Archive for the ‘Varis, Tuula-Liina’ Category

Tuula-Liina Varis „Kilpkonn ja õlgmarssal”

Tuula-Liina Varis „Kilpkonn ja õlgmarssal” (1994, e.k. tlk Piret Saluri, Loomingu Raamatukogu 1996/33-36 ja Eesti Keele Sihtasutus, 2012)

 

Kui põnev on see, kui üks raamat juhatab su järgmiseni ja see omakorda järgmiseni, ning ma ei mõtle siinkohal lihtsalt sarja, mille järgmist osa huviga ootad. Minu Tuula-Liina Varise ja Pennti Saarikoski vaimustus sai alguse Varise raamatust „Tahan tunda, et elan”, mis juhatas „Kilpkonna ja õlgmarssali” juurde ning siis ei olnud omakorda pääsu Saarikoski luulekogu lugemisest. Nii et nagu internetis linkide avamine, ainult et „päriselt”.

Varis, kes oli kuulsa Soome luuletaja ja tõlkija Saarikoski (1937-83) teine abikaasa, kirjutab siin, kilpkonna ja õlgmarssali loos, ausalt ja otsekoheselt oma 8-aastasest kooselust väga andeka alkohoolikust mehega, kelle looming tekitab imetlust ja austust, aga eluviis, samas, hirmu- ja õudusjudinaid. Mõneti on Varise siirus lausa šokeeriv, pean silmas näiteks Pentti kakaplekiliste pükste lugu Prahas (35). Varis ei süüdista ega materda, vaid vaatleb ka iseennast kõrvalt ja kohati kriitiliselt. See on, kõigest hoolimata, armastava naise järelehüüe suurele hingele, kelles „oli mingi algnukrus, mida keegi ei suutnud hajutada. Iga tema naine püüdis seda leevendada, et tema ja iseenese elu kergemaks teha. See ei olnud võimalik. Kõik me püüdsime teda tema enese kasuks muuta, aga meil ei läinud see korda. Kõik me arvasime, et ta elu oleks parem, kui ta lõpetaks ennasthävitava joomise. Kõik me mõtlesime, et mina, nimelt mina saan ta viinast vabaks. Ei miski ega keegi oleks teda viinast vabaks saanud. Selleks vajalikke tingimusi oli talle maa peal võimatu luua.” (189) Varise ja Saarikoski teiste naiste ning nendega saadud laste head läbisaamist näitab ilmekalt Saarikoski matuste kirjeldus, kus nad kõik omavahel rõõmsalt suhtlevad. „Ka Penttil oleks lõbus, nimelt temal omaenese matustel lõbus olekski, ta käiks ringi ja küsiks: „Eks ole, hästi läks? Eks ma olnud hea?” (186).

Kui Pentti ja Tuula-Liina lõpuks suudavad otsustada lahku minna ning Pentti kolib Rootsi uue naise Mia juurde, on Tuula lausa õhinal: „Mida kauem ta Miat ülistas, seda kergem mul hakkas. Pentti läheb headesse kätesse ja mina saan lõpuks ometi vabaks, et järele katsuda, kas minul oma elu elamiseks üldse asja on.” (169). Jah, selleks, et Varis saaks lõpuks ometi abikaasa kuulsuse varjust välja, oli tal tõepoolest aeg iseennast leida ja iseendasse uskuma hakata, just nimelt loojana, kirjanikuna, mitte ainult emana või abikaasa kasijana.

Teemad à la „kõik suured loojad on joodikud”, allakäik ja abielu lagunemine sellise mehega võiksid ju tunduda isegi banaalsed, kui vaid Varis ei suudaks neid teemasid avada nii mitmetahuliselt ja huvitavalt. On kurb ja kohati ka naljakas. Raamatus on mitmeid keelepärleid, nt „võis kuulda ajaloo tiivalööke, kui [Eino] Leino pärija [Saarikoski] musta pöördtooli üksinduses surmvaikselt ja hardalt seda köharohu moodi piiritusesegu võttis” (159). Lihtne lauseke, mis viitab nii mitmele tõsiasjale ühekorraga: Saarikoski kirjutas Leinost raamatu, neil oli mõndagi ühist (kuigi Saarikoski ise neid paralleele põlgas või pelgas), näiteks alkoholism ja sellesse hääbumine; vana ihuarst oli selle „köharohuga” ka Leino pohmelust ravinud. Või siis „veidramat koomitsat ei ole maapind iial kandnud” (139).

Kuivõrd palju huvitavam on pärast „Kilpkonna ja õlgmarssali” lugemist võtta kätte Saarikoski tellisepaksune luulekogu („Luuletused”, 2012, Tuum) või ka tema proosakogu „On või ei ole. Euroopa serval. Bretagne’i päevik” (e.k. 2007, Varrak). Nö taustauuringud on tehtud, nüüd jääb vaid tunda, nautida, avastada, mõtiskleda… Valge lehena ma Saarikoskit enam lugeda ei saa, olgu see siis eelis või puudus.

Millest ma pärast seekordset lugemiselamust veel mõtlesin… Et raamatukoguhoidjana kõnnin iga päev riiulite vahel mööda sadadest ja sadadest raamatutest, mis on vaid hunnik tähti ja sõnu kaante vahel — kuniks (!) elus tekib moment või võimalus või vajadus need kaaned avada, ja — kui hästi läheb — toimub omamoodi plahvatus, maailm avardub mõõtmatult ning edaspidi tundub uskumatu, et said varem olla seda raamatut lugemata…

Annika Aas

Tuula-Liina Varis „Tahan tunda, et elan”

Tuula-Liina Varis „Tahan tunda, et elan” (2013, tlk. Piret Saluri, Loomingu Raamatukogu 2020/10-11)

Kes meist ei tahaks tunda, et elab… Aga selle raamatu kontekstis omandab see fraas hoopis teise tähenduse, teise varjundi. Tegelikult on isegi mõnevõrra veider tunne soomlanna raamatut soovitada, sest tegu on ikkagi valdavalt süngete teemadega: surm, lein, saatuse vingerpussid, abielu pimedam pool, alkoholism, (vaimu)haigused, argielu närusus, väline kuvand versus tegelikud tunded, valu ja kannatus. „Kas sa hüüad appi?”- „No ei hüüa, sest keegi ei kuule seda. /…/ Maailma palk on tänamatus.” (71) Helgemaid noote annavad armastus ja lootus, ehkki neid kipub olema vähevõitu või kalduvad nad kiiresti hääbuma. Paralleelid tekivad muidugi ka Eesti elu ja ajalooga; ka meil on näiteks pikalt olnud arusaam sellest, milline on „tõeline mees”: tõsine ja vaikne, mitte „psühholoogitseja”, vaid muret pigem viinaklaasi uputav.

Ma arvan, et raamat kõnetab pigem keskealist ja vanemat lugejat, kellel on juba piisavalt elukogemust, et mõista ja suhestuda. Lugeda tasub, sest tekst on huvitavalt komponeeritud, keeleliselt kujundlik ning annab hääle justnimelt naistele. Raamat koosneb justkui iseseisvatest novellidest, kuid samas on nad omavahel üht või teist pidi seotud; tegelased korduvad — laias laastus on see ühe suguvõsa lugu –, nad on kujutatud erinevates novellides erinevatel ajahetkedel (rõhuga 20. sajandil). Üldse on novellides palju ajas edasi-tagasi põiklemist, ning aimu annab sellest vahel ainult väike detailike. Ning pange tähele seda võrratut keelt (tõlge on muidugi samuti meisterlik): „Kõik oli pehkinud, viledaks kulunud, kokku varisemas. /…/ Viltuvajunud pliidikumm köögis rippus nagu nõrkenu silmalaug. /…/ Kui kased lehed langetasid, siis ma mõtlesin, et nad peaksid pikali viskama, talv otsa lume all lamama ja puhkama. /…/ Isa sobis sellesse koju hästi, ka tema oli risakil ja väsinud, ühtaegu peavalus ja närvid pingul. Ka isa ihukatted olid väsinud. Kottpükste tagumik rippus põlvini ja kui ta saapad jalast kiskus, varisesid saapavarred väsinult pikali. Villased sokid lamasid ta sängi kõrval nii otsalõppenult, et neist hakkas kahju.” (76) Keel on kohati taotluslikult arhailisem, et anda edasi sõjaeelset õhustikku.

Ehkki lood keskenduvad valdavalt naiste elule ja saatus(t)ele, nende elujõule, on tähtsal kohal ka vanemate-laste suhted, lapsepõlve mõju(d) ja isakuju(d). Väga põnev on lugedes tabada, et ühele ja samale asjaolule annavad erinevad tegelased erinevates novellides erineva hinnangu. Näiteks arvab Sylvia, et mehega laste kuuldes suguelu elada oli okei: „Kusagilt õpivad nad seda asja niikuinii, parem, kui õpivad kodus. Siis, kui isa ja ema seda teevad, see on ilus ja õige.” (45). Aga natuke hiljem, teises novellis, saame teada, et lapse arust oli see šokeeriv ja traumeeriv. Minu kui raamatukoguhoidja jaoks tuli ka üks asjakohane infokilluke: peoleo olevat raamatukogulind, kuna hõigub biblio:fiilioo. (86)

Tuula-Liina Varis (s.1942) oli kuulsa Soome luuletaja Pentti Saarikoski teine abikaasa ning pikalt tema varjus, kuid praegu (uskudes tõlkijat, Piret Salurit) on ta üks tuntumaid ja tunnustatumaid Soome kirjanikke. Tõlkija järelsõna juhatas mu suure huviga kohe ka järgmise (autori varasema) raamatu juurde: „Kilpkonn ja õlgmarssal” (1994, e.k. 1996), kus Varis kirjutab oma elust koos Saarikoskiga.

Annika Aas