Archive for the ‘Aas, Annika’ Category

Wolfgang Herrndorf „Miks me varastasime auto“

Wolfgang Herrndorf „Miks me varastasime auto“ (2010, e.k. Terje Loogus 2018)

Juba aastaid on noortekirjanduse tõlgete hulgas domineerinud tõlked inglise keelest ja ausalt öeldes kipuvad need lõpuks üsna üheülbalised tunduma. Seetõttu mõjub saksa autori Wolfgang Herrndorfi läbimurdeteos nagu sõõm värsket õhku. Et ainuüksi 200 leheküljele võib nii palju ära mahtuda! Olla ühtaegu äge ja naljakas roadmovie’lik seiklusromaan ja samas käsitleda naljatleva kergusega hulka lihtsamaid ja raskemaid teemasid: inimeste erinevused ja eelarvamused, sõprus ja armastus, väline versus sisemine veetlus, koolitarkus versus reaalne elu, rassism, vaesus ja alkoholism, jne jne.

14-aastane Maik Klingenberg on pärit pealtnäha rikkast ja korralikust perest ning käib ühe Berliini gümnaasiumi 8. klassis, kus ta on nö hall hiireke, keda keegi ei märka, sh ka imekaunis Tatjana, kellesse Maik salamisi armunud on. Ühel päeval ilmub klassi uus poiss — vene päritolu mongolisilmadega ja „asotsiaalse“ välimusega Tšikk, kellest saab jutustuse sündmustiku käivitaja. Nimelt selgub, et Maiki ema on alkohoolik ning sel ajal, kui ta nädalatepikkusel võõrutusravil viibib, sõidab isa armukesega puhkama, jättes Maiki üksi koju. Maiki ukse taha ilmuv Tšikk „laenatud“ helesinise Lada Nivaga suudab Maikile selgeks teha, et temagi on ära teeninud ühe pisikese „puhkusereisi“ ning Tšiki ettepanekul suunduvad nad Valahhia poole (mitmetähenduslik sõna, mis tähistab nii piirkonda Rumeenias kui lihtsalt kolgast). Siit algabki seikluslik ja tragikoomiline teekond, mille sisse mahub mitmeid värvikaid tegelasi, õnnetusi ja õnnelikke pääsemisi, nalja ja kurbust, viljapõlde, prügimägesid ja kaevandusi.

Maik satub järsku niivõrd teistsugusesse keskkonda, et see tundub talle paralleelmaailmana, või õigemini tundub talle nüüd kogu varasem elu ja teoreetiline kooliteadmine paraja paralleelmaailmana. Õpitu tuleks vast isegi kasuks, kui oskaks seda natukenegi rakendada. Tšiki puhul on muidugi vastupidi — praktika domineerib teooria üle, elu on õpetanud ellu jääma. Teekonnal õpivad mõlemad.

Maiki suureks üllatuseks selgub, et veidra kesta all on inimestel hea süda ja võhivõõrad inimesed aitavad neid mitmest pöörasest olukorrast välja. „Väiksest saati on isa mulle õpetanud, et maailm on paha. Maailm on paha ja inimene on ka paha. Ära usalda kedagi, ära mine võõrastega kaasa ja nii edasi. Seda olid rääkinud mulle vanemad, seda olid rääkinud mulle õpetajad ja televiisor rääkis seda ka. /…/ Ja võib-olla oli see ka õige ja inimene oli 99 protsenti paha. Aga imelik asi oli see, et Tšikk ja mina olime reisil kohanud peaaegu ainult seda ühte protsenti, kes polnud paha.“ (176) Huvitav küll, aga ühel hetkel ei tea Maik enam sedagi, kas ta on endiselt armunud kaunitarist klassiõesse Tatjanasse või hoopis prügimäel kohatud räpasesse ja haisvasse, aga nutikasse ja otsekohesesse Isasse.

Kohati tundub nendega juhtuv tõepoolest väga filmilik, sest situatsioonid on grotesksed ja karakterid meeldejäävad, sündmustik kiiresti arenev. Autor suudab lugejale elavalt silme ette manada püssiga vanamehe kummitusmaastikuna mõjuva kaevanduse serval, poiste kokkupõrke sigasid vedava veoautoga või hoopiski Maiki joobes ema, kes koos kõikvõimaliku mööbliga basseini kargab. Maik ise oma perekonnale hinnanguid ei anna, aga lugeja mõikab, et pealtnäha korralik pere on seestpoolt üsna mäda. Alkohoolikust ema jätab isegi sümpaatsema mulje kui kinnisvaraärikast isa, kes on parajalt kahepalgeline, rassistlik ja agressiivne. Ema moto on: „Esiteks, kõigest saab rääkida. Ja teiseks, mida inimesed arvavad, on kuradi ükspuha.“ (25) Maik järgib õnneks ema, mitte isa, õpetussõnu ning jääb politseinike ja kohtunike ees ausa versiooni juurde, mitte ei aja kogu süüd Tšiki kaela.

Raamat valiti Eesti Lastekirjanduse Keskuse poolt 2018. a. parimate noorteraamatute hulka. 2014. a. avaldati romaani lõpetamata järg, mis on kirjutatud prügimäel kohatud tüdruku Isa vaatepunktist. Lõpetamata aga seepärast, et autoril diagnoositi 2010. a. pahaloomuline ajukasvaja ning kolm aastat hiljem sooritas ta 48-aastaselt enesetapu.

Annika Aas

Advertisements

Jean-Philippe Toussaint „Television”

Jean-Philippe Toussaint „Television” (1997, ing k 2004)

Ma ei julgeks selle belgia juurtega Korsikal elava ja prantsuse keeles kirjutava autori raamatut soovitada igaühele. See on raamat gurmaanidele, kirjandusgurmaanidele. Neile, kes ei otsi raamatust tingimata põnevat süžeed või mõnusat meelelahutust, vaid naudivad kaunist keelekasutust, peent huumorit, peidetud eneseirooniat, pikalt ja mõnuga keerlevaid lauseid.

Autorilt on eesti keelde tõlgitud neli teost, ka tema kuulsa Marie-tsükli kaks esimest romaani on eesti keeles olemas („Armastajad” ja „Põgenemine”), käesolevat varasemat romaani on siiski võimalik lugeda vaid prantsuse või inglise keeles ning ta võib pakkuda Toussaint’i varem lugenuile üllatuse.

Kui Marie-tsükliga muutus autori tonaalsus melanhoolsemaks, siis selles, üsnagi autobiograafilises romaanis on palju rohkem kergust, huumorit, situatsioonikomöödiat. Mitte nö tordiga-näkku huumorit, vaid asjaolude kokkusattumisest tekkivaid veidraid-totraid olukordi; mõnel puhul saab ikka mõnuga naeru pugistada või uskumatult pead vangutada. Kasvõi olukord, kus äsja stipendiumi saanud ja Berliini Titianist uurimustööd kirjutama tulnud minajutustajal paluvad naabrid oma puhkuse ajal korralikult lilli kasta, jättes kirjanikule detailsed kirjalikud juhised, ent boheemlasliku suhtumisega kirjanikule meenub see tähtis ülesanne mitme nädala pärast ning surevate või suretatud taimede tragikomöödia päädib naabrite naasmisel sõnajalaga külmkapis. Samuti saab hea fantaasiaga lugeja elavalt ette kujutada situatsiooni, kus porgandpaljas kirjanik Halensee pargis järve ujuma hakkab minema ja kohtub (täies riides) diplomaadiga, talle stipendiumi määranud sihtasutuse juhiga ning peab jupp aega viisakat seltskondlikku vestlust arendama, loobudes kutsest lõunasöögile ettekäändel, et ta peab ju tööd tegema.

Jah, see tema pidev „töötegemine” on järjekordne pilklik nali, sest konkreetse uurimustöö kirjutamiseni ta kunagi ei jõuagi. Ta tunnistab ka ise, et mingist tööst mõtlemine ja rääkimine on tunduvalt mõnusam, kui selle töö tegelik teostamine. „Once again, it seemed, I was discovering the truth of the rule /…/, which was that the chances of seeing an idea through to completion are inversely proportional to the time you’ve spent talking about it beforehand. For the simple reason /…/ that if you’ve already extracted all the pleasure from the potential joys of a project before you’ve begun it, there remain, by the time you get down to it, only the miseries of the act of creation, its burdens, its labors. (lk 29)

Aga mis on raamatul pistmist televisooniga? Nimelt otsustab minajutustaja televiisori vaatamisega lõpparve teha (ehkki mitte päris resoluutselt, vaid just talle omasel pehmelt koomilisel moel — talle on jällegi tähtsam sellest faktist rääkimine, selle üle mõtisklemine kui konkreetne tegu) ning arutleb siin-seal ühiskonna televisiooni-sõltuvuse üle, tuues välja raamatute ülimuslikkuse ja televisiooni pealiskaudsuse ning rõõmustades seega eriliselt minusugust lugejat, kellel pole juba 24 aastat televiisorit olnud. „For where books, for instance, always offer a thousand times more than they are, television offers exactly what it is, its essential immediacy, its ever-evolving, always-in-progress superficiality.” (95)

Tohutult nauditav on minu jaoks jutustaja eneseteadlik, kergelt eneseirooniline hääl, tongue-in-cheek huumor ehk tõsise näoga naljaviskamine. Ainult üks näide. Sattudes kohvikus hommikust süües noore naise kõrvale, mõtliskleb minajutustaja: „I was about to attack my soft-boiled egg, but there was no hurry, no hurry. Eating a soft-boiled egg never shows you to your best advantage. So experienced with women. So savvy.” (104)

Kui plaanid peavad, siis saab autorit oma silmaga kaeda juba sellekevadisel Prima Vistal.

Annika Aas

Carolina Setterwall „Loodame parimat”

Carolina Setterwall „Loodame parimat” (2018, tlk Heidi Saar, 2019)

Põhjamaade romaani sarjas ilmunud Carolina Setterwalli debüütromaan on varjamatult autobiograafiline, aga mitte lihtsalt lineaarselt jutustatud, vaid väga põnevalt üles ehitatud struktuuriga. Nimelt esitatakse vaheldumisi kaks erinevat ajajoont aastast 2009 ja 2014, mis lõpuks omavahel kokku saavad, nii et paralleelselt kulgevad Carolina ja tema mehe tutvumise-armumise-lapsesaamise lugu ning Carolina ja tema poja elu pärast mehe ootamatut surma. Ehk teisiti öeldes, suhte arenemise lugu kõrvuti leinaga toimetuleku looga.

Olles Carolinaga eakaaslased, ning samas mõlemad ka elukaaslased, tütred, õed, sõbrad, pakkus raamat mulle väga palju samastumisvõimalusi — palju äratuntavaid mõtteid-tundeid seoses oma lähedaste, laste või tööga. Mõneti on Carolina tõdemused ju isegi trafaretsed — ja siiski nii tõesed. „Mõtlen, kuidas ma sinusse armusin ja kohe seejärel hakkasin vinguma nende omaduste kallal, tänu millele ma sinusse armusin. Mõtlen, kuidas ma püüdsin sind pidevalt muuta. Mis inimene ma küll olen, armun inimesse ja hakkan tema isikuomadustele vastu töötama. Mõtlen kõigile kordadele, kui sina tahtsid pidurdada, aga mina andsin gaasi.” (lk 173)

Mõistetav, kui mitte heakskiidetav, on ka Carolina tormamine uude suhtesse vähem kui kaks aastat peale mehe surma — üksinda last kasvatades ei jää vajaka mitte ainult füüsilisest lähedustundest, vaid ka lihtsalt võimalusest suhelda teise täiskasvanud inimesega, ajada täiskasvanute juttu, omada oma aega… Rõõm kahjuks ei kesta kaua, ning vastu tuleb võtta raskeid otsuseid. Sa võid ju olla hea planeerimisoskusega, edukas ja hästi hakkama saav töötav naine, aga esiteks, ideaalseid inimesi ei ole, ning teiseks, elu kipub tegema omad plaanid.

Vist üheski raamatus pole ma kunagi näinud nii palju vastamata küsimusi. „Mis mul viga on, et tahan armusuhtes hakkama saada plaani järgi? Mis mul viga on, et tahan vabandada mehe ees, kes ähvardas mu maha jätta? Mis mul viga on, et sind samamoodi ähvardasin? Mis mul viga on?” (lk 326). Carolina peas ringi keerlevad küsimused tekitavad lugedes vahetu kaasaelamise tunde: lugeja saab justkui koos Carolinaga raskeid teemasid peas ja südames läbi hekseldada, tõmmates tõenäoliselt paralleele sarnaste olukordadega enda elus. Tunnistan siiski, et ehkki mõistsin enamikku Carolina käitumismotiive, ei suutnud ma lõpuks päriselt mõista tema otsust, mis puudutas tema kõhus kasvavat last.

Setterwalli raamat meenutas mulle hiljuti loetud rootslase Tom Malmquisti raamatut „Igal hetkel oleme veel elus” ja mõneti ka Maylis de Kerangali „Parandada elavaid”, mis puudutavad samuti surma ja leina, süü ja kahjutunde, aga kõige enam hakkamasaamise, edasimineku teemasid. Ükski neist raamatuist ei jäta, hoolimata raskest teemast, lõpuks lootusetuse tunnet, ja usun, et Carolinale pakkus raamatu kirjutaminegi juba tõhusat teraapilist toimet. Vahel on asjad vaja lihtsalt välja öelda-kirja panna, et mõista, kuidas minna edasi.

Annika Aas

Adam Kay „See teeb haiget: nooremarsti salajased päevikud”

Adam Kay „See teeb haiget: nooremarsti salajased päevikud” (2017, e.k Krista Kallis, 2018)

Adam Kay (s. 1980) on endine briti arst, kes sai üleöö kuulsaks, kui avaldas oma eelnevast töökogemusest humoorika, kuid samas ka mõtlemapaneva raamatu „See teeb haiget: nooremarsti salajased päevikud” (orig. „This is Going to Hurt”, 2017). Raamatu ilmumise ajaks oli Kay arstiameti maha pannud (raamat selgitab ka, miks see juhtus) ning töötab praegu koomiku ja telestsenaristina, ühtlasi kohandades oma raamatut BBC Two 8-osalise draamakomöödia jaoks. Raamatust sai üleöö suur bestseller ning jõudis 2018. aastal Ühendatud Kuningriigis müügiarvult 2. kohale. Samuti võitis raamat 2018. a. Rahvusliku Raamatuauhinna (National Book Award) aasta raamatu kategoorias.

On’s Kay raamat tõesti nii hea? Omas žanris arvatavasti küll, ehkki ma pole mingi komöödiažanri asjatundja. Teab mis kirjanduslikku sügavust ei tasu raamatust otsida, aga jah, raamat on naljakas: hea lõbus lugemine, mitme koha peal naersin ikka kohe kõva häälega. „Teine ime laste sünni juures on asjaolu, et võin nõjatuda tahapoole ja panna metallist sünnitustangid beebi pea ümber—rakendades kahekümne kilogrammi raskust tõmbejõudu, üldiselt paneb see mind higistama—ja beebi tuleb välja täiesti kenasti, selle asemel et tulla välja ilma peata nagu võiks arvata.” (lk 48) Vahel on autor pigem valusalt aus, aga seda ikka läbi huumoriprisma. Tasub lugeda joonealuseid märkusi, sest suur osa nalja on peidus just seal. Stiilinäide. Autor selgitab joone all meditsiinilisi akronüüme: „SCBU–laste erihooldusosakond, NICU–vastsündinute intensiivhooldus, PICU–pediaatria intensiivhooldus, PICACHU–üks Pokémon” (lk 43).

Päris tõsiseks muutub autor alles lõpus, kui selgitab, miks ta ameti maha otsustas panna. Meditsiiniterminite jms spetsiifilise osas ei oska ma hinnangut anda, aga kindlasti aitab raamat paremini mõista meditsiinivaldkonnas tegutsevaid inimesi—ja tänada õnne, et endal on siiamaani haiglates suht hästi läinud! (pärast selle raamatu lugemist ei saa vist enam nii külma kõhuga näiteks operatsioonile minna kui siiamaani… )

Autori eraelu avab raamat ainult tibake (põhiliselt selles laadis, et autor ei jõudnud jällegi—töökohustuste/kellegi asendamise tõttu—mõnele kohtingule-peole-sünnipäevale), aga vikipeedia andmetel on autor avalikult gei ning valitud isegi 50 kõige mõjukama LGBT Twitteri kasutaja hulka. Raamatus leidus üks koht, mis oma intiimsuses ületas minu jaoks hea maitse piiri, ja see ei puudutanud otseselt ühtegi patsienti. Üldiselt võib ainult imestada autori töövõime ja missioonitunde üle; mitte kõik arstid pole nii heatahtlikud, abivalmid ja kaasatundvad (mis lõppkokkuvõttes võib saada ka ametialaselt saatuslikuks…).

Kui millegi kallal viriseda, siis teksti toimetamisega oleks võinud rohkem vaeva näha—mitmeid vigu on sisse jäänud, ning kohati kõlab tekst lihtsalt kohmakalt. Tõenäoliselt on lahedam seda raamatut originaalis lugeda. Ja võib-olla veelgi toredam oleks autorit live’is esinemas näha.

Annika Aas

Eva Roos „Teistmoodi Mööblipood. Kastani 57”

Eva Roos „Teistmoodi Mööblipood. Kastani 57” (illustr. Elo Annion, 2018)

Tahate tutvuda vanamutiga, kel vahukomm krunni sees või teada saada, kuidas näeb välja Tuhat Tulist, Supilontrus või Saadana Silmamuna? Astuge Teistmoodi Mööblipoodi! Eva Roos autorina on minu jaoks tore avastus. Tema varasem „Kust tulevad unenäod?” on mul lugemata, kuid hiljuti ilmunud „Teistmoodi Mööblipood” on küll üks tõeliselt armas ja eluline, fantaasiaküllane–kuid samas usutav—lasteraamat, kus peategelasteks mööblipoe kärtsakas perenaine Aramilda Tengelpung ning tema ustav kaaslane, pirukat meenutav koer Piru.

Nagu pealkirigi vihjab, et ole tegu päris tavalise mööblipoega, sest pood oskab ajas ja ruumis rännata ning sealt võib leida ka võluvõimega asju, kasvõi näiteks kulpe luristava supitirina. Tavalised ei ole ka peategelased: ei käreda sõnapruugiga vana naine, kelle vandesõnad tavatsevad kuju võtta, ega koer, kes üle kõige armastab moosi. Aga üpris tavaline on 9-aastane poiss Olle Pai, keda poepidajad aitama peavad hakkama—audiitori poolt määratud karistusena võluesemete vastutustundetu müümise eest.

Pood leiab maagiliselt sujuvalt uue asukoha aadressil Kastani 57, mis väga äratuntavalt asub Tartus, aga veelgi olulisemalt—Olle kodu lähedal. Olle peab hakkama poe katkilöödud akna hüvitamiseks poes abiks käima ning saab veidrat duot hästi tundma (niisamuti ka poe kummalisi asukaid ja inventari ehk siis elustunud ja purki püütud vandesõnu, valehambaid pungil täis kassaaparaati, lõputuid võimalusi täis maagilist koridori jms). Ühtlasi saavad Aramilda ja Piru aimu sellest, mis poissi vaevab—midagi päris argist, nimelt vanemate pidev tülitsemine, kuhu kaasatakse ka poiss, kes ei oska sellega midagi pihta hakata. Õnneks ei pakuta raamatu lõpus mingit roosamannalist happy-endi, vaid lugu saab üpris realistliku (aga vähemasti usutava!) lahenduse. Kuid mingisugust abi saab poiss poest ja oma uutest sõpradest kindlasti, ning ehk tema vanemadki.

Lisaks autori lennukale fantaasiale, mis näitab sõnade väge nii heas kui halvas, on autoril ka ilus keelekasutus ja toredad metafoorid. „Vanemate küsimus oli nii habras teema, et Olle ei tahtnud sellest eriti kellegagi rääkida. Tundus, et see võib hooletu kuulaja käes katki minna ja poiss võib kildudega veelgi enam haiget saada.” (lk 247) Leidub vahvaid intertekstuaalseid vihjeid (nt Piru soovitab meelitamist „Ikka moosiga, ikka moosiga”, Viimane Põrsas küsib õrna ja murduva häälega „’ndeks, kas siin on veel ruumi?”, Viguriteegist saab osta Dr Proktori puuksupulbrit). Alatasa porisev Piru leiab endale semu Kuradi Kuradi näol, kes räägib vanapagana keeli ehk muhedat segu Saaremaa ja Võru murdest („Messe nüid sündõs?”).

Kuna audiitori määratud pro bono publico karistusnimekiri oli 13 artikli ehk nime pikkune, millest Olle oli alles esimene, siis kas võib loota, et käesolevaga on tegu 13-osalise sarja esimese raamatuga? Või loota hoopiski, et raamatust valmib üks lahe lastefilm, kus — nagu „Supilinna Salaseltsiski” — oleks reaalsus ja fantaasia mõnusas kombinatsioonis?

Annika Aas

 

Alina Bronsky “Baba Dunja’s Last Love”

Vahel on elus perioode, kus pead raamatuid lugemiseks valima paksuse järgi — s.t. mida õhem, seda parem! Berliinis elava vene päritolu Alina Bronsky õhuke raamat pakkus aga lugemiselamust mitme raamatu eest. Saab nutta ja saab naerda, lausa pisarateni, kohati on huumor väga must, aga kõlama jääb Baba Dunja siiras, rahulik, elukogenud hääl.

Tegevus toimub Tšernobõlis Ukrainas, kuhu Baba Dunja on aastaid pärast katastroofi tagasi kolinud ning kus ta elab tasast elu, kirudes mõttes naabri kukke, vesteldes oma surnud mehe Jegoriga, kirjutades kirju oma tütrele Saksamaal ja unistades kohtumisest oma ainsa lapselapsega. Ta ei lase end põrmugi häirida kõikidest neist kiiritusejuttudest, -hirmudest ja -ohtudest, sest peab end muretsemise jaoks liiga vanaks. Ega ma enam 82 ei ole, teatab ta naabrinaisele, kes teda liiga kõvasti kallistama tikub. Ja kodu on kodu, olgu ta siis kiiritatud või mitte, pealegi tärkab ka surnud tsoonis tasapisi uus elu.

Aga rahulik olemine saab ühekorraga otsa, kui peaaegu väljasurnud külla ilmub korraga meesterahvas väikese tüdrukuga. Dunja ei suuda kannatada, et keegi lapse elu — tahtmatult või tahtlikult — ohtu seab, kuid püüd mehele aru pähe panna lõpeb traagiliselt. Tänu oma altruistlikule otsusele ootab Dunjat ees kardinaalne elumuutus, mis teda siiski murda ei suuda.

Kuidas küll nii noor autor nagu Bronsky (sünd. 1978) suudab niivõrd hästi tabada vana inimese mõttemaailma? Dunja muutub lugejale pea sama sümpaatseks kui omaenda vanaema! Ja temast kiirgav, napis ja humoorikas vormis elutarkus puudutab ja paneb mõtlema. Oma eakale ja üksikule naabrinnale, kes nüüd, vanas eas kaalub abieluettepaneku vastuvõtmist, ütleb Dunja: „You’re no less lonely when you have a man. And what’s worse, you have to take care of him.” (92)

Bronsky kirjutab saksa keeles, aga inglisekeelset tõlget lugedes tundsin mitmel puhul, et tahaks lugeda seda teost hoopis vene keeles — oleks kuidagi mahlakam, autentsem. Aga ikkagi pole ma vist tükk aega lugenud midagi nii naljakat kui Marja ja sajale ligineva Sidorowi paaripanek, mis on esimest korda elus usaldatud Dunjale. Oma surnud mehe Jegori poolt kõrvasosistatud soovituse peale mitte unustada suudlust, mõtiskleb Dunja: „He can’t be serious, I think, these are old people and I have some decency. But they are still looking as if they are waiting for something in particular, and I sigh loudly. „I congratulate you, and I … bless you”, I say, and Marja’s eyes begin to glimmer. „And if you really want to… I would like to say… Sidorow, you may now kiss the bride.”” (102-3)

Ehkki tegu on saastatud tsooniga, paljukannatanud piirkonnaga, jääb raamatust hinge selline helge, päikeseline tunne, eelkõige kindlasti tänu Dunjale ja tema rahulikule, optimistlikule ellusuhtumisele. Ühe väga ägeda musta komöödia saaks selle raamatu põhjal vändata — ei tea, kas sellega on juba algust tehtud? Raamat kuulus, muide, ka rahvusvahelise Dublini kirjandusauhinna 2018. a. finalistide hulka.

Annika Aas

Maarja Kangro “Klaaslaps”

Öelda Kangro raamatu kohta, et see on “hea raamat”, tundub kuidagi kohatu. Öelda, et see mulle meeldis, samamoodi. Ent siiski on “Klaaslaps” üks parimaid raamatuid, mida viimasel ajal loetud. Valusatel teemadel on ju alati kirjutatud, aga tegeleda oma ja väga isikliku valuga nii, et suruda näpp kõige valusamale kohale ja panna ka lugeja seda valu piinavalt — ja samas mitte piinlikult — tundma, see on oskus omaette. Kangro laotab oma loo meie ette laiali ilma sarkasmi, ilma sentimentaalsuseta, lihtsalt äärmuslikult ausalt. Siiralt ja häirivalt ühtaegu. Kindlasti leidub karme või liigutavaid lugusid emakssaamise raskustest, abortidest ja loote väärarengutest jututubades ja blogides, aga paberil mustvalgelt nendel teemadel lugeda on minu jaoks Eesti kirjanduses esmakordne, ja paljude jaoks arvatavasti ka teraapiline.

Annika Aas

Loe ka Liina Leemeti arvustust