Archive for the ‘Aas, Annika’ Category

Hanne Ørstavik „Armastus”

Hanne Ørstavik „Armastus” (1997, e.k 2021 Sigrid Tooming)

Kas järgnev on pigem lugemissoovitus või -hoiatus? Kindlasti hoiatus neile lugejaile, kes arvavad, et „elu on niigi raske” ning väldivad kurbade raamatute lugemist. Sest see raamat on VÄGA kurb.

Hoolimata „paljutõotavast” pealkirjast. Ja eriliselt raske on seda arvatavasti lugeda lapsevanemail, kes — üllatus-üllatus! — armastavad oma lapsi, hoolivaid neist, kipuvad neid pahatihti isegi ära hellitama. Samas on see siiski väga meisterlikult kirjutatud ja üles ehitatud teos — väike, aga jubedalt mõjus. Seega soovitus neile, kes tõsist teemat ei pelga ning naudivad kirjanduses põhjamaist jahedust ja keelelist täpsust.

„Armastus” räägib loo kohe-kohe üheksaseks saavast Jonist ja tema emast Vibekest, kes on hiljuti kolinud kaugesse ja külma Põhja-Norra asulasse. Sama kauge ja külm on ema-poja vaheline suhe. Ema ei evi oma poja suhtes justkui mingeid sooje tundeid, poeg on pigem segav faktor, või enamasti lihtsalt ema jaoks nähtamatu. Isegi hetkel, kui ema poja pead paitab ja nimetab teda kõige kallimaks Joniks (lk 18), jääb ta emotsionaalselt kaugeks ning mõtleb sekund hiljem juba hoopis oma küünelakist. Samas kui poeg otsib ja igatseb ema lähedust, mõtleb oma saabuvast sünnipäevast ning kujutab ette, kuidas ema talle kooki küpsetab või talle kauaigatsetud rongi kingib. Poja sünnipäev ei tule emal aga kordagi pähegi. Mitmel puhul oleks ema ja poja roll otsekui ära vahetatud: kui poiss plaanib mööda kärekülma asulat ringi käia, et müüa spordiklubi loosipileteid, siis ema samal ajal mängib tivolis loosimängu; kui poeg muretseb, et emaga on avarii juhtunud, pikutab ema juba mõnusasti voodis…

Mõlemad ju otsivad armastust, aga erinevast kohast — poeg otsib ja ootab ema armastust, ema aga unistab hoopis romantilisest suhtest. Poisi sünnipäeva eelõhtul lahkuvad ema ja poeg mõlemad erinevatel eemärkidel kodust ning nende teekonnad kulgevad kõrvuti justkui paralleelsetel rööbastel rongid, mille teed kunagi ei ristu. Nimelt on jutustus vormiliselt üles ehitatud nii, et ema ja poja lood vahelduvad pidevalt, äkitsi, lausa poole lõigu pealt, mis esialgu tekitab kerget segadust, siis aga kasvatab ärevust ja pinget lõpuni välja. Kohati tekitavad ettetulevad olukorrad lausa hirmujudinaid, lugejana hakkad kartma mingeid perverte või „koletisi” — aga ei, ainus koletis on just see, kellest seda kõige vähem võiks oodata ning kes peaks olema kõige lähedasem.

Kui eelnev jutustus seda veel ei suutnud, siis raamatu lõpp rebib lihtsalt südame lõhki. (Et mitte liialt palju ette ära öelda, jätan tsiteerimata, aga kohutavkurb — ja keeleliselt võrratu — on see…)

Norra autor Hanne Ørstavik (s. 1969) on kirjutanud kümmekond romaani; eesti keeles on varem ilmunud ka tema romaan „Kirikuõpetaja” (2010). „Armastus” valiti 2006. aastal viimase 25 aasta parimate norra raamatute seas 6. kohale.

Annika Aas

Piret Raud „Kaotatud sõrmed”

Ma ei ole üldiselt suur lühiproosa lugeja, aga mõned auhindadele nomineeritud teosed saab vahel ikka huvi pärast läbi loetud ning Piret Raua kevadiselt rohelise, autori illustratsioonidega kogumiku puhul ei pidanud tõesti pettuma. Mõjub lausa kingitusena, et ka täiskasvanutele mõeldud raamat võib olla nii kaunilt kujundatud. (Muide, ääremärkusena, kui Piret alles hakkas lasteraamatuid kirjutama-illustreerima, siis mulle tema stiil absoluutselt ei meeldinud — oma peas nimetasin seda isegi „kolestiiliks” –, aga aastatega on minust kasvanud tema omanäolise, detailitäpse ja krutskitega stiili hindaja. „Juurtega aed” ja ka käesolev teos tunduvad mulle lausa võrratud.)

Juba raamatu pealkiri on äärmiselt intrigeeriv. Rääkimata nimiloost endast, kus minajutustajal hakkavad sõrmed ükshaaval ära kaduma, lihtsalt niisama. Enamik lugusid on paraja kiiksuga, sisaldades mingit fantastilist või müstilist elementi, ning toonilt pigem nukrapoolsed, vahel ka vaikimisi traagilised. Raud puudutab just seda inimhinge mustemat poolt: kadedust, solvumisi, rumalust, madalat enesehinnangut, pettumusi ja kättemaksu, enese otsimist ja kaotamist. Mulle läks väga südamesse lugu „Meie aed”, kus lapse annet peetakse ühiskonda sobimatuks veidruseks ning see laps — sõna otseses ja kaudses mõttes — köndistatakse.

Õnneks ei ole lood üdini sünged ja masendavad, sest autor oskab teemasid käsitleda absurdi ja musta huumori võtmes ning suudab vahel lugejat ka täitsa ninapidi vedada. Näiteks loos „Ilus päev”, kus lugeja tõenäoliselt peaaegu kuni lõpuni välja arvab, et juttu on prügikastiinimestest, aga lõppu jõudes ootab üllatus missugune. Ja ometi räägib see jutt omal moel ka prügikastiinimestest. Selline kerge kahetimõistmise või mitmetitõlgendamise võimalus on paljudele Raua lugudele omane.

Kogumikus on kokku 13 lühijuttu, milles võib leida ühiseid jooni, kuid mis ei muutu üheülbaliseks ega tüütavaks, sest autor kasutab erinevaid hääli ja vaatepunkte; nii mõnigi lugu on edasi antud meesterahva vaatepunktist, ning üks hääl jõuab meieni suisa mulla alt. Arvatavasti selleks, et jutukogu ei jätaks lugejat liiga süngesse meeleollu, lõpetab autor miniatuuriga „Tramm”, kus jutustaja jälgib naervat armunud paari ja tõdeb: „Mingit lugu ma neist ei kirjuta, mõtlesin ma. Mingu neil pigem hästi. Lihtsalt hästi. Vabalt võib juhtuda, et lähebki.” (lk 173)

Vabalt võib juhtuda, et teilegi pakuvad Piret Raua lood ja illustratsioonid lugemisrõõmu ning mõtlemisainet.

Annika Aas

Nina Lykke „Surmahaigus”

Nina Lykke „Surmahaigus” (tlk Sigrid Tooming, Eesti Raamat 2019)

Teate seda tunnet, et kui olete mõne väga-väga hea raamatu just läbi saanud, siis ei taha kohe jupp aega midagi muud kätte võtta, vaid tahaks selle raamatu paistuses veel pikalt kümmelda? Minu vaimustus Norra meesautorite vastu pole enam uudis, aga paistab, et ka naised on neil vägevad. Või ehk sattusin Nina Lykke romaani lugema lihtsalt mingil väga õigel eluhetkel, et see niimoodi minuga haakus…

„Surmahaigus” juba algab intrigeerivalt — minajutustaja Elin nii töötab kui elab (!) perearstikeskuse pisikeses kabinetis ja vaatab tagasi sündmustele, mis teda sellise elukorralduseni on viinud. Tema paarikümneaastane abielu Akseliga on jõudnud lõpule, sest Elinil tekkis suhe ammuse kallima Bjørniga. Elini jutustus oma isiklikust elust põimub tema värvikamate patsientide haiguslugudega ja üldisemate mõtisklustega inimeste üha kasvavast heaolust ning võitlusest vanaduse ja surma vastu. Originaalkeeles sisaldab romaani pealkirigi määratlust „meditsiiniline romaan”, aga palju rohkem on siin siiski üldinimlikku kui puhtalt meditsiinilist.

Elini ja Aksli ning Bjørni ja Linda abielud on mõnes mõttes sarnased: lapsed on mõlemal paaril juba suured ja kodust lahkunud, tehakse edukat karjääri, ollakse majanduslikult kindlustatud; teisalt on need abielud väga erinevad. Kõlab klišeena, aga Elin ja Aksel on teineteisest kaugenenud, elavad justkui erinevaid elusid, Aksel ühtepuhku trenni tehes, Elin veini juues ja seriaale vahtides. Bjørni ja Linda abielu on ilus ainult väljaspoolt, tegelikult on Linda pidevalt millegagi rahulolematu ja Bjørn saab alalõpmata sõimata.

Abielukriisist väljatulemiseks mingit lihtsat ja selget vastust romaan ei paku. Pigem peab Elin tõdema, et peale lahkuminekut ja uue partneri valikut on elu „täpselt samasugune nagu enne, ainult keerulisem, sest uue elu, selle logistika ning sinu, minu ja meie lastega toimetulek nõuab palju suuremat, sügavamat ja mitmekülgsemat tarkust ja küpsust kui jäämine vanasse ellu” (217). Tõsistele teemadele lisavad humoorikust Elini „vestlused” arstikabineti nurgas seisva plastist luukere Torega, kellel on täiesti oma hääl, tihtipeale sarkastiline või küüniline. „Tore hirnub nurgas naerda. Ja teed nüüd näo, et ei tea, kus sa vea tegid, ütleb ta, nagu poleks su sõrmed olnud ajuga ühendatud, nagu poleks sul enda üle võimu olnud. Loomulikult oli sul enda üle võimu ja sa oleksid võinud selle ükskõik millal lõpetada.” (113)

Raamat võlub oma teravmeelsuse ja tabavate tähelepanekutega tänapäevase elu kohta. Näiteks inimesed, kes näpivad pidevalt oma nutitelefoni, on „kühmus nagu raisakullid” (48) ning nutielu erineb suuresti tõelisusest. Bjørni naine Linda oskab Instagramis oma elu ülimalt glamuursena serveerida, samas kui päriselu on lakkamatu kaklemine oma mehega. Bjørn kurdab Elinile: „Vahel ma vaatan tema [Linda] pilte ja tema kommentaare ja mul tekib jälle väike lootus: kes on see inimene, kes meist seal netiavarustes lugu jutustab, kas see naine, kellega ma abielus olen, kas see on meie elu, kui imeline elu, aga kui me kohtume, on kõik endine.” (82)

„Surmahaigus” on Nina Lykke (s. 1965) neljas raamat ja see pälvis 2019.a. Norra kirjanduse Brage auhinna.

Annika Aas

Geir Gulliksen „Story of a Marriage”

Geir Gulliksen „Story of a Marriage” (orig 2015, ing k tlk Deborah Dawkin 2018)

Ma ei tea, mis nende Norra meesautoritega on, aga nad imponeerivad mulle. Pärast Karl Ove Knausgårdi 6-osalise autobiograafilise sarja lugemist oli mul tunne, et tunnen Karl Ovet paremini kui oma meest, ning ka Gulliksen (kes, muide, olevat Knausgårdi tekstide toimetaja) suutis mulle totaalselt naha alla pugeda. Tema kirjutamisviis on lihtsalt niivõrd sugestiivne — lugedes tuleb vahel kananahk peale! Raamatu sisu ei olegi seejuures ehk niivõrd oluline. Ent siiski, kui olete kunagi mõtisklenud teemadel, kas avatud abielu või õnnelik lahutus on võimalikud, siis võib-olla saate vastuse Gullikseni raamatust. Kas raamatu mõju(sus) tuleneb asjaolust, et Gullikseni raamat (nagu ka Knausgårdi oma) tõukub (väidetavalt) isiklikest kogemustest, kibedast lahutusest? Või ka sellest, et meesjutustaja Jon püüab rääkida oma abielu ja lahkumineku lugu justkui naise vaatevinklist, naise mõttemaailma tabades, nö naise kingadesse astudes?

Joni ja Timmy paarisuhe on emantsipeerunud ühiskonna tulem, kus kõik peab olema (või vähemalt püüab olla) äärmiselt võrdne, avatud, avameelne. Kohati on see emantsipatsioon justkui teisele poole kaldu läinud… Naine teeb karjääri, mees on kodune kirjanik, kodukoristaja, laste kantseldaja; mees ja naine räägivad omavahel justkui kõigest; mees isegi innustab naist omama suhteid ka väljaspool abielu, teda erutab mõte oma naisest teiste meestega. Kui Timmy tutvubki naabruses elava sportliku meesterahva Gunnariga ehk Kindamehega (Gloveman), siis Jon esialgu lausa julgustab oma naist seda suhet arendama, tahtes pürgida kõrgemale keskklassilikust keskpärasusest ning olles kindel oma õnneliku abielu turvalises püsimises. Aga kui naisel ja Kindamehel hakkabki päriselt sujuma — käiakse üha tihedamini koos jooksmas või suusatamas, aetakse ühiseid tööasju –, siis hakkab Jonil asi vaikselt käest libisema. Avameelsest suhtlemisest hoolimata (või just selle tõttu?) kasvab ärevus ja armukadedus, hakkab aimuma, et ta täiesti õnnelik ja toimiv suhe on siiski habras ning võib puruneda. Iseasi, kas see suhe oligi nii õnnelik, kuna lugejal on vaid mehe subjektiivne vaatenurk — tegelikult Jon ju ainult eeldab naise rahulolu, tegeleb enesele märkamatult pahatihti enesesisendusega. „And she [Timmy] talked to Kjersti [naise kolleeg] about me too. She must have, I’m not sure what about exactly, but I always assumed she talked about her wonderful marriage. And very likely she did. We were proud of our marriage, both of us /…/” (16)

Asi ei ole selles, et Jon oleks liialt naiivne või rumal. Kirjanikuna on ta siiski laialdase lugemusega hea inimesetundja ja olukordade analüüsija. Aga kõik see teadmine ei päästa teda. Iga suhe võib väsida, tüütuks ja igavaks muutuda, ammenduda. Mees tunnistab, et tema ja naise vahel toimuv on kui moodne Shakespeare’i draama, kus just hirm millegi juhtumise ees [antud juhul naise kaotamise ees] saabki lõpuks saatuslikuks, see on nö isetäituv ennustus: „In Shakespeare’s plays, it’s his characters’ desperate attempts at avoiding disaster that lead them right to it. They try to save themselves or others, and in so doing bring about the very thing they fear.” (120)

Raamat pakub igatahes võimaluse mõtiskleda armastuse olemuse üle: kui palju on armastuses võimumänge, kui palju kartust üksi elamise või iseolemise ees, kas liigne tüünus ja turvalisus saab saatuslikuks, ning kas armastus üldse on armastus, kui ta kunagi otsa saab. „But isn’t love between two adults also about the fear of living alone, a desire to escape one’s own company at almost any price?” (72) Kindlasti vääriks raamat tõlkimist eesti keelde ning autoriga oleks põnev kohtuda mõne tulevase kirjandusfestivali raames.

Annika Aas

Fernando Aramburu „Isamaa”

Fernando Aramburu „Isamaa” (tlk Maria Kall, Toledo 2020)

Muidu ei julgeks sellist ligi 700-leheküljelist „tellist” —  pealegi veel poliitilisel teemal — kätte võttagi, aga kui tead, et raamat on välja antud väikese ja armsa, koduse Tartu kirjastuse poolt, mis valdavalt annab välja vaid head ja huvitavat kirjasõna, siis saad julgust kohe juurde. Julgust, et avada esimene lehekülg… ja end raamatusse kaotada. Laias laastus on teemaks terrorism, täpsemalt terrorirühmituse ETA teod Baskimaal, aga autor on otsustanud seda käsitleda läbi kahe perekonna elukäigu ning just erinevate pereliikmete saatuste kaudu jõuab jutustus meie südamesse. Ühtlasi on see kahe pere vahelise sõpruse lagunemise ning taasleppimise võimaluse või võimatuse lugu.

Aramburu käsitlus on tasakaalukas, võrdlemisi neutraalne, mitte-moraliseeriv, mitte-sentimentaalne, aga puudutab miskipärast seda enam. Lugeja peab ise jõudma vastuseni küsimusele, kas terrorismiga (ja süütute inimelude hinnaga) ehitab isamaad. Ja kui lühikene täpselt on samm isamaa-armastusest terrorismini. Läbi Mireni ja Joxiani poja, ETA võitleja Joxe Mari näitab autor terrorismivõitluse nö köögipoolt, selle argisust ja juhuslikkust, selle juhtide omakasupüüdlikkust ja rumalust. Ühe isa halamine oma surnud poja pärast võtab terrorivõitluse lühidalt ja lihtsalt kokku: „[Organisatsiooni juhid] panevad neile pähe kurjad mõtted ja nemad, noored mehed, langevad lõksu. Pärast peavad end kangelasteks, sest kannavad relva. Ega saa aru, et on loobunud mitte millegi pärast, sest ainsaks auhinnaks on vangla või haud, tööst, perest, sõpradest. Nad on ilma kõigest, et teha seda, mida nõuavad paar omakasupüüdlikku tüüpi. Et hävitada teiste inimeste elud, jättes endast iga nurga peal maha leskesid ja vaeslapsi.” (367). See kokkuvõte on isegi liiga lihtne, elu on tavaliselt komplekssem, harva on asjad must-valged. Keegi pole lõpuni koletis, aga palju kahju sünnib kadedusest, rumalusest, saamahimust ja väiklusest. Jutustusele lisavad värvi tõelistest matroonidest pereemad, kes on kohati kujutatud üsna ebameeldivatena, domineerivate ja näägutavatena (eriti Miren), seevastu pereisad on sümpaatsed, arusaajad. Mis juhtub, et ka meie parimate kavatsuste puhul lähevad lapsed vahel „untsu”, kasvavad kiiva? Väga intrigeerivalt jäi minu jaoks õhku küsimus, kas armastusest oma lapse vastu võib vanem tõepoolest loobuda iseenda tõekspidamistest. Kust läheb piir emaarmastuse ja sõgeduse vahel või kas emaarmastusel on üldse piire…

Kummastavana mõjub autori stilistiline võte vahetada jutustajat (näiteks kolmandast isikust minajutustajaks) vahel lausa keset lauset. Kasvõi nii: „Nad tantsisid, sõid ja jõid, ning hilisel õhtutunnil leidis Nerea end taksost mehe kõrvalt, kel oli täiuslik hambarida, kes lõhnas imeliselt, kes kobas tema rindu ja ära rohkem küsi, sest edasi ma ei mäleta.” (521). Kui nii oleks juhtunud vaid korra, oleks võinud kahtlustada näpukat, aga autor kasutab sellist võtet korduvalt, andes jutustusele veelgi isiklikuma puute, justkui poleks see mitte autor, kes lugu meile räägib, vaid just need erinevad „päris” inimesed oma erinevate häältega.

Fernando Aramburu (sünd. 1959 San Sebastianis) on hispaania keeles kirjutav ja Saksamaal elav baski kirjanik, luuletaja ja esseist, kes käsitles juba oma 2006. a. juturaamatus „Los peces de la amargura” ETA põhjustatud kahju — teemat, mille juurde ta nüüd „Isamaas” tagasi pöördus. Suurromaan on saanud terve rea kirjandusauhindu ning on tõlgitud enam kui kolmekümnesse keelde.

Annika Aas

Øyvind Rangøy „Oled ikka veel see poiss”

Øyvind Rangøy „Oled ikka veel see poiss. Ühe lapsepõlve fragmendid
(Seitse sõlme, 2020)

Mulle on alati meeldinud raamatud, mis vaatavad elu ja sündmusi justkui läbi lapse silmade või jutustavad lugusid lapse häälega. Øyvindi (kasutan eesnime, sest tunnen autorit isiklikult) raamat lapse vaatepunkti ei kasuta, aga üks ütlemata armas raamatuke on ta siiski ja lapsepõlvest on siin nii mõndagi.

Kõigepealt autorist. Øyvind [öivin] on Eestis elav Norra päritolu tõlkija ja luuletaja (või võiks isegi öelda norralasest Eesti kirjanik?). Eelmisel aastal pälvis tema debüüt-luulekogu „Sisikond” Betti Alveri preemia. Koos Veronika Kivisilla ja Adam Culleniga on tal hiljuti ilmunud mereteemaline ühiskogu „Kolm sõlme”. Autor on ka kirjandusfestivali Prima Vista 2021 patroon ning käesolev raamat sobib imehästi tulevase festivali teemaga „Väike maailm”.

Fragmendid või laastud räägivad Øyvindi lapsepõlve väikestest seikadest tillukesel kodusaarel Rangøyl Norra ranniku lähedal. Raamatuke on Asko Künnapi poolt kenasti kujundatud ning sisaldab autori enda tehtud mustvalgeid fotosid. On humoorikaid lugusid, on nukramaid, nostalgilisemaid lugusid, kõige rohkem aga just selliseid kurbnaljakaid. Kasvõi „esgaatori lugu”, kus väike tüdruk jääb ilma oma mängu-eskavaatorist („Pärispatt”, lk 19-20), või kolme lapse kinnijäämine püügiriistakuuri: „Naabritüdruk teadis Meie Isa palvet ning see sai ka rakendatud. Pärast arutasime, kas sellest on tolku, sest tekst ei tundunud meie hetkeolukorrale kohandatud olevat.” („Et meid leitaks”, 40). Kurbnaljakaks kvalifitseerub vist ka lugu sõbrast, kes Øyvindi juukseid lõikab, mis lõpeb päris omapärase soenguga: „Olin 18-aastane ja tõenäoliselt teist korda elus kiila pealaega. Just pealagi, sest ümber pea jättis ta toreda ringi alles. Nägin välja nagu 58-aastane.” („Juuksur”, 140) Jõuluaega sobib imehästi „Suur tuhksuhkrupäev”, laste meelispäevast enne jõule, mis paneb südame rõõmustama ja läikima (59-60).

Øyvindi keel on vahel rohkem, vahel vähem poeetiline, sõnad on kaalutud. Lisaks on autor mihkel sõnamängude ja mitmetähenduslikkuse loomise peale, kasvõi fraasi „/…/ kunst on ikka tulega mängimine” võib lugeda ja mõista mitut moodi. Väga terane on Øyvindi tähelepanek, et tema isa poolt kirjutatud iga-aastased jõulukirjad ehk nö pere aasta kokkuvõtted olid justkui tänapäevaste facebooki postituste eelkäijad, kuna „žanri üheks põhitunnuseks oli see, et mainida tohtis eelkõige positiivseid elusündmusi ja kindlasti lootustandvas võtmes.” (61). Raamatukoguhoidja südant soojendab muidugi eriliselt see, et kogumiku kõige esimene lugu mainib raamatukogu ning hiljem tuleb juttu veel raamatulaevast ehk siis n-ö merepealsest raamatukogust. „Alati oli palju raamatuid ja lummus.” (116)

Mis lisab neile naljakaile, tabavaile ja toredaile lugudele nukra noodi, on tõsiasi, et Øyvind vaatab tagasi ju lausa kahele kadunud maailmale—lapsepõlvele idüllilisel saarekesel ning sünnimaale ehk Norrale, mis on Eestisse kolides ka justkui mõnes mõttes jäädavalt kadunud. Koroonakarantiinis olles otsustas autor, et tema kodu on Eestis. „Mitte niimoodi, et Norras ei oleks. Mu kodu on alati Norras./ Ent ikkagi. Koer kukkus taevast alla./ Ja ma ütlesin: „Eesti!”” (158)

Huvilistele veel viide Raimu Hansoni intervjuule Øyvindiga “Eesti norralane meenutab poisipõlve, see möödus tillukesel saarel, kus räägib tuul” eelmise aasta 23. dets. Postimehes.

Annika Aas

Tuula-Liina Varis „Kilpkonn ja õlgmarssal”

Tuula-Liina Varis „Kilpkonn ja õlgmarssal” (1994, e.k. tlk Piret Saluri, Loomingu Raamatukogu 1996/33-36 ja Eesti Keele Sihtasutus, 2012)

 

Kui põnev on see, kui üks raamat juhatab su järgmiseni ja see omakorda järgmiseni, ning ma ei mõtle siinkohal lihtsalt sarja, mille järgmist osa huviga ootad. Minu Tuula-Liina Varise ja Pennti Saarikoski vaimustus sai alguse Varise raamatust „Tahan tunda, et elan”, mis juhatas „Kilpkonna ja õlgmarssali” juurde ning siis ei olnud omakorda pääsu Saarikoski luulekogu lugemisest. Nii et nagu internetis linkide avamine, ainult et „päriselt”.

Varis, kes oli kuulsa Soome luuletaja ja tõlkija Saarikoski (1937-83) teine abikaasa, kirjutab siin, kilpkonna ja õlgmarssali loos, ausalt ja otsekoheselt oma 8-aastasest kooselust väga andeka alkohoolikust mehega, kelle looming tekitab imetlust ja austust, aga eluviis, samas, hirmu- ja õudusjudinaid. Mõneti on Varise siirus lausa šokeeriv, pean silmas näiteks Pentti kakaplekiliste pükste lugu Prahas (35). Varis ei süüdista ega materda, vaid vaatleb ka iseennast kõrvalt ja kohati kriitiliselt. See on, kõigest hoolimata, armastava naise järelehüüe suurele hingele, kelles „oli mingi algnukrus, mida keegi ei suutnud hajutada. Iga tema naine püüdis seda leevendada, et tema ja iseenese elu kergemaks teha. See ei olnud võimalik. Kõik me püüdsime teda tema enese kasuks muuta, aga meil ei läinud see korda. Kõik me arvasime, et ta elu oleks parem, kui ta lõpetaks ennasthävitava joomise. Kõik me mõtlesime, et mina, nimelt mina saan ta viinast vabaks. Ei miski ega keegi oleks teda viinast vabaks saanud. Selleks vajalikke tingimusi oli talle maa peal võimatu luua.” (189) Varise ja Saarikoski teiste naiste ning nendega saadud laste head läbisaamist näitab ilmekalt Saarikoski matuste kirjeldus, kus nad kõik omavahel rõõmsalt suhtlevad. „Ka Penttil oleks lõbus, nimelt temal omaenese matustel lõbus olekski, ta käiks ringi ja küsiks: „Eks ole, hästi läks? Eks ma olnud hea?” (186).

Kui Pentti ja Tuula-Liina lõpuks suudavad otsustada lahku minna ning Pentti kolib Rootsi uue naise Mia juurde, on Tuula lausa õhinal: „Mida kauem ta Miat ülistas, seda kergem mul hakkas. Pentti läheb headesse kätesse ja mina saan lõpuks ometi vabaks, et järele katsuda, kas minul oma elu elamiseks üldse asja on.” (169). Jah, selleks, et Varis saaks lõpuks ometi abikaasa kuulsuse varjust välja, oli tal tõepoolest aeg iseennast leida ja iseendasse uskuma hakata, just nimelt loojana, kirjanikuna, mitte ainult emana või abikaasa kasijana.

Teemad à la „kõik suured loojad on joodikud”, allakäik ja abielu lagunemine sellise mehega võiksid ju tunduda isegi banaalsed, kui vaid Varis ei suudaks neid teemasid avada nii mitmetahuliselt ja huvitavalt. On kurb ja kohati ka naljakas. Raamatus on mitmeid keelepärleid, nt „võis kuulda ajaloo tiivalööke, kui [Eino] Leino pärija [Saarikoski] musta pöördtooli üksinduses surmvaikselt ja hardalt seda köharohu moodi piiritusesegu võttis” (159). Lihtne lauseke, mis viitab nii mitmele tõsiasjale ühekorraga: Saarikoski kirjutas Leinost raamatu, neil oli mõndagi ühist (kuigi Saarikoski ise neid paralleele põlgas või pelgas), näiteks alkoholism ja sellesse hääbumine; vana ihuarst oli selle „köharohuga” ka Leino pohmelust ravinud. Või siis „veidramat koomitsat ei ole maapind iial kandnud” (139).

Kuivõrd palju huvitavam on pärast „Kilpkonna ja õlgmarssali” lugemist võtta kätte Saarikoski tellisepaksune luulekogu („Luuletused”, 2012, Tuum) või ka tema proosakogu „On või ei ole. Euroopa serval. Bretagne’i päevik” (e.k. 2007, Varrak). Nö taustauuringud on tehtud, nüüd jääb vaid tunda, nautida, avastada, mõtiskleda… Valge lehena ma Saarikoskit enam lugeda ei saa, olgu see siis eelis või puudus.

Millest ma pärast seekordset lugemiselamust veel mõtlesin… Et raamatukoguhoidjana kõnnin iga päev riiulite vahel mööda sadadest ja sadadest raamatutest, mis on vaid hunnik tähti ja sõnu kaante vahel — kuniks (!) elus tekib moment või võimalus või vajadus need kaaned avada, ja — kui hästi läheb — toimub omamoodi plahvatus, maailm avardub mõõtmatult ning edaspidi tundub uskumatu, et said varem olla seda raamatut lugemata…

Annika Aas

Tuula-Liina Varis „Tahan tunda, et elan”

Tuula-Liina Varis „Tahan tunda, et elan” (2013, tlk. Piret Saluri, Loomingu Raamatukogu 2020/10-11)

Kes meist ei tahaks tunda, et elab… Aga selle raamatu kontekstis omandab see fraas hoopis teise tähenduse, teise varjundi. Tegelikult on isegi mõnevõrra veider tunne soomlanna raamatut soovitada, sest tegu on ikkagi valdavalt süngete teemadega: surm, lein, saatuse vingerpussid, abielu pimedam pool, alkoholism, (vaimu)haigused, argielu närusus, väline kuvand versus tegelikud tunded, valu ja kannatus. „Kas sa hüüad appi?”- „No ei hüüa, sest keegi ei kuule seda. /…/ Maailma palk on tänamatus.” (71) Helgemaid noote annavad armastus ja lootus, ehkki neid kipub olema vähevõitu või kalduvad nad kiiresti hääbuma. Paralleelid tekivad muidugi ka Eesti elu ja ajalooga; ka meil on näiteks pikalt olnud arusaam sellest, milline on „tõeline mees”: tõsine ja vaikne, mitte „psühholoogitseja”, vaid muret pigem viinaklaasi uputav.

Ma arvan, et raamat kõnetab pigem keskealist ja vanemat lugejat, kellel on juba piisavalt elukogemust, et mõista ja suhestuda. Lugeda tasub, sest tekst on huvitavalt komponeeritud, keeleliselt kujundlik ning annab hääle justnimelt naistele. Raamat koosneb justkui iseseisvatest novellidest, kuid samas on nad omavahel üht või teist pidi seotud; tegelased korduvad — laias laastus on see ühe suguvõsa lugu –, nad on kujutatud erinevates novellides erinevatel ajahetkedel (rõhuga 20. sajandil). Üldse on novellides palju ajas edasi-tagasi põiklemist, ning aimu annab sellest vahel ainult väike detailike. Ning pange tähele seda võrratut keelt (tõlge on muidugi samuti meisterlik): „Kõik oli pehkinud, viledaks kulunud, kokku varisemas. /…/ Viltuvajunud pliidikumm köögis rippus nagu nõrkenu silmalaug. /…/ Kui kased lehed langetasid, siis ma mõtlesin, et nad peaksid pikali viskama, talv otsa lume all lamama ja puhkama. /…/ Isa sobis sellesse koju hästi, ka tema oli risakil ja väsinud, ühtaegu peavalus ja närvid pingul. Ka isa ihukatted olid väsinud. Kottpükste tagumik rippus põlvini ja kui ta saapad jalast kiskus, varisesid saapavarred väsinult pikali. Villased sokid lamasid ta sängi kõrval nii otsalõppenult, et neist hakkas kahju.” (76) Keel on kohati taotluslikult arhailisem, et anda edasi sõjaeelset õhustikku.

Ehkki lood keskenduvad valdavalt naiste elule ja saatus(t)ele, nende elujõule, on tähtsal kohal ka vanemate-laste suhted, lapsepõlve mõju(d) ja isakuju(d). Väga põnev on lugedes tabada, et ühele ja samale asjaolule annavad erinevad tegelased erinevates novellides erineva hinnangu. Näiteks arvab Sylvia, et mehega laste kuuldes suguelu elada oli okei: „Kusagilt õpivad nad seda asja niikuinii, parem, kui õpivad kodus. Siis, kui isa ja ema seda teevad, see on ilus ja õige.” (45). Aga natuke hiljem, teises novellis, saame teada, et lapse arust oli see šokeeriv ja traumeeriv. Minu kui raamatukoguhoidja jaoks tuli ka üks asjakohane infokilluke: peoleo olevat raamatukogulind, kuna hõigub biblio:fiilioo. (86)

Tuula-Liina Varis (s.1942) oli kuulsa Soome luuletaja Pentti Saarikoski teine abikaasa ning pikalt tema varjus, kuid praegu (uskudes tõlkijat, Piret Salurit) on ta üks tuntumaid ja tunnustatumaid Soome kirjanikke. Tõlkija järelsõna juhatas mu suure huviga kohe ka järgmise (autori varasema) raamatu juurde: „Kilpkonn ja õlgmarssal” (1994, e.k. 1996), kus Varis kirjutab oma elust koos Saarikoskiga.

Annika Aas

Delia Owens „Kus laulavad langustid”

Delia Owens „Kus laulavad langustid” (tlk. Bibi Raid, Rahva Raamat 2019)

Maailmas väga suure populaarsuse saavutanud bestsellereid võtan tavaliselt kätte kerge (või raske) eelarvamusega. Owensi raamatul on bestsellerile vajalikud omadused muidugi olemas — raamat algab laiba leidmisega, on piisavalt müstikat ja draamat jätkub kuni lõpuni välja. Aga see pole lihtsalt üks krimilugu tuhandete omataoliste seas, vaid autor põimib omavahel osavalt arenguromaani, lopsaka (aga mitte tüütu) looduskirjelduse, luule(lisuse), romantika ja mõrvaloo.

Lugu on äärmiselt kaasahaarav. Raske on mitte kaasa elada Kya’le, loo alguses vaid 7-aastasele tüdrukule, kes elab perega Põhja-Carolina padural (soisel-vesisel alal ookeani ja maismaa vahel) ning kelle alkohoolikust isa vägivaldne käitumine sunnib aegamööda kõik pereliikmed lahkuma. Peale Kya, kes jääb esialgu isaga, siis aga päris üksinda padurale — üritades elus püsida, hoidudes kooliskäimisest ja inimkontaktidest, otsides sõprust ja lohutust looma- ja linnuriigist, liblikatest, putukatest, taimedest. „Ta kõige valulikumad mälestused koosnesid teadmata kuupäevadest, mil tema perekond ükshaaval mööda teerada jäädavalt kadus. Viimane valge salli sähvatus puulehtede vahel. Kuhi sokke madratsil.” (157)

Seega on see suuresti ka lugu hülgamis(t)est. Kya, kes on kogenud hülgamist ema, isa, õdede-venna poolt, kogeb seda taas noore täiskasvanuna, ning lausa kahel korral. Paduratüdruku metsikus nii tõmbab kui hirmutab noori mehi. Ta on üksik, kuid vajab siiski seltsi, kaaslast; ta armastab ja ihaldab — mineviku taak, samas, raskelt seljas. Teda ja suhtumist temasse mõjutab kõvasti ka sildistamine — teda peetakse hulluks või imelikuks paduratüdrukuks, kellega paljud pigem ei suhtle. Õnneks leidub erandeid, nagu heatahtlik poepidaja Üpik, tänu kellele tüdruk padural üleüldse ellu jääb.

Põnevust aitab kruvida raamatu ülesehitus, sest lugu hüppab ajas edasi ja tagasi, tuues lugejani lühikeste sutsakatena noore nägusa mehe mõrvauurimise ja kohtuprotsessi, kus süüdistatavana istub kohtupingis nooreks naiseks sirgunud, kuid endiselt häbelik, pelgik ja sõnaaher Kya. Keda või mida uskuda, keda süüdistada? Kas suurem süüdlane on tapja või tapetu? Hoolega soovitaksin lugeda ka luuletusi, mis raamatusse pikitud — need ei ole seal lihtsalt ilu pärast, vaid annavad olulisi vihjeid, samuti nagu võib peategelase käitumise motiive otsida looma-/linnuriigist. „Aga korraga sööstis emane jaanimardikas ülespoole, haaras tolle [isase] oma lõugade vahele ja sõi ta ära, närides läbi kõik kuus jalga ja mõlemad tiivad. /…/ Kya teadis, et siin ei ole kohta hukkamõistul. Asjasse polnud segatud terakestki õelust, see oli kõigest elu, mis edasi tuikas, olgugi, et mõne teise mängija arvelt. Bioloogia vaatepunktist on õige ja vale vaid üks ja sama värv erinevas valguses.” (155-6)

Autor on õppinud bioloogiat ja zooloogiat ning töötanud erinevates rahvusparkides Aafrikas, seega ta tõenäoliselt teab, millest räägib. Raamatust leiab põnevaid detaile näiteks mõne putukaliigi kohta. Aga mis need langustid (vähilised) asjasse puutuvad? Seda peate küll ise lugema.

Annika Aas

Eduardo Mendoza „Gurbilt teateid ei ole”

Eduardo Mendoza „Gurbilt teateid ei ole” (tlk. Maarja Paesalu, Toledo 2017)

Ma tunnistan, et tavaliselt ma ulmet ei loe — päriselu tundub mulle lihtsalt sadu kordi huvitavam. Aga inimene ei tohi olla liiga põikpäiselt põhimõtteline, vaid vahetevahel tuleb kastist välja tulla — muidu jääb maailm üsna mustvalgeks ja üheülbaliseks. Kuna Eduardo Mendoza „Gurbilt teateid ei ole” hakkas mulle juba jupp aega siin-seal silma ja kõrva, siis andsin lõpuks alla ja võtsin raamatu kätte. Ja oh imet — raamat osutus vägagi lõbusaks lugemiseks, vahepael naersin ikka lausa laginal ning panin lähedalolijad imestunult kulme kergitama. (Naeru lõkerdada on siiski parem variant, kui nutta löristada — ka seda viimast on minuga lennujaamas juhtunud, no ei olnud tore!). Kas asi on selles, et tegu pole puhta ulmega, vaid „logiraamatu formaadis ulmekomöödiaga” (tagakaanelt) või milleski muus, ei oskagi öelda, aga raamat tõesti meeldis mulle.

Lühidalt, Barcelonas maanduvad kaks tulnukat, kellest lugu peab keskenduma ühele, kuna teiselt ju teateid ei ole (Gurb, nimelt, kehastub blondiks poplauljannaks ning kaob suurlinna mellu). Gurbi otsingutel kehastub ta sõber nii paavstiks, admiraliks, Kenti hertsogiks, toreeroks, kuulsaks prantsuse ja hispaania lauljaks ja kirjanikuks, Mahatma Gandhiks või kelleks iganes kaasaegsesse linnapilti täiesti sobimatuks tüübiks, mis suurendab võõristusefekti ja koomilisust veelgi. Pikkamööda õpib ta siiski kohanema ja hakkab tundma inimestele omaseid tundeid, igatsusi; talle ei jää võõraks kaastunne, armumine, ärivaist, churrode-vaimustus (hispaania rasvane maius). Omamoodi naiivseks jääb ta ometi kuni lõpuni välja, ja see on väga armas.

Igatahes ütleb see raamat palju nii Barcelona, hispaanlaste kui inimeste ja ühiskonna kohta laiemalt, ja ütleb sellise heatahtlikult iroonilise muigega. „Teller naeratab ja seletab, et pank pakub väga erinevaid kontosid (hoiukonto, nõudekonto, tuulest-viidud-konto, vihma-käest-räästa-alla-konto, kes-seda-loeb-on-loll-konto jne).” (lk 27). Ta ei ole inimühiskonna suhtes sugugi ainult kriitiline, vaid — nagu tõestab ka loo lõpp — on meie vildakas, naeruväärses ja kasuahnes maailmas ometi ka palju head, ihaldusväärset, kurbnaljakat, lootustandvat.

Annika Aas