Posts Tagged ‘üksildus’

Anja Portin “Raadio Popov”

Eesti lugeja jaoks on Anja Portin veel üsna tundmatu autor. Alles äsja ilmus esimene tõlkeraamat. Tegemist pole autori esimese ega teise raamatuga, vaid üsna uue, Soomeski alles 2020. aastal ilmunud looga. Aga autorinime tundmatus ega teksti uudsus ei peaks kindlasti saama pidurdavaks teguriks lugemisel. Vastupidi! Piilugem sisse ja saagem tuttavaks.

Raadio Popov” on olemuselt nooremale ja keskmisele koolieale kirjutatud seikluslik ja natuke ulmeline lugu, mille peategelaseks on kolmanda klassi poiss Alfred. Noh, vähemalt nii teda kutsutakse, kuigi ta ise pole üldse kindel, kas see tõepoolest tema pärisnimi on. Alfredi ema on juba ammu kadunud ning tema isa liiga sageli liiga pikkadel välisreisidel ning Alfred samal ajal üksi kodus. Isegi kui isa kodus on, pole temast suuremat suhtlejat. Isal näib olevat kaks funktsioneerimisviisi — ta kas ohkab ja magab diivanil ega märka Alfredit üldse või siis on ta võimsas tegutsemishoos, suhtleb sotsiaalmeedias, uurib, tegutseb. Neil viimastel puhkudel tundub Alfredile, et isal on liiga palju tegemist ning parem on tal jalust ära minna. Igal juhul pole poiss kindel, kas isa kunagi tema nime nimetanud on.

Raamat algab kohast, kus Alfredi isa on taas pikal välisreisil ning Alfred on üksi kodus, nende kolmetoalises korteris. Elekter on välja lülitatud, sest arve on maksmata, mõistlik söök on otsas ja näkileibadest ja marineeritud kurkidest on poisil isu igaveseks täis, kuid midagi pole teha. Kui ta just nälga tunda ei taha, peab ta sellega leppima, sest raha pole isa sel korral ka jätnud. Ühel õhtul, kui Alfred mure tõttu uinuda ei suuda, kolib ta teki ja padjaga esikusse. Ega sealgi parem magada ole – lisaks kõigele muule krigiseb ka liiv külje all. Aga sedasi väherdes kuuleb Alfred, kuidas ajalehevedaja nende trepikojas käib ning mingil segasel põhjusel ka Alfredi korterisse ajalehe libistab, kuigi nende ajalehetellimus oli juba ammu lõppenud. Veelgi suurem üllatus tabab poissi, kui ta ajalehe vahelt õuna, võileiva ja villased sokid leiab.

Ja siit läheb lugu lahti. Alfred otsustab lehejagajat rünnata, temalt vastuseid küsida ning… Alfredi jaoks on see üks huvitav seiklus ning suur positiivne muutus igapäevaelus. Lugeja jaoks on see mõnusalt muinasjutuline seiklus, millesse on kätketud üksjagu maagiat. Näiteks on selles raamatus õrnakõrvalised – inimesed, kelle kõrvad, muudavad kuju ja hakkavad veidralt võbelema, kui läheduses mõni raskusse sattunud laps ohkab. Sellised kõrvad aitavad leida palju erinevaid lugusid ning need lood, sotsiaalselt kurvad ja elulised lood, jooksevad raamatusse sisse üks teise järel. On joodikute laps ja on vägivaldse kasuisaga laps, kuid on ka üksikema lapsed, kelle ema lihtsalt ei jaksa kahe töökoha kõrvalt laste eest täismahus hoolitseda. Unustatuteks kutsub postiljon Amanda selliseid lapsi – neil on justkui kodu, kuid keegi ei kuula. Amanda õrnad kõrvad aga kuulevad ja nii ta lastele omal moel appi tõttabki. Koos Alfrediga saab unustatute abistamine aga sootuks teise mõõtme.

Teisalt on selles raamatus Raadio. Mitte igasugune raadio, vaid see esimene – Aleksandr Stepanovitš Popovi oma kätega ehitatud prototüüp. Mõnusalt ja mitmekesiselt räägitakse raamatus ka raadio leiutamise lugu. Kes see Popov siis oli ja mida ta tegi? Aga loomulikult leiab loos mainimist ka Guiglielmo Macroni.

Juba üsna esimestel lehekülgedel kaevus minu mälust välja üks teine raamat, mu oma lapsepõlve lemmik — Marja-Leena Mikkola “Anni Manninen”. Sealgi oli üks veidike omapäi jäänud laps ning omajagu head nõidust. Maagilist ja nõiamaja emotsiooni aitab „Raadio Popovis” kasvatada ka Amanda koduloomade valik – kass Huvitus ja vares Harlamovski, kes käituvad täpselt nagu ühe hea nõia koduloomad käituma peaksid. Näib nagu mõistaks Amanda loomade keeli või loomad inimkeelt. Teine raamat, mis lugemise ajal mälust pinnale ronis, oli Terri Pratchetti „Vaid sina suudad inimkonna päästa”. Tollelgi ulmeraamatul oli sügav ja tõsine sotsiaalne taust tehnoloogia ja muude tegemiste taha ära peidetud.

„Raadio Popov” võib küll meenutada neid teisi raamatuid, kuid on igati selgelt iseseisev raamat oma maailma ja maagiaga, oma sõnumitega ning oma väikeste hapude antoonovkatega (millest saab head mahla ja moosi). See on õhuline ja kerge lugu, kuid sunnib lugejat siiski väga tõsistel teemadel mõtlema. See on iselenduv, kuigi luudasid seal pole, on jõululine ja eluline üheaegselt ning sobib lugemiseks kõikidele, kel lugemine juba natuke paremini käppa saadud. Peategegelase mõttemaailma on võimalik samastada nii kolmanda kui ka kuuenda klassi lapsega, kuid väiksematelegi võib seda aga vabalt ka ette lugeda.

Mairi Tempel

Haruki Murakami „Komtuuri tapmine”

Haruki Murakami „Komtuuri tapmine” (eesti keeles Varrak 2021, inglise keeles “Killing Commendatore” ja raamatukogus saadaval ka vene keeles).

Kahtlemata on Haruki Murakami kõige populaarsem elav Jaapani kirjanik maailmas. Murakami on viljakas ja mitmekülgne autor, kes harrastab nii proosat, lühijutte kui esseistikat. Tema loomingut on juba tõlgitud rohkem kui 50 keelde ja eesti keeleski on ilmunud tema kuulsamad teosed. Äsja ilmus eesti keeles tema viimane romaan „Komtuuri tapmine” (originaalis 2017).

Kui ma seda raamatut mõni aeg tagasi inglise keeles lugesin, siis võitlesin päris kõvasti sooviga romaani juba siis siin soovitada! Mistõttu loodan väga, et tõlge eesti keelde on hea ja soovitus läheb asja ette. Murakami raamatud on minu jaoks alati lugemiselamused, neis on igaühes selline emotsionaalne laeng, mis nõuab aega settimiseks ja mille mõjuväljas oled veel mõnda aega pärast lugemise lõpetamist.

„Komtuuri tapmine” on kaasa mõtlema ja elama panev lugu 30ndates aastates portreemaalijast. Lugu algab sellega, kui naine jätab peategelase maha ja mees on korraga kaotanud sihi, kuidas oma eluga edasi minna. Ta jätab majanduslikult tulusa portreede maalimise ja otsustab hakata tegelema päris kunstiga, peeti ju teda kunagi lootustandvaks kunstnikuks. Ta kolib mägedesse ja asub seal elama oma sõbra isa majas, kes on kuulus kunstnik. Majas ringi vaadates leiab ta pööningult maali, millel kujutatakse stseeni Teise Maailmasõja päevilt, mis omakorda on allegooria stseenile „Komtuuri tapmine” Mozarti „Don Giovannist“. See leid käivitab peategelase jaoks mitmesuguste ootamatute sündmuste ahela.

Romaan käsitleb loojaks olemist. Neid valikuid ja dilemmasid, millega loovisikul tuleb silmitsi seista. Murakami on peategelase teinud kunstnikuks, kuid ilmselgelt kumab siit läbi ta enda loojaks olemise kogemust. Ida ja lääne, klassikalise ning moodsa kunsti võrdlused. Raamatust leiab paljutki, mille poolest autor on tuntud: reaalne lugu, mis korraga sürreaalseks pöörab; müstilisi ja kummastavaid juhtumeid ning olukordi; salapäraseid tegelasi. Siin on sellised tegelased nagu Idee ja Metafoor, ka Topeltmetafoor.

Haruki Murakami on tuntud melomaan ja tema lugudel on sageli soundtrackid. Selles raamatus leiab peategelane oma uues kodus eest ka korraliku plaadikogu, millest ta eriti sageli kuulab just Mozarti „Don Giovannit“. Tartlaste jaoks nagu tellitult esietendub järgmisel nädalal Vanemuises Mozarti „Don Giovanni“, mille lavastas seekord Elmo Nüganen. Nii saab värske lugemiskogemuse pealt minna ooperit kuulama-vaatama, või vastupidi: teatrist tulnuna võtta lugemiseks „Komtuuri tapmise”.

Häid elamusi!

Mai Põldaas