Lapitöö-raamatud

Mida on vaja lapitööks? Riiet, kääre, niiti-nõela ja tahtmist. Pisut teadmisi kuluks ka ära. Aga kui on tahe, siis on varsti ka teadmised. Üks võimalus teadmisi korjata on lugeda raamatuid. Võtsin pea paarkümmend eestikeelset lapitehnikat käsitlevat raamatut kätte ja uurisin üksipulgi läbi.

Alguse asi

Anni Kreemi raamatukese “Lapitarkust” (Velle, 1992) pluss on ilus sõnastus ja miinus lühidus. Praegu on palju paremaid raamatuid, kuid kuna see oli esimene lapitehnikat käsitlev raamat ja seega kuidagi nostalgiline, siis kritiseerima ei kipu. Heli Raidla “Lapitöö” (Jakob Hurda nim. Põlva Rahvahariduse Selts, 1997 ) ning Maris Toimi “Lapitehnika” (Anni, 1993) on oma käsitluselt ja välimuselt pisut ajast maha jäänud, kuid kasulikke näpunäiteid leiab nii algaja kui oskaja sealt tänagi.

Lapitehnikad

Katharine Guerrieri “Lapitöö ja teppimistehnikate entsüklopeedia” (Sinisukk, 2002) esimene pool on rikkalikult illustreeritud ülevaade erinevatest tehnikatest. Plokke käsitletakse üsna vähe, kuid on ülevaade kiirtehnikatest. Raamatu teises osas on ligi sada lapitööd lühikommentaaridega. Pealkirjas olev sõna “entsüklopeedia” on ilmselge liialdus, kuid päris hea ülevaate saab lapitehnikaist küll. Raamat lõpus on indeks.

Ülle Tiidumaa raamatu “Lapikoti uus elu : erinevaid tehnikaid ja mustreid riidelappide kokkuõmblemiseks” (VR Kirjastus, 2003) pealkiri rõõmustab kindlasti kõiki ökoinimesi. Raamat räägib küll erinevatest lapitehnikatest, kuid kahjuks üldse mitte kasutatud kangaste lapitekiks õmblemise eripäradest. Raamat ei sisalda midagi uut ega omapärast, sobib kasutada siis, kui midagi muud käepärast pole.

Eve Oro ja Gled-Airiin Saarso “Lapitööd” (Avita, 2004) esitab lühiülevaate ajaloost, tutvustab erinevaid tehnikaid, annab hea ülevaate põhiplokkidest (koos korralike juhenditega) ning pakub ideid lapitehnika kasutamiseks (näit. mobiilikoti valmistamisel). Pakub huvi nii algajale (lihtsas sõnastuses ning lihtsamate kasutusalade väljapakkumisega) kui oskajale (tuues esile erinevaid ühendamisvõimalusi ning uudsemaid plokke). Raamatu lõpus on valik lõikeid. Raamat ei ole just väga mahukas, kuid lapitööd käsitlevatest raamatutest minu meelest üks parimaid.

Ruth Van Haeffi “Lapitööd” (Varrak, 2006) sisaldab paarikümneleheküljelist üldist sissejuhatust-õpetust ning 14 erinevates tehnikates tehtud lapitekki konkreetsete valmistamisjuhenditega. Rohke ja selge illustratiivse materjaliga. Sobib ennekõike lapitöös alustajale, kuna juhised on “puust ja punaseks”. Raamat, mida koju osta ei soovita, raamatukogust laenata aga küll.

Lapiplokid

Celia Eddy “Lapimustrite piibel : ülevaatlik illustreeritud käsiraamat sisaldab 150 traditsioonilist ja moodsat lapiplokimustrit” (Sinisukk, 2003) annab ülevaate tehnikast, ajaloost ja eriti põhjalikult plokkidest. Sobib nii algajale üsna täpsete ja arusaadavate juhenditega kui ka edasijõudnutele inspiratsiooni saamiseks. Igat plokki (neid on kokku 150) on lühidalt iseloomustatud läbi ajaloo ja varustatud kasulike näpunäidetega. Nii mõnegi ploki puhul on ära toodud erinevaid ühendamisvariante. Enamjaolt on plokid mõeldud lapitekkide jaoks, sest nii tuleb plokkide ühendamisest tekkinud rütm ja muster kõige paremini välja. Plokkide juurde on märgitud ka õmblemise raskusaste, nii saab igaüks endale jõukohase valida.

Davina Thomase “200 lapiruutu kokkusobitamiseks ja varieerimiseks” (Sinisukk, 2007) sarnaneb “Lapimustrite piibliga” olles küll vähem informatiivne ajaloo osas, kuid pakkudes toredaid soovitusi erinevate plokkide kooskasutamise osas. Raamatu lõpus on šabloonid ja register. Mustrid ja plokid (isegi ammututtavad) mõjuvad värskelt ja innustavalt.

Kirju-mirju

Rowena Strittmatteri “Lapitöö maakodu stiilis” (Odamees, 2002) kaanel on lause “Kiired ja lihtsad tööd algajatele ja edasijõudnutele”. Raamat pakub tõesti erinevate raskusastmetega töid tutvustades läbi erinevate esemete ka erinevaid tehnikaid. Pakkudes küll mõningaid toredaid ideid, jääb oma olemuselt rohkem ajakirja kui raamatu tasemele. Kaasas on lõiked.

Elizabeth Keevill “Lapitöö lapsele nädalalõpuga : 20 värvirõõmsat kavandit beebitekkidest kaisuloomade ja mänguasjavaipadeni” (Sinisukk, 2004) on rikkalikult illustreeritud ning põhjalike ja arusaadavate juhenditega varustatud raamat, mis sobib eriti hästi abimeheks esimeste lapitekkide tegemisel. Raamatu lõpus on šabloonid ja register.

Lise Bergene “Kirglik lapitöö : üle 100 lapitöö projekti igaks aastaajaks” (Sinisukk, 2007) on üsna asjalik raamat nii lihtsalt vaatamiseks kui järgitegemiseks. Raamat pakub ideid lisaks lapitekkidele ka linikute, kottide, patjade, toolikatete jm. tarbeks. Rikkalikult illustreeritud nii fotode kui joonistega. Raamatu eripära on autori kommentaarid esemetele enne valmistamisjuhiseid, juhised ise on selged ja täpsed. Raamatu lõpus on valik lõikeid ja register.

Rie Norumi ja Hilde Aanerud  Krohgi “Kirkad ja õhulised lapitööd : üle 30 fantaasiarikka motiivi” (Sinisukk, 2008) ei ole küll väga mahukas käsiraamat, kuid pakub toredaid ideid korrektsete juhistega ning selgete joonistega nii lapitekkide, – kottide, -linikute kui ka näiteks tumba valmistamiseks. Sobib rohkem algajale julgustuseks, kuid ka oskaja leiab huvitavaid lisanippe ning mõningaid mitte nii väga laialt levinud mustreid. Raamatu lõpus on valik lõikeid.

Susan Briscoe “21 võrratut lapikotti” (Tänapäev, 2008) sisaldab tõepoolest 21 võrratut (ja kui kasutada raamatu kaaneteksti siis stiilset, praktilist ja ainulaadset) lapikoti pilti õmblemiste juhistega nii sõnaliselt, joonistes kui fotoseeriatena järk-järgult valmivast tööst. Raamat, mida koju osta ei soovita, kui just ei ole plaanis tervele suguvõsale kotte õmblema hakata, raamatukogust laenutada tasuks kindlasti.

Värskeid ideid lapitööks

Ene Parsi “Kümme aastat eesti lapitööd” (Ene Pars, 2002) sisaldab Eesti Lapitöö Seltsi korraldatud lapitekkide näitustel olnud töid ja on pisut kogenumale tegijale heaks inspratsiooniallikaks. Raamatus on pisut juttu ka lapirõivastest.

Susan Briscoe “Jaapani tepitud lapitööruudud sobitamiseks ja õmblemiseks : üle 125 lapitöö, aplikatsiooni ja sashiko mustri” (Sinisukk, 2007) on heaks vahelduseks muidu põhiliselt ameerika-stiilis lapitööd õpetavate raamatute kõrvale. Illustratiivne materjal – fotod ja joonised – on hästi kombineeritud ja juhendid lühidad ja selged. Tõenäoliselt algajale liiga raske raamat, kuid mõningase kogemusega lapitöö tegijale vägagi virgutav ja põnev lugemisvara.

Marja Matiiseni “Lapitöö eesti kodus” (Varrak, 2008) esimene pool sisaldab erinevates lapitehnikas teostatud esemete (lapitekid, linikud, kotid, padjad, kardinad, toolikatted, sussid, vaibad, raamatukaaned) fotosid, nii üldplaanis ja ülevaatlikke kui deitaile esiletõstvaid. Fotod on päris toredate kommentaaridega. Raamatu teine pool pakub juhiseid esemete valmistamiseks. Juhiste keelekasutus on erinev teistest, mina-vormis, ja seega kuidagi emotsionaalsemad ja järgima-kutsuvad. Ja selle raamatu suur pluss on kasutatud kangastele uue elu leidmine ning vanade kangastega töö eripära väljatoomine. Üks meeldejäävamaid ja innustavamaid lapiraamatuid.

Kokkuvõtteks

Kirjandust jagub ja igast raamatust on avastada midagi uut ja huvitavat. Kõige suuremaks üllatajateks minu jaoks olid E. Oro ja G.-A. Saarsoo “Lapitööd” oma selgusega nii joonistes kui seletustes, S. Briscoe “Jaapani tepitud lapiruudud” oma eksootiliste lapitöödega ning M Matiiseni “Lapitöö eesti kodus” taaskastuse ideega.

Tiina Sulg