Sayaka Murata „Inimene helendavast klaaskastist“

Sayaka Murata „Inimene helendavast klaaskastist“ (2016, e.k. Maret Nukke 2021)

Tänapäeva Punase raamatu sarjas on lühikese vahega ilmunud kaks nooremapoolse (kuna nad on minu eakaaslased, keeldun ma ütlemast „keskealise“) jaapani autori teost, mis mõlemad käsitlevad töö teemat: Sayaka Murata „Inimene helendavast klaaskastist“ ja Kikuko Tsumura „Ei ole olemas lihtsat tööd“ (tlk Ülle Jälle, 2021). Jaapan on ju teada-tuntud tugeva töökultuuriga maa ning seda need raamatud ka tõestavad — mõlema teose jutustajad on kolmekümnendates naisterahvad, kelle eraelust me väga palju teada ei saa (õieti nagu põlegi teist…), aga see-eest saame mõndagi teada nende tööelust.

Kui Tsumura raamatu peategelane on läbi põlenud ametis, kus ta töötas ülikooli lõpetamisest saadik ning nüüd otsib võimalikult lihtsat tööd, kus ei peaks palju mõtlema, siis Murata raamatu minajutustaja ongi sellise töö leidnud — ta on 18ndast eluaastast saati töötanud Smile Marti keti minipoes „tunnitasulisena“, mis on ühiskonnas väga madalalt hinnatud karjäärivalik. Poes töötatud 18 aastaga on temast saanud väga kompetentne töötaja, kes on ise oma elu ja tööga rahul, kuid peab pidevalt pingutama, et piisavalt „normaalne“ näida. „Normaalne“ oleks teha „tõelist“ karjääri ja/või leida mees, või vähemasti omada mingeidki armusuhteid, kuid Keiko ei tunne selleks vähimatki vajadust.

Sotsiaalne surve on siiski väga tugev ja viib ka ootamatute sammudeni. Nö normist hälbiva ühiskonnaliikme saatuse võtab tabavalt kokku teise sotsiaalse hälbija, töötu Shiraha mõttekäik: „Sellel, kes kogukonnale kasu ei too, pole mingit privaatsust. Kõik trambivad oma saabastega tema eraellu sisse. Need, kes kogukonda ei panusta ühel või teisel moel, kas abielludes ja lapsi soetades või küla eest välja astudes ja raha teenides, on teisitimõtlejad. Seepärast kogukond alati sekkubki teiste asjadesse“. (79)

Raamatus on ka hüsteeriliselt naljakaid kohti, eriti lõpu poole, mil Keiko ja Shiraha ühiskondlikule survele alla vannuvad — tegelaste keelekasutus hakkab viitama sellele, et kui tuleb olla karja liige, siis ongi tegu loomadega: „söögi“ asemel tuleb kasutada sõna „sööt“ ja „seksimise“ asemel „paaritumine“. Keiko tõdeb mõnevõrra heitunult: „Miskipärast jäi mulle mulje, et inimkonna hüvangu nimel oleks parem, kui me Shirahaga ei paaritu. Ma tundsin pisut kergendust, sest mul polnud seksuaalsuhteid olnud ja mõte seksist tundus mulle ebameeldiv ja vastuvõetamatu. Ja ma otsustasin olla ettevaatlik, et kanda oma geene kenasti kogu elu kaasas, ilma neid kusagile laiali laotamata, et siis surres neist lahti saada. Langetasin sellise otsuse, aga mu hinges valitses suur segadus. Lahendus oli küll käes, aga mida senikaua oma eluga peale hakata?“ (116-7)

Smile Marti minipoe („mugavuspoe“ või jaapani keeles kombini) helendavast klaaskastist sai minu jaoks kogu ühiskonna sümbol, kus kõik on äärmiselt standardiseeritud ja omal kohal, kus miski ei tohi normist hälbida ning kõik on hästi nähtav ja jälgitav. Teistpidi paljuütlev on aga Tsumura raamatu pealkiri, sest tõepoolest — ka kõige „lihtsam“ või monotoonsem töö nõuab siiski nii mõtlemisvõimet kui inimlikkust, seega võiks iga pühendunud töötegija olla väärtustatud. Muide, nii Murata kui Tsumura raamat on võitnud Jaapani ühe hinnatuma, Akutagawa kirjanduspreemia.

Annika Aas

Välismaine Mikita jutlustab inimese võidust ja muutumisest: Yuval Noah Harari “Homo Deus. Homse lühiajalugu”

Yuval Noah Harari “Homo Deus. Homse lühiajalugu” (tõlkinud: Anu Põldsam, toimetanud: Jürgen Tamme; Postimees Kirjastus, 2018, 2019, 2020; 464 lk)

Tõesti ei tea, kas juudid söövad piisavalt porgandeid või on niisama targad. Vana testament, uus testament, “Kapital”… Nende tähtsate teostega ei pea sugugi nõus olema, et nende mõju inimkonnale on raske ülehinnata. Yuval Noah Harari (1976) on Iisraeli ajaloolane, Jeruusalemma Heebrea Ülikooli professor, menuki “Sapiens. Inimkonna lühiajalugu” ja veel mitme olulise teose autor ning kõrgtehnoloogilise tuleviku prohvet.

Harari uus teos “Homo Deus. Homse lühiajalugu” koosneb kolmest osast. Esiteks selgitab Harari, kuidas homo sapiens maailma vallutas, seal hulgas teistele loomadele koha kätte näitas. Teiseks räägib ta, kuidas inimkond andis keele abil maailmale tähenduse ning ehitas üles keeruka, isereguleeruva sotsiaalsete suhete süsteemi. Kolmandaks kutsub Harari meid harjuma mõttega, et meie, homo sapiensid, oleme loomas tehnoloogiat, mis mõneti teeb meist jumalad, ent samas saab meist endist nupukamaks, nii nupukaks, et me kaotame looduse krooni positsiooni. Noh, ja see jumalastaatus läheb ka tehisintellektile.

“Homo Deus” — jumalinimene. Kindlasti võib teost lugeda apokriivana, kus inimkond hakkab majanduslikult aina paremini elama, tõstab ennast jumalaks ning tõenäoliselt hukkub omaenese kätetöö läbi. Hukkub mitte totaalse hävingu, vaid totaalse muutumise mõttes. Kes seda nõnda loeb, selle silgukarpi sokutab Harari mikrokiibi. Ta on teadlane, positivist, vaat et optimist. Muutused on paratamatud ning neisse tuleb suhtuda neutraalselt, olla valmis kaasa minema, sest neil, kes püüavad püsida minevikus, pole tulevikku.

Harari kirjutab ja räägib efektselt, veenvate näidetega. Youtube’ist võib rääkimist vaadata, ehkki ma soovitan alustada raamatust. Tema eelmist hitti ei pea tingimata lugema, “Homo Deus” on iseseisev tervik. Kuigi popp on kuulutada hukku ja hävingut, elab inimkond tervikuna paremini kui ei iial varem. Alles hiljuti hukkus massilist inimesi sõdades, suri nälga, lapsi suri nagu kärbseid. Massimeediast võib tunduda, et asjad on väga halvati, tegelikult sureb kordades rohkem inimesi ülekaalulisusse kui nälja ja sõja tõttu. Ja me igatseme õnne, surematust, jumalikke võimeid. Vaktsiinid, kanalisatsioon, kontrollitud toiduainetööstus ja mugav linnaelu on tõstnud keskmise vanuse kahekordseks. Varsti hakkab geene timmima. Koroonavaktsioon, mis on tehnoloogiliselt täiesti uuel viisil lahendatud, valmis mõne kuuga — Harari seda ette ei teadnud, et see kinnitab, et ta ei eksi.

Vana religioosset-agraarset mõtlemist ei pea Harari enam milleksi, kuid “Homo Deus” teeb tuule alla ka humanismile. Eetika ja moraal ei tule inimesest, vaid inimestevahelisest tasandist. Inimene pole indiviid, jagamatu tervik, vaid vastukäivate mõtete kogum, keeruline algoritm, mis on pidevas suhtes teiste inimeste ja välismaailmaga. Ja varsti meisterdavad inimesed veel ägedamad algoritmid, uued maailmavalitsejad. Minu järeldus on, et ehk oleks aeg taolise mõttega leppida — homo sapiens ei saa jumalaks, küll aga võib jumalaks lugeda uut, võibolla üldse mitte eriti füüsilist homo deust.

Arvan, et Nietzsche oleks “Homo Deuse” vihaga vastu seina visanud, sest mingit pidi on need ju tema mõtted, ainult palju lõbusamas, lootusrikkamas vormis. Nietzsche nõudis, et inimene oleks nõus hääbuma, rajades teed üliinimesele, leppides tõigaga, et üliinimene tuleb ja koha üle võtab. Nietzsche oli raskemeelne tüüp, skisofreenik. Tulevik ega üldine heaolu talle ei sobinud, tähtis oli, et leidub kõrgtasemel inimeksemplare — inimene ise on sild looma ja üliinimese vahel. Harari näikse osutavat, et tänapäeva inimene on sild, mis viib põneva, teistsuguse ja tehnoloogilise eluvormi juurde, mis võibolla pole rangelt võttes elus ega ka mitte inimene.

Lõpetuseks: tähtsatest teemadest hoolimata on Yuval Hararit sama lihtne lugeda kui Valdur Mikitat. Paiguti on lihtsustused ja üldistused liigagi julged. “Homo Deus” on siiski populaarteadusliku kallakuga esseistlik raamat, kus uhketele ideedele on külge poogitud sobivad näiteid. Kriitilise lugemise ja guugeldamise abil võib Harari näiteid paiguti väga kergesti põrmustada. Ent piibli ja Marxi “Kapitaliga” võib samuti vaielda, lõplikku tõde neis loomulikult pole, ent tähtsad raamatud on need siiski. Just nagu “Homo Deus” ja Mikita looming. Keegi peab uute aegade mõtted ära sõnastamine, olema progressiivne ja julge. Harari teeb seda suurepäraselt.

Vahur Afanasjev
kirjanik

Karl Ove Knausgård „Minu võitlus” I-VI

Karl Ove Knausgård „Minu võitlus” I-VI (1. „Surm perekonnas”, 2. „Armunud mees”, 3. „Poisipõlvesaar”, 4. „Tants pimeduses”, tlk Sigrid Tooming, 5. „Some Rain Must Fall”, 6. „The End”)

Kui ma selle Norra kirjaniku suurteose, kuueosalise „Minu võitluse” sarja, ükskord läbi sain (1.-4. osa eesti keeles, 5.-6. osa inglise keeles), siis kohe täitsa huviga arvutasin kokku leheküljed — ja neid tuli 3699. Võib-olla fantaasia- ja ulmekirjanduse lugejaid selline lehekülgede arv ei heiduta — selles žanris on mahukad teosed pigem reegel kui erand –, aga minul võttis sarja läbimine ikka suure osa aastast, välistades palju muud kirjandust ning lubades enda kõrvale vaid õhukesi luulekogusid. Aga see oli seda väärt! Ma pole veel kunagi ühtegi raamatut lõpetades tundnud autoriga sellist lähedust, justkui ma tõesti teaksin teda, mõistaksin teda. Samas tean, et see tunne on omamoodi petlik, sest autor, kes küll kirjutab sellist hüperautobiograafilist ja siirast teksti ning avab ennast väga palju, on tegelikult pigem inimpelglik tüüp, kes ei loo kergelt uusi sõprussuhteid.

Mis on Knausgårdi (ing k Knausgaardi) fenomen? Miks on ta lausa kurikuulus, „sensatsiooniline” ja miks on teda nii palju materdatud? Ta kirjeldab väga-väga ausalt, viimse kui ebameeldiva detailini, oma elu ja oma lähedaste elu, kasutades valdavalt õigeid nimesid, nii et kõik isikud raamatutes on äratuntavad. See tõi talle kaasa Norra ja Rootsi ühiskonna poolt valusa vastulöögi, sest meedia noppis rõõmuga üles just kõige kurioossemad seigad, kõige räpasemad detailid — tema isa koleda alkohoolikusurma, Karl Ove suhted oma nais(t)ega ja tüdruksõpradega, vägistamissüüdistuse, abielurikkumise jms. Tema isavend väitis, et ta valetab ja ähvardas teda kohtuga. Rääkimata kõigist neist raamatutes kujutatuist, kellele mingid osad raamatust mõjusid üllatuse või lausa šokina, mõned palusid oma nime ära muuta või mõne seiga välja võtta. Minule omakorda mõjus šokina, kuidas ühiskond ja meedia nopib üles eelkõige ja/või ainult negatiivse, jättes tähelepanuta kõik selle, mis raamatutes positiivset on — ja seda pole vähe. Kas mees, kelle naine kannatab aeg-ajalt bipolaarse käitumishäire (ehk maniakaalse depressiooni) all, kelle õlul on pidevalt kolme väikese lapse kantseldamine, kodune majapidamine, poeskäimine, söögitegemine ja kes kõige selle kõrvalt jaksab/tahab siiski hommikuti kell 4 (!!) ärgata, et jõuaks ka kirjutada, ei vääri siis kiitust, lugupidamist, vähemalt mõistmist? Lugeja, kes ka ise maadleb väljakutsega ühildada lastekasvatamine töötamise ja koduse majapidamisega ning samal ajal hoida ka oma paarisuhet, tunneb kindlasti pidevat deja vu’d. Naerda saab vahel, muide, ka, eriti lastega seotud olukordades.

Karl Ove on lihtne, ekslik inimene (nagu me kõik), kuid erakordne on tema oskus läbi kirjapandu elustada argipäeva. Kirjutada näiteks dialooge, mis mõjuks täiesti autentse ja usutavana, pole ju sugugi lihtne, samuti kirjeldada oma tundeid, mõtteid, kahtlusi, mis mõjuks isiklikult, kuid samal ajal ka üldiselt; luua seoseid teiste suurteostega, autoritega, arutleda tõe ja fiktsiooni vahekorra üle, mõtiskleda isaduse ja ühiskonna kahepalgelisuse, kirjanduslike tabude üle… Väga põnevaks teeb sarja just see, et kui autor kirjutab viimast osa, on esimesed raamatud juba ilmumas või ilmunud ning möll tema ümber hoogu kogumas. Saab näha, kuidas toimib ühe autori eneseregulatsioon ja -tsensuur: millest on autor nõus taganema, millest mitte. Kuigi autor ise võtab oma sarja viimases osas kokku lakooniliselt: „Knausgaard had become a trademark, a logo /…/ And it wasn’t the books I had written, because they were pretty run-of-the-mill—two sons who bury their dead father and a frustrated father of small children who strips himself naked for the reader /…/” (6.rmt, lk 1019) ei ole see pelgalt tema isa või tema abielu lugu, vaid pigem ühe autori, ühe mehe kujunemise lugu, koos hämmastava eneseanalüüsiga. Viimases osas mõjus siiski natuke üleliigsena tema pikk essee Hitlerist, kelle peateosega ta jagab oma sarja pealkirja, aga selle võib soovi korral ka vahele jätta või diagonaalis läbi lugeda. Sarja kuuest raamatust kõige vähem meeldis mulle kolmas, tema lapsepõlvelugu, mis tundus (eriti teiste osadega võrreldes) natuke võlts ja punnitatud.

Annika Aas

Loodus ja ühiskond — W. G. Sebald “Pärast loodust. Elementaarluuletus”

Suhtusin peaaegu eelarvamusega saksa kirjaniku ja kirjandusteadlase W. G. Sebaldi (1944, Wertach – 2001, Norfolk) raamatusse “Pärast loodust. Elementaarluuletus” (“Nach der Natur. Ein Elementargedicht”, 1988), kui mulle see vaata et poolvägisi kätte suruti. Ma ei tea, mis mind rohkem häiris – vaatamata oma kunagisele vaimustusele Sebaldi romaanist “Austerlitz” (2001), ühest 21. sajandi alguse olulisimast teosest –: kas teksti vorm või fakt, et ei saa seda lugeda originaalkeeles, st saksa keeles. Ent vahete-vahel suudab inimene ka iseennast üllatada. W. G. Sebaldi (kitsamas mõttes) esimene kirjanduslik töö “Nach der Natur” haaras mind otsemaid endaga kaasa. Lisaks tõukas raamatuke mind kaevuma mälusügavustesse unustatut välja õngitsema ja internetis surfima või mõne teatmeteose järele haarama.

Elementaarluuletus, mille tausta moodustavad eksistentsiaalsed küsimused, sisaldab kolme osa, lugusid kolme mehe elust ja olemisest üldse: saksa renessansi maalikunstnik ja graafik Matthias Grünewald (1470. ja 1480. aasta vahel – 1528. ja 1530. aasta vahel), kes on meile tuntud eelkõige Isenheimi altarimaaliga; saksa arst ja loodusuurija Georg Wilhelm Steller (10. märts 1709, Windsheim, Frankimaa – 12. november 1746, Tjumen, Venemaa), kes võttis osa Taani kapten Vitus J. Beringi (1681–1741) teisest Kamtšatka-ekspeditsioonist ehk Alaska-ekspeditsioonist (1733–1743) ja kelle järgi on nimetatud mitmed loomad nagu nt Cyanocitta stelleri (vareslane tutt-sininäär), Polysticta stelleri (sukelpart kirjuhahk), Stelleri merilõvi (välja surnud); ning autor ise, saksa kirjanik ja kirjandusteadlane W. G. Sebald, kelle mitmed teosed on kantud melanhoolsest alatoonist ja kelle meeli köitsid mäletamise ja mälu tähendus ning funkstioon.

Kõik kolm üksteisest kaugele jäävatest aastasadadest pärinevat meest tajusid inimese ja looduse vahelist konflikti, igaüks omal viisil. Kuid et see erinevus on olemas, adusid kõik kolm. Kõigist neist (elu)lugudest ja nägemustest kostub läbi ja vastu juba ammusest ajast kestev looduse hävingu hääletu katastroof:

2. osa, “Ja asuksin elama viimse mere otsa” (Georg Wilhelm Steller):

“kirjutab memorandumeid
pärismaiste suguharude kaitseks,
keda mereväekomandatuur Bolšeretskis
kohtleb halvasti ja kelle õigusi kärbib,
mis viib selleni, et tema vastu kirjutatakse kiri,
et aset leiavad ülekuulamised,
et tekivad arusaamatused,
et järgneb vahistamisi ja et Steller
mõistab nüüd lõplikult erinevust
looduse ja ühiskonna vahel.” (lk 59, minu esiletõst)

“Hallilt ilma suunata oli kõik, polnud ei üla- ega alapoolt,
loodus hävitamisprotsessis,
puhta dementsuse olekus. […]” (lk 52; minu esiletõst)

1. osa, “Otsekui lumi Alpidel” (Matthias Grünewald):

“[…] mõistis Grünewald,
kes peab üldse olema kaldunud ekstremsitliku
maailmamõistmise poole, elu lunastamist kui elust pääsemist.
[…]
Selline on tema, maalikunstniku jaoks
kõik loodu, pilt meie segasest kohalolekust
maa pealispinnal, pilt järske radasid mööda
kulgevast regeneratsioonist,
mille parasiitlikud, kokku ja koost kasvanud
vormid tungivad otsekui deemonlik parv
sisse eremiidi rahusse.
Sedaviisi kirjeldas Grünewald,
vaikides pintslit juhtides, patoloogilise vaatemängu
kisa, röökimist, korinat ja sosinat,
küllap hästi teades, et tema ja ta kunst
kuuluvad ka ise selle vaatemängu juurde.
See paaniline kaelavääne, mida on näha kõigil
Grünewaldi teostes esinevatel subjektidel,
mis jätab kõri vabaks ja pöörab näo sageli
pimestava valguse poole, on kehade
äärmine väljendus selle jaoks, et loodus ei tunne tasakaalu,
vaid teeb pimesi ühe eksperimendi teise järel
ja arulageda nokitseja kombel juba lammutab seda,
mis tal just äsja välja tuli.
Looduse ainuke eesmärk on järele proovida,
kui kaugele ta veel minna saab, võrsumine,
edasiviimine ja sigimine,
[…]”(23–24; minu esiletõst)

3. osa, “Pime öö tuleb esile” (W. G. Sebald):

“laigulise halli kartongi tagaküljel sõnad
“tulevikus lebab surm meil jalge ees”,
üks neid ähmaseid oraaklisõnumeid,
mida sa enam kunagi ei unusta.” (lk 68)

“kui vahtisin välja, see tekitas minus varakult
kujutluse hääletust katastroofist, mis
tähelepanu äratamata toimub vaataja ees.” (lk 72; minu esiletõst)

“Antennide võbinat majade katustel
tajusin ma säbrutusena oma ajus,
kaugel eemal suutsin kuulda valget
Gaussi müra, ühetoonilist, kogu heliredelit
hõlmavat häält, maalt kuni üles taevani,
kus eetri sees ujuvad tähed. Sestpeale
olen saatnud mööda palju kohutavaid
kahtlusekesköid, aga nüüd pöördub rahu
tagasi põrmu sisse ja ma loen 18. sajandi
looduskirjeldustes, kuidas haljendav maa
langeb Juura sinisesse varju ja lõpuks
heidab ainult aegunud jää Alpidel veel
nõrka vastuhelki.” (lk 82–83)

Nägemusele katastroofist vastandub utoopia loodusest. Utoopia, mis lõppude lõpuks saab inimesest võitu, et võimaldada elementidele, taimedele ja loomadele taas eksistentsi ilus ja rahus.

“Vaata teraselt ettepoole,
seal õhtuhalluses näed sa
kaugeid tuuleveskeid tiirlemas.
Mets taganeb, tõepoolest,
nii avaralt, et sa ei tea enam,
kus ta oli kunagi olnud, ja jääkelder
avaneb pilgule, ja härmatis joonistab põllule
maakera värvitu pildi.
Kui rebeneb nägemisnärv,
siis läheb vaikses õhuruumis
nii valgeks otsekui lumi
Alpidel.” (lk 32; 2. osa)

Eesti keeles on W. G. Sebaldilt ilmunud:

• ‘”Väljarändajad” (Varrak, 2003; tlk Tiiu Kokla; “Die Ausgewanderten”, 1992)
• “Austerlitz” (2009, tlk Mati Sirkel; “Austerlitz”, 2001)
• “Saturni rõngad: inglise palverännak” (2010, tlk Mati Sirkel; “Die Ringe des Saturn. Eine englische Wallfahrt”, 1995)
• “Peapööritus. Tunded” (2011, tlk Mati Sirkel; “Schwindel. Gefühle”, 1990)
• “Õhusõda ja kirjandus: [Zürichi loengud, lisaks essee Alfred Anderschist]” (2013, tlk Mati Sirkel; “Luftkrieg und Literatur: Mit einem Essay zu Alfred Andersch”, 1999)
• “Pärast loodust. Elementaarluuletus” (2016, tlk Mati Sirkel; “Nach der Natur. Ein Elementargedicht”, 1988), ingliskeelne variant “After Nature” (translated from the German by Michael Hamburger London: Penguin Books, 2003) asub Tallinna Keskraamatukogus
• Vaata ka: Mati Sirkeli 4. veebrauaril 2011 “Sirbis” ilmunud artiklit “Sebaldiaana”.

Eve Pormeister