Sel korral soovin saata väikese sünnipäevatervituse Ühendkuningriiki. 13. aprillil alustab oma kuuekümnendat eluaastat üks mu lemmikutest — Chris Riddell. Riddell ise peab end küll illustraatoriks ning mitte kirjanikuks, kuid kui eestikeelses raamatukogus ringi vaadata, siis selgub, et raamatuid, millele Riddell on nii loo kirjutanud kui ka pildid joonistanud, on enam kui neid lugusid, mille kirjanikuväljal mõne teise nime leiab. Chris Riddell ise ütleb, et ta kirjutab ainult selleks, et saaks neid lugusid illustreerida ning sageli kipub lugu sündima hoopiski pildist, või nagu juhtus Ottoline lugudega, siis pildist ja pealkirjast ning kogu ülejäänud lugu tuleb alles pärast seda. Muidugi armastab ta lisaks suurepärasele pildile ka head lugu — raamatuarmastus laiemalt oli illustraatoriks hakkamise alustõuge, nendib Riddell ise.
Chris sündis Kaplinnas Lõuna-Aafrika Vabariigis, kuid aasta hiljem kolis tema perekond tagasi Inglismaale, kus Chris ja tema õed-vennad hariduse said ning nagu ta ise on naljatledes öelnud, siis pärast üldhariduskooli “põgenes“ ta kunstikooli. Päris põgenemiseks ei saa seda kindlasti nimetada, sest ema soosiv suhtumine oli Chrisil olemas varasest lapsepõlvest saati. Seega sai poisist illustraator ja poliitiline karikaturist iganädalaselt ajalehele “Observer” (nagu Chris ise on põhjendanud: sest tema isa luges seda lehte).
Selleks, et saada illustraatoriks, peab tahtma joonistada, on Chris Riddell öelnud. Peab tahtma joonistada ning viitsima seda teha ka siis, kui tahtmine õhukeseks kulub. Soovitustes neile, kes alles unistavad illustraatoriks saamisest, ütles Chris Riddell lustakalt: osta endale märkmik, joonista see täis, osta uus märkmik ja joonista too ka täis. On see siis rohkem mäng või töö, kuid Chris Riddelli poolt illustreeritud raamatute nimekirja pikkus viitab kindlasti nii suurele töötahtele, -lustile kui andele ning siinkohal olgu öeldud, et neid kõiki on ka suurte auhindadega tunnustatud. Chris Riddell on suisa kolmel korral võitnud maineka Kate Greenaway medali, olles ainus kolmekordne võitja. Üksikuid auhindu on kokku selline lasu, et ma ei hakka neid siin nimepidi ära tooma, kuid mainin ära Children’s Laureate’i tiitli — “Laste laureaat”, kui otse tõlkida, on väärikas aunimetus, mis omistatakse kaheks aastaks ühele kirjanikule või illustraatorile. Aunimetus ja stipendium ning oma laureaadiaja jooksul on nad ka laste ja lastekirjanduse eest kõneleja rollis.
Aga nüüd siis viimaks ka päriselt raamatute juurde! Ma nautisin nende kõikide lugemist ning julgen neid soovitada nii väikesele kui suurele lugejale. Mis võiks olla mõnusam kui hiilida lapse tuppa, kui too on õhtul magama jäänud, panna sealt pihta loetav juturaamat ning lugeda ise ka une eel üks muhe lugu!? Näiteks on eesti keeles olemas Chris Riddelli debüütraamat “Härra Voodiall”, mis on suurepärane raamat väikelastele. Seda saab ette lugeda, koos lugeda, pilte vaadata ja fantaseerida. Selle raamatuga on võimalik väikesed hirmud naeruväärselt suureks puhuda, et neile siis üks suur kallistus teha ning hoopis julgemana järgmist päeva ootama asuda. Loos endas algab Kõik aga sellest, et ühel õhtul enne magamaminekut märkab Jaagup oma voodi all koletist, kes nuriseb, et voodi all on ebamugav magada. Mis edasi saab, tuleb igaühel endal välja uurida. Riddell on öelnud selle raamatu kohta, et ta kirjutas selle, sest Klaus Flugge (kirjastusest Andersen Press) palus tal seda teha ja ma arvan, et maailmas on tuhandeid lapsevanemaid, kes tahaksid selle eest Fluggele „Aitäh!“ öelda.
Teine eraldiseisev raamat, “Elas kord üks muinasjutt”, on mõeldud juba veidi suuremale lugejale. Pelleriine seiklustele võiks mõnuga kaasa elada laps, kelle jaoks see on alles esimene või teine kirjatähtedega raamat isiklikul lugemislaual. Suurem osa raamatust moodustavad illustratsioonid ning tekst, mida on lugemiseks just parasjagu, voogab märkamatult piltide vahel. Enne kui laps arugi saab, on ta raamatu täitsa ise läbi lugenud ning seda nautinud ka. Lisaks Pelleriine enda seiklusele, nii pildis kui sõnas, kohtub tüdruk siin loendamatu arvu erinevate tegelastega teistest muinasjuttudest. Kihtide all olevad kihid tekitavad tunde nagu oleks loetud palju suurem raamat ja palju enam lugusid, sest kõik need tuntud muinasjutud meenuvad kindlasti ka väikesele lugejale.
Enim on aga siinsele noorele lugejale silma jäänud ilmselt hoopis kaks sarja. Neid laenutatakse raamatukogust ikka veel mõnusa hooga. Esimene neist on Ottoline sari, millest tänaseks päevaks on eesti keelde tõlgitud kolm raamatut. Ottoline on üks hakkaja tüdruk, kelle vanemad on kollektsionäärid, kes pidevalt mööda maailma ringi rändavad. Ei, nad ei ole oma tütart unarusse jätnud. Selle jaoks, et Ottolinel oleks kaetud kõik vajadused, on palgatud korralik posu kohalikke ettevõtteid. Nii ei pea Ottoline (nagu teisedki temaealised tüdrukud) mõtlema sellele, kuidas kardinad hommikul akna eest ära käivad, kuidas õhtul tekk peale tuleb või kust küll leida koduseid roogi. Seltskonna mõttes on Ottolinel kaaslaseks Norra soodest leitud väike ja karvane härra Munroe. Ottoline lood sobivad ühtviisi muhedalt nii sellele lapsele, kes alles õppis lugema, kui ka temast mitu aastat vanematele. Terava huumori ja koomiksilaadse struktuuriga lugu ei muutu üldse “titekaks”. Tuleb tunnistada, et minagi nautisin nende ulmesugemetega detektiivilugude lugemist. Sealjuures “Ottoline ja Kollane Kass” ning “Ottoline läheb kooli” on täitsa korralikud krimilood — toimub kuritegu ning selle lahendamine. Ka raamatus “Ottoline merel” tuleb Ottolinel kübeke detektiivitööd teha, kuid mitte toimunud kuritegu avastades, vaid härra Munroe kadumist harutama hakates.
Teine tore sari, mille autoriks Chris Riddell on ning mis on leitav ka eestikeelsena, on Ada Gooti sari. Riddell ise on öelnud, et kujundas Ada Gooti oma tütre järgi. Muide, kui lugeda erinevaid intervjuusid, mis Riddelliga tehtud on, jääb silma vallatu seik — igal pool, kus leiab mainimist eeltoodud detail, ütleb autor, et just Ada lood on tema enda lemmiklood, kuid neis teistes intervjuudes, milles tütre nimi mainimist ei leia, toob ta esile pigem Ottoline seiklused. On, kuidas on, kindel on see, et mõlemad lood on lummavad ning mina jäin neisse kõigisse lõksu. Ada lugudes on juba rohkem teksti ning kultuurilised viited viivad maailmakirjanduse klassikani. Kolm erinevat lugu (“Ada Goot ja kummitushiir“, “Ada Goot ja Vihuriöö“, “Ada Goot ja Täiskuupidustused“) on kõik paigutatud Tontliku Gooti Koja ruumidesse, sisaldavad nii ulme- kui põnevusjutu elemente, kohati isegi krimiloole omaseid. Need on lood, mis võiksid vabalt sattuda ka kuuenda või seitsmenda klassi laste lugemislauale, kuid ka teises ja kolmandas klassis käivad raamatusõbrad leiavad siit kindlasti nauditava loo ja palju vahvat seiklust.
Kõikidele siinloetletud Chris Riddelli raamatutele on omased viited teistele suurteostele. “Elas kord üks muinasjutt” kõndis läbi klassikaliste muinasjuttude, kuid Ottoline ja Ada lugudest leiab neid kohti samuti. Mida suurema silmaringiga lugeja, seda enam lugusid ta ühelt leheküljelt leiab. Osa neist vihjetest ja viidetest läheb kahjuks tõlkes kaotsi ning ilmselt on osa väiksema kultuuriruumi põhised, kuid paraja peotäie leidsin minagi üles. Väikeseks maitseprooviks olgu toodud Ada ühe varasema koduõpetaja kirjeldus: “Jane Kõrv valmistas veel rohkem pettumust. Ada kahtlustas juba alguses, et Jane ei olnud koduõpetajanna tööst üldse huvitatud. Selle asemel veetis ta aega lord Gootile teed valmistades ja ühtelugu tema kabineti uksele koputades. Lord Goot pidi ta minema saatma pärast seda, kui naine üritas läänetiiba maha põletada.”
Rohkem küll Chris Riddelli kirjutatud raamatuid eestikeelsena ilmunud ei ole, kuid see ei tähenda, et tema illustratsioonidega rohkem tutvuda ei saaks. Kui Chris Riddelli käest küsiti, milline koostöövorm talle illustreerijana enim meeldib, hiilis kunstnik (korduvalt) vastusest eemale. Aga ta on kirjeldanud mitmeid oma lemmikumaid koos töötamisi ning peaaegu igas intervjuus, mida ma kohtasin, leidus viide, et Paul Stewartiga koostööd tehes kulgeb protsess läbi lõputu dialoogi, teineteise innustamise ja inspireerimise. Kuskil nende vestluste käigus tekivad pildid, millest saavad “need õiged” iga raamatu tarvis. Eesti keelde on tõlgitud ka kaks Paul Stewarti raamatut, millel on Chris Riddelli illustratsioonid. Õigupoolest on Paul Stewarti lugu väikelastele mõeldud vahva “Sünnipäevakingid”, mis õpetab tunnetama, hindama ja austama erinevusi.
“Teispool süvalaant” on nende kooslooming. Nimelt olla just Chris Ridell see, kes esmalt Servamaa kaardi joonistas ning sellele erinevaid elukaid kujutama hakkas. Mingisugusel hetkel neid joonistusi Paul Stewartile näidates kasvas sellest nende ühine mäng, mida tee kõrvale edasi arendada. Kui nad sellega aga kirjastaja juurde jõudsid, kirtsutas too esmalt nina — mingi fantaasialugu lastele, imelike elukatega veel pealegi. Aga õnneks oli aeg õige ning kui Servamaa Kroonikad trükist ilmusid, osutusid lood suureks hitiks nii suurte kui väikeste hulgas. Eesti keelde on tõlgitud sarjast vaid üks raamat, Servamaa Kroonikate neljas, kuid Taipliku triloogia esimene. Taiplik on poiss, kelle on üles kasvatanud trollid. Esimese hooga ei tea Taiplik sellest midagi — ehk ta ongi lihtsalt veidi veidrama kehakujuga, aga ühel päeval räägib mamma talle loo õigesti ära ning suunab poisi omaenese seiklust otsima.
Teise muheda koostööna toob Chris Riddell alati välja koostööd Neil Gaimaniga. Gaimani kohta ütleb Riddell, et kirjanik saadab talle teksti ning annab siis vabad käed selle mõtestamisel ja kuvamisel. Minu esimene kokkupuude Chris Riddelli tööga oli just läbi selle koostöö siin. Päris mitu aastat tagasi trehvasin ma graafilise essee “Miks me vajame raamatukoguhoidjaid” peale. Essee on nähtav veebis, kuid ilmunud ka raamatus “Art matters” (raamat, mis sisaldab mitmeid esseid, kõik Neil Gaimani sõnadega ja Chris Riddelli kujundatud). Seda konkreetset raamatukest küll Tartu Linnaraamatukogust hetkel ei leia ning tõlkeraamatuna ei ole nende koostööd ka ilmunud, kuid Chris Riddelli illustratsioonigeda võib leida võõrkeelse ilukirjanduse osakonnast nii “The Graveyard Book” kui ka “Fortunately, the Milk”.
Mairi Tempel
Lugemissoovituse blog 