Archive for the ‘2019’ Category

Kollane nokamüts, salajane haigrukõnd, kõhn rebane — Mehis Heinsaar “Pingeväljade aednik”

Gustav Suitsu luuleauhinna komisjon on saanud osaks minu töörutiinist – olen umbes poolte auhindade väljaandmise juures olnud ja pidanud varakevadisel ajal ette võtma oma igapäevastest käimistest täiesti erineva asja – korraks peatuma, järele mõtlema, mida ma luulest ootan, mida ma ühe või teise raamatu kohta öelda tahan ja ütlen, kui see kord minuni on jõudnud. Juba aastate tagant mäletan Kalju Kruusa ja Kristiina Ehina kogude häält, mäletan ka mõnda neist, kes auhinda ei saanud.

Luule hääl, ei oska oma hinnangu kujunemist paremini kirjeldada, on minu jaoks luule mõõt. Tekste lugedes tekib igale luuleraamatule oma saatehääl, mingi maa-alune ümin või vilin, mootori surin või ka pikk aeglane ohe. Ja seekord, väga lihtne, kõlas kõige selgemalt Mehis Heinsaare „Pingeväljade aedniku” saatetoon. See ülem- või alamtoon, raske on seda diletandil täpsemini määratleda, on justkui telg, mille ümber tekst liigub, vahel on võimalik märgata, kuidas üksik detail, mõni kujund, mõni rütm, seda muudab, aga enamasti on see justkui mitmehäälse muusikateose oma teed käiv kontrapunktuaalne kolmas-neljas, viies või seitsmes hääl.

Esimesena nimetan seda, mida esimesena märkasin: „ Aga kõige rohkem imestan / ma ikka musträstast – /kuis ikka ja alati / laulab ta nootidest mööda”. Kuidas saab lind nootidest mööda laulda? Ja luuletaja? Musträsta laul on hea näide tollestsamast luule häälest: kuulaja justkui teab, mis tulema peaks, aga siis on ta vile kord justkui murdosakese liiga kõrge, siinsamas murdosakese liiga madal, kord liigub ta kuulaja heakõla ootusest ette, kord jääb maha, jäädes ikkagi ja kogu aeg just selleks, ainuvõimalikuks lauluks.

Ei räägi teiste komisjoniliikmete eest, aga nimelt see polüfooniline ainuvõimalikkus – just see haigrukõnd, just see kollane nokamüts, just need vanad puud, heinamaad, tondihobud, kõhn Spithami rebane – veenis mind mind.

Asko Tamme

Foto Gustav Suitsu luulepreemia üleandmisest on pärit siit.
Lugu ilmus Sirbis 15.03.2019.

Advertisements

Peeter Helme „Haakrist ja ajarelv”

Haakrist ja ajarelv” on alternatiivajalooline romaan, mis kujutab elu maailmas, kus Teise maailmasõja võitsid teljeriigid. Ent kuigi Suur-Saksamaal on enam kui sada aastat pärast sõja lõppu 3D-kuvariga kvantarvutid ja fusioonmootoriga tähelaevad, pole elu Hitleri järgses „tuhandeaastases rahuriigis” pilvitu. Reichi võimumehed magustavad oma viljakohvi sahhariiniga ning kustutavad janu ersats-tomatimahlaga. Erinevate riigiasutuste vahel käib pidev ja kohati verine kemplemine võimu pärast. Ning ka vastupanu pole maailmast natside kiuste kadunud: kuskilt Põhja-Ameerikast lähtuvad kummalised kiired, mis võivad maailma ja selle ajalugu muuta. Kas vastupanuvõitlejaid saadab edu?

Ajaloolase ning hea Saksamaa tundja Helme teos on maitsekas, stiilne ja intelligentne ajaviiteromaan, millest ei puudu ka näpuotsatäis silmaringi laiendamist. Autorile on tugevaks seljataguseks olnud nii ajaloo-, IT- kui (ulme)kirjanduse spetsialistid ning teos igas mõttes väljapeetud – isegi super(anti)kangelasest tegelase Incerta võlude ja seksuaalvallutustega pole üle pingutatud. Osa tegevusest toimub kaugel provintsis Revali-nimelises linnas ja igati põnev on ette kujutada, milliseks omal ajal seal visiidil käinud Führer selle ümber ehitada lasi …

Autor kinnitab, et see pole veel kõik: Oberjuncker Staack ja Fregattenkapitän von Angerapp seiklevad edasi raamatus „Haakrist ja tõusev päike”.

Peeter Helme (s 1978)

Kirjanik, ajakirjanik, kultuurikriitik, esseist ja publitsist, praegu ametis Postimehe arvamustoimetuse juhatajana. Õppinud Eestis ja Saksamaal ajalugu, kunstiajalugu ja usuteadust ning uurinud ja avaldanud peamiselt 20. sajandi poliitilist filosoofiat ja Saksa kirjanduslugu käsitlevaid artikleid.

Helme esimene romaan “Puudutus” ilmus 2007. aastal, järgnesid “September” (2009), “Varastatud aja lõpus” (2011), “Tuleviku mäletajad. I osa, Sofia” (2013) ja “Sügaval läänes : raamat Ruhri piirkonnast” (2014).

Pilt: http://headread.ee

Janar Kotkas

Andy Weir “Artemis”

Selle raamatu lugemisega läks mul kaua, kuigi see on hoogne ja kaasakiskuv kosmosekrimi, hea meelelahutus, mis paneb mõtlema lisaks krimiloole ka elukorralduse võimalikkusest Kuul, monopolide võimust, juriidikast ja korrakaitsest suletud süsteemis, kaasaelamapanevate karakterite olulisusest kirjanduses, rahvuslikest stereotüüpidest, juhuse ja isiksuse rollist ajaloos, isa-tütre vahelistest suhetest, sellest, et ükski inimene pole saar, ja mis sest vaesest Maast küll tulevikus saab…
Ega kõik just liiga usutav ei olnud, aga seiklusloo tarbeks piisas küll.

Tiina Sulg

Carolina Setterwall „Loodame parimat”

Carolina Setterwall „Loodame parimat” (2018, tlk Heidi Saar, 2019)

Põhjamaade romaani sarjas ilmunud Carolina Setterwalli debüütromaan on varjamatult autobiograafiline, aga mitte lihtsalt lineaarselt jutustatud, vaid väga põnevalt üles ehitatud struktuuriga. Nimelt esitatakse vaheldumisi kaks erinevat ajajoont aastast 2009 ja 2014, mis lõpuks omavahel kokku saavad, nii et paralleelselt kulgevad Carolina ja tema mehe tutvumise-armumise-lapsesaamise lugu ning Carolina ja tema poja elu pärast mehe ootamatut surma. Ehk teisiti öeldes, suhte arenemise lugu kõrvuti leinaga toimetuleku looga.

Olles Carolinaga eakaaslased, ning samas mõlemad ka elukaaslased, tütred, õed, sõbrad, pakkus raamat mulle väga palju samastumisvõimalusi — palju äratuntavaid mõtteid-tundeid seoses oma lähedaste, laste või tööga. Mõneti on Carolina tõdemused ju isegi trafaretsed — ja siiski nii tõesed. „Mõtlen, kuidas ma sinusse armusin ja kohe seejärel hakkasin vinguma nende omaduste kallal, tänu millele ma sinusse armusin. Mõtlen, kuidas ma püüdsin sind pidevalt muuta. Mis inimene ma küll olen, armun inimesse ja hakkan tema isikuomadustele vastu töötama. Mõtlen kõigile kordadele, kui sina tahtsid pidurdada, aga mina andsin gaasi.” (lk 173)

Mõistetav, kui mitte heakskiidetav, on ka Carolina tormamine uude suhtesse vähem kui kaks aastat peale mehe surma — üksinda last kasvatades ei jää vajaka mitte ainult füüsilisest lähedustundest, vaid ka lihtsalt võimalusest suhelda teise täiskasvanud inimesega, ajada täiskasvanute juttu, omada oma aega… Rõõm kahjuks ei kesta kaua, ning vastu tuleb võtta raskeid otsuseid. Sa võid ju olla hea planeerimisoskusega, edukas ja hästi hakkama saav töötav naine, aga esiteks, ideaalseid inimesi ei ole, ning teiseks, elu kipub tegema omad plaanid.

Vist üheski raamatus pole ma kunagi näinud nii palju vastamata küsimusi. „Mis mul viga on, et tahan armusuhtes hakkama saada plaani järgi? Mis mul viga on, et tahan vabandada mehe ees, kes ähvardas mu maha jätta? Mis mul viga on, et sind samamoodi ähvardasin? Mis mul viga on?” (lk 326). Carolina peas ringi keerlevad küsimused tekitavad lugedes vahetu kaasaelamise tunde: lugeja saab justkui koos Carolinaga raskeid teemasid peas ja südames läbi hekseldada, tõmmates tõenäoliselt paralleele sarnaste olukordadega enda elus. Tunnistan siiski, et ehkki mõistsin enamikku Carolina käitumismotiive, ei suutnud ma lõpuks päriselt mõista tema otsust, mis puudutas tema kõhus kasvavat last.

Setterwalli raamat meenutas mulle hiljuti loetud rootslase Tom Malmquisti raamatut „Igal hetkel oleme veel elus” ja mõneti ka Maylis de Kerangali „Parandada elavaid”, mis puudutavad samuti surma ja leina, süü ja kahjutunde, aga kõige enam hakkamasaamise, edasimineku teemasid. Ükski neist raamatuist ei jäta, hoolimata raskest teemast, lõpuks lootusetuse tunnet, ja usun, et Carolinale pakkus raamatu kirjutaminegi juba tõhusat teraapilist toimet. Vahel on asjad vaja lihtsalt välja öelda-kirja panna, et mõista, kuidas minna edasi.

Annika Aas

Lauren Chater “Pitsikuduja”

Kas on õige kirjutada lugemissoovitust raamatust, mida ma ei viitsinud läbi lugeda? Sest hoiatus mitte lugeda see kirjutis ka ei ole. Küsimusi tekitas loetu hulgaliselt ja tunded on üpris vastuolulised, näiteks mõtlesin, mil määral ilukirjandus üldse peab faktidega kokku käima ja tõele vastama? Kas ma olen nii kriitiline ainult sellepärast, et kirjutatakse eestlastest? Sest kui kirjutataks egiptlastest, hindudest (või põhimõtteliselt enam-vähem kogu ülejäänud maailmast, millest ma suurt ei tea), võin ja saan ma ju kõike uskuda.

Iseenesest on raamatu saamislugu ju väga armas. Noor austraallanna Lauren Chater leidis raamatukogust Haapsalu sallide raamatu, armus neisse mustreisse ning hakkas huvi tundma Eesti ajaloo vastu määral, mis pani ta meie maad külastama ja sellest raamatut kirjutama. Tegemist on debüütromaaniga.

Raamatu tegevus algab 1941. aastaga ja alustuseks kirjeldatakse Tartu lähedal maal elavat peret, kel on õunaaed ja kes kasvatavad lambaid, töötlevad ise käsitsi villa lõngaks ning koovad muudkui regilaule (!) lauldes Haapsalu salle. Tegelikult on väga sümpaatne, et üks peategelastest, Kati, kujutleb oma surnud vanaema hundina, kes aeg-ajalt tema tegemisi kaugelt jälgib, aga mulle hakkas pilkselt vastu hundi kirjeldus – vurrud ei ole nüüd küll asi, millele hundi puhul erilist tähelepanu pöörata. Ja edasi ma muudkui norisin: ei ole võimalik, et maainimeste pere kodus omavahel igaks juhuks vene keelt rääkis; nii peene käsitöö jaoks nagu Haapsalu sallid vahetati kindlasti vill lõnga vastu villavabrikus – sellel ajal vaevalt keegi üldse enam kodus villa töötles; esimene kolhoos tehti küll 1940. aastal, aga tõeline kollektiviseerimine tuli alles peale märtsiküüditamist, nii et selline nälg, et maainimene kartulist unistama pidi, polnud võimalik. Minu virin ulatus selleni välja, et mustade sõstardega ei saa värvida karmiinpunast lõnga – see toon meenutab teisele peategelasele, Lydiale, Kremli punast tähte. Siis hakkasin ma lehitsema, et vaadata, mis saab teisest süžeeliinist, ja tutvusin Lydia looga, mis tõi tütarlapse Moskvast ema kodumaale Eestisse (tema isaga on hoopis salapärased lood, millest kirjutada oleks liiga paljastav) ja viis kokku Kati ja tema vennaga. Ja vaatasin ära lõpu. Koerarakendiga kelgu kasutamine Eestis pani mu kannatusele viimase põntsu. Ma tegelikult ei usu, et kogu konsulteerimise ja uurimistöö juures poleks keegi eestlastest autorile öelnud, et meil kelgukoeri sel ajal polnud, pigem ei raatsinud kirjanik neist loobuda. Mis on ju kirjaniku õigus. Ja kui teised lugejad on saanud lugedes nutta, naerda ja loole kaasa elada nii, et on suutnud sellistest asjadest mööda vaadata, siis on neil ju hästi läinud. Mina sellega hakkama ei saanud ja ega ma tegelikult vist autorit ei süüdista. Ma siis ise lihtsalt rohkem ei loe.

Kaja Kleimann

Adam Kay „See teeb haiget: nooremarsti salajased päevikud”

Adam Kay „See teeb haiget: nooremarsti salajased päevikud” (2017, e.k Krista Kallis, 2018)

Adam Kay (s. 1980) on endine briti arst, kes sai üleöö kuulsaks, kui avaldas oma eelnevast töökogemusest humoorika, kuid samas ka mõtlemapaneva raamatu „See teeb haiget: nooremarsti salajased päevikud” (orig. „This is Going to Hurt”, 2017). Raamatu ilmumise ajaks oli Kay arstiameti maha pannud (raamat selgitab ka, miks see juhtus) ning töötab praegu koomiku ja telestsenaristina, ühtlasi kohandades oma raamatut BBC Two 8-osalise draamakomöödia jaoks. Raamatust sai üleöö suur bestseller ning jõudis 2018. aastal Ühendatud Kuningriigis müügiarvult 2. kohale. Samuti võitis raamat 2018. a. Rahvusliku Raamatuauhinna (National Book Award) aasta raamatu kategoorias.

On’s Kay raamat tõesti nii hea? Omas žanris arvatavasti küll, ehkki ma pole mingi komöödiažanri asjatundja. Teab mis kirjanduslikku sügavust ei tasu raamatust otsida, aga jah, raamat on naljakas: hea lõbus lugemine, mitme koha peal naersin ikka kohe kõva häälega. „Teine ime laste sünni juures on asjaolu, et võin nõjatuda tahapoole ja panna metallist sünnitustangid beebi pea ümber—rakendades kahekümne kilogrammi raskust tõmbejõudu, üldiselt paneb see mind higistama—ja beebi tuleb välja täiesti kenasti, selle asemel et tulla välja ilma peata nagu võiks arvata.” (lk 48) Vahel on autor pigem valusalt aus, aga seda ikka läbi huumoriprisma. Tasub lugeda joonealuseid märkusi, sest suur osa nalja on peidus just seal. Stiilinäide. Autor selgitab joone all meditsiinilisi akronüüme: „SCBU–laste erihooldusosakond, NICU–vastsündinute intensiivhooldus, PICU–pediaatria intensiivhooldus, PICACHU–üks Pokémon” (lk 43).

Päris tõsiseks muutub autor alles lõpus, kui selgitab, miks ta ameti maha otsustas panna. Meditsiiniterminite jms spetsiifilise osas ei oska ma hinnangut anda, aga kindlasti aitab raamat paremini mõista meditsiinivaldkonnas tegutsevaid inimesi—ja tänada õnne, et endal on siiamaani haiglates suht hästi läinud! (pärast selle raamatu lugemist ei saa vist enam nii külma kõhuga näiteks operatsioonile minna kui siiamaani… )

Autori eraelu avab raamat ainult tibake (põhiliselt selles laadis, et autor ei jõudnud jällegi—töökohustuste/kellegi asendamise tõttu—mõnele kohtingule-peole-sünnipäevale), aga vikipeedia andmetel on autor avalikult gei ning valitud isegi 50 kõige mõjukama LGBT Twitteri kasutaja hulka. Raamatus leidus üks koht, mis oma intiimsuses ületas minu jaoks hea maitse piiri, ja see ei puudutanud otseselt ühtegi patsienti. Üldiselt võib ainult imestada autori töövõime ja missioonitunde üle; mitte kõik arstid pole nii heatahtlikud, abivalmid ja kaasatundvad (mis lõppkokkuvõttes võib saada ka ametialaselt saatuslikuks…).

Kui millegi kallal viriseda, siis teksti toimetamisega oleks võinud rohkem vaeva näha—mitmeid vigu on sisse jäänud, ning kohati kõlab tekst lihtsalt kohmakalt. Tõenäoliselt on lahedam seda raamatut originaalis lugeda. Ja võib-olla veelgi toredam oleks autorit live’is esinemas näha.

Annika Aas

Sveta Grigorjeva “american beauty”

Sveta Grigorjeva kirjutab Sveta Grigorjevast. Kuivõrd on see Sveta Grigorjeva, kellest kirjutab Sveta Grigorjeva, sarnane sellele Sveta Grigorjevaga, kes kirjutab Sveta Grigorjevast, ei ole päris täpselt aru saada. Tundub, et üsna, aga mitte päris. Küllap annaks raamatu pealkiri mingi lisavihje või võtme selle küsimuse lahtimuukimiseks, aga nii palju see raamat nüüd mulle ka ei meeldinud, et ma selle peale ühte vana Ameerikamaa filmi viitsiks vaatama hakata. Igatahes on see Sveta Grigorjeva, kellest kirjutab Sveta Grigorjeva, eestivene päritolu vabakutseline koreograaf, tantsija ja luuletaja, suhtes eesti geeniusest joodikluuletajaga. Vahel jaurab see kirjutav Sveta Grigorjeva selle kirjutatava Sveta Grigorjeva elust ja olust niisama ja kohati on seda lugeda huvitav ja kohati tüütu, aga vahel saab Sveta Grigorjeva millelegi olulisele pihta ka, ja samamoodi, see oluline võib olla väljendatud väga tabavalt või mõnikord mitte nii väga. Mis see oluline on ja millised need tabavad kohad on, eks see ole muidugi lugeja silmades. Aga lugeda soovitan küll, sest ma arvan, et siin luulekogus on küll päris erinevatele lugejatele seda miskit, mida tabada.

Tiina Sulg