Archive for the ‘2007’ Category

Ingvar Ambjornsen “Öö vastu sünget homset”

Ambjornsen, Ingvar.  Öö vastu sünget homset.  Norra keelest tõlkinud Eha Vain.  Loomingu Raamatukogu, 2007, 33/34oovastusungethomset

Autor (sünd.1956) on norra nüüdiskirjanduse silmapaistvamaid, produktiivsemaid ja menukamaid autoreid. Tema loomingu üks kaubamärke on must huumor. Teatrilavastus “Elling” põhineb raamatul “Verevennad” ning on saavutanud publikumenu paljudel Euroopa teatrilavadel, nagu ka meie “Vanemuises”. Kui varem kirjutas Ambjornsen peamiselt romaane, siis 1997. aastal ilmus novellikogu “Öö vastu sünget homset”, mis on ka tema esmane tutvustus eesti keeles. Kõiki kuut novelli läbib erinevates vormides avalduv hirmuteema. Kirjanik jutustab tegelaste võõrandumisest, enesesse sulgumisest ja üksindusest. Viis, kuidas ta seda teeb, ei jäta kedagi ükskõikseks vaid puudutab ja haarab lugejat. Vaatamata novellide üsna kurvameelsele alatoonile ei puudu neis ambjornsenlik absurdihuumor. Tegelaskujud on värvikad, nende elufilosoofia on intrigeeriv, nende tegutsemise motiivid ühelt poolt mõistetavad ja samas mõistatuslikud.

Hele-Kaja Mäesepp

Andrei Kurkov “Võõra surm”

“Võõra surm” on esimene tõlge eesti keelde Andrei Kurkovilt.

kurkovvoorasurmOlen inimene, kes pole kunagi krimkadesse soosivalt suhtunud, kuid see raamat muutis minu arvamust. Päris raske on “Võõra surma” üldse tüüpiliseks kriminulliks liigitada. Raamat jätab väga südamliku ja sooja tunde.

Romaani peategelaseks on mees, kelle suurimaks sooviks on kirjutada. Ühel päeval saabki ta tööpakkumise, mis kujutab endast nekroloogide koostamist. Töö tundub lihtne ja väga tasuv. Probleem on aga selles, et need nekroloogid pole tüüpilised, sest neid kirjutatakse veel elavatele inimestele. Asi aga hakkabki kummaliseks muutuma, kui just need samad inimesed salapäraselt järjest tapetakse.

Peategelane elab koos loomaaiast võetud üsna apaatse pingviiniga. Ka sellel pingviinil on väga suur roll romaanis mängida, ehk isegi peategelasega samal tasemel.

Pingviin Miša saab samuti töö, kuid ka see pole just tavaliste seast. Nimelt peab ta teatud isikute matustel viibima ja mitte väikese tasu eest. Paraku loomake haigestub.

Lõpuks jagab peategelane Viktor oma korterit juba vanemateta jäänud väikse tüdruku ja viimase hoidjaga, pingviinist rääkimata.

Mees aga hakkab end ja oma uut “peret” ohustatuna tundma ning peab selle ära hoidmiseks tegutsema hakkama.

Tauno Vahter ja Mihkel Mõisnik on kirjastuse “Tänapäev” lehes (http://www.tnp.ee/ajaleht_raamat?news_id=18 ) kirjutanud: Kirjutama hakkas katselenduri ja arsti poeg Andrei seitsme-aastaselt, tundes pärast oma kahe hamstri surma vajadust kirjutada luuletus kolmanda, ellujäänud lemmiklooma kurbusest. Tänu jaapani keele oskusele sattus mees Nõukogude armees teenides esmalt KGB vägedesse tõlgiks, kuid viidi hiljem üle Odessasse vangivalvuriks. Sel perioodil kirjutas Kurkov kõik oma lastejutud. Praeguseks on ta kirjutanud 13 romaani ja viis lasteraamatut ning ta teoseid on tõlgitud 25 keelde.

Triin Võsoberg

Fiona Bollag “Tüdruk, kes väljus vaikusest”

See raamat on tõsieluline jutustus kurdina sündinud tüdrukust Fiona Bollagist. Igapäevasest võitlusest saamaks osa ümbritsevatest helidest, häältest, kõnest. Rääkima õppimisest. Enese väljendamisest kuuljatele mõistetavalt. Edu vaheldumisest ebaõnnestumistega. Järk-järgulisest mõistmisest, et lisaks nägemis-, haistmis-, maitsmis-, kompimismeelele on veel kuulmismeel. Meel, mis võimaldab vaikuse asemel kuulda ümbritsevaid helisid, neid üksteisest eristada, aru saada kust suunast heli tuleb, milline olustik või tegevus millise heli esile toob.tudrukkesvaljusvaikusest

Lapsena sai ta kuulmisaparaadi kaudu vaid aimu selle imelise meele võimest. Kuueteistkümneaastaselt opereeriti ta ühte kõrva elektrooniline kuulmisprotees ehk teo implantaat ja viis aastat hiljem sai ka teine kõrv selle tänuväärse abivahendi. Peale neid operatsioone ja kohanemisaega sõnas Fiona: “Lõpuks ometi kuulen, kuidas kõlab elu kogu tema täiuses.”

Fiona tee vaikusest helidemaailma pakub kuuljatele mõtteainet kuulmise ime üle. Fiona peab seda imepäraseks kingituseks. Ent meie, kuuljad kipume seda imet endastmõistetavaks pidama. Toon kõigest ühe killukesenäite loodusehäältest eri nüanssides, harmoonias ja täiuses: lainetava mere mühin, oja tasane vulin, tuulekohin metsas, lindude kaunid lauluviisid…

Kui võrratult rikkam on me elu tänu kuulmismeelele. Oleme imeliselt loodud!

Auli Käsik

Anna Gavalda “Koos, see on kõik!”

gavaldakoosseeonkoikEesti keeles on ilmunud Anna Gavalda “Ma armastasin teda” ja “Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks“. Mina tegin selle põneva prantsuse kirjanikuga tutvust tema uut romaani “Hunting and Gathering” lugedes. Nüüd on see ilmunud ka eesti keeles ja kannab pealkirja “Koos, see on kõik!”. Eestikeelne raamat on erakordselt hea suure selge kirjaga – kiitus väljaandjale! Ingliskeelne väljaanne tundus juba kätte võttes põnevana, nagu oleks ta veel lahti lõikamata. Raamatu peategelasteks on neli äärmiselt erinevat “kiiksuga” inimest, kes satuvad elama ühte korterisse – sinivereline Philibert, rüütellikkuse kehastus, tavaelus lootusetult ebapraktiline piltpostkaartide müüja; hirmandekas maalikunstnik Camille, kes teenib elatist koristajana ja kes ei suuda suutäitki süüa, sest pärast emaga kohtumist on tal tunne, et kõht on kive täis; stressis superkokast naistekütt Frank ja Franki vanadekodust ära varastatud vanaema. Camille ja Frank vihkavad üksteist esimesest pilgust. Mingil imelikul moel mõjuvad nende nelja inimese veidrad vajakajäämised igapäevaeluga hakkama saamisel teistele palsamina ja vähehaaval muutub nende kõigi elu inimväärsemaks. Äärmiselt nauditav ja meeldejääv romaan.

Krõõt Kaljusto-Munck

Chimamanda Ngozi Adichie “Half of a Yellow Sun”

Chimamanda Ngozi Adichie (1977) on tunnustatud Nigeeria kirjanik ja tema raamatutest voolav valgus ja värvirohkus jäävad lugejat saatma ka pärast raamatute käest panemist. “Half of a Yellow Sun”, mis sai 2007. a Orange’i kirjanduspreemia, räägib Nigeeriast kuuekümnendate kodusõja ajal. Võikad sõjastseenid on napilt, aga meeldejäävalt kirjeldatud, kuid raamat räägib rohkem inimsuhetest kui sõjast.

halfoftheyellowsunPeategelasteks on teismeline poiss Ugwu, kes saab intelligentse ja revolutsioonilise professori juures tööd ja loeb varsti raamatuid sama aplalt kui peremees. Olanna on professori armuke, haritud ja silmatorkavalt ilus naine, kes kolib oma rikaste vanemate juurest ära, et olla koos oma karismaatilise kallimaga. Samal ajal otsib mehe ema pojale külast sobivat naist. Richard on häbelik inglane, kes on armunud Olanna kaksikõesse. Raamatu tegelaste elud põimuvad väga erinevatel viisidel, sõja puhkemine mõjub kõikidesse erinevalt. Kõiki keeruliste suhete tagamaid ei püütagi lahti seletada ja see on väga värskendav.

Krõõt Kaljusto-Munck

Urmas Karu “Lehekuutuul ja ritsikasirin”

Urmas Karu esik-luulekogu “Lehekuutuul ja ritsikasirin” esitlus toimus  Tartu Linnaraamatukogu kohvikus “Vaikne nurgake”  1.novembril. Kohal oli  autor – elukutselt muusik -, kes rääkis lähemalt oma senisest loometeest nii kirjutajana kui muusikaõpetajana ning selle kogu avaldamisest. Urmas Karu esitas koos ühe oma õpilasega näitliku viiulitunni. Luulekogust loeti ka mõned luulenäited.
Luulekogu eripäraks on tema keel – nimelt on tegu põhiliselt tartu murdes kirjutatud luuletustega. Nagu autor ise huumoritundega alapealkirjas määratleb, on need pärit mullusest sajandist. Tegelikult tähendab see seda, et nad on kirjutatud mõned aastakümned enne aastatuhande-vahetust.karulehekuutuul
Luuletuste kirjutaja on kasvanud üles kultuurilembeses peres Tartumaal, ta valdab tartu murret kui oma lapsepõlve suhtluskeelt perfektselt. Tema venda Lembit Karu tuntakse kunstnikuna, kelle isiknäitused on hiljuti väljas olnud nii linnaraamatukogus kui harukogudes.

Kuna Urmas on muusik, siis tingib see ka ilmselt tema värsside musikaalsuse ja kõla – see avaldub juba kogu laulvas pealkirjas – “Lehekuutuul ja ritsikasirin”.

Tõestuseks, et murdekeelne vorm saab peita endas sügavat sisu ja filosoofilisi mõtisklusi, olgu siinkohal toodud mõned näited:

LEHITSE PÄIVI

Lehitse päivi, mes ollu ja noid, mes lännu
Nõjata endä kistenu valguse naale.
Hale om elost, me trehvänu võltsile aale.
Äkiste liiast jo saanuva käbidest kännu.

Joba meid varjutap sammal ja säl`lan om seene.
Kusikuklase puuriva läbi meist käike.
Tollekiperäst ei ole me häbi väike,
Kuiki me mõtte ja kombe om egäte peene.

Väegäde varra sai oltuss kõgega rahun.
Ärgu vaid keski tõugaku meid ja löögu.
Pala, mes hammaste taka meil ärgu söögu.
Värisi kõrrakse heng ja ihu oll` vahun.

Saatus kiibitsi meid kui mustlane hobest.
Kas me es kujuta endäst sisski rohkemp
Kui kõrd ol`lime, sülg veäp suhu ohke:
Kõik, mes ollu om takastperrä liig tobe.

Tolle mia roobitse päevist, mes õhtale lännu
Väl`la mõne kui kiriva sügiselehe.
Olgu vai üits noist ärä minnen miu ehe,
Siss usu vai esi, et silmä om õnnistust nännu.

MÕNE LAUL

Mõnel om elo kui lõpmada pidu.
Tõsel kui pikaleveninu surm.
Mõni ei elä, ei koole vaid kidup,
Ikaldap õkva kui põvva käen nurm

Mõnel käip elo kui sõnnikuvedu.
Tõne om siidkäpp, ei tsolgi tuu tüüd.
Mõni om hull, otsip elo iist redu
Just nigu kannass tont tiiäp mes süüd.

Mõnel om elo üits otsata orjus,
Lahk nigu hobene, saisku ei saa.
Mõni hiilip kui vaim kui korjus,
Kuda serätsit kannatap maa?

Lisaks veel üks väga mõnusa huumoriga kirjutatud katkend luuletusest “Vana koolilaul II”:

“Jäi miilde kuis me umbsen koolisaalin
sais saina kül`len rippu mitu nägu:
kõik habenden vaid üits, kel nimess Staalin
oll` siledamp kesk õudset karvarägu.

Mia ol`li opmisega häste hoolen
Ja harrastaden egät seltsi kuntsi,
Kõrd tollel saksal üless taiva poole
Mia tindipliiatsiga käändse vuntsi.

Küll aeti jälgi, süidläst iks es leitä.
Tuu pilt piä üleültse ärä katte.”

Luulekogu on ka kunstiliselt kujunduselt (makett ja kujundus Kalle Müllerilt ja Momolt) väga soliidne – riidesse köidetud kaantega annab ta  kätte võttes mingi nostalgilise ja samas ka igikestvuse tunde: kuni me austame oma juuri, mille üheks osaks võib pidada erinevate paikkondade murrakuid, ei kao selle maa keel.

Urmas Karu ütleb seda mõtet oma “Sünnimaalaulus” nii:

“Kõlavat su keelemurret
õhuta kui kolden tuld,
kävven müüdä ahast purret
kuni kõik om jälle muld…”

Kuna Eesti Kirjanike Liit ja Kultuuriministeerium on välja kuulutanud lõunaeestikeelsete lastejuttude võistluse, tasub nimetatud raamatut, lisaks murde- ja luulehuvilistele, soovitada ka kirjarahvale, eriti noorkirjanikele, kellel on  huvi murdekeele vastu.

Ülli Tõnissoo

Bertrand Meyer-Stable “Rudolf Nurejev”

Bertrand Meyer-Stable. Rudolf Nurejev. Hüpe vabadusse.  Tln, 2005

Oli 16. juuni 1961.

“”Rudolf teadis, mis tal tuleb teha… ja seejärel sööstis ühe hüppega Prantsuse politseinike käte vahele, samal ajal karjudes: “Tahan olla vaba!” Venelased üritasid teda politseinike käest lahti kiskuda, kuid tulemusteta…  Nüüd oli see tehtud: Nurejev oli sündinud teist korda. Sel hetkel, olles juba Prantsusmaa territoorimil karjus ta veel kord: “Ma tahan vaba olla!””  Pierre Lacotte (Pariisi Ooperiteatri esitantsija) 

meyerstableyrudolfnurejevTerve päeva oli tema nimi maailma telegraafiagentuuride uudistes esikohal, jättes varju koguni Ameerika Ühendriikide keeldumise alustada läbirääkimisi desarmeerimise vallas, vastusena Nõukogude Liidu memorandumile.

Margot Fontein, üks Nurejevi kuulsamaid partnereid, on öelnud: “Talle on antud kõik eeldused: silmipimestav tehnika, jõuline ja täpne stiil, sügav musikaalsus, eksimatu koreograafiline mälu ja kõige tähtsam, kirjeldamatu magnetism, eriline graatsia, ilma milleta ta poleks geniaalne tantsija… Ta pole tantsija vaid Tants ise.”

Huvitav ja vapustav raamat erilise andega tantsija elust, sünnist Siberis Vladivostokki viivas rongis 17. märtsil 1938. aastal kuni surmani 6. jaanuaril 1993. aastal Pariisis.

Temast on võimalik lugeda veel kahest eestikeelsest raamatust (Soutar, C. Tõeline Nurejev. Intiimseid mälestusi säravaimast balletitähest. ; Fedorovski, V. Vene balleti kulissidetagune ajalugu.)kuid antud raamat on parim.

Hele-Kaja Mäesepp

Martina Paura “Kaksteist meest aastas”

Kena on tõdeda, et angloameerikaliku ajaviitekirjanduse hulka eksivad ka mõned tõlked sama žanri kaasaegsest saksa kirjandusest. Selleks osutus hiljuti ilmunud kirjastuse Tormikiri väljaanne – sakslanna Martina Paura esikromaan “Kaksteist meest aastas”. Originaali ilmumisaasta on 2005 – nii et küllaltki operatiivselt tõlgitud. Raamatu on tõlkinud noor saksa keele õpetaja Lia Klaas. Intervjuud temaga saab lugeda ” Virumaa Teatajast”.

Lugedes annab tunda, et tõlkija on filoloogiliselt püüdlik olnud, kuid heal tasemel ilukirjanduslikuks tõlkeks raamatut siiski nimetada ei saa. Saksa keelest tõlkimine nõuab ilmselt suuremat vilumust, et mitte langeda keele kohmaka ja keerulise lauseehituse lõksu. Kas kirjastus hoidis keeletoimetaja pealt kokku – raamatus ei olnud tema nime märgata? Nii on tekstis märgatavad lisaks stiilivigadele mõningad “näpuvead”.

Mis puudutab raamatu teemat, siis võiks seda pidada järjekordseks Bridget Jonesi looks – seekord Saksamaal. Sellega ma tahan ütelda, et lugu on mõnusalt huumoriga vürtsitatud ja vaimukas ning  seda on, kogu aeg kaasamuiates kangelanna, ajakirjanik Pia Herzogi meesseiklustele, lihtsalt lahe lugeda. Olemas on ka lõpupuänt, mis magusat happy endi vürtsitab ja stiililt teosele igati sobib.

Hea ajaviitelektüür – nagu peale minu arvab ka keegi Darky saidi KAALUKAD foorumis , Kats blogis “Minu mõttetsirkus” ning saksa keeles kirjutav noor doktorant ja kirjandusefän Melanie oma väga huvitaval kodulehel, millel toodud lühiretsensioonid loetud teoste kohta meenutavad mõneti meie kodulehe lugemiselamusi. Samalt lehelt võib boonusena leida veel palju muudki huvitavat – nagu näiteks auhinnatud kaasaegse ilukirjanduse tutvustusi.paurakaksteistmeest

Sisukokkuvõte: naisteajakirja astroloogianurka sisustaval Pial läheb sassi suhe sõbraga, tüüpiliselt sakslaslikult ontliku noormehe Stefaniga, millest ajendatult veab ta kihla ekstravagantse boheemlasest sõbrannaga ning lubab eeloleva aasta jooksul “ette võtta” igas kuus vastava tähemärgiga mehe ning sellest kirjutada oma ajakirja kolumnis – seega 12 meest aastas. Kes loeb raamatu läbi, saab teada, kuidas Pial see korda läks ja milliseid tüüpe ta teele sattus.

Lisaks oma probleemidele elab Pia veel ka oma vanemate sassis suhetele kaasa.

Teksti näiteks paar katkendit:
“Minu nimi on Pia Herzog. Ma olen ekstreemselt keskpärane. Keskmist kasvu, keskmise saledusega, keskmise raskusega, väikese sissetulekuga. Mul pole lapsi, selle eest aga figuur, mida ma pidevalt jälgima pean. Võib-olla olen ma sellepärast ka Kaalude maailma tulnud, alatiseks manitsuseks. Mu juuksed on pruunide banaanide värvi, mida ei sünni enam süüa ja võib rahuliku südamega ära visata. Ma vajan umbes kahte tundi vannitoas, et ilus olla, ja ühte tundi baaris, et selle iluga midagi ette võtta. Neli aastat oli mul üks sõber ja kakskümmend kaheksa aastat naba. Nabaga pole mul veel kunagi probleeme olnud.  ”

“Stefan pilgutab närviliselt silmi. Temale paistab kõik vähem koomiline kui mulle. Ta ei kannata üldse, kui tallle vastu räägitakse või tema üle nalja tehakse. Kuidas selline õrnahingeline kindlustusagendina töötada saab, on mulle mõistatus.Mind ei huvitagi, kuidas ta kellegi pehmeks räägib, et see tal kindlustuslepingu teeb. Tõenäoliselt aheldab ta kliendi tooli külge ja lükkab talle poliisid ükshaaval suhu.”

Kuna Martina Paura on alles uustulnuk kaasaegsel kirjandusmaastikul, ei leidnud ma netist tema kohta eriti palju materjali, lisaks ülaltoodud linkidele vaid ühe lühijutu ning peatselt ilmuva teise romaani, “Love Sheriffs” mis on esimese järg ning kus Pia Herzogi värvikad seiklused jätkuvad, reklaami.

Ülli Tõnissoo

Mart Helme “Pronksöö proloog”

Ilukirjanduslike elamuste sekka seekord üks tahedam lugemiselamus poliitika valdkonnast – autori enese koostatud valimik artiklitest, mis on varem ilmunud ajakirjanduses ja internetiportaalides ning mis käsitlevad Eesti-Vene suhteid enne nn. Pronksöö sündmusi.

helmepronksiooAutor Mart Helme on hariduselt ajaloolane. Aastatel 1994-2000 töötas ta EV Välisministeeriumis, millest 1995-1999 suursaadikuna Vene Föderatsioonis. Seega peaks poliitiline olukord Venemaal talle tuntud olema ja ajaloolasena oskab ta seda ka analüüsida. Oma eelmises raamatus “Kremli tähtede all” kirjeldab ta saadikupäevilt tuttavaid Vene diplomaatia tööstiili ja võimumänge .

Raamatu sõnum kõlab – eestlane, julge ajada oma selg sirgu, käitu väärikalt ja tunne end lõpuks peremehena oma riigis, kaotamata sealjuures reaalsustaju oma suure ja ambitsioonika idanaabri suhtes. Väärikate suhtes on  psühhoterrorit raskem rakendada. Seda raamatut võib pidada ajalugu läbi ja lõhki tundva analüütiku hoiatussõnumiks, samuti nagu Mart Helme hilisemaid sõnavõtte netiportaalides Terve Mõistuse Sündikaat ja DELFI  millede mõned kommenteerijad tunduvad küll olema suhteliselt madalalaubalised nagu tüüpilised “elukutselised DELFI kommijad” ikka, olgu siis teemaks kirjandus, poliitika või mis iganes.

Mõned tsitaadid Helmelt:
“On lausa hämmastav, et pärast mitut kristallööd levib Eesti meedias ikka veel süüdistavaid, ennast haletsevaid ja parastavaid targutusi, mille sisu taandub lühidalt kokku võttes ühele: ise keerasime endale käki kokku. Inimesed, kes nii arvavad ja räägivad, keelduvad silma vaatamast tõsiasjadele, millest kaalukaim on Venemaa püsivalt agressiivne poliitika Balti riikide, eriti logistilis-strateegiliselt ülitähtsate Eesti ja Läti suhtes. See poliitika on nn. uue Venemaa lühikese eksistentsi vältel raamatusse raiutud lähivälismaa doktriin, mis üheselt sätestab, et Moskva peab tagama endistes liiduvabariikides vene rahvusest “viienda kolonni” säilitamise ja oma infoväljas hoidmise. …Otsustavat rolli mängivad sealjuures need venelased – ja viimaseid on märatsejatest oluliselt rohkem – , kes mõistavad, et eestlased on tegelikult suuremeelselt andnud neile siin ilusa ja aina rikkamaks ning meeeldivamaks muutunud kodumaa, mida nad Venemaa ja putinismi vastu mingil juhul vahetada ei soovi”

Meie raamatukogu muusikaosakonnast saab laenata värsket dokfilmi DVD-l “Pronksöö: vene mäss Tallinnas“, mis suures osas baseerub Kanal2 otselindistustele sündmuskohalt koos pealtnägijate kommentaaridega ning annab lisaks ülevaate eelnevatest pronkssõduriga seotud sündmustest 2006-2007.a.

Ülli Tõnissoo

Dagmar Reintam “Daki.elab.siin”

Kirjastuselt Petrone Print OÜ ilmunud Dagmar Reintami raamat osutus väga nauditavaks  kergemaks lugemisvaraks. Igal juhul oli ta tunduvalt parem kui Epp Petronega kahasse kirjutatud „Õun ära süüa”. Raamatu vorm on väga moodne: autor väidab, et vormistas oma interneti-päeviku ehk blogi raamatuks. See väide annab muidugi lisaboonuse neile lugejaile, kes eelistavad dokumentaalsust väljamõeldud süžeele. Kas seda autori väidet puhta kullana võtta või pidada vaid kirjanduslikuks võtteks, on igaühe oma asi…

Väliskirjandusest võrdleksin ma seda raamatut Helen Fieldingi menuraamatuga „Bridget Jonesi päevik”. Mõlemas on minategelane noor neiu, kes püüab jagu saada oma halbadest harjumustest, kellel on hea huumorimeel, kellega juhtub igasugu naljakaid asju ja kes igatseb leida oma härra Õiget. Tudengineiu Daki, kes nimetab end ise „meeleheitel vallaliseks” ja võrdleb  ka end Bridget Jonesiga, on siiski tunduvalt romantilisem ja depressiivsem, päevikulehekülgedelt lööb tihti välja  ürg-ugrilik melanhoolia. Teksti pikitud juhuslikult pealtkuuldud naljakad ütlemised, mis nagu ei haakukski päevikuga, annavad kogu raamatule omapärase koloriidi. Nende kogumiseks on netis leht, kust Dagmar selle peatoimetajana neid  raamatus kasutamiseks ilmselt on võtnud.dakielabsiin

Mõned tekstinäited:
Peategelane: Daki
– naerab kogu aeg, kui ta just ei vingu;
– räägib kogu aeg, kui ta just ei kirjuta;
….
– märgib kogu aeg midagi üles, kas paberile, raamatuservale, kätele või jalgadele;

– usub, et kohe valmib kosmoselaev, mis ta koduplaneedile tagasi viib”

„See on nii totter, kuidas sa vajad ellujäämiseks erisuguseid suhteid. Ma vahepeal üldse ei viitsi – vastata või küsida või naeratada või vihastada või teha kõiki neid muid asju, mida suhted ja suhtlemine nõuavad. Aga ometi ma ju tean, et kõik on homme samamoodi, samad varjud ja sama valgus. Ja samad katkiste säärtega püksid, mida ma nii vihkan.
Ja siis ma olen proovinud olla keegi teine. Ma olin 24 tundi täiesti vait ja vahtisin inimesi. Ignoreerisin kõike seda, millega ma peaksin tegelema, kõiki neid lahtisi otsi, mida peaks kapronnööri kombel otsast kõrvetama, et need enam hargnema ei läheks, aga ma ei jaksa enam. Pulbitsen ja krigistan hambaid, lähen jooksen maanteeni ja tagasi.
Ma olen liiga vana paljudeks asjadeks. Ma olen liiga vana suhteks „ainult seks ja ei mingeid kohustusi”. Ma olen liiga vana suhteks „ainult kohustused, aga seksist võid ainult und näha”. Ma olen liiga vana, et kanda kahte patsi, ja ma olen liiga vana, et kanda sukahoidjat ja ruudulist seelikut.
Asju peaks saama peatada hetkel, mil need on täiuslikud. Sa võiksid alati välja näha, nagu sa olid 16aastasena. Su juuksed võiksid olla sama terved ja tihedad, nagu nad olid enne su esimest eksperimenteerimist „ajutise” juuksevärviga. Su ripsmed võiksid olla alati nii tumedad ja kaardus, kui nad olid esimest korda L`Oreali  Lash Expansioni ripsmetušši proovides. Su naeratus sama elurõõmus, nagu ta oli enne esimest armumist. Su pangaarve sama suur, kui ta oli esimest korda õppelaenu saades…

Suhtetüüpe otse tänavalt. Kinni püütud Tallinna kesklinnast.
Tibi #1: ”…ja siis ta ütles, et üleüldse näen ma välja nagu kanaperse ja ta ei räägi muga mitte kunagi enam!”
Tibi #2: „Issand! Ja mis edasi sai?”
Tibi #1: „Noh… Siis ta ütles, et homseks peab triibulise särgi ära triikima ja et õhtuks tahab ta kartuliputru”

Ja ma mäletan, mis tunne oli hommikul ärgata ja end vihata, et sa  jälle reetliku üheöösuhte võrku kukkusid. Üheöösuhted on nagu narkootikum. Ja pohmell on nendega sama tugev. Kassiahastus, depressioon, pisarad. Pseudolähedus on tappev. Ja sõltuvust tekitav, kui pärislähedust elus napib.

Ja ma mäletan väga täpselt seda hirmu, seda mõtet, mida ei julgenudki mõelda, aga, mis sisemuses hiilis: mis siis, kui ma ei oskagi enam armuda? Mis siis, kui minusse ei olegi võimalik armuda?

Ma ei oleks seda kunagi arvanud, et ma nii naudinguga kunagi kellelegi kuulun. Ma kartsin seda küll, seda, et pole enam „esimesi”.
Me rääkisime sellest kunagi. Et kas Rüblik ei karda, et ta enam mitte kunagi kellegi teisega ei maga, et kunagi enam pole seda esimese suudluse uudsust või esimese koosveedetud öö ärevust või esimese koosärgatud hommiku värskust…Ta vaatas mulle imestades otsa: „Aga ma ei tahagi seda. Ma tahan ainult sinuga ärgata ja oma öid veeta”
Mina natuke kartsin. Et kas nüüd hakkabki ainult rutiin ja ei mingeid „esimesi” enam… Ja siis sain aru, et meil on küll ja küll „esimesi” veel ees. Esimene öö omas kodus, esimene hommikusöök, lumesõda, alasti ujumine, jõulud, kuuseehtimine ja kingitused, kõik esimesed. Ja esimesed tähtpäevad, suured tülid ja leppimised, südaöised valsid linnatänavail…”

Dagmar Reintami keel on väga poeetiline, ilmekas ja värske, tunduvalt parem  kui viimasel romaanivõistlusel pärjatud autorite keel.

Dagmar Reintami blogi (siin leidub ka kõige värskemalt kirjutatu):

Kes tahab raamatu kohta ka negatiivset arvamust lugeda, mingu netis järgmisele lingile.

Ülli Tõnissoo