Timur Vermes „Ta on tagasi”

Kes on tagasi? Adolf Hitler.
Berliinis, keset tänapäeva ärkab ellu Adolf Hitler.
Hitlerist saab sotsiaalmeedia staar e. suunamudija.
Raamat on bestseller ja tehtud on mängufilm.

Selle kevade kirjandusfestivalil Prima Vista käis raamatu autor teosest rääkimas. Pärast kohtumisõhtul käimist oli mul kindel soov raamat läbi lugeda, aga ma pidin ootama, sest poes oli raamat läbi müüdud ja raamatukogus järjekord. Hitler müüb. Tegelikult müüb Hitler terves maailmas. Hitleriga seotud raamatuid loetakse, ostetatakse. Käiakse filme vaatamas. Jne.

Kuidas sai ja kui kiirelt sai Hitlerist meediastaar? Kiirelt, isegi väga kiirelt. Kes võtab teda läbi huumori (arvavad, et Hitler teeb Hitlerit paremini järgi kui originaal) või need, kes võtavad tema seisukohti elu kohta tõsiselt. Inimesed on vaimustuses, meedia on vaimustuses, TV operaatorid on vaimustuses – Hitler müüb.

Raamatut lugedes tuli mõte kui vahetada nimi Hitler ära mõne Eesti poliitiku nimega. Hirmutav. Meil on selliseid äärmuslike vaadetega poliitikuid, kes sama oskuslikult (kasutades ära tänapäeva (sotsiaal)meediat) suudavad oma äärmuslikku maailmavaadet laiadele massidele edukalt edasi anda ja inimesed usuvad, et on nende omad mõtted ja tunded.

Lugeja võiks mõelda Hitleri fenomeni üle, miks on Hitler tänapäeval nii popp?

Seda raamatut on võib-olla liiga mõnus lugeda. Kas naerame Hitleri üle või hoopis koos temaga inimeste üle? Kas ta on tagasi….

Kristiina Selli-Tupits

Karl Ove Knausgård „Minu võitlus” I-VI

Karl Ove Knausgård „Minu võitlus” I-VI (1. „Surm perekonnas”, 2. „Armunud mees”, 3. „Poisipõlvesaar”, 4. „Tants pimeduses”, tlk Sigrid Tooming, 5. „Some Rain Must Fall”, 6. „The End”)

Kui ma selle Norra kirjaniku suurteose, kuueosalise „Minu võitluse” sarja, ükskord läbi sain (1.-4. osa eesti keeles, 5.-6. osa inglise keeles), siis kohe täitsa huviga arvutasin kokku leheküljed — ja neid tuli 3699. Võib-olla fantaasia- ja ulmekirjanduse lugejaid selline lehekülgede arv ei heiduta — selles žanris on mahukad teosed pigem reegel kui erand –, aga minul võttis sarja läbimine ikka suure osa aastast, välistades palju muud kirjandust ning lubades enda kõrvale vaid õhukesi luulekogusid. Aga see oli seda väärt! Ma pole veel kunagi ühtegi raamatut lõpetades tundnud autoriga sellist lähedust, justkui ma tõesti teaksin teda, mõistaksin teda. Samas tean, et see tunne on omamoodi petlik, sest autor, kes küll kirjutab sellist hüperautobiograafilist ja siirast teksti ning avab ennast väga palju, on tegelikult pigem inimpelglik tüüp, kes ei loo kergelt uusi sõprussuhteid.

Mis on Knausgårdi (ing k Knausgaardi) fenomen? Miks on ta lausa kurikuulus, „sensatsiooniline” ja miks on teda nii palju materdatud? Ta kirjeldab väga-väga ausalt, viimse kui ebameeldiva detailini, oma elu ja oma lähedaste elu, kasutades valdavalt õigeid nimesid, nii et kõik isikud raamatutes on äratuntavad. See tõi talle kaasa Norra ja Rootsi ühiskonna poolt valusa vastulöögi, sest meedia noppis rõõmuga üles just kõige kurioossemad seigad, kõige räpasemad detailid — tema isa koleda alkohoolikusurma, Karl Ove suhted oma nais(t)ega ja tüdruksõpradega, vägistamissüüdistuse, abielurikkumise jms. Tema isavend väitis, et ta valetab ja ähvardas teda kohtuga. Rääkimata kõigist neist raamatutes kujutatuist, kellele mingid osad raamatust mõjusid üllatuse või lausa šokina, mõned palusid oma nime ära muuta või mõne seiga välja võtta. Minule omakorda mõjus šokina, kuidas ühiskond ja meedia nopib üles eelkõige ja/või ainult negatiivse, jättes tähelepanuta kõik selle, mis raamatutes positiivset on — ja seda pole vähe. Kas mees, kelle naine kannatab aeg-ajalt bipolaarse käitumishäire (ehk maniakaalse depressiooni) all, kelle õlul on pidevalt kolme väikese lapse kantseldamine, kodune majapidamine, poeskäimine, söögitegemine ja kes kõige selle kõrvalt jaksab/tahab siiski hommikuti kell 4 (!!) ärgata, et jõuaks ka kirjutada, ei vääri siis kiitust, lugupidamist, vähemalt mõistmist? Lugeja, kes ka ise maadleb väljakutsega ühildada lastekasvatamine töötamise ja koduse majapidamisega ning samal ajal hoida ka oma paarisuhet, tunneb kindlasti pidevat deja vu’d. Naerda saab vahel, muide, ka, eriti lastega seotud olukordades.

Karl Ove on lihtne, ekslik inimene (nagu me kõik), kuid erakordne on tema oskus läbi kirjapandu elustada argipäeva. Kirjutada näiteks dialooge, mis mõjuks täiesti autentse ja usutavana, pole ju sugugi lihtne, samuti kirjeldada oma tundeid, mõtteid, kahtlusi, mis mõjuks isiklikult, kuid samal ajal ka üldiselt; luua seoseid teiste suurteostega, autoritega, arutleda tõe ja fiktsiooni vahekorra üle, mõtiskleda isaduse ja ühiskonna kahepalgelisuse, kirjanduslike tabude üle… Väga põnevaks teeb sarja just see, et kui autor kirjutab viimast osa, on esimesed raamatud juba ilmumas või ilmunud ning möll tema ümber hoogu kogumas. Saab näha, kuidas toimib ühe autori eneseregulatsioon ja -tsensuur: millest on autor nõus taganema, millest mitte. Kuigi autor ise võtab oma sarja viimases osas kokku lakooniliselt: „Knausgaard had become a trademark, a logo /…/ And it wasn’t the books I had written, because they were pretty run-of-the-mill—two sons who bury their dead father and a frustrated father of small children who strips himself naked for the reader /…/” (6.rmt, lk 1019) ei ole see pelgalt tema isa või tema abielu lugu, vaid pigem ühe autori, ühe mehe kujunemise lugu, koos hämmastava eneseanalüüsiga. Viimases osas mõjus siiski natuke üleliigsena tema pikk essee Hitlerist, kelle peateosega ta jagab oma sarja pealkirja, aga selle võib soovi korral ka vahele jätta või diagonaalis läbi lugeda. Sarja kuuest raamatust kõige vähem meeldis mulle kolmas, tema lapsepõlvelugu, mis tundus (eriti teiste osadega võrreldes) natuke võlts ja punnitatud.

Annika Aas

Daniel Vaarik “Praktikaaruanne”

Raamat  mahuks vabalt PetronePrindi memuaariraamatute sarja Hvostovi ja Murutariga ühte ritta, kuna vestab autori tudengipõlvest ja kõik raamatus esinevad tegelased on oma õigete nimedega – Marju Lauristin ongi Marju Lauristin ja Inno ongi Inno Tähismaa  ja Rein Lang ongi Rein Lang  jne. Ka on ilmselt sündmustikul dokumentaalne alus ajakirjandustudengi praktikaaruande näol.

Nagu kaanetutvustus ütleb, peaks raamat paeluma neid, kellele meeldib Dovlatov, kes oli ju samuti ajakirjanikuna leivatööd teinud populaarne vene kirjanik, siis minu puhul see nii oligi. Meeldib mulle väga Dovlatovi huumoritunnetus ja mahlaks keel ning Vaariku oma samuti. Nii et naerda sain ka peaaegu samapalju kui Dovlatovit lugedes. Lugesin pikemal bussireisil ja õnneks oli koht mu kõrvalistmel tühi – seega ei olnud karta, et naaber mind omaette itsitavaks ullikeseks võiks pidada. Eestlane on vahel selline asjalikult tõsimeelne isend, keda naerev kaaskodanik imestama paneb.

Aga et oma muljetele rohkem katet anda, lisan mõned katkendid.

1. Ajakirjandustudengi-praktikandi kitsastest elutingimustest:
“Brändi peale kulus ka viimane raha ning  jälle ei olnud midagi süüa. Jõin Ekspressi külmkapist kohvikoore ära, kuid samal päeval ilmus kappi mitu vastlakuklit, mis ma kiirelt hävitasin. Järgmisel hommikul kostis kujundajate toa kõrvalt, kus külmkapp oli, valju sõnelemist. Madis Jürgen nõudis kellegi käest oma kukleid tagasi ning peagi selgus, et Jürgenil oli käsil eksperiment “elan kaks nädalat pensionäri pensioniga”. Kuklitest ilmajäämine tähendas, et ta pidi minema pajuurbi müüma või midagi sarnast, et midagi hamba alla saada. Elu on karm. Madis, nüüd sa tead, kuhu su kuklid jäid.
…Vahepeal olin kirjutanud ka ühe loo Postimehele, mis rääkis vargustest, Pulleritsu jaoks võis see isegi fiitžö alla sobitud.
Viimasel ajal oli varastamisest saanud üliõpilaste seas midagi spordiala sarnast, umbes nagu Louis Aragoni romaanis “Aurelien”, kus kirjeldatakse poest näppamist jõude elavate inimeste hobina 1920-ndate aastate Pariisis. Ainult selle erinevusega, et tihtipeale segunes hasart vajaduse ja vaesusega. Üks grupp juuraüliõpilasi oli Šotimaa ekskursioonil pännu pannud koormatäie pesu ning sellega vahele jäänud. Osa visati hiljem ülikoolist välja.
Et vargustest lähemalt sotti saada, varastasin algatuseks ise Tartu Kaubahallist ploomitordi… Selgus ka, et kaubahallis tegutses erariides turvamees, kelle nina alt ma olin pahaaimamatult test-tordi ära hiivanud.”

2. Naljakatest apsakatest Q-Raadios:
“Muusika jäi vaiksemaks ning eetrisse sisenes reipahäälne noormees: “Siin Q-Raadio, tere hommikust, “ hõikas ta ning jätkas siis: “Uudistega on eetris…ee…eee…”
Q-Raadio mõlemad kuulajad, nagu raadiotöötajad ise oma auditrooriumi hellitavalt kutsusid, istusid köögis ja põrnitsesid raadiot. “Kallis… kas sa kuulsid, et uudistelugejal läks iseenda nimi meelest ära?”
“Kuulsin jah! Aga eile ütles saatejuht eetris, et ta nimi on Indrek Tarand, kuigi tema nimi on tegelikult hoopis Indrek Ostrat!”
…Ühel päeval läks toimetuse ainus printer hulluks ning vahetas väljatrükitud tekstides ära kõik “a” ja “o” tähed.
“Tere hammikust, Tortu!”

3. Tudenginaljadest:
“Ühel eriti hämaral ja sombusel esimese kursuse pärastlõunal sisenesin õllerestorani Humal. Soojas valguse käes sumises sadakond inimest ning tänu seintele löödud kahhelkividele meenutas atmosfäär meesteosakonda Tiigi tänanava avalikus saunas.
“Täna on tudengijazzi festival, “ ütles Mait.
Nojah, nagunii piletiga, lisas Marten. Aga mis mõttes! Lähme esinema, saame tasuta?
Helistasime tudengijazzi korraldajatele infoga, et üks küllaltki kõva eksperimentaaldžässibnd on ukse taha jäänud, ning saime poole kümneks omale veerandtunnise esinemisaja.
Nii, kas keegi mingit pilli oskab mängida?
Ma oskan natuke suupilli, ütles Heinz.
Ma tean, kust kitarri saab, ütlesin mina.
Järgnevad kaks tundi tegelesime pillide kokkuajamisega ning leidsime endale ka laulja, hämmastavate vokaalsete omadustega usuteadlase Roometi, minu sõbra, kellest ma eespool juba rääkisin. Roomet tuli klubi juurde ja ütles: “Ma ei tea, ilma igasuguse ettevalmistuseta, ma ikka ei taha esineda.”
“Ole vait ja võta napsu, “ arvasin mina ja andsin Roometile pudeli viina.
“Ma võin lihtsalt vaatama tulla, “ütles Roomet.
Ülikooli klubi oli rahvast paksult täis ning klubi direktoril oli raskusi, et mind üles leida. “Poisid, kas te saaksite pool tundi täis teha, üks Leningradi bänd jäi tulemata?”
“Pole probleemi, šeff,” ütlesin.
“Aga teie laulja on vaja lae alt kätte saada, “ütles Gunnar.
Ma pöörasin oma pilgu üles ning nägin tuletõrjeredelit mööda lae alla roninud Roometit, kes huilgas üle terve koridori.
Pool tundi hiljem tulime rahvast täis saali ees lavale. “Mida me mängime,” küsis trummar Alo. “Loll oled või, hakka lihtsalt pihta, “ ütlesin mina.
Alo pikad juuksed vajusid talle näo ette ja ta hakkas trumme nüpeldama. Minu käes oli üks soolokitarridest ning kokku oli meid lava peal kaheksa. Heinz mängis kõige ees suupilliga mingit rahvaviisi ning korraga lendas juuste lehvides lavale Roomet, kes hakkas rahvast üles kütma häälitsustega nagu ”Juu!”
“Lavastaja pakub ilmselgelt üle, “ tsiteeris keegi rahvahulgast Strindbergi “Punast tuba”. Osa inimesi proovis valssi tantsida. Üks kitarr hakkas korraga tegema mingit imelikku häält “vauauaua” ning Heinzi juurest kostis “Meil aiaäärne tänavas”.
“Juuu-uuu-uuu,” karjus Roomet.
Korraga hakkas laval olev suur vanamoeline teleülekandekaamera rahva sekka vajuma, lähedalseisjate pingutustega suudeti see lavale tagasi tõsta, kuid siis hakkas õõtsuma seinatäis kõlareid. Roometi mikrofonil tuli juhe tagant ära ja ta istus klaveri alla ning proovis seda tagasi toppida. Siis kukkus suure mürtsuga midagi ümber.
“Juu…”
Esinemine võis kesta kokku neli või viis minutit, peaegu kõik lahkusid lavalt, ainus, mis jäi, oli trummimüdin. “Põmm, mütt-mütt-müttt…”
Seejärel tuli saali poolt otsustaval sammul turvamees, läks Alo juurde, võttis tema trummipulkadest kinni ja küsis: “Kas kaua läheb veel?”
Kõige raskem oli autosse tassida Roometit, kes oli põhimõtteliselt otsustanud, et ta on metsas tormiga ümberkukkunud kuusk, jäik nagu palk, ning ei olnud nõus autosse saamiseks kummarduma. Lükkasime ta sellises olekus läbi autoakna tagaistmele ning sõitsime ühe sõbra juurde koju.
Hommikul ärkasime kõik päevalilleõliga praadimise lõhna peale. Köögis seisis Roomet, hüpitas pannil pannkooki. “Kas keegi eile esines ka?” küsis Roomet.
Gunnar tahtis meie käest lõhutud mikrofoni eest viissada rubla ning seetõttu ei julgenud me mõnda aega ülikooli klubis enam käia. “Peaasi, et noored rentslis ei vedele,“ võttis olukorra kokku kohaliku raadio kultuurikommentaator.
Aastaid hiljem asutas Roomet lo-fi dadapop-ansambli nimega Kreatiivmootor, mille produktsioon sarnaneb meie etteastega tollel õhtul ülikooli klubis. Alo läks Hollandisse õppima mingit akustika ja kaose piiridel asuvat eriala ning esineb mürateemaliste performance`idega erinevatel festivalidel üle maailma.”

Lugemissoovitus kõikidele, kes on olnud seotud Tartuga ja ülikooliga või Eesti ajakirjandusega (ka lugejana), kes leidsid ülaltoodud katkenditest midagi naljakat ning kelle lemmikute hulka kuulub Dovlatov.

Lisainfo:
Daniel Vaariku tänaseid mõtteid blogis Memokraat  ja tegutsemisest poliitikas . Tema lugemiselamusi Varraku blogis .
Kaarel Kressa intervjuu , intervjuu ETV Terevisioonis , Vikerraadio saates Suvekülaline 21.06.2012 .
Lugemiselamusi  Ülo Mattheus Sirbis ,  Mele Pesti Eesti Päevalehes , Olaf Suuder Postimehes , Jaan Martinson Õhtulehes , blogis Südamelähedaselt , Daki blogis , Epp Petrone blogis , Elu ja Olu blogis .

Ülli Tõnissoo

Daniel Vaariku pilt on pärit siit.