Archive for the ‘2019’ Category

Lars Berge „Hundirünnak”

Lars Berge „Hundirünnak”, Sinisukk 2019, tlk Tiina Mullamaa

Taltsas hunt ja metsik
hunt on mõlemad hundid
(saksa vanasõna)

Sissejuhatuseks lõik raamatu kaanetekstist, et alljärgnev arvamus oleks arusaadavam: „12. juunil 2012. aastal leitakse Kolmårdeni loomapargi hunditarandikust kolmekümneaastase hunditalitaja surnukeha. See on šokk kõigile loomapargi töötajatele, sest naise oskus nende suurte röövloomadega käituda oli seni olnud muljetavaldav.“

Kuna minul vahetuid kogemusi nn. lutipudeli huntidega pole, siis antud raamatule hinnangu andmisel saan toetuda ainult enda teadmistele vabas looduses elavate huntide elu ja käitumise põhjal, „konstrueerides” selle aedikus elavatele huntidele. Ainukeseks „abimeheks” on siin Moskvas elav prof. L. Krušinski poolt möödunud sajandil Venemaal läbiviidud uurimus nn. lutipudeliga üleskasvatatud huntide hilisemast käitumisest. Seal ilmnes kahe aasta pärast selge agressiivsus tundmatu inimese suhtes 22-st hundist kuuel, nõrk agressiivsus üheksal ja agressiivsuse puudus seitsmel loomal. Kuuest agressiivsest oli tundmatu inimese suhtes eriliselt rünnakuhimuline üks isend, kes püüdis inimest alati rünnata. Seega ilmnes väga suur erinevus eri isendite suhtumises inimesse – pea kannatlikkusest agressiivsuseni. Prof. L. Krušinski järgi sõltuvat see genotüübist, isendi arengu- ja kasvamistingimustest ning inimese käitumisest kohtumisel hundi või koeraga. Siit sai Krušinski teha järelduse, et umbes 30% Kesk-Venemaa huntidest on potentsiaalselt ohtlikud inimesele, mida aga pidurdab kaasasündinud inimesekartlikkus. Kõige enam kardetakse mehi, vähem naisi, lapsi muidugi üldse mitte.

Kuigi saadud tulemustest tehtud järeldust pole õige otse loodusesse üle kanda, näitab see ometi hundi kui kiskja käitumise laia diapasooni, sealhulgas ka suhtumises inimesse. Selle kohta on 55-aastase hundiküti staažiga venelane P. Ossipov öelnud nii: ”Hunt on loom, kelle käitumine ulatub argusest nahaalsuseni, isegi jultumuseni. Teatud juhtudel võib ta olla uskumatult julge, mõnikord ka arg kuni paanikani.” Need piirid ilmnevad just erinevate ohtude tunnetamisel. Siin Kolmårdeni loomaaia väikeses aedikus elas 8 täiskasvanut, kolmest eri pesakonnast pärit isahunti, täis elujõudu, võimuiha, kelledest igaühe soov oli domineerida kaaslase üle, mis andis talle õiguse enne kaaslast tulla söögi juurde – see oli suur privileeg. Et kord saavutatut staatust säilitada, selle eest tuli võidelda, olla sotsiaalselt aktiivne. Siis sai dominant ka saavutatut nautida. Kuid liikumisvõimaluste piiratusest, sagedasest külastajate viibimisest aia taga (aastas ~10 tuhat) ja aia sees (projekt „Lähikontakt hundiga“), positsioonivõitlustest, võib olla, et muustki häirivast tingituna tuli nendel huntidel taluda sagedast stressi, Lobol ja Volkil lausa terrorit aiakaaslaste poolt. Kui looduses karjas elav hunt niisugusel juhul võis karja hüljata ja lahkuda sealt, siis need kaks mitte. Kui karjas elavate huntide vahel valitsevad üldiselt sõbralikud suhted, kus tekkinud konfliktid lahendatakse nö rahumeelselt ähvardavate pooside, hammustuste, urina jm teel, siis seal ilmselt mitte. Kõik see kujundas ka nende huntide käitumisviisi ja nagu autor märgib, oli karja liikmete vahelisel suhtlemisel kõige selgemad sõnumid agressioon ja allumine.

Ning lõpuks. Kes siis murdis Karolina ja miks? Siin vaadatakse Volki poole. Kas ikka tema? Miks käitus see rünnaku algataja — kui ta selleks oli — hundile mitteomasel viisil? See on hiilimine ohvrile selja tagant juurde ja hüppamine talle selga pikalipaiskamisega. See on tüüpiline rünnakuviis kaslastele, koerlane (hunt) ründab aga avalikult, otse. Kas Volk sellepärast, et ta käitumine oli karjakaaslastest üldse erinev? Ja karja hulka pääsemiseks sooritas teadlikult selle teo? Võib olla, et rünnaku algataja oli hoopis Farkas, kes järgnevatel päevadel söögi ootel seisis luugi taga saba jalge vahel, nagu tunnetades enda süüd? Ka looduses juhtuvate karja rünnakute algatajad on ikka domineerivad isendid, keda toetavad siis karja teised liikmed. Huntide jõud on tema karjas, põhinedes karja liikmete vahelistele tugevatele sidemetele. Ei peeta ju rahvaste mütoloogias hundikarja asjata ühtse maleva sümboliks, mis juhtpaari vahel võib taanduda kuni ühe poole (just isahundi) eneseohverdusele, et partner pääseks. Nii on juhtunud jahi käigus. Kas Volki pidamine Karolina tapjaks pole antropomorfismi maiguga, samuti Farkase käitumine õnnetusejärgsetel päevadel?

Karolinaga juhtunut soosis ka juhtkonna usk, et hunt pole üldse ohtlik, pealegi kutsikana inimese poolt kasvatatuna, sest nagu öeldi, et Rootsis on suurem võimalus välgust tabamus saada, kui hundi rünnaku ohvriks langeda (lk. 29). Juhtum näitas ka seda, et naiste asemel peaksid talitajatena töötama seal rohkem mehed, keda hundid kardavad enam.

Ilmar Rootsi
hundiuurija, dr. phil.

Kirjanduslinn soovitab: Juhan Jaik „Tundmata palu“

Juhan Jaik „Tundmata palu
(Kaarnakivi Selts, 2018, koostaja Lauri Sommer)

Eesti ajal liigitati Juhan Jaik mitte-tõsise kirjanduspopi alla. Nõukogude ajal unustati paariana. Ometi on Jaik imetabane meister, kes põimib osavalt realismi, maagiat ja poeesiat, mõjudes seejuures värskelt, justkui oleks lood nüüd sama valminud.

Vahur Afanasjev

Foto Kiur Kaasik

Kirjanduslinn soovitab: Alvydas Šlepikas „Minu nimi on Marytė“

Alvydas Šlepikas „Minu nimi on Marytė“
(Toledo, 2015, tlk Tiina Kattel)


Alvydas Šlepikas jutustab loo hundilastest — saksa orbudest, kes sõjajärgses külmas maailmas oma Ida-Preisimaa (nüüdne Kaliningradi oblast) kodudest välja aetuna püüavad ellu jääda. Paljudel see paraku ei õnnestunud. Ka Eesti rahvas on ajaloo jooksul palju kannatanud, kuid meil on põhjust olla väga tänulik, et meil on oma vaba ja kodune riik. Just advent ja jõulud on aeg, mil tasub sellele mõelda, väärtustada inimlikku lähedust ja kodusoojust. Hoiame üksteist ja ärme raiskame oma Eestit.

Urmas Klaas

Foto Kiur Kaasik

Alain Mabanckou „Katkine Klaas”

Alain Mabanckou „Katkine Klaas” (Loomingu Raamatukogu nr 13-15/2019, tlk Ulla Kihva)

Kongo päritolu ja prantsuse keeles kirjutava Mabanckou teos on tõeline maiuspala kõikidele lugejatele inimestele. (Ehkki jah, väga konservatiivse lugeja, kes ootab ikkagi suure algustähega algavat ja punktiga lõppevat lauset ning roppustevaba teksti, võib Mabanckou raamat ka eemale peletada.) Nii palju viiteid teistele kirjandusteostele ei kohta vist kuskil mujal — selle õhukese raamatu kohta on neid mitusada, aga ärge ehmuge — need viited ei ole siin sugugi autori või jutustaja lugemuse ja eruditsiooniga eputamiseks, vaid nad on teksti loomulik osa ning teksti saab tõenäoliselt nautida ka ilma viiteid ära tundmata. Väike stiilinäide: „/…/kahjuks pole ma kirjanik /…/ ja sellepärast jätaks ma kirjutamise parema meelega andekatele ja üliandekatele, neile, keda mulle meeldis lugeda, kui ma veel lugesin lihtsalt selleks, et ennast harida, /…/ neile, kes laulavad elurõõmust, neile, kes võitlevad, unistavad väsimatult võitlusvälja laienemisest, neile, kes peavad pidu sinus eneses, neile, kes suudavad elada jumalaid hämmastades, neile, kes tulevad läbi ahermaa, neile, kes püüavad sinilindu, neile, kes parandavad elavaid, neile, kes laulavad maast, kus puudel pole varju, neile, kes reisivad öö lõppu, neile, kes kiikavad maailma ärklitoaga majast /…/” (lk 110).

Eriti palju äratundmisrõõmu pakub raamat prantsuskeelse kirjanduse tundjatele; remargi korras olgu öeldud, et raamatus on humoorikas viide ka 2020. a. kirjandusfestivali Prima Vistat külastava Jean Echenozi teosele „Ma lähen ära”. Vähemalt üks kirjanduslik tegelane ärkab lausa elule ning kohtub jutustajaga isiklikult, kuid jäägu see üllatuseks. Kultuuriliste ja poliitiliste vihjete äratundmine on muidugi boonuseks, aga raamatul on olemas ka sündmustik: nimelt on Kongo Vabariigis Pointe-Noire’i linnas asuva Tuulest Viidud Krediidi baari pidaja Kangekaelne Tigu andnud jutustajale, Katkisele Klaasile, vihiku ja käskinud selle täis kirjutada ning Katkine Klaas kuulabki baari värvikate kundede lugusid ja kribab neid üles, avades lõpuks natuke ka enda lugu, enda minevikku. Lugude jutustamise traditsioon on Aafrikas teatavasti väga tugev, ja mis see elugi muud on kui üks lugude kogu. Lood on enamasti traagilised, aga jutustamisviis üsnagi humoorikas: „/…/ ja üleüldse, kas Kraanitar lubaks minusugusel kaltsakal enda otsas ratsutada, ah, ja siis on veel üks suur tehniline probleem, ma arvan, et mu varustus pole piisav, olgem ausad, ja kui võtta arvesse Kraanitari kannikabilanssi, siis ma olen kindel, et mul läheks terve päev, et tema Madala Maa G-punkti otsida, ma jõuaks hädavaevu punkti B, ja siis jääks veel punktid C, D, E ja F /…/” (lk 61-2).

Väga hästi õigustab ennast teksti edasiandmine nö ühe hingetõmbena, alalõpmata veiniuimas oleva Katkise Klaasi suulise pajatusena, millest aimub nii jutustaja empaatilist isiksust, suurt lugemust kui isiklikku tragöödiat. Oma „latravat- ja patravat” jutustamisviisi põhjendatakse nii: /…/kui ma oleks kirjanik, siis ma paluks Jumalalt, et ta täidaks mind alandlikkusega, /…/ ainult sellisel tingimusel looks ma teoseid, milles on elu sees, aga ma räägiks kõike oma sõnadega, isevärki sõnadega, seosetute sõnadega, sõnadega, millel pole saba ega sarvi, ma kirjutaks seda, mida sülg suhu toob, ma alustaks kohmakalt ja ma lõpetaks kohmakalt, nagu alustanud olin, mul oleks kama kaks puhtast mõistusest, meetodist, foneetikast, proosast, ja mõte minu keele segapudru taga oleks lihtne, aga sõnadesse pannes kõlaks see segaselt, /…/ see oleks siis kirjutamine või elu, /…/ seesamune korralagedus on meie elu /…/” (lk 109).

Ehkki originaal alles lugemata, julgen väita, et tõlkija Ulla Kihva on hakkama saanud suurepärase tööga, aga kuna tõlkija järelsõnas möönab, et tõlgegi on mänguline ehk siis viidete puhul on eesti keelde tõlkimata teoseid asendatud nendega, mis olemas on, tekitab see veelgi suurema huvi ka originaali piiluda. Igal juhul on selles „saba ja sarvedeta” teoses väga palju elu sees ning olles ise Kongo naaberriigis Kamerunis neli kuud elanud, arvan, et väga autentselt kujutatud elu.

Annika Aas

Liis Velsker “Teekond iseendani”

Liis oli väike Piiumetsa tüdruk, kes polnud päris nagu teised lapsed: ta oli juba esimeses klassis teistest üksjagu suurem. 13-aastasena kaalus ta 108 ja gümnaasiumiks 127 kilo. Teda noriti ja mõnitati, ta oli teistsugune. Liis jälgis rangelt oma toitumist ja tegi pööraselt palju trenni. Kuid miski ei muutunud. Siis tulid peod, narkootikumid, depressioon, hirmsad operatsioonid. Ühel hetkel sai aga selgeks, et muutus peab algama seestpoolt.

Sellel korral tahaksin rääkida hoopis millestki muust kui kaunilt kirja pandud ilukirjanduslikust romaanist.

Tahan soovitada palju elulisemat – teost, mille võiks läbi lugeda kindlasti iga noor ja veel parem kui ka nende noorte vanemad ja lähedased.

Liis Velsker on neiu, kes on jäänud mulle viimasel paaril aastal ikka kuskilt internetiavarustest nurkapidi silma. Alati nii rõõmus-positiivne, igal võimalusel särav.

See justkui olekski väga hea — rõõmsameelne inimene on ju ometi ka seespidiselt enda ja maailmaga rahul. Kui see kõik oleks vaid nii lihtne…

Raamatut avades ei oodanud ma tõesti, et selline inimene võiks olla tegelikult nii suures hädas, õnnetu ja katki.

Esimene mõte tema ridu lugedes oli: kui palju on veel meie ümber, naeru ja rõõmu taha peidetuna, seda salakavalat depressiooni? Pole asjata öeldud, et märka end ümbritsevaid inimesi, märka ka detaile, „pisiasju”.

Väga oluline on näha, teadvustada ja toetada probleemiga silmitsi seisjaid.

Liisu lugu lööb maailma klaarimaks ka neil, kes ise samade murede ja raskustundega koos ei ela, ja väga loodan, et toetust saavad need, kellel endal käib igapäevaselt võitlus sarnaste deemonitega. Ehk saab abivajaja sellest noore inimese loost tuge ja temani jõuab mõte: ma pole päris üksi, sarnaseid on rohkem…

Olen veendunud, et kirjapandust saavad inspiratsiooni ka need, kes juba on saavutanud rahulolu iseendaga ja hea suhte oma sisemise minaga.

Liis oskab kõik kogetu ja soovitused nii selgeltmõistetavalt ja lihtsalt edasi anda, oska vaid saadud infot rakendada ja seda oma kasuks tööle panna.

Minu suur lugupidamine autorile, et ta on suutnud end nii julgelt avada.

Liisule soovin, et see väline sära vallutaks iga nurga ka tema hingesopis jäädavalt ja „kuri Liis” ilmuks vaid siis, kui teda tõesti vaja on, mitte saavutusi nullima.

Kellel veel huvi tutvuda Liis Velskeri tegemistega ja tal silma peal hoida: https://www.facebook.com/liis.velsker

Triin Võsoberg

Karl Ove Knausgård „Minu võitlus” I-VI

Karl Ove Knausgård „Minu võitlus” I-VI (1. „Surm perekonnas”, 2. „Armunud mees”, 3. „Poisipõlvesaar”, 4. „Tants pimeduses”, tlk Sigrid Tooming, 5. „Some Rain Must Fall”, 6. „The End”)

Kui ma selle Norra kirjaniku suurteose, kuueosalise „Minu võitluse” sarja, ükskord läbi sain (1.-4. osa eesti keeles, 5.-6. osa inglise keeles), siis kohe täitsa huviga arvutasin kokku leheküljed — ja neid tuli 3699. Võib-olla fantaasia- ja ulmekirjanduse lugejaid selline lehekülgede arv ei heiduta — selles žanris on mahukad teosed pigem reegel kui erand –, aga minul võttis sarja läbimine ikka suure osa aastast, välistades palju muud kirjandust ning lubades enda kõrvale vaid õhukesi luulekogusid. Aga see oli seda väärt! Ma pole veel kunagi ühtegi raamatut lõpetades tundnud autoriga sellist lähedust, justkui ma tõesti teaksin teda, mõistaksin teda. Samas tean, et see tunne on omamoodi petlik, sest autor, kes küll kirjutab sellist hüperautobiograafilist ja siirast teksti ning avab ennast väga palju, on tegelikult pigem inimpelglik tüüp, kes ei loo kergelt uusi sõprussuhteid.

Mis on Knausgårdi (ing k Knausgaardi) fenomen? Miks on ta lausa kurikuulus, „sensatsiooniline” ja miks on teda nii palju materdatud? Ta kirjeldab väga-väga ausalt, viimse kui ebameeldiva detailini, oma elu ja oma lähedaste elu, kasutades valdavalt õigeid nimesid, nii et kõik isikud raamatutes on äratuntavad. See tõi talle kaasa Norra ja Rootsi ühiskonna poolt valusa vastulöögi, sest meedia noppis rõõmuga üles just kõige kurioossemad seigad, kõige räpasemad detailid — tema isa koleda alkohoolikusurma, Karl Ove suhted oma nais(t)ega ja tüdruksõpradega, vägistamissüüdistuse, abielurikkumise jms. Tema isavend väitis, et ta valetab ja ähvardas teda kohtuga. Rääkimata kõigist neist raamatutes kujutatuist, kellele mingid osad raamatust mõjusid üllatuse või lausa šokina, mõned palusid oma nime ära muuta või mõne seiga välja võtta. Minule omakorda mõjus šokina, kuidas ühiskond ja meedia nopib üles eelkõige ja/või ainult negatiivse, jättes tähelepanuta kõik selle, mis raamatutes positiivset on — ja seda pole vähe. Kas mees, kelle naine kannatab aeg-ajalt bipolaarse käitumishäire (ehk maniakaalse depressiooni) all, kelle õlul on pidevalt kolme väikese lapse kantseldamine, kodune majapidamine, poeskäimine, söögitegemine ja kes kõige selle kõrvalt jaksab/tahab siiski hommikuti kell 4 (!!) ärgata, et jõuaks ka kirjutada, ei vääri siis kiitust, lugupidamist, vähemalt mõistmist? Lugeja, kes ka ise maadleb väljakutsega ühildada lastekasvatamine töötamise ja koduse majapidamisega ning samal ajal hoida ka oma paarisuhet, tunneb kindlasti pidevat deja vu’d. Naerda saab vahel, muide, ka, eriti lastega seotud olukordades.

Karl Ove on lihtne, ekslik inimene (nagu me kõik), kuid erakordne on tema oskus läbi kirjapandu elustada argipäeva. Kirjutada näiteks dialooge, mis mõjuks täiesti autentse ja usutavana, pole ju sugugi lihtne, samuti kirjeldada oma tundeid, mõtteid, kahtlusi, mis mõjuks isiklikult, kuid samal ajal ka üldiselt; luua seoseid teiste suurteostega, autoritega, arutleda tõe ja fiktsiooni vahekorra üle, mõtiskleda isaduse ja ühiskonna kahepalgelisuse, kirjanduslike tabude üle… Väga põnevaks teeb sarja just see, et kui autor kirjutab viimast osa, on esimesed raamatud juba ilmumas või ilmunud ning möll tema ümber hoogu kogumas. Saab näha, kuidas toimib ühe autori eneseregulatsioon ja -tsensuur: millest on autor nõus taganema, millest mitte. Kuigi autor ise võtab oma sarja viimases osas kokku lakooniliselt: „Knausgaard had become a trademark, a logo /…/ And it wasn’t the books I had written, because they were pretty run-of-the-mill—two sons who bury their dead father and a frustrated father of small children who strips himself naked for the reader /…/” (6.rmt, lk 1019) ei ole see pelgalt tema isa või tema abielu lugu, vaid pigem ühe autori, ühe mehe kujunemise lugu, koos hämmastava eneseanalüüsiga. Viimases osas mõjus siiski natuke üleliigsena tema pikk essee Hitlerist, kelle peateosega ta jagab oma sarja pealkirja, aga selle võib soovi korral ka vahele jätta või diagonaalis läbi lugeda. Sarja kuuest raamatust kõige vähem meeldis mulle kolmas, tema lapsepõlvelugu, mis tundus (eriti teiste osadega võrreldes) natuke võlts ja punnitatud.

Annika Aas

Andrus Kasemaa luuletused

Avastasin Andrus Kasemaa loomingu enda jaoks tema proosaraamatuga „Leskede kadunud maailm“ 2014. aasta suvel. Ja see oli selline lugemiselamus, mida jäädki mäletama! Autori soojus, empaatia, huumor, ja muidugi teema valik – et üks noor mees võtab kirjutada vanadest naistest (sest teadagi ju, millest noored mehed tavaliselt kirjutavad). Pärast seda ma enam kunagi kaks korda ei mõtle, kas tema järgmine raamat endale osta ja see kohe ka läbi lugeda!

Kasemaa alustas oma kirjanikukarjääri luuletajana, ilmus kolm kogu ja siis oli mitu aastat luule avaldamises pausi. Kuid lugeja rõõmuks on pausi aeg viimastel aastatel kuhjaga tasa tehtud, sest hiljuti on ilmunud tervelt neli erinevat luulekogu. Läbi senise loomingu on Kasemaale omane teatav lihtsus ja mängulisus, luuletus algab ühest kohast ühe mõttega ja võib välja jõuda hoopiski ootamatusse sihtpunkti. Tema luuletuste lihtsus on sageli näiline. Mängulisus ei ole kunagi vaid huvitavate ja löövate sõnade kokku sobitamine – alati kannavad need lihtsad sõnaseosed mõtteid, mis leidlikke uperpalle teevad ja lugejas midagi sügavamat kõnetavad.

Olla luuletaja“ on juba palju tunnustust pälvinud luuleraamat, mille põhiteemaks on kriitika kaasaja ühiskonnas valitsevate meeleolude ja hoiakute aadressil. Kas inimesed sugugi ei õpi ja kollektiivne mälu on nii lühike, et ikka ja jälle korrata samu vigu? „…laps olin siis vanamutid igatsesid talusid/ nad muust ei rääkinud/ vabadussõjast/ lehmadest/ vabariigist/ nüüd igatsevad vanamutid vene aega […] et saaksime kord jälle/ igatseda vabariiki“. Selles kogus on palju erinevaid mõtisklusi olemise teemadel, sh nagu raamatu pealkirigi viitab – luuletajaks, kirjanikuks olemise teemadel.

Luulekogude „Kui ma kord suren“ ja „Muusa“ põhiteemaks on armastusluule. Ega ma armastusluulet praegusajal enam praktiliselt ei loe, kuid neid raamatuid olen juba küll mitu korda lugeda jõudnud! „Kui ma kord suren“ on meeleolult nukker, sest siin on palju luuletusi armastusest põhjustatud igatsusest ning valust. Kurb on millegipärast alati ilus ja see kogu sisaldab väga ilusaid luuletusi, näiteks üks katke: „…kui tulevad ööd mil vähkren öösel üksi/ ja tahan surra/ ja tulevad ööd tähised nagu täna/ kui olen jälle sinuga unenägudes/ linadelt on kadunud su lõhn/ aga unenäod unustasid minu juurde…“

„Muusa“ on Muusale ning inspiratsioonile pühendatud luulekogu. Siinsed luuletused on kergema ja rõõmsama meeleoluga, luuletaja mängib siin rohkem oma erineva autorimina ja loomingust läbi käinud teemadega. Üks katke: „Avaldus politseile/ mu armastatu on kadunud/ ta lahkus mu juurest/ viimati nägin teda 4. augusti õhtul/ tal ei olnud seljas midagi/ ta päevitas/ […] palun aidake ta mul leida/ me läksime tülli/ jah/ ma armastan teda/ ikka veel/…“

Kasemaa arutleb õige mitmel juhul, kas armastusluuletusi on maailmas palju või vähe, on neid juurde vaja või mitte. Küllap sellest küsimusest on omal moel ajendatud tema eelnevatest täiesti erinev „Mees otsib naist“ on luuleraamat, milles ta on luuletused kirjutanud täiskasvanute lehe „Mees otsib naist“ rubriigi kuulutustest ajendatuna. Täpsemalt loonud luuletuse kuulutuse esimesest reast lähtuvalt edasi: „Otsin endale uut naist/ vana läks juba katki kulus ära ei ole enam see toode/ masin mis kunagi/ vana mudel/…“ või „Heipa, otsin suvepruuti !/ Sügisel jätan su maha siis kui kured lendavad lõunasse/…“ või „Küsin otse, keegi saada tahab?/ Vanu eterniidi plaate/ just täna lammutasin kuuri maha“. Iroonia on ilmne. Need on siis tänapäevased serenaadid, mis neis kuulutusrubriikides lauldakse, selline on olnud see inimkonna progress!

Mai Põldaas