Lydia Sandgren “Kogutud teosed”

Lydia Sandgren “Kogutud teosed” (Eesti Raamat 2022, tlk Ene Mäe, 686 lk)

No nii, kui 5ndaks jaanuariks on selle aasta Suur Romaan juba loetud, siis mis edasi…??

Muide, mis teile kangastub, kui kuulete sõnapaari “kogutud teosed”? Kas, nagu mulle, pea terve lauditäis Tammsaare kogutud teoste musta-valgekirjuid selgu iga nõukaaegse kodu raamaturiiulis?

Jah, Rootsi autori Lydia Sandgreni Augustpriseti pälvinud teose pealkiri on mõnevõrra eksitav, sest ehkki tegu on ligi 700-leheküljelise raamatuga, pole tegu kaugeltki tema kogutud teostega, vaid hoopis debüüdiga. Kogu lugemise aja ei saanud ma peast mõtet, et autor on minust aasta noorem, kuid avaldanud oma esikteosena nii küpse, huvitava ja laiahaardelise romaani, mis lugedes hetkekski tüütuks ei muutunud; ei sundinud kordagi mõnda lõiku või lehekülge “diagonaalis” lugema, vaid hoidis pinget lõpuni välja. Autori eruditsioon ja suur lugemus on ilmselge, raamat on täis viiteid filosoofidele, teistele autoritele, kuid kõik see ei mõju sugugi kelkimisena, vaid tekst ja mõte voolab vabalt ja loomulikult. Keeleline sujuvus on kindlasti ka hea tõlke teene.

Aga millest see tellise mõõtu raamat siis räägib? Kõlab ehk banaalsena, aga põhiteemadeks on sõprus, armastus, vananemine, üksindus, eneseteostus, karjäär ja püüdlused, kirjutamise, kirjastamise ja kunsti maailm. Peategelasteks on Göteborgis elav, kohe viiekümneseks saav kirjastaja Martin Berg ning tema parim sõber, kunstnik Gustav Becker. Nii nende eludele, sõprusele kui suhetele paneb pitseri Martini naise – ja ühtlasi Gustavi muusa – Cecilia ootamatu lahkumine abikaasa ja laste juurest. Martin ei suuda ka aastaid hiljem naise kadumisega kuidagi leppida, aga kui tema lootus naisega taaskohtuda on passiivne, siis nende 20-aastane tütar Rakel hakkab ühel hetkel aktiivselt ema jälgi ajama. Mingit kriminaalset või ehmatavat süžeepööret ei tule, seega krimižanri austajad võib-olla pettuvad, aga minu meelest on lummav just see aeglase arusaamise tekkimine kellegi käitumismotiividest. Emadus ja eneseteostus võivad olla üksteist välistavad ning emadus ei pea olema endastmõistetav valik.

Suur lisaboonus minu jaoks oli loovisikute püüdluste, pettumiste ja raskuste usutav kujutamine, pidev balansseerimine andekuse ja edu ning läbikukkumiste, tühjusetunde ja küündimatuse piirimail; samastumisvõimalus tegelastega, kelle jaoks on sõna vägi elus nii oluline. ”Talle [Rakelile] oli senimaani mõistatus, kuidas inimesed, kes ei loe, eluga toime tulevad.” (576)

Teos on ülesehituselt üsna traditsiooniline, ei ole mingit trikitamist erinevate jutustajahäälte või stilistikaga, kuid pinget lisab see, et jutustus pole kronoloogiline, vaid põimib erinevaid ajajooni, tõmmates alles päris lõpus otsad kokku. Raamatu tüsedus pakkus lugemisel erilist mõnu ja lohutust–just teadmine, et lugemist jätkub veel mõneks ajaks ning pole karta raamatu läbisaamist (teate ju küll seda tunnet: ühest küljest ootad, et raamat läbi saaks, et teada, kuidas lugu lõppeb, aga teisalt tahad, et see lugemise mõnu üha jätkuks ja jätkuks…).

Ja tagasi raamatu suurejoonelise pealkirja juurde, mis osutub hoopiski irooniliseks. “Need ongi Martin Bergi kogutud teosed. Poolelijäänud romaanid ja novellid. Mõne lehekülje järel liiva jooksnud esseed. Hale draamakatsetus. Lugematud märkmikud. Terved kuhjad paberilehekesi /…/. Poolikud lood. Lookatsetused. Katsed avada suu, et midagi öelda, leidmata sõnu.” (685-686).

Annika Aas

Sirje Kiin „Kirjanduse vabadus ja vabaduse kirjandus“

„Kirjanduse vabadus ja vabaduse kirjandus“ sisaldab Sirje Kiini artikleid, arvustusi ja avaldamata sõnavõtte aastatest 1977 – 2019. Lugeja saab ülevaate kirjandusmaastikul toimunust, nii Kodu- kui ka Välis-Eestis. Eraldi osa on pühendatud Soome ja Eesti suhetele ning kultuuri/kirjandusloole. Kes 1980ndatel noored olid, võivad leida värskendust oma mälestustele, mis on võibolla nüüdseks unustusse vajunud (Hando Runneli ja Juhan Viidingu luule käsitsi ümberkirjutamine), tänapäeva noored saavad teada, kuidas tollal lood olid. Rohkem ongi keskendutud luuletajatele ja nende töödele, kuid mitte ainult. Kindlasti sisukas raamat igale kirjandushuvilisele.

Anu Sillastu
Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum

Karl Ove Knausgård „Minu võitlus” I-VI

Karl Ove Knausgård „Minu võitlus” I-VI (1. „Surm perekonnas”, 2. „Armunud mees”, 3. „Poisipõlvesaar”, 4. „Tants pimeduses”, tlk Sigrid Tooming, 5. „Some Rain Must Fall”, 6. „The End”)

Kui ma selle Norra kirjaniku suurteose, kuueosalise „Minu võitluse” sarja, ükskord läbi sain (1.-4. osa eesti keeles, 5.-6. osa inglise keeles), siis kohe täitsa huviga arvutasin kokku leheküljed — ja neid tuli 3699. Võib-olla fantaasia- ja ulmekirjanduse lugejaid selline lehekülgede arv ei heiduta — selles žanris on mahukad teosed pigem reegel kui erand –, aga minul võttis sarja läbimine ikka suure osa aastast, välistades palju muud kirjandust ning lubades enda kõrvale vaid õhukesi luulekogusid. Aga see oli seda väärt! Ma pole veel kunagi ühtegi raamatut lõpetades tundnud autoriga sellist lähedust, justkui ma tõesti teaksin teda, mõistaksin teda. Samas tean, et see tunne on omamoodi petlik, sest autor, kes küll kirjutab sellist hüperautobiograafilist ja siirast teksti ning avab ennast väga palju, on tegelikult pigem inimpelglik tüüp, kes ei loo kergelt uusi sõprussuhteid.

Mis on Knausgårdi (ing k Knausgaardi) fenomen? Miks on ta lausa kurikuulus, „sensatsiooniline” ja miks on teda nii palju materdatud? Ta kirjeldab väga-väga ausalt, viimse kui ebameeldiva detailini, oma elu ja oma lähedaste elu, kasutades valdavalt õigeid nimesid, nii et kõik isikud raamatutes on äratuntavad. See tõi talle kaasa Norra ja Rootsi ühiskonna poolt valusa vastulöögi, sest meedia noppis rõõmuga üles just kõige kurioossemad seigad, kõige räpasemad detailid — tema isa koleda alkohoolikusurma, Karl Ove suhted oma nais(t)ega ja tüdruksõpradega, vägistamissüüdistuse, abielurikkumise jms. Tema isavend väitis, et ta valetab ja ähvardas teda kohtuga. Rääkimata kõigist neist raamatutes kujutatuist, kellele mingid osad raamatust mõjusid üllatuse või lausa šokina, mõned palusid oma nime ära muuta või mõne seiga välja võtta. Minule omakorda mõjus šokina, kuidas ühiskond ja meedia nopib üles eelkõige ja/või ainult negatiivse, jättes tähelepanuta kõik selle, mis raamatutes positiivset on — ja seda pole vähe. Kas mees, kelle naine kannatab aeg-ajalt bipolaarse käitumishäire (ehk maniakaalse depressiooni) all, kelle õlul on pidevalt kolme väikese lapse kantseldamine, kodune majapidamine, poeskäimine, söögitegemine ja kes kõige selle kõrvalt jaksab/tahab siiski hommikuti kell 4 (!!) ärgata, et jõuaks ka kirjutada, ei vääri siis kiitust, lugupidamist, vähemalt mõistmist? Lugeja, kes ka ise maadleb väljakutsega ühildada lastekasvatamine töötamise ja koduse majapidamisega ning samal ajal hoida ka oma paarisuhet, tunneb kindlasti pidevat deja vu’d. Naerda saab vahel, muide, ka, eriti lastega seotud olukordades.

Karl Ove on lihtne, ekslik inimene (nagu me kõik), kuid erakordne on tema oskus läbi kirjapandu elustada argipäeva. Kirjutada näiteks dialooge, mis mõjuks täiesti autentse ja usutavana, pole ju sugugi lihtne, samuti kirjeldada oma tundeid, mõtteid, kahtlusi, mis mõjuks isiklikult, kuid samal ajal ka üldiselt; luua seoseid teiste suurteostega, autoritega, arutleda tõe ja fiktsiooni vahekorra üle, mõtiskleda isaduse ja ühiskonna kahepalgelisuse, kirjanduslike tabude üle… Väga põnevaks teeb sarja just see, et kui autor kirjutab viimast osa, on esimesed raamatud juba ilmumas või ilmunud ning möll tema ümber hoogu kogumas. Saab näha, kuidas toimib ühe autori eneseregulatsioon ja -tsensuur: millest on autor nõus taganema, millest mitte. Kuigi autor ise võtab oma sarja viimases osas kokku lakooniliselt: „Knausgaard had become a trademark, a logo /…/ And it wasn’t the books I had written, because they were pretty run-of-the-mill—two sons who bury their dead father and a frustrated father of small children who strips himself naked for the reader /…/” (6.rmt, lk 1019) ei ole see pelgalt tema isa või tema abielu lugu, vaid pigem ühe autori, ühe mehe kujunemise lugu, koos hämmastava eneseanalüüsiga. Viimases osas mõjus siiski natuke üleliigsena tema pikk essee Hitlerist, kelle peateosega ta jagab oma sarja pealkirja, aga selle võib soovi korral ka vahele jätta või diagonaalis läbi lugeda. Sarja kuuest raamatust kõige vähem meeldis mulle kolmas, tema lapsepõlvelugu, mis tundus (eriti teiste osadega võrreldes) natuke võlts ja punnitatud.

Annika Aas

Jean-Paul Didierlaurent „Ettelugeja 6.27-ses rongis”

Jean-Paul Didierlaurent „Ettelugeja 6.27-ses rongis” (2014, e.k. Pille Kruus 2016)

Mmm, milline pisike punane maiuspala raamatusõpradele — kõigile neile, kes armastavad kirjasõna — kas siis lugeda, deklameerida või kirjutada — või nii üht, teist kui kolmandat. Sest eelkõige räägibki see raamat sellest, millise väega võib olla sõna.

Üksildane noormees, oma kuldkalakesega kööktuba jagav 36-aastane Guylain Vignolles armastab raamatuid, kuid on saatuse irooniana sunnitud töötama paberi käitlus- ja taastöötlustehases koletislikul masinal, mis just nimelt hävitab raamatuid, tehes neist ühtlase halli mössi. Guylaini elule annab mõtte vaid kaks tegevust: peita iga tööpäeva lõpus oma riiete alla rinna vastu masina lõugade vahelt pääsenud üksikuid lehti ehk „elus nahku” ning lugeda neid seosetuid tekste ette järgmisel hommikul rongiga tööle sõites. Kirjanduse võlujõud on publiku peal kohe märgata: „Kui rong jaamas peatus ja inimesed vagunist väljusid, võinuks kõrvalseisja kohe märgata, kuidas Guylaini publik teistest reisjatest eristus. Nende nägudel polnud seda tuima maski, mille puudumine tekitanuks teistes reisijates põlgust. Kõigil oli justkui kõhu täis söönud imiku rahulolev ilme.” (93)

Ka oma vastikut tööd on Guylainil kergem taluda just tänu kirjandusele — ebameeldivale bossile ja kolleegile lisaks istub tehase valvurikabiinis tõeline klassikalise draama fänn Yvon, kes kõigist ja kõigest pidevalt suurepäraseid aleksandriine vormib. Temast on aastatega saanud suisa etluskunsti meister. Ühel heal päeval kutsuvad kaks vanadaami — Guylaini fänni rongist — teda ette lugema hooldekodusse, ning edaspidi saavad Guylaini ja ka Yvoni ettelugemise maagiast osa ka hooldekodu eakad elanikud. Ühel veelgi parem päeval aga leiab Guylain rongis oma tavapärase klapptooli vahelt mälupulga, millel noore naise Julie päevikusissekanded. Ja sealtpeale on lootust juba üha hoopis uueks looks, ehkki Guylain pole esialgu hoopiski nii optimistlik: „Ei, pole siin midagi kõik nii hästi /…/. Ma ootan endiselt oma kakskümmend kaheksa aastat tagasi surnud isa ja mu ema arvab, et töötan trükikojas juhtival kohal. Õhtuti jutustan oma päevasündmustest kalale, töö tekitab minus sellist vastikust, et oksendan vahel pool sisikonda välja, ja tagatipuks olen armumas tüdrukusse, keda ma pole eales näinud.” (74)

Julie’ päevikusissekannetest selgub, et neiu töötab suure kaubanduskeskuse avaliku käimla koristajana ning kui Guylainile on elu mõtte andnud sõna ette lugemine, siis Julie’ elule annab mõtte sõna kirja panemine. „Kui ma ei kirjutaks, poleks päeva nagu olnudki, siis piirduksin pissi-kaka-oksekoristaja rolliga, mida mulle tahetakse peale suruda; oleksin see vaene tüdruk, kelle elu ainus mõte on labane ülesanne, mille eest talle makstakse.” (81).

Kirjandus võib vahel anda elule sisu, ta võib inimesi ühendada, üksildasi hingi kokku viia, kõige rutiinsema päeva või töö talutavaks teha. Huvitaval kombel sai seda raamatut lugedes minust endastki ettelugeja, sest mu 8-aastane tütar avastas, et see on hiigla põnev raamat ning pani mind talle ette lugema, mis osutus tõepoolest hoopis isemoodi kogemuseks kui vaikne lugemine — proovige järele! Jah, ja tsiteerima ma seda ei hakka, aga kui te tahate lugeda üht ilusaimat armastuskirja, siis peate küll selle raamatu lõpuni lugema!

Annika Aas