Archive for the ‘Aas, Annika’ Category

Alain Mabanckou „Katkine Klaas”

Alain Mabanckou „Katkine Klaas” (Loomingu Raamatukogu nr 13-15/2019, tlk Ulla Kihva)

Kongo päritolu ja prantsuse keeles kirjutava Mabanckou teos on tõeline maiuspala kõikidele lugejatele inimestele. (Ehkki jah, väga konservatiivse lugeja, kes ootab ikkagi suure algustähega algavat ja punktiga lõppevat lauset ning roppustevaba teksti, võib Mabanckou raamat ka eemale peletada.) Nii palju viiteid teistele kirjandusteostele ei kohta vist kuskil mujal — selle õhukese raamatu kohta on neid mitusada, aga ärge ehmuge — need viited ei ole siin sugugi autori või jutustaja lugemuse ja eruditsiooniga eputamiseks, vaid nad on teksti loomulik osa ning teksti saab tõenäoliselt nautida ka ilma viiteid ära tundmata. Väike stiilinäide: „/…/kahjuks pole ma kirjanik /…/ ja sellepärast jätaks ma kirjutamise parema meelega andekatele ja üliandekatele, neile, keda mulle meeldis lugeda, kui ma veel lugesin lihtsalt selleks, et ennast harida, /…/ neile, kes laulavad elurõõmust, neile, kes võitlevad, unistavad väsimatult võitlusvälja laienemisest, neile, kes peavad pidu sinus eneses, neile, kes suudavad elada jumalaid hämmastades, neile, kes tulevad läbi ahermaa, neile, kes püüavad sinilindu, neile, kes parandavad elavaid, neile, kes laulavad maast, kus puudel pole varju, neile, kes reisivad öö lõppu, neile, kes kiikavad maailma ärklitoaga majast /…/” (lk 110).

Eriti palju äratundmisrõõmu pakub raamat prantsuskeelse kirjanduse tundjatele; remargi korras olgu öeldud, et raamatus on humoorikas viide ka 2020. a. kirjandusfestivali Prima Vistat külastava Jean Echenozi teosele „Ma lähen ära”. Vähemalt üks kirjanduslik tegelane ärkab lausa elule ning kohtub jutustajaga isiklikult, kuid jäägu see üllatuseks. Kultuuriliste ja poliitiliste vihjete äratundmine on muidugi boonuseks, aga raamatul on olemas ka sündmustik: nimelt on Kongo Vabariigis Pointe-Noire’i linnas asuva Tuulest Viidud Krediidi baari pidaja Kangekaelne Tigu andnud jutustajale, Katkisele Klaasile, vihiku ja käskinud selle täis kirjutada ning Katkine Klaas kuulabki baari värvikate kundede lugusid ja kribab neid üles, avades lõpuks natuke ka enda lugu, enda minevikku. Lugude jutustamise traditsioon on Aafrikas teatavasti väga tugev, ja mis see elugi muud on kui üks lugude kogu. Lood on enamasti traagilised, aga jutustamisviis üsnagi humoorikas: „/…/ ja üleüldse, kas Kraanitar lubaks minusugusel kaltsakal enda otsas ratsutada, ah, ja siis on veel üks suur tehniline probleem, ma arvan, et mu varustus pole piisav, olgem ausad, ja kui võtta arvesse Kraanitari kannikabilanssi, siis ma olen kindel, et mul läheks terve päev, et tema Madala Maa G-punkti otsida, ma jõuaks hädavaevu punkti B, ja siis jääks veel punktid C, D, E ja F /…/” (lk 61-2).

Väga hästi õigustab ennast teksti edasiandmine nö ühe hingetõmbena, alalõpmata veiniuimas oleva Katkise Klaasi suulise pajatusena, millest aimub nii jutustaja empaatilist isiksust, suurt lugemust kui isiklikku tragöödiat. Oma „latravat- ja patravat” jutustamisviisi põhjendatakse nii: /…/kui ma oleks kirjanik, siis ma paluks Jumalalt, et ta täidaks mind alandlikkusega, /…/ ainult sellisel tingimusel looks ma teoseid, milles on elu sees, aga ma räägiks kõike oma sõnadega, isevärki sõnadega, seosetute sõnadega, sõnadega, millel pole saba ega sarvi, ma kirjutaks seda, mida sülg suhu toob, ma alustaks kohmakalt ja ma lõpetaks kohmakalt, nagu alustanud olin, mul oleks kama kaks puhtast mõistusest, meetodist, foneetikast, proosast, ja mõte minu keele segapudru taga oleks lihtne, aga sõnadesse pannes kõlaks see segaselt, /…/ see oleks siis kirjutamine või elu, /…/ seesamune korralagedus on meie elu /…/” (lk 109).

Ehkki originaal alles lugemata, julgen väita, et tõlkija Ulla Kihva on hakkama saanud suurepärase tööga, aga kuna tõlkija järelsõnas möönab, et tõlgegi on mänguline ehk siis viidete puhul on eesti keelde tõlkimata teoseid asendatud nendega, mis olemas on, tekitab see veelgi suurema huvi ka originaali piiluda. Igal juhul on selles „saba ja sarvedeta” teoses väga palju elu sees ning olles ise Kongo naaberriigis Kamerunis neli kuud elanud, arvan, et väga autentselt kujutatud elu.

Annika Aas

Karl Ove Knausgård „Minu võitlus” I-VI

Karl Ove Knausgård „Minu võitlus” I-VI (1. „Surm perekonnas”, 2. „Armunud mees”, 3. „Poisipõlvesaar”, 4. „Tants pimeduses”, tlk Sigrid Tooming, 5. „Some Rain Must Fall”, 6. „The End”)

Kui ma selle Norra kirjaniku suurteose, kuueosalise „Minu võitluse” sarja, ükskord läbi sain (1.-4. osa eesti keeles, 5.-6. osa inglise keeles), siis kohe täitsa huviga arvutasin kokku leheküljed — ja neid tuli 3699. Võib-olla fantaasia- ja ulmekirjanduse lugejaid selline lehekülgede arv ei heiduta — selles žanris on mahukad teosed pigem reegel kui erand –, aga minul võttis sarja läbimine ikka suure osa aastast, välistades palju muud kirjandust ning lubades enda kõrvale vaid õhukesi luulekogusid. Aga see oli seda väärt! Ma pole veel kunagi ühtegi raamatut lõpetades tundnud autoriga sellist lähedust, justkui ma tõesti teaksin teda, mõistaksin teda. Samas tean, et see tunne on omamoodi petlik, sest autor, kes küll kirjutab sellist hüperautobiograafilist ja siirast teksti ning avab ennast väga palju, on tegelikult pigem inimpelglik tüüp, kes ei loo kergelt uusi sõprussuhteid.

Mis on Knausgårdi (ing k Knausgaardi) fenomen? Miks on ta lausa kurikuulus, „sensatsiooniline” ja miks on teda nii palju materdatud? Ta kirjeldab väga-väga ausalt, viimse kui ebameeldiva detailini, oma elu ja oma lähedaste elu, kasutades valdavalt õigeid nimesid, nii et kõik isikud raamatutes on äratuntavad. See tõi talle kaasa Norra ja Rootsi ühiskonna poolt valusa vastulöögi, sest meedia noppis rõõmuga üles just kõige kurioossemad seigad, kõige räpasemad detailid — tema isa koleda alkohoolikusurma, Karl Ove suhted oma nais(t)ega ja tüdruksõpradega, vägistamissüüdistuse, abielurikkumise jms. Tema isavend väitis, et ta valetab ja ähvardas teda kohtuga. Rääkimata kõigist neist raamatutes kujutatuist, kellele mingid osad raamatust mõjusid üllatuse või lausa šokina, mõned palusid oma nime ära muuta või mõne seiga välja võtta. Minule omakorda mõjus šokina, kuidas ühiskond ja meedia nopib üles eelkõige ja/või ainult negatiivse, jättes tähelepanuta kõik selle, mis raamatutes positiivset on — ja seda pole vähe. Kas mees, kelle naine kannatab aeg-ajalt bipolaarse käitumishäire (ehk maniakaalse depressiooni) all, kelle õlul on pidevalt kolme väikese lapse kantseldamine, kodune majapidamine, poeskäimine, söögitegemine ja kes kõige selle kõrvalt jaksab/tahab siiski hommikuti kell 4 (!!) ärgata, et jõuaks ka kirjutada, ei vääri siis kiitust, lugupidamist, vähemalt mõistmist? Lugeja, kes ka ise maadleb väljakutsega ühildada lastekasvatamine töötamise ja koduse majapidamisega ning samal ajal hoida ka oma paarisuhet, tunneb kindlasti pidevat deja vu’d. Naerda saab vahel, muide, ka, eriti lastega seotud olukordades.

Karl Ove on lihtne, ekslik inimene (nagu me kõik), kuid erakordne on tema oskus läbi kirjapandu elustada argipäeva. Kirjutada näiteks dialooge, mis mõjuks täiesti autentse ja usutavana, pole ju sugugi lihtne, samuti kirjeldada oma tundeid, mõtteid, kahtlusi, mis mõjuks isiklikult, kuid samal ajal ka üldiselt; luua seoseid teiste suurteostega, autoritega, arutleda tõe ja fiktsiooni vahekorra üle, mõtiskleda isaduse ja ühiskonna kahepalgelisuse, kirjanduslike tabude üle… Väga põnevaks teeb sarja just see, et kui autor kirjutab viimast osa, on esimesed raamatud juba ilmumas või ilmunud ning möll tema ümber hoogu kogumas. Saab näha, kuidas toimib ühe autori eneseregulatsioon ja -tsensuur: millest on autor nõus taganema, millest mitte. Kuigi autor ise võtab oma sarja viimases osas kokku lakooniliselt: „Knausgaard had become a trademark, a logo /…/ And it wasn’t the books I had written, because they were pretty run-of-the-mill—two sons who bury their dead father and a frustrated father of small children who strips himself naked for the reader /…/” (6.rmt, lk 1019) ei ole see pelgalt tema isa või tema abielu lugu, vaid pigem ühe autori, ühe mehe kujunemise lugu, koos hämmastava eneseanalüüsiga. Viimases osas mõjus siiski natuke üleliigsena tema pikk essee Hitlerist, kelle peateosega ta jagab oma sarja pealkirja, aga selle võib soovi korral ka vahele jätta või diagonaalis läbi lugeda. Sarja kuuest raamatust kõige vähem meeldis mulle kolmas, tema lapsepõlvelugu, mis tundus (eriti teiste osadega võrreldes) natuke võlts ja punnitatud.

Annika Aas

Maja Lunde „Mesilaste ajalugu”

Maja Lunde
Mesilaste ajalugu. Hoiatusromaan elust ilma mesilasteta
(tlk Kalle Kroon, 2019)

Algul vaatasin, et ah, nii paks raamat ja veel mesilastest kah, vist ei hakka lugema… Aga kui kord juba lugema hakkasin, siis enam pidama ei saanud. Kolm minajutustajat kolmest erinevast ajaperioodist räägivad mitte ainult mesilaste, vaid nendega koos ka inimeste minevikust, olevikust ja tulevikust, sest inimeste elu on nendest usinatest tolmeldajatest sõltuvuses palju suuremal määral kui me igapäevaselt tajume. Kolme lugu ühendab mitte ainult mesilaste teema, vaid ka näiteks vanemate ja laste suhted ning lapse (otseses või kaudses mõttes) kaotamise teema.

Tao on 3-aastase poja ema, kes elab düstoopilises maailmas aastal 2098 — ilma mesilasteta maailmas mitukümmend aastat pärast kollapsit, kus inimesed ise peavad puude otsas ronima ja õisi tolmeldama, kus toidulaud on äärmiselt kesine (põhiliselt riis) ning metropolidest on saanud kummituslikud tondilinnad. Eelkõige innustab Taod eesmärk anda oma pojale parem haridus ja parem elu kui tal endal.

George on mesinik Ohios aastal 2007, mil mesilaste massiline väljasuremine hakkab alles hoogu koguma. Veel läheb tal kõik hästi ning ta loodab oma üliõpilasest pojast Tomist endale mantlipärijat, aga Tomil on hoopis teised plaanid ja unistused. Siiski saab hiljem just Tomist tähtis lüli mesilaste (aja)loos.

William on kaheksa lapse isa ja läbikukkunud teadlane Inglismaal aastal 1852, kellel on suured lootused oma ainsale pojale Edmundile, kuid kes tegelikult hoopis tänu oma vanimale tütrele Charlotte’ile töötab välja kaasaegse mesitaru, jäädes selle patenteerimisega siiski hiljaks. Tema jooniseid hakkab hiljem kasutama George Ameerikas.

Miks see raamat on just „hoiatusromaan”, mitte lihtsalt ulme, väljamõeldis, fantaasia? Sest põhjus-tagajärg seoseid kirjeldades näitab autor meile ühte võimalikku — ja üpris usutavat — tulevikustsenaariumi, milles inimesed on ise süüdi. Ei mingisugust kokkupõrget komeediga või salajast tapjabakterit, vaid ainuüksi inimeste endi isekus, hoolimatus, kasuahnus, rumalus. Mürgid ja pestitsiidid, kliimamuutused, domineerivad üheviljakultuurid viivad ühel hetkel paratamatult katastroofini. „Inimkond arenes tohutu kiirusega, mesilased ei jõudnud sammu pidada. Nad kadusid.” (372) Kuid ilma tolmeldajateta jäävad ka hiigelsuured põllud sööti, viljapuud viljadeta, koduloomad söödata, lõpuks ka inimesed toiduta. Loodusega kooskõlas elamiseks peaks inimene eralduma omaenese loomusest, „/…/tõeline haritus seisnes selles, kuidas trotsida omaenese loomust.” (36) Ja küsimuste küsimus on — kas me tahame ja suudame seda…?

Norra autori Maja Lunde (s. 1975) kodulehelt võib lugeda, et raamat on planeeritud esimese osana neljasest kliimateemalisest tsüklist. Norra keeles on ilmunud ka tsükli teine raamat pealkirjaga „Blå” (e.k. sinine), mis räägib veest.

Annika Aas

Mirko Bonné „Heledam kui päev”

Mirko Bonné „Heledam kui päev” (2017, e.k. Piret Pääsuke 2019)

Naljakas, et kui jõuad keskikka, siis tundub, et kõik raamatud räägivad keskeakriisist. Või räägivad nad siiski hoopis armastusest, kui tsiteerida üht eelmist raamatusoovitajat? Bonné raamat räägib mõlemast, ja veel palju-palju rohkemast. Raamat kisub kaasa, on ühest küljest justkui mõnus suvine meelelahutaja, teisest küljest aga kutsub just rahulikule mõtisklusele, isegi mõne lõigu ülelugemisele. Vabalt võib lõppu jõudes ka otsast peale alustada—raamat on nii rikas, et avanevad uued tahud.

See on tegelikult nelja noore inimese sõpruse lugu, mis kisub totaalselt kiiva siis, kui mängu tuleb armumine, iha, armastus. Lugu kadunud lapsepõlvest ja lapsepõlve kaduvusest. Nelja nooruki, Raymund Merzi, Moritzi, Floriane ja Ingeri „salaaed” on üks metsistunud aed sarasmaal, Hamburgi äärealadel, aga nii nagu sellest aiast saab ükskord asfaldiga kaetud parkla, tabab täielik muundumine ka nende sõpruskonda. Lapsepõlve süütuse lõpuga saavad alguse igat sorti valed ja petmised (nii teiste kui iseenda…). Ning alles paarikümne aasta pärast hakatakse neid suhteid uuesti revideerima.

Kui ma üritan tekkinud suhete sasipuntra lühidalt kokku võtta, siis kõlab see nagu Mehhiko seebiooper (Raymund armastab Ingerit, aga Inger valib Moritzi, mistõttu Raymund lepib Florianega, kes omakorda armastab Moritzit…), aga uskuge, Bonné kirjeldab seda kõike palju usutavamalt ja köitvamalt. Raamatu viimane kolmandik annab põneviku mõõdu välja, kus mängu tulevad nii lapse- kui maalirööv, aga päris lõpp on siiski lausa ootamatult romantiline, lastes peaaegu et–keset maalilist Prantsusmaa loodust–ühel kaunil maalil tegelikkuseks saada.

Üks tore kokkusattumus… Kui Bonné esines mullusel Prima Vistal, siis tänavu külastas festivali belgia autor Jean-Philippe Toussaint. Üks kuulaja tuli pärast belglase esinemist paluma mitte autogrammi, vaid seda, et autor kirjutaks tema (vanasse) passi kõige ilusama prantsuskeelse sõna ning selleks sõnaks oli autori arvates „lumière” (valgus). Bonné tekstis on valgus äärmiselt olulisel kohal. Eks iga lugeja tõlgendab selle tähendust ja tähtsust enese jaoks ise, aga Raymundi jaoks tundub valgus (sarasmaa aias, Camille Corot’ nisupõllumaalil, vaksali klaashallis või mujal) sümboliseerivat turva- ja õnnetunnet, soojust ja siirust, mis on argipäeva rutiini keskel kuhugi kaduma läinud ja mis väärib nüüd lõpuks taasotsimist. „Keegi ei saa peita ennast valgusesse, ainult lapsed saavad” (217), arvab Raymund, ja küsib endalt, kas ka täiskasvanuna saab säilitada siirust? On seda üleüldse võimalik säilitada? Kas on mõtet keskealise mehena oma tõelist armastust püüdma hakata või… „kas polnud veelgi kohutavam ettekujutus, et Inger ja tema elavad koos, ja kõik kordub, ka nende juurde saabuvad tavapära, rutiin, vastumeelsus, harjumus, üksluisus, passimine, auru väljalaskmine?” (146).

Lisaks valgusele on raamatus oluline roll putukatel, eriti herilastel. Inger maalib ühel eluperioodil tohutuid herilasepilte ning Raymund imetleb herilasi, kirjutab neist artikleid. Herilase elu on küll lühike, kuid iga sekund sellest elatakse n-ö täie ette. „Herilased tekitasid temas piiritut imestust. Mida rohkem ta kiletiivaliste kohta luges, seda enam ta veendus, et nii nagu tema, tunnevad nemadki hirmu, halastust ja iseäralikku poolehoidu omataoliste vastu; ilmsest oli see mingit laadi südamlikkus, õrnus nagu pihtide vahel. /…/ Liikuvus, painduvus, nõtkus—need on põhilised punktid herilase eksistentsis, kus iga sekund loeb tingimatu elavus /…/” (138-9). Raymund igatseb samuti iga keharakuga veel ELADA, tunda, ja nii saabki sellest ka otsingu, rännaku lugu.

P.S. Soovitan kindlasti üles otsida tekstis palju mainimist leidnud Camille Corot’ maal „Nisupõld Morvanis”, mis on google’is hõlpsasti leitav („Wheat field in the Morvan region”).

Annika Aas

Wolfgang Herrndorf „Miks me varastasime auto“

Wolfgang Herrndorf „Miks me varastasime auto“ (2010, e.k. Terje Loogus 2018)

Juba aastaid on noortekirjanduse tõlgete hulgas domineerinud tõlked inglise keelest ja ausalt öeldes kipuvad need lõpuks üsna üheülbalised tunduma. Seetõttu mõjub saksa autori Wolfgang Herrndorfi läbimurdeteos nagu sõõm värsket õhku. Et ainuüksi 200 leheküljele võib nii palju ära mahtuda! Olla ühtaegu äge ja naljakas roadmovie’lik seiklusromaan ja samas käsitleda naljatleva kergusega hulka lihtsamaid ja raskemaid teemasid: inimeste erinevused ja eelarvamused, sõprus ja armastus, väline versus sisemine veetlus, koolitarkus versus reaalne elu, rassism, vaesus ja alkoholism, jne jne.

14-aastane Maik Klingenberg on pärit pealtnäha rikkast ja korralikust perest ning käib ühe Berliini gümnaasiumi 8. klassis, kus ta on nö hall hiireke, keda keegi ei märka, sh ka imekaunis Tatjana, kellesse Maik salamisi armunud on. Ühel päeval ilmub klassi uus poiss — vene päritolu mongolisilmadega ja „asotsiaalse“ välimusega Tšikk, kellest saab jutustuse sündmustiku käivitaja. Nimelt selgub, et Maiki ema on alkohoolik ning sel ajal, kui ta nädalatepikkusel võõrutusravil viibib, sõidab isa armukesega puhkama, jättes Maiki üksi koju. Maiki ukse taha ilmuv Tšikk „laenatud“ helesinise Lada Nivaga suudab Maikile selgeks teha, et temagi on ära teeninud ühe pisikese „puhkusereisi“ ning Tšiki ettepanekul suunduvad nad Valahhia poole (mitmetähenduslik sõna, mis tähistab nii piirkonda Rumeenias kui lihtsalt kolgast). Siit algabki seikluslik ja tragikoomiline teekond, mille sisse mahub mitmeid värvikaid tegelasi, õnnetusi ja õnnelikke pääsemisi, nalja ja kurbust, viljapõlde, prügimägesid ja kaevandusi.

Maik satub järsku niivõrd teistsugusesse keskkonda, et see tundub talle paralleelmaailmana, või õigemini tundub talle nüüd kogu varasem elu ja teoreetiline kooliteadmine paraja paralleelmaailmana. Õpitu tuleks vast isegi kasuks, kui oskaks seda natukenegi rakendada. Tšiki puhul on muidugi vastupidi — praktika domineerib teooria üle, elu on õpetanud ellu jääma. Teekonnal õpivad mõlemad.

Maiki suureks üllatuseks selgub, et veidra kesta all on inimestel hea süda ja võhivõõrad inimesed aitavad neid mitmest pöörasest olukorrast välja. „Väiksest saati on isa mulle õpetanud, et maailm on paha. Maailm on paha ja inimene on ka paha. Ära usalda kedagi, ära mine võõrastega kaasa ja nii edasi. Seda olid rääkinud mulle vanemad, seda olid rääkinud mulle õpetajad ja televiisor rääkis seda ka. /…/ Ja võib-olla oli see ka õige ja inimene oli 99 protsenti paha. Aga imelik asi oli see, et Tšikk ja mina olime reisil kohanud peaaegu ainult seda ühte protsenti, kes polnud paha.“ (176) Huvitav küll, aga ühel hetkel ei tea Maik enam sedagi, kas ta on endiselt armunud kaunitarist klassiõesse Tatjanasse või hoopis prügimäel kohatud räpasesse ja haisvasse, aga nutikasse ja otsekohesesse Isasse.

Kohati tundub nendega juhtuv tõepoolest väga filmilik, sest situatsioonid on grotesksed ja karakterid meeldejäävad, sündmustik kiiresti arenev. Autor suudab lugejale elavalt silme ette manada püssiga vanamehe kummitusmaastikuna mõjuva kaevanduse serval, poiste kokkupõrke sigasid vedava veoautoga või hoopiski Maiki joobes ema, kes koos kõikvõimaliku mööbliga basseini kargab. Maik ise oma perekonnale hinnanguid ei anna, aga lugeja mõikab, et pealtnäha korralik pere on seestpoolt üsna mäda. Alkohoolikust ema jätab isegi sümpaatsema mulje kui kinnisvaraärikast isa, kes on parajalt kahepalgeline, rassistlik ja agressiivne. Ema moto on: „Esiteks, kõigest saab rääkida. Ja teiseks, mida inimesed arvavad, on kuradi ükspuha.“ (25) Maik järgib õnneks ema, mitte isa, õpetussõnu ning jääb politseinike ja kohtunike ees ausa versiooni juurde, mitte ei aja kogu süüd Tšiki kaela.

Raamat valiti Eesti Lastekirjanduse Keskuse poolt 2018. a. parimate noorteraamatute hulka. 2014. a. avaldati romaani lõpetamata järg, mis on kirjutatud prügimäel kohatud tüdruku Isa vaatepunktist. Lõpetamata aga seepärast, et autoril diagnoositi 2010. a. pahaloomuline ajukasvaja ning kolm aastat hiljem sooritas ta 48-aastaselt enesetapu.

Annika Aas

Jean-Philippe Toussaint „Television”

Jean-Philippe Toussaint „Television” (1997, ing k 2004)

Ma ei julgeks selle belgia juurtega Korsikal elava ja prantsuse keeles kirjutava autori raamatut soovitada igaühele. See on raamat gurmaanidele, kirjandusgurmaanidele. Neile, kes ei otsi raamatust tingimata põnevat süžeed või mõnusat meelelahutust, vaid naudivad kaunist keelekasutust, peent huumorit, peidetud eneseirooniat, pikalt ja mõnuga keerlevaid lauseid.

Autorilt on eesti keelde tõlgitud neli teost, ka tema kuulsa Marie-tsükli kaks esimest romaani on eesti keeles olemas („Armastajad” ja „Põgenemine”), käesolevat varasemat romaani on siiski võimalik lugeda vaid prantsuse või inglise keeles ning ta võib pakkuda Toussaint’i varem lugenuile üllatuse.

Kui Marie-tsükliga muutus autori tonaalsus melanhoolsemaks, siis selles, üsnagi autobiograafilises romaanis on palju rohkem kergust, huumorit, situatsioonikomöödiat. Mitte nö tordiga-näkku huumorit, vaid asjaolude kokkusattumisest tekkivaid veidraid-totraid olukordi; mõnel puhul saab ikka mõnuga naeru pugistada või uskumatult pead vangutada. Kasvõi olukord, kus äsja stipendiumi saanud ja Berliini Titianist uurimustööd kirjutama tulnud minajutustajal paluvad naabrid oma puhkuse ajal korralikult lilli kasta, jättes kirjanikule detailsed kirjalikud juhised, ent boheemlasliku suhtumisega kirjanikule meenub see tähtis ülesanne mitme nädala pärast ning surevate või suretatud taimede tragikomöödia päädib naabrite naasmisel sõnajalaga külmkapis. Samuti saab hea fantaasiaga lugeja elavalt ette kujutada situatsiooni, kus porgandpaljas kirjanik Halensee pargis järve ujuma hakkab minema ja kohtub (täies riides) diplomaadiga, talle stipendiumi määranud sihtasutuse juhiga ning peab jupp aega viisakat seltskondlikku vestlust arendama, loobudes kutsest lõunasöögile ettekäändel, et ta peab ju tööd tegema.

Jah, see tema pidev „töötegemine” on järjekordne pilklik nali, sest konkreetse uurimustöö kirjutamiseni ta kunagi ei jõuagi. Ta tunnistab ka ise, et mingist tööst mõtlemine ja rääkimine on tunduvalt mõnusam, kui selle töö tegelik teostamine. „Once again, it seemed, I was discovering the truth of the rule /…/, which was that the chances of seeing an idea through to completion are inversely proportional to the time you’ve spent talking about it beforehand. For the simple reason /…/ that if you’ve already extracted all the pleasure from the potential joys of a project before you’ve begun it, there remain, by the time you get down to it, only the miseries of the act of creation, its burdens, its labors. (lk 29)

Aga mis on raamatul pistmist televisooniga? Nimelt otsustab minajutustaja televiisori vaatamisega lõpparve teha (ehkki mitte päris resoluutselt, vaid just talle omasel pehmelt koomilisel moel — talle on jällegi tähtsam sellest faktist rääkimine, selle üle mõtisklemine kui konkreetne tegu) ning arutleb siin-seal ühiskonna televisiooni-sõltuvuse üle, tuues välja raamatute ülimuslikkuse ja televisiooni pealiskaudsuse ning rõõmustades seega eriliselt minusugust lugejat, kellel pole juba 24 aastat televiisorit olnud. „For where books, for instance, always offer a thousand times more than they are, television offers exactly what it is, its essential immediacy, its ever-evolving, always-in-progress superficiality.” (95)

Tohutult nauditav on minu jaoks jutustaja eneseteadlik, kergelt eneseirooniline hääl, tongue-in-cheek huumor ehk tõsise näoga naljaviskamine. Ainult üks näide. Sattudes kohvikus hommikust süües noore naise kõrvale, mõtliskleb minajutustaja: „I was about to attack my soft-boiled egg, but there was no hurry, no hurry. Eating a soft-boiled egg never shows you to your best advantage. So experienced with women. So savvy.” (104)

Kui plaanid peavad, siis saab autorit oma silmaga kaeda juba sellekevadisel Prima Vistal.

Annika Aas

Carolina Setterwall „Loodame parimat”

Carolina Setterwall „Loodame parimat” (2018, tlk Heidi Saar, 2019)

Põhjamaade romaani sarjas ilmunud Carolina Setterwalli debüütromaan on varjamatult autobiograafiline, aga mitte lihtsalt lineaarselt jutustatud, vaid väga põnevalt üles ehitatud struktuuriga. Nimelt esitatakse vaheldumisi kaks erinevat ajajoont aastast 2009 ja 2014, mis lõpuks omavahel kokku saavad, nii et paralleelselt kulgevad Carolina ja tema mehe tutvumise-armumise-lapsesaamise lugu ning Carolina ja tema poja elu pärast mehe ootamatut surma. Ehk teisiti öeldes, suhte arenemise lugu kõrvuti leinaga toimetuleku looga.

Olles Carolinaga eakaaslased, ning samas mõlemad ka elukaaslased, tütred, õed, sõbrad, pakkus raamat mulle väga palju samastumisvõimalusi — palju äratuntavaid mõtteid-tundeid seoses oma lähedaste, laste või tööga. Mõneti on Carolina tõdemused ju isegi trafaretsed — ja siiski nii tõesed. „Mõtlen, kuidas ma sinusse armusin ja kohe seejärel hakkasin vinguma nende omaduste kallal, tänu millele ma sinusse armusin. Mõtlen, kuidas ma püüdsin sind pidevalt muuta. Mis inimene ma küll olen, armun inimesse ja hakkan tema isikuomadustele vastu töötama. Mõtlen kõigile kordadele, kui sina tahtsid pidurdada, aga mina andsin gaasi.” (lk 173)

Mõistetav, kui mitte heakskiidetav, on ka Carolina tormamine uude suhtesse vähem kui kaks aastat peale mehe surma — üksinda last kasvatades ei jää vajaka mitte ainult füüsilisest lähedustundest, vaid ka lihtsalt võimalusest suhelda teise täiskasvanud inimesega, ajada täiskasvanute juttu, omada oma aega… Rõõm kahjuks ei kesta kaua, ning vastu tuleb võtta raskeid otsuseid. Sa võid ju olla hea planeerimisoskusega, edukas ja hästi hakkama saav töötav naine, aga esiteks, ideaalseid inimesi ei ole, ning teiseks, elu kipub tegema omad plaanid.

Vist üheski raamatus pole ma kunagi näinud nii palju vastamata küsimusi. „Mis mul viga on, et tahan armusuhtes hakkama saada plaani järgi? Mis mul viga on, et tahan vabandada mehe ees, kes ähvardas mu maha jätta? Mis mul viga on, et sind samamoodi ähvardasin? Mis mul viga on?” (lk 326). Carolina peas ringi keerlevad küsimused tekitavad lugedes vahetu kaasaelamise tunde: lugeja saab justkui koos Carolinaga raskeid teemasid peas ja südames läbi hekseldada, tõmmates tõenäoliselt paralleele sarnaste olukordadega enda elus. Tunnistan siiski, et ehkki mõistsin enamikku Carolina käitumismotiive, ei suutnud ma lõpuks päriselt mõista tema otsust, mis puudutas tema kõhus kasvavat last.

Setterwalli raamat meenutas mulle hiljuti loetud rootslase Tom Malmquisti raamatut „Igal hetkel oleme veel elus” ja mõneti ka Maylis de Kerangali „Parandada elavaid”, mis puudutavad samuti surma ja leina, süü ja kahjutunde, aga kõige enam hakkamasaamise, edasimineku teemasid. Ükski neist raamatuist ei jäta, hoolimata raskest teemast, lõpuks lootusetuse tunnet, ja usun, et Carolinale pakkus raamatu kirjutaminegi juba tõhusat teraapilist toimet. Vahel on asjad vaja lihtsalt välja öelda-kirja panna, et mõista, kuidas minna edasi.

Annika Aas