minu peremehes kummalisel kombel ühinenud kavatsuste äärmine delikaatsus, hoolivus ja täielik kohmakus praktikas. Praegugi viskas ta mu tseremoonitsemata valamusse, nii et lõin end vastu põhja ära ja neelasin hulga vett. Ma ei jõudnud jällegi kasutada ei kihvasi ega küüsi. Vitja sügas mind valusasti mingite harjadega, seebitas nahka söövitava šampooniga, mille pudelil oli kujutatud hobust, pigistas mind ja piinas kõigiti. Muidugi, õigluse huvides tuleb tunnistada, et olin igasuguste putukate ja muude pisisatikate tõeline kasvulava. Šampoon Lošadinnaja sila tundis asja: minu asukad jooksid, lendasid kiiruga laiali ja roomasid eemale. Panin kohapeal nahka need, kelle jõudsin, ülejäänud läksid põhja ja lõpetasid oma haleda eksistentsi“.

Seega on „Saveli päevad“ vaimustav ja vaimukas teos sõnaosavast ning targast kassist, kelle tähelepanekuid neelates saab hing nii mõnelegi küsimusele vastuse.

Raamatu autor Grigori Služitel on Teatrikunsti stuudio näitleja ja tegemist on tema esikromaaniga, mis on seda üllatavam, et tegemist on romaaniga milles ei ole algaja kirjaniku valenoote, vaid meistri võimas, rahulik hääl. Služiteli puhul on juhtunud, et kokku on saanud andekas näitleja ja andekas kirjanik ühes isikus. Autor ise ütles et kirjutas “Saveli päevi” kaks aastat, aga mõtet romaanist kandis ta endaga kaasas 10- 15 aastat. Seega saame rõõmustada selle üle, et kirjandusse on tekkinud selline Saveli ja muidugi selline Griorgi.

Karmen Velitschinsky