Posts Tagged ‘enesetapp’

Miriam Toews „Kõik mu mured mannetud“

Miriam Toews „Kõik mu mured mannetud“ (2014, tlk Triin Tael, Hea Lugu 2021)

Kanada autori Miriam Toewsi (s. 1964) raamat oli mu tänavuse aasta üks suuremaid lugemiselamusi. Tsiteerides klassikuid — sai nutta ja sai naerda. Igal juhul on autoril imeline oskus kirjutada rasketest teemadest nii, et kaetud on kogu spekter traagikast iroonia ja huumori erinevate varjunditeni.

Tutvume kahe väga erineva, aga väga lähedase õega, Elfriede ehk Elfi ja Yolanda ehk Yoliga. Elfriede on maailmakuulus pianist, kellel on armastav mees ja ilus kodu — kõik õnneks vajalik?! –, aga kes üle kõige tahab surra. Yoli aga mehest lahutamas rahaprobleemidega kahe teismelise lapse ema, kes kõigest väest püüab oma õde elus hoida. „Elf tahtis surra ja mina tahtsin, et ta elaks, ja me olime vaenlased, kes teineteist armastasid“ (lk 37).

Õdede kujunemist on mõjutanud nende üleskasvamine pisikeses konservatiivses Winnipegi linnakeses mennoniitide kogukonnas, mille karmid ja meestekesksed reeglid tekitasid õdedes protesti ning tugevdasid ühtekuuluvust veelgi. (Mennoniidid on Hollandi preestri Menno Simonsi asutatud protestantlik vabakirik, mille liikmed asusid tagakiusamise vältimiseks ümber Venemaale ja Põhja-Ameerikasse). Yolanda sõnutsi „[m]enno kosmoloogias käibki nii. Pojad pärivad rikkuse ja annavad selle oma poegadele ja nende poegadele edasi, ja tütred ei saa mitte sittagi. Aga meil, Vaestel Nõbudel, on täiesti suva, välja arvatud siis, kui me oleme abiraha peal, pankrotis, näljas, ei saa oma lastele lahedaid ketse osta või nende ülikooli õppemaksu tasuda või endale helikopteri maandumisplatsiga erasaarel hiiglaslikku neljandat maja osta. Aga mis siis, meil, Tüdrukuteliini järeltulijail, ei pruugi oma tuuletõmbusega kodudes olla rikkust ja korralikke aknaid, aga vähemalt on meis raev, ja sellega, härrased, paneme veel impeeriume püsti“ (201).

Lisaks õdedele on raamatus veel teisigi selgelt välja joonistatud, tugevaid karaktereid, näiteks õdede ema, lausa pulbitseva elutahtega värvikas naisterahvas, ning sama sitke ja optimistlik tädi, „vanade mennonniditädikeste Iggy Pop“ (205). Õdede ema oma sünkmusta huumoriga kujunes lausa mu lemmikuks — kui loo lõpu poole ostab Yoli laguneva maja ja kirjeldab emale, et maja on saastatud järve lähedal, kiilutud matusebüroo, vaimuhaigla ja tapamaja vahele, siis kommenteerib ema „[i]gaühele meist midagi“ (238). Lisaks emale ja tädile annavad raamatu toonile kergust ka Yoli teismelised lapsed, kes seetõttu, et ema pidevalt Elfi eest hoolitseb, peavad suurlinnas omapäi hakkama saama. Mis paneb Yoli iroonitsema: „Mu telefon aina surises, sõnumid meestelt, kes tahavad lahutust, ja lastelt, kes tahavad, et ma kiidaksin heaks alaealiste seksi ja tapaksin kahe tuhande miili kauguselt sipelgaid“ (167).

Kas kannatused ja veresaun, mille mennoniidid Venemaal üle elasid, võivad mõjutada järgnevaid sugupõlvi? Kas depressioon ja enesetapumõtted võivad olla päritavad? Suguvõsas on nimelt teisigi enesetappe, ka õdede isa on rongi ette hüpanud. Ja kas on vaja teist inimest iga hinna eest elus hoida või on õigem lasta tal minna, isegi kui see tundub kujuteldamatult valus? Kas enesetapule kaasa aitamine võib mingis olukorras olla mitte kuritegu, vaid heategu? Pole just mõnusad küsimused, millele vastust otsida, aga siiski küsimused, mida vahel ei saa vältida. Ja võib-olla siis, teatud kompromissina, on võimalik jõuda sellise vastuseni: „/…/ hurraa, see on tõsi, elul pole mõtet, aga mis sest, ja nüüd, kus ma seda tõesti tean ja seda on mulle kinnitatud ja ma võin selle mõtte otsingud lõpetada, saan ma edasi elada!“ (84)

Annika Aas

Johannes Kivipõld “(Vaba)surm”

Eesti autorite teoseid ei ilmu põnevussarjas „Mirabilia“ kuigi tihti. Noore kirjaniku Johannes Kivipõllu kolmas raamat (varem on temalt ilmunud 2018. a ulmeromaan „Põrge“ ja poliitiline põnevik „Pööris“) pealtnäha veidra pealkirjaga „(Vaba)surm“ võtab siin koha täie õigusega. Enesetappe käsitlev kriminaalromaan jälgib pahatahtliku manipulaatori edenemist varju hoidvast jälgijast küüniliselt kalkuleerivaks niiditõmbajaks, kes otsustab oma suva järgi, kes elab ja kes sureb.

Meinart on tavaline noorepoolne mees, keda tänaval nähes ei tuleks kellelegi pähe, et see tagasihoidlik ja kinnise moega tüüp võiks olla külmavereline tapja. Kui vähese enesekindlusega IT-nohik aga avastab, et kunagi naisele, kes keset ööd ta korterist oma meest ja selle armukest otsis, hooletult visatud sõnad – löö oma mees või tema tüdruk maha või tee endale ots peale, ise otsustad – viisid naise tõepoolest enesetapule, hakkab ta kavakindlalt tegutsema. Lõpuks ometi on arvutimängude meister mõelnud välja mängu, kus ta saab kõiki nuppe kontrollida ja oma tahte järgi liigutada, et saavutada lõpplahendus – mängija enesetapp. Appi võetakse mobiiltelefonid, hüpnoos ja sugestioon. Ajapikku hakkab noor politseiuurija Hugo aga kahtlustama: kas nii sagedased enesetapud tema piirkonnas on ikka juhuslikud?

Hoogsalt kirja pandud, erilise täitematerjalita romaan kulgeb kiirtempos juhtumilt juhtumile, sekka mõistmatute prokuröride-politseiülemate jauramisi. Mõtteid tekitas lugu aga rohkesti, ja ka üsna musti. Oma tegevuse õigustamiseks-õilistamiseks veenab Meinart ennast, et teeb vajalikku ühiskonna puhastamise tööd. Ohvrite seas on kodutu, vaimuhaige, naisepeksja ja loomapiinaja, vähki põdev pensionär, vastutulematu laenuhaldur, rahatu üksikema, dopingusportlane, homoseksuaal… Väärakad, nagu neid tänapäeval nimetatakse. Huvitav, kui paljud lugejad tunnevad Meinarti suhtes poolehoidu? Kui paljud ihkaksid ise olla „metsasanitarid“, hoida maksumaksjate raha kokku lootusetult haigete ja vanurite pealt, likvideerida antipaatseid ametnikke või muidu vastumeelseid inimesi? Ja miks ikkagi on osa inimesi – kui hüpnoos kõrvale jätta – valmis elust loobuma kellegi utsitusel? Sinivaala-nimeline mäng on veel värskelt meeles, küllap on neid teisigi. Kui sugereeritavad me ikkagi oleme? Kas vabasurm ongi üldse enam „vaba“?

Tiina Tarik

Vt ka: üks varasem intrevjuu Johannes Kivipõlluga Tartu Ekspressis ja blogipostitus Raamaturiiulikeses.