Archive for the ‘Aas, Annika’ Category

Maarja Kangro “Klaaslaps”

Öelda Kangro raamatu kohta, et see on “hea raamat”, tundub kuidagi kohatu. Öelda, et see mulle meeldis, samamoodi. Ent siiski on “Klaaslaps” üks parimaid raamatuid, mida viimasel ajal loetud. Valusatel teemadel on ju alati kirjutatud, aga tegeleda oma ja väga isikliku valuga nii, et suruda näpp kõige valusamale kohale ja panna ka lugeja seda valu piinavalt — ja samas mitte piinlikult — tundma, see on oskus omaette. Kangro laotab oma loo meie ette laiali ilma sarkasmi, ilma sentimentaalsuseta, lihtsalt äärmuslikult ausalt. Siiralt ja häirivalt ühtaegu. Kindlasti leidub karme või liigutavaid lugusid emakssaamise raskustest, abortidest ja loote väärarengutest jututubades ja blogides, aga paberil mustvalgelt nendel teemadel lugeda on minu jaoks Eesti kirjanduses esmakordne, ja paljude jaoks arvatavasti ka teraapiline.

Annika Aas

Loe ka Liina Leemeti arvustust

Advertisements

María Dueñas “Õmblejanna Madriidist”

María Dueñas “Õmblejanna Madriidist”
(2009, e.k. Mari Laan ja Kristiina Raudsepp 2016)

duenasomblejannamadriidistTilluke Toledo kirjastus on hakkama saanud uskumatult suure teo(se)ga—välja andnud hispaanlannast õppejõu María Dueñase mahuka romaani, mille eestikeelne pealkiri on ühtaegu nii täpne kui petlik. Mina lükkasin selle kõvakaanelise kuuesajaleheküljelise raamatu avamist pikalt edasi, sest pisikese beebi kõrvalt tundus see hirmutava lugemisülesandena. Ent kui kaas oli kord avatud, siis pääsemist enam polnud ;)

Tõepoolest, Dueñase raamat, mis kombineerib dokumentaalset ja fiktiivset, haarab esimesest leheküljest kohe kaasa, “loeb” kiiresti ja “valutult” ning võiks meeldida erinevat tüüpi lugejale: nii sellele, kes otsib raamatuist põhiliselt põnevat lugu, sellele, kes armastab ajaloolisi ja poliitilisi süžeesid kui ka sellele, keda huvitavad ajastu- ja kohaspetsiifilised detailid. Huvitav, kui paljudel lugejatel tekib seda raamatut lugedes isu Marokosse lennata…

Ausalt öeldes, sisust ma väga rääkida ei tahakski. Minu meelest on seda raamatut põnevam lugeda ilma sisukokkuvõtet teadmata. Kolmandiku peal mõtlesin ma, et no millest see raamat siis edasi räägib — peategelase Sira elus oli juba juhtunud nii palju drastilist ja ma kartsin, et edasine on lihtsalt mingi heietamine. Aga kaugel sellest! Tuumani polnud lugu siis üldse veel jõudnudki ning just heietamist suudab autor väga edukalt vältida.

Kuna lugu paigutub põhiliselt 1930ndate aastate Hispaaniasse ja Marokosse, siis tulevad ajaloolised taustateadmised muidugi kasuks, aga ka nende puudumine ei sega loo mõistmist, sest “suur” ajalugu on edasi antud “väikeste” lugude ehk inimeste kaudu, ning romaani käigus juurde lugeda ja teadmisi värskendada saab ju alati (joonealused märkused kahjuks puuduvad, kuid autori poolt kasutatud arvukad allikad on bibliograafias ilusti ära nimetatud). Poliitiliste sündmuste varjatuma poole avamine on üks selle raamatu võlusid, kuid seda raamatut saab lugeda ka lihtsalt kui üht vaestest oludest pärit naise üles töötamise lugu.

Süžee tundus vaid paaris kohas natuke konstrueeritud. Nii paigad kui tegelased (paljud neist päriselt elanud) on värvikad, tihti eksootilised, meeldejäävaimad vast lisaks peategelasele ka Rosalinda Fox, Juan Luis Beigbeder, Marcus Logan, ja loomulikult ekstravagantsed Candelaria ja Felix. Raamatust, mis sai kohe bestselleriks, olevat valminud ka ülipopulaarne teleseriaal.

Pikema sisukokkuvõtte leiab Mari Laane raamatututvustusest.

Annika Aas

Narine Abgarjan “Taevast kukkus kolm õuna”

Narine Abgarjan “Taevast kukkus kolm õuna” (2015, tlk Erle Nõmm 2016)

abgarjantaevastkukkuskolmKui raamatuid võiks jagada soojadeks ja külmadeks, siis Moskvas elava armeenia autori Narine Abgarjani (s. 1971) raamat kuuluks kindlasti esimeste hulka. Hoolimata sellest, et raamat räägib ühe tillukese Armeenia mägiküla hääbumisest ning selle elanikke tabavatest katsumustest, kumab mägiküla elanike suhtumistest ja tegemistest sellist soojust ja hoolivust, mis paneb lugeja uskuma headusesse.

Jutustus põikab ajas edasi ja tagasi, tuues lugeja ette erinevate külaelanike saatuse ning sellega koos ka Maniš-kari läänenõlval asuva Marani küla saatuse, mis peab üle elama nälja-aastad, maavärina, pika raske sõjaaja, kärbeste needuse ja ohtlikud kevadised rusuvood. Kuid paar-kolmkümmend maranlast, kes võivad küll olla põikpäised ja torisevad, on ühtlasi ka väga heanaaberlikud ja südamlikud (keegi pole loomulikult ingel ning ka paar kehvema iseloomuga tegelast tuleb ette) ning tulevad raskustest läbi üksteist toetades. Külaelanike omavahelisi tihedaid suhteid iseloomustab hästi 58-aastase Anatolia tõdemus: ”Pole paradiisi ja pole ka põrgut /…/. Õnn ongi paradiis, kurbus on põrgu. Ja meie jumal on kõikjal mitte ainult sellepärast, et ta on kõikvõimas, vaid ka seetõttu, et tema ongi need tundmatud niidid , mis ühendavad meid üksteisega” (lk 90). Erinevate külaelanike lugusid ühendabki Anatolia lugu, kes kehva enesetunde tõttu valmistub suremiseks, kuid saab lõpuks hoopis ühe suure üllatuse osaliseks ning võimalik, et pakub pöördepunkti kogu küla jaoks. Ka hääbuval külal võib olla tulevik…

On igapäevast, on imepärast, on seiku, mis mõnusalt muigama või kõva häälega naerma panevad. No kasvõi siis, kui kohmetu ja sõnakehv sepp Vassili Anatoliale ootamatult kosja tuleb, vikat õlal, ning küsimuse peale, miks ta tuli, kraaksatab: “Tõin kingituseks vikati /…/. Ja naiseks tahtsin ka paluda.” (54). Oma endist, lobamokast naist Magtahinet tavatses Vassili aga aeg-ajalt kaugemasse tuppa luku taha panna, kust naine siis peale ohtrat südamepuistamist akna kaudu põgenes, olles alati varakult redeli akna taha valmis sättinud. Ka Vassili uskmatus, et ta vanas eas uuesti isaks saab, on ühtaegu armas ja naljakas.

Marani vanakeste torisemine ja sõnaahtrus kõrvuti südamesoojuse ja külalislahkusega tuleb eestlastele arvatavasti küllalt tuttavlik ette; ka pisikeste külade väljasuremises pole eestlase jaoks midagi uut; jutustusele lisavad eksootikat aga kivise küla enese, sealse looduse ja tavade ning seal valmistatavate roogade kirjeldused, mis panevad suu vett jooksma. Hääbuva küla romantikat on elanikel enestel raske hinnata, kuid seda märkab noor linnast tulnud Nastasja, kes jäädvustab seda oma joonistustel. Armeenia muinasjutud lõppevat tihti nii, et taevast sajab kolm õuna: üks sellele, kes nägi, teine sellele, kes jutustas ja kolmas sellele, kes kuulas ja uskus headusesse. Ma jään nüüd siis seda kolmandat õuna ootama :)

Annika Aas

Kirjanduslinn Edinburgh

img_1374Edinburgh

Edinburgh (eestikeelne hääldus [‘edinburg], ingliskeelne hääldus [‘edinbərə]) on linn Suurbritannias, Šotimaa pealinn. Edinburghis asub Šotimaa parlament. Edinburghi vanalinn (Old Town)img_5176 ja uuslinn (New Town) kuuluvad UNESCO maailmapärandi nimistusse. Linnas asub 1583. aastal asutatud Edinburghi ülikool. Linnas ja lähiümbruses elab natuke alla poole miljoni elaniku, millega on ta elanike arvu poolest Šotimaa suuruselt teine linn (Glasgows on natuke üle poole miljoni elaniku).

Edinburgh kui UNESCO kirjanduslinnimg_1373

Edinburgh oma pika kirjandustraditsiooniga sai UNESCO esimeseks kirjanduslinnaks 2004. aastal. Edinburgh on kirjanduslinnade võrgustiku algataja, eestvedaja ning keskne nõustaja, ühtlasi on seal välja töötatud ka võrgustiku peamised eesmärgid ja kriteeriumid, millele kirjanduslinnad peaksid vastama. img_5043Keskseks organisatsiooniks, kust võrgustiku koostööd ja Edinburghi enda kui kirjanduslinna tegevust koordineeritakse, on Edinburgh UNESCO City of Literature Trust.

img_1406Ediburghil on rikkalik kirjanduslik pärand ning väga aktiivne kirjandus- ja hariduselu – seal on rohkelt kirjastajaid ja kirjandusorganisatsioone, neli ülikooli ning augustis toimub seal üks maailma suurimaid raamatufestivale, Edinburgh International Book Festival, kus osaleb üle 800 kirjaniku üle maailma, aga ka mitmesuguseid väiksemaid festivale (Šotimaal toimub aastas kirjandusfestivale lausa 30 ringis).

img_1433Kuulsaid kirjanikke, kes on Edinburghis elanud: Adam Smith, James Boswell, Robert BurnsSir Walter Scott, R. L. Stevenson, Sir Arthur Conan Doyle, Muriel Spark, Irvine Welsh, Ian Rankin, Alexander McCall Smith, Christopher BrookmyreKate AtkinsonJames Kelman, Iain Banks ja J.K. Rowling, kes alustas oma esimest raamatut Edinburghi kohvikus.

Kirjanduslikud ringkäigud

img_5038Kirjanduslinnades on populaarsust kogunud kõikvõimalikud kirjanduslikud ringkäigud. Edinburghis toimub aastaringselt palju erinevaid kirjandusega seotud ringkäike. Mõned näited:

The Edinburgh Book Lover’s Tour
The Edinburgh Literary Pub Tour
Rebus Tours
Leith Walks
img_1412The Potter Trail
Scottish Parliament Literature Tour
Mercat Tours – Outlander Experience
Mercat Tours – Enlightenment Edinburgh
Enlightenment Edinburgh Guided Tour
img_1422Calum Lykan Storytelling Tour
Dr Jekyll & Mr Hyde
A Literary Capital Tour
Geeks Guide
Scotland’s Democracy Trail
Outlander Tour – Mary’s Meanders

Šoti raamatuskulptuurid

img_1392Šoti raamatuskulptuurid on šoti kirjanduse ja luule põhjal tehtud skulptuurid vanadest raamatutest, mille anonüümne paberskulptor paigutas leidmiseks erinevatesse kirjandusega seotud paikadesse Šotimaal aastatel 2011-2013. img_5145Esimesed kümme skulptuuri leiti Edinburghist ning need olid mõeldud kingitusena kirjandusinstitutsioonidele ja linnakodanikele. 11. teos kingiti Ian Rankinile, kelle looming oli olulisel kohal ka teiste skulptuuride juures. Mitmeid raamatuskulptuure on kingiks saanud näiteks Šoti luuleraamatukogu (Scottish Poetry Library). img_14362012. aasta lõpus näidati skulptuure rändnäitusena mitmel pool Šotimaal. 2014. aastal tegi kunstnik peene töö, mis kujutas raamatutest välja lendavaid liblikaid, ja kogus sellega oksjonil raha heategevusfondi jaoks. 2015. a. märtsis teatas endiselt anonüümne autor, et aeg on sellele projektile joon alla tõmmata. img_1450Viimase skulptuuri jaoks palus autor ka avalikkusel meisterdamises kaasa lüüa, tehes oma liblikaid, millest lõpuks võiks kujundada viimase skulptuuri. Rohkem infot leiab: https://en.wikipedia.org/wiki/Scottish_book_sculptures

Annika Aas, Halliki Jürma

Kirjanduslinn Dublin

dublin3Dublin on Iirimaa pealinn, mis asub Iirimaa idarannikul Liffey jõe suudmes. Linna asutasid 840. a. viikingid. Linnas elab pool miljonit inimest, koos ümbritsevate valdadega üle pooleteise miljoni. Dublin on Iirimaa hariduskeskus, siin on kolm ülikooli ja mitu muud kõrghariduslikku kooli. Dublini Ülikool, millele pandi alus 16. sajandil, on vanim ülikool Iirimaal.

Dublin kui UNESCO kirjanduslinn

dublin7Dublin on üle maailma tuntud kirjanduslinnana ning UNESCO kirjanduslinna tiitli pälvis ta aastal 2010. Siit on pärit Nobeli auhinna laureaadid William Butler Yeats, George Bernard Shaw ja Samuel Beckett, kuid ka sellised tuntud kirjanikud nagu Oscar Wilde, Jonathan Swift ja “Dracula” autor Bram Stoker. Kõige rohkem aga teatakse Dublinit James Joyce’i elukohana. Tema kuulsaim teos on “Dublinlased” (Dubliners), mis on 20. sajandi alguses linnas elanud inimeste traditsioonilist eluolu kirjeldav lühijuttude kogumik. Samuti kirjeldab väga tõetruult Dublinit üks tema põhiteoseid, “Ulysses”, mis muuseas annab linnast hea topograafilise ülevaate. Peale selle on linnast pärit J. M. Synge, Sean O’Casey, Brendan Behan, Maeve Binchy ja Roddy Doyle. Dublinis asuvad ka Iirimaa rahvusraamatukogu ja trükimuuseum.

dublin13Dublinit iseloomustavad lisaks kuulsale pärandile väga elav kirjastamistegevus ja raamatuäri, kirjandusega seotud asutused ja institutsioonid, näiteks Dublini Kirjanike Muuseum ja James Joyce’i Kultuurikeskus. Siin antakse välja mainekaid kirjandusauhindu nagu Rahvusvaheline Dublini Kirjandusauhind (endine IMPAC), Iiri Romaaniauhind, Bob Hughesi nimeline elutöö auhind jpt.

Dublini rahvusvaheline kirjandusfestival toimus esimest korda 1998. aastal. Igal aastal maikuus toimuv festival  hõlmab paljusid erinevaid kohtumisi ja üritusi, kus osalevad kirjanikud üle maailma. Samuti toimub aastaringseid ettevõtmisi nagu kirjanduslik pubituur ja regulaarselt kohtuvad raamatuklubid.

Rahvusvaheline Dublini kirjandusauhind

dublin1Rahvusvaheline Dublini kirjandusauhind, varem tuntud kui IMPAC Dublin, on kõige suurem ja rahvusvahelisem auhind. Nominente seavad üles raamatukogud üle kogu maailma ning auhinnale võivad kandideerida ükspuha millises keeles kirjutatud raamatud, mis peavad siiski olema tõlgitud inglise keelde. Osalevate pealinnade ja teiste suuremate linnade raamatukogud võivad igal aastal pakkuda välja kuni kolm raamatut.

Kirjandusauhind asutati 1996. aastal Dublinis, et tunnustada inglise keeles kirjutatud või sellesse keelde tõlgitud kõrge kirjandusliku väärtusega ilukirjandusteoste autoreid. Alguses oli pikka aega sponsoriks konsultatsioonikompanii IMPAC, kuid praegu rahastab auhinda Dublini linnavolikogu. Auhinna suurus on 100 000 eurot. Kui tegu on tõlketeosega, saab autor 75 000 eurot ja tõlkija 25 000 eurot. Lisaks auhinnarahale jääb võitu tähistama ka kristallkujuke.

dublin112016. aasta auhinnale esitati 160 raamatut 118 linnast 44st riigist. 2014. aastal esitati Eestist Rahvusraamatukogu poolt auhinnale Riikka Pulkkineni raamat “True” (soome k. “Totta”; e.k. “Tõde” 2011, tlk Jan Kaus). 2017. aasta auhinna valimisel osaleb esimest korda ka Tartu Linnaraamatukogu, mis esitas auhinnale kolm raamatut: Michel Houellebecqi “Soumission”/”Submission” (Alistumine), Christian Krachti “Impeerium” ja Sofi Oksaneni “Kui tuvid kadusid”. Lõpliku otsuse teeb viieliikmeline rahvusvaheline žürii. Finalistid kuulutatakse välja aprillis ning auhinnasaaja juunis 2017.

Dublini auhinna laureaadid:
dublin92016 Akhil Sharma “Family Life”
2015 Jim Crace „Harvest”
2014 Juan Gabriel Vasquez “The Sound of Things Falling” (e. k. „Asjade kukkumise hääl” 2015, tlk. Mai Tõnisoo)
2013 Kevin Barry “City of Bohane”
2012 Jon McGregor “Even the Dogs”
2011 Colum McCann “Let the Great World Spin” (e. k. “Las suur maailm pöörleb” 2011, tlk. Elin Trélon)

dublin14Kirjanduslikud jalutuskäigud

Kirjanduslinnades on populaarsust kogunud kõikvõimalikud kirjanduslikud ringkäigud. Arusaadavalt on mõned Dublini ringkäigud seotud muusika ja viskiga. Lauldakse ballaade nii rahvaloomingust kui tuntud autoritelt. Dublinis on tuntuimad Dublin literary pub crawl ja Literary Walking Tour.

Halliki Jürma, Annika Aas

Fotod 2015. a. suvel toimunud reisist
Seili Ülper, Kaja Kleimann, Halliki Jürma, Annika Aas

Jean-Paul Didierlaurent „Ettelugeja 6.27-ses rongis”

Jean-Paul Didierlaurent „Ettelugeja 6.27-ses rongis” (2014, e.k. Pille Kruus 2016)

Mmm, milline pisike punane maiuspala raamatusõpradele — kõigile neile, kes armastavad kirjasõna — kas siis lugeda, deklameerida või kirjutada — või nii üht, teist kui kolmandat. Sest eelkõige räägibki see raamat sellest, millise väega võib olla sõna.

didierlaurentettelugejaÜksildane noormees, oma kuldkalakesega kööktuba jagav 36-aastane Guylain Vignolles armastab raamatuid, kuid on saatuse irooniana sunnitud töötama paberi käitlus- ja taastöötlustehases koletislikul masinal, mis just nimelt hävitab raamatuid, tehes neist ühtlase halli mössi. Guylaini elule annab mõtte vaid kaks tegevust: peita iga tööpäeva lõpus oma riiete alla rinna vastu masina lõugade vahelt pääsenud üksikuid lehti ehk „elus nahku” ning lugeda neid seosetuid tekste ette järgmisel hommikul rongiga tööle sõites. Kirjanduse võlujõud on publiku peal kohe märgata: „Kui rong jaamas peatus ja inimesed vagunist väljusid, võinuks kõrvalseisja kohe märgata, kuidas Guylaini publik teistest reisjatest eristus. Nende nägudel polnud seda tuima maski, mille puudumine tekitanuks teistes reisijates põlgust. Kõigil oli justkui kõhu täis söönud imiku rahulolev ilme.” (93)

Ka oma vastikut tööd on Guylainil kergem taluda just tänu kirjandusele — ebameeldivale bossile ja kolleegile lisaks istub tehase valvurikabiinis tõeline klassikalise draama fänn Yvon, kes kõigist ja kõigest pidevalt suurepäraseid aleksandriine vormib. Temast on aastatega saanud suisa etluskunsti meister. Ühel heal päeval kutsuvad kaks vanadaami — Guylaini fänni rongist — teda ette lugema hooldekodusse, ning edaspidi saavad Guylaini ja ka Yvoni ettelugemise maagiast osa ka hooldekodu eakad elanikud. Ühel veelgi parem päeval aga leiab Guylain rongis oma tavapärase klapptooli vahelt mälupulga, millel noore naise Julie päevikusissekanded. Ja sealtpeale on lootust juba üha hoopis uueks looks, ehkki Guylain pole esialgu hoopiski nii optimistlik: „Ei, pole siin midagi kõik nii hästi /…/. Ma ootan endiselt oma kakskümmend kaheksa aastat tagasi surnud isa ja mu ema arvab, et töötan trükikojas juhtival kohal. Õhtuti jutustan oma päevasündmustest kalale, töö tekitab minus sellist vastikust, et oksendan vahel pool sisikonda välja, ja tagatipuks olen armumas tüdrukusse, keda ma pole eales näinud.” (74)

JeanPaulDidierlaurentJulie’ päevikusissekannetest selgub, et neiu töötab suure kaubanduskeskuse avaliku käimla koristajana ning kui Guylainile on elu mõtte andnud sõna ette lugemine, siis Julie’ elule annab mõtte sõna kirja panemine. „Kui ma ei kirjutaks, poleks päeva nagu olnudki, siis piirduksin pissi-kaka-oksekoristaja rolliga, mida mulle tahetakse peale suruda; oleksin see vaene tüdruk, kelle elu ainus mõte on labane ülesanne, mille eest talle makstakse.” (81).

Kirjandus võib vahel anda elule sisu, ta võib inimesi ühendada, üksildasi hingi kokku viia, kõige rutiinsema päeva või töö talutavaks teha. Huvitaval kombel sai seda raamatut lugedes minust endastki ettelugeja, sest mu 8-aastane tütar avastas, et see on hiigla põnev raamat ning pani mind talle ette lugema, mis osutus tõepoolest hoopis isemoodi kogemuseks kui vaikne lugemine — proovige järele! Jah, ja tsiteerima ma seda ei hakka, aga kui te tahate lugeda üht ilusaimat armastuskirja, siis peate küll selle raamatu lõpuni lugema!

Annika Aas

Grégoire Delacourt „Tabamatu õnn”

Grégoire Delacourt „Tabamatu õnn” (2014, e.k. 2016 tlk. Margot Endjärv)

delacourttabamatuõnnSellise pealkirja ja kaanepildiga (üdini roosa!) raamatut ei oleks ma küll mitte kunagi lugenud, kui mulle ei oleks seda soovitatud. Kartsin mingisugust „kirglikku mehhiko seebiooperit”, aga sellest on asi igatahes väga kaugel, ehkki jah, Mehhiko käib täitsa läbi :) Kellele karmid raamatud ei meeldi, jätku parem lugemata! Puudutamata ja raputamata see lugu ei jäta.

Peamiseks jutustajaks on 40-ndates aastates Antoine, kes püüab selgitada, mis viib teda—siiani täiesti rahumeelset ja professionaalset kindlustuseksperti—meeleheitliku teoni, mis hävitab tema enda ja tema pere. (Kuna ma ei kavatse raamatu lugemise mõnu ja põnevust ära rikkuda, siis täpsemalt ei räägi.) Teises osas saame aimu tema teo tagajärgedest, kogemusest kinnises psühhiaatriahaiglas, ning tema uuest elust. Raamatu viimane osa annab sõna tema tütrele, kes pulbitseb vihast oma isa vastu — kui raamat oleks sellega alanud, siis me tõenäoliselt vihkaksime Antoine’i ega suudaks tema tegu mõista, kuid autor on — õigusega! — panustanud just lugejate empaatiavõime kasva(ta)misele. Peategelase suhugi on pandud sõnad: „Mõista tähendab astuda teise suunas väga suur samm. See on andestamise algus.” (115)

Autor oskab põnevust hoida, sest esialgu vaid vihjatakse võimalikule eelolevale kuritööle. Isa, kes — olles ise palju kannatanud — soovib oma lastele parimat, suudab kõik ära rikkuda. Samas, lõputu enesesüüdistamine ei vii lahenduseni. Kui Antoine seda lõpuks mõistab, pole ka lahendus enam kaugel.

Väga olulisel kohal on vanemate ja laste vahelised suhted, valus kasvamine ilma emata, lähedustunne või selle puudumine, liigne argus/argpükslus, tühjuse- ja tühisusetunne, suureks kasvamise valu, pettumused, pettumine ja petmised armastuses ja elus, töö iseloomuga kaasnevad moraalsed dilemmad — kui oled kaabakas, siis oled tööl hinnatud ja hästimakstud, kui julged korrakski kaasa tunda, saad kinga.

GregoireDelacourtHoolimata isa rängast teost, ei ole raamat sugugi üdini raske ja negatiivne. See on lugu ka inimese võimest pärast kõige karmimaid kogemusi oma eluga otsast alata, hoolimata kõigest — hoolida ja armastada, ning mis peamine, andestada. El loco’st (hull) võib saada el mago (võlur), ka pärast seda, kui oled põhjas ära käinud. Või just nimelt PÄRAST seda. Alles millegi kaotamine paneb sind mõistma olemasoleva väärtust. Kui me suudaksime alati nii põhjalikult süüvida tausta, nagu Antoine’i puhul, siis me ei kipuks ehk kohe hukka mõistma, inimesi kaabakateks tembeldama.

Ka sõnadega oskab autor suurepäraselt ringi käia — tekst on mitte liialt otsekohene, mitte liialt pillav, kohati aga lausa luuletuse mõõtu. Näiteks Antoine’i kirjeldus sellest, kuidas ta hakkab aimama, et tema naine Nathalie teda teise mehega petab: „Ma ei teadnud seda. Ma tundsin seda. Ma tundsin hiilivaid käsi, suudeldud huuli, hellitatud silmi. Ma tundsin uusi sõnu, mis olid vaikselt kõnesse libisenud. Tundsin, et ta liigutus oli juuksesalku tagasi lükates raskem. See liigutus ei jätnud ruumi kahemõttelisusele. Ma tundsin valu. Ma kogesin tühjust. Ma tundsin oma südant avanemas, purunemas. Tundsin pisaraid. Põletust. Tundsin kiskjat ärkavat. Raevu pulbitsemas. Äikest, kõiki äikeseid. /…/ Tundsin meie väikese tütre kõvemini kallistamist. Niiskeid suudlusi. Tundsin seletamatut andekspalumist.” (62).

Annika Aas