Posts Tagged ‘juudid’

Moše de Leon “Püha seekel”, Josef Gikatilla “Kiri Pühadusest. Mehe vahekord naisega”

Moše de Leon “Püha seekel”, Josef Gikatilla “Kiri Pühadusest. Mehe vahekord naisega” (heebrea keelest tlk Kalle Kasemaa; Ilmamaa, 2019)

Oma paaril rännul Iisraeli olen ikka kõrvalt jälginud ortodoksseid juudi perekondi – kõigil mustvalged riided, meestel kübarad, oimulokid, habemed ja palvenöörid, naistel seelikud allapoole põlve, käsivarred ja pea kaetud. Üksteist nad ei puuduta. Lapsed on tasased ja kuulekad, ei mürgelda, ei jonni. Igaüks kõnnib keskendunult omaette või kui omavahel suheldakse, siis vaikselt, kuid elurõõmsalt ja heatahtlikult.

Milline on nende pere-elu tegelikult, millised on suhted koduseinte vahel, mida tähendab ja sisaldab ortodokssete juutide abielu nn ajalooliselt ja kuidas on tänapäeval?

Lootsin pisut vastuseid leida Kalle Kasemaa vahendatud Gikatilla tekstist, teadmata kuigi palju judaismist, mitte midagi „Kiri pühadusest…“ autorist ja sellest, kuivõrra vanad reeglid ikkagi tänapäeval kehtivad.

Mõelgem, et Jehhoova valitud rahvale eluks reegleid seadev Toora pärineb üle 2000 a vanusest ajast ja Talmud valmis 450.aastatel, aga kabalist Gikatilale omistatav kirjutis pärineb XIII sajandist ning manitseb mehe-naise (seksuaal)vahekorda korraldama just iidsete pühade kirjade ja reeglite järgi. – Miks peaks see ortodokssetel juutidel siis tühipalja 7-8 sajandi võrra hiljem oluliselt teisiti olema?

Kasemaa on lisanud tõlkele väärtusliku järelsõna ja rohked kirjalike allikate viited usukauge eesti lugeja jaoks. Kasemaa tõdeb, et teos hakkas kohe pärast valmimist laialdaselt levima, trükiti esmakordselt 1546 ja hiljem korduvalt, nõnda et sel on kindel koht juudi religioosses kirjanduses.

Polegi üllatav teada saada, et seksualeetika üle arutledes ei keskenduta seksile (seda sõna teosest ja tõlkest ei leia), vaid sellele, kuidas abielupaari eesmärgiks on vagade ehk õigete laste sigitamine Jehoova rahva, Iisraeli kestmiseks. Uue elu sigitamisega saab inimesest Jumala „kaasosaline loomistöös“. Muide, muud sisu ja sihti seksuaalvahekorral olla ei tohtinudki.

Küll pidi olema keeruline Kasemaal leiutada vana teksti tõlkimisel selliseid väljendeid ja sõnu, mis üriku stiili ja mõtet kaasaegsele eestlasele veidigi edasi anda suudaksid, säilitades ka keeles arhailise hõngu! Aga ta leiud on võluvad ja panevad kaasa mõtlema, nõnda et tekib vähemalt aimdus, mida hõlmab „pühadus“, „tundmine“, „õige“, „sünnis“, „seadis kimbu“, „erinevad ajad“, „keha loomus“, „veri läheb segi“, „sete on laskunud“, „sa täidad nende kõhu“, „keha segu“ (=temperament), „see on talle heaks“, „halb veri“, „roojane“, „riivatu on taganenud“, „puhastada oma mõtted“, „vastavalt mõttele ja mõlgutusele“, „nad kuumenesid“, „vagad liibutasid oma mõtte kõrgematele“, „emaihus valmistama“ jne jne.

Keel on kõikides kultuurides alati reetnud mõtlemist ja suhtumist. XXI sajandil paneb imestama, kui tagaplaanil on vahekorra-teemalises õpetuses naine ja kui suur vastutus on mehel selle eest, et ühinemine toimuks igas mõttes pühitsetult. Gikatilla hoidub muide mainimast seksuaalakti, vaid kasutab eufemismi, mis Kasemaa tõlkes kõlab „voodi kasutamine“ – „me peame end pühitsema voodi kasutamise ajal“. Naise „kasutamisest“ lausa ei räägita, ent lapsed, kelle saamine on abikaasade ühte eesmärgiks, on eranditult poisid. Kumab läbi, et meestel on oma kogukonna ja Jumala ees naissoost oluliselt suurem vastutus ja just mehelt ootab Jehhoova õigeid tegusid.

Mis roll siis naisel üldse oli? Gikatilla õpetused õigesti korraldatud vahekorra kohta on adresseeritud meestele. Toorat õppisid ja tundsid mehed, naised kuulasid oma meest ja sünnitasid lapsi? Mehel on vastutus jumalakartliku elukorralduse eest ka magamistoas, „voodi kasutamine“ on lihtsalt üks osa Jumala teenimisest. Gikatilla jaotas oma õpetused „pühaduse“ saavutamise kohta viide peatükki ehk viieks teeks – vahekorra olemus, aeg, sobiv toit, vahekorra kavatsus ja laad. Ja tõesti, kogu kirjutis ei lase end tõlgendada teisiti kui detailse juhisena sündsaks ja õigeks toimimiseks.

Kuidas ikkagi „voodi kasutamise“ asjad tänapäeva patuses ilmas tõsiusklikel on, see jääb raamatust ja värskest tõlkest teadmata. Kirjutasin aga Google’isse märksõnad „naine judaism“. Otsing viis tänuväärsele materjalile, mis uudishimu paljus rahuldab ja naisele kõigiti väärilise koha annab – Tartu Ülikooli usuteaduskonnas 2017 kaitstud Nazari Goudini magistritöö „Seksuaalsus judaismis ja juudi religioosse seadusandluse dünaamilisus intiimsuhete reguleerimisel“ toob paljus selgust.

Maris
Raamatutuba Fahrenheit 451º

Norman Manea „Huligaani tagasitulek“

See on tõsielulise taustaga lugu Rumeenia juutidest.

Norman Manea jutustab nii enda, oma vanemate kui vanavanemate loo. Ajaliselt hüplik ja eri ajastutest paralleele tõmbava raamatu peateema on kodumaa- ja pereigatsus.

Lugeda oli huvitav! Soovitan teistele ka!

Nadežda Savostkina

Kjell Westö “Terendus 38”

terendus-38Ma ei teagi, kellel on soomerootsi autori Kjell Westö raamatut huvitavam lugeda — kas neil, kes tunnevad soome kultuuri ja ajalugu väga hästi või neil, kes seda ei tunne, aga tahaksid tunda. Ma ise kuulun viimasesse gruppi ning nautisin raamatut täiega. Raamat kuulutati just, muide, ka Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna vääriliseks.

“Terenduse” (2013, e.k. Tõnis Arnover 2014) peategelased on advokaat Claes Thune ning tema büroosse hiljuti tööle tulnud kontoriametnik Matilda Wiik. Mõlemaid piinab lähem või kaugem minevik, kuigi hoopis erinevatel põhjustel: Thune kaunis naine Gabi on hiljuti Thune maha jätnud eelistades Thune head sõpra, peaarst Robert Lindemarki, ning üks juhuslik kohtumine büroos toob valusad mälestused proua Wiikile. Tegevus toimub ajalooliselt pingelisel ajal, 1938. a. märtsist novembrini ehk siis teise maailmasõja hakul, peamiselt Helsingis, mistõttu poliitilis-filosoofilised arutelud on selle romaani loomulik osa, muutumata siiski koormavaks või tegevust liialt aeglustavaks. Erinevad poliitilised vaated panevad proovile tugevamadki sõprussuhted, mida on ilmekalt näha 11 aastat kord kuus koos käinud kuue sõbra kolmapäevaklubi pealt. Thune vabameelsus ja paneuropism ei klapi kokku mõne teise klubiliikme natsionalismiga; ajastu kurjakuulutavaks ettekuulutuseks ja sümboliks muutub ühe klubiliikme, juudist Joachim/Jogy Jary hulluksminemine. “Vaprus ei olnud kunagi Thune tugev külg olnud. Tema eripäraks oli analüüs ja mõtlemine. Aga vaevalt et neist keegi enam hoolis. Oleviku kohal hõljus igivana hais, Thune kahtlustas, et see oli tulevaste ohverduste lehk.” (lk 76). Kuigi Thunet sõimatakse “dekadentlikuks kosmopoliidiks” ning ta saab oma põhimõtete pärast isegi peksa, ei tagane ta oma arvamusest, et natsionalism ja hõimumõtlemine on visad haigused, mida kõige paremini ravib lugemine ja reisimine. Kas pole ajakohane ka praegu?

Hoopis teise ajaloolise dimensiooni annavad proua Wiiki alias preili Milja mälestused Soome kodusõja (1918) aegsest vangi- ehk näljalaagrist — mälestused, mis nüüd üha rohkem pinnale ujuvad ning millega proua Wiik, nö preli Milja pealekäimisel, nüüd midagi ette tahab võtta. Mis see täpselt on, selgub alles romaani lõpuks. Hiljuti Rootsi päevalehele Dagens Nyheter antud intervjuus tunnistas autor, et kõikide tema lugude aluseks “on alati olnud kruustangid, mille vahele indiviid juhtub sattuma, kui suurem kollaps seisab ukse ees.” Ning tõepoolest, nii maailmas kui siseilmas toimuv ei jäta peategelasi rängalt puudutamata.westo

See on ühtaegu nii ajastu-, armastus- kui põnevusromaan ning ma ei usu, et raamatu lõpp kedagi üllatamata jätaks. Aga miks “terendus” (teisal tõlgitud ka kui “miraaž”, “kangastus”)? Mälestused tuhmistuvad, olevik on segane ja tulevik ähmane. “Terve hommik ja terve elu tundus talle korraga ähmase terendusena. Nagu mitte miski ei oleks olnud tõeline, nagu oleks kõik, mis ta oli ette võtnud, jäänud lõpetamata.” (274).

Annika Aas

Kjell Westö pilt on pärit siit.