Mart Sander “Kaarnakuld”

Seekordse raamatuga näitab autor taaskord oma suurepärast jutustamisoskust. Raamatu lõpuski tuuakse kirjelduses välja, et Sander puistab oma lood vihjetega üle ja miski pole juhuslik ning tõesti tahaks otsast peale hakata et vaadata kas veelgi rohkem vihjeid saab märgatud.

Lugu ise on kiire ja kõhe – nagu alapealkiri lubab. Lugu sellest, mis juhtub süütu maapoisiga kui ta saab maitsta rikkust ja võimu. Kohati võib peategelase peale ikka päris pahaseks saada, et noh kui rumal saab olla… Aga siin näitabki autor inimloomuse tumedamaid toone ja varjundeid. Kuigi mitte kõik pole päris sünged…

Olenemata sellest, et üsnagi on aru saada, kuhupoole lugu tüürib ja millega lõpeb (eriti, kui kõik need vihjed kuulsatele legendidele ja muidu mütoloogiale tuttavad ette tulevad), on põnevus siiski kogu aeg õhus, et kuidasmoodi autor selle täpselt lahendab ja lõpule viib.

Kellele meeldis Sanderi raamat „Kõhedad muinaslood“, naudib ka sedagi lugu arvatavasti suure rõõmuga.

Ladus, asjatundlik ja suurepärase keelega vahepala mu meelest. Ja autori illustratsioonid on ka mõnus täiendus.

Seili Ülper

Raamatukoguhoidjad soovitavad eesti kirjanduse päeval eesti kirjandust:

Linda Jahilo, Halliki Jürma, Kaja Kleimann, Ülle Nemvalts, Eve Pormeister,
Kaie Prangel, Tiina Sulg, Tiina Tarik, Triin Võsoberg, Seili Ülper

Oskar kuulis raamatukogus …

Laura Loolaid, Seili Ülper

Tarmu Kurm “Kahe matuse vahel”

Tarmu Kurm “Kahe matuse vahel: muhedaid pildikesi südikate vanainimeste elust” (Koolibri, 2022, 155 lk)

Sünge pealkirja taga peidab end üldiselt tujutõstev lugu, mille peategelane, 80+ härra Eduard, leiab ühel päeval, et aitab hädine olemisest, sureks õige ära. Surm aga teadagi ei tule mitte siis, kui sina teda ootad. Ja peale seda, kui härra oma sõprade-naabrite abiga oma matused ära korraldab või nö. läbi teeb, hakkab elu alles pihta ja hullu hooga käima. Üks samm viib teiseni ja seiklustest puudu ei tule.

See raamat sobib kõigile, kellele meeldis “Saja-aastane kes hüppas aknast välja ja kadus” või “Kassituhk” või “Salapäevik : Hendrik Groen, 83¼ aastat vana“. Seda viimast muidugi on väga raske minu jaoks ületada ja päris sinnani autor (veel) ei küündi, kuid kuna tegemist on debüüdiga, siis anname ikka aega atra seada ning tore on lugu siiski.

Raamatu tegelased on ääretult värvikad ja naerda turtsuda sain mitmel korral. Võtame näiteks kasvõi Maimu nimelise naabriproua, keda tutvustab autor läbi Eduardi sõnade niimoodi: “Maimu oli vanatüdruk, kellel oli kuulujuttude levitamises must vöö. Ta oli pühendanud oma elu kahele asjale: Jeesusele ja teiste inimeste elude elamisele.” Mõlemat väidet tõestab vanaproua läbi raamatu päris mitmel korral.

Mingil hetkel vajub lugu natuke vaiksemaks ja aeglasemaks, aga siis võtab uuesti hoo üles. Autor on püüdnud mu meelest haarata või meeldida üsna laiale vanuseklassile. Vihjeid on nii uuemale kui vanemale “klassikale” ning muheleda, kui vihje ära tabad, on nii vahva:)

Nalja ja tralli vahele on tegelikult pikitud mõtlikkust ja elufilosoofilisi mõtisklusi. Ja nii võid ennastki leida mõtlemas enda elu tehtule-tegematajäetule. Ja emotsionaalsemal lugejal võib ka silma märjaks kiskuda.

Kui mõelda selle lühikese raamatu moraalile või mittele, mida ta alltoonina kannab siis võiks seda öelda läbi sõber Volli mõtteviisi: “Volli jutustuste läbiv toon oli see, et elama peab nii, et surivoodil ei peaks kahetsema elus tegemata jäänud olulisi asju.”

Päris motiveeriv, tegelikult :) Soovitan rõõmuga. Ei ole vaja elu ülearu tõsiselt võtta ja vanus on ikka ja alati kõigest number. Ja Elama, just suure tähega, võiks hakata tõesti nüüd ja kohe, kasvõi tasapisi, mitte oodata et küll ma siis kui… Seda ju ei pruugi tulla.

Seili Ülper

 

Jüri Kolk “Hele täht”

Ma teadsin, et see saab ainult hästi lõppeda, kui ma raamatu suvalisest kohast lahti lõin ja esimene luuletus mul Vennad Urbid peas laulma pani. Ja muigama ka.

Kuna ma ignorantselt pole ühtegi varasemat kogu lugenud, ei tea ma, kas Autor teeb selliseid asju, nagu selles kogus, kogu aeg või see raamat on ekstra niimoodi koostatud.

Muidugi ei pööranud ma alguses tähelepanu sellele, et kogul on teatav alapealkiri: „Kogutud ja uus remikse”. Miksitud on siin kõvasti ja igal sammul ja see on üliäge!

Kirjandusklassikud, piibel ja pop/estraad/rahvalaul — kõik on võetud ja omas võtmes väänatud-käänatud-täiendatud.

Kui ma jõudsin selleni, mis oli tehtud Orumetsa “Maria” ja Black Velveti “17ga”…. Ma oleks naeru pärast peaaegu toolilt maha sadanud! Tükk aega kõkutasin ja ei saanud edasi lugeda. See oli lõbustav. No mulle vähemalt. Mu huumorimeel on ka veider kohati, nii et ei ole teada kuidas teistele mõjub. Ja muidugi oli siin asju, mida ma ära kindlasti ei tundnud, kuid ometi oli mõnus lugeda. Täitsa hasart tekkis, et näis, kas järgmine luuletus ka millelegi vihjab…

Muidugi on siin kõige taga teatavat nukrust kuidagi ka. Aga irooniat on ka ikka küllaga.

Vinguhetk: sõna “spliin” on veidi ülekasutatud, aga mis seal ikka.

Et väga meeldis. Et endiselt ma armastan riimi. Aga Kolgil on siin nagu vabavärsi vormis ka paljud asjad ja siis see võte, kus sa loed ja tekst hakkab voolama alles siis kui sa ISE pausid õigesse kohta sisse loed, märke sulle abiks ei anta — see on ka nauditav

Üks lühem ja kuidagi nunnu näiteks ka:

aed

tulbid ja moonid
ja kes te siin kõik olete
varuge veidi kannatust
katsuge ise hakkama saada
mul on prioriteedid paigas
mul on vaja selle ilusa
aga kurva
naisega
natuke sebida
teate
lugupeetud hein
kui tal on veidigi aru peas
kui temast saab veel elulooma
küllap ta tuleb siis
mulle appi
kõplama
kõik võidavad
kõrgeauline hein
kõik võidavad

Öelge nüüd, et teil ei hakanud Tõnis Mägi Vladislav Koržetsi “Aeda” laulma peas :)

Seili Ülper

Brandon Sanderson “Taevasselend”

Spensa: “Mu elu suur vasturääkivus. Ma pole kunagi midagi väärt, kuni ma ennast ei tõesta – kuid ma ei saa ennast tõestada, sest keegi ei anna mulle võimalust.”

Ah! Siinkohal mulle tundub, et Sanderson võib saada Scalzi kõrvale mu uueks lemmikuks… Mulle tegelikult meeldis tema “Terassüda” ka ja ma mõtlengi, et peaks selle sarja ikka ka lõpuni lugema.

Ka see käesolev lugu on iseenesest noortekas, kus ikka veel suhteliselt lapsed peaksid päeva päästma… Ma ei ole päris kindel, kas tänapäeva noored saaks sellega hakkama, mida need tegelased raamatus tegid, aga samas — neid oli ka lapsest saati teataval moel kasvatatud…

Olemas on kõik mulle sobivad elemendid: kiire edasiminek, pöörakud, kohatine irooniline kõnepruuk, üldiselt erinevad ja siiski hämmastavalt inimlikud tegelased. On tegelased, keda sa silmaotsaski ei kannata (proua Judy!), kuid veidi hakkad ehk lõpuks mõistma, ja on tegelased, kellele elad täiega kaasa juba algusest ja kes kuidagi on meelt mööda (Cobb) ja lõpus mõistad veel paremini. Mitte just tihti ei juhtu, et leiad tegelase, kellega võiks ennast päris samastada — kui ma peaks olema üks nendest noortest hulludest pilootidest, siis oleks ma ilmselt kõigile omadustele tuginedes Kimmalyn ehk Veidrik. Ehk vaid tema eriomadus välja arvata… :P Nii “mina” tegelast ma pole ammu leidnud… Ja M-Bot, tema on lihtsalt paganama lahe ja nunnu :D

Ja muidugi ma nutsin, ei saa salata. Ja muidugi tuli klomp kurku rohkem kui ühe koha peal. Ja muidugi ma vihastasin ja vandusin samamoodi päris mitme koha peal. Aru ma ei saa, mis värk neil tegelastel selle uhkusega on… Aga see on nii hästi kirjutatud, et kohe kisub emotsionaalseks ära kätte… Mitte, et see oleks täiuslik raamat aga suurepärane sellegipoolest. Hea, et sellel ka järg on, tahaks teada küll, mis edasi saab… :)

„Nagu Pühak alati ütles,” lisas Kimmalyn jälle tõsisel häälel, „sa kukud läbi siis, kui ise seda otsustad.”

Seili Ülper

 

Rubén David González Gallego “Valge mustal”

Rubén David González Gallego raamat “Valge mustal” jutustab läbi lühikeste, piltidena mõjuvate tekstide, oma lapsepõlvest Venemaa laste-, hoolde-ja vanadekodudes 70ndatest alates. Sealsetest õõvastavatest tingimustest ja suhtumistest; samal ajal ka sõpradest ja teistest temaga saatust jagavatest lastest.

Lugu on kaasahaaravalt kirjutatud ja kuigi teemalt sünge, on see siiski lõppkokkuvõttes elujaatav ja mitmes mõttes edulugu.

Aga teekond on olnud raske. Autor põeb nimelt laste tserebraalparalüüsi.  Sellele vaatamata on tekstis teatav annus huumorit, irooniat ja tagasi ta ennast just ei hoia.

Autor ei räägi ainult enese tähelepanekutest ja endast. Juttu tuleb ka täiskasvanutest ja inimestest väljaspool süsteemi. Nii headest inimestest kui kurjadest, pealekauba natuke koerast ka.

See on üks selline raamat, mis väga hästi meelde tuletab, kui vedanud ilmselt Sinul, armas lugeja, on. :) Raske aga väärt lugemine. Tahaks kohe parem inimene olla peale lugemist.

Teos on võitnud ka Venemaa Bookeri auhinna aastal 2003.

Autori kohta saab rohkem teada ingliskeelsest wikiartiklist.

Katke raamatust: “Debiil olla ei olegi kuigi raske. Kõik vaatavad sust mööda, ei märkagi. Inimene sa ei ole, sa oled eimiski. Kuid mõnikord taipab vestluskaaslane, kas loomupärasest headusest või professionaalsest vajadusest, et sisemiselt oled sa samasugune kui kõik teised. Üheainsa hetke jooksul asendub ükskõiksus vaimustusega, vaimustus aga täieliku meeleheitega reaalsuse ees.” (lk. 45)

Seili Ülper

Mart Sander “Kõhedad muinaslood”

Mart Sanderi nimi ei vaja ilmselt kellelegi tutvustamist. Võib-olla vähem on teada aga, et ta on kirjutanud lisaks ülimenukale “Litside” triloogiale ka müstilisi lugusid. Stsenaariume ja muudki lisaks.

Paremini ei oleks saanud sellele konkreetsele raamatukesele vist küll pealkirja valida. Kõhedad need lood tõepoolest on, mõni rohkem, teine vähem. Just nimelt kõhedust tekitavad, mitte verised või verd tarretama panevalt õudsed. Ja miks mitte ka nimetada neid tõesti muinaslugudeks. Mõnes on peidus muinasjutule omast moraali, mõnes legendile omast saamis- ja kohalugu, mõnes põnevikule omast pingekerimist.

Lugeda saab seitset eriilmelist lugu. Esindatud on erinevad müstilised tegelased või olendid. Ja midagi ei ole öelda, lood on head ja kaasahaaravad. Isegi, kui tunddb, et mõni lugu pisut venib, teenib see oma eesmärki. Mitmest loost käib läbi muusika teema, mis autorile ilmselgelt hingelähedane on. Ajaliselt on lood asetatud nii tänapäeva kui ka aastakümnetetagusesse aega. Autor käib suurepräraselt ümber nii tänapäevase slängi kui ka vanemasse aega kuuluva keelepruugiga. Pilti luua autor oskab ja ka pöörakute ja lõpulahendustega üllatada.

Selline hea raamat, mille võtad kätte, loed jutu ja tahad kohe järgmistki lugeda või siis just panna korraks raamatu kinni ja loetud loo üle järele mõelda. Võib juhtuda, et on isegi kahju, kui lood otsa saavad.

Lisaks on raamatus iga loo juures ka autori enda illustratsioonid.

HÕFFI kavas tänavu: https://hoff.ee/kohedad-muinaslood/. Artikkel “Kõhedate muinaslugude” lühifilmidele (raamatust on esindatud seal kaks lugu).

Seili Ülper

 

Joonas Sildre “Kahe heli vahel: graafiline romaan Arvo Pärdist”

Juba pealkirjas on ära öeldud, et tegemist on tavapärasest romaanist erineva teosega. Graafilise romaaniga. Kes tahab täpsemalt teada, mis on koomikis, manga, graafilise romaan ja mis neil erinevatel pildilissõnalistel jutustamisviisidel vahet on, siis Linda Pärn on avaldanud Postimehes artikli “Mis on koomiks ja mis on graafiline romaan?”

Teos on valminud EV 100 raames ja välja on andnud selle Arvo Pärdi Keskus.

Raamat kirjeldab nii pildis kui sõnas väga lihtsalt ja arusaadavalt helilooja elu. Tema lapsepõlve, kasvamist ja eneseotsinguid ja -leidmisi, hõlmates aastaid 1935-2018. Lisaks heliloojale endale näitab raamat ka läbi aastate muutuvat pilti ajaloo seisukohast ning tutvustab põgusalt mitmeid tänaseid nimekaid suurkujusid, kes Pärdi teel on figureerinud. See on südamlik ja huvitav ning hästi kokkupandud lugu, mida on hea sirvida ja klappidest sinnajuurde autori teoseid kuulata.

Pärdi keskuse koduleht: https://www.arvopart.ee/

Seili Ülper

Geidi Raud “Ümber ahju paremale”

Raamatu kaanel on kirjas ka justkui alapealkirjana sõna “Võrumaagia” Ja omamoodi maagiline on see raamat tõepoolest. Peategelaseks on vanahärra, kes on olnud paras elumees, kuid nüüd on oma kodu rajanud Võrumaale ühte külasse, kus ta koos kalli naise Jutaga elab.

Muhedalt jutustatud lugu külaelust, millesse on pikitud lõbusaid lugusid ja ka liigutavaid hetki. Peategelane Heino on sina peal Salamaailmaga ja ravimtaimedega, niisama armas on talle aga ka pummeldamine, küll naabrimees Viktori kui mürrirahvaga.

Heino lugu kulgeb läbi nelja erineva aastaaja ja mööda värvikaid tegelasi, keda ta ühel või teisel moel aitab. Tema juurest käivad väga paljud abi otsimas ja saavad ka.

Muhe võrukeelne tekst, mida mees (äärmiselt otsekoheselt, muuseas) kõneleb, on kirsiks tordil. See kõik on kummaline, aga omamoodi armas segu muinasjutust, külaelust ja elufilosoofiatest. Võib juhtuda, et tunnete isegi mõnda ette tulevatest tegelastest…

“Ma olõ nigu Kuu üten ummi faasõgaq – mõnikõrd olõ täüs, tõnõkõrd tühi, mõnikõrd vana, tõnõkõrd nuur. ” lk. 111

“Külarahvas tegi vähemasti kaks korda nädalas segasauna, et soe vanadest kontidest täitsa välja ei poeks. See nägi välja nii, et mehed olid saunas ja naised käisid segamas.” lk. 97

Seili Ülper