Archive for the ‘2021’ Category

Miriam Toews „Kõik mu mured mannetud“

Miriam Toews „Kõik mu mured mannetud“ (2014, tlk Triin Tael, Hea Lugu 2021)

Kanada autori Miriam Toewsi (s. 1964) raamat oli mu tänavuse aasta üks suuremaid lugemiselamusi. Tsiteerides klassikuid — sai nutta ja sai naerda. Igal juhul on autoril imeline oskus kirjutada rasketest teemadest nii, et kaetud on kogu spekter traagikast iroonia ja huumori erinevate varjunditeni.

Tutvume kahe väga erineva, aga väga lähedase õega, Elfriede ehk Elfi ja Yolanda ehk Yoliga. Elfriede on maailmakuulus pianist, kellel on armastav mees ja ilus kodu — kõik õnneks vajalik?! –, aga kes üle kõige tahab surra. Yoli aga mehest lahutamas rahaprobleemidega kahe teismelise lapse ema, kes kõigest väest püüab oma õde elus hoida. „Elf tahtis surra ja mina tahtsin, et ta elaks, ja me olime vaenlased, kes teineteist armastasid“ (lk 37).

Õdede kujunemist on mõjutanud nende üleskasvamine pisikeses konservatiivses Winnipegi linnakeses mennoniitide kogukonnas, mille karmid ja meestekesksed reeglid tekitasid õdedes protesti ning tugevdasid ühtekuuluvust veelgi. (Mennoniidid on Hollandi preestri Menno Simonsi asutatud protestantlik vabakirik, mille liikmed asusid tagakiusamise vältimiseks ümber Venemaale ja Põhja-Ameerikasse). Yolanda sõnutsi „[m]enno kosmoloogias käibki nii. Pojad pärivad rikkuse ja annavad selle oma poegadele ja nende poegadele edasi, ja tütred ei saa mitte sittagi. Aga meil, Vaestel Nõbudel, on täiesti suva, välja arvatud siis, kui me oleme abiraha peal, pankrotis, näljas, ei saa oma lastele lahedaid ketse osta või nende ülikooli õppemaksu tasuda või endale helikopteri maandumisplatsiga erasaarel hiiglaslikku neljandat maja osta. Aga mis siis, meil, Tüdrukuteliini järeltulijail, ei pruugi oma tuuletõmbusega kodudes olla rikkust ja korralikke aknaid, aga vähemalt on meis raev, ja sellega, härrased, paneme veel impeeriume püsti“ (201).

Lisaks õdedele on raamatus veel teisigi selgelt välja joonistatud, tugevaid karaktereid, näiteks õdede ema, lausa pulbitseva elutahtega värvikas naisterahvas, ning sama sitke ja optimistlik tädi, „vanade mennonniditädikeste Iggy Pop“ (205). Õdede ema oma sünkmusta huumoriga kujunes lausa mu lemmikuks — kui loo lõpu poole ostab Yoli laguneva maja ja kirjeldab emale, et maja on saastatud järve lähedal, kiilutud matusebüroo, vaimuhaigla ja tapamaja vahele, siis kommenteerib ema „[i]gaühele meist midagi“ (238). Lisaks emale ja tädile annavad raamatu toonile kergust ka Yoli teismelised lapsed, kes seetõttu, et ema pidevalt Elfi eest hoolitseb, peavad suurlinnas omapäi hakkama saama. Mis paneb Yoli iroonitsema: „Mu telefon aina surises, sõnumid meestelt, kes tahavad lahutust, ja lastelt, kes tahavad, et ma kiidaksin heaks alaealiste seksi ja tapaksin kahe tuhande miili kauguselt sipelgaid“ (167).

Kas kannatused ja veresaun, mille mennoniidid Venemaal üle elasid, võivad mõjutada järgnevaid sugupõlvi? Kas depressioon ja enesetapumõtted võivad olla päritavad? Suguvõsas on nimelt teisigi enesetappe, ka õdede isa on rongi ette hüpanud. Ja kas on vaja teist inimest iga hinna eest elus hoida või on õigem lasta tal minna, isegi kui see tundub kujuteldamatult valus? Kas enesetapule kaasa aitamine võib mingis olukorras olla mitte kuritegu, vaid heategu? Pole just mõnusad küsimused, millele vastust otsida, aga siiski küsimused, mida vahel ei saa vältida. Ja võib-olla siis, teatud kompromissina, on võimalik jõuda sellise vastuseni: „/…/ hurraa, see on tõsi, elul pole mõtet, aga mis sest, ja nüüd, kus ma seda tõesti tean ja seda on mulle kinnitatud ja ma võin selle mõtte otsingud lõpetada, saan ma edasi elada!“ (84)

Annika Aas

Elly Griffiths „Koolmekohad”, „Januse kivi”, „Kaldajärsaku maja”, „Mao needus”

Eneselegi märkamatult olen sattunud dr Ruth Galloway lõksu. Ruth on Elly Griffithsi krimiromaanide seeria peategelane. Eesti keelde on tänaseks päevaks tõlgitud sellest seeriast neli — „Koolmekohad”, „Januse kivi”, „Kaldajärsaku maja”, „Mao needus” — pikk tee on minna, autoril on neid valmis kirjutatud juba 13.

Sattusin “Koolmekohad” kätte võtma peale mõningast islandi krimikirjanduse lugemist ja tundsin sügavat kergendust, sest Elly Griffiths ei tapa oma tegelasi sedavõrd võikal ja piinaval viisil ja ei sunni mind mõne eriti haige mõrvari mõtetele kaasa elama. Küll aga võib mõningast sarnasust leida ehk lagedates inimtühjades maastikes, lõikavkülmades lagendikes, mis elavad tegevusele kaasa luues erilist jahedat lummust.

Elly Griffiths on inglise kirjanik, kelle pärisnimi on Domenica de Rosa. Nagu autor on öelnud, tuli see nimi talle pähe siis, kui tal tekkis idee kirjutada krimilugu ja ta vajas krimikirjaniku nime. Elly Griffiths. Nii on.

Tema loodud sündmused toimuvad Inglismaa idaosas Norfolki piirkonnas Põhjamere ääres, kus meri on alistanud iidsed metsamaad, kus on pikad liivased rannad vaheldumisi märgaladega, kutsuvad mudased laugmadalikud, mis sobivad peatus- ja elukohaks arvukatele linnuliikidele, kuid inimeste peades tekitab piirkond pigem küsimuse — kes seal elada tahab.

See piirkond on tuntud ka iidse inimasustuse jälgede poolest, sealt on leitud hulgaliselt ülihästi säilinud arheoloogilisi leide. Mis viib meid omakorda tagasi peategelaseni — Ruth Galloway on nimelt kohtuarheoloog, keda kutsutakse tavaliselt luuleidusid üle kontrollima ning uurima. Ja siin peitub minu jaoks teine konks — minu silma paneb särama kõik, mis on seotud arheoloogiliste leidudega. Kõigis eelnimetatud neljas romaanis tulevadki esmalt päevavalgele ühed luud. Siis kutsutakse kohale dr Galloway nende kohta hinnangut andma ja tihedas suhtluses kohalike politseinikega hakkab hargnema tunduvalt mitmekihilisem sündmusteahel. Politseinike poolt juhib uurimist karmi olekuga Harry Nelson. Lisaks Ruthi ja Harry omavahelisele sobivusele koos juhtumeid lahendada tekitab autor nende vahele ka keerulise eraelulise liini, mis annab mõlemale tegelasele ehk veidi sügavustki juurde.

Veel üks tore nüanss nende raamatute juures on tänapäevase druiidi Cathbadi sekkumine lugudesse. Tegelase nimi tuleneb otseselt iiri mütoloogias esinevalt ülemdruiidilt Cathbadilt. Ta toob kaasa oma tseremooniad, ohverdused, tõekspidamised ja piisavas koguses müstikat, tal õnnestub olla alati õiges kohas, justkui mõttejõul. Druiidid on ühest küljest pärandihoidmise eestkõnelejad, kuid nende hoiak vastandub tihtipeale laiemale, pärandi säilitamisele suunatud hoiakule, kuna hingi ei tohtivat segada ja pärand tuleb hoida puutumatuna.

Kui tahaks mingile plekile osutada, siis mõningane konstrueeritus paistab välja, aga meelelahutuslikus mõttes siiski meeldiv lugemine, mis ei sunni päris magamata ööd veetma, kuid tekitab soovi lõpuni lugeda.

Kellele see piirkond huvi pakub, siis võib surfata mööda sellist kaarti — Weird Norfolk.

Annika Hramov

Veiko Belials „Surnud mehe käsi”

Igal raamatul, mis minu lugemislauale satub, on oma taustalugu. Üsna sageli käitun ma uut lugemist otsides nagu laps: vaatan kaanepilti ning kui see köitvaks osutub, pööran tagakaaneteksti ette. Kui reklaamiks kasutatavad read samuti muhedad tunduvad, sirvin raamatut seest, loen lõike ja otsustan, kas sobib või mitte. Nii on üsna sageli juhtunud, et tõeliselt head raamatud jõuavad minuni alles mitu aastat hiljem lihtsalt selle pärast, et nende kaas ei köitnud mind piisavalt, et edasisesse süveneda. Kuidagi peab ju sellest uute raamatute massiivist need sadakond raamatut leidma, mida aastas lugeda jõuan ning eks ole kaas ju selleks loodudki, et esmast emotsiooni lugejani kanda.

Ütlen kohe, et Surnud mehe käsi poleks ka kaanepõhise valiku puhul minust mööda minna saanud, sest Liis Roden on teinud sellele raamatule lummava kaanepildi – värvidelt minimalistlik, kuid detailidelt külluslik ning väga täpselt seda lubav, millele vastavaid lugusid raamatu seest leida võib. Külluslikult on illustreeritud ja jutukogu sisemus – üheksa lühiloo ja jutustuse ette ja vahele on põimitud nelikümmend elegantset ja asjakohast illustratsiooni. Liis Roden on oma illustratsioonidega tabanud hõngu, mis tänastele keskealistele meenutab lapsepõlveaegseid seiklusjuttude lugemisi – must-valged, kuid jõulised ja hoogsad illustratsioonid lugu toetamas ja täiendamas. Ma usun, et „Surnud mehe käsi” suudab nii mõndagi täiskasvanut veenda, et illustratsioonid ei ole mitte ainult lasteraamatute tarvis, vaid täiskasvanuilgi on toredam lugeda, kui mõnel lehel lahe pilt vastu vaatab.

Sel korral sundis mind raamatut kätte võtma aga hoopis autori nimi – Veiko Belials. Tema varasemaid raamatuid olen ma päris palju lugenud ning iga kord positiivse elamusega lõpetanud, seega altmineku tõenäosus oli juba eos pea olematu. Veiko Belials on avaldanud väga mitmekülgseid raamatuid. Nende hulgas leidub lasteraamatuid, päris paras peotäis luulekogusid, kuid kõige suurema mahu tema loomingust võtab enda alla ulmekirjandus. Väljaspool raamaturiiulitki on Veiko Belials ulmemaastikul aktiivne – Eesti Ulmeühingu president, suvise kirjandusfestivali Estcon peaorganisaator, Tartu Kirjanduse Majas igakuiselt toimuvate kirjandusürituste eestvedaja (iga kuu teisel reedel kell 19.00 toimub just ulme teemaõhtu) ja palju muud.

Jutukogu „Surnud mehe käsi” sisaldab üheksat juttu. Lisaks neile kogumiku algusesse paigutatud autori eessõna ning väike eessõna juhatab sisse ka iga üksiku loo. Pooled neist lugudest on juba varem kuskil ilmunud (nii mõnigi ka auhinnatud), teine pool aga spetsiaalselt selle kogumiku jaoks valminud uued jutud.

Kohe raamatu avaloos (mis on ühtlasi ka nimilugu – „Surnud mehe käsi”) viiakse lugeja planeedilt Maa sootuks ära. Hoogsa jutustuse tegevus algab hoopis meie naaberplaneedilt Veenuselt. Veenuse floorat ja faunat on kujutatud mõnus-ligase raskemeelsusega, kuigi see on ilmselt aimatav kõikidele, kes koolis astronoomia tunni ajal ei maganud (ega raamatut lugenud). Planeedi lähedus päikesele, tolle tihe ja happeliselt mürgine atmosfäär annavad oma mõju nii tegelasi ümbritsevale keskkonnale kui ka tegelastele endile. Võõrorganismid elavad küll enda meelest tavalist elu, kuid maapõhise eluga harjunud silmale võib see siiski enam kui kummaline paista. Oot! Kas ma ütlesin organismid? Ütlesin jah. Aga seal, kus on elu, võib olla ka elu mõte või elu üle mõtlemist… Ma parem rohkem ei ütle midagi. Mis neist seal loos täpselt on ning kuidas see kõik käega seotud on, peab igaüks ikka ise lugema.

Just kogumiku esimeses loos kasutatakse väljendit „inimene 2.0”. Minule kleepus väljend külge ning mugandus harmooniliselt absoluutselt kõikide teiste lugude külge. Mingis mõttes näib iga lugu selles kogumikus kompavat seda inimene-kaks-punkt-null piiri – otsides, kombates, paljastades, vahel pettudes, kuid alati lootes.

Teine lugu „Või tõstes relvad…” räägib surematust sõdurimõistusest. Lugu pole eriti pikk ning mingeid sisudetaile ei tahakski anda, sest koheselt tekib oht midagi olulist lahti rääkida, kuid olgu öeldud, et kõik algab presidendi atendaadist.

„Neli kohta peale koma” on suuremale ulmelugejale juba teada. Lugu on kirjutatud Joel Jansiga kahasse ning selle loo eest pälvisid nad ka eesti ulmeauhinna Stalker lühijutu kategoorias. Kui öelda märksõnaks „merelahing”, suudan mina silme ette manada üsna täpselt nii hoogsa stseeni nagu selle jutu tempo. Midagi juhtub koguaeg ja kõigiga. Kõik meeled on korraga loosse haaratud ning just siis, kui tähelepanu on millelegi pisemale fokusseeritud, kallatakse sulle kaela sahmakas vett või leegiheitja tuli. Loos on mitmeid pöördeid ja ootamatusi. Ja selles loos on tasakaal – kaks üsna eriilmelise käekirjaga autorit on pannud pastakad kokku ning kirjutanud loo, mis sisaldab mõlema autori tugevusi, kuid on kummagi autori nõrkused kenasti maha silunud. Ilmselt auhinda väärt,…

…Aga mulle meeldis „See ei ole piip” kõvasti rohkem. Üks mu suuremaid lemmikuid sellest kogumikust. Näiliselt pannakse lugeja kõige pöörasema sõjamöllu keskele, otse kaevikusse, kuid samas on tegemist ilmselt ühe kõige mitteverisema looga selles kogumikus. Minu jaoks kannab lugu peamiselt küsimust „kuidas kaevikus vaimselt ja emotsionaalselt ellu jääda?” ning pärast loo lõpetamist sundis mind endaltki küsima, mis on minu kaitse- ja põgenemismehhanismid. Peotäis lihtsaid mehi istus kaevikus, ootas vaenlast ja rääkis põnevatel teemadel. Nii põnevatel, et tekitas tahtmise kaasa mõelda ning mõne koha peal ka vahele hõigata, kuigi mina olin kodusel diivanil ja nemad kaevikus järjekordset ulmelist vaenuväge ootamas.

„Haa! See ei ole piip! Vabanda mind selle kalambuuri eest, Piip,“ hüüatas Eskla õnnelikult. „See oli liiga ahvatlev, et mitte juhust kasutada … Aga kumb siis on tähtsam – asi iseeneses või selle tähendus; kas see, mis on, või see, miks on?“
„Miks? Miks?“ soigus Kevin, kes lõpuks tuttavat sõna kuulis.
„Miks?“ kordas Kaimet mõtlikult „See sõltub sellest, kellelt küsida. Filosoof ja loodusteadlane vastaksid sellele erinevalt. Ja ma usun, et teoloog ei nõustu nende kummagagi.“
„Äh, teadlane ja filosoof, mis neil vahet?“ rehmas Luhtmaa.
„Ära ütle,“ vaidles Vailand.
„Minu arust on vahe suur.“
„Jah? Ja milles see siis sinu arust seisab?“
Vailand jäi korraks mõttesse. Jah, milles siis?
„Teadlased suudavad üllatada,“ sõnas ta lõpuks. „Filosoofid … noh, nemad suudavad üllatuda.“

„Ja aidaku meid jumal” viib lugeja hoopis kuritegude ja uurimise juurde. Pole niivõrd oluline, kas tegemist oli inimliku eksimuse, kuritahtliku hooletuse või miski muuga, kuid uurimise käigus läbiviidud intervjuud avavad lugejale võõrplaneedi, tolle põlised elanikud ning nende kaudu palju põnevaid ideid, mis ulatuvad nii mõjult kui lennukuselt universumi servadeni välja.

„Igal majakal oma tuli” jätkab ja ei jätka ka eelmist lugu. Tegelasteks võivad küll olla samad organismideliigid, kuid selle loo fookus pole mitte liigi tegevuse mõistmise ja mõtestamise juures, vaid kontaktiloomisel – ühise keele leidmisel ja selle koos kasutamisel.

Siiamaani oli lugejale näidatud nii lahingumöllu, kaevikumõtteid, liitlaste ümber mängimise kavalaid teid, kosmosesõdu, merelahinguid, väiksemaid ja suuremaid mölle (ilma ülemäära verd ja pori näitamata, vaid see mustem pool käis ikka kuskil kaugemal ning puhtad mõtted olid lugejale käeulatusse lükatud), kuid raamatu eelviimases loos „Maailmalõpuvalgus” vaatab Veiko Belials haavatud sõduri pähe. Võitlusse minnes on kõik nii erinevad – igal armeel omad ideed ja vajadused, mille nimel sõdida, kuid mille poolest erinevad nad siis, kui lahing on läbi ja kere veritseb-valutab?

„Raske piisk pilvest” on teiste vahele täiemõõduline krimilugu sõjakurjategijate langlalaeval. Loo esmailmumine oli mõne aasta eest „Asimov 100” kogumikus ning loo esmane ulmeline taust moodustubki Isaac Asimovi poolt sõnastatud robotite seadustest. Pealtnäha jäigad ja lakoonilised käitumisreeglid, mille peamine eesmärk on kaitsta oma loojat ehk inimest, võivad selle inimese üsna keerulisse olukorda seada. Olukorda, kus häid lahendusi lihtsalt ei olegi olemas.

Selle looga sai ka otsene sõda läbi. Kogumiku viimaseks looks on sätitud pärl, mis ühtaegu erineb kõikidest eelnevatest lugudest, kuid samas seob ideed ühtseks põimikuks. „Häilitud puu” on lugu, mis koosneb paljudest väikestest lugudest, olles sellega metatasandiks jutukogule endale. Selles loos kohtuvad tillukeste fragmentide kaupa kõik eespool kuvatud ideed ning enamgi veel, kuid teeb seda kordumatul moel. Ühtlasi on see lugu suurepäraseks meeldetuletuseks, et Veiko Belials on ka luuletaja. Loo rütm, emotsionaalne kandvus ja mõttetihedus viib teksti klassikalise jutustuse poole pealt pigem proosapoeemi suunda.

Selleks, et juttude kogumikust saaks jutukogu – raamat, mis moodustab lugeja jaoks harmoonilise terviku, võiks ja peaks neid jutte miski siduma. Selles raamatus on sidusjooni mitmeid. Esmalt žanriline – kõik lood, sõltumata tegevustikust või tegelastest, kuuluvad teadusulme žanrisse. Parema või parendatud inimese läbivast kontseptsioonist ma juba ennist rääkisin ning nüüdseks on ilmselt selge, et kolmas ühine joon on sõda – igas loos on kuskil taustal olemas relvastatud konflikt, mis tegelasi mõjutab ning nende valikuid suunab. Ausalt öeldes ei pannud ma ise seda detaili jutukogu lugedes kuigi palju tähele. Alles nüüd, mil lugudest ükshaaval väikesi tutvustusi kirjutama hakkasin, maandus see ka sõnadesse – tõepoolest oli sõda pea igal pool taustaks.

Kõige mõnusamalt seob kogumiku aga tervikuks hoopis autori eessõna ning sealt edasi iga loo ees olev tilluke eessõna. Neist leiab konkreetse jutu idee tekkimise tagamaid ning juba ilmunud lugude puhul ka varasemate ilmumiste tausta ning sellised tillukesed detailid toovad justkui autori enda lugejale lähemale. Avad kogumiku, vaatad imelisi pilte ja lased autoril jutustada lugusid kaugetest sõdalastest ning lugusid nende sõdalaste lugude tekkimisest.

Mairi Tempel

Kari Hotakainen “Tundmatu Kimi Räikkönen”

Ma ei ole eriline tugitoolisportlane ja Vormeli austaja, aga mingil eluperioodil ma poole silmaga jälgisin ja olin seisudega enamvähem kursis. Ma olen kuskil juba kirjutanud, et mulle meeldib sugrimugri autosportlaste huumor ja suhtumine, et ajakirjanike küsimused väärivad vahel ausaid, ühesõnalisi või vimkaga vastuseid*.

Niiet kui raamat käeulatusse sattus, siis ma mõtlesin, et võiks ikka lugeda, seda enam, et autor Kari Hotakainen on täitsa arvestatav kirjanik ja intervjuusid tegi ta nii Kimi kui Kimi lähedastega. Nojah, midagi eriti uut ja huvitavat ma siit teada ei saanud, pigem meeldetuletust, et Kimil oli kardinädalavahetustega pikitud lapsepõlv, et kogu pere oli mingit pidi motospordihullud, et Kimi teadmised automehhaanikast ja osavad käed on Vormeli seltskonnas legendaarsed, et motospordis ei sõltu tulemus ainult juhist, vaid ka masinast, et Kimi on erakordselt kaua Vormelis vastu pidanud, kuigi õnne on tal vähe olnud (see 2007. a maailmameistri tiitel on ilus erand), et Kimi ei salli Vormeliga kaasaskäivat meediakohustust, et noores põlves võis pidutsemise käigus alkoholikoguseid mõõta ämbrites ja nüüdseks on tegu maha rahunenud vaikse pereisaga jne. Uudis oli minu jaoks, et tal on oma mototiim. Ja pildikesi pereelust, aga need ei erine kuigi palju teistest väikeste lastega perede elust.

Kirjutamise stiil mulle muljet ei avaldanud. Kimi fännidele soovitan kindlasti, aga kes autospordist lugu ei pea, neile tõenäoliselt ei ole see ka kuigi huvitav raamat. Mul ei ole kahju ajast, mis ma ise selle lugemisele kulutasin, aga oleks ma teadnud, mis stiilis see raamat on, oleks vist lugemata jätnud. Üsna äsja ilmus Heikki Kulta raamat “Iceman : Kimi teekond“, seda võiks kunagi võrdluseks sirvida.

Kuigi on kahju, et Kimi nüüd Vormeliga lõpetas, siis küllap ta ikka leiab midagi huvitavat, millega tegeleda. Fännidele jäävad mälestused. Ja minusuguste sugrimugri pilootidele pöidlahoidjate rõõmuks on üks soomlane Vormelis veel alles — Valtteri Bottas.

Tiina Sulg

_________________________________________________
* näiteid: Markko Märtin — Ajakirjanik: “Sa oled kindlasti homse sõidu pärast närvis?” Märtin: “Mis siin pabistada, tavaline tööpäev,” või siis ajakirjanik: “Soome rallil oli väga palju sinimustvalgeid lippe, kas sa jõudsid neid näha?” Märtin: “Jah, lugesin kokku 2047**, edasi läks lugemine sassi.”; Mika Häkkinen — Ajakirjanik: “Sa olevat tuntud selle poolest, et annad pikkadele küsimustele ühesõnalisi vastuseid. On see tõsi?” Häkkinen: “Jah.”; päevakangelane Kimi Räikkönen — Ajakirjanik: “Milline oli kõige põnevam hetk sel rallinädalavahetusel?” Räikkönen: “Ralli algus.” Ajakirjanik: “Ja milline kõige igavam?” Räikkönen: “Nüüd.”
**
 ma ei mäleta, mis numbri ta täpselt ütles, aga midagi sinnakanti see oli.

Flake “Klahvkamees. Mida ma mäletan”

Jahah, mida siis mäletab Rammsteini klahvakamees?

  • Peamiselt lapsepõlve Ida-Berliinis, mis on natuke tuttav Nõukogude Eestis kasvanuile, kuigi oli ka palju teistmoodi nüansse. Kui ajaloo ja eluloo peale mõelda, siis nn idabloki minevikuga inimestel on üldiselt aja- ja elulugu kiirem, muutuvam ja kirjum ning kohanemisvajadus uute oludega suurem kui nn lääne inimestel, kel ju ka muutusi olnud, aga väiksema takti või amplituudiga.
  • Igast muusikat ja vaimustust muusikast. Paraku ma pean tunnistama, et suurem jagu Ida-Saksa bändidest olid mulle täiesti tundmatud ja siia-sinna poetatud vihjed läksid täiesti kaotsi. Aga see-eest olin ma tohutult rõõmus, kui ma lugesin, kuidas Flake nautis ja naudib muusikat, heliloomingu sündi, proovis mängimist :)
  • Autod. Ma pole väga ammu kuulnud-lugenud nii entusiastlikku autojuttu. Vaimustuse vanadest ja ilusatest autodest tegi mulle mõistetavamaks tõsiasi, et ega Flake ise ka seda auto tehnilist pool eriti hästi jaga, pigem naudib sõitmist ja ilus värv on oluline. 
  • Igast veidraid pisiasju, alustades hüpohondriast ja lõpetades hobusepidamisega.
  • Raamatusõbrast lugeja lemmikleheküljed on kindlasti lk 134-136. Seal jagab Flake oma rõõmu lugemisest ja loetleb üles oma lemmikteosed. Tsitaat: “Raamatuid festivalidel ei kingita. Seejuures on just raamatud kõige ilusamad kingid, mida vastastikku teha võib. Kui saad kingiks raamatu, on alati tunne, nagu oleksid saanud uue sõbra.”

Mõned kohad olid suht imelikud ja stiiliga see raamat just ei hiilga, aga vahepalaks ja noppides sealt välja just endale sobivaid detaile — täitsa huvitav lugemine. 

Tiina Sulg

FM 200. 2. osa. Fjodor Dostojevski raamatud eesti keeles

.

Viis suurromaani. “Kuritöö ja karistus”

.

Roim ja karistus : valit kohti romaanist / vene keelest tõlkind Johannes Aavik ja Vladimir Paivel ; eluloo ja seletavad märkused kirjutand Johannes Aavik .- Tartu : Istandik, 1928 .- 54 lk.

Kuritöö ja karistus : romaan kuues jaos ühes epiloogiga / vene keelest tõlkinud Anton Hansen Tammsaare ; eessõna: Ernst Raudsepp .- Tartu : Loodus, 1929 .- 3 kd. (683 lk.)

Kuritöö ja karistus. Esimene köide : romaan / vene keelest tõlkinud Anton Hansen Tammsaare .- Tartu ; Tallinn : Loodus, 1939 .- 407 lk.

Kuritöö ja karistus. Teine köide : romaan / vene keelest tõlkinud Anton Hansen Tammsaare .- Tartu ; Tallinn : Loodus, 1939 .- 400 lk.

Kuritöö ja karistus : romaan / vene keelest tõlkinud Anton Hansen Tammsaare ; järelsõna: B. Rjurikov .- Tallinn : Eesti Riiklik Kirjastus, 1958 .- 588 lk.

Kuritöö ja karistus : romaan / vene keelest tõlkinud Anton Hansen Tammsaare .- Tallinn : Eesti Raamat, 1987 .- 542 lk.

Kuritöö ja karistus : romaan / vene keelest tõlkinud Anton Hansen Tammsaare .- Tallinn : Eesti Raamat, 1987 .- 2. trükk .- 542 lk.

Kuritöö ja karistus / vene keelest tõlkinud Anton Hansen Tammsaare .- Tallinn : Eesti Päevaleht, 2007 .- 416 lk.

Kuritöö ja karistus [Võrguteavik]  / tõlkinud Anton Hansen Tammsaare .- Tallinn : Eesti Digiraamatute Keskus, 2011.

Kuritöö ja karistus [Võrguteavik] / tõlkinud Anton Hansen Tammsaare .- Tallinn : FUTU Print : Elera : Digira, 2012.

Kuritöö ja karistus [Võrguteavik] / tõlkinud Anton Hansen Tammsaare .- Viljandi : Readme, 2013.

Kuritöö ja karistus [Võrguteavik] / tõlkinud Anton Hansen Tammsaare .- Tallinn : Kiborg&Ubitza, 2016.

Kuritöö ja karistus / vene keelest tõlkinud Anton Hansen Tammsaare redigeerinud Aare Pilv ; järelsõna: Maarja Vaino .- Tallinn : Helios, 2020 .- 608 lk.

.

Viis suurromaani. “Idioot”

.

Idioot. I köide : [romaan] / tõlkinud Marta Sillaots .- Tartu ; Tallinn : Loodus, 1940 .- 432 lk.

Idioot. II köide : [romaan] / tõlkinud Marta Sillaots .- Tartu ; Tallinn : Loodus, 1940 .- 399 lk.

Idioot : [romaan] / vene keelest tõlkinud Marta Sillaots .- Tallinn : Eesti Raamat, 1975 .- 695 lk.

Idioot : [romaan]. I köide. I-II osa / vene keelest tõlkinud Marta Sillaots ; toimetanud Lembe Hiedel .- Tallinn : Avita, 2002 .- 335 lk.

Idioot : [romaan]. II köide. III-IV osa / vene keelest tõlkinud Marta Sillaots ; toimetanud Lembe Hiedel .- Tallinn : Avita, 2002 .- 304 lk.

Idioot / vene keelest tõlkinud Marta Sillaots .- Tallinn : Eesti Päevaleht, 2007 .- 506 lk.

.

Viis suurromaani. “Kurjad vaimud” (“Sortsid”)

.

Sortsid. I köide : [romaan] / tõlkinud Jaan Kangilaski .- Tartu ; Tallinn : Loodus, 1940 .- 415 lk.

Sortsid. II köide : [romaan] / tõlkinud Juhan Lõhmus .- Tartu ; Tallinn : Loodus, 1940 .- 416 lk.

Kurjad vaimud : [romaan] / tõlkinud Virve Krimm ; värsid tõlkinud Harald Rajamets ; toimetanud Maiga Varik .- Tallinn : Eesti Raamat, 1997 .- 647 lk.
Püsilink

.

Viis suurromaani. “Nooruk”

.

Nooruk. [I köide] : romaan / tõlkinud Marta Pärna ja Aleksander Raid .- Tartu ; Tallinn : Loodus, 1940 .- 384 lk.

Nooruk. II köide : romaan / tõlkinud Aleksander Raid .- Tartu ; Tallinn : Loodus, 1940 .- 367 lk.

Nooruk : romaan / vene keelest tõlkinud Marta Pärna ja Aleksander Raid ; tõlke kaasajastanud Liivia Anion ; tõlked prantsuse ja ladina keelest: Sirje Keevallik ; toimetanud Reet Trummal .- Tallinn : Eesti Raamat, 2021 .- 662 lk.

Nooruk [Võrguteavik] : romaan / vene keelest tõlkinud Marta Pärna ja Aleksander Raid ; tõlke kaasajastanud Liivia Anion ; tõlked prantsuse ja ladina keelest: Sirje Keevallik ; toimetanud Reet Trummal .- Tallinn : Eesti Raamat, 2021.

 

.

Viis suurromaani. “Vennad Karamazovid”

.

Vennad Karamazovid. I köide : [romaan] / tõlkinud Aita Kurfeldt .- Tartu ; Tallinn : Loodus, 1939 .- 495 lk.

Vennad Karamazovid. II köide [romaan] / Aita Kurfeldt .- Tartu ; Tallinn : Loodus, 1939 .- 336 lk.

Vennad Karamazovid. III köide : [romaan] / Aita Kurfeldt .- Tartu ; Tallinn : Loodus, 1940 .- 399 lk.

Vennad Karamazovid. I : [romaan] / vene keelest tõlkinud Aita Kurfeldt ; toimetaja Helle Tiisväli .- Tallinn : Kupar, 2001 .- 612 lk.

Vennad Karamazovid. II : [romaan] / vene keelest tõlkinud Aita Kurfeldt ; toimetaja Helle Tiisväli .- Tallinn] : Kupar, 2001 .- 822 lk.

Vennad Karamazovid. I osa / vene keelest tõlkinud Virve Krimm ; toimetanud Maiga Varik .- Tallinn : Varrak, 2015 .- 399 lk.

Vennad Karamazovid. II osa / vene keelest tõlkinud Virve Krimm ; saatesõna kirjutanud Peeter Torop ; toimetanud Maiga Varik .- Tallinn : Varrak, 2016 .- 566 lk.

Vennad Karamazovid. I osa [Võrguteavik] / vene keelest tõlkinud Virve Krimm ; toimetanud Maiga Varik .- Tallinn : Varrak, 2016.

Vennad Karamazovid. II osa [Võrguteavik] / vene keelest tõlkinud Virve Krimm ; saatesõna kirjutanud Peeter Torop ; toimetanud Maiga Varik .- Tallinn : Varrak, 2016.

 

.

Teised teosed

.

“Alandatud ja solvatud”

Alandatud ja solvatud : romaan / vene keelest tõlkinud Leopold Julius Kenn ; eessõna: Boriss Pravdin .- Tartu ; Tallinn : Loodus, 1939 .- 579 lk.

Alandatud ja solvatud : romaan / tõlkinud Leopold Julius Kenn ; redigeerinud Evi Puskar .- Tallinn : Eesti Raamat, 2008 .- 383 lk.

Alandatud ja solvatud [Võrguteavik] : romaan / tõlkinud Leopold Julius Kenn ; redigeerinud Evi Puskar .- Tallinn : Eesti Raamat : Eesti Digiraamatute Keskus, 2010.

Alandatud ja solvatud [Võrguteavik] /  tõlkinud Leopold Julius Kenn .- Viljandi : Readme, 2013.

“Aus varas”

Aus varas // Igavene abikaasa ja teised jutustused .- Tartu ; Tallinn : Loodus, 1939 .- 497 lk .- Sisu: Igavene abikaasa ; Netotška Nezvanova ; Aus varas.

“Igavene abikaasa”

Igavene abikaasa // Igavene abikaasa ja teised jutustused .- Tartu ; Tallinn : Loodus, 1939 .- 497 lk .- Sisu: Igavene abikaasa ; Netotška Nezvanova ; Aus varas.

“Imeliku inimese unenägu”

Imeliku inimese unenägu //  Kole anekdoot : jutustusi / vene keelest tõlkinud Virve Krimm .- Tallinn : Eesti Raamat, 1989 .- 461 lk .- Sisu: Onu unenägu ; Stepantšikovo küla ja selle asukad ; Kole anekdoot ; Uba ; Imeliku inimese unenägu.

“Inimene on saladus”

Inimene on saladus : katkendeid mittebelletristlikust pärandist / valinud, tõlkinud ja eessõna: Peeter Torop .- Tallinn : Perioodika, 1981 .- 191 lk.

“Kole anekdoot”

Kole anekdoot // Kole anekdoot : jutustusi / vene keelest tõlkinud Virve Krimm .- Tallinn : Eesti Raamat, 1989 .- 461 lk .- Sisu: Onu unenägu ; Stepantšikovo küla ja selle asukad ; Kole anekdoot ; Uba ; Imeliku inimese unenägu.

“Mängur”

Mängur // Valged ööd ja teised jutustused .- Tartu ; Tallinn : Loodus, 1939 .- 420 lk. .- Sisu: Valged ööd ; Väike kangelane ; Mängur ; Piinlik lugu.

Mängur // Vaesed inimesed : valimik jutustusi / vene keelest tõlkinud Aleksander Raid .- Tallinn : Eesti Riiklik Kirjastus, 1964 .- 504 lk .- Sisu: Vaesed inimesed ; Valged ööd ; Väike kangelane ; Talviseid märkmeid suviseist muljeist ; Mängur ; Tasane.

Mängur // Teisik : valimik jutustusi [ja romaane] / vene keelest tõlkinud Aleksander Raid  .- Tallinn : Eesti Raamat, 1982 .- 496 lk .- Sisu: Vaesed inimesed ; Teisik ; Valged ööd ; Mängur ; Tasane.

“Märkmeid surnud majast”

Märkmeid surnud majast / tõlkinud Johannes Seilenthal .- Tartu ; Tallinn : Loodus, 1940 .- 384 lk.

Märkmeid surnud majast : [romaan] / tõlkinud Johannes Seilenthal ja Lembe Hiedel ; järelsõna: Georg Grünberg .- Tallinn : Hortus Litterarum, 1995 .-  424 lk.

Märkmeid surnud majast / tõlkinud Johannes Seilenthal, Lembe Hiedel .- Tallinn : Postimees Kirjastus, 2021 .- 352 lk.

Märkmeid surnud majast [Võrguteavik] / Fjodor Dostojevski ; tõlkinud Johannes Seilenthal, Lembe Hiedel .- Tallinn : Postimees Kirjastus, 2021.

“Netotška Nezvanova”

Netotška Nezvanova // Igavene abikaasa ja teised jutustused .- Tartu ; Tallinn : Loodus, 1939 .- 497 lk .- Sisu: Igavene abikaasa ; Netotška Nezvanova ; Aus varas.

“Onu unenägu”

Onu unenägu // Kole anekdoot : jutustusi / vene keelest tõlkinud Virve Krimm .- Tallinn : Eesti Raamat, 1989 .- 461 lk .- Sisu: Onu unenägu ; Stepantšikovo küla ja selle asukad ; Kole anekdoot ; Uba ; Imeliku inimese unenägu.

“Piinlik lugu”

Piinlik lugu // Valged ööd ja teised jutustused .- Tartu ; Tallinn : Loodus, 1939 .- 420 lk. .- Sisu: Valged ööd ; Väike kangelane ; Mängur ; Piinlik lugu.

“Stepantšikovo küla ja selle asukad”

Stepantšikovo küla ja selle asukad // Kole anekdoot : jutustusi / vene keelest tõlkinud Virve Krimm .- Tallinn : Eesti Raamat, 1989 .- 461 lk .- Sisu: Onu unenägu ; Stepantšikovo küla ja selle asukad ; Kole anekdoot ; Uba ; Imeliku inimese unenägu.

“Talviseid märkmeid suviseist muljeist”

Talviseid märkmeid suviseist muljeist // Vaesed inimesed : valimik jutustusi / vene keelest tõlkinud Aleksander Raid .- Tallinn : Eesti Riiklik Kirjastus, 1964 .- 504 lk .- Sisu: Vaesed inimesed ; Valged ööd ; Väike kangelane ; Talviseid märkmeid suviseist muljeist ; Mängur ; Tasane.

“Tasane”

Tasane// Vaesed inimesed : valimik jutustusi / vene keelest tõlkinud Aleksander Raid .- Tallinn : Eesti Riiklik Kirjastus, 1964 .- 504 lk .- Sisu: Vaesed inimesed ; Valged ööd ; Väike kangelane ; Talviseid märkmeid suviseist muljeist ; Mängur ; Tasane.

Tasane // Teisik : valimik jutustusi [ja romaane] / vene keelest tõlkinud Aleksander Raid  .- Tallinn : Eesti Raamat, 1982 .- 496 lk .- Sisu: Vaesed inimesed ; Teisik ; Valged ööd ; Mängur ; Tasane.

“Teisik”

Teisik // Teisik : valimik jutustusi [ja romaane] / vene keelest tõlkinud Aleksander Raid  .- Tallinn : Eesti Raamat, 1982 .- 496 lk .- Sisu: Vaesed inimesed ; Teisik ; Valged ööd ; Mängur ; Tasane.

“Uba”

Uba // Kole anekdoot : jutustusi / vene keelest tõlkinud Virve Krimm .- Tallinn : Eesti Raamat, 1989 .- 461 lk .- Sisu: Onu unenägu ; Stepantšikovo küla ja selle asukad ; Kole anekdoot ; Uba ; Imeliku inimese unenägu.

“Vaesed inimesed”

Vaesed inimesed // Vaesed inimesed : valimik jutustusi / vene keelest tõlkinud Aleksander Raid .- Tallinn : Eesti Riiklik Kirjastus, 1964 .- 504 lk .- Sisu: Vaesed inimesed ; Valged ööd ; Väike kangelane ; Talviseid märkmeid suviseist muljeist ; Mängur ; Tasane.

Vaesed inimesed // Teisik : valimik jutustusi [ja romaane] / vene keelest tõlkinud Aleksander Raid  .- Tallinn : Eesti Raamat, 1982 .- 496 lk .- Sisu: Vaesed inimesed ; Teisik ; Valged ööd ; Mängur ; Tasane.

“Valged ööd”

Õnnerikkad ööd / Dostojewski järele Jak. Rand .- Paide : J. Rand, 1891 (Paide : A. Seidelberg) .- 88 lk.

Valged ööd // Valged ööd ja teised jutustused .- Tartu ; Tallinn : Loodus, 1939 .- 420 lk. .- Sisu: Valged ööd ; Väike kangelane ; Mängur ; Piinlik lugu.

Valged ööd // Vaesed inimesed : valimik jutustusi / vene keelest tõlkinud Aleksander Raid .- Tallinn : Eesti Riiklik Kirjastus, 1964 .- 504 lk .- Sisu: Vaesed inimesed ; Valged ööd ; Väike kangelane ; Talviseid märkmeid suviseist muljeist ; Mängur ; Tasane.

Valged ööd : sentimentaalne romaan : (unistaja mälestusi) /  vene keelest tõlkinud Aleksander Raid .-  Tallinn : Eesti Raamat, 1971 .- 86 lk.

Valged ööd // Teisik : valimik jutustusi [ja romaane] / vene keelest tõlkinud Aleksander Raid  .- Tallinn : Eesti Raamat, 1982 .- 496 lk .- Sisu: Vaesed inimesed ; Teisik ; Valged ööd ; Mängur ; Tasane.

“Väike kangelane”

Väike kangelane : [jutustus] / vene keelest tõlkinud Artur Sikkenberg [Sikemäe] .-  Tartus : Loodus, 1929 .- 63 lk.

Väike kangelane // Valged ööd ja teised jutustused .- Tartu ; Tallinn : Loodus, 1939 .- 420 lk. .- Sisu: Valged ööd ; Väike kangelane ; Mängur ; Piinlik lugu.

Väike kangelane // Vaesed inimesed : valimik jutustusi / vene keelest tõlkinud Aleksander Raid .- Tallinn : Eesti Riiklik Kirjastus, 1964 .- 504 lk .- Sisu: Vaesed inimesed ; Valged ööd ; Väike kangelane ; Talviseid märkmeid suviseist muljeist ; Mängur ; Tasane.

Väike kangelane : [jutustused] / koostanud Rein Saluri .-  Tallinn : Eesti Raamat, 1981 .- 63 lk.

“Ülestähendusi põranda alt”

Ülestähendusi põranda alt : [jutustus] / vene keelest tõlkinud Andres Ehin, Lembe Hiedel ; järelsõna Valeri Bezzubov .- Tallinn : Perioodika, 1971 .- 120 lk.

Ülestähendusi põranda alt : [jutustus] / vene keelest tõlkinud Andres Ehin ja Lembe Hiedel .- Tallinn : Varrak, 2004 .- 157 lk.

Ülestähendusi põranda alt [Võrguteavik] / vene keelest tõlkinud Andres Ehin, Lembe Hiedel .- Tallinn : FUTU Print : Digira, 2012.

Yaroslava Shepel ja Tiina Sulg

Clifford D. Simak “Jumalate valik”

Eks iga inimene pakib oma seljakotti elu jooksul mitu korda ümber. Kui ma vaatan seda “Jumalate valikut”, siis siit oleks üsna paljut võtta. Praegu maa võtan mõned toredad detailid, näiteks muusikapuud, indiaaniteema, keskkonnaalased mõtisklused. Originaal ilmus 1971. a ja ma tunnustan Simakit indiaaniteema tõstatamise ja lahtikirjutamise eest. Kuigi tänapäeva pilguga natuke naiivne ja idealistlik, aga tolle aja kontekstis võis see täitsa abiks olla ning kui kuulata Indrek Pargi mõtisklust sellest, et kuna nii palju kombestikku on ajas kaduma läinud, siis on vaikselt tekkimas hõimudeülene panindiaani kultuur, siis võib ju tulevikunägemuses mingit üldistust teha küll. Simak hõimunimesid ei kasutanud, vihjete järgi arvan, et ühe hõimu puhul võib tegu olla odžibvedega. Keskonnaalased mõtted on Simakil küll lihtsustatud ja ebamäärased, aga mõnda aega edasimõtisklemiseks võib kaasa küll võtta. Kümmekond aastat tagasi oleks ma siit võtnud robotid ja nendega seotud eetikaprobleemistiku, omapärase lähtepositsiooni, kus maal on vaid käputäis inimesi, ülejäänud on ise või meelevaldselt kusagil kaugetel tähtedel. Veel varem oleks ma proovinud sotti saada religiooniga seotud sasipuntrast, seda on lopsakalt ja mitme nurga alt, ning lasknud end kaasa kiskuda inimvõimete arenemise võimalikustest. Eeldus, et 5000 aastaga keel eriti ei muutu, on natuke veider, aga kui võtta, et ka inimiga pikenes ja keelevahetus käib põlvkonniti, siis las olla, selle teema korjaku keegi teine üles. Loo ülesehituse, kus on mitu vaatepunkti ja mitme inimese hääled, ja selle saimakliku nukkerilusa meeleolu oleks ma aga iga kord üritanud kotti toppida, eks nüüdki :)

Tiina Sulg

Rehepapp koomiksimaailmas — Veiko Tammjärv-Andrus Kivirähk “Rehepapp. 1. osa, 1.-16. november””

See siin ei ole koht, kust otsida tarka süvaanalüüsi või vahedat kriitikusulge. Tegu on häbematu mõnnatamis-muljetusega.

Novembri keskpaiku tassis Omniva kratt nelja tee ringile värske trükimusta järele lõhnava kompsu. Püüdsin sellest õues õunapuuraagude taustal autentset novembrilist ilupilti teha, aga ülalt tilkus mingit lödi kaela ja nii tuli kiirelt kodanliku heaolu tingimustesse ümber kolida.

Koomiksi-november algab täpselt samas kohas, kus romaan: päike tuleb korraks välja ja võetakse siis kohe jälle ära. Enne kui etendub sulase Jaani kurbmäng, mis nii siin kui algtekstis märgib maha loo emotsionaalsed ilmakaared, kohtume visuaalis siiski kõigepealt rehepapi endaga.

Edasi läheb lugu samuti üsna täpselt romaani sammude järgi. Iga peatükk on ühtlasi uus novembripäev, pühad sealhulgas; tegevuspaigaks on küla mikrokosmos koos seda piiravate strateegiliste punktidega: kõrts, kirik, mets, meresuu, põrgu, mõis (vt. tagakaas).

Seejuures mõjub koomiksi-november omaette tervikuna, mis ei illustreeri ega dubleeri romaaniteksti. Kuigi kasutatud dialoogid ja sõnalised vahemärkused on peaaegu sõnasõnalt üle võetud, elab koomiksimaailma küla oma elu ja avaneb paljude peente pildidetailide kaudu.

Näiteks lae-pealt vaade Koera-Kaarli elamisse näitab silmapilkselt rehetaret, kus vähest kraami hoolega hoitakse (töökorras viljasari seinal, kaanega astjas on korralikult seina ääres), sisekliimat loovad lahtise koldega reheahi ja muld- või paepõrand; keegi käib korrapäraselt ahju peale; elatakse tõenäoliselt ilma korstnata (mõned hilisemad külavaated seavad selle hüpoteesi siiski kahtluse alla) ja arvatavasti ei osata veel ka väljakäigust puudust tunda.

Mitmed pisemad vinjetikesed ja romaani kõrvalisemad tegevuskäigud ei ole koomiksimaailma tervikusse mahtunud. Näiteks jääb vahele mardiöö, mil Imbi ja Ärni rehepapi manu puudevargile kipuvad, koll-kilter jõuab pildis enne kodukäima, kui tema vanade pükste ja muu päranduse jagamist näidata jõuaks, ka noore parunessi saabumine ja kohtumised tunduvad pildis kõvasti kompaktsemad kui romaanis. Samuti jääb nägemata, kuidas aidamees jahil huntidele vigurit teeb, Saaremaa võõras rahva rõõmuks puu otsast alla kukub ja muud karakteersed juhtumid, mille kaudu sõnavormis külarahva meelelaadi valgustati ja taktikalise folkloori näpunäiteid jagati.

See-eest aga saavad tähtsamad tegelased esmamainimise puhul terve tutvustava lehekülje, kus siis pilt ja sõna üheskoos nende olemuse kokku võtavad.

Kõige suurem lugemis-vaatamismõnu saadab muidugi kõikvõimalikke imeolendeid ja tont-olevusi, eriti aga külarahva kokku mätsitud kratte ja kratikesi. Kõige šikima krati tiitli saab loomulikult rehepapi vana Joosep. Aga ka aidamehe sirp-vasar-sitahark kombo on … töökas.

Koomiksi värvigamma on tõeliselt novembrine — must, lörtsivee-karva, valge — ja jaopärast-punane. Kui esimese lugemise järel hakkasin kirja panema lauset tuntud headuses minimalismist, kus vähene värv tõmbab tähelepanu, siis pool-novembrit edasi uurides mõtlesin ümber. Esmane minimalistlik tunne on petlik, rohkem on siin tegu sõnasisulise maailma peenelt prepareerimine ja pildipaladeks kontsentreerimisega.

Lugedes tasub aega võtta ja pildi sisse minna, sest iga pildi sisse mahub pool maailma (ja see teine pool on kaadri taga kogu aeg tunda).

Eriti detailirikkad on kohad, kus siin- ja sealpoolne ilm ristamisi lähevad: kratilennukoridor rehetarede katuste kohal, mets- ja põrguelajate pillerkaar, hingekujude saunaminek, risttee ligiduses põrgusuu avanemine … Üldiselt — kui vastu tuleb üle-lehekülje pilt, siis seal leidub avastamist innustavaid pisinikerdisi ikka väga mitmendal uurimisel. (Näituseks — jäin jälle pikemalt seda tont-ilvese pilti uurima ja alles nüüd märkasin, et põrgurahva rongkäigu hulgas on ka mõned lendkollid!)

Kõheda Folgi kratiskeemidelt tuttavaid infograafilisi vimkasid seekord väga ilmselt silma ei hakka, kuigi hästi uurides mõne ikka natuke leiab (puuduva prossi tuvastamise koht, punasega markeeritud libahundisalv, seebimullitaust Sulane Jaani ihuhädas, punaselt väljajoonistuv risttee).

Samamoodi, nagu “Hukkunud alpinisti” koomiksi puhul, ei suuda ma ka seekord objektiivselt hinnata, mis tunne oleks koomiksit lugeda ilma romaani tundmata. Tõsi, originaal-Rehepapi viimasest lugemisest on üksjagu aega möödas, aga iga stseen, iga pildiruut toob tuttava maailma meelde, meenub väljaütlemata nalja teine pool ja nõnda edasi.

Igal juhul ootan huviga novembri teist poolt ja unistan salakesi sellest, et ka ussisõnade maailm, muidugi oma unikaalses pildikeeles ja oma värviloogikaga, ükskord koomiksitõlgenduse saab.

Laura Loolaid

Fotod Laura Loolaid
Postitus ilmus esmalt ulmeajakirjas Reaktor

Marilyn Jurman “Mul hakkasid päevad. #eionei”

Autor on öelnud, et raamat ei ole soovitatav alla 14-aastastele. Samas on peategelased ise kaheksanda klassi õpilased. Väike vastuolu siin muidugi on, aga ehk on tegemist mingi reklaaminõksuga, sest keelatud asi on alati ahvatlevam kui igapäevane ja lubatud.

Niisiis saab lugu alguse Sassi (tüdruk muuseas) ahastust täis päevast kui tema lumivalged püksid saavad keset koolipäeva inetud punased plekid ja tal tuleb oma häbiga WC-sse peitu pugeda. Õnneks on tüdrukul olemas ustav pinginaaber Mira, kes ettetulevad hädaolukorrad alati ära lahendab. Siiski ei lõpe kõik väga õnnelikult ja Sassil on kõvasti mõtteainet: “Miks kõik halvad asjad just minuga juhtuma peavad. Niigi olen ma koleda välimusega mitte eriti sõnakas tüdruk, kes tihtipeale tahaks olla lihtsalt nähtamatu.”

Raamatut lugedes ei saa lahti tundest, et pealkiri viitab hoopis millelegi sügavamale kui alanud menstruatsioon. Sest Sassil algavad tõepoolest päevad, mis toovad talle kuhjaga muret, pisaraid, kõhklusi ja üldse selliseid olukordi ja tundeid, millega ta pole varem kokku puutunud. Nimelt satub ta järsku sellise noormehe huviorbiiti, kelle poole tüdruk on küll pisut salaja kiiganud, kuid oma mõtetes on ta ennast pidanud liiga väheütlevaks, et sellise kena, sportliku ja eliidi hulka kuuluva Ervo tähelepanu pälvida.

Sass ei suuda oma õnne uskuda, kuid nende suhe pole sugugi nii pilvitu kui alguses paistab. Lugejate ette laotub raamatu tegelaste kirju elu — siin on väärkohtlemist, siit leiab pisut lesbindust, siin on hapraid suhteid vanemate ja laste vahel aga siia mahub ka lihtsalt teismeliste lollusi, mida tuleb hiljem kibedalt kahetseda. On süngeid saladusi, mis teevad asjaosalistele veel pikka aega haiget. On peretragöödia ja raske liiklusõnnetus.

Kui kogu raamat kaanest kaaneni läbi lugeda võib ainult ohata — noor olla pole kunagi kerge, sest on niipalju ohtusid, mille olemasolust pole teismelisel enne aimugi kui ta selle kõigega ise kokku puutub!

Ja siis aitab Sind ainult tõeline sõber, tugev tahtejõud ja võibolla ka juhus!

Lugege ja mõelge, mida tähendavad sõnad “Hoidke käed soojad ja pea külm!”

Ädu Neemre

Anja Portin “Raadio Popov”

Eesti lugeja jaoks on Anja Portin veel üsna tundmatu autor. Alles äsja ilmus esimene tõlkeraamat. Tegemist pole autori esimese ega teise raamatuga, vaid üsna uue, Soomeski alles 2020. aastal ilmunud looga. Aga autorinime tundmatus ega teksti uudsus ei peaks kindlasti saama pidurdavaks teguriks lugemisel. Vastupidi! Piilugem sisse ja saagem tuttavaks.

Raadio Popov” on olemuselt nooremale ja keskmisele koolieale kirjutatud seikluslik ja natuke ulmeline lugu, mille peategelaseks on kolmanda klassi poiss Alfred. Noh, vähemalt nii teda kutsutakse, kuigi ta ise pole üldse kindel, kas see tõepoolest tema pärisnimi on. Alfredi ema on juba ammu kadunud ning tema isa liiga sageli liiga pikkadel välisreisidel ning Alfred samal ajal üksi kodus. Isegi kui isa kodus on, pole temast suuremat suhtlejat. Isal näib olevat kaks funktsioneerimisviisi — ta kas ohkab ja magab diivanil ega märka Alfredit üldse või siis on ta võimsas tegutsemishoos, suhtleb sotsiaalmeedias, uurib, tegutseb. Neil viimastel puhkudel tundub Alfredile, et isal on liiga palju tegemist ning parem on tal jalust ära minna. Igal juhul pole poiss kindel, kas isa kunagi tema nime nimetanud on.

Raamat algab kohast, kus Alfredi isa on taas pikal välisreisil ning Alfred on üksi kodus, nende kolmetoalises korteris. Elekter on välja lülitatud, sest arve on maksmata, mõistlik söök on otsas ja näkileibadest ja marineeritud kurkidest on poisil isu igaveseks täis, kuid midagi pole teha. Kui ta just nälga tunda ei taha, peab ta sellega leppima, sest raha pole isa sel korral ka jätnud. Ühel õhtul, kui Alfred mure tõttu uinuda ei suuda, kolib ta teki ja padjaga esikusse. Ega sealgi parem magada ole – lisaks kõigele muule krigiseb ka liiv külje all. Aga sedasi väherdes kuuleb Alfred, kuidas ajalehevedaja nende trepikojas käib ning mingil segasel põhjusel ka Alfredi korterisse ajalehe libistab, kuigi nende ajalehetellimus oli juba ammu lõppenud. Veelgi suurem üllatus tabab poissi, kui ta ajalehe vahelt õuna, võileiva ja villased sokid leiab.

Ja siit läheb lugu lahti. Alfred otsustab lehejagajat rünnata, temalt vastuseid küsida ning… Alfredi jaoks on see üks huvitav seiklus ning suur positiivne muutus igapäevaelus. Lugeja jaoks on see mõnusalt muinasjutuline seiklus, millesse on kätketud üksjagu maagiat. Näiteks on selles raamatus õrnakõrvalised – inimesed, kelle kõrvad, muudavad kuju ja hakkavad veidralt võbelema, kui läheduses mõni raskusse sattunud laps ohkab. Sellised kõrvad aitavad leida palju erinevaid lugusid ning need lood, sotsiaalselt kurvad ja elulised lood, jooksevad raamatusse sisse üks teise järel. On joodikute laps ja on vägivaldse kasuisaga laps, kuid on ka üksikema lapsed, kelle ema lihtsalt ei jaksa kahe töökoha kõrvalt laste eest täismahus hoolitseda. Unustatuteks kutsub postiljon Amanda selliseid lapsi – neil on justkui kodu, kuid keegi ei kuula. Amanda õrnad kõrvad aga kuulevad ja nii ta lastele omal moel appi tõttabki. Koos Alfrediga saab unustatute abistamine aga sootuks teise mõõtme.

Teisalt on selles raamatus Raadio. Mitte igasugune raadio, vaid see esimene – Aleksandr Stepanovitš Popovi oma kätega ehitatud prototüüp. Mõnusalt ja mitmekesiselt räägitakse raamatus ka raadio leiutamise lugu. Kes see Popov siis oli ja mida ta tegi? Aga loomulikult leiab loos mainimist ka Guiglielmo Macroni.

Juba üsna esimestel lehekülgedel kaevus minu mälust välja üks teine raamat, mu oma lapsepõlve lemmik — Marja-Leena Mikkola “Anni Manninen”. Sealgi oli üks veidike omapäi jäänud laps ning omajagu head nõidust. Maagilist ja nõiamaja emotsiooni aitab „Raadio Popovis” kasvatada ka Amanda koduloomade valik – kass Huvitus ja vares Harlamovski, kes käituvad täpselt nagu ühe hea nõia koduloomad käituma peaksid. Näib nagu mõistaks Amanda loomade keeli või loomad inimkeelt. Teine raamat, mis lugemise ajal mälust pinnale ronis, oli Terri Pratchetti „Vaid sina suudad inimkonna päästa”. Tollelgi ulmeraamatul oli sügav ja tõsine sotsiaalne taust tehnoloogia ja muude tegemiste taha ära peidetud.

„Raadio Popov” võib küll meenutada neid teisi raamatuid, kuid on igati selgelt iseseisev raamat oma maailma ja maagiaga, oma sõnumitega ning oma väikeste hapude antoonovkatega (millest saab head mahla ja moosi). See on õhuline ja kerge lugu, kuid sunnib lugejat siiski väga tõsistel teemadel mõtlema. See on iselenduv, kuigi luudasid seal pole, on jõululine ja eluline üheaegselt ning sobib lugemiseks kõikidele, kel lugemine juba natuke paremini käppa saadud. Peategegelase mõttemaailma on võimalik samastada nii kolmanda kui ka kuuenda klassi lapsega, kuid väiksematelegi võib seda aga vabalt ka ette lugeda.

Mairi Tempel