Archive for the ‘2016’ Category

Robert Burns

robertburnsRobert Burns (25. jaanuar 1759– 21. juuli 1796) oli šoti luuletaja, Šotimaa rahvuspoeet. Ta kirjutas põhiliselt šoti keeles (mille suhe inglise keelde on umbkaudu selline, nagu võro keele suhe eesti keelede, st hea tahtmise korral on ka ingliskeelsele lugejale parasjagu arusaadav).

Hannes Varblane on tema kohta öelnud: “Ta oli rahutu hing, kõva kärakamees ja seelikukütt, ent eelkõige haises ta andekusest. Burns oli küll lüüriline luuletaja, kuid ka terav satiirik. Ent kui täpsem olla, siis ta oli ning on vist ikka veel šoti luules kõik. Kuigi ta oli šoti marurahvuslane ning on tänastegi šoti separatistide iidol, peab kogu ingliskeelne kirjandusilm teda omaks.”

Algupäraste teoste kõrval kogus Burns ka šoti rahvalaule, mida sageli kirjanduslikult kohandas. Tema  laulu “Auld Lang Syne” lauldakse sageli aasta viimasel päeval.

Eesti keeles on ilmunud:

burnsluuletusedLõbusad kerjused” (1959, tõlkinud Ralf Parve)
Mu arm on nagu ruske roos” (2000, koostaja Urmas Tõnisson, tõlkinud Ralf Parve, Ants Oras, Kullo Vende, Mart Mäger, Georg Eduard Luiga, Lydia Koidula, Johannes Vau, Karl August Hermann, Ado Grenzstein, Friedrich Reinhold Kreutzwald ja Urmas Tõnisson)
Kukerpillide plaat “Šoti laulud Šoti klubis” [14 lugu Robert Burnsi tekstidele] (2003)

Tekst näituselt Kirjanduslinn Edinburgh

Advertisements

„Juhan Kuus. Inimlikkuse mõõt. 45 aastat dokumentaalfotograafiat Lõuna-Aafrikas”

juhan-kuus-inimlikkuse-moot-the-measure-of-humanityJuhan Kuus. Inimlikkuse mõõt. 45 aastat dokumentaalfotograafiat Lõuna-Aafrikas” on Eesti Kunstimuuseumi poolt välja antud näituse kataloog, mille on koostanud Kersti Koll, Kristel Laur ja Toomas Järvet.

Juhan Kuus (1953–2015) töötas suurema osa oma elust pressifotograafina. See raamat koosnebki suuremalt jaolt fotodest, aga juttu on ikka ka, nii Juhan Kuusi enda kommentaarid fotodele kui näitusetegijate saatesõnad. Raamatus on rõhutatud tema soovi olla sündmuste keskel ja saada kätte võimalikult hea foto võimalikult lähedalt. Kiidetud on tema antropoloogi pilku ja julgust käsitleda ka ebamugavaid teemasid. Juhan Kuus pälvis mitmel korral Lõuna-Aafrika aasta fotograafi tiitli ning sai 1978. ja 1992. aastal World Press Photo auhinna.

See ei ole ilupildiraamat, vaid oma teravate, selgepilguliste ja mõjuvate fotodega on see huvitav ja mõtlemapanev pilguheit ühe andeka ja keerulise inimese ellu ja loomingusse ning sellisesse kaugesse riiki nagu seda on Lõuna-Aafrika Vabariik.

Kel on asja ja/või aega Tallinnas konnata, siis näitus on Adamson-Ericu muuseumis avatud 15. jaanuarini 2017. a. Ja kes ei jõua, saab lisaülevaate “Kultuurimeetri” saatest.

Tiina Sulg

Walter Scott

walterscott1Sir Walter Scott (15. august 1771 – 21. sept. 1832) oli oma kaasajal laialdaselt loetud šoti romaani- ja näitekirjanik ning luuletaja, kes sündis Edinburghis ja elas selles linnas ka hiljem ja kelle lemmikžanriks oli ajalooline romaan. Paljud tema tööd kuuluvad ka tänapäeval inglise ja šoti kirjanduse klassikute hulka, eriti tuntud ajaloolised romaanid nagu “Ivanhoe”, “Rob Roy” ja “Waverley”. Ta töötas ka advokaadi ja kohtunikuna. Walter Scottil on oma osa Šotimaa kui turismiobjekti kujunemisel — 1822. aastal oli ta kuningas George IV külaskäigu organiseerija ja tulemus oli edukas PR-projekt.

Eesti keeles on ilmunud:

scottrobroy
“Rob Roy” (1817, e.k. Eesti Riiklik Kirjastus, 1957, TormiKiri, 1997, Eesti Ekspressi Kirjastus, 2008 tlk. Linda Targo
„Ivanhoe” (1820, e.k. Eesti Kirjanduse Selts, 1926, Eesti Riiklik Kirjastus, 1956,  Birgitta, 1994, Eesti Ekspressi Kirjastus, 2006, Eesti Päevaleht, 2008 tlk. Anton Hansen Tammsaare; adaptsioon Ersen, 2001 tlk. Jana Linnart)
“Klooster” (1820, e.k. Valik, 1930, Byronet, 2002 tlk Juhan Org)
“Quentin Durward” (1823, e.k. Olion, 1998 tlk. Hillar Tali)
“Talisman” (1825, e.k. Loodus, 1932, Tiritamm, 1995, tlk. Helmi Kivisepp, Perioodika, 1995 tlk. Valve Kuusik)

Tekst näituselt Kirjanduslinn Edinburgh

Alexander McCall Smith

alexandermacallsmithAlexander McCall Smith (24. aug. 1948) on briti kirjanik ja meditsiiniõiguse emeriitprofessor Edinburghi Ülikoolis. Autor on sündinud Lõuna-Rodeesias (tänane Zimbabwe) ning ka hiljem Aafrikasse tagasi pöördunud, et õpetada õigusteadust Botswana Ülikoolis. 1984. aastast on ta elanud Edinburghis oma naise ja kahe tütrega.
Kirjanikuna teatakse teda kõige rohkem krimikirjandusse kuuluva Esimese Daamide Detektiiviagentuuri sarja põhjal. Sarja kangelannaks on eradetektiivist proua Ramotswe, kelle asutatud agentuur asub Botswana pealinnas Gaborones.
Alexander McCall Smithi koduleht: http://www.alexandermccallsmith.co.uk/

Eesti keeles on ilmunud:

  • “Esimene Daamide Detektiiviagentuur” (2004, 2013, tlk Kaaren Kaer)
  • “Ilusate tüdrukute moraal” (2005, tlk Kaisa Kaer)
  • “Kaelkirjaku pisarad” (2005, 2014, tlk Krista Kaer)esimenedaamidedetektiiviagentuur
  • “Kalahari masinakirjakool meestele” (2006, tlk Kaisa Kaer)
  • “Unenägude Angus” (2007, tlk Kätlin Kaldmaa)
  • “Scotland Street 44” (2008, tlk Virve Krimm)
  • “Espressolood” (2009, tlk Virve Krimm)
  • “Pühapäevane filosoofiaklubi” (2015, tlk Ehte Puhang)

Tekst näituselt Kirjanduslinn Edinburgh
Siin blogis raamatutest “Kalahari masinakirjakool meestele” ja “Pühapäevane filosoofiaklubi

Alan Bradley „Piruka magus põhi”

alanbradleyPaar päeva tagasi küsiti mult aasta parima raamatu kohta ja ma lasin mõttes peast läbi terve rea tarku, häid ja põnevaid raamatuid. Nüüdseks tundub, et olen leidnud ka aasta kõige armsama raamatu. „Piruka magus põhi“ („The Sweetness at the Bottom of the Pie“) on segu lapsepõlvejutustusest, enneolematust detektiivloost ja Briti postiajaloo lühikursusest ning selle autor Alan Bradley pani teose kirja 70-aastasena, andes nii oma panuse ülitugevate debüütromaanide hoogustuvas trendis. Raamat on võitnud krimikirjanike assotsiatsiooni Daggeri auhinna parimale debüütromaanile ja pälvinud hiljemgi rohkelt tunnustust, sellest välja kasvanud sarjas on praeguseks ilmunud seitse osa ning Sam Mendes ähvardab teha sellest teleseriaali.

„Piruka magus põhi“ sisaldab peaaegu kõike, mida läheb tarvis õnnelikuks lapsepõlveks 1950-ndate aastate Inglismaal: siin on suur maamõis keset iseenda hooleks jäetud loodust, kaks vanemat õde (Klaverimängija ja Raamatulugeja), kellega tülitseda, hea majahing, vastupidav jalgratas ning täiusliku sisseseadega keemialabor, suguvõsa pärandus – sõnaga, peaaegu kõik, mida võiks vajada üks südi 11-aastane tüdruk.

„Peaaegu“ sellepärast, et tüdrukutel ei ole ema, kes hukkus mägimatkal, kui peategelane Flavia de Luce oli alles aastane, ning nende erusõjaväelasest isa viibib ka kodus olles emotsionaalselt eemal, mattes oma valu margialbumitesse.

bradleypirukamaguspohiMargialbum, jah. See ongi kogu loo võti. See, ja mõrvatud mees kurgipeenras. Ja kreemipirukas, ja kuningas George VI, kes tühja juttu ei tee (vt ka „Kuninga kõne“), ja Ulsteri Kättemaksjad. Ja hämmastavalt läbinägelik inspektor Hewitt, kes peaaegu kohe mõistab, et Flavia on erakordse kaaluga tunnistaja, üks neist, kelle kohta öeldakse: „Veab, et ta on ikka meie poolel“. Flavia ihaldatud karjääritipp on kuskil Marie Curie’ ja Lucrezia Borgia vahel, kuid lõppeks aitavad just keemiateadmised tal välja „de-stil-lee-ri-da!“ mõrvari isiku, motiivi ja modus operandi. Heas kriminullis ja heas noorsooraamatus on enamasti peidus ka midagi üldharivat ning siinkirjutaja, kes eluaeg filateeliast kaugelt mööda käinud, võib puhta südametunnistusega öelda, et kolm raamatut on tekitanud temas aupaklikku huvi postmarkide vastu – Andrzej Piwowarczyki „Lahtine aken“, Terry Pratchetti „Postiteenistus“ ning seesinane Bradley oma Penny Blackiga.

Bibi Raidi tõlge on hoogne ja tabav, Flavia hääles on just paras segu õhinast ja eneseteadlikkusest. (Ainult Bakelite’i kuuldetoru oleks võinud olla „bakeliidist“.) Paar iseloomulikku lauset:

„Iidse tammepuu varjus seisis bussiootepink, millel aga istus mulle tuttav kuju: iidne laiades põlvpükstes päkapikk, kes nägi välja nagu pesus kokku läinud George Bernard Shaw.“
„Uurija Graves ei öelnud rohkem midagi, aga kui me lähemale jõudsime, lükkas ta mind õrnalt enda ees inspektor Hewitti poole nagu sõbralik terjer, kes oma peremehele surnud rotti toob.“

Soovitan Flavia seikluste avaköidet kõigile, kelle mälus on alles Laps, kes tahtis kõike teada ja sõi ainult seda, mida tahtis süüa.

Tiina Tarik

Vt ka:
autorist Wikipediaskirjastuse tutvustusJuuli raamaturiiul, Mariann.

John Wray “The Lost Time Accidents”

wraylost2Ameerika-austria kirjanikku John Wray‘d (tegelikult John Henderson; sündinud 1971. aastal Washingtonis, üles kasvanud Buffalos; elab Brooklyn’is) peetakse „ameerika kirjanduse järgmiseks laineks“ (Jonathan Lethem) ja „üheks huvitavaimaks ameerika noorema põlve autoriks, kelle uus raamat on pikitud põrandaluukide, rafineeritud ajakihistuste ja mustade aukudega, kuhu võib iga kell sisse libiseda“ (Tilman Urbach). Kirjandusajakiri „Granta“ nimetas teda 2007. aastal üheks kahekümnest parimaks USA autoriks.

Oma juurte kaudu – onkoloogist ema pärineb Kärnterist ja leukeemiauurijast isa Ameerikast – on John Wray ühendatud kahe kultuuriga. Siiski on tal tihtipeale tunne nagu viibiks ta mingisusguses tühjuses: ta nagu hõljuks kahe keele vahel ja ei tunneks end kummaski täiesti koduselt. Kuid taolisel seisundil olevat ka oma hea ja produktiivne külg: „Kõrvalseisja vaatab oma ümbrust täpsemalt.“ (John Wray)

john_wrayJohn Wray 2009. aastal ilmunud romaan „Lowboy“ on kättesaadav ka Eestis, momendil küll ainult Tartu Linnaraamatukogus. See tõik ning autori Ameerika-Austria päritolu ja uues raamatus käsitletav teema ajendasidki mind juhtima tähelepanu John Wray värskele teosele „The Lost Time Accidents“ (2016).

Kiidusõnu on romaanile jagunud kriitikutelt nii inglisekeelses kui saksakeelses kultuuriruumis, näiteks kirjutavad:
Ameerika ajaleht „Los Angeles Times“: „It is, in a nutshell, a sweeping historical novel that’s also a love story but is rooted in time-travel science fiction and takes on as its subject the meaning of time itself. This is no small endeavor. It’s hard not to admire this book, the mass and richness of which is a testament to the meticulous, dedicated work of its talented author. But it’s also not easy to love it.“ (Janelle Brown), Saksa ajaleht „Hamburger Abendblatt“: „Ülimalt rafineeritud segu teadusest ja filosoofiast, popist ja meelelahutusest. Tegelastega, nagu neid ei kohta just igal tänavanurgal.“ ja Austria ajaleht „Die Presse“: „Keeleliselt virtuoosselt jutustatud, erakordselt pinevil, nii fantaasiarikkalt kui ka intelligentselt komponeeritud ja kõrgel tasemel meelelahutuslik teos.“

wraylost1Mina-jutustaja, noor Waldemar Tolliver istub kummalises ajamullis oma tädi väikeses tolmunud ja prügi täis korteris Central Parki ääres New Yorgis ja püüab üles kirjutada lugu oma perekonnast, kellel lasub mitu põlvkonda saladuslik needus. Selleks, et taas maailma naasta, tuleb tal uurida rohkem kui saja-aastast perekonnalugu. Waldemari vanavanaisa Ottokar Gottfriedens Toula, marineeritud kurkide tootja ja hobby-füüsik k.u.k. Znaim’ist oli 20. sajandi alguses jõudnud jälile inimese ajareisimise võimalikkusele, kuid samas kohe auto alla jäänud. Sealt saavad alguse mitu põlvkonda väldanud otsingud vaarisa viimaste ülestähenduste järele ja rännakud ühelt kontinendilt teisele – kord keiserlik ja kuninglikku Austriasse, kord Manhattanisse, kord natsionaalsotsialistlikusse Viini, siis jälle kaasaegsesse Ameerikasse ning esimesest dimensioonist neljandasse.

John Wray jälgimis- ja vaatlemisviisiga ühildub ka tema jutustamisviis: ta vahetab žanreid nagu kanaleid: lülides tõsise kirjanduse ja thrilleri elementide, fantastilise romaani ja science fictioni vahel. Fiktsionaalne jutustamine olevat „Uskumatult konservatiivne, reeglitest moonutatud kunstivorm. Rohkem kui kaasaegne muusika, rohkem kui film ja hoopiski rohkem kui kujutav kunst.“ (John Wray). Tilman Urbachi kohaselt paigutub John Wray romaan ajast ja ruumist, teadusest ja müstikast, marineeritud kurkidest ja relatiivsusest, meie olemusest ja meie olemise mõttest („kes me oleme ja miks me eksisteerime“ – Colum McCann) Günter Grassi „Plekktrummi“ (1959) ja Lewis Carrolli „Alice Imedemaal“ (1865) vahele.

wraylost3Küllap aitas igasuguste reeglite vastane erinevate žanrite segamine ja hübridiseerimine kirjanikul vabaneda ängi- ja hullusärgitundest, mis tal tavapärase fiktsionaalse jutustamise puhul tekib.

Oluline Wray jaoks sõnadega loomisprotsessis on muidugi ka keel. Sest „Loo puhul ei ole kunagi tegemist mõtete, arvamuste ja ideede loendiga – see on püüd saavutada kirjutatud looga emotsionaalset vastukaja. Need on sõnad ja nende kõla, assotsiatiivsed pilved, mida sõnad endaga kaasas kannavad, mis loovad emotsiooni.“ (John Wray).

Eve Pormeister

Autori pilt on pärit siit, illustratisoon siit.

Julie Buxbaum “Ütle mulle kolme asja”

buxbaumutlemullekolmeasjaÜhes peres sureb ema, teises isa. Alles jäävad leinajad. Elu läheb edasi ja järelejäänud naine ja mees otsustavad luua uue pere. Nii satub Jessie kodusest Chicagost hirmutavasse ja võõrasse LA-sse. Katsumuseks osutub uus, hirmkalli õppemaksuga kool, mille kulud kannab tema uus ema-aseaine. Kõik on halvasti ja siis ühel päeval saab tüdruk meili, mille saatjaks on märgitud KeegiEikeegi@gmail.com. See salapärane isik soovib olla Jessiele vaimseks teejuhiks.

Edasine on tütarlapse elus väga põnev ja teraapiline, sest tal on nüüd keegi, kelle seltsis saab ta rääkida kõigest, mis südamel. Selgub, et vastaspool mõistab teda hästi ja neil on mõndagi ühist — kasvõi need kolm asja, mida nad omavahel meilitsi vahetavad.

Ajapikku, nagu Sinihabeme muinasjutus, kasvab Jessie soov teada saada, kes tema klassi poistest lühendi KE taga peidus on, meilivestluste kaudu teeb ta järelduse, et see peab olema huvitav isiksus. Keeruliseks teeb kogu loo aga see, et päris elus on Jessie ellu tulnud nii mõnigi südamevärinaid tekitav klassivend, ta on oma olemasoluga välja vihastanud klassi staartüdrukud ja on enesele leidnud KE abiga sõbratari Dri.

Jessiega hakkab juhtuma igasuguseid asju — elu tema ümber hakkab tasapisi keema ja ta peab endalt küsima, kuhu ta õieti tahab välja jõuda.

Lugege ja elage kaasa !

Ädu Neemre