FM 200. 5. osa. Fjodor Dostojevski filmilinal ja Eesti teatrilaval

Valik Fjodor Dostojevski loomingu ekraniseeringutest:

Fjodor Dostojevski loomingu tõlgendused Eesti teatrilaval:

10 raamatut — Valentina Brovina

1. Silvia Rannamaa “Kasuema“

Põhikooli lõpus lugedes tõi see raamat pisara silma, aga ka teismelise elu ja murede äratundmise rõõmu.

.

2. Eduard Bornhöhe “Vürst Gabriel, ehk, Pirita kloostri viimased päevad“

See raamat ei vaja kommentaare. Vahest see, et filmi “Viimne reliikvia” ja raamatu lugu ei ole päris üks-ühele.

.

3. Delia Owens “Kus laulavad langustid“

Raamat, mis tõmbab sind endasse ega lase lahti. Sellest, et inimene on osa loodusest ja inimloomus on nagu looduski ühtaegu nii lihtne kui ka keeruline.

.

4. Thomas Hardy “D’Urberville’ide Tess“

Thomas Hardy visiitkaart, enimloetud ja enim filmitud romaan. Klassikaline teos kirest, tragöödiast ja katsumustest, mis seisavad õnne teel.

.

5. Peter Høeg “Preili Smilla lumetaju“

Smilla on Taanis elav Gröönimaalt pärit immigrant. Seepärast teab lume kohta uskumatult palju fakte. Raamatu keskmes on kriminaalne juhus, mida ta püüab lahendada toetudes jalajälgedele lumel ja teadmisle, et erinevate ilmastikutingimuste korral on lumel oma eripärad.

.

6. Gerard Durrell “Minu pere ja muud loomad“

Raamat, mis sõna otseses mõttes pakatab huumorist, heatahtlikust irooniast ja eluarmastusest. Üks neist, mida sa ei loe – sa elad selles. Tegelased on otse silme ees: nii linnud ja loomad, kui ka arvukad ekstsentrilised, kuid sõbralikud Durrelli perekonna liikmed ja sõbrad.

.

7. Fjodor Dostojevski “Idioot“

Raamat on kirjutatud 153 aastat tagasi, kuid probleemid, inimeste käitumine ja elu on praegugi samad. Sest inimene on inimene. Ja kõik tema emotsioonid ja tunded on, olid ja jäävad kogu aeg samadeks.

.

8. Arthur Hailey “Lennujaam“

Autor avab meile tavaliste inimeste silme eest varjatud suure rahvusvahelise lennujaama salamaailma. Veelgi enam, kogu selle keerulise organismi telgitaguseid näidatakse tavatöötajate töö kaudu. Lumetorm, terrorist lennukis, vajadus teha hädaolukordades kiireloomulisi otsuseid – see on suurlinna lennujaama elu.

.

9. David Weiss “Alasti tulin ma. Romaan Auguste Rodinist“

Seda raamatut lugedes elad sa lihtsalt kaasa kogu Rodini elule. Kõik tema võidud, ebaõnnestumised, kogu tema valu jäävad sinuga igaveseks.

.

10. Vicki Myron “Kuulus raamatukogukass Dewey“

Kuidas juhtus, et õnnetu pisike leitud kassipoeg muutis ühe väikelinna raamatukogu lähedalasuvate elanike kohtumispaigaks ja turistide tõmbekeskuseks ning tegi selle Ameerika provintsilinnakese maailmakuulsaks.

.

Valentina Brovina

FM 200. 4. osa. Fjodor Dostojevski ilukirjanduses, koomiksites ja mangades

Ilukirjanduses

Akunin, Boriss
F. M. : romaan / tõlkinud Veronika Einberg .- Tallinn : Tänapäev, 2010 .- 440 lk.

Pelevin, Viktor
iPhuck 10 / vene keelest tõlkinud Maiga Varik .- Tallinn : Varrak, 2020 .- 351 lk. 

Pelevin, Viktor
T : romaan / vene keelest tõlkinud Maiga Varik .- Tallinn : Varrak, 2018 .- 376 lk.

Tsõpkin, Leonid
Suvi Baden-Badenis : [romaan] /  vene keelest tõlkinud Jüri Ojamaa .- Tallinn : Tänapäev, 2005 .- 163 lk. 

Акунин, Борис 
Ф. М. Том первый : [роман] .- Москва : ОЛМА-ПРЕСС, 2006 .- 380 lk. 

Акунин, Борис 
Ф. М. Том второй : [роман] .- Москва : ОЛМА-ПРЕСС, 2006 .- 314 lk. 

Гроссман, Леонид Петрович
Рулетенбург : повесть о Достоевском // Гроссман, Л. Бархатный диктатор .- Москва : РИПОЛ классик, 2004 .- Lk 147-382.

Есенков, Валерий Николаевич
Игра : роман .- Москва : Армада, 1998 .- 537 lk.

Кутзее, Дж. М. 
Осень в Петербурге : [роман] / перевод с английского С. Ильина .- Санкт-Петербург : Домино ; Москва : Эксмо, 2009 .- 364 lk.

Пелевин, Виктор 
iPhuck 10 .- Москва : Э, 2017 .- 415 lk.

Пелевин, Виктор 
Т : [роман] .- Москва : Эксмо, 2009 .- 390 lk. 

Koomiksites ja mangades

Yaroslava Shepel, Tiina Sulg

Mihhail Bahtin “Dostojevski poeetika probleemid”

Mihhail Bahtin on tunnustatud kirjandusteoreetik, filosoof ja semiootik. Tema poolt kirja pandud “Dostojevski poeetika probleemidel” on huvitav ilmumislugu. 1929. aastal esmakordselt ilmunud “Dostojevski loomingu probleemid” on tänaseni alles raamatuna, mille puudub käsikiri. Küll aga sai trükist ilmunud teos autori “päästjaks” vangilaagrist. 1963. aastal ilmus autoripoolsete muudatustega tekst uuesti pealkirja all “Dostojevski poeetika probleemid”. Ning jõudis ilmuda autori eluajal veel kolmandatki korda aastal 1972, kusjuures viimane väljaanne erineb eelmisest vaid ühe lause poolest. Ka raamatu eestikeelne tõlge põhineb 1972. aasta väljaandel.

Miks siis juhtus nõnda, et algselt mitte eriti suurt tähelepanu pälvinud käsitlus 1963. aastal autori järsku väga kuulsaks tegi. Lühike vastus oleks: oma raamatus käsitleb Mihhail Bahtin Dostojevskit uue kirjandusliku ajastu loojana, olles ise samuti uue kirjanduskäsitluse tähiseks. Ehk siis aeg oli muutunud ja küps sellise lähenemise aktsepteerimiseks.

Milline on Dostojevski polüfooniline romaan Mihhail Bahtini vaates: Dostojevski romaanide tegelased ei ole allutatud autori tahtele vaid seisavad oma loojaga kõrvuti ning võivad autori vastu isegi mässama hakata.

Mihhail Bahtin ütleb: “Iseseisvate, ühtesulandumata häälte ja teadvuste paljusus, täisväärtuslike häälte tõeline polüfoonia on tõepoolest Dostojevski romaanide põhiliseks eripäraks.”

Lugedes Dostojevski “Kuritööd ja karistust” on seda tunda, sest selle loo tegelased on küll eemaletõukavad, kuid täiesti iseseisvad, nende hääl kõlab tõesti autori häälega kõrvuti (mõnikord isegi kõvemini), seostub sellega erilisel viisil ning kõlab kokku teiste tegelaste samuti täisväärtuslike häältega.

Autori surve alt vabanenud tegelased nõuavad ka hoopis uut romaanistruktuuri, mistõttu võib lugejale tunduda Dostojevski maailm kaosena, mingi võõrkehaliste materjalide ja ühitamatute vormistamispõhimõtete konglomeraadina. Tänane lugeja on siiski juba harjunud taoliste “teadvuse voolu” kasutavate lugudega ega võta asja nii südamesse nagu Bahtin pool sajandit tagasi.

Mihhail Bahtin on oma käsitluse jaganud viide ossa. Nagu kombeks, alustab ta Dostojevski loomingu seniste käsitluste hindamisega. Siit edasi läheb ta tegelase ja autori positsiooni iseloomustamisega. Kolmas peatükk on pühendatud “idee” kujundile, siis järgneb kirjaniku teoste žanriliste- ja süžeeliskompositsiooniliste eripärade käsitlus. Ning viimane peatükk on pühendatud sõna omapärale Dostojevski loomingus: monoloogiline sõna, jutustamise sõna, Dostojevski dialoog.

Niisiis peab Bahtin Dostojevskit kunstilise vormiloome alal üheks suurimaks novaatoriks, uut tüüpi kunstilise mõtlemise loojaks.

Ädu Neemre

FM 200. 3. osa. Fjodor Dostojevski elu ja loomingu käsitlusi. Dostojevski ja Eesti.

“Dostojevskit lugedes tekib soov saada paremaks, tekib kaastunne teise vastu, tekib tunne, et ilu tõesti päästab maailma. Selle vene kirjanduse meistri eluloost võime ka õppida, kui oluline on lastetuba – see keskkond ja need väärtused, mille oma lastele kaasa anname. Ja muidugi võime õppida, kui oluline on kultuur. Nii et: lugegem Dostojevskit, lugegem üldse suurepärast kirjandust.”
Eesti Vabariigi president Alar Karis 

.

Fjodor Dostojevski elu ja looming

Bahtin, Mihhail
Dostojevski poeetika probleemid / tõlkinud Aare Pilv ja Enn Siimer .- Tartu : Ilmamaa, 2021 .- 424 lk.

Dostojevskaja, Anna
Elu Fjodor Dostojevski kõrval /  vene keelest tõlkinud Maret Kaik .- Tallinn : Varrak, 2003 .- 359 lk.

Hesse, Hermann
Vennad Karamazovid ehk Euroopa allakäik. Mõtteid Dostojevskit lugedes // Looming .- 1995 .- Nr. 1 .- Lk. 92-101.

Maugham, William Somerset
Dostojevski ja Vennad Karamazovid // Maugham, W. S. Kümme romaani ja nende autorid / tõlkinud Mare Lepik .-Tallinn : Canopus, 2016 .- Lk. 261-289.

Mints, Zara
Inimese probleem F. Dostojevski loomingus // Keel ja Kirjandus .- 1971 .- Nr. 11 .- Lk 641-656.

Remsu, Olev
München ; Hitler ja Dostojevski : fragmentaarium. Hüplevad mõtted .- Tallinn : Go Group, 2012 .- 238 lk.

Sichtermann, Barbara ; Scholl, Joachim
Kuritöö ja karistus. Fjodor Dostojevski // Sichtermann, B.; Scholl, J. Romaanid : 16.-19. sajand : nelja sajandi suurimad romaanid / tõlkinud Anu Schulz] .- Tallinn : TEA Kirjastus, 2005 ‪.- Lk. 206-211.

Zweig, Stefan
Kolm meistrit : Balzac, Dickens, Dostojevski : [esseed] / saksa keelest tõlkinud Jaan Kross .- Tallinn : Eesti Raamat, 1985 .- 120 lk. ; 21 cm

Tammsaare, Anton Hansen
Fjodor Dostojevski // Tammsaare, A. H. Armastusest ja lapselikkusest .- Tartu : Ilmamaa, 2011 .- lk 268-298.

Torop, Peeter
Dostojevski psühhomüüdist // Torop, P. Kultuurimärgid .- Tartu : Ilmamaa, 1999 .- Lk. 268-275

Urgart, Oskar
Dostojevski : elu ja looming .- Tartu : Eesti Kirjanduse Selts, 1936 .- 144 lk.

Анциферов, Николай Павлович
Петербург Достоевского // Душа Петербурга ; Петербург Достоевского ; Быль и миф Петербурга .- Москва : Книга, 1991.

Басина, Марианна Яковлевна
Сквозь сумрак белых ночей : документальная повесть .- Ленинград : Детская литература, 1979 .- 232 lk.

Бахтин, М. М.
Проблемы творчества Достоевского. Проблемы поэтики Достоевского .- Киев : Next, 1994 .- 509 lk.

Белов, Сергей Владимирович
Роман Ф. М. Достоевского “Преступление и наказание” : комментарий : книга для учителя .- Москва : Просвещение, 1985
Kirjeldus 238, [2] lk. : ill., portr.

Ветловская, Валентина Евгеньевна
Роман Ф. М. Достоевского “Бедные люди” .-  Ленинград : Художественная литература, 1988 .- 208 lk.

Волгин, Игорь Леонидович
Последний год Достоевского .- Москва : АСТ : Редакция Елены Шубиной, 2017 .- 782 lk.

Джоунс, Малкольм В.
Достоевский после Бахтина : исследование фантастического реализма Достоевского / перевод с английского А. В. Скидана .- Санкт-Петербург : Академический проект, 1998 .- 252 lk

Достоевский : энциклопедия / составитель Н. Н. Наседкин .- Москва : Алгоритм, 2008 .- 798 lk.

Ермаков, Иван Дмитриевич
Психоанализ литературы : Пушкин, Гоголь, Достоевский .- Москва : Новое литературное обозрение, 1999 .- 509 lk.

Кантор, В.
“Братья Карамазовы” Ф. Достоевского .- Москва : Художественная литература, 1983 .- 190 lk.

Климова, Маруся
Трагедия русской души // Климова, М. Моя антиистория русской литературы .- Москва : АСТ, 2014 .- Lk. 271-282.

Летопись жизни и творчества Ф. М. Достоевского : в трех томах : 1821-1881. Том 1, 1821-1864 / составители: И. Д. Якубович, Т. И. Орнацкая .- Санкт-Петербург : Академический проект, 1993 .- 536 lk.

Набоков, Владимир
Лекции по русской литературе : Чехов, Достоевский, Гоголь, Горький, Толстой, Тургенев : [дополнительное учебное пособие для высших учебных заведений] .- Москва : Независимая газета, 1998 .- 435 lk.

Померанц, Г.С.
Открытость бездне : встречи с Достоевским .- Москва : Советский писатель, 1990 .- 384 lk.

Сараскина, Людмила Ивановна
“Бесы” : роман-предупреждение .- Москва : Советский писатель, 1990 .- 480 lk. : portr.

Сараскина, Людмила Ивановна
Достоевский .- Москва : Молодая гвардия, 2011 .- 825 lk.

Соколов, Борис
Расшифрованный Достоевский : Преступление и наказание, Идиот, Бесы, Братья Карамазовы .- Москва : Эксмо : Яуза, 2021 .- 512 lk.

Тороп, Пеэтер
Достоевский: история и идеология .- Тарту : Издательство Тартуского университета, 1997 .- 170 lk.

Федор Михайлович Достоевский в портретах, иллюстрациях, документах : [альбом] / под редакцией В. С. Нечаевой .- Москва : Просвещение, 1972 .- 447 lk.

Федор Михайлович Достоевский (1821 – 1881) // Русские писатели в Москве : [сборник] .- Москва : Московский рабочий, 1987 .- lk 469-493

Фрейд, Зигмунд
Достоевский и отцеубийство // Фрейд, З. Влечения и их судьба .- Москва : ЭКСМО-Пресс, 1999 .- Lk. 268-296.

.

Dostojevski ja Eesti

Iljaševitš, Vladimir
Dostojevski ja Reval : [suurinkvisiitori ja teiste tegelaste prototüübid] .- Tallinn : Tarbeinfo, 2003 .- 118 lk.

Šumakov, Jüri
Dostojevski ja Tallinn // Tartu tiivustusel : esseid ja memuaare .- Tallinn : Eesti Raamat, 1985 .- lk 35-53.

Бассель, Нафтолий
Диалог культур : статьи и доклады 1991-2006 годов .- Таллинн : Эстоно-Американская бизнес-академия, 2007 .- 210 lk.

Бассель, Нафтолий
Ф. М. Достоевский и Эстония // Бассель, Н. Диалог культур. II книга, Люди … книги … память … .- Таллинн : Н. Бассель, 2012 .- lk. 98-102.

Илляшевич, Владимир
Достоевский и Ревель. Сергей Митюрев Стать настоящим русским : заметки о Достоевском .- Москва : Советский писатель, 2001 .- 190 lk.

Никифоров, Юрий
Таллинн : века минувшие .- Таллинн : Ilo, 2003 .- 56 lk.

Федор Михайлович Достоевский // Русские писатели в Таллине .- Таллин : Общество любителей книги ЭССР, 1984 .- lk. 16-19.

Dostojevski rännuteed

Yaroslava Shepel ja Tiina Sulg

FM 200. 2. osa. Fjodor Dostojevski raamatud eesti keeles

.

Viis suurromaani. “Kuritöö ja karistus”

.

Roim ja karistus : valit kohti romaanist / vene keelest tõlkind Johannes Aavik ja Vladimir Paivel ; eluloo ja seletavad märkused kirjutand Johannes Aavik .- Tartu : Istandik, 1928 .- 54 lk.

Kuritöö ja karistus : romaan kuues jaos ühes epiloogiga / vene keelest tõlkinud Anton Hansen Tammsaare ; eessõna: Ernst Raudsepp .- Tartu : Loodus, 1929 .- 3 kd. (683 lk.)

Kuritöö ja karistus. Esimene köide : romaan / vene keelest tõlkinud Anton Hansen Tammsaare .- Tartu ; Tallinn : Loodus, 1939 .- 407 lk.

Kuritöö ja karistus. Teine köide : romaan / vene keelest tõlkinud Anton Hansen Tammsaare .- Tartu ; Tallinn : Loodus, 1939 .- 400 lk.

Kuritöö ja karistus : romaan / vene keelest tõlkinud Anton Hansen Tammsaare ; järelsõna: B. Rjurikov .- Tallinn : Eesti Riiklik Kirjastus, 1958 .- 588 lk.

Kuritöö ja karistus : romaan / vene keelest tõlkinud Anton Hansen Tammsaare .- Tallinn : Eesti Raamat, 1987 .- 542 lk.

Kuritöö ja karistus : romaan / vene keelest tõlkinud Anton Hansen Tammsaare .- Tallinn : Eesti Raamat, 1987 .- 2. trükk .- 542 lk.

Kuritöö ja karistus / vene keelest tõlkinud Anton Hansen Tammsaare .- Tallinn : Eesti Päevaleht, 2007 .- 416 lk.

Kuritöö ja karistus [Võrguteavik]  / tõlkinud Anton Hansen Tammsaare .- Tallinn : Eesti Digiraamatute Keskus, 2011.

Kuritöö ja karistus [Võrguteavik] / tõlkinud Anton Hansen Tammsaare .- Tallinn : FUTU Print : Elera : Digira, 2012.

Kuritöö ja karistus [Võrguteavik] / tõlkinud Anton Hansen Tammsaare .- Viljandi : Readme, 2013.

Kuritöö ja karistus [Võrguteavik] / tõlkinud Anton Hansen Tammsaare .- Tallinn : Kiborg&Ubitza, 2016.

Kuritöö ja karistus / vene keelest tõlkinud Anton Hansen Tammsaare redigeerinud Aare Pilv ; järelsõna: Maarja Vaino .- Tallinn : Helios, 2020 .- 608 lk.

.

Viis suurromaani. “Idioot”

.

Idioot. I köide : [romaan] / tõlkinud Marta Sillaots .- Tartu ; Tallinn : Loodus, 1940 .- 432 lk.

Idioot. II köide : [romaan] / tõlkinud Marta Sillaots .- Tartu ; Tallinn : Loodus, 1940 .- 399 lk.

Idioot : [romaan] / vene keelest tõlkinud Marta Sillaots .- Tallinn : Eesti Raamat, 1975 .- 695 lk.

Idioot : [romaan]. I köide. I-II osa / vene keelest tõlkinud Marta Sillaots ; toimetanud Lembe Hiedel .- Tallinn : Avita, 2002 .- 335 lk.

Idioot : [romaan]. II köide. III-IV osa / vene keelest tõlkinud Marta Sillaots ; toimetanud Lembe Hiedel .- Tallinn : Avita, 2002 .- 304 lk.

Idioot / vene keelest tõlkinud Marta Sillaots .- Tallinn : Eesti Päevaleht, 2007 .- 506 lk.

.

Viis suurromaani. “Kurjad vaimud” (“Sortsid”)

.

Sortsid. I köide : [romaan] / tõlkinud Jaan Kangilaski .- Tartu ; Tallinn : Loodus, 1940 .- 415 lk.

Sortsid. II köide : [romaan] / tõlkinud Juhan Lõhmus .- Tartu ; Tallinn : Loodus, 1940 .- 416 lk.

Kurjad vaimud : [romaan] / tõlkinud Virve Krimm ; värsid tõlkinud Harald Rajamets ; toimetanud Maiga Varik .- Tallinn : Eesti Raamat, 1997 .- 647 lk.
Püsilink

.

Viis suurromaani. “Nooruk”

.

Nooruk. [I köide] : romaan / tõlkinud Marta Pärna ja Aleksander Raid .- Tartu ; Tallinn : Loodus, 1940 .- 384 lk.

Nooruk. II köide : romaan / tõlkinud Aleksander Raid .- Tartu ; Tallinn : Loodus, 1940 .- 367 lk.

Nooruk : romaan / vene keelest tõlkinud Marta Pärna ja Aleksander Raid ; tõlke kaasajastanud Liivia Anion ; tõlked prantsuse ja ladina keelest: Sirje Keevallik ; toimetanud Reet Trummal .- Tallinn : Eesti Raamat, 2021 .- 662 lk.

Nooruk [Võrguteavik] : romaan / vene keelest tõlkinud Marta Pärna ja Aleksander Raid ; tõlke kaasajastanud Liivia Anion ; tõlked prantsuse ja ladina keelest: Sirje Keevallik ; toimetanud Reet Trummal .- Tallinn : Eesti Raamat, 2021.

 

.

Viis suurromaani. “Vennad Karamazovid”

.

Vennad Karamazovid. I köide : [romaan] / tõlkinud Aita Kurfeldt .- Tartu ; Tallinn : Loodus, 1939 .- 495 lk.

Vennad Karamazovid. II köide [romaan] / Aita Kurfeldt .- Tartu ; Tallinn : Loodus, 1939 .- 336 lk.

Vennad Karamazovid. III köide : [romaan] / Aita Kurfeldt .- Tartu ; Tallinn : Loodus, 1940 .- 399 lk.

Vennad Karamazovid. I : [romaan] / vene keelest tõlkinud Aita Kurfeldt ; toimetaja Helle Tiisväli .- Tallinn : Kupar, 2001 .- 612 lk.

Vennad Karamazovid. II : [romaan] / vene keelest tõlkinud Aita Kurfeldt ; toimetaja Helle Tiisväli .- Tallinn] : Kupar, 2001 .- 822 lk.

Vennad Karamazovid. I osa / vene keelest tõlkinud Virve Krimm ; toimetanud Maiga Varik .- Tallinn : Varrak, 2015 .- 399 lk.

Vennad Karamazovid. II osa / vene keelest tõlkinud Virve Krimm ; saatesõna kirjutanud Peeter Torop ; toimetanud Maiga Varik .- Tallinn : Varrak, 2016 .- 566 lk.

Vennad Karamazovid. I osa [Võrguteavik] / vene keelest tõlkinud Virve Krimm ; toimetanud Maiga Varik .- Tallinn : Varrak, 2016.

Vennad Karamazovid. II osa [Võrguteavik] / vene keelest tõlkinud Virve Krimm ; saatesõna kirjutanud Peeter Torop ; toimetanud Maiga Varik .- Tallinn : Varrak, 2016.

 

.

Teised teosed

.

“Alandatud ja solvatud”

Alandatud ja solvatud : romaan / vene keelest tõlkinud Leopold Julius Kenn ; eessõna: Boriss Pravdin .- Tartu ; Tallinn : Loodus, 1939 .- 579 lk.

Alandatud ja solvatud : romaan / tõlkinud Leopold Julius Kenn ; redigeerinud Evi Puskar .- Tallinn : Eesti Raamat, 2008 .- 383 lk.

Alandatud ja solvatud [Võrguteavik] : romaan / tõlkinud Leopold Julius Kenn ; redigeerinud Evi Puskar .- Tallinn : Eesti Raamat : Eesti Digiraamatute Keskus, 2010.

Alandatud ja solvatud [Võrguteavik] /  tõlkinud Leopold Julius Kenn .- Viljandi : Readme, 2013.

“Aus varas”

Aus varas // Igavene abikaasa ja teised jutustused .- Tartu ; Tallinn : Loodus, 1939 .- 497 lk .- Sisu: Igavene abikaasa ; Netotška Nezvanova ; Aus varas.

“Igavene abikaasa”

Igavene abikaasa // Igavene abikaasa ja teised jutustused .- Tartu ; Tallinn : Loodus, 1939 .- 497 lk .- Sisu: Igavene abikaasa ; Netotška Nezvanova ; Aus varas.

“Imeliku inimese unenägu”

Imeliku inimese unenägu //  Kole anekdoot : jutustusi / vene keelest tõlkinud Virve Krimm .- Tallinn : Eesti Raamat, 1989 .- 461 lk .- Sisu: Onu unenägu ; Stepantšikovo küla ja selle asukad ; Kole anekdoot ; Uba ; Imeliku inimese unenägu.

“Inimene on saladus”

Inimene on saladus : katkendeid mittebelletristlikust pärandist / valinud, tõlkinud ja eessõna: Peeter Torop .- Tallinn : Perioodika, 1981 .- 191 lk.

“Kole anekdoot”

Kole anekdoot // Kole anekdoot : jutustusi / vene keelest tõlkinud Virve Krimm .- Tallinn : Eesti Raamat, 1989 .- 461 lk .- Sisu: Onu unenägu ; Stepantšikovo küla ja selle asukad ; Kole anekdoot ; Uba ; Imeliku inimese unenägu.

“Mängur”

Mängur // Valged ööd ja teised jutustused .- Tartu ; Tallinn : Loodus, 1939 .- 420 lk. .- Sisu: Valged ööd ; Väike kangelane ; Mängur ; Piinlik lugu.

Mängur // Vaesed inimesed : valimik jutustusi / vene keelest tõlkinud Aleksander Raid .- Tallinn : Eesti Riiklik Kirjastus, 1964 .- 504 lk .- Sisu: Vaesed inimesed ; Valged ööd ; Väike kangelane ; Talviseid märkmeid suviseist muljeist ; Mängur ; Tasane.

Mängur // Teisik : valimik jutustusi [ja romaane] / vene keelest tõlkinud Aleksander Raid  .- Tallinn : Eesti Raamat, 1982 .- 496 lk .- Sisu: Vaesed inimesed ; Teisik ; Valged ööd ; Mängur ; Tasane.

“Märkmeid surnud majast”

Märkmeid surnud majast / tõlkinud Johannes Seilenthal .- Tartu ; Tallinn : Loodus, 1940 .- 384 lk.

Märkmeid surnud majast : [romaan] / tõlkinud Johannes Seilenthal ja Lembe Hiedel ; järelsõna: Georg Grünberg .- Tallinn : Hortus Litterarum, 1995 .-  424 lk.

Märkmeid surnud majast / tõlkinud Johannes Seilenthal, Lembe Hiedel .- Tallinn : Postimees Kirjastus, 2021 .- 352 lk.

Märkmeid surnud majast [Võrguteavik] / Fjodor Dostojevski ; tõlkinud Johannes Seilenthal, Lembe Hiedel .- Tallinn : Postimees Kirjastus, 2021.

“Netotška Nezvanova”

Netotška Nezvanova // Igavene abikaasa ja teised jutustused .- Tartu ; Tallinn : Loodus, 1939 .- 497 lk .- Sisu: Igavene abikaasa ; Netotška Nezvanova ; Aus varas.

“Onu unenägu”

Onu unenägu // Kole anekdoot : jutustusi / vene keelest tõlkinud Virve Krimm .- Tallinn : Eesti Raamat, 1989 .- 461 lk .- Sisu: Onu unenägu ; Stepantšikovo küla ja selle asukad ; Kole anekdoot ; Uba ; Imeliku inimese unenägu.

“Piinlik lugu”

Piinlik lugu // Valged ööd ja teised jutustused .- Tartu ; Tallinn : Loodus, 1939 .- 420 lk. .- Sisu: Valged ööd ; Väike kangelane ; Mängur ; Piinlik lugu.

“Stepantšikovo küla ja selle asukad”

Stepantšikovo küla ja selle asukad // Kole anekdoot : jutustusi / vene keelest tõlkinud Virve Krimm .- Tallinn : Eesti Raamat, 1989 .- 461 lk .- Sisu: Onu unenägu ; Stepantšikovo küla ja selle asukad ; Kole anekdoot ; Uba ; Imeliku inimese unenägu.

“Talviseid märkmeid suviseist muljeist”

Talviseid märkmeid suviseist muljeist // Vaesed inimesed : valimik jutustusi / vene keelest tõlkinud Aleksander Raid .- Tallinn : Eesti Riiklik Kirjastus, 1964 .- 504 lk .- Sisu: Vaesed inimesed ; Valged ööd ; Väike kangelane ; Talviseid märkmeid suviseist muljeist ; Mängur ; Tasane.

“Tasane”

Tasane// Vaesed inimesed : valimik jutustusi / vene keelest tõlkinud Aleksander Raid .- Tallinn : Eesti Riiklik Kirjastus, 1964 .- 504 lk .- Sisu: Vaesed inimesed ; Valged ööd ; Väike kangelane ; Talviseid märkmeid suviseist muljeist ; Mängur ; Tasane.

Tasane // Teisik : valimik jutustusi [ja romaane] / vene keelest tõlkinud Aleksander Raid  .- Tallinn : Eesti Raamat, 1982 .- 496 lk .- Sisu: Vaesed inimesed ; Teisik ; Valged ööd ; Mängur ; Tasane.

“Teisik”

Teisik // Teisik : valimik jutustusi [ja romaane] / vene keelest tõlkinud Aleksander Raid  .- Tallinn : Eesti Raamat, 1982 .- 496 lk .- Sisu: Vaesed inimesed ; Teisik ; Valged ööd ; Mängur ; Tasane.

“Uba”

Uba // Kole anekdoot : jutustusi / vene keelest tõlkinud Virve Krimm .- Tallinn : Eesti Raamat, 1989 .- 461 lk .- Sisu: Onu unenägu ; Stepantšikovo küla ja selle asukad ; Kole anekdoot ; Uba ; Imeliku inimese unenägu.

“Vaesed inimesed”

Vaesed inimesed // Vaesed inimesed : valimik jutustusi / vene keelest tõlkinud Aleksander Raid .- Tallinn : Eesti Riiklik Kirjastus, 1964 .- 504 lk .- Sisu: Vaesed inimesed ; Valged ööd ; Väike kangelane ; Talviseid märkmeid suviseist muljeist ; Mängur ; Tasane.

Vaesed inimesed // Teisik : valimik jutustusi [ja romaane] / vene keelest tõlkinud Aleksander Raid  .- Tallinn : Eesti Raamat, 1982 .- 496 lk .- Sisu: Vaesed inimesed ; Teisik ; Valged ööd ; Mängur ; Tasane.

“Valged ööd”

Õnnerikkad ööd / Dostojewski järele Jak. Rand .- Paide : J. Rand, 1891 (Paide : A. Seidelberg) .- 88 lk.

Valged ööd // Valged ööd ja teised jutustused .- Tartu ; Tallinn : Loodus, 1939 .- 420 lk. .- Sisu: Valged ööd ; Väike kangelane ; Mängur ; Piinlik lugu.

Valged ööd // Vaesed inimesed : valimik jutustusi / vene keelest tõlkinud Aleksander Raid .- Tallinn : Eesti Riiklik Kirjastus, 1964 .- 504 lk .- Sisu: Vaesed inimesed ; Valged ööd ; Väike kangelane ; Talviseid märkmeid suviseist muljeist ; Mängur ; Tasane.

Valged ööd : sentimentaalne romaan : (unistaja mälestusi) /  vene keelest tõlkinud Aleksander Raid .-  Tallinn : Eesti Raamat, 1971 .- 86 lk.

Valged ööd // Teisik : valimik jutustusi [ja romaane] / vene keelest tõlkinud Aleksander Raid  .- Tallinn : Eesti Raamat, 1982 .- 496 lk .- Sisu: Vaesed inimesed ; Teisik ; Valged ööd ; Mängur ; Tasane.

“Väike kangelane”

Väike kangelane : [jutustus] / vene keelest tõlkinud Artur Sikkenberg [Sikemäe] .-  Tartus : Loodus, 1929 .- 63 lk.

Väike kangelane // Valged ööd ja teised jutustused .- Tartu ; Tallinn : Loodus, 1939 .- 420 lk. .- Sisu: Valged ööd ; Väike kangelane ; Mängur ; Piinlik lugu.

Väike kangelane // Vaesed inimesed : valimik jutustusi / vene keelest tõlkinud Aleksander Raid .- Tallinn : Eesti Riiklik Kirjastus, 1964 .- 504 lk .- Sisu: Vaesed inimesed ; Valged ööd ; Väike kangelane ; Talviseid märkmeid suviseist muljeist ; Mängur ; Tasane.

Väike kangelane : [jutustused] / koostanud Rein Saluri .-  Tallinn : Eesti Raamat, 1981 .- 63 lk.

“Ülestähendusi põranda alt”

Ülestähendusi põranda alt : [jutustus] / vene keelest tõlkinud Andres Ehin, Lembe Hiedel ; järelsõna Valeri Bezzubov .- Tallinn : Perioodika, 1971 .- 120 lk.

Ülestähendusi põranda alt : [jutustus] / vene keelest tõlkinud Andres Ehin ja Lembe Hiedel .- Tallinn : Varrak, 2004 .- 157 lk.

Ülestähendusi põranda alt [Võrguteavik] / vene keelest tõlkinud Andres Ehin, Lembe Hiedel .- Tallinn : FUTU Print : Digira, 2012.

Yaroslava Shepel ja Tiina Sulg

FM 200. 1. osa. 20 tõika Fjodor Dostojevski kohta

Yaroslava Shepel, Tiina Sulg

Kevadine kirjanduskohvik

Hooaja viimases kirjanduskohvikus oli jälle laiemalt lugemiselamuste jagamise päralt, jutuks olnud raamatud on allpool pildina. Jutujooksust noppisin välja, et kõike põnevat ei jaksa kohe kuidagi lugeda ja peab väga valima, mida lugeda, aga et luulet tasub ikka aeg-ajalt lugeda ja luulet tasub aeg-ajalt ka kuulata, et kirjandusfestivalid õhutavad senitundmatuid autoreid proovima, et vahel on tore vanu klassikuid üle lugeda ja vahel jälle otsida mõne teema kohta ja vahel on hoopis huvitav mõni autor või mõni geograafiline piirkond järjest ette võtta, et mälestused ja tõsielulood on endiselt need, mis huvi pakuvad, õnneks on need suuresti ka päris kenasti kirja pandud ning lõppeks tuletati kirjanduskohvikus hea sõnaga meelde praegust linnakirjanikku, Mika Keräneni, et kuidas kirjaniku isik aitab raamatute lugemisele kaasa.

Tiina Sulg

Lugemissoovitused 2013: Mart Juur ja Mihkel Kunnus

Linnaraamatukogu tähistas oma sajandat sünnipäeva rea üritustega, mille hulka kuulus kauni kombe kohaselt ka lugemissoovituste õhtu. Sedapuhku olid soovitajateks kirjandusminister ehk populaarse telesaate “Kirjandusministeerium” saatejuht Mart Juur ja kirjanduskriitik Mihkel Kunnus.

“Tartusse tuled alati nagu koju,” nentis Mart Juur, ja koduses õhkkonnas õhtu kulgeski. Huvilisi oli kogunenud ohtrasti, sestap kolis kogu seltskond kohvikust üles saali ja täitis selle viimse kohani. Osa publikust lootis, et saab nalja, teine osa, et kõne alla tuleb väärtkirjandus, ning õigus oli mõlemal. Ministrihärra oli südameasjaks võtnud eesti huumorikirjanduse klassika, kooliõpetajast kriitik – vaimuaristokraatia. Pealtnäha ehk vastandlikel jututeemadel oli üllatavaltki palju ühist.

“Loomingu Raamatukogu” on ju kõigil kodus, eeldas Juur. Tõepoolest, see mahult väikeste, kuid sisult suurte raamatute sari on paljudesse kodudesse tellitud, olgu siis algusest peale või vaid mõne aastakäigu ulatuses, ent head asja tasub ikka üle reklaamida. Pealegi mahub LR vihk parajasti daami käekotti. Juur alustaski juttu ühe 1958. aastal LR-s ilmunud köitega – Juhan Peegli koostatud valimikuga “Maamees naerab”, mis sisaldab satiirilisi ja humoristlikke palu 1870.-1880. aastate eesti ajakirjandusest, enamasti “Sakalast”. Igati muhe kogumik, nagu ka Eduard Vilde nn Nalja-Vilde perioodi kokkuvõttev “Nali ja pilge” (“Jutustused. 2. köide”) – iseäranis kuulus “Tokerjad hääbuvad, tokerjad tääbuvad…” – ning põhiosas 1930-ndatest pärinev Romulus Tiituse “Nokk kinni, saba lahti”, suurepärane huumori- ja karikatuurikogumik.

Kõige tähtsam on soovitada õiget kirjandust noorele inimesele, kinnitas Kunnus. Inimolemuse süvakihte lahkav Fjodor Dostojevski on kasvueas organismile möödapääsmatu, kuid gümnasistile on kooliprogrammis niikuinii käsitletud “Idioodi” ja “Kuritöö ja karistuse” kõrval olulisim teos “Nooruk”, mis ei lähtu samavõrd ühiskonna tasandist, vaid keskendub pigem inimeseks kasvamisele, iseendaks jäämisele. Mõtteainet annavad maailmapilti kujundavale noorele nii Ilmar Vene kultuurilooline esseekogumik “Pahustumine ehk Uusaja olemus” kui Susan Pinkeri arengupsühholoogiline teos “Sugude paradoks”, ehkki üks on vaimuaristokraat, “erudiit oma elevandiluust tornis”, ja teine maise elu ja edu uurija. Pinkeri raamat olla muide nt Lundi ülikoolis kohustuslik.

Eesti huumorilooga edasi minnes jõudis Juur Harri Lehiste kogumikuni “Valitud kaebused”. Küllap mäletavad 1970-ndate ajakirja “Pikker” püsilugejad, missuguse õhinaga sai värsket ajakirja lapatud, et rutem jõuda kodanik Tsäbovõitra järjekordse kaebekirjani kodanik Tofelmanni vastu. Vargamäe mehed käisid omal ajal kohut, uuema aja mehed kaebavad niisama… Kirjade sõnastus oli meeletult naljakas ja vähemalt allakirjutanu kõnepruugis on nii mõnigi väljend seni kasutusel (“suust haige ja mures riigi saatuse pärast”). 1980-ndatel vahetasid kodanik Tsäbovõitra välja kodanik Männike ja tema ustav seltskond Hiiu õllepaleest. Needki humoreskid on kogumikus kenasti sees. Lehistega võrreldav humorist Kalju Kass, “Pikri” rubriigi “Käkker” asutaja, avaldas oma följetonide paremiku kogus “Vastasseina nael”, mis pole ka praeguseks teravust kaotanud.

Kui “Loomingu Raamatukogu” sobib käekotis kandmiseks hästi, siis Robert Musili kolmeköiteline romaan “Omadusteta mees” nõuab rohkem jõudu nii kandmiseks kui lugemiseks, kuid see tasub end ära, oli Kunnus kindel. Mati Sirkeli suurepärane tõlge on väärtus omaette, sest XX sajandi tunnustatuimale moralistile Musilile on omane ülitäpne keelekasutus. Ka toimetajatöö on väga hoolas, kolme köite peale leidub ehk kolm trükiviga.

“Sirp” ja selle 16. lehekülg oli omas ajas väga tugev huumoriväljaanne, lahe ja riigivastane ühekorraga, meenutas Juur. 16. lehekülge toimetas hilisem “Sirbi” peatoimetaja Toomas Kall, üks parimaid eesti humoriste-satiirikuid läbi aegade. Tema kogumik “Ajaloo tajumine” võtab kokku autori tugevad küljed: absurdi piirimail humoreskid, autoriparoodiad, žanripastišid. Absurdist rääkides läheb mõte Andres Ehinile, kelle raamatul “Ajaviite peerud lähvad lausa lõkendama” on tähtis roll ka huumoriuuenduses. Tuletage meelde: “Kimbukese sinilolli kinkisin ma sulle…” Eelmainitud 16. lehekülje staarautor Enn Karu on aga tänaseks pea unustusse vajunud ning teda meenutab hüva kogumik “Öö lõbustuste pargis”, kus sees ka “Juhtum avalikus raamatukogus”.

Kunnus jätkas noore lugeja kujundamist: William Somerset Maughami romaan “Inimorjusest” kui väljajuhatus Camus’likust puberteedist, noorusjoovastusest kainenemise raamat on hea paariline “Noorukile” ja omalaadne anti-Werther.

“On nigu on”, nentis Juur, ja saatis ringi käima Vladislav Koržetsi samanimelise raamatu. Just Koržets, kes praegu puhub “Osooni” saatejuhina muhedat loodusejuttu, tegi meile rubriigis “Ülev Suurmõlgi elu ja mõtted” teatavaks põhjapaneva tõiga: “Lohk on tagurpidi muhk.” Hinnakem siis seda vääriliselt, eriti löökauku sattudes.

Kunnus pöördus tagasi “Loomingu Raamatukogu” juurde: Andrei Platonovi “Auk” on üks olulisemaid raamatuid tema elus ning Platonovi jutustustekogu “Meistri saamine” – tema ohtraim tsitaadivaramu. “Auk” jäi ilmudes teenimatult vähetuntuks. (Juur: “See ilmus üheksakümnendatel, siis oli inimestel muudki teha kui raamatuid lugeda.”)

Noort generatsiooni mõjutab peale tõsiste romaanide ka ajastu vaimus huumor, oli Juur veendunud. Heaks näiteks on Andres Vanapa luulekogu “Pihlakaviin” ja tegelikult kogu Vanapa isiksus. Praegugi üritab terve leegion noori kirjutada nagu Vanapa. Sama mõjukas poeet on Ilmar Trull, kelle ainus täiskasvanutele mõeldud luulekogu “Millest mõtled, seljaaju?” annab selget aimu tulevasest eesti lasteluule tähest. Vähem tuntud on mitut pseudonüümi kasutanud Aivo Pihlakas oma absurdimaiguliste paladega.

Ajalooalaseid raamatuid on palju tõlgitud, ent näiteks Hitlerist soovitaks Kunnus lugeda ühtainust: August Kubizeki “Adolf Hitler, mu noorpõlvesõber”, Linzi nooruki motiivide kujunemislugu. Aimekirjandusest tõstis ta esile oma keskkonnaeetika õppevahendi – Clive Pontingi teose “Uus maailma roheline ajalugu”.

Paljud tuntud humoristid, Mart Juur nende seas, on esmalt töötanud ajakirjanduses. Nii ka Andrus Kivirähk, kelle Päevalehe laupäevalisas “Viikend” ilmunud paroodiad, sealhulgas professor Koti kogutud teosed, võib leida paljuütleva pealkirjaga teosest “Kalevipoeg”. “Nelli Teataja” kolumnist Jaak Leer on oma Elu24 meenutava loometöö avaldanud raamatus “Savumees Einaril on buss kogu aeg katki”. Ühtlasi lubavad nood raamatud teha järeldusi eesti ajakirjanduse arengujoonte kohta.

Eesti kirjandusest oli Kunnus seni vähem rääkinud, kuid põhjust on: A. H. Tammsaare “Pöialpoiss” oma E. A. Poe laadis süvapsühholoogilise käsitlusega – vaevalt keegi seda Tammsaareks pidada oskaks! – ning Jüri Ehlvesti “Palverännak”. Psühholoogiline romaan kui žanr ulatub seinast (vastas)seina: Paul Bourget’ “Õpilane” on psühholoogiline realism parimas mõttes, mitte nüüdne enesekeskne soig; George Saiko “Triivimisi”, kümme aastat kirjutatud psühhoanalüütiline teos, uurib inimloomuse invariante.

Pisut ka lugejate seas populaarsetest elulugudest. Elulood on teatavasti Juure eelistatuim lugemisvara, sestap kõlab loogiliselt, et üks ta lemmikraamatuid on Kaupo Meieli luulevalimik “Eesti elulood”, mis meenutab oma pöörasuses “Pikri” rubriiki “Kirev gloobus”. Väga naljakas on väliseesti ajakirjaniku Voldemar Kurese päevaraamatute sari “Seitsme lukuga suletud raamat I-V”, kuid ka Karl Ristikivi ja Elo Tuglase päevikutest leiab mõndagi naljakat. Kunnus tõdeb, et elulugusid on kirjutatud palju, seejuures enamik väga halvasti, kuid mittetrafaretsena tõusevad esile Vladimir Nabokovi meeldivalt idülliline “Räägi, mälu!”, Kalev Kesküla “Elu sumedusest” ning Thomas Manni päevaraamatud.

Meeleolukalt kulgenud õhtu jõudis lõpule, kuulajatel jätkus aga rõõmsat muljetamist ja meenutamist kauemaks. Sai nalja, sai targemaks. Suur aitäh Mart Juurele ja Mihkel Kunnusele!

Tiina Tarik

Fotod Andres Apevalov

Triin Tasuja – Lugemissoovitused

Laozi „Daodejing” (Jaan Kaplinski tõlge)

See raamat peaks olema kohustuslik äri- ja riigimeestele. Kõnetades inimest võrdselt mitte ainult võrreldes teise inimese, vaid kui loodusest tekkinud olendiga üldse, kraabib see oma puupakuliku sõnakasutusega maha linnastunud inimese illusoorse kujutelma, nagu oleks ta maailmavalitseja. Õiglane valitsemine on tituleerimata valitsemine ja on sügavalt soovitatav endalt üle küsida, kas tähtsad on tiitlid iseenesest või teovõimekus, mis endale nime ei küsi.

Mina kasutan seda raamatut meetodil, mis on võimalik ainult kõige paremate raamatute puhul: avan selle suvalisest kohast ja isegi mõnd lehekülge lugedes saan sellest mingi laengu. Siinjuures ei rõhutaks isegi intellektuaalset laengut teadmistest, vaid tunnetuslikku maailmanägemist, mida ma kirjanduse juures palju rohkem hindan. Võib isegi öelda, et tegu on meditatiivse kirjandusteosega, kuna selle rõhk on primaarsel, ilma et seda segaks ilustamine või pealetükkiv meeldida püüdmine. Ehe näide sellest, kuidas minimaalne saab öelda maksimaalset ja jumal teab, kuidas maailmal sellest praegu puudus on. Ei saaks olla midagi paremat, kui avastada keset tarbimise ja kiirustamise oravaratast selline raamat täis tahumatut hunnikut sõnu, kui sul vähegi jätkub aega neil täielikult enda lähedusse lasta tulla. See õpetab ilma õpetamata, nagu ka mõte on seeme, mis otseselt taime ei kasvata, ent tänu millele ometi võib hiljem avastada end omamas küpset teadmist millestki, mis on nii iseenesestmõistetav ja lihtne, et eelnev elu ilma selleta lausa kohatu tundub.

Kuigi tegu on hiina filosoofiaga, mis võib meile kauge tunduda, on selles kindlasti midagi universaalset. Tao, kuigi võib tunduda millegi autoriteetsena, pole seda mitte. See on lihtsalt kõik ja eimidagi korraga. Tühjuse lagedus on sellisest vaatevinklist lootustandev, sest seda on võimalik ükskõik millega täita, ent kitsikus tiheduses on pigem ebamugav, sest sinna ei mahu enam midagi uut juurde. Eesti vaimselt rõskes õhustikus kuluks selline mõtlemisvärskus eluliselt ära, sest varem või hiljem tuleb raskuses oleval inimesel hakata mõtlema lahendustele. Ja isegi kui kõik näib must, siis on sellele vastandiks võimalik leida idee, mis kasutaks ära tumedat omadust.

Carl Gustav Jung  „Psühholoogilised tüübid” (Piret Metspalu tõlge)

Paks raamat targutajatele, kultuuriajaloohuvilistele ja psüühika seostest huvitatutele. Kuigi ma usun, et maailm oleks parem koht, kui kõik inimesed mingilgi määral psühholoogilistest tüüpidest ja nende erinevast käitumis- ja mõtlemismustrist teadlikud oleksid.

Eelkõige algab kõige köitvam osa raamatust minu jaoks X peatükist. Jungi stiili juures on lohutav mitte liiga keeruline sõnakasutus. Kuigi raamat on täis spetsiifilisi termineid, on korraliku mõttetöö juures võimalik end psüühika maa-alustesse tunnelitesse sisse kaevata niimoodi, et see tekitab janu parema mõistmise järele. Mind ajendas seda raamatut lugema esiteks juhus, mis mulle mu ammusest kombest võõraste inimeste raamaturiiulite ees passimisest külge on jäänud, sest mitte miski ei tõmba paremini raamatuni kui konkreetne ja köitev pealkiri. Asi on täpselt see, mis ta ütleb, et ta on. Või kui ei ole päris see, siis kujunditerviklikkuse võimalikkus on alati ligitõmbavam kui ilustatud häma mitte millestki. Inimene ja tema psüühika on väga konkreetselt olemas ja seotud. Neid võib mitte mõista, aga neid pole võimalik eitada. Psühholoogilised tüübid on jõhkralt väljendudes kindlate psüühiliste omadustega stiliseeritud karakterid – niimoodi tõlgendades on seos nende mõistmise hädavajalikkusest ehk ilmsem, kui erudeeritud ja reaalsusest irdunud targutamine välja laseks paista. Ja kuigi selleski raamatus on palju viiteid mingitele vendadele, kelle loomingusse ma küll veel süveneda pole viitsinud, siis ei sega see eriti palju arusaamist nende kui tüpaaži karikatuursete iseloomustajatena. Kultuuriajaloolise tausta mittetundmine ei ole ka suureks takistuseks seetõttu, et vastava iseloomu kirjeldamiseks tuuakse tuntud kirjameeste töödest näiteid, mis kinnitavad tüpaažikarikatuuri sobivust. Kokkuvõttes harib see raamat vähemalt kahe-, kui mitte kolmekordselt! (Sellega seoses võidaks raamatutele ka vabalt panna peale kleepse „3-in-1” samuti kui olmetarvete puhul.)

Kõige magusamalt peaks see raamat maitsema aga ilmselt introvertidele. Kuna raamatulugemine iseenesest on hea meetod inimeste keskelt põgenemiseks, siis peaaegu 800-leheküljeline psüühikat lahkav ehk sisemisi toimimismehhanisme kirjeldav teos aitab introvertset tüüpi mitmel viisil. Esiteks mõista iseend, teiseks mõista oma vastandtüüpi ja kolmandaks mõelda lõpututele seostele, kuidas need kaks, kes tajuvad maailma eri aspektidest, suudaksid leida ühise keele, et üheseltmõistetavalt teineteiseni jõuda. Vaimselt kokkujooksnutele võib see olla tõeliseks eneseabiõpikuks.

Kurt Vonnegut  „Tšempionide eine” (tõlkinud Valda Raud)

Kohustuslik kirjandus inimestele, kes võtavad elu liiga tõsiselt. Raamatu peategelasteks on Kilgore Trout, kes on ulmekirjanik, ja Dwayne Hoover, kes on edukas ärimees. Sisuliselt võiks öelda, et tegu on ulmelise tekstiga, kuid selle inimlikkusega, millega ulmeliselt jaburat maailma kirjeldatakse (ja mis meenutab ikkagi väga palju päris maailma), ei näi ootamatused, mis raamatu tegelastega juhtuvad, sugugi nii kohatud. Kuid võib-olla olen ma Vonneguti stiiliga end mõneti liiga koduselt tundma hakanud, et seda nii iseenesestmõistetavalt võtan.

Seda raamatut lugesin esimest korda ilmselt keskkoolis ning päris kindlasti seostub mulle esimeste kokkupuudetena vaimustavalt kuiv ja morbiidsusele kalduv huumor, mis on tõenäoliselt mu maitse-eelistustesse oma jälje jätnud. Oma aja kohta oli võis see raamat olla ebakonventsionaalne, sest ta suudab võrdselt nalja heita nii sõja kui ka jumala üle, aga kindlasti pole Vonnegut pahatahtlik. Pigem on ta pahatahtlikkuse vastane, meenutades natuke mingit müütilist olendit kusagilt lapsepõlve alateadvusest, nagu joodikust naabrimeest, kellel on iga asja kohta midagi öelda, ent kes kunagi ei mõista kedagi hukka millegi otsese pärast. Vonnegut kirjeldab juhuste maailma, kus keegi ei tea täpselt, kui väga me teineteist mõjutame – ja see teadmatus tekib just seetõttu, et need seosed pole otseselt nähtavad, vaid ainult kaudselt oletatavad. Kõik on kuidagi ühtlane häma, kui päris aus olla, nii meie eksistents kui ka tegevus. Ka tema ei oska öelda, miks see on juhtunud või mille jaoks seda vaja on, aga kui see juba olemas on, siis ei kavatse ta seda päris tarbetuks ka pidada. Teadmatus ei pruugi olla mõttetus ja paadumatu patsifistina peab ta sellist tühjust ehk pigem võimaluseks täita see mõttemängudega, mille piiranguid peaks igaüks inimlikkuse piires ise teadma. Sõda ega religioossus on nõrgad abivahendid, kuid nagu me teame, on hädapärast needki kasutusele võetud.

Raimond Kaugver „Jumalat ei ole kodus”

Kaugveri loodud kujund jumalast, keda pole, kummitab mind juba aastaid, olles võtmeks elu igapäevasele reaalsusele, mis on painajalik nagu mahajäetud maja. Miks patt tundub veel patune, kui justkui polekski midagi puhast, mis selle räpaseks teeks?

Kodusoojus on veel mingi määral olemas, kuid inimesi, kellel jumalast puudu on, näib palju olevat. Paljud kahjuks enam ei teadvustagi seda, kuid 1971. aastal Kaugver veel teadvustas. Patt painab ta otsuseid ning piinab teda ta seiklustes, ent ometi ei leia ta selgeid ajendeid asjaolule, miks kõik üldse toimub just nii, nagu see toimub. On kahtlus, et kui oleksime milleski rohkem veendunud, siis oleks asjad ehk põhjendatumad. Ei tekiks nii palju küsimusi. Ja joomine, üks raamatu peateemasid, on ehk üks peamisi küsimuste hajutajaid. Sest kes juba kahtlustama on hakanud, see vaevalt suudab elada tühjusega, mida peidavad vastusteta küsimused. Sellest minu sümpaatia ka selle teose joodikule.

Olles maast madalast paratamatult sunnitud jälgima joodikute maneere, pole see kokkuvõttes mitte kuidagi enam tabu või šokeeriv, seega pole mul aimugi, mida võiks steriilsest ja korralikust keskkonnast pärit mõni teine minuvanune sellisest asjast arvata. Aga selle teose kõrvale võib rahuliku südamega kujutada jalg üle põlve istuvat kössis kehaga meest, kelle pintsak ja nimetissõrm on suitsust läbi imbunud ning kelle tsüklijoomisest nägu on paistes ja silmad sapist, õnnetusest, mõttetusest ja õrnusest veel vaevu vidukil püsivad, kuigi ta hoopis sooviks, et need enam eales mitte midagi nägema ei peaks. Selline karakter on reaalsem ja tõsiseltvõetavam kui enamik võltsist roosamannast, millega inimesed end tänapäeval suures osas isoleerida üritavad. Minu soovitus sellisele pärdikukarjale on visata oma telekas aknast välja ja lugeda läbi kõik Kaugveri teosed. Sest ma keeldun uskumast, et eestlane on nii loll, kui end paista laseb.

Fjodor Dostojevski  „Idioot”

Peale selle, et idiootsusega üldse on kaksipidised lood ja võimatu on selgeks teha, kust läheb piir ja kuidas seda tõestada, on olemas Dostojevski idioot, kes on päris heaks orientiiriks sellel raskestimõistetaval kontseptsioonil. Suhtumine vürst Mõškinisse seab omamoodi teatepulga subjektiivsele individuaalitunnetusele, mis ilma liialdusteta minu jaoks väga määravaks võib osutuda.

Muidugi ei ole Mõškin parem või halvem inimene kui teised, kuigi ta paratamatult mulle isiklikult hingelt suuremana näib kui teose teised tegelased. Ilmselt oma idealismi abituse tõttu mõjub ta kohmakalt ja rõhutatult idiootne, sest ei saa reaalsusega, nagu seda teised näevad, võrdväärselt hakkama. Aga mis asi see reaalsus üldse muu on kui meie enda konstrueeritud tõekspidamised. Haigeks, nagu teda peeti, teeb võib-olla hoopis hingeline eripära, mille vundament oma „pehmemate” tõekspidamistega ootusärevusega pingestatud õhustikus nii hullu surve all on, et ajal, kui end kehtestada oleks vaja, siis inimene hoopis minestusse langeb. Kui enamik ei mõtle kordagi sellele, mida tekitatakse geeniusele, siis jah – võib öelda, et geenius on haige, sest asju nähakse enda, mitte kõrvalolija seisukohalt.

Omamoodi on see teos oma kirju ja tiheda karakteri- ja süžee-ehituse tõttu üks paras kokkuvõtte inimtüüpidest üldiselt. Samamoodi, nagu igas maailma urkas idioote leidub, nii leidub idiooti ka eranditult igas inimeses. Küsimus ja kontrast, mille Dostojevski selle teosega tekitab, on pigem lugeja/vaataja silme ees – kellele mis kõige ilmsemalt idiootne tundub. Dostojevski ei ole valikuvõimalustega kitsi. Kuid hoiatuseks tasuks märkida, et hingelise traagikaga pole selles loos kokku hoitud: tegu on psüühekunstiteosega, mis nõuab kaasaelamist.

Triin Tasuja