Lydia Sandgren “Kogutud teosed”

Lydia Sandgren “Kogutud teosed” (Eesti Raamat 2022, tlk Ene Mäe, 686 lk)

No nii, kui 5ndaks jaanuariks on selle aasta Suur Romaan juba loetud, siis mis edasi…??

Muide, mis teile kangastub, kui kuulete sõnapaari “kogutud teosed”? Kas, nagu mulle, pea terve lauditäis Tammsaare kogutud teoste musta-valgekirjuid selgu iga nõukaaegse kodu raamaturiiulis?

Jah, Rootsi autori Lydia Sandgreni Augustpriseti pälvinud teose pealkiri on mõnevõrra eksitav, sest ehkki tegu on ligi 700-leheküljelise raamatuga, pole tegu kaugeltki tema kogutud teostega, vaid hoopis debüüdiga. Kogu lugemise aja ei saanud ma peast mõtet, et autor on minust aasta noorem, kuid avaldanud oma esikteosena nii küpse, huvitava ja laiahaardelise romaani, mis lugedes hetkekski tüütuks ei muutunud; ei sundinud kordagi mõnda lõiku või lehekülge “diagonaalis” lugema, vaid hoidis pinget lõpuni välja. Autori eruditsioon ja suur lugemus on ilmselge, raamat on täis viiteid filosoofidele, teistele autoritele, kuid kõik see ei mõju sugugi kelkimisena, vaid tekst ja mõte voolab vabalt ja loomulikult. Keeleline sujuvus on kindlasti ka hea tõlke teene.

Aga millest see tellise mõõtu raamat siis räägib? Kõlab ehk banaalsena, aga põhiteemadeks on sõprus, armastus, vananemine, üksindus, eneseteostus, karjäär ja püüdlused, kirjutamise, kirjastamise ja kunsti maailm. Peategelasteks on Göteborgis elav, kohe viiekümneseks saav kirjastaja Martin Berg ning tema parim sõber, kunstnik Gustav Becker. Nii nende eludele, sõprusele kui suhetele paneb pitseri Martini naise – ja ühtlasi Gustavi muusa – Cecilia ootamatu lahkumine abikaasa ja laste juurest. Martin ei suuda ka aastaid hiljem naise kadumisega kuidagi leppida, aga kui tema lootus naisega taaskohtuda on passiivne, siis nende 20-aastane tütar Rakel hakkab ühel hetkel aktiivselt ema jälgi ajama. Mingit kriminaalset või ehmatavat süžeepööret ei tule, seega krimižanri austajad võib-olla pettuvad, aga minu meelest on lummav just see aeglase arusaamise tekkimine kellegi käitumismotiividest. Emadus ja eneseteostus võivad olla üksteist välistavad ning emadus ei pea olema endastmõistetav valik.

Suur lisaboonus minu jaoks oli loovisikute püüdluste, pettumiste ja raskuste usutav kujutamine, pidev balansseerimine andekuse ja edu ning läbikukkumiste, tühjusetunde ja küündimatuse piirimail; samastumisvõimalus tegelastega, kelle jaoks on sõna vägi elus nii oluline. ”Talle [Rakelile] oli senimaani mõistatus, kuidas inimesed, kes ei loe, eluga toime tulevad.” (576)

Teos on ülesehituselt üsna traditsiooniline, ei ole mingit trikitamist erinevate jutustajahäälte või stilistikaga, kuid pinget lisab see, et jutustus pole kronoloogiline, vaid põimib erinevaid ajajooni, tõmmates alles päris lõpus otsad kokku. Raamatu tüsedus pakkus lugemisel erilist mõnu ja lohutust–just teadmine, et lugemist jätkub veel mõneks ajaks ning pole karta raamatu läbisaamist (teate ju küll seda tunnet: ühest küljest ootad, et raamat läbi saaks, et teada, kuidas lugu lõppeb, aga teisalt tahad, et see lugemise mõnu üha jätkuks ja jätkuks…).

Ja tagasi raamatu suurejoonelise pealkirja juurde, mis osutub hoopiski irooniliseks. “Need ongi Martin Bergi kogutud teosed. Poolelijäänud romaanid ja novellid. Mõne lehekülje järel liiva jooksnud esseed. Hale draamakatsetus. Lugematud märkmikud. Terved kuhjad paberilehekesi /…/. Poolikud lood. Lookatsetused. Katsed avada suu, et midagi öelda, leidmata sõnu.” (685-686).

Annika Aas

Valérie Perrin „Lilledele värsket vett“

Valérie Perrin „Lilledele värsket vett“ (tlk. Pille Kruus, Tänapäev, 2022)

Kui on olemas midagi niisugust nagu „prantslaslik“, siis Valérie Perrini raamat võiks just selline olla. „Lilledele värsket vett“ on elegantne ja nukkerrõõmus romaan, kust ei puudu suured teemad nagu armastus, elu ja surm ning läbiva sümbolina (surnu)aed kui millegi lõpp — ja millegi uue algus. Teemaderingi või meeleolu poolest meenutas see raamat mulle natuke aastatetagust suurt lemmikut — David Foenkinose „Mälestusi“.

Raske on raamatu sisust rääkida ilma, et liiga palju ära ütleks, aga lühidalt on tegu keerulisest lapsepõlvest tulnud keskealise Violette’iga, kes esialgu töötab raudteevahina ehk manuaalse tõkkepuu haldajana, kuid kellest hiljem saab kalmistuvaht ehk ühe väikelinna armsa surnuaia eest hoolitseja. Romaanis põimuvad mitmed lood — Violette’i enda minevik ja olevik, tema abielu ja võõrandunud suhe Philippe Toussaint’iga, Violette’i suhe politseikomissari Julien Seuliga, Julien’i ema Irene’i ja Gabriel Prudent’i lugu. Oma rolli mängivad ka väiksemad lood — kalmistule maetavate inimeste ja/või nende matuste omad.

Violette’i tabab elu jooksul mitu kaotust, kuid üks on neist rängim. Jutustus jälgib tema tervenemise teekonda, milles mängib olulist osa tutvumine kalmistuvahi ja tervendaja Sashaga, kellel õnnestub katkist ja leinavat Violette’i nakatada armastusega oma pisikese surnuaia ja üleüldse aiaharimise ja kasvatamise vastu. Õitsvast surnuaiast ja saagikast peenramaast saab kui elu ja elamise ülistus. „Mulle meeldib elu anda. Külvata, kasta, saaki koristada. Ja igal aastal otsast peale alustada. Ma armastan elu sellisena nagu see parasjagu on. Päikseline. Mulle meeldib tegelda elu alustaladega.“ (198)

Läbivad teemad on üksildus ja valu ning küsimus, kas elu saab uuesti alustada. Pikka aega Violette sellesse ei usu: „Sest elu ei ole võimalik uuesti alustada. Võtke paberileht ja rebige see tükkideks, te võite ju tükid uuesti kokku liimida, aga rebimiskohad, kortsud ja kleeplint jäävad ikka näha,“ mille peale Sasha nendib: „Hea küll, aga kui tükid on uuesti kokku kleebitud, siis saate ju sellele lehele jälle kirjutada.“ (201)

Violette teeb oma tööd hingega. Ta kogub ja säilitab kõiki matusekõnesid ja nö matuselugusid, väärtustades iga inimese elu ja mälestust. „Miski on surmast veel tugevam — lahkunute mälestus elavate mälus.“ (56) Raamatus on ka nö väike krimilugu või püüd traagilisele sündmusele süüdlast leida, kuid minu meelest on muud liinid sellest olulisemad. Terve plejaad meeldejäävaid karaktereid toob — valdavalt melanhoolsele toonile — juurde kergust ja humoorikust. Lisaks ülalmainituile näiteks kolm hauakaevajat, kellest üks kõneleb ainult Elvis Presley laulusõnadega, isa Cedric, kellega vaielda taevase ja maise armastuse üle, ja mitmed kassid.

Iga peatükk algab motoga, milleks on hauakirjad, tsitaadid mõnest kirjandusteosest või laulust (mõned allikad on joonealuse märkusena ka ära toodud), nii et raamatut võib nautida ka muusika saatel. Loomulikult läksin kohe peale viimaste ridade lugemist raamatukokku laenutama John Irvingi romaani „Siidrimaja reeglid“, kahtlustades või lootes, et see — Violette’ile väga oluline, elumuutva tähtsusega raamat — annab Perrini teose lugemiseks ühe lisakihi. Aga kuna Irvingi teos on veel paksem kui Perrini oma, siis jäävad need tähelepanekud mõneks teiseks korraks.

Kui Perrini romaanil üldse mõni puudus on, siis ehk võib talle isegi liigset ilu(lemist) ja poeetilist hillitsetust ette heita. Aga päris sentimentaalseks pisarakiskujaks ta õnneks ikkagi kätte ei lähe, vaid püsib hea maitse (loe: prantslasliku sarmi) piires. Sobib hästi suvelugemiseks ning tekitas (senisest veelgi suurema) soovi reisida Prantsusmaale. „Lilledele värsket vett“ on prantsuse autori teine romaan, mis tõlgitud juba enam kui kolmekümnesse keelde ning millest sai 2020. aastal Itaalias enimmüüdud raamat.

Annika Aas

Mariana Leky „Mida siit näha võib“

Mariana Leky „Mida siit näha võib“ (2017, tlk Katrin Kaugver, Varrak, 2022)

Saksa kirjaniku Mariana Leky (s. 1973) romaan ei anna ennast kohe kätte, aga mida edasi, seda rohkem näha — ja tunda! — võib. See on üks ääretult soe raamat, mis paneb taas uskuma headusesse ja inimeste kokkukuuluvusse. Ükskõik, kui veidrad on tegelased (igaüks oma veidrustega!), vajavad nad üksteist ja suudavad üksteisele toeks olla. Mõnes mõttes on tegu „vanaema“-romaaniga, nagu neid varemgi on kirjutatud, kus kõige tugevam, silmapaistvam karakter on vanaema. Luisel, kes on romaani alguses 10-aastane, on olemas ka ema ja isa, aga just vanaema Selma ja tema sõber (ja salajane austaja) optik on need, kelle armastus, hool ja elutarkus Luise kasva(ta)misel määravaks osutuvad. Optiku sõnu Luisele võiks igaüks oma südames kanda:

Sinu elus saab olema hetki, kus sa küsid endalt, kas sa oled üleüldse midagi õigesti teinud /…/. See on täiesti normaalne. See on ka üks väga raske küsimus. /…/ Aga see on küsimus, millele on vastus olemas. Enamasti kerkib see küsimus üles hilisemas elus /…/, kui asi on sealmaal, kui see küsimus üles kerkib ja sulle midagi kohe pähe ei turgata, siis tuleta meelde, et sa oled oma vanaema ja minu väga õnnelikuks teinud, nii õnnelikuks, et sellest piisab terveks eluks selle algusest kuni lõpuni. (165)

Romaani teises osas on Luise 22-aastane neiu ja raamatu lõpuks juba 35-aastane naine. Igal eluperioodil tabab teda mingi katsumus või katastroof, aga vanaema ja optiku vankumatu tugi aitab ta kõigest üle. Väikeses külakogukonnas on teisigi meeldejäävaid karaktereid (Luise isa, kes jätab pere, et hakata maailmaränduriks, inimesti vältiv ja suitsiidne noor naine Marlies, esialgu kurjuse, siis usklikkusega silma torkav Palm, jt), kelle üksindusele või üksildusele saab lõppkokkuvõttes palsamiks ikkagi kogukondlik kokkukuuluvustunne. „Keegi pole üksi, niikaua kui ta saab veel öelda „meie“ /…/“ (239).

Lisaks vanaema-liinile ja teistele eriskummalistele pere- või kogukonnaliikmete suhetele, on raamatus oluline osa armastuslool. Kui te mõtlete, et kas saab veel kuidagi armastusest originaalselt kirjutada, kui sellest nii-nii palju on kirjutatud, siis jah, saab! See on üks ilus lugu, mis on seotud ühe budistliku munga ja 10 aasta jooksul kirjutatud rohkem kui 700 kirjaga.

Me võisime armastusega teha mida iganes. Me võisime teda hästi või halvasti varjata, me võisime teda enda järel lohistada, võisime ta üles tõsta, kanda teda läbi kõigi maailma maade või peita lilleseadesse, me võisime ta mulda pista ja taevasse lennutada. Armastus tegi kõik selle kaasa, kannatliku ja paindlikuna, nagu ta oli, kuid teda millekski muuks ümber muuta me ei saanud. (195)

Mitte ainult raamatu sisu ja atmosfäär ei paita hinge, vaid ka selle kujundlik keel: „Kinninööritud tõde oli olnud rampraske ja üüratu, ja oli seda ikka veel, aga hea oli näha, et optik jaksas seda peopesal hoida“ (64). Ainult üks tõlkija valik jäi häirima: „kõrvalkulu“ — kui see oli saksa keeles Nebenkosten, siis oleks võinud ehk rääkida „kommunaalkulu(de)st“? Aga see on tõesti pisiasi.

Raamatus on ka mõnevõrra maagilisust, on tähenduslikke unenägusid ja okaapisid, on seintelt kukkuvaid asju, kuid nendest elementidest maagilisem on viis, kuidas lugu on jutustatud ning meeleolu, mis lugedes tekib.

Annika Aas

Tommi Kinnunen „Ei öelnud, et kahetseb“

Tommi Kinnunen „Ei öelnud, et kahetseb“ (tlk Jan Kaus, Varrak, 2022)

Ei saa öelda, et kahetsen Tommi Kinnuse romaani(de) lugemist, kuigi sõjateemaga kokkupuutumine on raske nii kirjanduses kui elus. Juba Kinnuse esikromaan „Nelja tee rist“ (e.k. 2015) oli väga meeldejääv debüüt. Käesolev raamat, „Ei öelnud, et kahetseb“ on veelgi meeldejäävamate karakteritega mõjus rännakuromaan, mis meenutas kohati ka Cormack McCarthy postapokalüptilist ja sünget isa-poja rännakut romaanis „Tee“. Juba see, et meesautor on ette võtnud kirjeldada just naiste rännakut ja naiste olukorda sõjas ja sõjajärgses ühiskonnas, on üllatav ja kiiduväärt.

Tegu on naistega, kes on Teise maailmasõja ajal läinud või sattunud sakslaste teenistusse ning nüüd, kui sõda lõppenud ja sakslased lüüa saanud, peavad leidma oma tee Norrast tagasi koju Soome. Kerge ei ole see rännak ei füüsiliselt ega vaimselt ning varakevadise Põhja-Soome maastiku maalilisus ja trööstitus peegeldab naiste siseilmas toimuvat. On märjad jalad, on külm ja on nälg, on miinidega pikitud teeservad, õhku lastud sillad, on häbi, hirmu ja hüljatuse tunded, kuid kohati ka vabanemise rõõm ja lootusrikkus. Kõige rohkem hakkavad naiste erinevused, tugevused ja nõrkused, ilmnema siis, kui grupp jaguneb kaheks — pooled naised jäävad maha piiripunkti ning ülejäänud viis otsustavad läbi tundmatu maastiku edasi rühkida. Kes on ettevõtlikum ja särtsakam, kes kipub loobuma või virisema, kes oskab ka halvast olukorrast endale alati kasu lõigata. Kõige rohkem keskendub lugu keskealisele Irenele, kuid aeg-ajalt avanevad ka teiste naiste minevikud ja mõtted.

Karmid olud sunnivad tegema karme valikuid ning kõige vanema naise Aili saatus läheb kindlasti hinge nii rändavatele naistele kui lugejaile. Aili vaatleb oma nooremaid kaaslasi ja mõtiskleb: „Mida teadsid nemad küll vananemisest, kas nad mõistaksid seda, kuidas sa märkad, et enam pole jaksu? Noored kipuvad alati elu liialt usaldama. Nad polnud veel ärganud sellesse hommikusse, kui pannakse imeks, et kuhu küll kadus käte jõud ja jalgade energia. Noorus oli Ailis ikka veel olemas, aga selle peale oli kasvanud mitu kihti vanust.“ (123)

Maale, kus piima ja mett voolaks, naised loomulikult ei jõuagi, ja ega nad seda ootagi. Sõda ei lahku kunagi jälgi jätmata. Kui metsikus looduses olid omad katsumused, siis inimestega kokku puutumine tekitab uusi probleeme. Naisi peetakse sakslaste litsideks, neid häbistatakse ja alandatakse. See, mille Irene eest leiab ja millise otsuse langetab, jäägu lugejale avastada, aga minu jaoks oli Irene otsus ühtaegu üllatav ja … täiesti mõistetav. Mõne teekonna puhul ei ole võimalik tagasi jõuda, vaid ainult edasi minna. Elu on kui jõgi, mis „ei püsi kaua aega ühesugune, vaid voolab mujale kohe, kui sellega harjuma hakkad“. (251)

Annika Aas

Sayaka Murata „Inimene helendavast klaaskastist“

Sayaka Murata „Inimene helendavast klaaskastist“ (2016, e.k. Maret Nukke 2021)

Tänapäeva Punase raamatu sarjas on lühikese vahega ilmunud kaks nooremapoolse (kuna nad on minu eakaaslased, keeldun ma ütlemast „keskealise“) jaapani autori teost, mis mõlemad käsitlevad töö teemat: Sayaka Murata „Inimene helendavast klaaskastist“ ja Kikuko Tsumura „Ei ole olemas lihtsat tööd“ (tlk Ülle Jälle, 2021). Jaapan on ju teada-tuntud tugeva töökultuuriga maa ning seda need raamatud ka tõestavad — mõlema teose jutustajad on kolmekümnendates naisterahvad, kelle eraelust me väga palju teada ei saa (õieti nagu põlegi teist…), aga see-eest saame mõndagi teada nende tööelust.

Kui Tsumura raamatu peategelane on läbi põlenud ametis, kus ta töötas ülikooli lõpetamisest saadik ning nüüd otsib võimalikult lihtsat tööd, kus ei peaks palju mõtlema, siis Murata raamatu minajutustaja ongi sellise töö leidnud — ta on 18ndast eluaastast saati töötanud Smile Marti keti minipoes „tunnitasulisena“, mis on ühiskonnas väga madalalt hinnatud karjäärivalik. Poes töötatud 18 aastaga on temast saanud väga kompetentne töötaja, kes on ise oma elu ja tööga rahul, kuid peab pidevalt pingutama, et piisavalt „normaalne“ näida. „Normaalne“ oleks teha „tõelist“ karjääri ja/või leida mees, või vähemasti omada mingeidki armusuhteid, kuid Keiko ei tunne selleks vähimatki vajadust.

Sotsiaalne surve on siiski väga tugev ja viib ka ootamatute sammudeni. Nö normist hälbiva ühiskonnaliikme saatuse võtab tabavalt kokku teise sotsiaalse hälbija, töötu Shiraha mõttekäik: „Sellel, kes kogukonnale kasu ei too, pole mingit privaatsust. Kõik trambivad oma saabastega tema eraellu sisse. Need, kes kogukonda ei panusta ühel või teisel moel, kas abielludes ja lapsi soetades või küla eest välja astudes ja raha teenides, on teisitimõtlejad. Seepärast kogukond alati sekkubki teiste asjadesse“. (79)

Raamatus on ka hüsteeriliselt naljakaid kohti, eriti lõpu poole, mil Keiko ja Shiraha ühiskondlikule survele alla vannuvad — tegelaste keelekasutus hakkab viitama sellele, et kui tuleb olla karja liige, siis ongi tegu loomadega: „söögi“ asemel tuleb kasutada sõna „sööt“ ja „seksimise“ asemel „paaritumine“. Keiko tõdeb mõnevõrra heitunult: „Miskipärast jäi mulle mulje, et inimkonna hüvangu nimel oleks parem, kui me Shirahaga ei paaritu. Ma tundsin pisut kergendust, sest mul polnud seksuaalsuhteid olnud ja mõte seksist tundus mulle ebameeldiv ja vastuvõetamatu. Ja ma otsustasin olla ettevaatlik, et kanda oma geene kenasti kogu elu kaasas, ilma neid kusagile laiali laotamata, et siis surres neist lahti saada. Langetasin sellise otsuse, aga mu hinges valitses suur segadus. Lahendus oli küll käes, aga mida senikaua oma eluga peale hakata?“ (116-7)

Smile Marti minipoe („mugavuspoe“ või jaapani keeles kombini) helendavast klaaskastist sai minu jaoks kogu ühiskonna sümbol, kus kõik on äärmiselt standardiseeritud ja omal kohal, kus miski ei tohi normist hälbida ning kõik on hästi nähtav ja jälgitav. Teistpidi paljuütlev on aga Tsumura raamatu pealkiri, sest tõepoolest — ka kõige „lihtsam“ või monotoonsem töö nõuab siiski nii mõtlemisvõimet kui inimlikkust, seega võiks iga pühendunud töötegija olla väärtustatud. Muide, nii Murata kui Tsumura raamat on võitnud Jaapani ühe hinnatuma, Akutagawa kirjanduspreemia.

Annika Aas

Agneta Pleijel „Kaksikportree“

Agneta Pleijel „Kaksikportree“ (2020, tlk Anu Saluäär, 2021)

Mulle üldiselt ei meeldi lugeda elulugusid, välja arvatud kunstnike ja kirjanike omad. Agneta Pleijel on 81-aastane rootsi kirjanik, kes on kirjutanud romaani maailmakuulsast krimiautorist Agatha Christiest (1890-1976) ja maailmakuulsast austria maalikunstnikust Oskar Kokoschkast (1886-1980). Samas ei saa öelda, et see on kummagi või mõlema elulugu, pigem on see mõtisklus elust, surmast, kunstist.

Üpris vastumeelselt nõustub eakas Kokoschka, kes juhtub olema oma naisega Londonis, maalima portree — samuti eakast — Agatha Christiest, kes nõustub enese portreteerimisega veelgi suurema vastumeelsusega, portree idee tuleb nimelt Christie lapselapselt. Kuue maaliseansi jooksul, mis ei kulge küll kõik ühtviisi sujuvalt, saavad kaks kuulsat loojat lähedasemaks ja avavad isegi selliseid tahke oma minevikust, mida nad pigem oleks varjanud. Härra Kokoschka on proua Christiega esialgu päris hädas, sest Christie on äärmiselt kinnine ja sõnaaher, kuid, nagu väljendub Kokoschka, on portree „kahe inimese koostöö“ ja „katse tabada isiksust“ (107) — ei saa maalida head pilti inimesest, kellest sa midagi ei tea. Raamat avab rohkem Kokoschkat kui Christiet, aga paljastab siiski ühe väga murrangulise perioodi Christie elus.

Kokoschka puhul meeldivad mulle kõige rohkem tema mõtted kunstist ja kunsti olemusest („/…/ inimene on alati ühes oma loomingu nurgas olemas“, 156) , aga ka vananemisest. Christie elutarkus tuleb eelkõige ühest valusaimast kogemusest ta elus — mehe truudusetusest ja lahutusest. Tõenäoliselt on võti, kuidas jõuda elus tõelise eneseteostuse — ja sellega koos ehk ka (maailma)kuulsuseni — kätketud Christie ütlusesse: „Tee ainult nii, nagu sa tahad /…/, pole vaja küsida“ (24).

Kokkuvõttes jõuavad kaks vana inimest, kes mõni aeg tagasi olid teineteisele tundmatud ning maali-projekti suhtes üsna negatiivselt meelestatud, teineteise elusündmuste mõtestamiseni ja isegi teatud lohutuse või lahenduse pakkumiseni. Kui proua Christie küsib härra Kokoschkalt, kus on inimene siis, kui ta keset oma elu ära on, vastab Kokoschka: „Äraolek /…/ võib sisaldada teravdatud kohalolekut. Alateadvus tegeleb tähtsamate asjadega. Äraolek on pimendatud ruum, kus elu suunda muudab. Äraolekule on minu jaoks sageli järgnenud tähtsad elumuudatused.“ (185-6)

Kui maal on valmis ning kumbki oma elu juurde naasnud, jätkavad nad kirjasõpradena ja teineteise toetajatena. „Vananemine polegi nii hull,“ kirjutab Oskar Agathale. „Alles siis hakkad eristama mustrit“ (194). Raamatu alguses saame valminud portreed (1969) ka näha, see annab aimu Kokoschka stiilist ning vihjab, et jutustus põhineb tõestisündinud lool (loe: maalil). Christie ise kommenteerib portreed talle omaselt humoorikalt: „Olen saanud tohutu suure nina /…/. See jätab igal juhul mulje, et ma olen keegi, kas pole?“ (193)

Annika Aas

Miriam Toews „Kõik mu mured mannetud“

Miriam Toews „Kõik mu mured mannetud“ (2014, tlk Triin Tael, Hea Lugu 2021)

Kanada autori Miriam Toewsi (s. 1964) raamat oli mu tänavuse aasta üks suuremaid lugemiselamusi. Tsiteerides klassikuid — sai nutta ja sai naerda. Igal juhul on autoril imeline oskus kirjutada rasketest teemadest nii, et kaetud on kogu spekter traagikast iroonia ja huumori erinevate varjunditeni.

Tutvume kahe väga erineva, aga väga lähedase õega, Elfriede ehk Elfi ja Yolanda ehk Yoliga. Elfriede on maailmakuulus pianist, kellel on armastav mees ja ilus kodu — kõik õnneks vajalik?! –, aga kes üle kõige tahab surra. Yoli aga mehest lahutamas rahaprobleemidega kahe teismelise lapse ema, kes kõigest väest püüab oma õde elus hoida. „Elf tahtis surra ja mina tahtsin, et ta elaks, ja me olime vaenlased, kes teineteist armastasid“ (lk 37).

Õdede kujunemist on mõjutanud nende üleskasvamine pisikeses konservatiivses Winnipegi linnakeses mennoniitide kogukonnas, mille karmid ja meestekesksed reeglid tekitasid õdedes protesti ning tugevdasid ühtekuuluvust veelgi. (Mennoniidid on Hollandi preestri Menno Simonsi asutatud protestantlik vabakirik, mille liikmed asusid tagakiusamise vältimiseks ümber Venemaale ja Põhja-Ameerikasse). Yolanda sõnutsi „[m]enno kosmoloogias käibki nii. Pojad pärivad rikkuse ja annavad selle oma poegadele ja nende poegadele edasi, ja tütred ei saa mitte sittagi. Aga meil, Vaestel Nõbudel, on täiesti suva, välja arvatud siis, kui me oleme abiraha peal, pankrotis, näljas, ei saa oma lastele lahedaid ketse osta või nende ülikooli õppemaksu tasuda või endale helikopteri maandumisplatsiga erasaarel hiiglaslikku neljandat maja osta. Aga mis siis, meil, Tüdrukuteliini järeltulijail, ei pruugi oma tuuletõmbusega kodudes olla rikkust ja korralikke aknaid, aga vähemalt on meis raev, ja sellega, härrased, paneme veel impeeriume püsti“ (201).

Lisaks õdedele on raamatus veel teisigi selgelt välja joonistatud, tugevaid karaktereid, näiteks õdede ema, lausa pulbitseva elutahtega värvikas naisterahvas, ning sama sitke ja optimistlik tädi, „vanade mennonniditädikeste Iggy Pop“ (205). Õdede ema oma sünkmusta huumoriga kujunes lausa mu lemmikuks — kui loo lõpu poole ostab Yoli laguneva maja ja kirjeldab emale, et maja on saastatud järve lähedal, kiilutud matusebüroo, vaimuhaigla ja tapamaja vahele, siis kommenteerib ema „[i]gaühele meist midagi“ (238). Lisaks emale ja tädile annavad raamatu toonile kergust ka Yoli teismelised lapsed, kes seetõttu, et ema pidevalt Elfi eest hoolitseb, peavad suurlinnas omapäi hakkama saama. Mis paneb Yoli iroonitsema: „Mu telefon aina surises, sõnumid meestelt, kes tahavad lahutust, ja lastelt, kes tahavad, et ma kiidaksin heaks alaealiste seksi ja tapaksin kahe tuhande miili kauguselt sipelgaid“ (167).

Kas kannatused ja veresaun, mille mennoniidid Venemaal üle elasid, võivad mõjutada järgnevaid sugupõlvi? Kas depressioon ja enesetapumõtted võivad olla päritavad? Suguvõsas on nimelt teisigi enesetappe, ka õdede isa on rongi ette hüpanud. Ja kas on vaja teist inimest iga hinna eest elus hoida või on õigem lasta tal minna, isegi kui see tundub kujuteldamatult valus? Kas enesetapule kaasa aitamine võib mingis olukorras olla mitte kuritegu, vaid heategu? Pole just mõnusad küsimused, millele vastust otsida, aga siiski küsimused, mida vahel ei saa vältida. Ja võib-olla siis, teatud kompromissina, on võimalik jõuda sellise vastuseni: „/…/ hurraa, see on tõsi, elul pole mõtet, aga mis sest, ja nüüd, kus ma seda tõesti tean ja seda on mulle kinnitatud ja ma võin selle mõtte otsingud lõpetada, saan ma edasi elada!“ (84)

Annika Aas

Johanna Venho „Esimene naine. Romaan Sylvi Kekkosest”

Johanna Venho „Esimene naine. Romaan Sylvi Kekkosest” (tlk Kai Aareleid, Varrak 2021)

Johanna Venho romaan on küll lugu Sylvist president Urho Kekkose kõrval ja varjus, aga selle puhul lummas mind pigem kuidas, mitte millest. Raamat on kirjutatud äärmiselt tundliku sulega (loe: klaviatuuriga) ning kujutab Sylvi Kekkost (1900-1974) väga tõetruult, usutavalt (isegi nii usutavalt, et vahepeal unustad end arvama, et tegu ongi Sylvi kirjutatud romaaniga). Tihtipeale on Sylvi mõtted nii selgelt ja hästi sõnastatud, et toimivad lausa aforismidena, samas ei mõju raamat siiski pelgalt aforismikogumikuna.

Urho Kaleva Kekkonen (1900-1986) on Soome kõige kauem ametis olnud president, nimelt aastatel 1956-1982. Tutvumise hetkel töötas Sylvi masinakirjutajana, kuid hiljem kujunes temast kirjanik ning tema poolt 1949.aastal kodus kokku kutsutud kirjandussalongis käisid koos mitmed hiljem kuulsaks saanud loovisikud. Johanna Venho toob lugejani Sylvi mõtted augustist 1966, kui Sylvi on just kaotanud hea sõbra, kirjanik Marja-Liisa Vartio, ning vajab sõbra leinamiseks üksindust ja vaikust. Ta sõidab oma suvekoju, kus sirvib oma vanu päevikuid ning mõtiskleb sellistel teemadel nagu sõprus, üksindus, abielu, armastus, vananemine, emadus, kuulsa isiku kõrval elamine, püüdlused, lootused ja nende luhtumine. Kohati kujuneb see sisemonoloog lausa väitluseks oma kadunud sõbrannaga.

Raamatusse on pikitud ka mõned skulptor Essi Renvalli häälega räägitud peatükid. Skulptor nimelt töötab Sylvi kuju kallal, aga näeb sellega kurja vaeva, sest see ei taha kuidagi edeneda. Need peatükid, mis esialgu tekitasid minus ümberlülitumisraskusi, heidavad Sylvile vajaliku kõrvalpilgu, nö täienduse Sylvi minajutustusele. Näiteks arvab Essi, et Sylvi „alahindab ka neid pooli endas, mis on rafineeritud ja arenenud. Võimalik, et inimene muutub selliseks, kui elab kogu aeg nii võimsa kuju varjus. Naisena mehe varjus.” (93)

Isu tekitamiseks mõned Sylvi tabavad mõtteterad erinevatel teemadel:

Abielu ja armastus: „Ma ei saa abielust aru, ma ei kuulu abielu pooldajate hulka. /…/ ma ei tea ainsatki pikka liitu, kus üks osapool ei oleks teise arvelt närbunud.” (lk 36)
„Tuleb olla piisavalt lähedal, et teine sind ära ei kaotaks, ja piisavalt kaugel, et iseennast ära ei kaotaks.” (157)

Emadus: „Emadus on territoorium, kust ükski naine endisena tagasi ei tule, kuid mõned kaotavad end sinna tervenisti.” (71)

Vananemine: „Inimene, kes ei lepi sellega, et aeg möödub, on kurb vaatepilt. Et oma olemasolust märku anda, kulutab aeg teda kaks korda hullemini.” (171)
„Kui olla surmale lähemal kui sünnile, pole üldse tarvis mõelda, mis on ees. Tuleb vaadelda praegust hetke ja rohkem kõike seda, mis on siiani toonud.” (47)
„Vananemine on kohanemine sellega, mida ei oleks endast kunagi uskunud.” (12)

Naise elu: „Naise kolm elu /…/. Esimene, milles tasapisi õpitakse armastama iseennast ja teist inimest; teine, milles — kui niimoodi läheb — tuuakse ilmale uusi inimesi, kedratakse nad enda sees valmis ja turgutatakse jalule, see pikk ja pöörane teekond; ning siis see kolmas, kust näeb igas suunas.” (214)

Sõprus: „Sõprust ei sünni võrdväärse andmiseta.” (21)

„Esimene naine” on Venho (s. 1971) neljas romaan, mis oli nomineeritud 2019. a. ilukirjanduse Finlandiale. Autoriga on lootust kohtuda juba septembris kirjandusfestivalil Prima Vista.

Annika Aas

Hanne Ørstavik „Armastus”

Hanne Ørstavik „Armastus” (1997, e.k 2021 Sigrid Tooming)

Kas järgnev on pigem lugemissoovitus või -hoiatus? Kindlasti hoiatus neile lugejaile, kes arvavad, et „elu on niigi raske” ning väldivad kurbade raamatute lugemist. Sest see raamat on VÄGA kurb.

Hoolimata „paljutõotavast” pealkirjast. Ja eriliselt raske on seda arvatavasti lugeda lapsevanemail, kes — üllatus-üllatus! — armastavad oma lapsi, hoolivaid neist, kipuvad neid pahatihti isegi ära hellitama. Samas on see siiski väga meisterlikult kirjutatud ja üles ehitatud teos — väike, aga jubedalt mõjus. Seega soovitus neile, kes tõsist teemat ei pelga ning naudivad kirjanduses põhjamaist jahedust ja keelelist täpsust.

„Armastus” räägib loo kohe-kohe üheksaseks saavast Jonist ja tema emast Vibekest, kes on hiljuti kolinud kaugesse ja külma Põhja-Norra asulasse. Sama kauge ja külm on ema-poja vaheline suhe. Ema ei evi oma poja suhtes justkui mingeid sooje tundeid, poeg on pigem segav faktor, või enamasti lihtsalt ema jaoks nähtamatu. Isegi hetkel, kui ema poja pead paitab ja nimetab teda kõige kallimaks Joniks (lk 18), jääb ta emotsionaalselt kaugeks ning mõtleb sekund hiljem juba hoopis oma küünelakist. Samas kui poeg otsib ja igatseb ema lähedust, mõtleb oma saabuvast sünnipäevast ning kujutab ette, kuidas ema talle kooki küpsetab või talle kauaigatsetud rongi kingib. Poja sünnipäev ei tule emal aga kordagi pähegi. Mitmel puhul oleks ema ja poja roll otsekui ära vahetatud: kui poiss plaanib mööda kärekülma asulat ringi käia, et müüa spordiklubi loosipileteid, siis ema samal ajal mängib tivolis loosimängu; kui poeg muretseb, et emaga on avarii juhtunud, pikutab ema juba mõnusasti voodis…

Mõlemad ju otsivad armastust, aga erinevast kohast — poeg otsib ja ootab ema armastust, ema aga unistab hoopis romantilisest suhtest. Poisi sünnipäeva eelõhtul lahkuvad ema ja poeg mõlemad erinevatel eemärkidel kodust ning nende teekonnad kulgevad kõrvuti justkui paralleelsetel rööbastel rongid, mille teed kunagi ei ristu. Nimelt on jutustus vormiliselt üles ehitatud nii, et ema ja poja lood vahelduvad pidevalt, äkitsi, lausa poole lõigu pealt, mis esialgu tekitab kerget segadust, siis aga kasvatab ärevust ja pinget lõpuni välja. Kohati tekitavad ettetulevad olukorrad lausa hirmujudinaid, lugejana hakkad kartma mingeid perverte või „koletisi” — aga ei, ainus koletis on just see, kellest seda kõige vähem võiks oodata ning kes peaks olema kõige lähedasem.

Kui eelnev jutustus seda veel ei suutnud, siis raamatu lõpp rebib lihtsalt südame lõhki. (Et mitte liialt palju ette ära öelda, jätan tsiteerimata, aga kohutavkurb — ja keeleliselt võrratu — on see…)

Norra autor Hanne Ørstavik (s. 1969) on kirjutanud kümmekond romaani; eesti keeles on varem ilmunud ka tema romaan „Kirikuõpetaja” (2010). „Armastus” valiti 2006. aastal viimase 25 aasta parimate norra raamatute seas 6. kohale.

Annika Aas

Piret Raud „Kaotatud sõrmed”

Ma ei ole üldiselt suur lühiproosa lugeja, aga mõned auhindadele nomineeritud teosed saab vahel ikka huvi pärast läbi loetud ning Piret Raua kevadiselt rohelise, autori illustratsioonidega kogumiku puhul ei pidanud tõesti pettuma. Mõjub lausa kingitusena, et ka täiskasvanutele mõeldud raamat võib olla nii kaunilt kujundatud. (Muide, ääremärkusena, kui Piret alles hakkas lasteraamatuid kirjutama-illustreerima, siis mulle tema stiil absoluutselt ei meeldinud — oma peas nimetasin seda isegi „kolestiiliks” –, aga aastatega on minust kasvanud tema omanäolise, detailitäpse ja krutskitega stiili hindaja. „Juurtega aed” ja ka käesolev teos tunduvad mulle lausa võrratud.)

Juba raamatu pealkiri on äärmiselt intrigeeriv. Rääkimata nimiloost endast, kus minajutustajal hakkavad sõrmed ükshaaval ära kaduma, lihtsalt niisama. Enamik lugusid on paraja kiiksuga, sisaldades mingit fantastilist või müstilist elementi, ning toonilt pigem nukrapoolsed, vahel ka vaikimisi traagilised. Raud puudutab just seda inimhinge mustemat poolt: kadedust, solvumisi, rumalust, madalat enesehinnangut, pettumusi ja kättemaksu, enese otsimist ja kaotamist. Mulle läks väga südamesse lugu „Meie aed”, kus lapse annet peetakse ühiskonda sobimatuks veidruseks ning see laps — sõna otseses ja kaudses mõttes — köndistatakse.

Õnneks ei ole lood üdini sünged ja masendavad, sest autor oskab teemasid käsitleda absurdi ja musta huumori võtmes ning suudab vahel lugejat ka täitsa ninapidi vedada. Näiteks loos „Ilus päev”, kus lugeja tõenäoliselt peaaegu kuni lõpuni välja arvab, et juttu on prügikastiinimestest, aga lõppu jõudes ootab üllatus missugune. Ja ometi räägib see jutt omal moel ka prügikastiinimestest. Selline kerge kahetimõistmise või mitmetitõlgendamise võimalus on paljudele Raua lugudele omane.

Kogumikus on kokku 13 lühijuttu, milles võib leida ühiseid jooni, kuid mis ei muutu üheülbaliseks ega tüütavaks, sest autor kasutab erinevaid hääli ja vaatepunkte; nii mõnigi lugu on edasi antud meesterahva vaatepunktist, ning üks hääl jõuab meieni suisa mulla alt. Arvatavasti selleks, et jutukogu ei jätaks lugejat liiga süngesse meeleollu, lõpetab autor miniatuuriga „Tramm”, kus jutustaja jälgib naervat armunud paari ja tõdeb: „Mingit lugu ma neist ei kirjuta, mõtlesin ma. Mingu neil pigem hästi. Lihtsalt hästi. Vabalt võib juhtuda, et lähebki.” (lk 173)

Vabalt võib juhtuda, et teilegi pakuvad Piret Raua lood ja illustratsioonid lugemisrõõmu ning mõtlemisainet.

Annika Aas