Kiri Tammelinna raamatukogule eriolukorra ajal

Armas Tammelinna raamatukogu rahvas!

Pöördun teie poole nii, sest kuigi mina olen teile üks paljudest, olete teie minu jaoks üks ja ainus kõige meeldivam raamatukogu. Te võtate mind vastu naeratusega, kannatate välja mu muljetamised, toksite nurisemata mu mõnikord kahekümnelist tellimisnimekirja. Tulen siia alata nagu heade sõprade juurde.

Ja see karantiin! Kui see algas, oli mul veel lugeda kaks raamatut. Õnneks tuli ilusaid ilmu ja sai ühtteist aias teha. Sai midagi õmmeldud. Kõik muidu nagu tavaline vanuri elu. Kodu, pood, aed… Ainult lugemine puudus.

Üldiselt leian ma raamatusoovitusi ajalehest. Nii kogunevad põhiliselt kriminullid. Seekord olin aga leidnud muudki.

Urmas Vadi „Elu mõttetusest“. Lühikesed lood „väikestest“ inimestest, traagilised oma tavalisuses, kurbnaljakas ja puändiga. Ja siis vahepeal see üksik lause valgel lehel, mida ma ei saa teile ära ütelda. Nii üllatav! Aga üllatav siiski, kui korralikult järjest lugeda.

Elin Toona „Pagulusse“. Väga hariv raamat. Mul polnud aimugi, milliste raskustega pagulased kokku puutusid, kui vastikud oldi nende vastu Inglismaal. Viis mõtteid ka tänapäeva pagulastele.

Kui raamatukogu kinni, tuleb abi otsida sõpradelt ja naabritelt. Nii jõudis minuni Karl Ristikivi päevik, kirjutatud kümne aasta jooksul, tuhat ja 50 lehekülge. Lugesin lisaks Jan Kausi uurimusele ja kirjutasin järjehoidjale raamatud, mis talt sel ajal ilmusid. Lugesin suure kaasaelamisega. Põhiliselt on juttu rootslaste suhtumisest, ebameeldivast tööst, haigustest, depressioonist, üksindusest, aga ka kirjutamisest, reisidest. Eriti kurb oli lugeda ta surmamõtetest, et kas ta sureb üksinda, või on keedi juures, teades, et tegelikult leitigi ta oma korterist surnuna.

Ise ma päevikut ega midagi ei kirjutanud, aga korrastasin noorepõlve luuletusi. Saadan sealt teile ühe teemakohase.

Kui ma oleksin raamat,
siis olgu mus peatükk filosoofiat,
et võidaks must otsida
elu mõtet.
Ja olgu
mus peatükk psühholoogiat,
et iga otsija
leiaks mus hinge.
Ja olgu mus
peatükk armastust…
Ent milleks?
Niigi olen naine
ja see kõik on minus olemas.
Parem olgu mul klantspildi kaaned,
et märgataks üldse mind lugeda.

Tervitades,
Reet Mauring

Janika Kronberg „Hästi valitud sõbrad : artiklid Karl Ristikivist ja tema kirjanduslikust ümbrusest”

Üldlevinud ütlemise kohaselt näitab see, missugused on su sõbrad, kenasti ära, kes sa ise oled. Janika Kronberg on oma värskeima raamatu pealkirjastanud „Hästi valitud sõbrad : artiklid Karl Ristikivist ja tema kirjanduslikust ümbrusest” ning jaganud selle kahte alaossa: „Ristikivi” ja „Sõbrad”. Siiski on mõlemad jaostükid oma käsitlustes temaatiliselt läbi põimunud: ei saa Ristikivi läbi sõpradeta ega sõbrad temata, ei ole ka Ristikivi raamatud sündinud „tühja koha pealt”. Nende loomisajendeid ja -lugu käsitletakse teoses asjatundlikult ja põhjalikult, kõrvutustega toonasest Rootsi kirjanduselust ning maailmakirjandusest ja muusikaliteratuuristki. Autor vaatleb lähemalt Ristikivi katseid Rootsis kirjanikuna läbi lüüa, tema kriminaalromaani-harrastust, reise Vahemeremaadesse, luulet, kuuldemänge, kirjavahetusi ning salamisi peetud päevikut. Kirjaniku sõpradest on esile toodud Bernard Kangro, Laur Tamm, Kalju Lepik, Arvo Mägi, Valev Uibopuu, Ilmar Talve. Omaette peatükk on koos Brita Meltsiga kirjutatud „Karl Ristikivi rändav Arkaadia”, mis tõmbab mõttelise joone Vana-Kreekast Šotimaale, Skye saarele.

Raamatu pealkiri pärineb Ristikivi kauaaegse sõbra ja pärija Spyros Arvanitise sõnadest: sugulased on igal inimesel niikuinii olemas ja neid tuleb aktsepteerida, ent sõpru saab igaüks ise valida. Võiks öelda, et Ristikivi on Janika Kronbergi ammune – ja väga hästi valitud! – sõber. Seda tõestavad paljud artiklid, iga-aastane Ristikivi päev ning ka fakt, et Kronberg oli esimene Karl Ristikivi muuseumi juht. (Meeldetuletuseks: endine Ristikivi muuseum, praegune MTÜ Karl Ristikivi Seltsi kodu asub Tartus, Hermanni 18. Karl Ristikivi päeva peetakse igal aastal tema sünniaastapäeva, 16. oktoobri paiku, tavale pani aluse toonane muuseumijuht.) Nii nagu Ristikivi kunagi oma Vahemere-äärsetel reisidel müütilist Arkaadiat otsis, on ka Kronberg Ristikivi jälgedes mööda laia ilma rännanud ja tähelepanuväärsete leidudega naasnud, näiteks juba mainitud ja kaua saladuslikuks jäänud pärija Kreekast. Ning ka see, et kirjaniku põrm jõudis ta 105. sünniaastapäeva järel kodumulda Paadrema kalmistule, on suuresti Kronbergi tegu. Kuuldavasti ei pruugi käesolev, Eesti Kirjandusmuuseumi Kultuuriloolise Arhiivi sarja „EKLA töid kirjandusest ja kultuuriloost” kuuluv valimik olla viimane sõna Janika Kronbergi Ristikivi-käsitluses – juba lähiajal võivad huvilised hakata uut raamatut ootama.

Tiina Tarik

Karl Ristikivi

Elulugu

Karl Ristikivi sündis 16. oktoobril 1912. aastal juba keskikka jõudnud karjanaise Liisu Ristikivi vallaslapsena. Tema isa ei tunnistanud ega toetanud teda kunagi, vastutasuks pole kirjanik tedagi kogu elu jooksul kusagil meenutanud.

Ristikivide suguseltsi inimesed tegid ränkrasket talutööd ega paistnud silma erilise vaimse ärksusega. Võibolla poleks ka Karl Ristikivist haritud inimest ja kirjanikku saanud, kui tal oleks olnud isa ja püsiv elupaik, kus tööd rügada. Taluperemehe saatus läks temast napilt mööda – lasteta sugulased valisid lapsendamiseks tema asemel samanimelise onupoja, sest tollel oli ema surnud.

Äärmiselt rasketest majanduslikest oludest pärit poiss osutus Varbla algkoolis väga taibukaks ja õpetajad panid emale südamele, et ta teeks mis vähegi võimalik, et poeg edasi õppida saaks. Gümnaasiumi mõte tuli kohe kõrvale jätta – viie aasta kulutamine ilma leivateenimist võimaldavat ametit saamata ei tulnud kõne allagi. Valik langes Tallinna Poeglaste Kaubanduskoolile ning selles õppimise tagas ema aastaringne ja poja suvine palgata töötamine talus, mille peremehel oli Riigikogu liikmena Tallinnas korter, milles ka tulevane kirjanik elukoha ja kosti leidis. Puhuti sai ta ka taskuraha, mida kinole või “Estonia” teatri ülemiselt rõdult sõnalavastuste vaatamisele kulutada.

Kooli ajal luges K. Ristikivi väga palju nii maailmakirjandust kui eesti autoreid, sügavama mulje jätsid T. Mann, J. Aho, Fr. Tuglas, A. H. Tammsaare ja O. Luts, samuti A. Gailiti ja P. Vallaku novellid. Kirjandusmuuseumisse jõudnud varasemate käsikirjade hulgas on G. Suitsu, M. Underi, J. Liivi ja E. Enno luuletuste väljakirjutusi. Väärtkirjanduse lugemisega paralleelselt kirjutas ta sel ajal puhtalt kommertslikke tekste, lootuses veidi raha teenida, neid ilmus erinevate pseudonüümide all “Jutulehes”, “Perekonnalehes”, “Endises Kosjalehes” jms väljaannetes. Kooli heade hinnetega lõpetamine langes kahjuks kokku kriisiaja algusega ja töökohta oli väga raske leida.

1931. aastal sai Karl Ristikivist Tallinna Kolledži õpilane. Tegemist oli töölkäivate täiskasvanute era-õhtugümnaasiumiga, kus oli valida reaal- ja humanitaarsuuna vahel, millest Ristikivi valis humanitaarharu. Eesti kultuuriloos on palju andekaid inimesi, kes läbi uskumatute raskuste hariduse tippu jõudnud, kuid keegi teine pole toime tulnud viieklassilise gümnaasiumi täieliku läbimisega üheainsa õppeaasta jooksul. Lõputunnistus oli 19-aastasel noormehel teistega võrreldes väljaspool võistlust – vaid joonistamises ja vene keeles tuli leppida rahuldavaga, kõik teised hinded olid head. Hinnati sel ajal kolme-palli-süsteemis, kus hea oligi kõrgeim hinne. Kahjuks polnud ka gümnaasiumi lõputunnistusest töö leidmisel mingit kasu ja sulasena rabamiseks ei piisanud füüsilist jõudu.

1933-1934 teenis Ristikivi kaitseväes sundaega. 1934. aastal võis Karl Ristikivi rõõmustada oma esimeste suuremate edusammude üle ajaviitekirjanduses – “Perekonnalehes” ilmus romaan “Võõrad varjud”, mida reklaamiti kui lugu, mis “lähedane igale eestlasele”. Raamatuformaadis see läbi 6 numbri ilmunud teos muidugi romaani mõõtu välja ei andnud, ilmus aga juba õige nime all. Ivo Kari nime all ilmus erinevates väljaannetes lühipalasid lastele. Suur edu saatis lasteraamatut “Lendav maailm”, mis võitis 1935. aasta “Looduse” noorsookirjanduse võistlusel I auhinna ja ilmus sama aasta lõpus “Looduse lasteraamatute” sarjas. Järgmisel aastal saatis autor võistlusele juba kaks käsikirja, “Semud” sai I ja “Sinine liblikas” II auhinna (mõlemad ilmusid 1936). Saadud auhinnaraha ja honorar 1936. aastal “Perekonnalehes” ilmuva ajaloolise seiklusromaani “Viikingite jälgedes” eest võimaldas Ristikivil astuda Tartu Ülikooli, kuid selle võimaluse avanemise ajaks oli semester juba alanud ning filosoofiateaduskonnas vabu kohti enam polnud. Nii asus kirjanik õppima hoopis geograafiat, kuid külastas jõudumööda ladina ja prantsuse keele loenguid ning Johannes Semperi esteetika ja stiilikursuse loenguid. Ülikooli ajal kirjutas ta lühijutte edasi, katsetas suure teatrisõbrana ka draamakirjutamist, kuid heasoovliku sõbra arvustused veensid teda sellest loobuma. Hiljem rakendas ta oma sulge sel puhul vaid “Veljesto” meelelahutusõhtute sisustamiseks või põgenikelaagri asukate meeleolu tõstmiseks. Esimest korda võttis korterikaaslane Ristikivi “Veljesto” ettekandekoosolekule kaasa 1937. aasta jõulude paiku, tegevliikmeks võeti ta vastu 1938. a sügisel koos Iko Marani ja Boris Kaburiga. Juba sama aasta jõuludeks valiti ta Kaja Noodla kõrval abisekretäriks ja 1939. a kevadel abiesimeheks. Just “Veljestos” kujunesid esimesed otsesed kontaktid kirjanduslike põlvkonnakaaslastega – seltsi kuulusid Heiti Talvik, August Sang, Bernard Kangro ja Paul Viiding, nendega käisid sageli kaasas Kersti Merilaas ja Betti Alver.

1937. aasta detsembris kuulutas “Loodus” välja järjekordse romaanivõistluse ja pärast kevadsemestri eksamite sooritamist sõitis Ristikivi Tallinna oma sõprade juurde Paljassaarde, et panna kirja romaan, mille kirjutamise mõte tekkis tal esmakordselt 16-aastasena, kui ta luges “Vaeste-Patuste alevit” ja tööliste kujutamisega sugugi rahule ei jäänud. Tohutu kiirusega valminud “Tuli ja raud” sai esimese preemia ja valdavalt väga positiivsed arvustused, autor võeti Kirjanike Liidu liikmeks. Oma teisele romaanile “Õige mehe koda” andis Ristikivi lõpliku kuju 1940. aasta pöördelisel suvel, kuid kirjastus, kuhu tal tuli pöörduda, polnud enam “Loodus”, vaid “Ilukirjandus ja Kunst”, mille juhil August Jakobsonil polnud vastuväiteid romaani sisu kohta, küll aga ei sobinud piiblikeelse kõlaga pealkiri, nii asendati see lamedamalt otseütlevaga – “Võõras majas”. Hilisemates väljaannetes on originaalpealkiri taastatud.

1942. a veebruaris sai Ristikivi geograafia ainerühma alal cum laude diplomi, õigemini ajutise tunnistuse rektori blanketil, ning asus tööle Majandusgeograafia Instituudi juurde. 1942. aasta lõpul ilmus “Rohtaed”, mis lõpetab Tallinna triloogia.
1943. aasta 27. jaanuaril läks tööruumis telefoniga kõnelevast Ristikivist nelja meetri kauguselt mööda pomm, mis jäi õnneks lõhkemata. Ülikoolis lõpetati uurimistööd, millest polnud sõjalist kasu, ning saades aru, et sõjast temavanusel mehel pääsu pole, läks Ristikivi politseipataljoni staabikirjutajaks Pihkvasse. Kõik nähtu ja kogetu viis kirjaniku arusaamisele, et riigist lahkumine on paratamatu, ning 26. novembril 1943 viis kaluripaat ta Helsingisse. Seal asus ta tööle Soome põgenenud eestlaste abistamiseks loodud Eesti Büroos. 1944. aasta septembris tuli lahkuda Rootsi, sest Moskva poolt Soomele dikteeritud rahutingimuste järgi polnud põgenikel Eestist enam midagi head oodata. Pagulaslaagris Sigtunas, kus kirjanik sai 32-aastaseks, viibis ta vaid mõne kuu ning leidis siis töö Uppsala geograafia instituudi arhiivis. 1947. aastast töötas ta Stockholmis erinevatel ametnikukohtadel. Algas ülejäänud pool elust, mil valmis suurem osa loomingust.

1950. aastate algupoolel esines Ristikivi väga intensiivselt arvustajana, ajalehes “Välis-Eesti” ilmus 1951-1953 kokku 45 retsensiooni uudisteostele. 1954. aastal ilmus raamat “Eesti kirjanduse lugu”, mille kirjutamisele õhutas Oskar Loorits (kes raamatuga lõpuks rahul polnud), kuna oli vajadus elavama, kogu kirjandust hõlmava esseistliku ülevaate järele. Raamat on subjektiivne ja räägib Ristikivi kohta vähemalt sama palju kui nende kohta, kellest ta kirjutas.

1950. aastail Ristikivi elujärg paranes ja algasid kirjandusliku eesmärgiga puhkusereisid: Itaalia, Hispaania, Kreeka, eriti Rhodos, mille elanikud suutsid jääda kreeklasteks, kuigi olid emamaast lahus võõra võimu all juba alates Rooma impeeriumist – kõik said osaks tulevastest romaanidest. Pärast 1953. a ilmunud “Hingede ööd” oli pikk vaheaeg; alates “Põlevast lipust” 1961. a ilmus Ristikivilt igal aastal raamat, ja nii 11 korda järjest.

Kuigi loomult pigem eraklik, tundis Ristikivi ometi kohustust eesti asja ajamise suhtes ning kuulus Eesti Rahvusnõukogu juhatusse ja üldkogusse, oli Eesti Rahvusfondi juhatuse ja Eesti Komitee asemikekogu liige. Ta oli Eesti Kirjanike Kooperatiivi esimees, Välismaise Eesti Kirjanike Liidu abiesimees ja Eesti PEN-klubi juhatuse liige. Ta kuulus Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikusse eksiilis ja samuti Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku Kultuurifondi juhtkonda.

Karl Ristikivi suri insuldi tagajärjel oma kodus 19. juulil 1977, tema tuhastatud põrm on maetud Stockholmi Metsakalmistule.

Endel Nirgi “Teeline ja tähed” (Tallinn, 1991) põhjal

Teosed

“Lendav maailm” võitis 1935. aasta “Looduse” noorsookirjanduse võistlusel I auhinna ja ilmus sama aasta lõpus “Looduse Lasteraamatute” sarjas. Järgmisel aastal saatis autor võistlusele juba kaks käsikirja, “Semud” sai I ja “Sinine liblikas” II auhinna, ilmusid mõlemad 1936. “Sellid” auhinnati samal võistlusel 1938. aastal ja ilmus sarjas “Targad tähed”.

“Viikingite jälgedes” (Perekonnaleht 1936, raamatuna 2003) on romaan muinasaja meremeestest, ajaloolises kontekstis on see üks esimesi alternatiivajalugusid. Hanila vanema pojast Väinost saab punanahkade kuningas – kui fantaseerida, siis suurelt! Oskar Kruusi arvates näitas Karl Ristikivi selle romaaniga viikingeid Uue Maailma avastajatena vähemalt veerand sajandit varem, kui see väide üldist tunnustust leidis. Ühes intervjuus ütleb autor, et kirjutama ajendas teda Harri Moora raamat “Eestlaste kultuur muistsel iseseisvuse ajal”.

“Tuli ja raud” (1938, “Looduse” romaanivõistluse I auhind) kujutab eesti talupoegade linnastumist ja töölisteks muutumist. Teos kuulub eesti väljapaistvamate töölisromaanide hulka. Tegevuskoha ja kõrvaltegelaste kaudu on sellega seotud “Õige mehe koda” (1940. a ilmunud esitrüki pealkiri “Võõras majas”). “Rohtaed” (1942) kujutab 20. saj alguse koolmeistri elukäiku. Neist kaks on tõlgitud soome keelde, “Yrttitarha” ilmus 1945. a ja “Oikeamielisen miehen talo” 1953. a. Kõik kolm on komponeeritud perekonnaromaanina, kuid annavad avara pildi huvitava arhitektuuri ja ajaloohõngulise Tallinna sotsiaalsetest oludest mitme aastakümne vältel. Neid teoseid on hakatud nimetama Tallinna triloogiaks.

“Kõik, mis kunagi oli” (1946) ja “Ei juhtunud midagi”(1947) kujutavad Eestiv abariigi lõpuaastaid, Molotov-Ribbentropi paktile järgnenud ultimaatumi vastukaja Tartu ja Tallinna haritlaste ning ohvitseride ringkonnas. Kirjutamine algas sõja ajal Tartus ja planeeritud oli triloogia, valmisid kaks raamatut, mis ilmusid juba Vadstenas.

“Hingede öö” (1953) on eksistentsialistlikule filosoofiale toetuv teos, milles on leitud pagulaselamuste väljendust, ent laiemalt ka Euroopa ummikut pärast II maailmasõda. Autor on tunnistanud Hermann Hesse romaanide eeskujuks võtmist ja Margus Kasterpalu kasutaski oma dramatiseeringus ka “Stepihunti”. 2009. aastal Endla Küünis mängitud lavastuse, lavastaja Margus Kasterpalu, žanrimääratluseks oli “rännak kahes vaatuses”. 1995. aastal mängiti seda ka “Vanemuises”, lavastas Priit Pedajas.

“Põlev lipp” (1961), “Viimne linn” (1962) ja “Surma ratsanikud” (1963) on ajaloolised kroonikad, mille tegevus toimub Vahemeremaades ja mis kajastavad ristisõdade ummikussejooksmist. Kirjas B. Kangrole palmipuudepühal 1966: “Kas öelda lausa välja, et selle eeskujuks on Bachi “Die Kunst des Fuge”, ilma et hakkaksid mind suurusehullustuses kahtlustama. Teadsin juba algusest peale, et pole võimalik seda skeemi täpselt jälgida. — Keegi pole veel üles leidnud, et ma kogu aeg kirjutan tegelikult üht ja sedasama lugu, ainult igakord natuke teisiti. Teema ise on antud juba “Põlevas lipus”- kõik teised on ainult variatsioonid.” 2004. aastal kaitses Eva Lepik Mihhail Lotmani juhendamisel valminud bakalaureusetöö “Karl Ristikivi ajalooliste romaanide tsükkel ja Johann Sebastian Bachi “Die Kunst der Fuge” struktuursed sarnasused.” “L’étendard en flammes” ilmus prantsuse keeles 2005. a.

“Imede saar” (1964) on triloogiaid siduv vaheraamat, mis on süžeeliselt seostatud “Surma ratsanikega”, kuid selle tegelased on asetatud nende jaoks tulevikuühiskonda, mis vastab XX sajandi tehnilisele tasemele, ning on paigutatud Atlandi ookeani üksikule saarele. Stiilipuhas düstoopia analüüsib irooniliselt ühiskondlikke vastuolusid nii minevikus kui olevikus.

“Mõrsjalinik” (1965), “Rõõmulaul” (1966) ja “Nõiduse õpilane” (1967) on autori määratluse järgi ajaloolised biograafiad, milles vaadeldakse katoliku pühaku, prantsuse trubaduuri ja lääneliku õpetlase elukäigu kaudu Euroopa keskaegset vaimuelu, alltekstiga nüüdisajale. Esimene romaan on eeskujuks võtnud pühakute elulugude jutustamisstiili, “Nõiduse õpilane” lähtub Fausti- motiivist.

“Sigtuna väravad” (1968) sisaldab 12 ajaloolist novelli erinevatest Euroopa paikadest, sh ka Venemaalt ja Põhjamaadelt, siingi on tooniandev irooniline suhtumine ja allegooriline ülesehitus.

Kolmas ajalooliste romaanide triloogia “Õilsad südamed ehk kaks sõpra Firenzes” (1970), “Lohe hambad” (1970) ja “Kahekordne mäng” (1972) lisab ajalooliste sündmuste kujutamisele nüüdisaegse tasandi, mille tegevuskohaks esimeses romaanis on London, teises Pariis ja kolmandas Kopenhaagen. Siin näidatakse mitmes erinevas ajajärgus samalaadsete probleemide ja situsioonide esinemist. “Õilsates südametes” kordub reetmine näiteseltskonnas, kes mängib hiliskeskaegset reetmise draamat. “Lohe hammastes” uuritakse võõra ja püsiasukate vahekordi Hispaania ja Madalmaade ajaloosündmuste taustal. “Kahekordne mäng” esitab kriminaalromaani I maailmasõja järgses Taanis ja ennastohverdava episoodi XVII saj Ungari kardinali eluloost.

“Inimese teekond” (1972), Ristikivi ainus luulekogu, ilmus kirjaniku 60. sünnipäevaks, varem oli luuletusi ilmunud 1950. aastatel “Tulimullas”. Nagu oma romaanides, nii ka luuletsüklite ülesehituses on Ristikivi silmas pidanud muusikalisi malle, üks tsükkel on lausa määratletudki kui “Fantaasia g-moll”. Koos oma luuleraamatuga saadetud kirjast Uku Masingule: “…olgu see lihtsalt üks inimlik dokument või veel selgemalt öeldud, inimliku nõrkuse tunnus. Sest need visandid on sündinud pika aja jooksul, nii muuseas, kui oli midagi südamel, mida mingil teisel teel ei saanud väljendada. Võiks isegi kõnelda psühhoteraapiast.” Mitmeid luuletusi on ka viisistatud, tuntuimad on Tõnu Tepandi väga sugestiivsed laulud. Luuletustel ja ”Hingede ööl” põhinevat etendust “Kõigi teede pikkus ajas on võrdne” esitasid luuleteater “Valhalla” kirjaniku 75. ja Tartu Üliõpilasteater tema 90. sünnipäevaks. Koostaja, lavastaja ja muusikaline kujundaja oli Kalev Kudu.

“Kaspar von Schmerzburgi Rooma päevik” (1976) esitab Eestist pärineva baltisakslase lüürilisi elamusi ja arutlusi XVIII sajandi Roomast. Tiitellehe järgi on Ristikivi üksnes trükkitoimetaja; müstifikatsiooni arendab järelsõna, milles leidub lisaandmestikku päevikupidaja isiku ja elukäigu kohta. Müstifikatsioon oli nii edukas, et mingil ajal oli raamat Rootsi raamatukataloogides Schmerzburgi teosena kirjas. Kui “Hingede öö” eelnes suurele romaanide tsüklile, siis “Rooma päevik” lõpetab selle – on tunda taotlust markeerida midagi kokkuvõttelist, vilksamisi tuuakse esile eelnevate teoste üksikmotiive. Struktuur on veelgi keerulisem kui “Hingede öös” ja valdavaks saab tunnetus, et inimesega toimuv on vastustamatu faatum, mis avaldab ennast juhuslikkuste kaudu. Mida lähemale lõpule, seda tajutavamaks muutub elu viirastuslikkus. Niisugusena oli “Rooma päevik” kirjaniku tõeline viimne raamat sõna täies tähenduses, selle kirjutamine võttis peaaegu viis aasta ja pärast seda ei suutnudki ta õigupoolest enam midagi kirjutada.

“Klaassilmadega Kristus” (1980) on B. Kangro, A. Mägi ja V. Uibopuu koostatud kogu, mis sisaldab erinevate loomeperioodide novelle ja lühilugusid, reisikirja 1963. aasta Egiptuse reisi kohta ja 3 memuaarset pala. Selles ilmus ka “Minu sõber David”, mis võitis “Aftonbladeti” filmikäsikirjade võistlusel esikoha ja avaldati algselt rootsi keeles, eestikeelse tõlke tegi autor ise. See oli Ristikivi üks väheseid teadaolevaid katseid osaleda elukohamaa kultuurielus ja – iseloomulik seegi – esikohast hoolimata ei suutnud ometi pälvida filmitegijate tähelepanu. (Ka rootsi keeles kirjutatud kriminaalromaani ei õnnestunud tal avaldada.) Film sai sellest hoopis Eestis, režissöör Ain Prosa käe all valmis 1998. aastal telefilm “Lihtne lugu, lõpuga”. Külli Koigi ja Veikko Tääri kõrval teevad telefilmis kaasa Üllar Saaremäe ja Külli Teetamm. Muusika on ansamblilt Vennaskond. See pole küll lavastuse tarbeks kirjutatud, kuid kannab oma tähendust.

Karl Ristikivi armastas kriminaaljutte lugeda ja on neid veidi ka kirjutanud. “Martin Musta saladus” ilmus ajalehes “Teataja” 1954, nr. 3-7 ja selle autoriteks olid peatükkide järjekorras Ilmar Talve, Arvo Mägi, Kalju Lepik, Raimond Kolk ja Karl Ristikivi. Enne kirjutamist jutustuse sisus ja laadis kokku ei lepitud, ja peale toimetaja I. Talve olid teistele autoritele üksikute peatükkide kirjutajad teadmata. Iga järgmine kirjutaja pidi oma vabal valikul ja viisil sündmustikku edasi viima ja eelnevaga loogilises seoses hoidma. Raamatuna trükiti seda 100 eksemplari, mis kõik on kõigi viie autori autogrammidega varustatud. “Hurmakägu on surma nägu” on Christian Steeni nime all rootsi keeles kirjutatud kriminaalromaan, mille tõlkis meie jaoks Jaan Kross. Eessõnas ütleb tõlkija, et see on Agatha Christie stiilis suletud seltskondade romaanide tore paroodia ja avab “Rohtaia” ja “Hingede öö” autoris uue ja kummastava mõõtme.

Ristikivi 100. sünniaastapäeva puhul ilmusid  ühiste kaante vahel esmakordselt eesti keeles tema kaks rootsi keeles kirjutatud kuuldemängu – “Lõhkemata pomm” ja “Pimenägemine”. Vähemalt üks kuuldemäng, „Pimenägemine“, jõudis septembris 1950 ka esitamiseni Rootsi raadios.

Infopudinaid

Jaanuari lõpus 1987. a algatas kultuuriklubi Tõru korjanduse Karl Ristikivi mälestuskivi jaoks. Annetajaid kogunes kaks tuhat, kuigi avalik korjandus väliseesti kirjaniku mälestuse jäädvustamiseks ei tulnud tol ajal kõne alla. Ristikivi kivi Varbla koolimaja ees avati oktoobris, kirjaniku 75. sünniaastapäeval. Kuni viimase hetkeni polnud teada, kas kivi üldse kohale jõuab, kas tee peal ei seisa risti ees mõni suur veoauto. Aktiivne osaline Ristikivi mälestuse jäädvustamisel oli kirjandusteadlane ja kirjanik Oskar Kruus, sagedane esineja Tõru kaminaakadeemias.

Clara Bow (1906-1965) oli Ameerika filmitäht, kes avaldas Ristikivile nii suurt mõju, et palju aastaid hiljem juhuslikult taasnähtud vana film inspireeris teda kirjutama värsitsüklit “Varjumäng” (ilmus esmakordselt 1951).

Ja nüüd, kui vari su noorusest
mulle tuttavalt pilgutab silma,
tean kahjuks, et sellest, mis sinult sain, 
olen alati olnud ilma.

Kaja Kleimann

Lugemissoovitused 2013: Mart Juur ja Mihkel Kunnus

Linnaraamatukogu tähistas oma sajandat sünnipäeva rea üritustega, mille hulka kuulus kauni kombe kohaselt ka lugemissoovituste õhtu. Sedapuhku olid soovitajateks kirjandusminister ehk populaarse telesaate “Kirjandusministeerium” saatejuht Mart Juur ja kirjanduskriitik Mihkel Kunnus.

“Tartusse tuled alati nagu koju,” nentis Mart Juur, ja koduses õhkkonnas õhtu kulgeski. Huvilisi oli kogunenud ohtrasti, sestap kolis kogu seltskond kohvikust üles saali ja täitis selle viimse kohani. Osa publikust lootis, et saab nalja, teine osa, et kõne alla tuleb väärtkirjandus, ning õigus oli mõlemal. Ministrihärra oli südameasjaks võtnud eesti huumorikirjanduse klassika, kooliõpetajast kriitik – vaimuaristokraatia. Pealtnäha ehk vastandlikel jututeemadel oli üllatavaltki palju ühist.

“Loomingu Raamatukogu” on ju kõigil kodus, eeldas Juur. Tõepoolest, see mahult väikeste, kuid sisult suurte raamatute sari on paljudesse kodudesse tellitud, olgu siis algusest peale või vaid mõne aastakäigu ulatuses, ent head asja tasub ikka üle reklaamida. Pealegi mahub LR vihk parajasti daami käekotti. Juur alustaski juttu ühe 1958. aastal LR-s ilmunud köitega – Juhan Peegli koostatud valimikuga “Maamees naerab”, mis sisaldab satiirilisi ja humoristlikke palu 1870.-1880. aastate eesti ajakirjandusest, enamasti “Sakalast”. Igati muhe kogumik, nagu ka Eduard Vilde nn Nalja-Vilde perioodi kokkuvõttev “Nali ja pilge” (“Jutustused. 2. köide”) – iseäranis kuulus “Tokerjad hääbuvad, tokerjad tääbuvad…” – ning põhiosas 1930-ndatest pärinev Romulus Tiituse “Nokk kinni, saba lahti”, suurepärane huumori- ja karikatuurikogumik.

Kõige tähtsam on soovitada õiget kirjandust noorele inimesele, kinnitas Kunnus. Inimolemuse süvakihte lahkav Fjodor Dostojevski on kasvueas organismile möödapääsmatu, kuid gümnasistile on kooliprogrammis niikuinii käsitletud “Idioodi” ja “Kuritöö ja karistuse” kõrval olulisim teos “Nooruk”, mis ei lähtu samavõrd ühiskonna tasandist, vaid keskendub pigem inimeseks kasvamisele, iseendaks jäämisele. Mõtteainet annavad maailmapilti kujundavale noorele nii Ilmar Vene kultuurilooline esseekogumik “Pahustumine ehk Uusaja olemus” kui Susan Pinkeri arengupsühholoogiline teos “Sugude paradoks”, ehkki üks on vaimuaristokraat, “erudiit oma elevandiluust tornis”, ja teine maise elu ja edu uurija. Pinkeri raamat olla muide nt Lundi ülikoolis kohustuslik.

Eesti huumorilooga edasi minnes jõudis Juur Harri Lehiste kogumikuni “Valitud kaebused”. Küllap mäletavad 1970-ndate ajakirja “Pikker” püsilugejad, missuguse õhinaga sai värsket ajakirja lapatud, et rutem jõuda kodanik Tsäbovõitra järjekordse kaebekirjani kodanik Tofelmanni vastu. Vargamäe mehed käisid omal ajal kohut, uuema aja mehed kaebavad niisama… Kirjade sõnastus oli meeletult naljakas ja vähemalt allakirjutanu kõnepruugis on nii mõnigi väljend seni kasutusel (“suust haige ja mures riigi saatuse pärast”). 1980-ndatel vahetasid kodanik Tsäbovõitra välja kodanik Männike ja tema ustav seltskond Hiiu õllepaleest. Needki humoreskid on kogumikus kenasti sees. Lehistega võrreldav humorist Kalju Kass, “Pikri” rubriigi “Käkker” asutaja, avaldas oma följetonide paremiku kogus “Vastasseina nael”, mis pole ka praeguseks teravust kaotanud.

Kui “Loomingu Raamatukogu” sobib käekotis kandmiseks hästi, siis Robert Musili kolmeköiteline romaan “Omadusteta mees” nõuab rohkem jõudu nii kandmiseks kui lugemiseks, kuid see tasub end ära, oli Kunnus kindel. Mati Sirkeli suurepärane tõlge on väärtus omaette, sest XX sajandi tunnustatuimale moralistile Musilile on omane ülitäpne keelekasutus. Ka toimetajatöö on väga hoolas, kolme köite peale leidub ehk kolm trükiviga.

“Sirp” ja selle 16. lehekülg oli omas ajas väga tugev huumoriväljaanne, lahe ja riigivastane ühekorraga, meenutas Juur. 16. lehekülge toimetas hilisem “Sirbi” peatoimetaja Toomas Kall, üks parimaid eesti humoriste-satiirikuid läbi aegade. Tema kogumik “Ajaloo tajumine” võtab kokku autori tugevad küljed: absurdi piirimail humoreskid, autoriparoodiad, žanripastišid. Absurdist rääkides läheb mõte Andres Ehinile, kelle raamatul “Ajaviite peerud lähvad lausa lõkendama” on tähtis roll ka huumoriuuenduses. Tuletage meelde: “Kimbukese sinilolli kinkisin ma sulle…” Eelmainitud 16. lehekülje staarautor Enn Karu on aga tänaseks pea unustusse vajunud ning teda meenutab hüva kogumik “Öö lõbustuste pargis”, kus sees ka “Juhtum avalikus raamatukogus”.

Kunnus jätkas noore lugeja kujundamist: William Somerset Maughami romaan “Inimorjusest” kui väljajuhatus Camus’likust puberteedist, noorusjoovastusest kainenemise raamat on hea paariline “Noorukile” ja omalaadne anti-Werther.

“On nigu on”, nentis Juur, ja saatis ringi käima Vladislav Koržetsi samanimelise raamatu. Just Koržets, kes praegu puhub “Osooni” saatejuhina muhedat loodusejuttu, tegi meile rubriigis “Ülev Suurmõlgi elu ja mõtted” teatavaks põhjapaneva tõiga: “Lohk on tagurpidi muhk.” Hinnakem siis seda vääriliselt, eriti löökauku sattudes.

Kunnus pöördus tagasi “Loomingu Raamatukogu” juurde: Andrei Platonovi “Auk” on üks olulisemaid raamatuid tema elus ning Platonovi jutustustekogu “Meistri saamine” – tema ohtraim tsitaadivaramu. “Auk” jäi ilmudes teenimatult vähetuntuks. (Juur: “See ilmus üheksakümnendatel, siis oli inimestel muudki teha kui raamatuid lugeda.”)

Noort generatsiooni mõjutab peale tõsiste romaanide ka ajastu vaimus huumor, oli Juur veendunud. Heaks näiteks on Andres Vanapa luulekogu “Pihlakaviin” ja tegelikult kogu Vanapa isiksus. Praegugi üritab terve leegion noori kirjutada nagu Vanapa. Sama mõjukas poeet on Ilmar Trull, kelle ainus täiskasvanutele mõeldud luulekogu “Millest mõtled, seljaaju?” annab selget aimu tulevasest eesti lasteluule tähest. Vähem tuntud on mitut pseudonüümi kasutanud Aivo Pihlakas oma absurdimaiguliste paladega.

Ajalooalaseid raamatuid on palju tõlgitud, ent näiteks Hitlerist soovitaks Kunnus lugeda ühtainust: August Kubizeki “Adolf Hitler, mu noorpõlvesõber”, Linzi nooruki motiivide kujunemislugu. Aimekirjandusest tõstis ta esile oma keskkonnaeetika õppevahendi – Clive Pontingi teose “Uus maailma roheline ajalugu”.

Paljud tuntud humoristid, Mart Juur nende seas, on esmalt töötanud ajakirjanduses. Nii ka Andrus Kivirähk, kelle Päevalehe laupäevalisas “Viikend” ilmunud paroodiad, sealhulgas professor Koti kogutud teosed, võib leida paljuütleva pealkirjaga teosest “Kalevipoeg”. “Nelli Teataja” kolumnist Jaak Leer on oma Elu24 meenutava loometöö avaldanud raamatus “Savumees Einaril on buss kogu aeg katki”. Ühtlasi lubavad nood raamatud teha järeldusi eesti ajakirjanduse arengujoonte kohta.

Eesti kirjandusest oli Kunnus seni vähem rääkinud, kuid põhjust on: A. H. Tammsaare “Pöialpoiss” oma E. A. Poe laadis süvapsühholoogilise käsitlusega – vaevalt keegi seda Tammsaareks pidada oskaks! – ning Jüri Ehlvesti “Palverännak”. Psühholoogiline romaan kui žanr ulatub seinast (vastas)seina: Paul Bourget’ “Õpilane” on psühholoogiline realism parimas mõttes, mitte nüüdne enesekeskne soig; George Saiko “Triivimisi”, kümme aastat kirjutatud psühhoanalüütiline teos, uurib inimloomuse invariante.

Pisut ka lugejate seas populaarsetest elulugudest. Elulood on teatavasti Juure eelistatuim lugemisvara, sestap kõlab loogiliselt, et üks ta lemmikraamatuid on Kaupo Meieli luulevalimik “Eesti elulood”, mis meenutab oma pöörasuses “Pikri” rubriiki “Kirev gloobus”. Väga naljakas on väliseesti ajakirjaniku Voldemar Kurese päevaraamatute sari “Seitsme lukuga suletud raamat I-V”, kuid ka Karl Ristikivi ja Elo Tuglase päevikutest leiab mõndagi naljakat. Kunnus tõdeb, et elulugusid on kirjutatud palju, seejuures enamik väga halvasti, kuid mittetrafaretsena tõusevad esile Vladimir Nabokovi meeldivalt idülliline “Räägi, mälu!”, Kalev Kesküla “Elu sumedusest” ning Thomas Manni päevaraamatud.

Meeleolukalt kulgenud õhtu jõudis lõpule, kuulajatel jätkus aga rõõmsat muljetamist ja meenutamist kauemaks. Sai nalja, sai targemaks. Suur aitäh Mart Juurele ja Mihkel Kunnusele!

Tiina Tarik

Fotod Andres Apevalov