Posts Tagged ‘fotograaf’

Kirjanduslinn soovitab: Peeter Tooming “Tähelepanu, pildistan!”

Peeter Tooming
Tähelepanu, pildistan!:
Eesti foto minevikust, 1840 – 1940
(Kunst, 1986)

Meister Peeter Toominga koostatud fotokogu „Tähelepanu, pildistan!“ jutustab meile, kuidas on Eestimaal inimesi pildistatud. Selles fotoraamatus – mida Tooming kirjeldab kui esseed – joonistub põnevalt välja, kuidas on ajaga muutunud Eestis elavate inimeste elu ning nende suhe fotokaameraga.

Raamatu 143. leheküljelt leiab ühe koera, kellele oleks justkui inimese nägu koonu asemele lõigatud. Olen selle üle palju pead murdnud. Kui keegi oskab öelda, kas sellel montaažil on mõni sügavam tähendus või tegemist on lihtsalt fotograafi vimkaga, siis võib mulle märku anda!

Kiur Kaasik

Foto: Mana Kaasik

William Boyd „Sulnis hellitus. Amory Clay mitu elu”

Seda raamatut lugedes tekkisid mu peas mõned seosed varemloetuga – kõigepealt fotode poolest miss Peregrine’i lugudega, kuigi siin on kujutatud ainult täiesti tavalisi inimesi. Küllap on siit-sealt antikvariaatidest hangitud fotod andnud inspiratsiooni mitmele raamatusündmusele, tõenäoliselt on kõigepealt leitud foto kätel seisvast mehest ja lastest ja siis sellest lugu ehitatud. Peategelane ise tõi mulle meelde raamatud Beryl Markhamist, kuigi viimase elukäik oli muidugi palju pöörasem. Aeg on enam-vähem sama, naiste vanusevahe on kuus aastat, Beryl on vanem. Vahe on muidugi selles, et Beryl Markham oli päris inimene, Amory aga on kirjaniku loodud.

W. Boyd on Amory eeskujuks võtnud mitmeid erinevaid oma aja naisfotograafe ja kirjutanud nende põhjal eluloo, mis kulgeb läbi 20. sajandi ajaloo ja selle erinevate sõdade. Amory (nimi sobib mõlema soo jaoks) sündis 1908. aastal Londonis keskmiselt jõukas peres, kus isa oli kirjanik, vanima lapsena ja ajalehekuulutuses teatas isa temast kui pojast – tõlgendage, kuidas tahate. Kui ta oli kahene, osteti isa jutustuse lavaletoomise eest saadud autoritasude rahaga maja Ida-Sussexis. Amory nooremast õest sai edukas kontsertpianist ja pere pesamuna, poeg, keda lapsena peeti imelikuks, avaldas pärast ülikooli lõpetamist luulekogu. Raamat on kirjutatud minavormis, vahelduvalt jutustatakse sündmustest minevikus ja põimitakse sisse päevikukatkeid 1977. aastast, mil Amory elab Šotimaal. Minu isikliku arvamuse järgi on autoril naise nahka pugemine väga hästi õnnestunud.

Amory otsib ja leiab tööd Berliinis, Pariisis, Ameerikas, ta pildistab seltskonnaajakirjade jaoks tiitlikandjaid ja avaliku elu tegelasi, siis moodi ja lõpuks sõdasid – viimasena Vietnami sõda, kui ta on juba 59-aastane! Lemmikloomade pildistamisest, mis on madalaim aste, kuhu langeda, õnnestub tal hoiduda. Naine kohtab oma eluteel mitmeid mehi, kellega jagab oma elu ja armastust. Ta kaotab sõdadele mitmeid mehi, keda armastab, seda nii otseses kui kaudses mõttes. Ühes kohas raamatu lõpu poole ütleb Amory otse välja, et

tema elu on paljuski defineeritud sõdade poolt. Ja ometi kipub tema enda sõjaaja kirjeldustest domineerima jääma mulje, et põhiliselt oli tegemist lakkamatu joominguga. Sel ajal, kui sõdijatele tähendas sõda kurnavaid lahinguid ja tsiviilelanikele nälgimist ning pommivarjendites istumist, paistsid ajakirjanikud kogu aja, mil nad parajasti rindel pildistamas ei olnud, pühendavat joomisele oma läbipaistmatuks suitsetatud staabis mõnes peenes hotellis, ameeriklaste alkoholitagavara tundus olevat lõputu. 1944. aastal oli sõja lõppu ootavas Pariisis juba nii palju ajakirjanikke, et väeosad ei tahtnud neid enam enda juures nähagi. Ritzis, mis oli ainus sooja veega Pariisi hotell, nägi Amory Irvin Shaw’d, John Steinbecki ja kohe pärast mõtet, et puudu on vaid Marlene Dietrich, astus sisse ka viimatinimetatu. Mitte et neist rohkem juttu tuleks, lihtsalt taustamaaling.

Kuigi Amory on täiesti tavaline naine, ta pole silmatorkav kangelane, vastupanuliikuja ega võitleja, nõuab tema elukutsevalik ja eluviis siiski vaprust. Ja isegi mittekangelased võivad viga saada – kuigi 1931. aastal õnnestub tal Berliini natside käest terve nahaga pääseda, teevad talle tõsiselt viga Briti Fašistide ja Natsionaalsotsialistide Liidu meeste käed-jalad 1936. aastal Londonis, nii et suurema osa sellest aastast veedab ta haiglas. Ma pean ütlema, et ma ei teadnud midagi sellest, et brittide hulgas olid sellised vaated nii tugevasti esindatud. Et fašistidel oli seaduslik õigus oma marssi korraldada ja antifašistliku rahva vastu East Endis seisid peale tuhandete mustsärklaste 6000 politseinikku. Siiski said mustsärklased lüüa ja autor ütleb, et see tegi lõpu mandri stiilis fašistlikule liikumisele Suurbritannias.

Raamatu jutustamisviis on rahulik, siin pole suuri sõnu, suuri kirgi, ei mingeid loosungeid. See on ühe naise kaheksasse peatükki jagatud elu proloogi ja koodaga. Elu, mis on olnud rikas ja komplikatsiooniderohke, ning mis vanaduses jõuab keerulisuse uuele tasemele. „Aga jällegi, kas pole see kõigil sama ja kas ei juhtu see kõigiga? Igas mõistliku pikkusega elus tuleb ette igasuguseid komplikatsioone, /—/.” Mulle tohutult meeldib raamatu lõpp, Amory lahendus sellele probleemile.

Pärast raamatu läbilugemist rääkisin kolleegile, et kõik oli ilus, aga raamatu pealkirja valikust ma küll aru ei saanud. Alles siis, kui sellest kirjutama asusin ja raamatu uuesti avasin, leidsin, et selgitus peitub raamatu esilehel paiknevas motos, mis on ainuke tõlgitud võõrkeelne tekst. Ja veel hiljem avastasin Krista Kaera selgituse: „Raamatu pealkiri on väga boydilik, see on nimelt väljamõeldud prantsuse kirjaniku väljamõeldud teosest võetud väljamõeldud tsitaat.”

Kui mind miski selle raamatu juures häiris, siis see, et kõik teised võõrkeelsed tekstid on tõlketa. Neid ei ole nii palju, et ruumi poleks jätkunud. Ma kokku pole lugenud, aga kahtlustan, et minu prantsuse keele sõnavara on umbes sama suur kui Ellotškal emakeele oma. Mind kurvastas, et ma ei saanud aru, mis olid Amory prantslasest armukese kirjutatud raamatute pealkirjad. Muidugi võib neid eraldi otsida, aga see pole seesama. Guugeldasin ajuti niikuinii, tänu sellele tean nüüd, milline näeb välja murdfrontooniga aken.

Muidu soovitan soojalt.

Kaja Kleimann

„Juhan Kuus. Inimlikkuse mõõt. 45 aastat dokumentaalfotograafiat Lõuna-Aafrikas”

juhan-kuus-inimlikkuse-moot-the-measure-of-humanityJuhan Kuus. Inimlikkuse mõõt. 45 aastat dokumentaalfotograafiat Lõuna-Aafrikas” on Eesti Kunstimuuseumi poolt välja antud näituse kataloog, mille on koostanud Kersti Koll, Kristel Laur ja Toomas Järvet.

Juhan Kuus (1953–2015) töötas suurema osa oma elust pressifotograafina. See raamat koosnebki suuremalt jaolt fotodest, aga juttu on ikka ka, nii Juhan Kuusi enda kommentaarid fotodele kui näitusetegijate saatesõnad. Raamatus on rõhutatud tema soovi olla sündmuste keskel ja saada kätte võimalikult hea foto võimalikult lähedalt. Kiidetud on tema antropoloogi pilku ja julgust käsitleda ka ebamugavaid teemasid. Juhan Kuus pälvis mitmel korral Lõuna-Aafrika aasta fotograafi tiitli ning sai 1978. ja 1992. aastal World Press Photo auhinna.

See ei ole ilupildiraamat, vaid oma teravate, selgepilguliste ja mõjuvate fotodega on see huvitav ja mõtlemapanev pilguheit ühe andeka ja keerulise inimese ellu ja loomingusse ning sellisesse kaugesse riiki nagu seda on Lõuna-Aafrika Vabariik.

Kel on asja ja/või aega Tallinnas konnata, siis näitus on Adamson-Ericu muuseumis avatud 15. jaanuarini 2017. a. Ja kes ei jõua, saab lisaülevaate “Kultuurimeetri” saatest.

Tiina Sulg