Amor Towles “Härrasmees Moskvas”

 „Härrasmees Moskvas” jutustab meile (muinas)loo krahv Rostovi elust hotellis „Metropol” koos tagasivaadetega minevikku. Krahv pääseb 1922. aastal mahalaskmisest, kuna 1913. aastal on ta kirjutanud revolutsioonilise luuleteose. Ta määratakse eluaegsesse koduaresti hotelli, kus ta parajasti elabki, ent sviidist tuleb tal kolida teenijatetuppa. Raamat räägib tema ja temaga kokku puutuvate isikute, hotellipersonali ja külaliste – kõrgete poliitikute, diplomaatide, kaunite näitlejannade, välismaa spioonide ja ajakirjanike elust 1922. aasta 21. juunist kuni 1954. aasta juunini, aastad 1938-1946 jutuks ei tule, sõjast räägitakse veidi vaid tagasihaaravalt. Raamat on jagatud peatükkideks, mille pealkirjad algavad kõik A-tähega.

„Endine inimene” krahv Rostov on teose alguses 33-aastane, ta on veetnud oma aja õpingute ja mõtisklustega ning pole eales töötanud. Järk-järgult ja märkamatult saab ta end kasulikuks teha mitmesugustes restoraniga seotud küsimustes, näiteks sekkuda diskreetselt uue kelneri sobimatu veini soovitamisse: „No see vein oleks toiduga võitlusse asunud nagu Achilleus Hektoriga. Ta oleks selle ühe hoobiga oimetuks löönud ja seda seejärel kaariku järel lohistanud, kuni Troojas poleks enam kellelgi võitjas kahtluseraasugi. Pealegi maksis see ilmselgelt kolm korda rohkem, kui noormees endale lubada võiks”. Temast on kasu, kui on tarvis koostada pidulike õhtute jaoks lauaplaane, arvestades inimeste iseloomusid ja omavahelisi suhteid.

Muidugi esineb tagasilööke, näiteks veinisoovitus toob kaasa ootamatuid tagajärgi: „Toiduainetetööstuse rahvakomissarile Fjodorovile esitati kaebus, et meie veinikaart on vastuolus revolutsiooni ideaalidega. See on monument aadliprivileegidele, intelligentsi jõuetusele ja spekulantide röövellikule hinnapoliitikale”. Nõnda hääletati koosolekul, et edaspidi pakutakse ainult punast ja valget veini ja kõik pudelid on ühe hinnaga. Ja kõigilt pudelitelt eemaldati sildid… Me ei saa olla kindlad, et just see lugu täpselt nii oli, aga muidu on autor küll hotelli ajalugu hoolega uurinud, sest nt mingil hetkel kehtestatud tellimuste vormistamise kord, mis muutis võimatuks toidu soojalt sööjani jõudmise, on kaasaegsete poolt dokumenteeritud.

„Metropol” sai valmis 1905. aastal ja oli esimene hotell Moskvas, kus tubades oli kuum vesi ja telefon. Vaatamata sellele, et revolutsiooni ajal purustati sellel peaaegu kõik aknad („jah, härra, meil on väga mugav vaba tuba, kui teil pole midagi värske õhu vastu”) ja üksjagu aega töötas seal valitsus (sviiti nr 217 lukustas Sverdlov põhiseaduse redaktsioonikomisjoni kuni nende töö valmimiseni), sai sellest 1920ndatel, kui hakati sõlmima ja taastama sidemeid välisriikidega, uuesti kõige peenem hotell. Sealsamas õpetab krahv aastaid kõrgele parteitöötajale inglise ja prantsuse keelt ning tutvustab nende rahvaste privilegeeritud klasside („sest just nemad jäävad tüüri juurde”) , kombeid ja mõttelaadi.

Elu on tõesti imetabane – krahvi õlule langeb isegi ootamatu kohustus üles kasvatada laps.

Miks seda raamatut lugema peaks? Miks üldse peaks lugema ameeriklase kirjutatud raamatut Venemaa elust?

Sest see on lihtsalt väga mõnus lugemine, hästi kirjutatud, täis kohti, mida lugedes tahaks teha väljakirjutusi, sest „nii hea mõte” või „nii ilusti öeldud”. Miks ma seda (muinas)looks nimetan, saab igaühele lugedes selgeks – realistlik on ebarealistlikuga tihedalt põimunud. Meie kogemuste ja teadmistega nõukogude ajast ütlen: ei ole mingit võimalust, et niisugune lugu oleks võinud aset leida, tegemist on tõelise „ilu”kirjandusega. Me kohtame nii palju õilsaid ja sümpaatseid inimesi ja nii ebaproportsionaalselt vähe lolle ja/või pealekaebajaid. Autor ei pigista päriselt silma kinni halva suhtes, mida revolutsioon ja vapustused kaasa tõid, aga mingit eriliselt kirglikku hukkamõistu ei ole ei tema ega Rostovi poolt, on faktide nentimine. Halvimad asjad, nagu Ukraina näljahäda, on kirjas joonealustes märkustes. Nalja saab ka vahel ja vaimukas on kogu aeg.

Autor suudab jätta mulje, et on vene kultuuriga hästi tuttav, tsiteeritakse Tolstoid, Dostojevskit ja Tšehhovit. Lõpp on õnnelik. Ühesõnaga, suurepärane (ja sealjuures intelligentne) meelelahutus. Mulle muinasjutud meeldivad.

Raamatu autoril Amor Towlesil on Stanfordi ülikoolis omandatud magistrikraad inglise keeles ja tema lõputööks kirjutatud lühijutud trükiti ajakirja „Paris Review 112” 1989. aasta talvenumbris. Paarkümmend aastat töötas ta seejärel hoopis investeerimisalal, kuni kirjutas 30. aastate lõpu Manhattani elu käsitleva raamatu „Rules of Civility”, mis 2011. aastal ilmudes kohe väga menukaks sai ja tõlgiti enam kui 15 keelde, tegemisel on film. „Härrasmees Moskvas” ilmus 2016 ja on samuti juba rohkem kui 20 keelde tõlgitud, plaanis on teha 6-8 tunnine teleseriaal.

Kaja Kleimann

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: