David Foenkinos „Mälestused”

Nii nagu vastassoo esindajate kohta mõnikord öeldakse, et ta on/ei ole „minu tüüp”, nii võisin ma selle raamatu esimeste lehekülgedega tõdeda, et see raamat on totaalselt „minu tüüp”. Prantsuse kirjaniku ja stsenaristi David Foenkinose (s. 1974) „Mälestused” (2011, e.k. Pille Kruus 2015) pole miski elulooraamat — ehkki pealkirjast võiks ekslikult niimoodi arvata –, aga ood elule on ta mingis mõttes küll. Ja veel kuidas kirjutatud ood — lausa luulelises keeles, kujundlik ja metafoorne, vaimukate vahepalade ja pehme eneseirooniaga väljendatud napis stiilis, kus ükski sõna pole üleliigne. No kasvõi lause: „See liigutas mind tõsiselt, see oli koma mu masenduses” (lk 208) või ühe akvarelli kirjeldus: „Tema pilt oli vaikelu, aga tõepoolest vaikne: neil kolmel õunal laua peal polnud enam mingit elulootust” (lk 134).

foenkinosmälestusedAlgul hämmeldas mind, et nii noor autor kirjutab sellistel teemadel: vanaisast ja vanaemast, lähedasest suhtest nendega, vananemisest, hooldekodust ja surmast, elu absurdsusest ja allakäigust. Aga mida edasi, seda selgemaks saab, et see raamat ongi elust kui sellisest, elu ringkäigust. Iga lõpp viib millegi uue alguseni. Vanadekodust põgenenud vanaema otsingud viivad jutustaja vanaema lapsepõlveradadele Normandiasse, kus ta tutvub — vahetult enne vanaema surma — oma tulevase abikaasaga. Just siis, kui nad lähevad rõõmu-uudist abiellumisest jutustaja vanematele teatama, selgub, et vanemad on otsustanud lahku minna. Ja päeval, kui jutustajal endal on omakorda teatada uudis oma lahkuminekust, annavad vanemad teada, et on taas teineteist leidnud. Polegi muud kui tõdeda, et „meie elud on nii ümmargused” (lk 143).

Kõik need elu keerdkäigud on vajalikud ka selleks, et minajutustaja leiaks end kirjanikuna. Ta töötab aastaid hotelli administraatorina öises vahetuses just selleks, et leida inspiratsiooni kirjutamiseks, kuid see inspiratsioon, see avanemine ei tule siiski enne, kui on elatud „piisavalt, et romaanikirjanikuks saada” (lk 55) — ja mitte vanuse mõttes, vaid just kogemuste, elamuste, mälestuste, „melanhoolia” mõttes. Stabiilsus ja rutiin ei anna piisavalt ainest kirjutamiseks ning alles siis, kui naine on koos pojaga lahkunud, saab jutustaja tõdeda: „Lahkuminek tõukas mind uuesti loominguliseks tööks vajalikku ebastabiilsusse” (lk 213), millega omandab prohvetliku tähenduse ka nende tutvusmisrepliik — Louise`i poolt esitatud puhtviisakas küsimus: „Kas ma saan teid kuidagi aidata?” Kogetud õnne- ja kurbusehetked, romantika ja tülid, poja sünni erakordne tähtsus, oma mineviku ja lähisuhete mõtestamine suutsid lõpuks teha temast kirjaniku.

Väga nauditav osa raamatust on pisikesed vaimukad-humoorikad vahepalad, milles esitatakse kas tuntud inimeste (muusik Serge Gainsbourg, kirjanik Modiano, poksija Gaston Martinez, režissöör Claude Lelouch, baleriin Sonia Senerson jt) või raamatutegelaste mälestuskillukesi. Ja sama nauditavad on jutustaja enda poolt pakutud joonealused märkused, mis täpsustavad või annavad hinnangu tema enda jutustusele. Näiteks, tuues sõna-sõnalt ära tema ja Louise`i kui vastarmunute dialoogi, möönab ta joone all, et see dialoog pole nende loos tema lemmik, aga ta eelistab „realismi, mis pole päris riskivaba”, kuid dialoogi lõpus tunnistab ta — jällegi joone all — et see dialoog liigutab teda.

Ühe eredama tegelasena sellest raamatust jääb meelde vanaema, kes astub teiste erksate ja eriliste vanaemadega ühte ritta, näiteks vanaemadega Tove Janssoni „Suveraamatust” ja Pavel Sanajevi raamatust „Matke mind põrandaliistu taha”. Kõik väga erinevad, aga ometi sarnased oma tohutu elutahtega ja sooviga elule mitte alla vanduda.

Miks on raamatu nimi just „Mälestused”, kui ta räägib nii paljust muustki ja justkui palju laiemalt? Ühes mälestuskillus tsiteeritakse Itaalia näitlejat Marcello Mastroiannit: „Mälestused on nagu saabumine ja võib-olla ühtlasti ainsad asjad, mis kuuluvad tõesti meile.” (lk 144)

Kui te loete sel aastal võib-olla ainult ühe raamatu, siis lugege seda. Sest see raamat ütleb elu kohta palju ja ilusat ja veel nii kaunil moel, mis kohati võtab hingetuks. Tekkis kiusatus raamat ka originaalis ette võtta, (kuigi tõlge on täiesti nauditav!), vaadata raamatu ainetel linastunud filmi ja lugeda ka autori varasemat teost „Delikaatsus” (2009, e.k. 2013). Jääb loota, et ka autori uusim teos, „Charlotte”, mis pälvis 2014. a. Renaudot` preemia, kiiresti tee eesti keelde leiab.

Annika Aas

Advertisements

4 kommentaari

  1. See raamat meeldis mulle niivõrd, et olin ka soovituse kirjutamisega juba alustanud. Lõpetama ma seda ei hakka, sest siin on kõik kirjas, mida ise oleksin kirjutada tahtnud, isegi mõned lemmikumad laused on samad. Lihtsalt mõned kommentaarid. Võin öelda, et ma pole tükk aega raamatut lugedes tundnud vajadust voodist välja ronida, et lausete väljakirjutamiseks paberit ja pliiatsit otsida. Selle raamatu paljusid lauseid muigutasin mitu korda ja tekkis suur tahtmine neid kauem alles hoida.
    Muidugi jälle vanainimeste teema, millele aina komistan. Kuidas täpselt ikkagi saab vanainimesest subjekti asemel objekt?
    Tegelemine eneseanalüüsiga: „Sisimas kritiseerisin teiste tundekitsikust, aga oli aeg endalt küsida, kas ka mina ei kaldu osavõtliku oleku varjus elust omapäi läbi liikuma. Üksildus, milles ma elasin, oli minu enda tekitatud. Kuulusin oma ajastusse, kus ükski idee pole piisavalt tugev, et meid teistega liita. /—/ Me oleme tulvil tühjust. Ja kõiges selles on midagi mugavat, nagu on kaunis järkjärguline uinumine. Minu kehval enesetundel puudub teravus. See rändab kergelt, ilma pagasita. Sain teada, et mu ema kannatab, ja kõik tundus kokku sobivat; ma ei saanudki midagi märgata, sest elasin tegelikkuse uksematil.” Seda peaksid minu arvates paljud endalt küsima. Huvitav, kas sellele on võimalik ausalt vastata? Jaatav vastus oleks ju üsna hirmus.
    Igaüks, kes on matnud oma ema või isa, on seisnud silmitsi mõttega, mille Foenkinos nii kujundlikult sõnastab: „Kui isa sureb, siis mõtled paratamatult, et nüüd on sinu kord – nagu kaevikusõjas paiskab meie ees langenud sõdur meid otse tapatalgute esiritta.”
    Ma ei ole kindel, et ma filmi vaadata julgen, siin on nii palju, mis ilmselt peab välja jääma –üle ühe minategelase jutustatava peatükiga on raamatus ju selles korraks mainitud tegelase mälestus – ükskõik, kas tegemist on tegelikult olemas oleva kuulsuse või väljamõeldud naabriga. Aga ma olen ennegi näinud õnnestunud filme raamatutest, mille ekraniseerimist ei osanud ette kujutada. Õnneks on olemas need, kes oskavad.

  2. […] Kultuuritarbija60+ Lugemissoovitus […]

  3. […] autori eelmisel aastal eesti keelde tõlgitud erakordselt head raamatut „Mälestused” , millest blogis veelgi pikemalt juttu […]

  4. […] laenutama. (Või – kui teile üldse ei meeldinud, lugege ikka raamatut, see on imeline! Meie lugemissoovitustes on selle kohta väga ilusti kirjutatud!) Foenkinose „Delikaatsuse” järgi tehtud film, mis […]

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: