Jon Fosse „Triloogia: Unetu, Olavi unenäod, Õhtuväsimus”
(Eesti Raamat, 2017, tlk Eha Vain)
Vahel ju mõtled, et kui oled mitukümmend aastat raamatuid armastanud ja lugenud, siis millega sind ikka enam üllatada saab…. Aga Fosse rabas mind, ausalt. Oma stiiliga. Sain täielikult aru, miks teine Norra juhtivkirjanik Karl Ove Knausgård teda oma päevik-romaanis mitmel puhul mainis ja eeskujuks võttis. Fosse proosa on äärmiselt sugestiivne, ülimõjus, täiesti eriline. Ma ei tea, kas selle erilisuse tekitavad tema sõna- ja lausekordused, mis annavad tekstile teatud rütmi, komade paljusus ja punktide vähesus, mis paneb teksti voogama ja vallutama, või mingi saladus, väljaütlematus, aga — midagi seal on. Raamatu tagakaant tsiteerides: „Vaatamata minimalistlikule keelele on tekstil võimas tundelaeng, mis loob lugedes erilise, fosseliku seisundi.” Just nimelt, seisundi. Seda raamatut ei tohiks lugeda nö supikulpi liigutades, vaid selle jaoks tuleb võtta oma aeg ja koht, et nautida jõudmist fosselikku seisundisse.
„Triloogia” koosneb kolmest üksteisega seotud lühiromaanist. „Unetu” jutustab Aslest ja Alidast, kes on teineteisesse armunud ning soovivad ühist elu alustada, aga nende teel on nii palju takistusi. Alida on viimaseid päevi rase, aga neil pole ei vanemate tuge, elupaika ega süüa ning nad jätavad oma pisikese kodukoha, et leida õnne suuremas linnas. Kuid seal nende kannatused jätkuvad. Tekstis on teatud müstika, sest autor ei ütle paljusid asju välja, vaid annab vaid aimamisi mõista. Seda, kui palju Asle tegelikult oma teelt inimesi kõrvaldab, et saada raha või paati või leida peavarju, hakkame mõistma alles triloogia lõpuks. Üsna segaseks jääb, kui palju Alida Asle tegudega kursis on. Alidat iseloomustab mingi naiivsus või süütus, mis justkui kaitseb teda maailma räpasuse eest.
„Olavi unenäod” jätkab Asle ja Alida lugu, kuid nüüd on nende nimed Olav ja Åsta. Nad elavad oma pisikese pojaga fjordi ääres, kuhu nad on linnast põgenenud. Nende sünge saaga saab jätku — või peaks ütlema, et nende saatus saab nad kätte —, kui Olav sõidab linna, et osta nö abielusõrmused (olles selleks ära müünud oma armsa viiuli), kuid üks tema koduküla mees tunneb ta ära ning Asle võetakse kinni. Täide läheb Åsta halb eelaimus — mees ei tule enam kunagi koju tagasi.
„Õhtuväsimus” on vana naise, Alida tagasivaade elule. Alida jutustus seguneb tema tütre jutustusega. See osa mitte ainult ei tõmba Asle ja Alida loo otsad kokku, vaid avab ka uusi tahke.
Kokkuvõttes on see väga võimas ja kafkalik lugu, mis tekitab küsimusi, kust läheb moraali/moraalsuse piir ning mida kõike on ellujäämise või armastuse nimel lubatud teha. Kas eesmärk pühitseb abinõu? Kas selleks, et endal ja oma armastatu(te)l elu sees hoida, on lubatud kõik vahendid? Vägivald ja armastus on siin tihedalt seotud, samuti ka õnnetus ja ilu. Imekaunis ja kallis käevõru võib osutuda lõksuks, siniselt helkiv fjord võib hoopiski kurja kuulutada.
Annika Aas
Lugemissoovituse blog 