Archive for the ‘Tõnissoo, Ülli’ Category

Ene Rämmeld „Miks mitte? Pourquoi pas?“

rämmeldmiksmitteKui šarmantse eestlannast pariisitari Ene Rämmeldi varasemad raamatud on puhtalt autobiograafilised, siis antud teose puhul on autor ise väitnud, et see on ilukirjanduslik lugu Pariisis elavast, esimese tõsiselt võetava juubeli ning pensionieani jõudnud üksikust naisest. Lugemisel võib tõdeda, et peakangelannas on leida väga palju kokkupuutepunkte autori endaga. Aga eks olegi see nii, et iga kirjanik kipub kirjutama oma lugu, seda, mis talle on südamelähedane ja omane.

Minu jaoks on selles raamatus üheks peakangelaseks Pariis – need võluvad, meeleolukad kirjeldused ühest või teisest paigast visualiseerivad lugeja vaimusilma imeliselt öiseid vaikseid tänavaid möödalibisevate mustaklaasiliste limusiinidega, hommikuti tööleruttavaid linlasi, kaardid käes ringituiavaid turiste, kes on jõudnud oma unistuste linna ning tahavad sellest võimalikult palju omada, olgu siis päikestõusu pildistamist Rue de la Citè sillal või pudi-padi poodidest suveniiriks Eiffeli tornikesi kokkuostes. Eriti palju Pariisi kirjeldusi, pikitud ajaloo-ülevaadete ja kultuuritausta viidetega, leiab peatükkidest „Siiski vajalik rutiin“, „Peegeldused teel“, „Joodikud, heidikud, turistid ja mustlased“, „Valel ajal Pariisis“, „Tööle, tööle!“. Laskem siin autoritekstil kõlada:

“Üle bulvari minnes jääbki kohe paremale kuulus Panthéon ja vasakule Luxembourgi aed koos Senati ja muuseumiga. Panthéonis puhkavad igaveses rahus Émile Zola, Victor Hugo, Voltaire, Alexandre Dumas (vanem), Jean-Paul Marat, Jean-Jacques Rousseau, Jean Moulin jt, kelle sarkade ees käisin juba ammu aastaid tagasi kummardamas.
Sorbonne on saanud oma nime Robert de Sorbonilt, kes sai kuningalt kingituseks maja, mis asus kunagi rue Coupe Gaule´il ja nüüd on see tänav endise majaomaniku nime järgi rue Sorbonne. Alates 1270. aastast oli majas teoloogia fakulteet, millest tänaseks on välja kasvanud maailmakuulus ülikool, haarates enda alla mitmeid hooneid, mis tänaseks on juba laiali Pariisi eri rajoonides, kuna ülikooli erinevate osakondade paisumisega ja ruumipuudusel ei suudeta kõiki teraduskondi ühte majja paigutada.
Mäest alla joostes jääb paremale vana ja kuulus Collège de France, üle tee vasakule aga Soome kultuurikeskus, kus aastaid tagasi esinesid ka eestlased, sest Eesti kultuurikeskust pole siiani Prantsusmaale tehtud. Seda kahetsen ma väga ja ikka ohkan, et kas minu silmad seda veel kunagi näevadki. Uskumatu, aga Pariisis puudub siiani koht, kuhu eestlased üle ilma võiksid koguneda, oma kunsti ja kultuuri läbi näituste, kontsertide ja teatrietenduste prantslastele tutvustada, kus oleks mõnus kohvik ja ülakorrusel väike hotell. Uuu! Uuu! Millal tuleks üks Eesti rikkur selle peale, et siin see koht teha?
Kohe ületan kuulsa Saint Germaine´i bulvari, kus umbes pool kilomeetrit vasakule jäävad kuulsad kohvikud Les Deux Magots ja Café de Flore, kus kunagi pärast Teist maailmasõda veetsid muretult oma päevi Juliette Gréco, Jacques Prévert, Louis Aragon, Jean-Paul Sartre, Simone de Beauvoir, Jean-Luc Godard, Francois Truffaut ja väga paljud teised tänaseks maaailmakuulsaks saanud kirjanikud, kunstnikud, filosoofid, näitlejad, lauljad ja filmimehed. Neid kohvikuid külastavad turistid tänaseni suure hardusega, kujutads ette seda tookordset põnevat elu, kus rahanumbritel polnud veel mingit tähtsust ja nauditi elu ka siis, kui raha oligi ainult tassi kohvi jaoks. Pangakrediitidest ja võlgu korterite ostmisest polnud siis veel keegi kuulnud, nauditi elu ja osati lõbutseda. Päeval vesteldi kohvikuterassidel, öösiti pidutseti džässklubides ja –baarides, kus mängis maailmakuulus trompetist Miles Davis, kellega siinsamas baarides tutvus kunagi noor Juliette Gréco, kes temaga isegi Ameerikasse kaasa läks, aga tirinal sealt varsti tagasi tuli. Miles Davise viimast kontserti Pariisis Grande Halle de la Villette´is nägin ma ka ise vahetult. See oli paar kuud enne tema surma ja toona mängis ta trompetit publiku poole seljaga, sest ta ei tahtnud enam oma nägu inimestele näidata, kartes ehk surmamärke oma näos. 
…elu jälgimine Jumalaema kiriku esisel väljakul valmistas mulle suuremat mõnu ja seda isegi rohkem kui tavaline televiisor… Mõistatasin omaette, mis rahvusest grupp on, itaallased ja hispaanlased kuulsin juba kaugelt ära. Aga venelasi ei tundnud ma ära mitte nende kõne, vaid riietuse järgi, kõhukate meeste ja laiapuusaliste , raskete jalgade ja suurte rindadega, lühikeste ja punasest sitikmustani värvitud salkudega juustega naiste järgi. Tavaliselt oli igas grupis ka mõni imeilus krassavitsa ja täiesti tavaline siilipeaga kulunud teksastes ja lääpas kingadega noormees, kes siis häbelikult grupi sabas lonkis, otsekui häbenedes oma kalleid kaasmaalasi, kes torkavad ka Pariisi tänavatel silma.”

Raamatut vääristavad ja loovad meeleolu arvukad mustvalged fotod erakogust, kaanekujundus on tuntud headuses Angelika Schneiderilt. Soovitav lektüür nendele, kes on kunagi käinud või alles kavatsevad minna Pariisi. Kes autori kohta lisalugemist soovivad leida, siin mõned intervjuud KuulutajasNaistelehesÕhtulehes.

Katkes mainitud Miles Davis:

Ülli Tõnissoo

Helen Fielding „Bridget Jones: Poisi järele hull“

fieldingbridget3Meelelahutuskirjanduses lugejale vitamiinisüstina mõjuvat tegelast Bridget Jonesi ei muuda miski. Talle (õigemini raamatule) on loodud Facebooki konto. Ta jätkab päevikupidamist dateerides oma sissekandeid lausa minutilise täpsusega. Ta on kriitiline oma täitmata programmide suhtes, muretseb liigsete kalorite manustamise, liigse säutsumise ja sõnumite saatmiste pärast, lisaks siseheitlused seoses meestega ja töödega.

Bridgeti-sarja kolmandas raamatus “Poisi järele hull” on temast saanud 51-aastane kahe väikese lapsega lesknaine, kes ei talu enda kohta öeldavat vanamoodsat väljendit keskeas. Vapral Bridgetil tuleb nüüd rinda pista üsna tänapäevaste probleemidega – lapsed, keda on raske eemale saada arvutimängudest ja Käsna Kalle multikatest, kasvava kehakaaluga, Twitteris säutsumisega meeleheitlikult partneri otsingu eesmärgil, koosolekutega psühhodeelsena mõjuva filmikompanii rahvaga, sest ta kirjutab stsenaariumi Hedda Gableri ainetel – üllatus-üllatus – pidadeks selle näidendi autoriks Tšehhovit! Selliseid ja veelgi kummalisemaid apsakaid juhtub Bridgetil pidevalt. Aga ta ei lase end heidutada ja leiab igast olukorrast väljapääsu, olgu selleks siis 20 a. nooremalt poiss-sõbralt korvi saamine või tingud laste peas. Vaatamata mõnedele tõeliselt kurbadele hetkedele, kui naine mõtleb õnnetu surma läbi lahkunud armastatud abikaasale, on raamatu üldtonaalsus väga positiivne ja peaks olema lohutuseks sarnastes elusituatsioonides olevatele lugejatele, umbes nagu naistele mõeldud “Colas Breugnon: Elame veel!“. Muidugi on raamatul hollywoodlik happy end ja Bridget leiab oma printsi valgel hobusel, pigem siiski kaasaegse jamesbondiliku superkangelase. Võibolla on selline lõpp tingitud arvukate fännide nõudeist, kes meedias avaldasid nördimust, et autor Bridgeti mehe Marki surra lasi.

fieldingbridget1Olen läbi lugenud ka Bridgeti-sarja eelnevad raamatud: esimene “Bridget Jonesi päevik” (2004) on siiamaani meeles, mis ajaviitekirjanduse puhul polegi nii tavaline, teist osa “Bridget Jones: Täitsa lõpp” (2004) nii hästi ei mäleta, mulje oli kuidagi ülepingutatult naljakas olla püüdev, kolmas on võrdväärne esimesega, aga seda näitab aeg, kas ka sama meeldejääv. Kui nüüd natuke norida, siis võõrikuna mõjus keelend „ma südan sind“ vs „ma armastan sind“. Ilmselt on see ingliskeeles „ I ( südame pildike ) you“ populaarne slogan T-särkidelt jm. No eesti keeles ei kõla hästi! Aga võibolla olen ma ses suhtes lihtsalt vanamoodne.

Soovitan raamatut kõikidele, kes hindavad positiivset ellusuhtumist. On muidugi risk, et lugeja, kelle huumorimeel pole samal lainel Helen Fieldingiga,  võib pettuda või isegi pahaseks saada. Minu huumoritajuvusega aga kõlksub see igati kokku.

Ülli Tõnissoo

Kadri Luik „Julgus mõelda, julgus öelda“

julgus-mõelda-julgus-öeldaSissejuhatuseks seletus, kuidas ma leidsin Kadri Luige raamatud. 2014. a. sügishooajal sattusin Domus Dorpatensise seminarile, mille teemaks oli elus vastutuse võtmine ning kus esinesid kaks väga säravalt vaimukat inimest – psühholoog Tõnu Lehtsaar ja Kadri Luik. Kiikasin peale selle kohe Kadri Luige FB lehele sama pealkirjaga, mis on tema mõlemal raamatul, „Julgus mõelda, julgus öelda“ ja nii jõudsingi blogide alusel kirjutatud raamatuteni. Raamatu 1. osa sissejuhatuses kirjutab Kadri: „Ma ei ole õppinud psühholoog ega terapeut, mul puudub õigus kellelegi nõu anda. Samuti pole ma õpetaja ega teadjanaine. Olen lihtne inimene kõigi omasuguste seas. Täpselt samade murede ning rõõmudega nagu meil kõigil. Mind eristab aga asjaolu, et mulle on antud anne, mida ma kasutan selleks, et ausalt ning avameelselt kirja panna elu iseend tema täies hiilguses. See, mida te loete, on ühe inimese lugu – minu lugu, minu kogemused, õppetunnid, avastused, emotsioonid ja kohtumised.“

Lugedes pidin üsna tihti nõusolevalt kaasa noogutama Kadri mõtetele, kuid vahel ka imestunult kulme kergitama ja omaette küsima: „Kas nii ka võib olla?“ Need on kaasaegse mõtlemisega noore eneseteadliku naise mõtted elust, suhetest, aga eelkõige läbib raamatuid punase niidiga armastuse teema.

Autor ütleb: „Kõik, kes püüavad armastust ikka ja jälle defineerida, pole tegelikult seda iialgi kogenud… Mis on armastus? Esimest korda ma julgen öelda, et pole õrna aimugi! Ja kui isegi aiman, siis sõnadesse seda panna ei suudaks, oskaks ega tahakski. On asju, millel pole nime. On kogemusi, mida lahti mõtestada poleks justkui võimalik. Sa oled lihtsalt kontaktis, see hea tunne on sinu sees ja sinuga koos, sa ei suudagi eristad, kas see kontakt on nüüd komkreetselt sinu kõrgema minaga või mõne teise hingesugulasega.“

Olen täiesti nõus väitega, et armastus algab eelkõige armastusest iseenese vastu, see on elementaarne. Ja et pole olemas õiget ja valet armastust, õiget ja valet meest/naist ning üldse on terminid õige-vale küsitava väärtusega. Õnnelikuks ei saa inimest mitte keegi teine teha, õnnelikuks olemine peitub igaühes endas.

„Meid saab vihata täpselt nii palju, kui palju me end ise vihkame, ja hävitada nii palju, kuivõrd laseme end hävitada. Kellegi tühjad sõnad ega vimm ei saa sind murda, kui sinu sees on armastus. Mitte kellegi õelad teod ei saa sind laastada, kui sa ise tead oma väärtust, kui seisad julgelt enda eest ja keskendud vaid kõigele ilusale oma elus, teades täpselt, et väärid vaid parimat. Soovi rahu ning armastust ka sellele, kes sind ründab, ja pea meeles, et vihkamine sünnitab vaid vihkamist. Kaastunne on see, mida pead enese kasvatama. Ju siis ründaja veel ei tea, et mürk, mida ta pritsib, mürgitab lõpuks selle, kes selles aurus kõige kauem viibib – tema enese.“

No selle viimase lause tahaksin mina küll tulikirjas Delfi kommentaaride-lehe päisesse üles panna!!!

julgus-mõelda-julgus-öelda-2Domuses esinedes rääkis Kadri oma tervise loo, kuidas arstid määrasid talle üsna lootusetu diagnoosi ja kuidas ta siis ise otsustas oma tervise eest täie vastuse võtta ning tuli haigusest välja. Raamatuis ta sellest pikemalt ei räägi, viitab vaid põgusalt mõnes kohas.

Tsiteerin veel kohti, kus kaasa noogutasin:

„Naiselik naine ei riputa end mehe kaela, mehelik mees tuleb ise. Naiselik naine paneb ta seda tegema. Kui sa pole piisavalt küps, et meest tegudele lükata, siis usu, sinu väärtus ei kasva mehele meeleheitlikult selga lennates.“

„Lõputu püüd olla kõigile hea viis mind rajale, kuhu ma ei plaaninud sattuda – rajale, mis lõpuks liialt väsitas. Olen tänaseks õppinud, et ma ei saa aidata mitte kedagi teist peale iseenda. Aidates iseennast, leides lahendusi iseendale on aga võimalik inspireerida teisi, et nemadki leiaks oma tee, oma tõe, oma suhted ning lahendused.“

Olen püüdnud ju minagi järgida iidset põhimõtet: „Maailma parandamist alusta iseendast“ ning olen seda – küllap tüütuseni – korranud oma lähikondlastele, sõpradele, tuttavatele. Aga seda järgides peab tihti oma hetkelisest mugavustsoonist väljuma!

Kadri Luik on selle nii sõnastanud: „Kõik muutused algavad meist endast. Kes tahab maailma muuta, peab ennekõike muutma iseennast. Kes tahab oma suhet paremaks muuta, peab samuti alustama just iseendast… Seisev vesi läheb roiskuma ja sama juhtub eluga, mis seisab. Elu on elamiseks, lase elul voolata!“ “… Need korrad, kui sajaga tupikusse sööstan, on just need, kui ma ei usalda elu. Kui ma tahan elu kontrollida, ennast kontrollida, inimesi enda ümber kontrollida. Elul tuleb lasta voolata.“ “….Olen õppinud, et loobumine ja lahtilaskmine on kaks kõige vajalikumat sammu siin elus, et saavutada tõelist õnnetunnet ja edu.”

„On inimesi, kes eelistavad sinuga koos uskumise ja lootmise asemel sind alla tarida, süstida sinusse kahtlusi, õõnestada sinu usku, sundida sind loobuma oma unistusest. On neid, kes teevad seda kadedusest, on neid, kes väidavad end teadvat tõde, on neid, kes lihtsalt näevadki elu hallides toonides… See viib tuju alla ja muudab automaatselt ka sinu vibratsiooni. Unistused aga ei saagi täituda, kui laseme end täita kahtlustega, kui anname kõige olulisemas punktis alla, kui kaotame usu ja lootuse. Kuidas ma saaksin jõuda oma eesmärkideni, kui lasen end ümbritseda inimestel, kes ei taha toetada minu unistusi, kes ei usu koos minuga?… Ja mitte keegi – rõhutan: mitte keegi teine – ei tea minust paremini, et minu tänased unistused on minu homne reaalsus.“

must-ja-valge-luikJulgen soovitada neid raamatuid ka nendele inimestele, kes suhtuvad psühholoogilise eneseabi-raamatutesse põlgliku üleolevusega, mille põhjuseks on ilmselt varasem tutvumine mõnede küündimatute tõlketeostega, mis on tulvil lamedaid ja naiivseid dotseeringuid. Kadri Luige tekstidest kumab vastu siirus ja julgus olla siiras. See köidab.

2. osa tagakaane tutvustuses nimetab autor raamatuid kinkeraamatuiks. Ja tõesti, neid kirjastuse Pilgrim Raamat mõnusas formaadis raamatukesi sobib kinkida inimestele, keda seal käsitletud teemad huvitavad.

Teema süvendamiseks loe Kadri Luige samanimelist blogi Facebookis, blogi http://kathriin.blogspot.com ning Lauri Luigega kahasse kirjutatud raamatut „Must ja valge luik“.

Ülli Tõnissoo

Lugemishoiatus – E. L. James ”Viiskümmend halli varjundit”

Leidsin FB sõprade abiga oi kui hea kirjatüki sellise lingi alt. Blogija nõusolekul avaldan valikuliselt mõned katkendid.

Blogija sf alustab juba oma arvamuse kirjutamise eellugu väga humoorikalt:
Viiskymmend_halli_varjundit_esikaas.indd“Küll on joomine hirmus asi.
(Saalomon Vesipruul)
Alljärgnev õpetlik lugu räägib muu hulgas sellest, mis kõik võib juhtuda, kui veidikesest veinist uljaks muutununa lubadusi jagada.
Ühel kenal suvelõpuõhtul sõprade-kolleegidega väljas istudes läks jutt pornomenuki “Viiskümmend halli varjundit” peale. Keegi seda oopust lugenud polnud, aga kõik võtsid muidugi agaralt sõna. Kasutades alatult ära asjaolu, et minu vastupanuvõime oli pärast teatava koguse veini tarbimist mõnevõrra nõrgenenud, hakkas seltskond agiteerima, et tuleks lugeda. Noh, ja mina muidugi suure suuga lubama, et loen läbi ja kirjutan ülevaate.”
… Ma olin valmistunud halvimaks. Aga tõtt öelda suutis see mind mõnevõrra üllatada. Sest see oli veel hullem.
… pidin lugemise katkestama ning kuna enda sulg on nõder, laenama kohase tsitaadi Eduard Bornhöhelt: “Ma minestasin seda lugedes kolm korda ära, läksin siis peast hulluks ja lasksin ennast kaks nädalat arstida, enne kui mõistus nii kaugele selgis, et edasi võisin lugeda.”
… Resümee lühidalt: kohutav (ma mõtlen: KOHUTAV) saast. Leebemalt väljenduda ei ole kahjuks võimalik.
Resümee pikemalt: Süžee: puudub (ja seega miski ega keegi ka ei arene kuhugi), poole raamatust moodustavad neandertaallaste tasemel dialoogid ja kuna sellest 500 lehekülje jaoks veidi väheks jäi, täidavad ülejäänud mahu jube tüütuks muutuvad seksistseenid (no kaua ikka võib sama asja lugeda, eks ole). Tegelased: räägivad ja käituvad nagu vaimselt alaarenenud, (emotsionaalne) intelligents on äädikakärbse tasemel (ja ma palun nende sõnade eest äädikakärbestelt vabandust).
See ei olnud BDSM. See ei olnud romantika. See ei olnud erootika. See oli täiesti kirjeldamatu küündimatusega kirja pandud lugu sellest, kuidas haiglaselt kontrolliv, domineeriv ja manipuleeriv tõbras kasutab ära harukordselt naiivset ning vaimselt ja emotsionaalselt ebaküpset idiooti, kes kujutab ette, et neil on suhe ning suures hirmus hülgamise ees lepib absoluutselt kõigega (mida paljud naised muidugi ka reaalsuses teevad, aga see ei tähenda, et niisugustel alustel põhinevaid suhteid normaalseteks tuleks pidada).”

Soovitav on ka blogi juurde kuuluvad kommentaarid läbi lugeda, sest sealt leiab veel ühe lingi teiselegi arvustusele.

Ma ise “varjundeid” lugeda üldse ei kavatsenud juba meedia promotutvustuse tõttu, mis sai küll ausalt läbi loetud ja sellest piisas. Tutvustuses oli reklaamiks toodud pikem tsitaat, kus mainiti helesinist sinist rinnahoidjat jt. samalaadseid mõttetusi, mida blogija sf toob oma arvustuses samuti keelekasutuse koledaiks näiteiks. Nagu selgub, pole ingliskeelse originaali keel ka sugugi parem.

Esta ja Janika lugemisblogis Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus on kirja pandud järgmised mõtted:
viiskymmendvarjundit“Ärge laske end välimusel petta! Kuigi “Fifty Shades of Grey” näeb välja nagu kirjandusteos (kaaned, leheküljed, paberist, müüakse raamatupoes), on see sama palju kirjandus kui Grossi viiner on lihatoode või Kaubamaja “Hooaeg” ajakirjandusteos. Nii et kirjanduselaadne toode. Ometigi on see ükskõik, sest selle funktsioon pole kirjandusega nagunii seotud. “Fifty Shades of Grey” on pannud mõned inimesed rohkem seksima ja teinud E. L. Jamesist eriti rikka proua. Abiks seegi. Pikemalt kirjutasin http://lugemine.blogspot.com/2012/12/el-james-fifty-shades-of-grey.html.
Materdada “Fifty Shades of Grey’d” on sama mõttetu kui süüdistada Justin Bieberit vaimuvaeguses või puudulikus sõnaseadmisoskuses. Kumbki ei pretendeeri ju ometi millelegi tõsiselt võetavale (või olen ma millestki valesti aru saanud?). Ainult vaimust vaene asub “Twilighti” sadomaso võtmes kirjutatud fan fictionit lugema samade ootustega, mida ta esitab Sebaldile või Tolstoile. Kuigi tuleb tõdeda, et “Fifty Shades of Grey” on lugemiselamusena tõesti parasjagu piinarikas ka halvimaks valmistunule (lugesin inglise keeles, vaevalt siin tõlge eesti keelde midagi päästis). Alates mingist hetkest näib autor olevat kasutanud kleebi-lõika tehnikat, muutes vaid peategelaste vallatlemise aegruumi, üldine stsenaarium ja kasutatud kõnekujundid on kogu aeg samad. Naljakas, et üks fantaasia, mida (veidi matsakas) autor kirjutades välja elas, seisnes selles, et mees käskis naisel enne vallatlemist alati korralikult kõht täis süüa. Mõistan täiesti, ka minu unistuste maailmas võin ma nii palju süüa, kui jaksan, ilma et tervis ja väljanägemine seetõttu kannataksid. Mis sadomaso aspekti puudutab, siis valmistas seegi pettumuse, sest kuulujutud lubasid palju enamat kui paari kelmikat istmikulaksu. Mis siis ikka. Suurema osa raamatust (sest näpud tõrkusid, kui tahtsin seda teoseks nimetada) lugesin teel Kuressaarest Tallinna. Alternatiiv olnuks magada. Selles valguses oli okei ajaviide, sest magama ma igatahes ei jäänud.
Minu arvates on “Fifty Shades of Grey” lugemisega natuke nagu McDonaldsis käimisega – kui dieet ainult sellega ei piirdu, on see andestatav, aga kui juba teine ja kolmas osa/Big Mac ära ahmida, võiks natuke aru pidada. Kui raamatu lugemine kedagi rohkem seksima innustas, on see oma ülesande igatahes täitnud ja rohkemgi veel ning enamat oleks EL Jamesist palju tahetud”

Kirjanik Kaur Kender kirjutab raamatust nn. konksuga arvamuse, milles avaldab mõtte, et raamat muudab rahvusliku seksi (mida iganes ta küll selle all silmas peab??) paremaks. Või on ka Kenderit tappa-andmise ähvardusel seda kirjutama sunnitud, nagu blogija sf arvab Priit Hõbemäe artikli kohta.

Suhteliselt palju üht-koma-teist lugenud arrogantse inimesena otsustasin ülaltoodud kuulujuttude alusel end sellest oopusest siiski võimalikult kaugemale hoida. Hea lugeja, tee ka sina seda. Huvitav, huvitav, kas nüüd järgneb kunagine Langi Cartlandi-efekt ja nõudlus raamatulaadse toote järgi kasvab veel enam :)

Ülli Tõnissoo

Jana Maasik “Seotus”

Tegemist on autori teise romaaniga. Esimene, “Vihmasaatjad”, ilmus varjunime Janka Lee Leis all ja sellest sai kirjastuse Tänapäev 2011. a. romaanivõistluse võidutöö. Olen sellest kirjutanud sama blogi lugemiselamuses.

Käesolevas raamatus on mingi tabamatu kaasaegse maailmakirjanduse hõng, mida ma täpsemalt lahti seletada isegi ei oska. Samasse ritta paigutaks ma eesti kirjandusest veel Kadri Kõusaare romaanid, Hirami  romaani “Mõru maik”, Katrin Oja romaani “Muusa” ning küllap neid on veelgi, aga esmapilgul meenusid just need. Kaasaegsest maailmakirjandusest mainiksin rootsi autori Kajsa Ingemarssoni  romaani “Saatuse mäng”.

maasikseotusKas on see mitmekihilisus, saatuste ja juhuste läbipõimumine, fatalism või midagi selles laadis? Pealkiri seletabki selle nii, et see on seotus. Kõik siin ja praegu toimuv, lähiminevikusündmused ning nende interpretatsioonid kas siis ühe tegelase päevikuna või ilukirjandusliku käsikirjana, on üksteisega tihedasti seotud. Selle mõtte käib välja üks episoodiline tegelane, kriminaalse taustaga, filosofeeriv “hääletaja”: “Elu kulgu võrreldakse kõige sagedamini teega… Võite seda kujutleda. Paljude võimalustega tee – niisama palju võimalusi oma elu elamiseks. /… / Iga ja peaaegu igaühe pisiotsus ja tegu mõjutab seda. Kujutlege inimese teekonda nagu ühe osakese teekonda Browni liikumise käigus. Kaootiliselt liikuvad molekulid põrkavad tahkete osakestega kokku ning muudavad nende kiirust ja suunda. Inimene kui üks osakestest saab erinevas suunas erineva arvu lööke, mistõttu talle üleantav impulss muutub pidevalt, aga eelnevate löökide mõju ei kao kunagi, sest need on j u b a ta teekonda muutnud”

Lühidalt sisust. See on ühe mitte eriti õnneliku perekonna lugu Eesti iseseisvumisperioodist – tubli pereema, kes püüab anda oma parima pere püsimise heaks, joodikust kasuisa, kaks tütart, kes kumbki omal moel otsivad väljapääsu ja vabanemist. Sündmustikus põimuvad läbi noorema põlvkonna esindaja Katrina seiklemine välismaal ja mälestused kodust ning tema ema lapsepõlvesõbra, Soome emigreerunud ingerisoomlase Olle päeviku ja käsikirja tekstid. Tundub, et autorile meeldib kasutada päevikuvormi, mis ilmnes juba “Vihmasaatjates”, ning tal on selleks ka eriline oskus.

Üllatav oli minu jaoks raamatu järsk lõpp – justkui oleks midagi pooleli jäänud ses Browni liikumises. Kahtlustasin isegi, et minu käes olev eksemplar on trükipraak! Aga ei olnud. Ehk on loota järge? Oli see noormees, kelle telefonikõnet Katrina juhuslikult kohvikus pealt kuulis, Olle ja Maariti poeg? Kas Katrina kohtub veel kunagi temaga?

Johanna Ross kirjutab Loomingus nr. 3 (2014) 2013. a eesti proosa ülevaates raamatu kohta nii: “See tekst haakub n.-ö. globaalkirjandusega, kus tuisatakse lennukitega ühest maailma otsast teise ning tegevusliin A võib leida aset New Yorgis, tegevusliin B aga Tokyos; samuti riivatakse multikulti-küsimust, tarbimishullust ja teisi sedalaadi teemasid. Eestis on neil moeteemadel üritatud kirjutada ennegi ja ei saa öelda, et Maasiku raamatus kõik lõpuni veenaks, aga mingi tekstiline toekus, mingi kontakt maaga on siin parematel hetkedel olemas.” Johanna Ross arvab, et erinevad tegevuspaigad ei ole raamatusse toodud eksootika pärast, “vaid pigem on taotluseks kujutada praegust kitsukest maailmaküla, kus kõik on omavahel seotud”. Nii et seotus ka selles mõttes.

Positiivseid lugemismuljeid leiab veel siit ja siit. “Kolm lugu ühes – three-in-one-story. Keeruliseks kirjutatud kompositsiooniga hea sõnaga raamat. Väga tänapäevane ja igati ajakohane. Samas loeks nagu oma põlvkonna laiendatud elulugu. Äratundmisrõõm ja nukrus. Aga elu läheb edasi. Vahva.”

Ülli Tõnissoo

Jaak Roosaare “Rikkaks saamise õpik”

Autori poolt raamatu tagakaanele kirja pandud lugemissoovitus: “Kes peaksid seda raamatut lugema. See võiks olla kohustuslik õpik kõigile, kes lugeda oskavad. Kas pole jabur, et me õpime koolis aastate ja tuhandete lehekülgede kaupa fakte keemia, bioloogia ja füüsika kohta, kuid ei tea midagi sellest, kuidas saavutada rahaline vabadus ja saada rikkaks. Keskmine keskkoolilõpetaja teab rohkem antiikaja kirjandusest kui dividendiaktsiatest. Rahast rääkimine on ebaviisakas ja ainus rikkaks saamise võimalus on loterii. Ma ei tea abielusid, mis oleksid purunenud abikaasade väheste füüsikateadmiste tõttu. Või inimesi, kes oleks masenduses, sest nad ei mäleta Põhjasõja kuupäevi. Kehvad teadmised rahast aga mõjutavad meie elu rohkem, kui arvata oskame. Palun tee endale ja oma lähedastele teene ja investeeri oma finantsharidusse veidi aega! Ma luban, et sellest raamatust on Sulle rohkem kasu kui ühestki teisest kooli ajal loetud õpikust!”

Ettevõtja ja investor Raivo Hein arvab: “Lihtsas keeles ja ohtrate näidetega raamat sobib lugemiseks juba alates 9. klassist.” Äripäeva korraldatud eduka Eesti arvamuskonkursil sai kolmanda koha ettevõtja Raivo Hein arvamusega “Rikkaks saamise õpetus koolis omaette aineks”. Lähemalt saab sellest kuulata ETV Terevisiooni arhiivist.

Raamat on liigendatud kolmeks osaks:

roosaare-rikkaks-saamise-õpik1. osa – Mis on rikkus ja kuidas seda mõõta?

Sisaldab mõttetööks testi, kuidas oma hetkelist rahalist seisu välja arvutada ja kuhu on soov välja jõuda.

2. osa – Kapitali kogumine

Minu arvates on põhipoint juba raamatu alapealkirja : Ela täna alla oma võimaluste, et olla homme rahaliselt sõltumatu! Siin ongi juttu säästmisest kui rikkaks saamise mudeli kõige tähtsamast tegurist.

Autor nimetab ennast 50% klubi liikmeks, mis tähendab, et kui on vähegi võimalik, tuleks kapitali kogumiseks sissetulekutest säästa 50%. Kui see siiski võimalik pole, siis väiksem protsent. Eelkõige nõuab see kontrolli raha üle ja oma väljaminekute ranget jälgimist, soovitus on registreerida kõik kulud vähemalt 1 kuu jooksul ja hiljem neid analüüsides teha järeldused, millises kululõikes võiks olla säästmine võimalik. Autori sõnutsi on see küll vaevarikas ja nõuab harjumuse teket, kuid oma kulutuste must-valgel nägemine on väga õpetlik. Kontrolli raha üle aitab sisse seada ka eelarve koostamine ja sellest kinni pidamine.

Lisaks säästmisele on selles peatükis veel juttu lisateenimisvõimalustest nagu võrkturustus ja ettevõtlus. Võrkturustusefirmade kohta leiab infot Eesti Otsemüügi Assotsiatsiooni kodulehelt www.edsa.ee.

Autor arvab, et eesti keeles kõlab väljend “raha teenima” nii halvasti, paneb inimese alateadlikult pigem oma sissetulekuid vähendama – et peaks vähem raha TEENIMA, sest, olgem ausad, kes meist siis oleks nii väga vaimustuses millegi või kellegi teenimisest. Siit ka võib-olla levinud suhtumine rahasse ja sellised ütlemised nagu “Raha ei tee õnnelikuks”, “Rikkus ja ausus ei ole kooskõlas”, “Raha on midagi räpast – ma olen sellest üle” (äkki mõni end kaunishingeks pidav intellektuaal võiks nii arvata?)

On juttu ka sellest, mis on aktiivne ja mis passiivne sissetulek. Aktiivne on see, mida teenitakse, mis nõuab panustamist aja, intellektuaalse ja/või füüsilise pingutuse panustamise näol, passiivne aga see, mida käsitleb 3. osa ehk investeerimine kui tulude suurendamise allikas.

3. osa – Kuhu ja kuidas investeerida?

Siin on juttu aktsiatest, kinnisvarast, dividendidest, hoiustest ja fondidest, investeerimisest väärismetallidesse ja metsa. See peatükk on kõige rohkem varustatud statistiliste tabelitega ja näidetega elust – erinevad investorid jutustavad oma positiivsetest ja vahel ka negatiivsetest kogemustest. Ja lugeda on põnev neid lugusid elust enesest – põnevam kui romaani või seltskonnategelaste elulugusid. Iga peatüki lõpus on harjutused ja testid mõttetööks ja teemasse süüvimiseks – nii nagu õpikule kohane.

Jaak Roosaare põimib iga peatüki algusse ka oma mälestusi sellest, kuidas ta üliõpilasena suviti USA-s müüs ukselt-uksele raamatuid: “Iga suvi õnnestus mul vestelda umbes 3000 perega ja nii kogunes päris kena arusaam sellest, mis on elus hea või halb ja kuidas erinevad otsused toovad kaasa ka erinevaid tagajärgi. Mulle avanes justkui võimalus piiluda tulevikku, et näha, milline on ühe keskmise 2-3 lapsega pere argipäev. Ja käsi südamel, enamasti oli see kohutav! Stressis vanemad, teleka abil kasvatatud lapsed, pidev kiirustamine, tülid, haigused… Üha sagedamini tabasin ennast mõttelt, et enamik peresid oleksid palju-palju õnnelikumad, kui nad ei peaks raha pärast muretsema. Kohtasin lugematul arvul inimesi, kes tegid tööd, mis neile ei meeldinud, kuid arveid oli ju vaja maksta. Inimesed võtsid laenu, et osta asju, mida neil vaja ei läinud, et sellega uhkustada inimeste ees, kellest nad tegelikult ei hoolinud.”  Taoline olukord tuleb tuttav ette meedia kajastusest ka tänapäeva Eestis.

Edasi filosofeerib autor järgmiselt: ”Ma usun, et suurt osa meie põlvkonnast on kasvatatud, justkui oleks rikkus halb ja häbiväärne. “Raha ei ole elus kõige tähtsam!”, “Õnne ei saa osta!”, “Kõik siin maailmas ei ole müüdav!”, “Vaesus pole häbiasi!” jms mõttetarkused viitavad justkui sellele, nagu oleks rikkus midagi ebapuhast või vähemalt negatiivse alatooniga. Praktika Ameerikas aga tõestas sootuks vastupidist. Vaesus on halb, selles ei ole midagi auväärset ega õilsat! Vaesed inimesed on ahned, egoistlikud ja tavaliselt mitte eriti usaldusväärsed. Alati on erandeid, kuid seitsme suve jooksul kohatud 20 000 peret näivad seda mitte eriti romantilist järeldust kinnitavat. Ja vastupidi, enamik rikkaid inimesi olid oma eluga rahul, neil oli aega oma laste ja abikaasa jaoks ja tavaliselt olid nad lahked, abivalmid ja isetud. …Maailm on täis inimesi, kes küll väidavad, et raha ja rikkus pole oluline, kuid kes samal ajal loevad iga viimast kui senti ja on ihned. Vaesed inimesed jumaldavad raha ja tunnevad rikastega võrreldes raha ees palju suuremat aukartust. Nad on raha orjad. …Paradoksaalsel kombel on teekond rikkuse juurde seotud enamasti välise vaesusega. Selleks, et olla ükskord rahaliselt vaba, tuleb algul elada kõvasti alla oma võimaluste. Just sellest käesolev raamat räägibki.”

Nagu näeme on autor juba raamatu alguses ilusti üles lugenud kõik käibel olevad väärarusaamad rahasse ja rikkusse suhtumises.

Lisalugemiseks huvilistele võib soovitada Jaak Roosaare blogi http://roosaare.com/. Raamatu lõpus lk. 262-262 on nimestik teemat käsitlevatest teistest raamatutest.

Ülli Tõnissoo

Kiiri Saar “Punamütsike kakssada aastat hiljem”

saarPunamytsikeSee raamat, täis pulbitsevat fantaasiamängu, autorile omase huumoritundega kirjutatud, tegi mul lugemisel hea tuju. Seega on ta igati meelelahutuskirjanduse ootustele ja mallidele vastav – lõõgastab lugejat, vähemasti minu puhul see töötas.

Mõne sõnaga sisust. Autor on võtnud tuntud muinasjuttudest tegelased – Punamütsikese ja Hundi, Kaunitari ja Koletise, Hansu ja Grete ning kolm põrsakest – ja paigutanud nad kaasaega üheskoos seiklema. Igale tegelasele on antud praeguses ajas uus roll. Punamütsike, kodanikunimega Karin, on mässav teismeline, kes elab kanaemaliku üksikema ja despootliku vanaema range valve all, Hunt on karedatoimeline, ent soojasüdameline punkar, Kaunitar on edukas ärinaine moe valdkonnas Christella Vegas, Koletis – tema talla-alune, kuid samas siiski vastupandamatu võrgutaja Andrč, ilu-eedi ą la mr. Grey, kolm põrsakest aga lõbusad elu põletavad sellid, suhteliselt madalalaubalised kinnisvara-ärikad, Hansuke ja Greteke on samuti finantstegelased, kusjuures Hans on pangandusest tagasitõmbunud töönarkomaan ja Grete nende väikese pereäri vedaja. Uued rollid põimuvad toredasti läbi muinasjututegelaste karakteriomadustega, olles samas ka praeguses ajastus igati loogiliselt edasi arendatud. Kasvõi põrsakese Naff Naffi mõlgutused elust tarbimisühiskonnas:

kolmpõrsakest“Naff Naff vahib lõkkesse ja ütleb korraga üllatava avameelsusega:
“Kurat, see elu on ikka täiega rämps.”
”Mispärast siis?”
Põrsas teeb hooletu žesti. ”Ah, muudkui mangu neid rikkureid, et nad ostaksid mõttetuid maju, mida läheb neil vaja umbes sama palju nagu tiigril trummikomplekti.” Ta silmitseb tusasel ilmel oma randmel lebavat kallist kuldkella, eemaldab selle siis hooletu liigutusega ja keerutab närviliselt sõrgade vahel.
“Ma ei saa aru, miks ma näiteks selle neetud kellagi ostsin. On sul aimu, palju nad taolise vidina eest raha küsida söandavad?”
Kehitan huvi tundmata õlgu.
“Või siis selle napaka maasturi,” jätkab Naff Naff. “Tegelikult see isegi ei meeldi mulle. Kui ma sulle ausalt ütlen, olen alati hoopis Opelit tahtnud.”
hansjagrete“Miks sa siis Opelit ei ostnud?” imestan.
“Sest Opel polevat auto.”
Põrsakese ümaralt klaarilt näolt kumab vastu sügav rahulolematus. Ta kortsutab kulmu ja sõnab siis kõige ehedama enesevihkajalikkusega:
“Kujutad ette? Ma ostsin 100 000 eurot maksva masina ainult seetõttu, et keegi jumalapärast ei arvaks, et mulle Opelid meeldivad.”
Olen seesuguse veidra mõttekäigu peale sõnatu.
“Mina oleksin igal juhul Opeli ostnud,” lausun kuivalt. “Mis vahet seal on, mida teised mõtlevad? Või… kes need “teised” üldse on? Mõni kade naaber, kel prioriteedid paigast ja enesekindlusega probleeme?”
“Sa ei kujuta ettegi, kui tüdinud ma õigupoolest olen,” jätkab Naff Naff. “Kogu sellest nõmedast kintsukaapimisest. Kogu arutust tarbimisest.  Ta läkitab tühja õllepudeli pahasena põõsasse. “Isegi joomisest, pagan võtaks.”
Naeran summutatult. “Seda ma usun. Joomine võib tõesti ära tüüdata, eriti peavaluhommikutel.””

Ja vormist. Mulle tundub see pehmekaaneliste “naistekate” kõvasti ülevõlli keeratud paroodia. Lasen selle väite illustreerimiseks kõlada tekstil:

punamütsike““Karin,” lausub mees vaikselt. “Su nägu on nagu avatud raamat. Palun ütle, mis sulle muret valmistab.” Päevitunud sõrmed puudutavad minu omi. Tajun nende soojust ja tõmban võpatades käe ära.
Ta on nii võõras. Nii teistmoodi kui Hans… Kuidas ma üldse oskan temaga olla?
“Tegelikult mulle meenub, et mul on midagi, mis võiks su tuju tõsta,” ütleb mees siis. Ta tõmbab püksitaskust välja väikese paki ja sirutab selle minu poole.
Heidan sinisele siidpaberile tõrksa pilgu.
“Palju õnne sünnipäevaks, kallis,” kõlab lakooniline täpsustus.
Vaatan pakki ja seejärel meest, kes on mugavalt tooli seljatoele naaldunud ja naeratab mulle särava enesekindlusega.
“Üks neist sõnadest on küll kindlasti üleliigne,” nähvan trotsiga ega kiirusta kingitust puudutama.
kaunitarjakoletisMehe muie on lõbus. “Missugune? Hmm… Las ma oletan: “Õnne sünnipäevaks, kallis,” Noh, enam-vähem. “Palju sünnipäevaks, kallis.” See lause lonkab kuidagi, kas sa ei arva? “Palju õnne, kallis.” See vist oli õige? Sulle ei meeldi sõna “sünnipäev”?”
Vallatu säde ta pilgus paneb mu tahtmatult naeratama. “Sa siis teadsid, et mul oli sünnipäev?”
“Muidugi teadsin.”
Ma ei taipa isegi küsida, kuidas ta selle on välja nuhkinud.
Mu sõrmed hakkavad uudishimust kihelema, kuid sellegipoolest pole ma kindel, kas kingituse vastuvõtmine oleks õige mõte. Andrč võib seda vääriti mõista ja kahtlemata mõistabki. Ma kõhklen ja võitlen vaheldumisi umbusu ning uudishimuga.
“Mida halba järele vaatamine ikka teha saab?” poetab Andrč neutraalsel toonil, adudes, et ma ei jõua kuidagi otsusele.
printsess hernelLõpuks jääb peale uudishimu. Napsan Andrčlt karbi ja käristan paberi lahti. Väikeset sametkarbikesest helgib mulle vastu kuldne, tumesinise kiviga sõrmus, millel restoranitulede mahe valgus murdub ja pimestavalt tagasi peegeldub.
Ühe viivu kivi lummavat ilu silmitsenud, plõksatan karbi kinni ja libistan selle üle laua mehe poole tagasi. “Väga kaunis, aga ma tõesti ei saa.” See oleks sama hea kui ennast avalikult tema armukeseks tunnistada.
“Saad küll.”Andrč võtab mu käe otsustavalt pihku ja surub sõrmuse mulle sõrme, takseerides seda mõnda aega hindaval pilgul.
“Imeilus sõrmus imeilusas sõrmes,” väidab ta vaikse imetlusega. Seejärel keerab ta mu randme sisekülje ülespoole ja puudutab seda põgusalt huultega.
Mu kehast sööstab läbi kuum tulejuga ja ma tõmban ehmunult käe ära.”

Pikema katkendiga saab tutvuda autori blogi vahendusel. Autori enda raamatututvustuse leiad siit.  Blogist saab lugeda ka Kiiri Saare luulet. Raamatust on kirjutatud enne selle ilmumist Hiiu Elus. Mäluvärskendamiseks oleks soovitav ka järgnevad muinasjutud veelkord üle lugeda: “Punamütsike“, “Tulipunane lilleke“,  “Kaunitar ja koletis“,  “Kolm põrsakest“,  ”Hans ja Grete“.

Ülli Tõnissoo

Christian Jacksoni pildid on pärit siit ja siit.