Lauren Chater “Pitsikuduja”

Kas on õige kirjutada lugemissoovitust raamatust, mida ma ei viitsinud läbi lugeda? Sest hoiatus mitte lugeda see kirjutis ka ei ole. Küsimusi tekitas loetu hulgaliselt ja tunded on üpris vastuolulised, näiteks mõtlesin, mil määral ilukirjandus üldse peab faktidega kokku käima ja tõele vastama? Kas ma olen nii kriitiline ainult sellepärast, et kirjutatakse eestlastest? Sest kui kirjutataks egiptlastest, hindudest (või põhimõtteliselt enam-vähem kogu ülejäänud maailmast, millest ma suurt ei tea), võin ja saan ma ju kõike uskuda.

Iseenesest on raamatu saamislugu ju väga armas. Noor austraallanna Lauren Chater leidis raamatukogust Haapsalu sallide raamatu, armus neisse mustreisse ning hakkas huvi tundma Eesti ajaloo vastu määral, mis pani ta meie maad külastama ja sellest raamatut kirjutama. Tegemist on debüütromaaniga.

Raamatu tegevus algab 1941. aastaga ja alustuseks kirjeldatakse Tartu lähedal maal elavat peret, kel on õunaaed ja kes kasvatavad lambaid, töötlevad ise käsitsi villa lõngaks ning koovad muudkui regilaule (!) lauldes Haapsalu salle. Tegelikult on väga sümpaatne, et üks peategelastest, Kati, kujutleb oma surnud vanaema hundina, kes aeg-ajalt tema tegemisi kaugelt jälgib, aga mulle hakkas pilkselt vastu hundi kirjeldus – vurrud ei ole nüüd küll asi, millele hundi puhul erilist tähelepanu pöörata. Ja edasi ma muudkui norisin: ei ole võimalik, et maainimeste pere kodus omavahel igaks juhuks vene keelt rääkis; nii peene käsitöö jaoks nagu Haapsalu sallid vahetati kindlasti vill lõnga vastu villavabrikus – sellel ajal vaevalt keegi üldse enam kodus villa töötles; esimene kolhoos tehti küll 1940. aastal, aga tõeline kollektiviseerimine tuli alles peale märtsiküüditamist, nii et selline nälg, et maainimene kartulist unistama pidi, polnud võimalik. Minu virin ulatus selleni välja, et mustade sõstardega ei saa värvida karmiinpunast lõnga – see toon meenutab teisele peategelasele, Lydiale, Kremli punast tähte. Siis hakkasin ma lehitsema, et vaadata, mis saab teisest süžeeliinist, ja tutvusin Lydia looga, mis tõi tütarlapse Moskvast ema kodumaale Eestisse (tema isaga on hoopis salapärased lood, millest kirjutada oleks liiga paljastav) ja viis kokku Kati ja tema vennaga. Ja vaatasin ära lõpu. Koerarakendiga kelgu kasutamine Eestis pani mu kannatusele viimase põntsu. Ma tegelikult ei usu, et kogu konsulteerimise ja uurimistöö juures poleks keegi eestlastest autorile öelnud, et meil kelgukoeri sel ajal polnud, pigem ei raatsinud kirjanik neist loobuda. Mis on ju kirjaniku õigus. Ja kui teised lugejad on saanud lugedes nutta, naerda ja loole kaasa elada nii, et on suutnud sellistest asjadest mööda vaadata, siis on neil ju hästi läinud. Mina sellega hakkama ei saanud ja ega ma tegelikult vist autorit ei süüdista. Ma siis ise lihtsalt rohkem ei loe.

Kaja Kleimann

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: