Romaani alguses saab peategelane, 42-aastane IT-alal töötav lahutatud, naisest-tütrest võõrdunud Aare diagnoosi – neljanda astme kopsuvähk. Vastuseid otsides satub ta netifoorumis kirjutama Piretiga, kelle sõbralik suhtumine ja peagi ka praktiline abi aitab tal ravi algetappidest läbi tulla. Uus tuttav toob mehe ellu vaid loodusravisse uskuva tervendaja ning teaduseusku Aarel on üha raskem talle vastuargumente leida. Aeg hakkab aga otsa saama…
Seda raamatut võiksid lugeda inimesed, kes on saanud mõne ränga diagnoosi. Seda võiksid lugeda inimesed, kelle lähedane on saanud ränga diagnoosi ja kes ei tea õieti, kuidas temaga edasi suhelda. Aga kindlasti peaksid seda lugema inimesed, keda mõni kallimeelne ligimene on hakanud veenma, et suudab ta looduse jõul ja iidsete ravivahenditega täielikult tervendada, tingimusel, et ta lõpetab igasuguse arstliku ravi. Otsused teeb muidugi igaüks ise, kuid raamatus toodud näide sellest, milliste võtetega võidakse saavutada nõusolek anda end ainuliselt kellegi kätesse ning loobuda nn teaduslikust meditsiinist, võiks sisendada ettevaatust ja tahtmist küsitleda kõiki, kes kipuvad sind ravima või kes seda ameti poolest teevad. Kuskil pole öeldud, et vastused peavad kerged olema. Kuid kaalul on inimese ainuke elu. Ja põhimõtted ei pruugi elutahte survele vastu pidada. Või ei peagi?
Märt Laur (1980-2020) suri tänavu jaanuaris 40-aastaseks saamata. Ta alustas teadusulmega võrguajakirjas Algernon. Kõik kolm tema romaani – „Appassionata” (2012), „Lahustumine” (2015) ja „Mürgiallikad” (2020) on auhinnatud või ära märgitud romaanivõistlustel. Võib-olla poleks neid kirja pandudki, kui polnuks noid võistlusi, mille kasutegurit on arvustatud nii ja naa, ent siiski on hea, et nad on – võimalus neile, kes ilma taolise taganttõuketa ehk ei hakkakski kirjutama.
Tiina Tarik
Vaata ka Raul Sulbi artikleid “Surma ja haiguste kõlakamber”
ja “Märt Lauri üle lugedes“.
Lugemissoovituse blog 