Archive for the ‘2009’ Category

Penny Vincenzi “Ajastu ahvatlused”

Vincenzi, Penny.  Ajastu ahvatlused .- Varrak, 2005 – 2007.

Ma pole küll lugenud kõiki “Varraku” ajaviiteromaani sarja raamatuid, kuid julgen arvata, et Penny Vincenzi triloogia “Ajastu ahvatlused” on üks huvitavamaid nendest. Kellele on meeldinud John Galsworthy “Forsyte`ide saaga”, see võib julgelt kätte võtta ka selle teose.

Vincenzi on loonud 20. sajandi Lyttonite kirjastusperekonna saaga, mille tegelased oma kirgede, pettumuste ja saavutustega on väga värvikad ja meeldejäävad. Tegelasi on väga palju ja tegevus toimub Londonis, New Yorgis ja ka maakohtades. Kõrgaadlisoost Celia Beckenhamist saab juba kaheksateistkümne aastaselt Oliver Lyttoni abikaasa. Tal aga ei ole kavatsustki jääda lihtsalt oma mehe naiseks ning ta asub kirjastuses tööle. Tema tee ristub rängas vaesuses vireleva Sylvia Milleri eluga ning Celia võtab Sylvia noorima tütre oma perekonda, võimaldades talle hoopis teistsugust tulevikku, kui tüdrukul muidu ees oleks avanenud. Järgnev tegevus toimub Esimese maailmsõja järgsel Inglismaal. Oliver naaseb sõjast füüsiliselt ja vaimselt muserdatuna. Julgel ja tahtejõulisel Celial, kes on harjunud elult kõike saama, on raske sellega leppida. Celia tunde-ja abielu pannakse tõsisele proovile, kui tema ellu astub võluv kirjanik Sebastian Brooke. Omakorda pingestavad pidevad probleemid prestiižikas perekirjastuses, millest mõned ähvardavad areneda skandaalideks ja kirjastuse koguni laostada. Kõige taustal edenevad romaani teiste tegelaste värvikad arengulood. Saame aimu ka sotsiaalsest ja soolistest ebavõrdsustest ning sõjajärgse Inglismaa majandus- ja seltsielust. Seni suhteliselt muretult kulgenud elu hakkab ohustama lähenev Teine maailmasõda. Lyttonite ilusad kaksikud Adele ja Venetia on 1928 aastal oma kaheksateistkümnendal sünnipäeval kindlad, et neid ootab ees ilus tulevik. Sõjaga muutub kõigi elu aga pöördumatult. Lyttonsi kirjastusele on ühtaegu suureks ohuks nii natsid kui ka perekonna enda saladused, kõiki neid teab üksnes Celia. Lytonite kolmas põlvkond peab tulema toime uute murede ja katsumustega, ning neid on nii isiklikke kui töiseid.

Triloogia osad on “Kaugeltki mitte ingel”, “Midagi ohtlikku” ja “Kiusatusse”. Iga osa ilmus kahe raamatuna, kokku kuus raamatut. Meil ilmus raamat kolme aasta jooksul, nii et uut osa pidi ootama üle poole aasta. Kadestan inimesi, kel on nüüd võimalik lugeda kogu saagat ühe korraga. Selleks annab võimaluse ka pikem pühade periood. Head lugemist!

Hele-Kaja Mäesepp

Advertisements

Miks ma loen Paulo Coelho raamatuid?

Tiina Ristimetsa loodud kirjastus “Pilgrim” (varasem “Philos”) on otsustanud välja anda kõik brasiilia menukirjaniku Paulo Coelho teosed. Lugejateni on jõudnud “Alkeemik” (2006, 2002), “Veronika otsustab surra” (2005, 2002), “Palverännak: maagi päevik” (2006, 2002), “Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin” (2007, 2003), “Üksteist minutit” (2004), “Zahir“ (2005), “Viies mägi” (2006), “Kurat ja preili Prym” (2006), “Portobello nõid” (2007), “Brida” (2008), “Võitja on üksi” (2009). Coelhole tuntuse toonud romaan “Alkeemik” ilmus esmakordselt eestikeelsena 2000. aastal Kupra sarjas “Moodne klassika”.

Menukirjaniku nimetus on auga välja teenitud: tema raamatute müügiarv on tõusnud juba üle 100 miljoni, tõlkeid on avaldatud ligi 70-s keeles pea 150-l erineval maal. Ja kuigi kvantiteet ei ole alati kvaliteedi märgiks, on Coelho võitnud nii lugejate kui ka kriitikute südamed.

Miks? Vastuseid on mitu. Inimesed, kes on sattunud Coelho lummusesse, peavad tunnistama, et ta on suutnud neid sügaval hinges puudutada, panna neid korraks seisma ja aega maha võtma, mõtisklema elu ja enese oluliste väärtuste üle. Kõlab nagu rohkem nooremale sihtgrupile mõelduna ja on ka kriitikuid, kes arvavad, et kirjaniku sihtgrupp on teadlikult valitud – noored, kes otsivad oma identiteeti ja kohta. Ja ometi ei ole see nii lihtne.

Ilukirjanduses mängib suurt rolli kirjutamise stiil ja mõtete edasikandmise oskus – mida täpsem on sõnade kasutus, mida suurem ja sügavam sisu peitub väheste sõnade taga, seda nauditavam on ka lugemine. Coelhole on omane sümbolistlik, poeetiline keel, mis jätab mulje lihtsast ja kiiresti ammutatavast lugemisvarast, kuid tegelikult pakub tekst palju rohkem andes võimaluse lugeda ridade vahelt.

Tema teosed on üles ehitatud lihtsatele tõdedele. Ta põimib nende ümber omapäraste tegelaste elusaatused ning tulemuseks on positiivse sõnumiga muinasjutuline lugu. “Kui keegi midagi tõeliselt tahab, siis töötab kogu universum selleks, et tal õnnestuks oma unistused realiseerida. See juhtub siis, kui me õpime kuulama oma südamehäält ja aru saama keelest, mis on kõrgemal sõnadest ja mis näitab meile silmaga nähtamatut” – on sõnum “Alkeemikust”. “Tõde on see, kes sa tegelikult oled, mitte see, millisena teised inimesed sind näevad” – raamatust “Veronika otsustab surra” “Me tabame eluimede tähendust vaid siis, kui laseme ootamatustel juhtuda” – teosest “Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin”.

Coelho väärtustab elu ja armastust ning annab edasi oskuse näha asju erinevatest külgedest, julgustab meid olema ise ja leidma väikeseid imesid igapäevaelust. See on vajalik oskus, sest õigetest väärtustest ja valikutest sõltub ka inimese rahulolu. Eneseleidmine ei ole ainult noorte pärusmaa, endasse vaatamise aega vajavad kõik miks mitte teha seda Paulo Coelho lugude juhatusel.

Annika Hramov

Pildid on pärit siit  ja siit.

Mees luuletajanimega fs

Luuletaja fs/Francois Serpent

Olin fs-i luulest kuidagi mööda läinud – ah üks järjekordne maailmavalus siplev noorpoeet, kes püüab oma frustratsiooni välja elada vigurdades nii oma pseudonüümidega  kui ka vormiga – selline oli mu eelarvamus. Lähemalt tema  loominguga tutvuma ajendas mind linnaraamatukogu kirjanduskohvik, kus kuulutati  järjekordseks aruteluteemaks fs-i  uusim luulekogu “Alasti ja elus” . Lugesin siis kodutööna läbi nii selle kogu kui eelmise luulekogu “2004” …. ja saingi elamuse! Isegi nii vägeva elamuse, et loetu inspireeris mind ennastki mõned luuleread kirja panema. Peale esialgset ebalust toon need “sahtlist välja”.

Improvisatsioon fs-i luule teemadel

fs-i  luulet
maskuliinset ja masendavat
lugedes
lugeda telefonisõnumeid
“Palun saa terveks”
ja
“Head und”
ja
“Päikesepaistelist hommikut” …

Ka mina ei kustuta selliseid sõnumeid

Minulgi on
tuttavad Tallinna kohanimed
kuhu on olnud asja
otsida Telliskivi loomemaja Telliskivi tänaval
Kopli liinidel nähes
värisev-tõmblevat inimvaret
kas see mõtleb suitsiidist
ja vaesusest
või on tal pohhui
ons vaesus kui enese sisetunne
mis toitub ahnusest ja kadedusest?
Koidu ja Kodu tänava õdusad puumajad
Lasnamäe alguse tühermaa
Väike-Õismäe “Pargi ja reisi” peatus –
mida peaks siis õieti tegema
parkima või reisima?

Õhtul
Frank Sinatra “Strangers in the Night”
Beatles, Guns`n Roses
nupud põhja
üksinduse vabastav tants
ja keegi ei tule ütlema
et oled selleks või teiseks juba liiga vana

Hommikul
ärgata luulepohmeluse peavaluga
kanged kaelasooned ragisemas
hing kuid hell kui teismelisel
hallis Eestimaa varasuves
karpmaja aknast paistmas
vihmamärjad kaseladvad tuules
piiskade krabin aknaplekil
kui pisarate hääl
akna avades
pehme vihmalõhn
ja automüra
Kas mina ja maailm?
või
Maailm ja mina


Mart Velsker
, kes oli tolle kirjanduskohviku külaliseks, on kirjutanud ajakirjas “Looming” 10/2009 oma kirjandusülevaates “Uus kirjandus ja uued lugejad. Mõttevahetus: 00-ndad eesti kirjanduses“  järgmist : “Kes oskas üheksakümnendatel arvata, et Serpent`ist/fs-ist saab omas ajas vaata et kõige olulisem eesti luuletaja?”.
Sama tõestab ka noore paljutõotava poetessi Triin Tasuja luuletus  ajakirjas “Värske Rõhk” 3/2009, millest siin katkendid:

loen fs-i  10. klassis
hommikuti enne kella seitset
lahustuva kohvi kõrvale
siis lähen kooli
füüsikast midagi taipamata
seda järele vastama
ise tundes et
tahaks end ära tappa
….
loen fs-i 19-aastaselt
tõrv ei mahu enam kopsu ära
pärast ööd hüsteeriliselt tänaval nutmist
täis joomist ja
oksendamist
hiljem kodus olen
ainult alasti ja elus
paistes silmad ja kananahk
aga ta raamat on olemas
vean end järgmisse päeva


fs-i  luulenäiteid
saab lugeda fs-i kodulehelt  ja Tartu Linnaraamatukogu kirjandusveebi rubriigist “Luuleleid”.
fs loeb oma luulet etv-s :
http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=89472
http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=89893
http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=93179
http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=91431
http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=90807
http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=94577
http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=98904
Lisan ka mõned lingid materjalidele, mida kolleegid  kirjanduskohvikuks olid välja otsinud:   Kaarel KressaMariliin Vassenin , Kaupo Meiel ,  Vahur Afanasjev  ,  Toomas Haug ,  Maire Liivamets ,  Kadri Rood ,  Asko Künnap , Paul-Eerik Rummo ,  intervjuu fs-ga.

Ülli Tõnissoo

Juhani Püttsepp „49 aastaaega”

“Õunapuuõied ja kevad.
Täpikliblikate lend ja suvi.
Punetavad pihlad ja sügis.
Külm, kirgas lumi ja talv.
Meil on kõik see olemas.”

puttsepp49aastaaegaNii juhatab Juhani Püttsepp sisse oma lühijuttude kogumiku „49 aastaaega”.
Juhani Püttseppa napi ja täpse keelekasutusega miniatuurid on ühelt poolt fredjüssilikult loodust austavad, südamlikud, rahustavad ja märkama õpetavad. Aga neis lugudes on tihtipeale ka pisuke krutski või üllatus. Seda teist poolt toetavad ka autori illustratsioonid.
77-leheküljeline raamatuke sobib lugemiseks igas vanuses, igal hetkel ja igasuguse meeleoluga.

Tiina Sulg

Toomas Raudam „Tänulikud surnud”

Mis mulle meeldis?
Selle raamatu idee: kirjutada novelle mõeldes varalahkunud muusikutele (Janis Joplin, Jim Morrison, Jimi Hendrix, John Lennon, Elvis Presley ja Brian Jones). Ma arvan pisut aru saavat, miks need jutud on kirjutatud. Üks põhjusi on see, et inimeste, keda me tunneme vaid loomingu kaudu, surm puudutab meid mõnikord ootamatult sügavalt.
Raamatu kujundus. Kaanepilt, formaat, sisekujundus – kõik klappis ja olgugi veidi kitšilik, kuidagi väga võluv.raudamtanulikudsurnud

Mis mulle ei meeldinud?
Tekst ise. Lause lause järel läks lugemine minu jaoks igavamaks ja tüütumaks.

Miks ma sellest siis kirjutan?
See raamat on olnud aluseks neljale toredale arvustusele: Igor Garšneki „Tänulikud surematud” , Jürgen Rooste „Sellest ei tea paljud” , Tõnis Kahu „Surma hinda küsi surnutelt” ja Immo Mihkesloni „Muusika sünnib kuskil mujal, mitte suus” . Ka ei ole päris ma lootusetu ses osas, et keegi võiks sest raamatust midagi siiski leida. Ja lõppeks lohutuseks neile, kellele loetu ei meeldinud, et te pole üksi.

Tiina Sulg

Danielle Steel “Vanaema Dan”

Steel, Danielle   Vanaema Dan / Tlk. Inger Traat. – Ersen, 2000.

Selle romaani vastu tekkis mul huvi, kui üks lugeja raamatut tagastades ütles, et see oli nii masendav, aga köitev raamat.
“Vanaema Dan” jutustab  ajaloo kummalistest keerdkäikudest. Danielle Steel meenutab meile üht nukrat tõsiasja, nimelt seda, kui vähe me enamasti teame neist, kes elasid enne meid. Romaani alguses jätab vanaema lapselapsele  mälestusesemeid täis karbi näol päranduse: ootamatu võtme ammu  unustatud imelisse aega, mil vanaema elus valitsesid veel noorus, ilu,  armastus ja unistused.steelvanaemadan
Oli 20. sajandi algus, kui üks emata jäänud seitsmeaastane tüdruk astus Peterburi balletikooli madame Markova klassi. Seitsmeteistaastaselt oli Danina Petroskovast saanud kuulus baleriin, keisri ja keisrinna lemmik, keda kutsuti korduvalt oma kitsamasse perekonnaringi külla.
“Danina elas, hingas, töötas ja eksisteeris üksnes balleti jaoks. Ta oli täiuslik baleriin… Daninale oli ballett tema südameasi, liikumapanev jõud ja see mis tema hinge toitis… Danina jaoks ei eksisteerinud maailmas midagi muud peale balleti… Seetõttu tantsiski ta nõnda oivaliselt.”
Kuid siis tuli Esimene maailmasõda, üks erakordne mees ja armastus ning kohutavate tagajärgedega õnnetus. See kõik andis Danina elule täiesti teise
suuna ning kui Venemaal puhkes revolutsioon, tsaari perekond hukati, oli Danina sunnitud tegema raske otsuse, mis oleks peaaegu murdnud ta südame, sest maailm tema ümber muutus alatiseks. Romaani viimastel lehekülgedel tunnistab minategelane, Ameerikas sündinud lapselaps :
” Mulle oli ta lihtsalt vanaema Dan oma naljakate kübarate ja rulluiskudega, sädelevate silmade ja oivaliste küpsistega… Kuidas võisime mõelda, et see oligi kõik, mis temas leidus, kui temas oli ometigi nii palju enam? Kuidas küll võisin ma arvata, et see tilluke naisterahvas luitunud mustas kleidis on sama isik, kes ta oli nooruses? Miks me arvame, et vanad inimesed on alati olnud vanad? Miks ei osanud ma teda ette kujutada punases hermeliinnahkadega ääristatud sametkleidis või varvaskingades keisrile “Luikede järve” tantsimas? Kõik saladused oli ta pidanud endale… Ainus asi, mida nüüd kahetsen, on see, et tundsin teda tema eluajal nii pealiskaudselt, et teadsin nii
vähe tema minevikust.”
Sobiv lugemisvara neile, kellele meeldivad armastusromaanid, kus  peale
armastuse on ka midagi muud  ning “magusast” armastusest on asi kaugel.

Hele-Kaja Mäesepp

Charles Frazier “Kolmteist kuud”

frazierkolmteistFrazier, Charles  Kolmteist kuud / tõlkinud Tiina Tiiman .-  Tallinn : Eesti Raamat, 2009 .- 350 lk.

Raamat ajast ja ajaloost, elust ja armastusest, juhusest ja saatusest, mälust ja mälestustest, kommetest ja kohanemisest, ettevõtlikkusest ja ideedest, edust ja läbipõrumisest, poliitikast ja kauplemisest, sõjast ja rahust, jahist ja juttudest, aga ennekõike maast ja inimestest. Raamat on pilguheit 19. sajandi Ameerikale läbi tšerokiide lapsendatud poisi pika ja kireva elu. Üle hulga aja tekkis mul tahtmine raamatust tsitaate välja kirjutada.

“Karu uskus, et kui me teeme maailmast enda ümber elamiseks parema paiga, siis meie sisemine olemus ei saa sinna midagi parata, vaid peab ühes tulema ja me saame ise ka paremaks.”

“Igasuguseid lugusid saab rääkida pimeduse ja koidiku vahel.”

“Ei ajalugu ega ajakirjandus ega vorstitegu ole meeldiv. Aga siin see lugu on ja võtke seda, kuidas ise tahate.”

“Kirjapanek kinnitab toimunu paigale sama kindlalt nagu lõgismao naha, mis on kehalt eemaldatud ja sirgeks tõmmatud ning küüniseinmale tõmmatud. Lame ja liikumatu ja kahjutu. Kõik kirjutatu jäädvustab hetkelise mõtteliini, nagu oleks see lõplik.”

“Igas tõlkes puudub miski. Mõnes puudub peaegu kõik. Iroonia. Kaudsus. Keerukad metafoorid. Tõsise näoga tehtud naljad. Allasurutud viha. Inimlik mõõde.”

“Kas inimese kohta võib öelda, et ta on ellu jäänud, kui ta lõpuks ei tunne ära isegi ennast ega oma uut elu ega kodumaad. Kas ta lahustub nagu veretilk piimaämbris, või püsib nagu väike kivike, mis on heidetud kiirevoolulisse jõkke?”

“Ärevust tekitab tegelikult se, kuidas kõik maailma rattad – päevad ja ööd, kolmteist kuud, neli aastaaega ja suur aastaring ise – hakkavad keerlema aina kiiremini ja kiiremini, mida lähemale me öömajale jõuame.”

“Kui sa oled mägedes mõnda aega üksinda – ikka palju päevi, ja see aitab, kui sa paastud – , väsib mets olemast sinu suhtes ettevaatlik. Loomade vaimud ilmutavad ennast sulle ilma eelarvamuseta sinu inimeseks olemise suhtes.”

Pealkiri “Kolmteist kuud” on tähistamaks indiaani ajaarvamist, mille kohaselt on aastas kolmteist kuud. Raamatu aluseks on mõneti William Holland Thomase  elukäik. Autor on lubanud endale ajaloolise tõega üsna vabalt ümberkäimist, kuid pakub raamatu lõpus asjast huvitatuile väikese bilbliograafia edasilugemiseks. Mõned lingid lisaks:   Tšerokii muuseum , Tšerokii kultuuripärandi keskus ,   tšerokiid ,    lühiülevaade tšerokiide ajaloost  ,  tšerokii tähestik.

Tiina Sulg