Mariana Leky „Mida siit näha võib“ (2017, tlk Katrin Kaugver, Varrak, 2022)
Saksa kirjaniku Mariana Leky (s. 1973) romaan ei anna ennast kohe kätte, aga mida edasi, seda rohkem näha — ja tunda! — võib. See on üks ääretult soe raamat, mis paneb taas uskuma headusesse ja inimeste kokkukuuluvusse. Ükskõik, kui veidrad on tegelased (igaüks oma veidrustega!), vajavad nad üksteist ja suudavad üksteisele toeks olla. Mõnes mõttes on tegu „vanaema“-romaaniga, nagu neid varemgi on kirjutatud, kus kõige tugevam, silmapaistvam karakter on vanaema. Luisel, kes on romaani alguses 10-aastane, on olemas ka ema ja isa, aga just vanaema Selma ja tema sõber (ja salajane austaja) optik on need, kelle armastus, hool ja elutarkus Luise kasva(ta)misel määravaks osutuvad. Optiku sõnu Luisele võiks igaüks oma südames kanda:
Sinu elus saab olema hetki, kus sa küsid endalt, kas sa oled üleüldse midagi õigesti teinud /…/. See on täiesti normaalne. See on ka üks väga raske küsimus. /…/ Aga see on küsimus, millele on vastus olemas. Enamasti kerkib see küsimus üles hilisemas elus /…/, kui asi on sealmaal, kui see küsimus üles kerkib ja sulle midagi kohe pähe ei turgata, siis tuleta meelde, et sa oled oma vanaema ja minu väga õnnelikuks teinud, nii õnnelikuks, et sellest piisab terveks eluks selle algusest kuni lõpuni. (165)
Romaani teises osas on Luise 22-aastane neiu ja raamatu lõpuks juba 35-aastane naine. Igal eluperioodil tabab teda mingi katsumus või katastroof, aga vanaema ja optiku vankumatu tugi aitab ta kõigest üle. Väikeses külakogukonnas on teisigi meeldejäävaid karaktereid (Luise isa, kes jätab pere, et hakata maailmaränduriks, inimesti vältiv ja suitsiidne noor naine Marlies, esialgu kurjuse, siis usklikkusega silma torkav Palm, jt), kelle üksindusele või üksildusele saab lõppkokkuvõttes palsamiks ikkagi kogukondlik kokkukuuluvustunne. „Keegi pole üksi, niikaua kui ta saab veel öelda „meie“ /…/“ (239).
Lisaks vanaema-liinile ja teistele eriskummalistele pere- või kogukonnaliikmete suhetele, on raamatus oluline osa armastuslool. Kui te mõtlete, et kas saab veel kuidagi armastusest originaalselt kirjutada, kui sellest nii-nii palju on kirjutatud, siis jah, saab! See on üks ilus lugu, mis on seotud ühe budistliku munga ja 10 aasta jooksul kirjutatud rohkem kui 700 kirjaga.
Me võisime armastusega teha mida iganes. Me võisime teda hästi või halvasti varjata, me võisime teda enda järel lohistada, võisime ta üles tõsta, kanda teda läbi kõigi maailma maade või peita lilleseadesse, me võisime ta mulda pista ja taevasse lennutada. Armastus tegi kõik selle kaasa, kannatliku ja paindlikuna, nagu ta oli, kuid teda millekski muuks ümber muuta me ei saanud. (195)
Mitte ainult raamatu sisu ja atmosfäär ei paita hinge, vaid ka selle kujundlik keel: „Kinninööritud tõde oli olnud rampraske ja üüratu, ja oli seda ikka veel, aga hea oli näha, et optik jaksas seda peopesal hoida“ (64). Ainult üks tõlkija valik jäi häirima: „kõrvalkulu“ — kui see oli saksa keeles Nebenkosten, siis oleks võinud ehk rääkida „kommunaalkulu(de)st“? Aga see on tõesti pisiasi.
Raamatus on ka mõnevõrra maagilisust, on tähenduslikke unenägusid ja okaapisid, on seintelt kukkuvaid asju, kuid nendest elementidest maagilisem on viis, kuidas lugu on jutustatud ning meeleolu, mis lugedes tekib.
Annika Aas
Lugemissoovituse blog 