Agneta Pleijel „Kaksikportree“

Agneta Pleijel „Kaksikportree“ (2020, tlk Anu Saluäär, 2021)

Mulle üldiselt ei meeldi lugeda elulugusid, välja arvatud kunstnike ja kirjanike omad. Agneta Pleijel on 81-aastane rootsi kirjanik, kes on kirjutanud romaani maailmakuulsast krimiautorist Agatha Christiest (1890-1976) ja maailmakuulsast austria maalikunstnikust Oskar Kokoschkast (1886-1980). Samas ei saa öelda, et see on kummagi või mõlema elulugu, pigem on see mõtisklus elust, surmast, kunstist.

Üpris vastumeelselt nõustub eakas Kokoschka, kes juhtub olema oma naisega Londonis, maalima portree — samuti eakast — Agatha Christiest, kes nõustub enese portreteerimisega veelgi suurema vastumeelsusega, portree idee tuleb nimelt Christie lapselapselt. Kuue maaliseansi jooksul, mis ei kulge küll kõik ühtviisi sujuvalt, saavad kaks kuulsat loojat lähedasemaks ja avavad isegi selliseid tahke oma minevikust, mida nad pigem oleks varjanud. Härra Kokoschka on proua Christiega esialgu päris hädas, sest Christie on äärmiselt kinnine ja sõnaaher, kuid, nagu väljendub Kokoschka, on portree „kahe inimese koostöö“ ja „katse tabada isiksust“ (107) — ei saa maalida head pilti inimesest, kellest sa midagi ei tea. Raamat avab rohkem Kokoschkat kui Christiet, aga paljastab siiski ühe väga murrangulise perioodi Christie elus.

Kokoschka puhul meeldivad mulle kõige rohkem tema mõtted kunstist ja kunsti olemusest („/…/ inimene on alati ühes oma loomingu nurgas olemas“, 156) , aga ka vananemisest. Christie elutarkus tuleb eelkõige ühest valusaimast kogemusest ta elus — mehe truudusetusest ja lahutusest. Tõenäoliselt on võti, kuidas jõuda elus tõelise eneseteostuse — ja sellega koos ehk ka (maailma)kuulsuseni — kätketud Christie ütlusesse: „Tee ainult nii, nagu sa tahad /…/, pole vaja küsida“ (24).

Kokkuvõttes jõuavad kaks vana inimest, kes mõni aeg tagasi olid teineteisele tundmatud ning maali-projekti suhtes üsna negatiivselt meelestatud, teineteise elusündmuste mõtestamiseni ja isegi teatud lohutuse või lahenduse pakkumiseni. Kui proua Christie küsib härra Kokoschkalt, kus on inimene siis, kui ta keset oma elu ära on, vastab Kokoschka: „Äraolek /…/ võib sisaldada teravdatud kohalolekut. Alateadvus tegeleb tähtsamate asjadega. Äraolek on pimendatud ruum, kus elu suunda muudab. Äraolekule on minu jaoks sageli järgnenud tähtsad elumuudatused.“ (185-6)

Kui maal on valmis ning kumbki oma elu juurde naasnud, jätkavad nad kirjasõpradena ja teineteise toetajatena. „Vananemine polegi nii hull,“ kirjutab Oskar Agathale. „Alles siis hakkad eristama mustrit“ (194). Raamatu alguses saame valminud portreed (1969) ka näha, see annab aimu Kokoschka stiilist ning vihjab, et jutustus põhineb tõestisündinud lool (loe: maalil). Christie ise kommenteerib portreed talle omaselt humoorikalt: „Olen saanud tohutu suure nina /…/. See jätab igal juhul mulje, et ma olen keegi, kas pole?“ (193)

Annika Aas