Archive for the ‘2017’ Category

Reet Made “Peidust välja”

Raamat haruldaseks muutunud lugejale

Tuntud ajakirjanikul on valminud uus noorteromaan, mille peategelaseks on kolmeteistkümneaastane tütarlaps Pia-Maret. Loo alguses on ta rohkem Maret – töine, arukas ja üldse igatpidi tubli tüdruk. Korralik koolilaps, oma issi kallis tüdruk, vanaema ja memme jaoks tõeline päikesekiir. Üks pisike mõra selles idüllilises pildis siiski on – nimelt puudub sellel armsal lapsel ema. Tõsi, selline isik on kunagi olemas olnud, kuid üsna kiiresti Mareti elust haihtunud. Just nimelt haihtunud, sest mingeid jälgi ega teateid pole temast tänini ja kui tüdruk oma küsimistega täiskasvanute poole pöördubki, vastatakse talle vastutahtmist, napilt ja pisut salatsevaltki. Aga talle omase leplikkusega on Maret siiani kogu loo sinnapika jätnud. Kuni ühel pimedal õhtupoolikul leiab aset väga kummaline sündmus – Maret leiab suurest prügikonteinerist kaunis sinises sametkarbis hinnalise käevõru. Koos käevõru ilmumisega tema ellu hakkab muutma ka kõik ümbritsev – üllatused aina jätkuvad. Selgub, et käevõru siseküljele on graveeritud tema nimi koos sünnikuupäevaga. Küsimusi on palju rohkem kui vastuseid. Lisaks ilmub eikusagilt välja tema teisik, või Alter Ego – Pia. Maretiga punktipealt sarnane tüdruk, aga hoopis teistsuguse iseloomuga. Too neidis on palju sõnakam, kindlameelsem, temas pole mingit allaheitlikust, pigem suhtub ta Maretisse irooniliselt, heidab talle ette ettevaatlikku eluviisi ja ärgitab muidugi ema kadumisega tegelema. Oma roll on loo arengus käevõrul, Maret tunneb selle esemega lausa füüsilist kontakti – ta võtab võru ära ainult magamise ajaks ning tal tekib harjumus ärevuse ja otsustamatuse hetkedel käevõru puudutada; tulemuseks on enesekindluse kasv.

Sündmused arenevad omasoodu — Maret õpib valetama, suhted parima sõbratari Meelikaga lähevad sassi, lisanduvad pinged koduses elus. Selgub, et isa plaanib peresse tuua uue naise. Aeg-ajalt välja ilmuv Pia ärgitab Maretit selga sirgu ajama ja tõde oma ema kohta välja selgitama. Kummaline käevõru toob Mareti ellu teisigi muutusi: tüdruk otsustab lõpuks teoks teha oma salajase soovi – minna tsirkusetrenni ja saada julgeks õhuakrobaadiks. Veelgi põnevam muutus on uue sõbra tulemine Mareti ellu. Tulev on poiss, kellega Maretil on koos hea olla ning kellele saab ta usaldada oma suure ja esialgu salajas peetud ülesande – leida üles oma ema!! Emaotsingud osutuvad üsnagi keeruliseks, sest Kaarinal on uus pere ja ta elab hoopis Helsingis. Maretile tulevad appi sõbrad Meelika ja Tulev, aga ikkagi on tütarlaps emotsionaalselt väga haavatav. Tugevad tunded panevad Mareti käituma ettearvamatult ning emaga kokkusaamine lõpeb tema jaoks lausa õnnetusega.

Pia-Mareti lugu nõuab lugejalt kannatlikkust ja kaasaelamist. Autor on püüdnud võimalikult täpselt kirjeldada tütarlapsega toimuvat. Raamat on saanud üsna mahukas, üle kolmesaja lehekülje – tegelasi, nende mõtteid, kahtlusi, emotsioone on kirjanik kirjeldanud põhjalikult. Pia-Maret on oma kirjanduslike eakaaslaste hulgast eristuv – ta ei vihka kooliskäimist, on õpetajate suhtes salliv, saab hästi läbi pereliikmetega, tal on ustav sõbratar ja tema suhted vastassugupoolega on rahumeelsed. Ometi tuleb temalgi võtta vastu olulisi otsuseid, teha tegusid ja mõelda mõtteid, mis talle enne saladusliku käevõru leidmist poleks pähegi tulnud. Käevõru roll selles loos on üldse kuidagi eraldiseisev — kaunis ehe ilmub äkki ja haihtub märkamatult. Pia-Mareti jaoks osutab müstiline käevõru uutele võimalustele. Raamatu lugejad saavad kinnitust tõsiasjale, et elus on tarvis julgust, pealehakkamist ja ka õnne ning saladuslikkusega kokkupuutudes ei maksa aru kaotada, vaid leida oma probleemidele sobiv lahendus.

Kokkuvõttes on tegemist huvitavalt ülesehitatud looga, kus ei domineeri üleloomulikud jõud vaid otsustavus kõik ettevõetu lõpule viia. Pia-Maret kõhkleb ja kannatab, kuid raamatut sulgedes on meil, lugejatel, kindel veendumus, et temaga saab kõik korda — käevõru on toonud peidust välja seni varjus olnud osa tema loomusest. Lugu võiks panna meid lugejatena otsima ja peidust välja tooma oma unistusi, minetamaks kartlikkust, julgustada olema mina ise, sest eks meis igaühes ole peidus nii alalhoidlik Maret kui julgem ja teravservsem Pia. Tähtis oleks leida nende vahel tasakaal, see annab hingerahu ja aitab elus edasi. Pia-Mareti lugu näitab ilmekalt selle võimalikkust.

Ädu Neemre

Advertisements

Põhjamaade krimikirjandus: A-st Q-ni, väikesaartest suurlinnadeni

Kui ma hakkasin kokku panema ülevaadet viimaste aastate Põhjamaade krimikirjandusest, jahmatas mind raamatute hulk. Ma muidugi teadsin, et neid on palju, aga et nii palju… Niisiis ei ole see kirjatöö nüüd ei üldiselt ega maade või teemade kaupa mitte ülevaade, vaid rohkem nagu sissevaade, sest nimekirjaga ma piirduda ei tahtnud, aga kõigist raamatutest natukenegi kirjutamine teeb loo loetamatult pikaks. Ja mõistagi ei ole ma kõike lugenud. Jätan siit meelega välja ka niigi hästi tuntud „neli vaala”: Henning Mankelli loodud Kurt Wallanderi, Jo Nesbø Harry Hole’i, Lars Kepleri Joona Linna ning nii Stieg Larssoni kui David Lagercrantzi Lisbeth Salanderi, mainin ainult, et see viimane on üks väheseid kordi, kus ma teise autori poolt kirjutatud järgedesse positiivselt suhtun. Leif G. W. Perssoni suurepärasest Backströmi sarjast on õnneks suurem osa siin samuti juba varem esitletud (siin).

Üldised tähelepanekud.
Raamatud paistavad minevat järjest võikamate üksikasjade kirjeldamise teed. Päris tihti ja eriti sarjade puhul on juhtunud, et ma tahan ainult teada, mis siis õieti juhtus, ja jätan suuri tükke lugedes vahele. Enamasti kirjutataksegi kriminulle sarjadena. (See muidugi ei ole ainult Põhjamaade ega ainult krimikirjanduse trend.) Inimestel on ilmselt turvaline lugeda samade tegelastega raamatuid, ehkki kui (vähemalt tõlgete) ilmumise vahe on pikk, peavad karakterid olema väga head ja nende elu piisavalt huvitav, et järgmise ilmumisajaks veel midagi mäletada. Enamus autoreid on rootslased. Paljud uurivad tegelased ei ole politseinikud, vaid töötavad muul alal, kõige sagedamini muidugi ajakirjanikuna, kuid ka prokuratuuris, sotsiaaltööl, advokaadina või lausa õpetajana. Uurijal on väga sageli narkomaanist perekonnaliige, elus või surnud, paranemas või tagasi langemas. Tihti saavad sündmused alguse kaugest minevikust, populaarne on Teine maailmasõda, aga juured võivad ulatuda kasvõi 19. sajandisse, sageli jutustataksegi lugu mitmes erinevas ajas. Eriti rootsi autorite puhul on populaarseks tegevuskohaks mõni saar, iseäranis kuritegelik paik paistab olevat Gotland. Samuti on rootslastel kombeks kaks autorit korraga, on nad siis kaane peal eraldi kirjas või valinud ühise varjunime – Alexander ja Alexandra Coelho Ahndoril näiteks nimetavad end Lars Kepleriks. Lisaks sellele, et paljudest raamatusarjadest on saanud telesarjad, on osa raamatuid kirjutatudki viisil, mis paneb pildi silme ees liikuma, selmet süüvida nähtamatusse.

Alustagem seda sissevaadet siis sarjadega uurivatest naistest, kes ei ole politseinikud.
Üks varasemaid, mida tahaks mainida, on kirjanik Erica Falcki sari: esimene raamat „Jääprintsess” ilmus 2011. aastal, „Jutlustaja” 2012, „Kiviraidur” 2014. Teoste tegevus toimub Rootsi läänerannikul asuvas väikelinnas Fjällbackas, kust autor Camilla Läckberg ise pärit on.
10-osalisest sarjast on eesti keelde nüüdseks jõudnud täpselt pool, äsja ilmus „Sohilaps”. Pärast eelmises raamatus (erakordselt põnev ja peaaegu uskumatu sisuga „Murelind”, 2016) toimunud pulmi on noor ema Erika nüüd õnnelikus abielus politseinik Patrick Hedströmiga. Ta leiab oma ema asjade hulgast saksa raudristi ja läheb ühelt vanalt ajalugu tundvalt mehelt selle kohta pärima. Mees tapetakse. Erika leiab ema päevikud ja nende lugemine annab talle lõpuks võtme oma ema ja samuti enda lapsepõlve kannatuste mõistmiseks. Teise maailmasõja mõjust inimeste eludele annab kirjutada ikka ja jälle. Patrick ja Erika on sümpaatsed tavalised inimesed, kes on uuriva ja ärksa vaimuga, armastavad teineteist ja oma last (kuid tahaks sellegipoolest vahel öösel magada) – ühesõnaga, natuke normaalsust tasakaalustamaks uuritavate lugude koledusi.
Raamatuid on tõlgitud juba rohkem kui 40 keelde ja loodetavasti tuleb lisa ka eesti keeles. Rootsis on mitme raamatu põhjal tehtud ka telefilmid.

Neljaosalisest Taani sarjast, mille peategelane on Nina Borg ning autoriteks Lene Kaaberbøl ja Agnete Friis, on eesti keeles seni ilmunud kaks. Nina Borg on naine, kellel on naftaplatvormil töötav armastav abikaasa ja kaks last, ent tema põhitähelepanu kipub olema suunatud siiski võõrastele abivajajatele. Punase Risti õena töötab ta pagulastega ja näeb lähedalt maailma, mida tavaline inimene kohtab haruharva. Nina Borg on sukeldunud maailmaparandamisse. Kui ta oleks mees, nimetaksime teda kangelaseks. Kuna ta on naine, nimetatakse teda pigem halvaks emaks. Aga mida teha, kui abivajajaid on nii palju?! Kuidas ja kuhu piir tõmmata?
”Poiss kohvris” (2014)
Sõbranna pöördub Nina poole palvega tuua hoiukapist ära kohver ja vaadata sinna sisse alles siis, kui ta on varjulises kohas. Kohvrist leiab Nina elusa lapse. Politseisse pöördumise asemel hakkab Nina ise asjaga tegelema, paralleelselt jutustatakse meile noore leedulanna lugu, kelle laps rööviti. Lugu on põnev, klassikaliselt on kurikaelteks idaeurooplased ja skandinaavia rikkurid, kes arvavad, et raha eest saab kõike ja samas „ma ei tahtnud ju midagi halba”, aga laipu saab kokku ohtralt.
Lene Kaaberbøli ja Agnete Friisi esimene Nina Borgi raamat on pälvinud tunnustust nii Taanis kui ka mujal. 2009. aastal võitis see aasta parima põnevikuna maineka Harald Mogenseni auhinna, oli Skandinaavia parimale kriminaalromaanile antava Klaasvõtme auhinna nominentide hulgas ning ka New York Timesi bestseller.
„Vaikne, märkamatu tapmine” (2016)
Selles osas saab Nina Borg raskelt kiiritada ja surmaohtu satub ka tema tütar. Raamat on väga põnev, lugu jutustatakse ja sündmusi esitatakse mitmest vaatenurgast ja etteaimatava kõrval on ka üllatusi. Karta on, et seda osa peategelase abielu üle ei ela.

Lone Theilsi osavalt üles ehitatud ja väga põnev debüütromaan „Saatuslik merereis” (2017) on inspireeritud tõestisündinud juhtumist.
Aastal 1985 kaovad ühelt Inglise laevalt jäljetult kaks taani tüdrukut, aastaid hiljem ilmub Inglise rannakülas leitud kohvrist neist tehtud foto. Taani ajalehe Londoni korrespondent Nora Sand otsustab asja uurida ja sõidab Taani tüdrukute kireva taustaga tutvuma. Sündmused arenevad peadpööritava kiirusega ja Nora elu satub ohtu. Juba on ilmunud ka järgmine raamat „Kurva poeedi naine”, milles Iraanist Taani põgenenud kuulus poeet palub Noral üles otsida oma põgenemisel silmist kadunud naise.
Autor, nagu tema kangelannagi, töötas 20 aastat ajakirjanikuna, 16 sellest Londonis Taani ajalehe Politiken korrespondendina.

Viveca Sten on üks edukamaid Rootsi naiskrimiautoreid. Tema raamatuid on avaldatud enam kui 25 keeles ja müüdud maailmas kokku üle nelja miljoni, Rootsis on nende põhjal vändanud 15 osa telesarja „Mõrvad Sandhamnil”. Raamatuid paistab praegu olevat ilmunud kaheksa ja mina loeksin sarja küll väga hea meelega edasi. See on jälle just selline sari, kus püsitegelaste elu kujutamine tundub olulisemagi osana kui mõrvad.
„Vaga vesi” (2016)
Thomas Andreasson on töötanud politseis 14 aastat, neist 8 merepolitseis ja tunneb saarestikku nagu oma koduõue. Nüüd saadetakse ta oma Harö suvekodu naabersaare Sandhamni rannast leitud uppunud mehe surma asjaolusid uurima, appi kutsub ta oma lapsepõlvesõbranna, kohaliku advokaadi Nora Linde, kelle poja ristiisa ta on. Nora on arsti abikaasa, kahe lapse ema ja tõeliste snoobide minia. Põnevas ja ootamatu lõpuga kriminaalloos on palju juttu kodutundest, kodu tähtsusest, see sisaldab ka rohkelt peresuhteid ja saarestiku igapäevaelu.
„Suletud ring” (2017)
Põhja-Euroopa suurima avamereregati stardipauguga üheaegselt kõlanud lasuga tapetakse keset merd võistleva laeva kapten, Rootsi kuningliku jahtklubi aseesimees. Väga põnevat lugu uurivad jälle Thomas ja Nora, kelle õigusalased teadmised kõrgseltskonna saladustes orienteeruda aitavad.

Leena Lehtolainen on Soome kuulsaim naiskrimiautor, kelle teoseid on tõlgitud enam kui 20 keelde. Tema Maria Kallio raamatusari on saavutanud Soomes kultusliku staatuse, on võitnud ohtralt auhindu, sh kandideerinud Põhjamaade krimikirjanike suurimale auhinnale Klaasvõti. Eesti keelde on neid seni tõlgitud kaks.
„Minu esimene mõrv” (2016)
Noor punapäine Maria Kallio töötas pärast politseikooli lõpetamist paar aastat ja tüdines siis igavast raportite kirjutamisest ning asus juurat õppima. Ta on väikest kasvu, kuid hästi treenitud ja terava mõistusega osavõtlik inimene. Tema eraelust väga palju juttu ei ole. Esimese raamatu alguses on ta võtnud vastu pooleaastase asenduskoha Helsingi kriminaalpolitseis, et leida elule uusi vaatenurki. Esimest mõrva uurides tuleb tal tegemist tuttavate inimestega, sest suvepuhkuste ajal pole uurijaid valida. Raamatus tuleb juttu uimastitest ja raamatupidamisega sahkerdamisest, vägistamistest ja ohvri kohtlemisest. Raamat on realistlik ja jutustamisviis soomlaslikult aeglane, ülemäärast põnevust ei maksa oodata.
„Kiusatute kaitsja” (2017)
Maria on asunud tööle Tapiola advokaadibüroosse ja politsei tegemised ei tohiks enam temasse puutuda, aga taaskord juhtub, et mõrvatakse tuttav ja Maria ei suuda uurimisest kõrvale hoida. Omapärase punapea eradetektiivitöö politseile mõistagi ei meeldi. Tapiola koorekihi saladustesse süvenemine seab ohtu ka Maria enda elu.

J. K. Johansoni nime taga peitub grupp tele- ja filmistsenaristidest autoreid. Palokaski triloogia raamatud „Laura“, „Noora“ ja „Venla“ on ilmunud 2016-2017. Uuriva tegelasena satub loo keskmesse Miia, kes pärast politseitöölt lahkumist läheb oma vanasse kooli eriõpetajaks – see tähendab raskustesse sattunud või sattuvate õpilaste nõustamist; tema noorem vend Nikke on sama kooli psühholoog. Miial pole hea otsustusvõime meeste suhtes ja Nikke on õpilastega kontakti saamise nimel liiga semutsev olnud, millest veel palju pahandust tuleb. Nende vanem õde Venla on aastaid tagasi teadmata kaduma läinud ja seetõttu puudutab Laura-nimelise õpilase kadumine neid eriliselt. Läbivalt on mängus salapärased ingliripatsiga kaelakeed. Tänapäeval noor olemine on tõeliselt ohtlik: narkootikumid, internet ja suur rahaahnus, et olla võrdne klassi popimatega, võimaldavad koostada surmavaid kombinatsioone.
Esimene raamat keskendub Laura Andersoni kadumisele, meenutatakse ka Venla lugu, kuid kahte juhtumit veel ametlikult ei seostata. Lõpuleheküljel see kahtlus tekitatakse ning järgedes areneb see edasi.

„Päikesetorm” (2015) on Åsa Larssoni debüütromaan ja sellena ka premeeritud.
Peategelasteks on Stockholmist tulnud jurist Rebecka Martinsson, kes kodukülla naasnult sõpra aidates riskib kõigepealt oma töökoha, aga loo arenedes juba märksa enamaga, ja kohalik uurija Anna Maria Mella. Anna Maria Mella peaks õigupoolest tegema enne sünnitust ainult kontoritööd, kuid palutakse appi võika mõrva lahendamise juurde. Juurdluse prokurör teda ei salli, tema silmis on Anna Maria kõige rohkem 1.51 pikk kääbusnaine ja sellestki poole võtab enda alla hobusenägu: rasedana näeb välja nagu kuubik! Prokurör arvab teadvat ka põhjust: Lapi külade sugulusaretuse paratamatu tagajärg. Õnneks (ja prokuröri meelehärmiks) on ta väga võimekas uurija.
See on väga hästi kirjutatud raamat usust, fanatismist, ahnusest ja vägivallast, samuti ematunnetest ja keerulistest sõprussuhetest. Põnevuseotsijad ei pea pettuma, tegelased on inimlikud ja nendega juhtuvad asjad õudusest hoolimata usutavad.
„Veresüü” (2016) toimumise ajaks on möödunud kaks aastat, Rebecka on pärast õudseid sündmusi vaikselt koost lagunenud, sündmusi endid ta ei mäleta. Ta on pikalt olnud haiguslehel ja töötanud väga väikese koormusega. Siiski on õnneks kusagil tema sees peidus punaste kummikutega väike tüdruk, kes võtab iseseisvalt vastu otsuseid, mida tema ei suuda. Töö tõttu satub ta taas Kirunasse, kus äsja lapsepuhkuselt naasnud politseiinspektor Anna Maria Mella on asunud uurima preester Mildred Nilssoni kolm kuud tagasi toimunud mõrva. Alles Rebecka sattumine mõrvajuurdlusesse muudab ta aju taas töökõlblikuks ja asjad hakkavad hargnema just tänu temale, ehkki ta püüab mitte sekkuda. Ega Rebecka sellestki loost vigastamata pääse, kuid autor ütleb järelsõnas, et tal on suur usk sellesse punaste kummikutega tüdrukusse – nagu ka lugejatel. Loodetavasti tõlgitakse eesti keelde veel raamatuid temast, sest peale „Veresüü” on ka sarja viies raamat saanud parima Rootsi kriminaalromaani auhinna.

Järgmised raamatud pole küll nii verivärsked, kuid vajavad ilmtingimata äramärkimist.
Islandi kirjanik Yrsa Sigurdardóttir on kirjutanud Thóra Gudmundsdóttirist kokku kuus raamatut, kolme viimast tuleb seni lugeda inglise keeles, aga loodame parimat. Viimane raamat ilmus islandi keeles 2011. aastal ja paratamatult tekib kahtlus, et rohkem neid ei tule.
„Kolmas märk” (2011)
Thóra Gudmundsdóttir on 36-aastane lahutatud advokaat, 16-aastase poja ja 6-aastase tütre ema, kes koos vanema ja kogenuma partneri Bragiga tegeleb nende vastses advokaadibüroos Reikjaviki südalinnas peamiselt lepinguõigusega. Seda iroonilisem on, et rendilepingut sõlmides lasid nad endale pähe määrida eelmise rentniku oivaliste soovituskirjadega sekretäri Bella… Raamatus uurib Thóra koos Saksamaalt saabunud uurija Matthew Reichiga sealt pärit tudengi surma. Perekond ei ole politsei tulemustega rahul ja Thórat on neile soovitanud tema professor Saksamaa õpingute ajast. Muuhulgas saab raamatust teateid ka Islandi nõiaprotsesside, nõidumisviiside ja krati valmistamise kohta. See käib hoopis teisiti kui vanadel eestlastel!
„Kes teisele hauda kaevab” (2014)
Raamatu sissejuhatus, mis kujutab sündmust 1945. aastal, on nii kole, et kui ma poleks sarja esimest raamatut lugenud, oleksin selle ilmselt lugemata käest ära pannud. Nüüd aga teadsin, et raamat tuleb põnev ja psühholoogiliselt usutav ning sisaldab arvestatava hulga Thóra kuivalt humoorikaid tähelepanekuid ja väljaütlemisi. Seekord läheb Thóra appi hotellipidajast kliendile Jónas Júliussonile, kes väidab, et tema ostetud kinnisvaral esineb „varjatud viga”: seal nimelt kummitab. Varsti saab tema kliendist aga kahtlusalune noore arhitekti Birna surmas. Uurimine, mille Thóra seepeale omal käel ette võtab, paljastab ammused õõvastavad sündmused ja lahendab mõrvaloo. Lisaks saab Thórast vanaema.
„Tuhk” (2015)
1973. aasta ootamatu vulkaanipurse mattis järgnevate päevade jooksul suure osa Islandi külje all asuvast väikesaarest laava ja tuha alla. Mitu aastakümmet hiljem, kui piirkonda välja kaevama hakatakse, nõuab kunagise majaomaniku poeg Markús, et tal lubataks esimesena keldrisse minna. Veidi aega keldris veetnud, tuleb ta vapustatult välja ja ütleb, et see, mis ta keldrist leidis, ei olnud küll põhjus, miks ta üksi sisse minna tahtis – sealt leitakse mitme mehe laibad. Advokaat Thóra Gudmundsdóttiri ülesandeks saab tõestada, et Markús pole sooritanud ei keldris ilmsiks tulnud võikaid kuritöid ega ole süüdi ka oma lapsepõlvesõbranna surmas. Tõde on maetud paksu tuha- ja ajakihi alla, kuid kaevatakse sealt välja ja lõpplahendus on äärmiselt üllatav.
Yrsa Sigurdardóttiri uusim raamat, ohtralt kodu- ja välismaiseid auhindu võitnud „Pärand”, alustab uut sarja, milles peategelasteks politseijuurdlust juhtiv Huldar ja psühholoog Freyja, kes selles raamatus tähtsaima tunnistaja, seitsmeaastase lapse eest hoolitseb. Loole lisab pikantsust seik, et hiljaaegu veetsid nad pärast kohtumist baaris ühise öö ja Huldar väitis tollal, et ta on maalt tulnud puusepp… Praeguseks on seda sarja kirjutatud kolm raamatut.

Jens Lapidus kasvas üles Stockholmis ja õppis Londonis juristiks. Ta on edukas kaitseadvokaat, kes on esindanud arvukatel kohtuistungitel Rootsi kurikuulsamaid kriminaale. Oma töö tõttu on tal vahetut teavet Põrguinglite ja Bandidose arveteklaarimistest, etnilistest maffiatest, vanglagängidest ning narkootikumidest, küllap ka kokkupuuteid korrumpeerunud politseinikega. Kahes raamatus kohtume Emelie ja Teddyga, isevärki paariga, kes olude sunnil koos tegutsema sattunud.
„Vipiruum” (2016)
Emelie Jansson on provintsist pärit noor ambitsioonikas rootslanna Stockholmi peenes advokaadibüroos. Ootamatult annab büroo osanik Emeliele ülesande, millest keelduda ei ole ilmselt mõistlik ega võimalik. Tal tuleb koos töötada äsja vanglast vabanenud noore hiiglasekasvu Teddyga, kellel on Balkani juured. Teddy soovib endise eluga lõpparve teha, kuid raha pole, võlad on maksmata ja ööbida tuleb õe juures. Sobimatul paaril tuleb üles leida Rootsi kõrgklassi kuuluv noor edukas investor ja tuntud peoloom Philip Schale, kes on kadunud. Omavaheliste tülide ja vastumeelsuse kiuste tuleb noortel ülesandega hakkama saama ja nad saavad teineteise kohta nii mõndagi üllatavat teada.
„STHML delete” (2016)
Raamatus kohtume uuesti Emelie ja Teddyga, kes tõmmatakse taas kriminaalsete sündmuste keerisesse. Mõrvapaiga lähistelt leitud noor, raskelt vigastatud mees vahistatakse mõrvas kahtlustatuna ja ta nõuab kaitsjaks Emelie Janssonit, kuigi too on ärijurist. Üksjagu on juttu Teddy perekondlikust taustast, kurbusega näeb ta õepoega tegemas samu vigu, mis ta ise noorukina tegi. Emelie otsustab, et on väsinud aitamast niigi püstirikastel riskikapitalistidel veel rikkamaks saada, ning leiab oma kutsumuse kaitseadvokaadi ametis. Korraks paistab, et õiglus võidutseb. Raamat ilmus Rootsis 2015. aastal ja pole andmeid, et sellele järge tuleks, aga võiks.
Kuigi ka neis raamatutes leidub organiseeritud kuritegevust ning erijäledaid politseinikke, sisaldas Lapiduse varasem ülikiidetud Stockholm noir’i triloogia „Kiire raha”, „Puhas kättemaks” ja „Luksuslik elu” kirjelduse järgi nii palju maffiat ja narkodiilereid, et mul ei tekkinud isu lugeda.

„Taevastes kõrgustes” (2017) on Jonas Moströmi esimene Nathalie Svenssoni sarja raamat.
Uppsala psühhiaater Nathalie Svensson on äsja lahutanud ja muretsenud endale korteri Stockholmi, kus veedab aega, kui lapsed on koos isaga. Ühel ööl saab ta kohtumissooviga sms-i mehelt, kellega paar nädalat tagasi öö veetis. Kohtumine on Karlaplani väljakul ja kohale jõudes näeb naine, kuidas selga tulistatud mees purskkaevu kukub. Rünnak on praktiliselt identne kümne aasta eest toimunud Nathalie kihlatu mõrvaga. Lugedes tundub raamat üsna huvitav, aga pärast jääb mingi rahulolematuse tunne. Lahendus on kole, aga paraku üpris äraleierdatud. Ma ei ole eriti veendunud, et seda sarja edasi loeksin.

Kirsti Manninen ja Jouko Raivio on koos kirjutanud kuus ajaloolist kriminaalromaani, milles on uurijateks vanapiigast õpetajanna Matilda Ehrström ja tema juuratudengist nõbu Johannes Calonius.
„Stenvalli juhtum: kuritöö Helsingis 1873. aastal” (2017) on sarja viimane raamat ja selles tapetakse oma kodus voodis endine lavatäht. Ajad on ärevad, puhuvad isamaalised tuuled ja sündimas on kutseline rahvusteater. Raamat on kirjutatud minavormis, vahelduvad jutustajad Matilda ja Johannes. Raamat algab nende sõiduga Alexis Stenvalli (meile rohkem tuntud Aleksis Kivi nime all) matustele, tegemist tuleb peale mõrva(de) ka salapäraselt kaotsi läinud käsikirjaga. Ajastut on kujutatud huvitavalt ja põnev on jälgida kaasaegsete seisukohti erinevates küsimustes, näiteks siivsa Matilda arvamust „Seitsme venna” kohta. Raamatut ta otse loomulikult lugenud ei ole, aga pole ju vajagi, kui kõik vägisõnad on ajalehes ära toodud! Usun, et tsitaadid ajalehtedest on samuti ehtsad. Kuna esimesena tõlgiti sarja viimane osa, kus peategelaste isiklikud elud jõuavad otsustavate etappide lahendusteni, võtab see mõnes mõttes ära isu eelmisi lugeda ja paneb arvama, et nende tõlkimine polnud ehk plaaniski.

Ja nüüd naispolitseinikud.
Cilla ja Rolf Börjlind on järjekordsed stsenaristid, nad on kirjutanud telesarju mitme Arne Dahli raamatu põhjal, samuti „Wallanderi” osi.
„Süsüügiatõus” (2016)
See raamat jahmatab juba esimestel lehekülgedel – kõigepealt 1987. aastal toime pandud kuritöö koletusega ja siis 2011. aastal mängu astuva Arvo Pärdiga. Tegemist on siiski mitte helilooja endaga, vaid kodutuga, kes on otsustanud ennast nii nimetada meeste (tema meelest) erakordse välise sarnasuse tõttu; side Eestiga on tal ka olemas sealt põgenenud vanemate näol.
23-aastane politseikõrgkooli õpilane Olivia Rönning asub suvetööna uurima 23 aasta tagust lahendamata jäänud mõrvajuhtumit, mille uurijate hulgas oli olnud ka tema isa. Süsüügialoodete aegu uputati väikesel Rootsi saarel Põhja-Kosteril julmalt rase naine. Paralleelselt jutustatakse seltskonna Stockholmi kodutute ja ebaausate Rootsi suurettevõtjate elust. Kodututel on väga ohtlikud ajad jõhkrate rünnakute tõttu, mida filmitakse ja internetti üles laetakse. Liinid kohtuvad üsna ootamatus kohas, nagu heale kriminaalloole kohane.
Kirjutatud on väga ladusalt ja vaatamata soliidsele paksusele saab raamat ruttu otsa. Teose põhjal on tehtud 10-osaline telesari.
„Kolmas hääl” (2017). Pärast esimese raamatu peadpööritavaid juhtumusi on Olivia läinud tülli peaaegu kõigi oma lähedastega ja käinud Mehhikos end kogumas. Ta on küll politseikooli ära lõpetanud, kuid otsustanud tööle asumise asemel kunstiajalugu õppida. Nüüd, naasnult, pärast õhtusööki emaga jalutades näevad nad tuttava maja ees politsei- ja kiirabiautot ning saavad teada, et teismeline Sandra, keda Olivia vanasti hoidmas käis, on leidnud oma isa ülespooduna. Lugu pole siiski nii lihtne ja uurimine, millest Olivia end eemale hoida ei suuda, hõlmab nii pornofilmide maailma kui vanakeste kehva olukorda hooldekodudes. Tegevus toimub peale Rootsi ka Prantsusmaal, Marseille’is. Raamatu lõpuks langetab Olivia otsuse, mida taiplik lugeja on algusest peale aimanud.
„Must koidik” (2017) on mul veel lugemata, kuid tutvustuses öeldakse, et Olivial tuleb uurida laste tapmisi.

Anna Janssoni raamatute uurijaks on Gotlandil elav Maria Wern, kahe lapse ema. Esimeses raamatus „Võõras lind” (2013) on ta keset rasket lahutusprotsessi mehest, kes tundub olevat täiesti kasutu. Kui saarel puhkeb linnugripp, on Anna poeg jalgpallilaagris ja kuna üks esimesi nakatunuid oli laagri kokk, haigestuvad ka lapsed. Vaatamata murele poja elu pärast, tuleb Marial tegelda mitmete mõrvade uurimise ja ka ärevate elanikega – karantiini tõttu ei tule abi ei politseile ega meedikutele.
Anna Janssoni raamat ei ole maha kirjutatud päriselust, kuid jutustab päris elust, milles tuleb ette surma ja haigusi, armastust ja sõprust, ahnust ja reetmist. Autor töötas aastaid haiglaõena ja tunneb meditsiinivaldkonda hästi.
Teises raamatus „Ulm sinu eksitas ära” (2015) on Maria Werni kõrval, kes on keerulises suhtes eksabikaasast veelgi kasutuma mehega, tähtsaks naistegelaseks tehnik Erika Lund, kelle armastatu doktor Ahlström kellelegi halba tahtmata satub teda järjest enam põhja vedavate sündmuste keerisesse. See on lugu peaaegu uskumatust kurjusest, mis polegi nagu õieti kurjus, vaid midagi veel hullemat.

Mons Kallentofti kirjutatud nn aastaaegade lugudest kujunes tema suur läbimurre. Malin Forsi seerias on kokku kaheksa raamatut.
„Südatalvine ohverdus” (2016)
Uurija Malin Fors on 33-aastane, 13-aastase tütre ema. Tema suurim armastus ja lapse isa Janne, kellest ta on lahus, on vabatahtlik Aafrikas, Bosnias või kus iganes kurjus pead on tõstnud. Ka külmas Rootsis ei ole kurjusest puudust. Käesolevas ajas toimuvast jutustamise vahele on põimitud erinevate tegelaste minajutustusi nii minevikust kui olevikust. Kui on midagi, mida ma ei kannata, siis on see surnute kõnelemine. Nende päevikute või kirjade leidmine on üks asi, aga jooksvate sündmuste kommenteerimisest peaksid nad minu kindla veendumuse kohaselt pigem hoiduma. Ehk siis autor peaks hoiduma, aga kuna see on viimasel ajal sagenev nähtus, siis võib oletada, et on rohkesti selle heakskiitjaid.
„Kesksuvised mõrvad” (2017)
Nagu pealkirigi ütleb, toimuvad selle raamatu mõrvad suvel, valitseb kuumalaine, mille sarnast ei mäleta keegi. Linköpingi elanikke rabab uudis pargis ekslevast alasti tütarlapsest, kes ei tea, kuidas ta sinna sattus. Teine tüdruk leitakse juba surnuna. Järgmisena jääb jäljetult kadunuks Malin Forsi enda tütar…

Samuel Bjørki mõlemad raamatud on jälle nordic noir’i kanti. „Ma reisin üksinda” (2017) on saanud rahvusvaheliseks menukiks ja ilmunud juba enam kui 30 keeles. Selles kuueosaliseks planeeritud sarjas tegutseb norralaste A-rühm.
Siinne naisuurija Mia Krüger on selline, nagu tavaliselt kujutatakse politseis kaua töötanud mehi – inimese (ehkki narkodiileri) tapnud, läbipõlenud ja enesetapu äärel ning üledoosi surnud perekonnaliikmega. Ainult et Mia on noor. Ta on elust tagasi tõmbunud üksikule saarele ja valmis elust lahkuma, et liituda oma surnud õega. Uurija Holger Munchi ülesanne on ta enda meeskonda tagasi saada, sest naine on geniaalne uurija.
Esimeses raamatus leitakse metsast kuueaastane kummalistesse nukurõivastesse riietatud tüdruk, kes on elutult puu otsa riputatud, kaelas lennureisidel kasutatav silt „Ma reisin üksinda”. Aga see on alles algus ja enne lahenduseni jõudmist jõuab kaduda ka Munchi lapselaps.
Sarja teine raamat „Öökull” on samuti väga keerulise koega lugu, kus mõrvatud naine on eksponeeritud nagu ohverdus. Mia on ajutiselt töölt kõrvaldatud ja Munch kasutab tema abi mitteametlikult. Tutvustus ütleb: „Uurijad Holger Munch ja Mia Krüger ei ole valmis kurjuseks, millega juhtum neid kokku viib.” Krimilugejad muidugi on valmis, aga siiski kuuluvad need raamatud selliste hulka, mille pärast lugemist kohe unustada tahaks.
Samuel Bjørk on Norra romaani- ja näitekirjaniku ning muusiku ja helilooja Frode Sander Øieni pseudonüüm.

„Maestro” (2016) autor Geir Tangen kirjutas blogisid ja krimiarvustusi nii kaua, et tundus olevat õige aeg ise ka raamatu kirjutamisega rinda pista. Välja tuli päris hästi, lugu jookseb ladusalt ja põnevalt, lahatakse ajakirjaniku vastutuse, usuteemade, töö- ja eraelu suhete, perekondade jms küsimusi. Siiski on tegemist rohkem korraliku kui erakordse raamatuga. Planeeritud on triloogia, aga eks aeg näitab.
Juurdluse juhtiv uurija Lotte Skeisvoll on äärmiselt metoodiline, kindlaks kujunenud harjumustega inimene, kes samas kaotab sageli enesevalitsuse ja karjub kolleegide peale. Tal on narkomaanist õde, kelle pärast muretseda, ja pealinna kripost appi saadetud kolleeg, kelle peale närvi minna, sest „ego moodustab liiga suure osa tolle kehakaalust”. Mees oli tema õpetaja politseikoolis ja nende läbisaamine polnud hea.
Tegevus toimub ühe nädala jooksul Norra väikelinnas Hagesundis aastal 2014, tagasihaaravalt kirjeldatakse nelja aasta taguseid sündmusi. Kõik peatükid on õnneks korralikult dateeritud. Vahele on pikitud mõrvari minavormis kirjutatud peatükid Reekviemi osade pealkirjadega. Lugu on väga täpselt konstrueeritud ja sisaldab ka üsna jahmatavat nalja autori aadressil.
Kaanetutvustuses öeldakse, et „„Maestrot“ võib pidada sümboolseks Nordic noir’i kvintessentsiks”.

Naisuurija, ehkki mitte sarjas, kuid siiski vähemalt saarel:
„Öise lumetormi” tegevus toimub Ölandil, see on Rootsi saartest suuruselt teine ja autor Johan Theorin on seal üles kasvanud. Samal saarel toimus tegevus ka 2012. aastal ilmunud „Minevikuvarjudes”, mis jutustas kuueaastase poisi kadumisest, poisi vanaisast Gerlofist on juttu ka selles raamatus.
„Öisest lumetormis” segunevad kriminaalne osa ja perekonnadraama, vahepeal tundus, et vägisi hakkavad tegelasteks tükkima kummitused, aga võimu võtta neil siiski ei õnnestunud. (Müstika poole kippus kalduma ka eelmine raamat.) Saarele tuleb noor politseinik Tilda Davidsson, kes mõnevõrra põgeneb suhte eest samuti politseis töötava abielumehega. Tema juured on saarel ja ta käib vanadekodus oma sugulase Gerlofi käest vana aja asju pärimas. Tilda esimeseks uurimiseks saab surmaga lõppenud õnnetus: äsja saarele kolinud noor pereema Katrine, kelle vanaema ja ema samuti saarel elasid, leitakse kodu lähedalt merest surnuna. Saarel on toimunud terve rida murdvargusi, paralleelselt jutustatakse kaasaegsetest asjadest ning sündmustest Katrine maalikunstnikust vanaema elus 1884. a ja Katrine ema elus aastatel 1959-61.
„Öine lumetorm” tunnistati 2008. aasta Rootsi parimaks krimiromaaniks. 2009 võitis raamat Klaasvõtme auhinna ja 2010. aastal Rahvusvahelise Kriminaalkirjanike Liidu aasta parima tõlkeromaani auhinna International Dagger.

Sarju kirjutatakse ka meespeategelastega.
Telemehed Michael Hjorth (mitme „Wallanderi” osa stsenarist) ja Hans Rosenfeldt („Silla” stsenarist) leidsid ühel hetkel, et liikuvast pildist on neile vähe ja vaja end ka kirjasõnas jäädvustada. Nad mõtlesid välja kriminaalpsühholoogi Sebastian Bergmani, kes on vastuoluline isiksus – ühest küljest väga vastiku iseloomuga mees, kes oma tahtmise saamiseks vastutustundetult teiste eludega manipuleerib ja naistega väga halvasti käitub, teisest küljest üliandekas profileerija ja psühholoog ning sügavalt õnnetu inimene, kes on traagiliselt kaotanud oma perekonna.
Kahe aasta jooksul on „Sebastian Bergmani needuse” sarjas ilmunud neli raamatut: „Mees, kes polnud mõrtsukas”, „Mees, kes jälgis naisi”, „Mees, keda polnud seal”, „Tüdruk, kes ei rääkinud” (see osa kandideeris Rootsis 2014. aasta parima krimiraamatu tiitlile) ja viies, seni viimane, on lubatud välja anda õige pea. Kõigis on läbivalt samad politseinikud, väga erinevad inimesed, kelle eraelu arengutele kaasa elada saab. Raamatud on tõeliselt põnevad ja järgmist ei jõua ära oodata.

Veel üks tüdruk, kes ei räägi, ilmub meie ette Harry Svenssoni sarja teises raamatus „Paremateski peredes”. Keset suveööd klopib Harry kodu uksele umbes kümneaastane tüdruk, kes pärast ukse avamist tormab otsejoones tuppa ja voodi alla peitu, veidi aja pärast on maja ümber luusimas näha karmi välimusega mehi. Tüdruk pole Harryle päris tundmatu, ta on ujedat last ka eelmisel suvel näinud. Harry pöördub tuttava kriminaalinspektori Eva poole, kes on ka ise lapsena kannatanud sotsiaalsüsteemi ja kasuperede käes ning ei poolda lapse „hoolekande lõugade vahele heitmist”. Koos õnnestub neil üsna keeruline lugu õnneliku lahenduseni viia. Esimeses raamatus „Karista ja lase surra” tundub Harry Svensson alguses natuke kahtlase tegelasena, kuid ei maksa lasta end heidutada, tegelikult on tal süda väga õiges kohas. Tegemist ei ole mitte politseiniku, vaid endise ajakirjanikuga, kes on suundunud toitlustusärisse, ja kuna tal on mõlemas raamatus isiklik huvi tuua päevavalgele küll tõde, kuid mitte kogu tõde, tuleb tema tegemistes ette nii mõndagi rohkem loomingulise kui seaduskuuleka käitumise taolist. Raamatud on kirjutatud minavormis, jutustajaks Harry. Autoriks Mats Olsson, ligi viiskümmend aastat ajakirjanikuna (mitte krimi-, pigem kultuuriajakirjanikuna!) töötanud mees.

Taani autor Michael Katz Krefeld on samuti enne raamatute kirjutamist stsenaristina leiba teeninud, tema kriminaalromaanid saavutasid edu kohe. Rongast on kirjutatud neli raamatut.
„Rööpalt maas” (2014) tegevus toimub Taanis ja Rootsis. Kriminaalpolitseinik Thomas Ravnsholt, hüüdnimega Ronk, on haiguspuhkusel, kuna tema närvid on läbi pärast armastatu surmasaamist nende korteri röövi käigus. Ronk ise oli sel ajal mõistagi tööl ja oma süükoormat uputab ta mõistagi alkoholi. Sõber palub tema abi, et otsida üles paar aastat tagasi kaduma läinud tütarlaps, kes on koos emaga aastate eest Leedust Taani kolinud ja võib ju juba arvata, kes temast saanud on. Väga julm lugu inimkaubandusest ja prostitutsioonist ilmsete paralleelidega „Voonakeste vaikimisele”.
„Kadunud” (2016)
Ronk pole tööle naasnud ja veedab aega oma paadi kallal nokitsedes ning õlut juues. Kuid ta laseb end veenda uurimisega tegelema, kui tema poole pöördub (kaunis) naine, kelle vend on kadunud. Koos jõuavad nad uurimisega välja Berliini. Raamatu tegevus toimub kahes ajas, suure osa moodustab 1989. aastal vahetult enne müüri langemist Stasi ohvitseri poolt räigelt tagakiusatud perekonna lugu. Lugu on küll jube, ent samas põnev ja ajaloo asjus hariv, sisaldab vähesel määral ka romantikat.
„Sekt” (2017) on mul endal veel lugemata, kuid tutvustuses öeldakse Ronga kohta „endine kriminaaluurija”, järelikult on ta lõplikult politseist lahkunud. Selles osas peab ta üles otsima tähtsa ärimehe poja, kes kümme aastat tagasi sekti asutas ja kadus.

Mari Jungstedt on töötanud pikalt uudisteankruna televisioonis. „Silmale nähtamatu” (2014) on esimene raamat Anders Knutasest, kes vahelduseks on õnnelikus abielus politseinik. Tema naine on ämmaemand ja neil on kaksikud. Ta on peaaegu 15 aastat koos töötanud Karin Jacobssoniga, neil on väga hea klapp, aga oma eraelust naine suurt ei räägi. Jälle kord raamat, kus tapja tegemistest ja motiividest jutustatakse (ilma isikut paljastamata) kaldkirjas esitatud peatükkides. Küllalt suur osa on peale politseinike ka ajakirjanik Johan Bergil.
Varasuvel toimuva heade sõprade peo rikub Helena elukaaslase armukadetsemine. Hommikul läheb naine koeraga jalutama ja mõlemad tapetakse. Mehe päästab mõrvasüüdistusest alles tema kinnipidamise ajal sooritatud teine mõrv. Meediasurve on suur, kardetakse uusi ohvreid. Lõppkokkuvõtteks võib öelda, et kõik saab alati alguse lapsepõlvest.
Sarja teise raamatu „Sel vaiksel ööl” (2015) tegevus toimub sügisel. Ühel õhtul kaob teel tallist koju neljateistkümneaastane Fanny. Kui kriminaalkomissar Anders Knutas Fanny elu lähemalt uurima hakkab, joonistub pilt üksildasest segarassilisest tüdrukust, kelle õlul lasub liiga suur vastutus alkohoolikust ema ja eemaloleva isaga kodu eest. Kas tema kadumine võib olla seotud endise fotograafi tapmisega paar nädalat varem? Loomulikult saabub ohtralt ajakirjanikke, nende seas ka Johan Berg, kes on taas saabunud saarele sündmuste arengut jälgima, aga tal on mängus ka isiklikud huvid. Anders Knutast ootab ees väga ebameeldiv üllatus.

Kriminoloogiadoktor ning ülikooli õppejõud Christoffer Carlsson on kirjutanud triloogia Leo Junkerist, kes sisejuurdlusbüroo detektiivina tõmmatakse salaoperatsiooni Gotlandi saarel, mis lõpeb politseiniku surnuks tulistamisega, relva hoidis Leo. Ta variseb kokku ja temast saab ravimisõltlane. Läbi kolme raamatu „Nähtamatu mees Salemist” (2015), „Langev detektiiv” (2015) ja „Meister, vahimees, valevorst, sõber“ (2017) otsib ta vastuseid küsimustele, miks just teda Gotlandile saadeti ning mis juhtus tema noorpõlvesõbraga, ja viimases, kus ta uurib oma pensionil mentori mõrva, ta need vastused ka saab. Vastused ei meeldi talle ega lugejale.
Esimene raamat sai 2013. aastal Rootsi krimikirjanike akadeemia auhinna kui aasta parim kriminaalromaan. Carlsson on ühtlasi noorim autor, kes selle auhinna on pälvinud.

Sarjadest kirjutades ei saa kuidagi jätta vähemalt mainimata Arne Dahli loodud A-rühma (sest kuidas muidu jõuda Q-ni?) ja kahte Jussit, ehkki neist on siin varem, ja väga hästi, kirjutatud.

A-rühma raamatuid on kuus, ja ehkki pärast kahte esimest – „Misterioso“ (2008) ja „Veresüü paine“ (2010) – rühm laiali saadetakse, tuleb neil end karmides tingimustes uuesti tõestada raamatus „Koos mäeharjale mingem“ (2012). Järgnevad „Europa blues” (2013) ja „Suured veed” (2015). Uusimas, poeetilise pealkirjaga „Suveöö unenäos” (2016) aga kuhjuvad kaunil jaanipäevaeelsel puhkusteajal täiesti ilmvõimatud kogused kuritegevust ja kõige tipuks süüdistatakse ka üht rühma liiget minevikus korda saadetud kuritöös. See on sari, mida lugesin algusest peale ja just selles tekkis mul tõsiseid raskusi politseinike eraelu keerdkäikude meenutamisega.
Autori uusim raamat on „Piirimaa” (2017), esimene osa sarjast, mille peategelasteks on uurijad Sam Berger ja Molly Blom. Berger kahtlustab, et kolm nädalat kadunud olnud tüdruk on langenud sarimõrvari ohvriks, kuid keegi teine ei taha teda kuulda võtta ja laipa ei ole. Siis kohtub ta salapärase naise Nathalie Fredéniga ja juhtuma hakkab igasuguseid asju, mis väljuvad tavapärase politseitöö raamidest. „Piirimaast“ on väidetavalt juba saanud Arne Dahli edukaim romaan.

Kahest Jussist üks, Jussi Vares, on tegelane, teine aga hoopis autor. Eradetektiivist tegelase on raamatuisse ja lugejate südameisse raiunud Reijo Mäki. 1986. aastast alates on Soomes ilmunud praktiliselt raamat aastas, kokku 28. Eesti keelde on tõlgitud „Kolmeteistkümnes öö” (2005), „Kollane lesk” (2006), „Hard Luck Cafe” (2007), „Aprillitüdrukud” (2009), „Kolme jalaga mees” (2012), „Šerif” (2014), „Indiaanlane” (2016) ja „Hot Dog” (2017). Üheksa raamatu järgi on tehtud filmid. Jussi kohta öeldakse esimestes raamatutes veel „igavene üliõpilane”, aga on üsna raske aru saada tema vanusest. Eriti noor ta ei paista, ehk neljakümnendates? Tal on oma kindel baar, kus istuda, ja oma jaburavõitu sõprusringkond, ehedaks näiteks alatihti naistega hädas novellikirjanik Luusalmi ja antikvaar Pastor Alanen. Vesteldakse maailma asjadest ja kirjandusestki, ollakse hädas liigse napsitamise ja selle tagajärgedega („kui Stroh möllab hüpotalamuses, väheneb selliste asjade arv, mida teha ei julgeks, kohutaval kiirusel”), ent saadakse siiski hakkama. Mulle meeldisid eriti „Šerif” ja „Indiaanlane”, viimases kandub osa tegevust lausa Montanasse ja osa loost 150 aasta taha, aga võimalik, et ma eelmisi lihtsalt ei mäleta piisavalt hästi. „Hot Dogis” tuleb Jussil uurida oma sõbra, ekspolitseiniku Eero Pränni, kadumist. Nagu ikka, on kesk traagikat ka lõbusamaid seiku, seekord satub Jussi osaks performance’i kunstist, paraku saab ta sellest aru alles politsei saabudes.

Autori, Jussi Adler-Olseni, esimene eesti keelde tõlgitud Q-sarja raamat ongi varem tutvustatud „Naine puuris”. „Faasanijaht” ilmus samuti 2014, „Pudelpost” 2015 ja „Patsiendikaart nr 64” 2016. aastal. Osakond Q on õige kummalise koosseisuga, seal on algselt kolm liiget. Kõigepealt muidugi küüniline boss Carl Mørck, kes on liiga hea, et lahti lasta, aga kellega koos töötada ka ei taheta. Siis enamvähem koristajakohale mõeldud Hafez el-Assad, kes aga õige pea osutub uurimisel asendamatuks abijõuks. Ta keedab surmavat kohvi ja teeb teraseid tähelepanekuid (vanasõnad kaamelitest!) ning paistab kuidagi kahtlaselt optimistlik. Mida raamat edasi, seda vähem on selles tegelases humoorikust ja rohkem salapära, nii et tekib küsimus, kes ta oma kodumaal Süürias õieti oli. Ja muidugi uskumatud kaksikud Rosa ja Yrsa, kes vaheldumisi osakond Q-s töötavad. Loodetavasti jõuavad eesti keelde ka kaks veel tõlkimata raamatut. Seni viimane, eugeenikat käsitlev „Patsiendikaart nr 64” räägib 1950. aastatel toimunud abieluväliselt rasestunud noorte (vaeste) tüdrukute steriliseerimisest väikesel Taani saarel Sprogøl ja kirjeldab tagasivaadetena Nete Hermanseni karmi saatust. Toonastel sündmustel on tagajärjed, mis avalduvad tänapäevas.
Nelja esimese raamatu põhjal on tehtud filmid, millest viimane linastub 2018. aastal.

Põhimõtteliselt samal teemal on kirjutanud ka norrakas Ingar Johnsrud. „Viini vennaskond“ (2016) on autori debüütromaan ja esimene raamat uurija Fredrik Beieri triloogiast. Fredrik on lahutatud, nagu sageli juhtub, ei pidanud abielu vastu pärast lapse surma, kaks last elavad emaga. Keeruline juurdlus, mis algab kõrgel kohal poliitiku tütre kadumise uurimisega, saab kiiresti juurde ohtralt laipu ja uusi uurimisliine. See hõlmab erinevaid ühiskonnakihte ning viib poliitikute ja teadlaste, palgamõrvarite ja usuhullude sekka. Vahelduvad peatükid kaasajast ja 1943. aastast, kuid alguse on lugu saanud juba 1920. aastatel. Lugeda polnud väga vigagi, aga eriti meelde ka ei jäänud.

Midagi sarjavälist ka, neist kolm debüüdid.
Jørn Lier Horst, „Jahipenid” (2017)
Uurija Wistingut, kes peab muuhulgas politseikoolis loenguid eetikast ja moraalist, süüdistatakse äkitselt 17 aastat tagasi toimunud uurimises fabritseeritud süütõendite esitamises. Taotluse teinud kaitsja on korrektne ja hinnatud advokaat, kuid Wisting ei tea endal olevat mingit süüd. Olles harjunud kurjategijaid taga ajama, leiab ta end nüüd süüdistatava rollis, keda võidakse karistada 21 aasta vangistusega. Tegelikult juhtunu väljaselgitamises aitab teda ajakirjanikust tütar, kes on rabatud uurimise ulatusest – üle kuulatud on 792 tunnistajat ja materjal on äärmiselt hästi organiseeritud. Ent ometi… Kui sarnasel viisil kaob veel üks naine, läheb väga kiireks. Raamat on väga põnev ja õiglus võidab.
Jørn Lier Horst (1970) on Norra noorema põlvkonna tuntumaid krimikirjanikke. „Jahipenid“ võitis 2012. aastal Norra kriminaalkirjanduse Rivertoni auhinna, 2013. aastal Põhjamaade kriminaalkirjanduse auhinna Klaasist Võti ja 2014. aastal Rootsi kriminaalkirjanduse akadeemia parima tõlketeose auhinna.

Üsna eristuva raamatuna võin soovitada Taani kirjaniku Thomas Rydahli põnevikku „Eremiit“ (2015), mis pälvis 2014. aasta Taani kirjandusdebüüdi auhinna, 2015. aasta Taani krimi- ja põnevusromaanide auhinna ja Põhjamaade krimiauhinna Klaasist võti nominatsiooni. Eristuvana selles mõttes, et peategelane on vana, rahatu, positsioonitu ja üksildane ning lisaks ka võõras, täiesti „ebaseksikas” valik. Taanlane Erhard on ligi paarkümmend aastat oma perest lahus ja kodumaast eemal olnud. Ta elab Fuerteventura saarel üksildases mägionnis ja hoiab hinge sees taksojuhtimise ning klaverihäälestamisega. Kui mahajäetud uhiuuest autost leitakse pappkast surnud imikuga ja kohalik politsei leiab sobiva ülestunnistaja, sest tahab turistide pärast asja lõpetada, ei suuda Erhard sellega leppida ja alustab oma uskumatul kombel edukalt lõppevat uurimist. Raamatus on teisigi veidraid tegelasi.

Rootslanna Britta Röstlundi debüütraamatu „Montmartre’i jalamil” (2017) tegevus toimub samuti välismaal, Pariisis, kust autor viimased viisteist aastat Rootsi ajalehtedele uudiseid on teinud. Ka tema tegelased pole rootslased, ent raamatut tahaks soovitada ikka, see on mõtlikult kulgev ja toredalt inimesi kirjeldav lugu ilma ühegi laibata. Üht-teist kriminaalset selles siiski on, et žanrisse kvalifitseeruda. Paralleelselt jooksevad kaks lugu, millest ühes palutakse väikese toidupoe omanikul Mancebol veidi detektiivitööd teha, naabrit valvates saab ta üllatavaid teadmisi hoopis oma perekonna kohta; teine liin on noorest naisest, kelle elu muutub ootamatult, kui ta kohvikus vastab jaatavalt küsimusele: „Kas te ootate härra Bellivier’d?”. (Ta muidugi ei oodanud.) Ühel hetkel liinid kohtuvad.

Hanna Lindbergi debüütromaan „Sthlm Confidential” (2017) on thriller kuritegelikust ja glamuursest maailmast täis modelle ja neid jälgivat ajakirjandust, ainult et paberkandjal bulvariajakirjandusel läheb digiteeruvas ja blogivas maailmas aina kehvemini. Modelli ja blogija Jennifer Leone surma järel intervjueerib töötuks jäänud noor ajakirjanik Solveig Berg tema tuttavaid ja kirjutab oma blogis tema enesetapust, seepeale teatab lahkunu ema talle, et loos pole terakestki tõtt. Solveig asub asja uurima. Raamatus on psühholoogiliselt huvitavalt ja usutavalt kujutatud kirju seltskond tegelasi, libedaid ja vingerdavaid mehi ja saatuslikke naisi, suuremaid ja väiksemaid kurjategijaid ning muidugi ka mõned politseinikud, aga neile suurt osa ei anta. Huvitav tegelane on varastatud lihaga restorane varustav ja regulaarselt misjoniühingut toetav Kalju Saagim, keda nimetatatakse küll soomlaseks, aga oma õele helistab ta Eestisse.
Äsja ilmus Rootsis järgmine Solveigi raamat „Sthlm Grotesque”, mis viib lugeja restoranide maailma.

Kaja Kleimann

Lauri Räpp “Linn on minu: Tartu tahavaatepeeglis”

„Annelinn. See tähendas Leninakani puiesteed, paneelmaju, mikrorajooni, umbrohtunud tühermaid, sõjaveterane, muruplatsidele sissetallatud otseteid, rauast ronimisvahendeid, üle ääre ajanud prügikaste, kajakaid, tuvisid, sulatõrva, kollast Ikarus-linnaliinibussi number 16, rannavalvet Saare poe tiigi ääres, Satelliiti, Sõpruse selvehalli, kulunud fassaade, lagunevaid rõdusid, karbiiti, lukustamata sektsiooniuksi.” (lk 70)

Tavaliselt ma püüan nimenaljadest hoiduda, aga seekord sai kiusatus liiga suur. Lugema hakates arvasin, et ees ootabki linna-räpp, sihuke kirbe ja küüniline. Aga tegelikult tuli hoopis bluus – mitte deltabluus, mitte Mülleri Sassi hingekäristav bluus, vaid Bluesi-veljeste laadis hoogne, energiline ja mõnusalt irooniline jutustus linnast, milles autor sündis, kasvas ja inimeseks sai.

Üldinimlikku lemmiktegevust – endast rääkimist – jätkates: ma näen, tunnen ja usun selles raamatus kõike. See on minu linn ka. Kolisin 15-aastaselt Annelinna ning avastasin maalapsele uudset asumit umbes samal meetodil – suurisilmi jälgides ja huumoriks ümber vormides. Raamatu suurim väärtus ongi vast see, et ta täidab Tartu kultuuriloos suhteliselt uue, kuid juba tuntava lünga – annab ülevaate Annelinna ajaloost. 1970ndatel rajatud paneelmajade rajoon (tuntud ka koodnime „Kivilinn” all) on küll mõnegi romaani tegevuspaik, kuid nii üksikasjalikult ja süsteemselt pole seda veel kirjeldatud. Abiks on ka rohke valik fotosid ning säbrukoode muusikapalade jaoks.

Hakatuseks on siiski viis aastat Rukki tänavat oma tubade ja tegelastega. Lasteaed algab aga juba Annelinnas ja edasi kulgeb kasvava organismi tee toonasesse 12. keskkooli. Jäädvustamist leiab kõik, millega laps kokku puutub: paneelika arhitektuuriline ja sotsiaalne diskursus, lasteaia sisustus, personal ja materiaal-tehniline baas, tänavad ja tanumad ja sopaaugud nende vahel – kogu see 1980ndate esteetiliselt kahetsusväärne ja intellektuaalselt huvitav eksterjöör ja interjöör. Aga see on ikkagi kodu, ja kodu on armas ka siis, kui teda ehivad Mistra vaibad ning sünged sektsioonkapid. Pikema ja üpris sooja kirjelduse pälvib näiteks Saare kauplus, uusasukate kauaaegne kodupood. Siinkohal on mul pakkuda omapoolne täiendus autori mõtisklusele poe nime päritolu kohta: tõenäoliselt ei ole aluseks saar pinnavormi mõttes (nagu poolsaare moodi saar), vaid puuliik. Paneelrajooniga piirneb varasem eramute kvartal, mille tänavad olid nime saanud puude järgi. Üks puiestik asub Karlovas – Kastani, Kase, Jalaka jm lehtpuud, aga Annelinnas on kobaras Männi, Kuuse, Kadaka… Vahtra ja Pajuni välja (raamatus kirjeldatud ajal oli selle asumi silmapaistvaim maamärk kahtlase väärtusega Männi söökla), ja teiste seas leidus ka Saare tänav. Pood ei jäänud sellest kuigi kaugele.

Omaette peatükk on pühendatud legendaarsetele Tartu levimuusikapäevadele, kus autor isa abiga pääses vaatlema bändide lavatagust elu. Värvikas ja inforohke peatükk võinuks isegi pikem olla. Iseasi, kas me ikka tahame teada, kes, kus ja kellega mida jõi? Kogu temaatika „Poisist sirgub nooruk” on keha- ja muude vedelikega üleküllastatud ning higi- ja okselõhnane. Ent kui see kuulus kasvamise juurde, eks tule see siis ka raamatusse raiuda. Lõppeks nendib autor, et enamik sõpru tuli kasvuajast siiski välja eluga ja suuremate kahjustusteta.

Hiljuti tõusis tulipunkti küsimus, kas okupatsiooniaegne lapsepõlv võib oma põhiolemuselt üldse olla helge. Mitu paralleelselt loetud lapsepõlvelugu kehutab siinkirjutajat kinnitama, et võib ikka, kui lapsepõlv leiab aset turvalises keskkonnas, eelkõige turvalises perekonnas. Last ei masenda, et lasteaia mannapudrupotid on lömmis, et naabrite elu kostab kenasti kõrvu, et poes on kõigepealt ostukorvisaba ja siis riiulijuurdepääsemisesaba ja siis kassasaba ja siis peab juurviljade pärast üldse poe taha putkasse pugema. Laps jätab selle lihtsalt meelde, ja jutustab pärast teistele. Oli alles elu!

Lauri Räpp näitab oma tahavaatepeeglis elu paari aastakümne taguses Tartus ja laseb lugejal võrrelda, mis ja kui palju ja kas üldse on muutunud. Autori küllalt reljeefses keelepruugis leidub leebet irooniat, sõnamängulist vaimutsemist ja vahedat satiiri, mida Tartule jagub siiski vähem kui Kuubale. (Vt ka „See ei ole minu Kuuba”, 2015) Raamatust õhkub nostalgiat, ent kindlasti ei ole see nõukanostalgia. Pigem on tegu pilkliku, kuid armastava hõllandusega kodust, linnast ja kodulinnast ning lapsepõlvest, mis oli kõigist „võitudest” hoolimata helge.

Tiina Tarik

Vt ka:
http://palamuserk.blogspot.com.ee/2016/11/nadala-raamat-lauri-rapp-linn-on-minu.html
http://raagimeraamatutest.blogspot.com.ee/2016/12/lauri-rapp-linn-on-minu-tartu.html
http://marcamaa.blogspot.com.ee/2017/01/lauri-rapp-linn-on-minu.html

Donna Tartt “Ohakalind”

 

Raamat, mis ergutab mõistust ja puudutab südant.

* * *

Priit Hõbemägi. Salapärane kultuskirjanik, kes võitis Pulitzeri. Eesti Ekspress, 2014, 16. aprill
Donna Tartt. Ohakalind. Tallinn: Pegasus, 2015
Donna Tartt. Salajane ajalugu. Tallinn: Pegasus, 2007
Донна Тартт. Маленький друг. Москва: Иностранка, 2010
Донна Тартт. Щегол. Москва: АСТ, Corpus, 2015
Донна Тартт. Тайная история. Москва: АСТ, Corpus, 2015
Donna Tartt. The goldfinch. London: Abacus, 2014
Donna Tartt. The little friend. London: Bloomsbury, 2005
Donna Tratt. The secret history. London: Penguin, 1993

* * *

New York

Patricia and Lester Brooks. Crown Insiders’ Guide to New York City & State. New York: Crown, 1988
David Fischer. New York. Leipzig: VEB F. A. Brockhaus Verlag, 1983
Christine Hatt. New York. Belitha Press Ltd, 2000
Siim Holvandus. Kõlupead Ameerikas. Tallinn: Menu Kirjastus, 2012, lk. 47-108
Diana Lotus. Minu New York: läbi taeva ja põrgu. Tartu: Petrone Print, 2016
Olev Remsu. Toronto. New York. Los Angeles. Tallinn, Go Group, 2008, lk. 47-75
Edward Rutherfurd. New York. Tallinn, Varrak, 2014
Ann Tenno. Highway USA: vendade Urbidega läbi Ameerika. Tallinn, A. Tenno, 1997,
lk. 154-155

Las Vegas

Лев Арье. Лучшие города США. Москва: Эксмо, 2009, lk. 188 – 269
Kersti Dennis alias Amira. Minu Las Vegas: tõsielu tuhkatriinulugu. Tartu: Petrone Print, 2013
Siim Holvandus. Kõlupead Ameerikas. Tallinn: Menu Kirjastus, 2012, lk. 278 – 304
Priit Pullerits. Ameerika. Idaranniku pilvelõhkujatest Metsiku Lääne kanjoniteni. Tallinn: Ajakirjade Kirjastus, 2008, lk. 176 – 185
Hunter S. Thompson. Hirm ja jälestus Las Vegases : metsik rännak Ameerika unelma
südamesse. Tallinn, Eesti Päevaleht, 2010

Amsterdam

Amsterdam. Herrsching: Color Collection, 1980
Amsterdam. Leipzig : Brockhaus, 1989
Amsterdam: taskukaart & linnajuht. Tallinn: Koolibri, 2008
Hans Koning. Amsterdam. Amsterdam: Time-Life-Books, 1977
Герт Мак. Амстердам. Один город – одна жизнь. Москва: Издательство Ольги Морозовой, 2013.
Ian McEwan. Amsterdam. Tallinn: Huma, 2001
Margot Roose. Minu Amsterdam: Normaalne on piisavlt hull. Tartu: Petrone Print, 2011

* * *

 

Signe Arro, Elo Jakobson, Piia Paju. Laps surmaga silmitsi. Tallinn: Tänapäev, 2001
Ofra Ayalon. Aita! Laste aitamine stressiga toimetulekul. Juhendatud grupitegevused. Tartu: Sach International, 2014
Atle Dyregrov. Lapse lein. Jyväskylä: Gummerus Kirjapaino Oy, 1996
Helen Kennerley. Võit lapsepõlvetraumade üle. Tallinn: Tänapäev, 2010
Koos leinava lapsega. Tallinn: Lastekaitse Liit, 2008
Triinu Laan. Vana katkine kass = Vana katskinõ kass. Tallinn: Päike ja pilv, 2016
Patrick Ness. Kui koletis kutsub. Tallinn: Helios, 2014
Брюс Перри, Майя Салавиц. Мальчик, которого растили, как собаку.
Москва: АСТ, 2015

Tartu Ülikooli haridusteaduste instituudi raamatukogu näituse „Lapse lein” bibliograafia
http://www.ht.ut.ee/sites/default/files/ht/lapse_lein_kirjandus.docx

* * *

Martin Amis. Surnud lapsed. Tallon: Olion, 2000
Jakob Ejersbo. Nordkraft. Tallinn: Pegasus, 2003
Ben Elton. Kõrgem seltskond. Tallinn: Pegasus, 2005
Anita Ganeri. Uimastid. Egmont Estonia, 2000
Mike Haskins. Meelemürgid. Tallinn, Ersen, 2003
Koolinoored ja uimastid. Tallinn: TLÜ Kirjastus, 2008
Raiman Kukk. Narkosõltlase vabanemine. Kuidas Raist sai jälle Raiman. Imavere: Shalom, 2016
Tom McGill. Uimasteid trotsides: teejuht lapsevanematele. Tallinn, Varrak, 2003
Mured, ohud, tegelikkus noorte silmade läbi. Tallinn Ruta Kruuda Fond, 2009
Margareete Otter. Narkootikumid. Tallinn: Huma, 1997
Robert Sabbag. Lumepimedus. Tallinn: Metsarada, 1996
Jaan Tangsoo. Hanejaht. Tallinn: Tänapäev, 2003
Trendid koolinoorte uimastitarvitamises. Tallinn: TPÜ Kirjastus, 2004
Mark Daniel Wahl, Ellu Eik. Narko. Tallinn: Avita, 1998
Irvine Welsh. Trainspotting. Tallinn: Koolibri, 2010

* * *

 

Тим Форрест. Антикварная мебель. Москва: Эгмонт Россия, 2000
Anita Gunnars. Mööbli polsterdamine ja riidega katmine. Tallinn: Sinisukk, 2000
Ari ja Riitta Koskinen. Vanas stiilis mööbel. Tallinn: Varrak, 2009
Jüri Kuuskemaa. Mööbel gootikast art déco’ni: [Virumaa Muuseumide mööblikogu] = Furniture from Gothic to Art Déco. Tallinn: Kunst, 2012
Kerttu Soans. Kui ma armasatasin tislerit. Tallinn: Ajakirjade Kirjastus, 2008
Paul Tamm. Puutehnoloogia tööstuskoolidele ja mööbelseppadele. II Mööblitööstus. Tallinn: Riigi Tööstuskool, 1932
The woodwork book. London: Treasure Press, 1988
Tõnu Vainküla, René Pere. Vana mööbel korda oma kätega. Tallinn: Ajakirjade Kirjastus, 2012
Harri Velbri. Mööbli valmistamine ja kavandid. Tallinn: ART Põllumajandusliit, 1938
Kadri Vilen. Värvimängud mööbliga. Tallinn: Pegasus, 2016

* * *

 

Peategelane goldfinch on eesti keeles ohakalind (Carduelis carduelis). Kehakaal tavaliselt 15–20 grammi, tiivapikkus 8–9 sentimeetrit. “Ohakalind on üks kõige ilusamaid ja kirjumaid laululinde. “Nägu” on tal punane, põsed ja kõhualune valged. Selg aga pruunikas ning lagipea, kukal, tiivad ja saba must. Ohakalinnu laul on kiiretempoline, sisaldab rohkesti kutsehüüde vaheldumisi vidistavate, klõbistavate ja ka mõningate vileliste häälitsustega. Tavaliselt laulab ohakalind puuladvas, vahel ka lennul,“ kirjutatakse Tartu Ülikooli loodushariduse veebiküljel. Ohakalind on levinud terves Euroopas, osa isendeid talvitub Eestis, osa suundub mõnele soojemale maale.
Priit Hõbemägi. Salapärane kultuskirjanik, kes võitis Pulitzeri. III. Eesti Ekspress, 2014, 16. aprill, 2014

Rob Hume. Linnuvaatleja ABC. Tallinn, Varrak, 2014
Carl-Fredrik Lundevall, Matsåke Bergström. Põhjamaa linnud. Tallinn, Varrak, 2005, lk. 316

* * *

 

Carel Fabritius „Ohakalind”
Leonardo da Vinci „Madonna Litta”
Vassili Tropinin. „Poiss ohakalinniga”
Raffael „Madonna ohakalinnuga”

Евсей Ротенберг. Западно-европейское искусство XVII века. Москва: Искусство, 1971, lk. 206 -207
Бруно Санти. Леонардо да Винчи. Москва: Слово, 1995, lk. 29

Carel Fabritius (1622–1654) maalis oma ohakalinnu lauatükile mõõtmetega 33,5 x 22,8 sentimeetrit, mis on lähedal sellele, mida toona nimetati kvartformaadiks, tänapäeval aga A4-formaadiks. Lind seisab heleda seina külge kinnitatud linnusöögilaual. Tema jala ümber on peaaegu märkamatu kett, mis hoiab teda vaskse võru küljes kinni. Kunstniku lühikesed tugevad pintslitõmbed vihjavad Rembrandtile, kelle tõenäoliselt kõige andekam õpilane ta oli; teine nimekas Delfti meister, Fabritiusest noorem Jan Vermeer oli aga võlutud Fabritiuse maalide säravast valgusest ja erakordsest rahust.
Kui Fabritius oli kolmekümne kahe aastane, siis plahvatas Delftis püssirohuarsenal. Veerand linna ehitistest hävis, sealhulgas ka Fabritiuse maja ning palju tema maale. Fabritius ise hukkus. Temast jäi järele vaid umbes tosin maali.
Priit Hõbemägi. Salapärane kultuskirjanik, kes võitis Pulitzeri. IV. Eesti Ekspress, 2014, 16. aprill

* * *

Laura Oosterbeek. Beyond the Bird: A Definitive List of the Artworks in ‘The Goldfinch’ 2015, 5. august
Anneliese Dangel. Rembrandt. Leipzig: Seemann, 1962
Philippe Daudy. 1600-talets måleri. 2. Hälsingborg : Bokfrämjandet Hälsingborg, 1969
Aino Kartna, Mai Lumiste, Evi Pihlak. Madalmaade maalikunst 15. – 17. sajandini. Tallinn, Kunst, 1978
Ludwig Münz. Rembrandt: Rembrandt Harmenzs van Rijn. New York: Abrams
Melissa Ricketts. Rembrandt. Tallinn: Tarian, 2006
Christiane Stukenbrock, Barbara Töpper. 1000 meistriteost Euroopa maalikunstnikelt 1300 kuni 1850. Tallinn: Koolibri, 2007, lk. 448 – 449
Tout l’oeuvre peint de Vermeer. Paris: Flammarion, 1968

* * *

 

Kaheksa maailma kõige hämmastavamat kunstiröövi. Postimees, 30. märts, 2017
Agnese Antonini. Vermeer: loomingu täielik ülevaade. Tallinn: Sinisukk, 2008
Agnese Antonini ja Alessandro Guasti. Leonardo: kogutud teosed – maalikunst. Tallinn: Trak Pen, 2008
Юрий Безелянский. За кулисами шедевров или Приключения „Венецианской дамы”. Москва: Радуга, 2005
Edvard Dolnik. Päästekunstnik. Tallinn: Olion, 2007
D. M. Field. Rembrandt. Tallinn: Sinisukk, 2007
Юрий М. Гоголицын. Преступления в океане искусства. Санкт-Петербург: Золотой век, Диамант, 2000
Герхард Грутрой. Ван Гог: творческий путь художника. Минск, Белфакс, 1996
Идеальные преступники. Москва: АСТ, Зебра Е, 2008, lk. 165 – 235
Winfried Löschburg. Der Raub der Mona Lisa. Berlin: Der Morgen, 1967
Edgar Mrugalla. Kunstivõltsijate kuningas. Tallinn: Kunst, 1995
Thomas McShane, Dary Matera. Varastatud meistriteoste jäljekütt. Tallinn: Sinisukk, 2007
Ruth ja Max Seydewitz. Daam hermeliiniga. Tallinn: Kunst, 1970
Рут и Макс Зейдевиц. Девушка с жемчужиной. Рассказы о судьбах картин. Москва: Изобразительное искусство, 1978
John Boulton Smith. Munch: album. Oxford  Phaidon, 1977
Werner Timm. Edvard Munch. Berlin: Henschelverlag Kunst und Gesellschaft, 1965
Tout l’oeuvre peint de Cézanne. Paris: Flammarion, 1975
Роберт Уоллэйс. Мир Леонардо 1452 – 1519. Москва: Терра, 1997

Наталья Александрова. Ад да Винчи. Санкт-Петербург, Москва: Нева, 2005
Natalija Aleksandrova. Da Vinci põrgu. Tallinn: Ersen, 2006
M. C. Beaton. Agatha Raisin ja Fryfami haldjad. Tallinn: Tänapäev, 2015
Дж. Мэдисон Дэвис. Заговор Ван Гога. Санкт-Петербург: Домино;Москва: Эксмо, 2007
Robertson Davies. Mis on lihas ja luus. Tallinn: Varrak, 1999
Joseph Smith Fletcher. Salaseltsi jälil. Tallinn: Kuldsulg, 2009
Ken Follett. Modigliani skandaal. Tallinn: Olion, 2004
Dick Francis. Raami sees. Tallinn, Eesti Raamat, 1997
Джанет Глисон. Гренадилловая шкатулка. Москва: РИПОЛ классик, 2009
Пол Кристофер. Тень Микеланджело. Санкт-Петербург: Домино; Москва: Эксмо, 2006
Анна Малышева. Мастер охоты на единорога. Москва: АСТ, Жанры, 2015
Анна Малышева. Сфинксы северных ворот. Москва: АСТ, Жанры, 2014
Анна Малышева. Трюфельный пес королевы Джованны. Москва: АСТ, 2013
Jo Nesbø. Headhunters. London: Harvill Secker, 2011
Neil Olson. Ikoon. Tallinn: Ersen, 2006
Barbara Parker. Täiuslik võltsing. Tallinn: Ersen, 2007
Iain Pears. Bernini büst. Tallinn: Ersen, 2006
Iain Pears. Giotto käsilane. Tallinn: Ersen, 2005
Iain Pears. Raffaeli afäär. Tallinn: Ersen, 2005
Iain Pears. Tiziani komitee. Tallinn: Ersen, 2005
Йен Пирс. Загадка Рафаэля. Москва: АСТ, ЛЮКС, 2005
Йен Пирс. Рука Джотто. Москва: АСТ, ЛЮКС, 2005
Виктория Платова. Купель дьявола. Москва: Астрель, 2013
Иэн Рэнкин. Открытая дверь. Москва: Иностранка, 2011
Daniel Silva. Inglise Palgamõrvar. Tallinn: Ersen, 2005
Ольга Тарасевич. Карты великого мага. Москва: Эксмо, 2014
Карина Тихонова. Прогулки с Хальсом. Москва: АСТ, Астрель; Владимир: ВКТ, 2010
Джеймс Твайнинг. Женевский обман. Москва: АСТ, Астрель, Полиграфиздат, 2011

* * *

L. Frank Baum. Ozma Ozi maalt. Tallinn: Ilo, 1996
Albert Camus. Sisyphose müüt. Tallinn: Eesti Raamat, 1989
Truman Capote. Breakfast at Tiffany’s. London: Penguin Books, Hamish Hamilton, 2000
Truman Capote. Hommikueine Tiffani juures. Tallinn: Pilgrim, 2014
Bernard Cornwell. Merelord. Kuressaare, Barco Blanco, 2015
Stephen Crane. The red badge of courage. Milano: La Spiga languages, 1995
Stephen Crane. Vapruse punane pitser. Tallinn: Perioodika, 2001
Charles Dickens. A Christmas carol. New York: Dover, 1991
Charles Dickens. Great expectations. Oxford, New York: Oxford University Press, 2008
Charles Dickens. Jõululaul. Tallinn: Koolibri, 1999
Charles Dickens. Oliver Twist. New York: Pocket Books, 1972
Charles Dickens. Oliver Twisti seiklused. Tallinn: Avita, 2006
Charles Dickens. Suured lootused. Tallinn: Eesti Raamat, 1997
Fjodor Dostojevski. Idioot. Madrid: Mediasat Group; Tallinn: Eesti Päevaleht, 2007
Федор Достоевский. Идиот. Москва: Художественная литература, 1983
George Eliot. Silas Marner. Mineola (N.Y.): Dover, 1996
Ralph Waldo Emerson. Inimkonna esindajad. Tallinn: Kultuurileht, 2005
Nathaniel Hawthorne. Seitsmeviilumaja. Tallinn: Eesti Raamat, 1997
Nathaniel Hawthorne. The house of the Seven Gables. New York: Dell, 1965
Thomas Edward Lawrence. Seitse tarkuse sammast I. Tallinn: Athena, 1997C. S. Lewis. Lõvi, Nõid ja riidekapp. Tallinn: Pegasus, 2006
Carson McCullers. Süda on üksildane kütt. Tallinn: Varrak, 2007
Herman Melville. Moby Dick. Tallinn: Eesti Raamat, 1974
Herman Melville. Moby-Dick or The whale. New York: Penguin Books, 1992
Александр Пушкин. Евгений Онегин. Москва: Художественная литература, 1974
Aleksander Puškin. Jevgeni Onegin. Tallinn: Eesti Raamat, 1967
J. K. Rowling. Harry Potter and the philosopher’s stone. London: Bloomsbury, 2000
J. K. Rowling. Harry Potter ja tarkade kivi. Tallinn: Varrak, 2005
Antoine de Saint-Exupéry. The little prince and Letter to hostage. London: Penguin Books, 2000
Antoine de Saint-Exupéry. Väike prints. Tallinn: Tänapäev, 2017
Jerome David Salinger. Kuristik Rukkis. Tallinn: Hea Lugu, 2013
Jerome David Salinger. The catcher in the rye. London: Penguin Books, 2010
W. G. Sebald. Saturni rõngad. Tartu: Atlex, 2011
William Shakespeare. Hamlet. New York: Dover, 1992
William Shakespeare. Hamlet. Tallinn: Hea Lugu, 2014
William Shakespeare. Macbeth. New York: Dover, 1993
William Shakespeare. Macbeth. Tartu, Eesti Kirjanduse Selts, 1929
William Shakespeare. Romeo and Juliet. New York: Dover, 1993
William Shakespeare. Romeo ja Julia. Tallinn: Tammeraamat, 2011
Murasaki Shikibu. The tale of Genji. New York: Penguin Books, 2006
John Steinbeck. The grapes of wrath. Moscow: Progress,1978
John Steinbeck. Vihakobarad. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1964
Robert Louis Stevenson. Kidnapped. London: Penguin Books,1994
Robert Louis Stevenson. Röövitud. Catriona. Tallinn: Eesti Raamat, 1975
Альфред Теннисон. Волшебница Шалотт и другие стихотворения. Москва: Текст, 2007
Henry David Thoreau. Walden ehk elu metsas. Tallinn: Hortus Litterarum, 1994
Henry David Thoreau. Walden. Mount Vernon (N.Y.): Peter Pauper Press, 1966
Lev Tolstoi. Sõda ja rahu. III-IV. Tallinn: Varrak, 2016
Лев Николаевич Толстой. Война и мир. Том 4. Москва: Просвещение, 1981Pamela Lyndon Travers. Mary Poppins; Mary Poppins comes back. New York: Harcourt, Brace & World, 1963
Антон Павлович Чехов. Драматические произведения. Ленинград: Искусство, 1985
Anton Tšehhov. Jutustused. Tallinn: Eesti Raamat, 1979
Edith Wharton. Rõõmukoda. Tallinn: Varrak, 2009
Edith Wharton. Süütuse aeg. Tallinn: Varrak, 1995
Edith Wharton. The age of innocence. New York: Macmillan; Toronto: Maxwell Macmillan Canada, 1993
Edith Wharton. The house of mirth. New York: New American Library, 1964

(nimekiri on kokku pandud Ilona Raamatuarmastuse blogi ja Goodreadsi listide põhjal)

Tiina Sulg ja Yaroslava Shepel

 

Unustamatud 70-ndad

Lühiülevaade 1970-ndate sündmustest meil ja mujal.

Maailmas oli mitu suurt kriisikollet: sõda Vietnamis, rahutused Põhja-Iirimaal, konfliktid Lähis-Idas, Aafrikas jne. Euroopa Majandusühendusega liitumiseks alustati läbirääkimisi Suurbritannia, Taani, Norra ja Iirimaaga. 1971. a taastati telefoniside Ida- ja Lääne-Saksamaa vahel, Šveitsis anti naistele hääletamisõigus… Eurovisiooni lauluvõistluse võidab 1974. a Abba. USA-s lastakse 1975. a müügile esimene personaalarvuti. Maailma Tervishoiuorganisatsioon teatab 1978. a, et rõuged on likvideeritud.

Nõukogude Liidus ammendusid 1970-ndatel tööstuse ja põllumajanduse ekstensiivarengu võimalused. Kuigi Eesti NSV majandusnäitajad ületasid NSV Liidu keskmise taseme, oli ka siin taandareng selgelt tuntav. Kuldsete 60-ndate järellained olid tajutavad 1970-ndate aastate keskpaigani. 1. sept. 1970. a hakatakse ellu viima üldise keskhariduse nõuet. 1971. a alustati Lahemaa rahvuspargi rajamist, mis oli esimene omataoline NSV Liidus. 1972. a Tallinnas valmis hotell „Viru”.  Eesti Televisioon alustab värvussaadetega. Aavo Pikkuus võidab Montreaali olümpiamängudel ja Jaan Talts ning Jüri Tarmak Müncheni olümpiamängudel kulla. Nõukogude Liidu rahvuspoliitikaks kujunes forsseeritud venestamine. 1977. a alustati Lasnamäe ehitamist.

Võrreldes 1960-ndatega suurenes 1970-ndail aastail tunduvalt tarbimine, mis pidi hüvitama mõtte-, sõna- ja tegevusvabaduse vähendamist ning võõra rahva sissevedu. Kodudesse jõudsid televiisorid, külmutuskapid, sektsioonmööblid, hakati soetama autosid. Eriti märgatavalt paranes rahva elujärg maal. Elujärje paranemine tingis jälle kaupade defitsiidi tekkimise. Kujunes olukord, kus arvati, et kõik välismaine on parem. Maagilise tähenduse omasid sõnad „import” ja „tutvus”. Ajastut iseloomustasid ka soome saunade ehitamine ja saunapeod. Moodi tuli teksariietus. Kommunistliku propaganda üle ironiseeriti juba 1940-ndatest aastatest alates, kuid tõeliselt enam-vähem naeruväärseks muutus see 1970-ndatel.

Eesti tööstustoodang suurenes paljuski üleliiduliste tehaste arvel, mis toimisid ka migratsioonipumpadena ja mille toodang  läks üleliidulisse fondi. Suur osa põllumajandustoodangust veeti samuti välja. Kui linnainimesele tähendasid 1970-ndad lõppkokkuvõttes elu halvenemist ja tarbekaupade järjest süvenevat defitsiitsust, siis maal toimus areng veidi teisiti ja nimetatud kümnend kujunes Eesti kolhoosimajanduse õitseajaks. Kuulsaim kolhoos Eestis oli tõenäoliselt Kirovi- nimeline näidiskalurikolhoos, kuid tuntud olid ka Paide rajooni „Estonia”, Aravete ja „9. Mai” kolhoos. Sel ajastul paljud kolhoosid liitusid, kujunesid suurmajandid, kolhoosnike palgad tõusid. Lisaks tegeleti isikliku  aiamajandusega ja nii teeniski põllumees tihti rohkem kui linnainimene.

 

***

“See oli kümnend, mil sündisid hard rock, heavy metal, progressive rock, jazz rock, punk rock. Instrumentalistid mängisid pikki soolosid, stuudios salvestatud lood ei olnud enam kolmeminutilised, vaid tihtipeale isegi üle kümne minuti pikad, kontserdid kestsid paarikümne minuti asemel mitu tundi.” Andres Oja

“Need noored muusikud ei mõelnud, et nad teevad ajalugu. Aga just seda nad tegid. Pea olematutes tingimustes, pillidega, mida ükski endast lugupidav Lääne muusik poleks puutunudki. Lindistades Eesti kullavaramusse jäänud laule, teadmata, kas keegi neid kunagi kuuleb. Kuid enamik muusikuid ei meenuta neid aegu jubedusest õlgu väristades. Esinemiskeelu ohust ei hoolitud, entusiasmi oli nõnda palju, et sellega oleks võinud talve soojaks  kütta. Nad tegid muusikat, et olla vabad, kasvõi hetkekski, vabad, kuni muusika lõpeb. Muusika aga ei lõppenud ega lõpe eal.” Andres Oja “Tepeliini triumf. Eesti rock 1970. aastatel”

 

***

Saul Bellow — “”Tema kolp oli kandiline.” Kui tihti kohtame selliseid lauseid vana-aja raamatutes. Ning kui väheks on neid jäänud praegus-aja kirjanduses! Bellow selliseid lauseid ei pelga, tema loodud karakterid (kelle kaitseks ta oma Nobeli-kõnes nii uljalt üles astus) on nagu kaljusse raiutud monumendid, sealt ei kustuta neid tuul ega vihm või nende endi lopsakas kõne”. Toomas Raudam

Iris Murdoch — “Kui võrrelda sõnu mosaiigitükikestega, siis võib tõdeda – see  naine teab saladust, kuidas pisikildudest luua tervikut.” Alice Lessa

John Gardner — “Nii palju on küll igaühel koolitarkust keresse jäänud, et mäletada – meid sigitasid Cro-Magnoni mehed, neandertallased surid välja. Või notiti maha. Tore Ameerika mees John Gardner on oma raamatusse «Sügisvalgus» torganud imekauni arutluse sellest, kuidas paksukolbaline neandertallane kohtus vilka peeneluise kromanjooniga, kes ausa nuiavõitluse asemel, milles ta alla jäänuks, naabrimehe kerge odaga surnuks suskas. Nii lihtne see oligi.” Jüri Pino

Arthur Hailey — “Kes on lugenud Arthur Hailey raamatut «Rattad», on teada saanud, et autotööstus tõmbab tehnoloogilise progressi nagu magnetiga enda külge. Kui te soovite tutvuda eesrindlike lahendustega näiteks metallitöötlemises, keevituses, montaažis jne, vaadake autotööstust. Kui otsite disaini ehk tööstuskunsti parimaid šedöövreid, otsige neidki kõigepealt autotööstusest. Hailey arvates riisub autotööstus kõikidelt tehnoloogilistelt lahendustelt innovaatilise koore. Seega, soovides saada kiire ülevaate riigi tehnoloogilisest arengutasemest, külastage selle riigi autotehast. Kirjanikul on õigus, ehkki kirja pandud ameerikaliku aplombiga: tase, mida nõuab autotööstus, ületab teisi tööstusharusid.” Mati Feldman

Stephen King — “Kingi kohta võib öelda palju, kuid üks on kindel: tema teoseid on raske käest panna.” Marvel Riik

Jaan Kross — “Jaan Krossi «Keisri hull» on tähtis teos, omaaegse sisemise vastupanu verstapost.” Simon Prii

Ühiskondliku surutise tingimustes omandas kirjandus 1970. aastail eripärase staatuse vaba mõtte ja rahva südametunnistuse kandjana. Alltekstide ja allegooriate abil omandas vaim leidlikkust võimu tsensuurivõrgust läbilipsamiseks. Tänu odavatele hindadele olid raamatud kättesaadavad sõna otseses mõttes massidele ja kirjandus kujundas oluliselt rahva hoiakuid, hoidis alal rahvuslikku mälu ja usku eestluse säilimisse. Suurtest tiraažidest hoolimata kujunes mõnigi tippteos defitsiitseks. Kirjanike roll ühiskonnas tipnes 1980. aastal 40 haritlase allkirjastatud pöördumises toonase riigivõimu ja ajakirjanduse poole, mille sisuks mure omakeelse kultuuri säilimise pärast.

Ingrid Saare
Küllike Lutsar

Fotod Hille Õiglane

Marju Kõivupuu “Loomad eestlaste elus ja folklooris”

Marju Kõivupuu „Loomad eestlaste elus ja folklooris“ on juba neljas raamat kirjastuse „Tänapäev“ loodusraamatute sarjas „Looduse lood“. Raamat keskendub inimese ja loomade suhetel pärimuspõhisest vaatevinklist ning selle alusel on raamat ka peatükkideks liigendatud: vaatluse all on mets- ja veeloomad, kodu- ja lemmikloomad, ohtlikud loomad, mütoloogilised loomad ja loomad rahvameditsiinis, aga ka loomamatused.

Autor mõtiskleb selle üle, miks mõne looma kohta on suhteliselt rikkalikult rahvapärimust, teiste kohta aga õigupoolest suurt midagi. Selgub, et metsloomadest on kõige rohkem mainitud rahvapärimustes hunti, teisel kohal on karu, järgnevad mäger, jänes, siil ja rebane. Koduloomadest on kõige populaarsemad tegelased koer, kass, härg, hobune, lehm, lammas ja siga. Peatükis „Endeloomad“ on juttu mustast kassist, loomade ilmaennustusest, saame teada, kes on õnneloom laudas ja majas. On veel eraldi peatükid ohvriloomadest, loomadega seotud rahvameditsiinist ja lemmikloomadest.

Ühesõnaga — sisukas ja põnev raamat nii loodusesõbrale kui ka folkloorist huvitujale. Aastaste jooksul on Marju Kõivupuu ka varem kirjutanud huvitavaid raamatuid: „101 Eesti pühapaika“, „Eestlase eluring“, „Hinged puhkavad puudes“, „Igal hädal oma arst, igal tõvel oma rohi“ jt.

Valentina Brovina

Janis Jonevs “Jelgava 94”

Tagakaane tekst:

“Ministry – see oli fantastiline. Jesus Jones samamoodi, ja Sonic Youth, ja KMFDM, ja Psychopomps, nagu ka Temple of the Dog. Sellega olin abi saanud Kārliselt, mu klassivennalt esimesest klassist, siiani kombetu huligaan, kes oli mulle kord jalkas jalaga kõhtu virutanud. Nüüd olime millegipärast rääkima hakanud ja ta andis mulle, nagu oleksid need olnud narkootikumid, relv või keelatud kilpkonn, paar kassetti. Need oli tavaliselt kusagilt hankinud tema vend. Kārlis ütles, et nad olid vennaga Nirvanat kuulanud juba enne 1994. aasta 5. aprilli, kas te usute sellist juttu? Nirvana. See oli ikka maailma tipp. Tõsiselt, see oli isegi parem kui Cranberries, parem kui Dolores O’Riordani sügavad silmad.

****

Läti kirjaniku Janis Jonevsi (sündinud 1980) romaan “Jelgava ’94” viib lugeja 90ndatel Jelgava alternativkultuuri maailma, mis tiirleb heavy metal’i ümber. Autor kombineerib selle loo rääkimiseks ühe nooruki päevikuväljavõtted dokumentalistlikult täpsete katkenditega, mis kirjeldavad Läti teise iseseisvusaja algust. “Jelgava ’94” on 1990ndate generatsiooni portree, kes otsib iseenda identiteeti. See on puudutav lugu noorusest, kui kõik on kogu maailma vastu ja püüdlevad selle poole, et mitte saada “üheks neist”.

****

See tekst raamatu tagakaanel viib mõttele, et tegu on mingisuguse süvafilosoofilise ja taasiseseisvunud Läti 90ndate metal‘i subkultuuri analüüsiva käsitlusega. Sellisega, mis ühel tavalugejal ehk üle jõugi käib.

Aga ettekujutus on eksitav. Jonevs pakub üsna lihtsat, ausat ja ilustamata kirjeldust sellest, kuidas hakkab kujunema ühe Läti nooruki isiksus. Kuidas minategelane asub end defineerima läbi konkreetse muusikastiili, kuidas ta selleni hoopis teise stiili järgi jõuab, mismoodi teda mõjutab narkomaanist grungepioneeri Kurt Cobaini elutöö ja surm. Kuidas nooruk asub koos eakaaslastega avastama muusika, aga ka alkoholi ja tubaka kõditavat maailma.

Lugedes tekib teine pettekujutlus. Siinkirjutaja on autori eakaaslane, samuti 90ndatel muuhulgas Nirvana kaudu hevimuusikani jõudnu ja end noorukina läbi metal’i defineerinu. Samamoodi nagu minategelane suuruselt umbes Narva ja Pärnu vahele jäävas Jelgavas, avastas siinkirjutaja ühes Eesti linnas noorukina sõpradega napsu ning sigarettide mõnusid ja unistas pikkadest juustest, millega lava ees moššida. Nii tekkis küsimus: ehkki siinkirjutaja sai Jonevsiga vägagi meeldivalt ja nostalgiliselt samastuda (sisuliselt vist vaid alkoholimargid olid erinevad), siis kui palju selliseid 90ndatel metallmuusika taktis elanuid ikka on? Mida võiks “Jelgaval” olla öelda teistele, millega võiks teos neid kõnetada?

Ent kujutlus, nagu tegu olekski nostalgiapiibliga 1980. aastal sündinud omaaegsetele black- ja muumetallistidele hajub samuti kiiresti. Sest see on tõesti üks lugu identiteedi otsimisest, “puudutav lugu noorusest, kui kõik on kogu maailma vastu ja püüdlevad selle poole, et mitte saada “üheks neist””. Pole vahet, kas identiteedi osaks on biitlid, black metal, hip-hop, diskomuusika, dubstep või EDM – noorele inimesele on läbi aegade olnud enese identifitseerimise viisiks muusika, ükskõik, mis stiilis see ka poleks. Samamoodi mäss (“kõik kõigi vastu”) ning samamoodi sõdivad noored igal ajastul ja igas paigas üle maailma selle nimel, et “mitte saada üheks neist”.

Nagu Jonevs teose lõpus ilma liigselt keerutama mõista annab – ühel hetkel saame me kõik üheks neist. Aga tore on meenutada neid aegu, kui mugavuskonformism ei olnud meid veel raamidesse surunud. Eriti, kui sinu sünniaasta jääb 1980. kanti ning sulle ütleb midagi selline bändinimi nagu My Dying Bride. Aga näitab “Jelgava” edukus, on see vähemasti Lätis läinud korda igasugustele inimestele.

Autorist:

Janis Jonevs sündis 1980. aastal Lätis Jelgavas. Hariduse omandas Jelgava gümnaasiumis ja Läti kultuuriakadeemias. Jonevs töötab copywrighterina, 2002. aastast on ta teinud ka kriitiku, prantsuse keele tõlgi ning dramaturgi tööd. “Jelgava” on Jonevsi debüütromaan ning 2013. aastal sai sellest Lätis bestseller. 2014. aastal sai raamat Euroopa Liidu kirjandusauhinna ja romaani tõlked on ilmunud Prantsusmaal, Norras ja Sloveenias.

Janar Kotkas