Posts Tagged ‘20. sajand’

Tuula-Liina Varis „Tahan tunda, et elan”

Tuula-Liina Varis „Tahan tunda, et elan” (2013, tlk. Piret Saluri, Loomingu Raamatukogu 2020/10-11)

Kes meist ei tahaks tunda, et elab… Aga selle raamatu kontekstis omandab see fraas hoopis teise tähenduse, teise varjundi. Tegelikult on isegi mõnevõrra veider tunne soomlanna raamatut soovitada, sest tegu on ikkagi valdavalt süngete teemadega: surm, lein, saatuse vingerpussid, abielu pimedam pool, alkoholism, (vaimu)haigused, argielu närusus, väline kuvand versus tegelikud tunded, valu ja kannatus. „Kas sa hüüad appi?”- „No ei hüüa, sest keegi ei kuule seda. /…/ Maailma palk on tänamatus.” (71) Helgemaid noote annavad armastus ja lootus, ehkki neid kipub olema vähevõitu või kalduvad nad kiiresti hääbuma. Paralleelid tekivad muidugi ka Eesti elu ja ajalooga; ka meil on näiteks pikalt olnud arusaam sellest, milline on „tõeline mees”: tõsine ja vaikne, mitte „psühholoogitseja”, vaid muret pigem viinaklaasi uputav.

Ma arvan, et raamat kõnetab pigem keskealist ja vanemat lugejat, kellel on juba piisavalt elukogemust, et mõista ja suhestuda. Lugeda tasub, sest tekst on huvitavalt komponeeritud, keeleliselt kujundlik ning annab hääle justnimelt naistele. Raamat koosneb justkui iseseisvatest novellidest, kuid samas on nad omavahel üht või teist pidi seotud; tegelased korduvad — laias laastus on see ühe suguvõsa lugu –, nad on kujutatud erinevates novellides erinevatel ajahetkedel (rõhuga 20. sajandil). Üldse on novellides palju ajas edasi-tagasi põiklemist, ning aimu annab sellest vahel ainult väike detailike. Ning pange tähele seda võrratut keelt (tõlge on muidugi samuti meisterlik): „Kõik oli pehkinud, viledaks kulunud, kokku varisemas. /…/ Viltuvajunud pliidikumm köögis rippus nagu nõrkenu silmalaug. /…/ Kui kased lehed langetasid, siis ma mõtlesin, et nad peaksid pikali viskama, talv otsa lume all lamama ja puhkama. /…/ Isa sobis sellesse koju hästi, ka tema oli risakil ja väsinud, ühtaegu peavalus ja närvid pingul. Ka isa ihukatted olid väsinud. Kottpükste tagumik rippus põlvini ja kui ta saapad jalast kiskus, varisesid saapavarred väsinult pikali. Villased sokid lamasid ta sängi kõrval nii otsalõppenult, et neist hakkas kahju.” (76) Keel on kohati taotluslikult arhailisem, et anda edasi sõjaeelset õhustikku.

Ehkki lood keskenduvad valdavalt naiste elule ja saatus(t)ele, nende elujõule, on tähtsal kohal ka vanemate-laste suhted, lapsepõlve mõju(d) ja isakuju(d). Väga põnev on lugedes tabada, et ühele ja samale asjaolule annavad erinevad tegelased erinevates novellides erineva hinnangu. Näiteks arvab Sylvia, et mehega laste kuuldes suguelu elada oli okei: „Kusagilt õpivad nad seda asja niikuinii, parem, kui õpivad kodus. Siis, kui isa ja ema seda teevad, see on ilus ja õige.” (45). Aga natuke hiljem, teises novellis, saame teada, et lapse arust oli see šokeeriv ja traumeeriv. Minu kui raamatukoguhoidja jaoks tuli ka üks asjakohane infokilluke: peoleo olevat raamatukogulind, kuna hõigub biblio:fiilioo. (86)

Tuula-Liina Varis (s.1942) oli kuulsa Soome luuletaja Pentti Saarikoski teine abikaasa ning pikalt tema varjus, kuid praegu (uskudes tõlkijat, Piret Salurit) on ta üks tuntumaid ja tunnustatumaid Soome kirjanikke. Tõlkija järelsõna juhatas mu suure huviga kohe ka järgmise (autori varasema) raamatu juurde: „Kilpkonn ja õlgmarssal” (1994, e.k. 1996), kus Varis kirjutab oma elust koos Saarikoskiga.

Annika Aas

Kersti ja Marja Unt „Seilates sadamata“

seilates-sadamataSuurepärane ülevaade omakirjastustegevusest okupeeritud Eestis. Nüüdsel internetiajastul on isegi raske ette kujutada, kuidas toona levitati informatsiooni ja ideid. Aga just see raamat kinnitab, et ka mõnekümnes eksemplaris kirjutusmasinal tehtud tekstidel võib olla pikaajaline väärtus. Autorid on ühe lõigu meie kultuuriloost suureks ja arusaadavaks kirjutanud.

Andres Herkel
Riigikogu liige

Mirjam Peil & Toomas Zupping “Toast tuppa”

Ehk on isegi pisut üllatav siin lugemiselamustes kirjutada ja soovitada mitte-ilukirjanduslikku teost. Kuid on seda varemgi tehtud, kui teema inspireerib ja raamat tundub soovitamist väärt olevat.

Seda raamatut avades ja lugema hakates valdas mind tunne, et astun sisse väga hästi eksponeeritud näitusele kusagil disainimuuseumis, ning see tunne jätkus kuni viimase leheni. Tutvusin isegi mahuka nimeregistri ja viidatud kirjanduse loeteluga, sest raamatu tekstis olid nii tsitaadid kui tsiteeritud isikud alati õigel kohal kirjas. Arvan, et seda viimast tegin mitte nn. kutseomasest professionaalsest kretinismist, vaid siirast inimlikust huvist.

Raamat on Eesti linnakodu lugu, mille algus on tähistatud üle-eelmise sajandivahetusega ja lõpp traagilise katkestuse toonud 1940. aastaga. Läbi kodude peegeldub Eesti ajalugu. Saatesõna ütleb: 

toast-tuppa-eesti-linnakodu-lugu“See on austusavaldus neile edasipüüdlikele inimestele, kes tegid oma tööd ja nägid vaeva, et luua endale turvalised kodud ja soetada ilus mööbel. Just neid, edasipüüdlikke ja teistest edukamaid tabas kõige rängemini nõukogude terror – vangistamine, küüditamine, omandi võõrandamine, kodudest väljaajamine.  Sõjapurustustes hävisid paljud ilusad armastusega loodud kodud, hulk inimesi jättis need uute repressioonide kartuses maha ja põgenes üle vee. Pagenute, vangistatute ja küüditatute suured korterid tükeldati kommunaalkorteriteks, sinna tulid uued asukad, omanikke vahetas ka mööbel.  Vaatamata eesti linnakultuuri noorusele ja heitlikule ajaloole on endiste aegade ilusat mööblit säilinud üllatavalt palju: enamik selle raamatu illustratsioone on pildistatud tänapäeva kodudes, väiksem osa muuseumides. Mõned on endisaegse mööbli pärinud vanematelt ja vanavanematelt ning seda hoolega hoidnud, teised on seda kavakindlalt otsinud ja leidnud antikvariaatidest. Ka nemad on kaudses mõttes pärijad – meie linnakultuuri hindajad ja hoidjad.“

Kogu materjal on paigutatud peatükkidena nagu loogiline ringkäik toast tuppa, alates esikust ja lõpetades tagaaeda avaneva verandaga. Pildimaterjal on äärmiselt rikkalik, eraldi fotod näitavad tähelepanuväärsemaid detaile lähivõtetena, nii et tekib muuseumivitriini kohale kummardumise tunne. Juuresolev jutt on minimalistlikkusele vaatamata äärmiselt informatiivne ja huvitav andes ülevaate käsitletud ajastutest ja stiilidest – kõik on tasakaalus, kõike on parajas annuses.

Raamatu lõpuosas on põnev peatükk, mis sisaldab muljeid selliste tuntud eesti kultuuri-, poliitika- ja majandustegelaste nagu Karl Menningu, Tuglaste, Vares-Barbaruse, Hellatite (meenutab kirjanik Henn-Kaarel Hellat), Luikede (meenutab Hans Luik) jt. kodudest.

Autor Mirjam Peil on Eesti kunstiteadlane ja –kriitik, raamatu väljaandja ja kaasautor Toomas Zupping on esinenud episoodilistes osades mõnes eesti filmis ja teleseriaalis ning kuulub Reformierakonna liikmeskonda.

Ülli Tõnissoo