Archive for the ‘Christie, Agatha’ Category

Agneta Pleijel „Kaksikportree“

Agneta Pleijel „Kaksikportree“ (2020, tlk Anu Saluäär, 2021)

Mulle üldiselt ei meeldi lugeda elulugusid, välja arvatud kunstnike ja kirjanike omad. Agneta Pleijel on 81-aastane rootsi kirjanik, kes on kirjutanud romaani maailmakuulsast krimiautorist Agatha Christiest (1890-1976) ja maailmakuulsast austria maalikunstnikust Oskar Kokoschkast (1886-1980). Samas ei saa öelda, et see on kummagi või mõlema elulugu, pigem on see mõtisklus elust, surmast, kunstist.

Üpris vastumeelselt nõustub eakas Kokoschka, kes juhtub olema oma naisega Londonis, maalima portree — samuti eakast — Agatha Christiest, kes nõustub enese portreteerimisega veelgi suurema vastumeelsusega, portree idee tuleb nimelt Christie lapselapselt. Kuue maaliseansi jooksul, mis ei kulge küll kõik ühtviisi sujuvalt, saavad kaks kuulsat loojat lähedasemaks ja avavad isegi selliseid tahke oma minevikust, mida nad pigem oleks varjanud. Härra Kokoschka on proua Christiega esialgu päris hädas, sest Christie on äärmiselt kinnine ja sõnaaher, kuid, nagu väljendub Kokoschka, on portree „kahe inimese koostöö“ ja „katse tabada isiksust“ (107) — ei saa maalida head pilti inimesest, kellest sa midagi ei tea. Raamat avab rohkem Kokoschkat kui Christiet, aga paljastab siiski ühe väga murrangulise perioodi Christie elus.

Kokoschka puhul meeldivad mulle kõige rohkem tema mõtted kunstist ja kunsti olemusest („/…/ inimene on alati ühes oma loomingu nurgas olemas“, 156) , aga ka vananemisest. Christie elutarkus tuleb eelkõige ühest valusaimast kogemusest ta elus — mehe truudusetusest ja lahutusest. Tõenäoliselt on võti, kuidas jõuda elus tõelise eneseteostuse — ja sellega koos ehk ka (maailma)kuulsuseni — kätketud Christie ütlusesse: „Tee ainult nii, nagu sa tahad /…/, pole vaja küsida“ (24).

Kokkuvõttes jõuavad kaks vana inimest, kes mõni aeg tagasi olid teineteisele tundmatud ning maali-projekti suhtes üsna negatiivselt meelestatud, teineteise elusündmuste mõtestamiseni ja isegi teatud lohutuse või lahenduse pakkumiseni. Kui proua Christie küsib härra Kokoschkalt, kus on inimene siis, kui ta keset oma elu ära on, vastab Kokoschka: „Äraolek /…/ võib sisaldada teravdatud kohalolekut. Alateadvus tegeleb tähtsamate asjadega. Äraolek on pimendatud ruum, kus elu suunda muudab. Äraolekule on minu jaoks sageli järgnenud tähtsad elumuudatused.“ (185-6)

Kui maal on valmis ning kumbki oma elu juurde naasnud, jätkavad nad kirjasõpradena ja teineteise toetajatena. „Vananemine polegi nii hull,“ kirjutab Oskar Agathale. „Alles siis hakkad eristama mustrit“ (194). Raamatu alguses saame valminud portreed (1969) ka näha, see annab aimu Kokoschka stiilist ning vihjab, et jutustus põhineb tõestisündinud lool (loe: maalil). Christie ise kommenteerib portreed talle omaselt humoorikalt: „Olen saanud tohutu suure nina /…/. See jätab igal juhul mulje, et ma olen keegi, kas pole?“ (193)

Annika Aas

Agatha Christie “Roger Ackroydi mõrv”

Ma ei ole just palju Agatha Christie raamatuid lugenud, aga niipalju, kui mulle ette on sattunud, siis on nad kõik üsna ühetasaselt head olnud. Ja nii ma olen lugejatele, kes vahel küsivad, et mida võiks Christielt lugeda, ka öelnud, et ah, võtke ükskõik mis, ega ta alla korraliku taseme ei oskagi kirjutada. Ja kui Christiest ja tema loomingust veel rääkida, siis — ma olen üsna närb elulugude ja autobiograafiate lugeja, aga Agatha Christie enda kirjutatud raamat tema elust meeldis mulle väga, oli kuidagi soe ja huvitav ja kui kriitikud on ette heitnud, et ta mõnest asjast on kirjutamata jätnud, siis — no mis siis, nautige seda, mida ta on kirja pannud.

“Roger Ackroydi mõrv” on hästi kirja pandud, põnevust kruttiv, ootamatu lahendusega korralik krimilugu, lisavõludeks nappide, aga selgete joontega karakterid, pisuke ajastu avamine ning näpuotsaga huumorit. Tõlge (Ralf Toming) on tehtud pea kolmkümmend aastat tagasi ja tundub tänasele lugejale ehk pisut liiga arhailine, aga kuna jutt ise on veel vanemast ajast (oi, peaaegu sajand! — esmatrükk 1926), siis see ei sega. Kel lugemata, soovitan küll.

Me oleme harjunud nägema fotosid Agatha Christiest tema küpsemas eas, sestap otsisin noorema põlve fotosid, see peaks olema kahekümnendatest, st umbes raamatu kirjutamise ajast.

Tiina Sulg

Indrek Hargla – Lugemissoovitused

indrek hargla

Rein Põder „Eike”

podereikeRein Põderit julgeksin ma pidada tänapäeva Eesti üheks kõige olulisemaks romaanimeistriks, kelle loodud romaanivara kõlab ilmselt mõnekümne aasta pärast praegusest ajast kõige valjemini vastu. Põderil on ainulaadne süvenemisvõime tegelaste maailma; ta ei kirjuta mitte ümbritsevatest oludest ja endast, vaid tal on alati mingi kindel aines, mida ta käsitleb. Tihti mängib Põder ulmekirjanduse piiridel, aga päriselt neid ei ületa. „Eike” on samuti hästi kergelt tulevikku piiluv veerand-ulme, mis pajatab loo fiktiivsest eesti naiskirjanikust, kellest saab Nobeli preemia laureaat. Ma julgen tegelikult soovitada kõiki Põderi romaane.

Agatha Christie „Nukker küpress”

christiehukkerkupressKriminaalkirjanduses ei ole olnud ega tule iialgi geniaalsemat autorit, kui oli dame Agatha. Kõik, mida klassikalises kriminullis on võimalik teha, on Christie ära teinud ja tema kavaluste arsenal oli ilmselt ammendamatu. „Nukker küpress” pole võib-olla nii tuntud Poirot’-lugu kui mõned teised, ent seda iseloomustab väga tugev psühholoogiline pinge ja illusiooniloomisoskus, milles Christiele ei ole võrdset. Kui Christie ehk eksibki selles loos mõne klassikalise kriminulli reegli vastu, siis teeb ta seda lugeja huvides ning algajate põnevuskirjanike jaoks on see hindamatu õpiraamat. Võib-olla üks minu suurimaid lemmikuid Poirot’ lugude seas.

Robert Silverberg „Meid ootab pimedus”

silverbergmeidootabpimedusRobert Silverbergi võib pidada kõige tähtsamaks elusaks ulmekirjanikuks. Oma pika loometöö jooksul on ta kirjutanud tohutul hulgal romaane, lühijutte ja lühiromaane ning kõik need on pälvinud olulisi ulmekirjanduse auhindu. Silverbergi iseloomustab väga tugev lüürilis-poeetiline tunnetus ja erakordselt ladus ja sujuv jutustamisoskus, samuti aga julgus hüljata kõiksugused tabud. Silverberg ei kurna kunagi lugejat pikkade tehnika või sõdade kirjeldustega, ta süveneb inimesse muutuvas ajas ja ruumis, tulevikus ja minevikus. See eestikeelne kogumik demonstreerib Silverbergi ühte kõige tugevamat külge – lühiromaane. Lühiromaan on teatav vaheaste jutustuse ja romaani vahel, ja just ulmekirjanduses soositakse sellist vormi väga. Ja Robert Silverberg on ilmselt kirjutanud kõigi aegade parimad ulmelühiromaanid.

Carlos Ruiz Zafon „Tuule vari”

ruiszafontuulevariSelle katalaani kirjaniku triloogia Barcelona ajaloost on saanud juba maailmakuulsaks ja Zafoni nimetatakse vist õigustatult üheks nüüdisaja suurimaks romaanimeistriks, kes on suutnud taaselustada tänapäeva postmodernistlikus kirjandusilmas dickensliku klassikalise romaani. Ei ole just palju autoreid, kelle meisterlikkus sunnib mind armastama, vihkama või hirmu tundma koos peategelasega, tema katsumustele nii kaasa elama, et võtab lausa pisara silma. „Tuule vari” on omalaadne ulmekirjandus, mida lugedes enamik ei saagi aru, et ta loeb ulmet.tartulinnaraamatukogu100

Indrek Hargla

See on elementaarne, Watson!

Terve maikuu oli raamatukogus üleval näitus kriminalistikast ja kriminaalromaanidest “See on elementaarne, Watson!”. Näituse tarbeks sai koostatud krimikirjanike lühielulugusid. Arvates, et need võivad laiemat huvi pakkuda, olgu nad siinkohal ka ära toodud. Autorite valikul sai lähtutud küll kirjandusajaloost, kuid eriti hilisemate autorite puhul sai otsustavaks kas aktuaalsus, eripära või lihtsalt näitusekoostajate isiklik lugemiseelistus.

Edgar Allan Poe (1809 – 1849) soovis end kirjanduslukku jäädvustada eelkõige poeedina. Juhtus aga nii, et ta jõudis lisaks luuletamisele panna aluse kaasaegsele krimikirjandusele. Tema juttudes “Mõrv Rue Morgue’il”, “Marie Roget’ mõistatus” ja “Näpatud kiri” astub lugeja ette erakordse tähelepanu- ja järeldamisvõimega Auguste Dupin. Kuigi Dupinist on ainult kolm lühikest novelli – kokku mitte üle 100 lehekülje – oli Poe mõju uue žanri arengule väga oluline: loogilise analüüsi kasutamine kuritegevuse uurimisel, andekas kangelane-uurija ja tema vastandina mitte nii särav kaaslane, kes jutustab loo. Poe traagilise elu lõpetas ka traagiline surm, mille põhjuste üle arutletakse tänapäevani – oli see seotud joomisega, vägivalla või millegi muuga.
Edgar Allan Poe’le pühendatud lehekülgi on palju, olulisemad neist on  http://www.eapoe.org/ , http://www.poemuseum.org/ , http://www.pambytes.com/poe/poe.html , http://www.online-literature.com/poe/

Wilkie Collinsi (1824 – 1889) romaane (eekõige “Kuukivi”) võib pidada detektiivromaanide eelkäijateks, seda eriti juhul kui defineerida kriminaalromaani mõistatusromaanina. Tema moto kirjutamisel oli: “Pane lugeja naerma, nutma ja ootama”.
Wilkie Collinsile pühendatud lehekülgedest tooks välja http://www.wilkie-collins.info/ , http://www.wilkiecollins.com/

Arthur Conan Doyle (1859 – 1930) õppis meditsiini ja töötas arstina. Doyle’i kirjanduslik pärand on üsna rikkalik, kuid ennekõike tuntakse teda Sherlock Holmesi loojana. Ise E. A. Poe’lt malli võtnuna on tema veider ja taibukas eradetektiiv eeskujuks paljudele krimiautoritele. Fännide hordidele vastu tulles on Londonis nüüd Baker Street 221b (algselt väljamõeldud aadress) avatud Sherlock Holmesi muuseum. Doyle tundis sügavat huvi spiritismi vastu – ta on kirjutanud koguni raamatu spiritismi ajaloost.
Doyle’i elu ja tööd kajastavad mitmed fännileheküljed, näiteks http://www.sherlockholmesonline.org/, http://www.ash-tree.bc.ca/acdsocy.html , http://sirconandoyle.com/ , http://www.sherlock-holmes.co.uk/

G. K. Chesterton (1874 – 1936) oli mitmekülgne kirjamees (ajakirjanik, poeet, kirjanduskriitik, teoloog), kuid teda mäletatakse eelkõige tänu detektiivkirjandusele. Tema loodud kuju – külapreester isa Brown – oli uudne kirjanduses kasutatud asjaarmastajatest detektiivide seas. Chesterton kirjutas rea žanriuuringulisi esseid: “Detektiivkirjanduse kaitseks” (1902), “Mõrvar” (1911), “Kuidas kirjutada detektiivjutustust” (1925), “Detektiivromaanidest” (1928). Ants Oras on Chestertoni meenutades öelnud: “Materialismi vastu Chesterton kaitses imede usku, ratsionalistide vastu fantaasiat, imperialistide vastu väikerahvaid. ”

Agatha Christie’t (1890 – 1976) peetakse üheks tähtsamaks ja innovaatilisemaks kirjanikuks kriminaalromaani žanris. Teda on tituleeritud ka “kuriteo kuningannaks” (Queen of Crime). Tema teoste kaks säravamat detektiivi on Hercule Poirot ja miss Marple. Oma esimese krimiteose “Saladuslik juhtum Stylesis”. kirjutas ta kihlveo peale. Christie jõudis kirjutada veel 77 kriminaalromaani, ligi 100 lühijuttu ja 20 näidendit. Tema kuulsaim näidend on “Hiirelõks”, mida näiteks Londoni West Endi teatris on mängitud alates 1952. aastast. Christie suutis oma kireva elu kogemusi – palju reisimist, eriti oma teise, arheoloogist abikaasaga, apteegis töötamine – edukalt ära kasutada oma krimiromaanide olustiku loomisel.
Agatha Christie loomingule on pühendatud mitmeid lehekülgi, lisaks ametlikule http://www.agathachristie.com/ veel näiteks http://www.queenofcrime.com/ ja  http://www.simnet.is/jonasson/agatha/

Dorothy Sayers (1893 – 1957) oli Oxfordi haridusega ja tema eriala oli keskaja kirjandus, eelkõige Dante elu ja looming. Tema hea taustatundmisega, usutavate karakterite ja põneva süžeega krimilood on kirjutatud enamasti 1930. aastatel. Hiljem kirjutas ta mitmeid religioosseid näidendeid ja kuuldemänge. Tema isiklikku elu varjutas abikaasa raske haigus.
Dorothy Sayersi ühing peab lehekülge http://www.sayers.org.uk/

Ngaio Marsh (1895-1985) sündis Uus-Meremaal ja elas seal ka suurema osa oma elust.  Tema tuntuim tegelane läbi 32 kriminaalromaani, mille tegevus toimub 48 aasta jooksul nii Inglismaal, Uus-Meremaal, Itaalias, Prantsusmaal kui Lõuna-Aafrikas, on Scotland Yardi inspektor Roderick  Alleyn. Marshi töö oli seotud teatriga – ta alustas rändtrupist ja lõpetas ülikooli teatrikunsti õppejõuna, jõudis vahepeal lavastada mitmetes teatrites ja uurida Shakespeare’i. 1948. aastal pälvis ta selle töö eest Briti Impeeriumi ordeni ja aadlitiitli.

Rex Stout (1886 – 1975) pidas hulka erinevaid ameteid: raamatupidaja, giid, raamatukaupluse müüja, tallipoiss. Kirjanikukarjääri alustas ta psühholoogiliste romaanidega, mida küll kiitsid kriitikud, kuid mis ei levinud lugejaskonna hulgas. 48-aastaselt kirjutas ta oma esimese kriminaalromaani ja siis tuli ka populaarsus. Ligi poolesajas tema kirjutatud raamatus tegutseb detektiivipaar Nero Wolfe ja Archie Goodwin.
Rex Stouti fännid, täpsemini Nero Wolfe’i ühing, on kokku pannud lehekülje http://www.nerowolfe.org/

Erle Stanley Gardner (1889 – 1970) töötas enne kirjanikukarjääri paarkümmend aastat advokaadina. Gardneri 146-st raamatust moodustab ligi poole nutika ja tegusa advokaat Perry Masoni poolt lahendatavate juhtumite sari, selgelt äratuntavaks on Masoni raamatute pealkiri,mis algab alati “The Case of …” (“… juhtum”). Gardner on kirjutanud ka raamatuid arheoloogiast ja kriminalistikast.
Gardnerile on pühendatud mitmeid fännilehekülgi, näiteks http://www.erlestanleygardner.com/ või http://www.grooviespad.com/esg/index.htm

Dashiell Hammett (1894 – 1961) töötas 1915. aastast Pinkertoni eradetektiivibüroos, 1922. aastal otsustas ta lõpetada töö detektiivina ja hakata hoopis kirjutama detektiividest. Tema loodud uut karmi stiili krimikirjanduses nimetatakse hard-boiled (sõna-sõnalt “kõvakskeedetud”), selles on parimal määral segatud tõsielukogemused ja kirjanduslikud püüdlused. Dashiell Hammett pidas enda parimaks teoseks romaani “Klaasist võti”, mille põhjal on tehtud ka üks Eesti väheseid krimifilme “Bande” (1985). Kummalisel kombel ei kirjutanud Hammett peale 1934. aastat enam suurt midagi. Oma põhjus võis olla Hammetti kommunistlikel vaadetel ja sellest tingitud piirangutel – tema raamatuid korjati ära raamatukogudest, tema raadioesinemisi katkestati.
Hammettile pühendatud koduleheülg http://www.mikehumbert.com/Dashiell_Hammett_01_Short_Bio.html

Raymond Chandler (1888 – 1959) pidas enne 45-aastaselt krimikirjanikuks hakkamist ajakirjaniku ja ärimehe ametit. Chandlerit peetakse Hammetti mantlipärijaks, st. Chandler on karmi koolkonna esindaja, kes peab oluliseks ka krimilugude kirjanduslikku vormistamist. Tema tuntuim tegelane on detektiiv Philip Marlowe.
Chandlerile pühendatud kodulehekülg on http://home.comcast.net/~mossrobert/

Georges Simenon (1903 – 1989) sai kirjutamisest maigu suhu ajakirjanikutööga. Raamatuid jõudis ta kirjutada üle 425. Simenonile tõi kuulsust detektiiv Maigret, kes astus lugeja ette esimeses Simenoni enda nime all ilmunud romaanis “Peeter Lätlane”, kus üheks oluliseks tegelaseks on ka eestlane. Simenon oli suur reisimees, kelle üheks hobiks oli purjetamine.
Simenoni kohta saab infot  http://www.libnet.ulg.ac.be/simenon.htm

Robert van Gulik (1910 – 1967) oli Hollandi päritolu diplomaat, ajaloolane, lingvist ja kunstikoguja, kes tundis sügavat huvi Oriendi, eriti Hiina vastu, uurides põhjalikult Vana-Hiina kirjandust ja muusikat. Kohtunik Di lood said alguse tegelikult tõlkest, hiljem kirjutas Gulik sama tegelaskuju kasutades juba ise 17 romaani. Oma võlu lisavad lugudele autori illustratsioonid.
Gulikule ja kohtunik Dile on pühendatud lehekülg http://www.rechtertie.nl/welkom/index.jsp

Ellis Peters (1913 – 1995) on Edith Pargeteri kirjanikunimi. Ellis Petersi nime all hakkas ta põnevusjutte kirjutama 1959. aastal. Ta on kirjutanud rea ajaloolisi romaane ja ka kaasaegse ainesega kriminaalromaane. Tuntuse ja tunnustuse tõid talle aga eelkõige ajaloolised kriminaalromaanid, kus peategelaseks on munk vend Cadfael. E. Petersi erihuvi oli tšehhi keel, kultuur ja kirjandus. Tšehhi kirjanduse tõlkimise eest pälvis ta 1969. aastal tollaselt Tšehhoslovakkialt ka riikliku tunnustuse.

Ross Macdonaldi (1915 – 1983) lapsepõlv oli äärmiselt vaene. Temast oleks vabalt võinud saada kurjategija. Aga siiski sai ta  võimaluse õppida  ülikoolis ja peale lõpetamist töötas seal ka õppejõuna. Esimene raamat Los Angelesi eradetektiivist Lew Archerist  ilmus Californias 1949. aastal. 1969. aastal korraldasid kirjaniku suured austajad ”Ross Macdonaldi hea vandenõu”, soovides tõestada, et detektiivromaan ei ole “teise sordi” kirjandus ja nende autor võib olla esimesena bestsellerite nimekirjas. Nad hakkasid laialt reklaamima Macdonaldi teoseid ajakirjanduses ja televisioonis ning sellel perioodil müüdi Macdonaldi raamatuid miljonilistes tiraažides. Siiski ei maksa selle vandenõu tähtsust üle hinnata, sest selleks ajaks oli Macdonald juba väga tunnustatud meister. 18 romaani Archerist nimetatakse “Ross Macdonaldi kuldseks sarjaks”. Macdonaldi raamatud on Ameerika ülikoolide kohustusliku kirjanduse nimekirjas.

Dick Francis (s. 1920) pöördus kirjandusse pärast edukat džokikarjääri. Pikka aega pidas ta paralleelselt kirjaniku ja ajakirjaniku ametit. Enamik tema kriminaalse koega romaanidest on nii või teisiti hobustega seotud. Suure osa tema romaanide puhul on olnud oluliseks abikäeks tema naine Mary, viimased romaanid on ta kirjutanud kahasse oma poja Felixiga. Oma džokielust on Francis kirjutanud ka autobiograafia “The Sport of Queens”.
Dick Francise kodulehekülg on http://www.dickfrancis.com

Boriss Akunin (s. 1956) on vene kirjanik, kelle kodanikunimi on Grigori Tšhartišvili. “Akunin” on jaapanikeelne sõna, mis tähendab “kurikaela”. Akunin õppis Moskva Riiklikus Ülikoolis Aasia ja Aafrika maade instituudis ajalugu ja filoloogiat, tema erialaks sai japanoloogia. Kuni 2000. aastani töötas ta ajakirja Inostrannaja Literatura peatoimetaja asetäitjana, siis aga pühendus vabakutselisena täielikult kirjutamisele. Kodanikunime all on ta 20-köitelise “Jaapani kirjanduse antoloogia” peatoimetaja, Sorose fondiga seotud projekti “Puškini raamatukogu” nõukogu esimees ning kirjutanud suure hulga kirjanduskriitikat ja tõlkinud jaapani, ameerika ning inglise kirjandust. Pseudonüümi Boriss Akunin all ilmuvad ilukirjanduslikud tööd, peamiselt kriminaalromaanid. Tema loodud kangelane Erast Fandorin on 19. saj. aristokraadi musternäide: haritud, ustav; äraostmatu, printsipiaalne. Pealekauba kena välimus, laitmatud käitumismaneerid, meeldib naistele, kuid on alati  üksik. Tal on õnne hasartmängudes.
Boriss Akunini loomingut tutvustavad leheküljed http://www.boris-akunin.com/ , http://www.fandorin.ru/ , http://akunin.ru/

Aleksandra Marinina (s. 1957) on oma teoseid kirjutades toetunud paljuski isiklikule kogemusele: pea kakskümmend aastat töötas Marinina kriminoloogia ja kriminaalse statistika eksperdina Moskva miilitsas. Ta on kaitsnud doktorikraadi teemal „Vägivaldsed kurjategijad ja retsidivismijuhtumite preventsioon“ ning avaldanud enam kui 40 teaduspublikatsiooni. Oma akadeemilise karjääri lõpetas kolonelleitnandi auastmeni jõudnud Marinina 1998. aastal, et pühenduda edaspidi ilukirjandusele. Tema loodud tegelaskujul Anastassia Kamenskajal on krimikirjandusele omaselt särav analüütiline mõistus, erijooned on nõrk tervis ja keelteoskus.
Aleksandra Marinina ametlik kodulehekülg on http://www.marinina.ru/

Lena Lilleste (s. 1967) on rootsi-eesti päritolu. Tema isa sündis Eestis, kuid läks 1944. aastal väikese poisina koos perega Rootsi. Lena on saanud stsenaristi hariduse, ta elab Rootsis, Göteborgis. Ta on kirjutanud mitu raamatut kahest väga heast sõbrast Tommyst ja Kribust, käib sageli koolides ja jutustab oma kirjanikutööst. Lenal on ka oma huvikool, kus ta õpetab lastele detektiivlugude kirjutamist. Lena on varem töötanud ka õpetajana.
Lena Lilleste internetileht on www.lenalilleste.se

Mika Keränen (s. 1973) tuli 19-aastasena Eestisse ning hakkas Tartu ülikoolis õppima eesti keelt ja kirjandust. Sellest ajast on ta jäänud lahutamatult Eestiga seotuks. “Varastatud oranž jalgratas” on laste krimijutustus, mille tegevus toimub Tartus Supilinnas. Peategelane Mari asub koos oma sõprade ja prantsuse buldogi Matiga otsima Belgia professorilt varastatud jalgratast, saades nii lõpuks jälile suurele rattavaraste jõugule.

Erinevate allikate põhjal kokku kirjutanud Yaroslava Shepel ja Tiina Sulg

PS. Ega eesti kirjanduskriitikud eriti krimisid arvustada ei armasta, aga mõned asjakohased artiklid jäid silma küll: Annika Koppel “Krimisõpra juhib iha mõistada”, Eeva Park “Kriminaalne värk ehk kuidas ja millest?”, Priit Pedajas “Krimilugude koorekiht on õhuke”, Karl Martin Sinijärv “On tore lugeda eesti nimega inimestest : Lugemiselamusi nii kodu- kui ka välismaisest krimi- ja põnevuskirjandusest”. Lisaks Harald Peebu 1996. a. ilmunud raamat “Kolm laipa, kõik surnud” ja mõned artiklid Jaanus Adamsoni raamatust “Läbirääkimised”.