Archive for the ‘Ülper, Seili’ Category

Lauamängumess Riias, 25.-26. novembril 2017

Kuna Saksamaal, Essenis, toimuv iga-aastane ülemaailmne lauamängumess on küll suur ja võimas, ent kallis, siis oli uudis selle kohta, et lätlased kavatsevad korraldada oma messi lausa suurepärane. Teadsime kohe, et see tuleb üle vaadata. Pealegi oli toimumiskohaks Rahvusraamatukogu! :)

Meil ei olnud mitte mingisugust ettekujutust, kuidas nad selle seal ära korraldavad. Et kas terve maja antakse kuidagi lauamängurite käsutusse? Kohapeal selgus siiski, et uksest tulles vasakule poole (sinna kus suurem osa raamatukogust asub ja maja peale saab) meid siiski ei lasta, eraldatud oli vasakut kätt alumisel korrusel olevad ruumid. Eraldi olid ruumid turniiride, vaba mängimise, müügi ja esitluse ning loengute jaoks. Ükski ei seganud teist ja kõik tundus, et mahtus kenasti ära. Ainult seminariruum paistis pisut kitsaks jäävat – ei osatud ilmselt sellist suurt huvi oodata.

Kõige suurema osavõtuarvuga lauamäng oli ilmselgelt “Catani asustajad”. Seinale märgitud mängijate nimekirja järgi võttis sellest turniirist osa 34 laudkonda (igas lauas 4 inimest). Ka Eestis korraldatakse selle mängu võistlusi. Lisaks võisteldi näiteks ka meie laste (ja mitte ainult laste!) seas populaarsetes mängudes ” Ticket to Ride” ning “Sabotöör”.

Esimesel päeval ootasime õhinaga kavas välja toodud seminari. Ettekande tegid Jelgavas lauamängurite üritusi korraldavad noored. Lühidalt kokku võttes:
* Oma lauamängugrupi loomine annab võimaluse mängida tihedamalt paremaid mänge, tihtilugu vajavad head mängud näiteks suuremat seltskonda.
* Sa saad tuttavaks uute toredate inimestega. Võib selguda, et su ringkonnas või naabruseski on hoopis rohkem sinuga sama huvi lauamängude vastu jagavaid inimesi.
* Lihtne on mitte teha. Selle all mõeldi seda, et kui keegi ei tee, siis tuleb ise teha! Alati ei saa jääda ootama, et keegi teine sinu eest asju korraldaks.* Tundub õige! Sest korraldades midagi sellist teed sa head kogukonnale. Inimestele meeldib, kui neile asju korraldatakse ja organiseeritakse. Ning sul endal on ka põnev — kunagi ei tea kes tulevad ja mida saab mängida. Seega, kui sul on huvi ja tahtmist ja sa selle teoks teed võidavad sellest lõppkokkuvõttes kõik.
* Lauamänguring seob inimesi, loob uusi tutvusi ja integreerib samal ajal erinevaid inimesi.
Seminari läbiviijad rääkisid ka, et neil on kujunenud teatav alati kohal käiv seltskond, kuid kunagi ei tea ette, palju rahvast lõpuks kohale tuleb. Nad tegid alguses tiiru linnas ja käisid läbi kohti (pubid, klubid, söögikohad jne.), kus võiks olla potentsiaali asja korraldamiseks. Kerge see ei olnud, kuid nüüd on pesa leitud, ja nende jutu järgi, kes käima on hakanud need väga loobuda ei kavatse. :)
Nad teevad oma mängimist kord kahe nädala jooksul. Neljapäeviti, sest neljapäeval on ainult üks päev veel tööd üle elada ja kõik teised päevad on kiired või sisustatud ja nädalavahetusel inimesed väga ei viitsi. :D Neil on ka iga kord tehtava grupipildi traditsioon. Ja et mängude valik ei läheks väga keeruliseks ja laiali ei valguks, kasutavad nad äppi, millega saab iga tulija ära märkida, milliseid mänge tema sooviks järgmine kord mängida. Sellest moodustub edetabel ja hääletuse tulemusena valitaksegi mängud välja. Mänge võtavad kaasa nii osalejad kui ka korraldajad.Seda oli väga tore ja julgustav kuulata, sest Tammelinnas on ka midagi sellist juba välja kujunenud, küll väiksemas mahus ja teistmoodi aga siiski. :) Oleme õigel teel! :) Mingi osa saagist läheb ka Tammelinnas kindlasti käiku :)

Teisel päeval toimunud seminari, mida külastasime, võiks kokku võtta sõnaga: koolitus. Nimelt on türklased välja töötanud oma programmi, mida nad pakuvad koolitusena nii lasteaiakasvatajatele kui ka õpetajatele. Koolitus ise kestab kaks päeva ja selle käigus peaksid inimesed omandama, kuidas lauamänge oma töös ära kasutada. Vastavalt sellele, milliseid oskusi lapsel on vaja arendada, valitakse ka mäng. Arendama peaks need mängud siis nii kriitilist mõtlemist ja loogilist mõtlemist kui ka seostamist, koostöövõimet ja suhtlemisoskust. Selgelt rõhutati, et oma töös ei ole eetiline kasutada järele tehtud mänge, vaid originaale, sest originaal on alati parem kui koopia.
Rääkija tõi ka mitmeid näiteid, kuidas programmi läbinud õpetajad on neid meetodeid kasutanud ja kuidas lapsed on võrreldes nendega, kelle peal seda meetodit pole rakendanud, kõvasti arenenud. Kuigi tegemist oli üsnagi tüüpilise müügiaegendi jutuga, on selles siiski ilmselge tõde sees. Läbi teatavate mängude saab lapsi aidata nende arengus ja ka panna neid omavahel suhtlema.

Kuigi uute mängude valik ei olnud väga suur, oli siiski päris mitu lahedat, mida sai ka ise proovida, ja ühe puhul läks nii õnneks, et soetatud karbile sai isegi disaineri autogramm sisse küsitud :)
Päris huvitav ja hasarti tekitav oli Lätis toodetud mäng Fliiper, mille analoog on kuuldavasti olemas ka Eestis. Mõtted liikusid kohe lasteosakonna peale ning praeguseks teame juba, et vähemalt Viljandis on see mäng raamatukogus olemas ja leiab palju kasutust.
Klask lausa kutsus mängima. Ainsaks probleemiks võib antud mängu juures nimetada juppide haprust – kui mängija hoogu sattus, siis võis juhtuda, et jupid lendasid laiali ja nende leidmine oli paras ettevõtmine.
Ka eestlased olid oma mängudega esindatud ja üldse kohtas päris suurt hulka kaasmaalasi, kes olid uudistama tulnud.

Ulmeajakirjst Reaktor näpatud statistika ütleb nii: “Kokku sibas 2 päeva jooksul messilt läbi 907 külastajat. Korraldajatelt saadud andmete kohaselt oli umbes 70 % neist lätlased, u 25 % eestlasi ja leedukaid segamini ning ülejäänud ligikaudu 5 % olid kaugemalt, keda olla meelitanud kohale Sabotööri ja Wizard World’i meistrivõistlused.” Kellele pakub huvi Ove Hillepi nägemus ja ülevaade, saab ise järele vaadata Reaktorist. Lisaks on muidugi Balticonil ka Facebooki leht, kus leidub küllaga häid pilte.

Kokkuvõtteks võib öelda, et oli väga vahva! Kindlasti loodame, et lätlased suudavad sellest üritusest traditsiooni välja kujundada. Palju on paremaks teha ja korraldada, aga kusagilt peab ju alustama ja esimese korra kohta täitsa hästi tehtud! :)

Seili Ülper
Irina Möldre

Advertisements

Michael Dobbs “Kaardimaja”

dobbskaardimajaOo, milline suurepärane aeg lugeda poliitilist trillerit, kas te ei leia? Meil käib kõva kampaania presidendivalimiste ümber. Et sellest veidi eemale pääseda ja siiski võib-olla süveneda poliitika sügavustese ilukirjanduslikul tasandil, soovitaksin kätte võtta Michael Dobbsi  suurepärase raamatu nimega “Kaardimaja”.

Ilmselt on paljudele tuttav samanimeline USA sari, kus peategelase rollis astub üles Kevin Spacey. Kuna raamat on nii hea, siis on USA versioon juba teine ekraniseering, 1990. aastal vändati raamatust miniseriaal. Vahe nende kahe ekraniseeringu vahel on siiski olemas. Varasem versioon leiab aset seal, kuhu kirjanik selle asetanud on — Suurbritannias. Uuemas versioonis on aga muutunud nii peategelase nimi kui amet ja ka riik.

Raske on ilma ette rääkimata midagi raamatu kohta öelda. Raamat tõestab järjekordselt, kui räpane võib olla poliitika, kui palju süütuid kannatajaid jääb teele lebama, kui üks mees on liiga ambitsioonikas, tunneb ennast reedetuna ja haub kättemaksu. Hämmastav. Stiil on muhe, saab nii naerda, pead vangutada, muiata kui kaasa noogutada. Muidugi oleneb see kõik inimestest, kuidas nad sellesse loosse suhtuvad. Minule meeldis väga, hoidis põnevust üleval ja ei lasknud magama minna. Nüüd peaks vist seriaalid ka ära vaatama… :) Kuulu järgi ei lõpe raamat ja seriaali hooaeg samas kohas. Loodan, et tõlgitakse ka järjed lähiajal ära. Soovitan lugeda küll.

Seili Ülper

“Kuidas minust sai HAPKOMAH ja lisaks kõik lood nihilist.fm´ist”

Alustuseks on kohe raske midagi öelda. Pealkiri ütleb nii mõndagi ära. Mulle meeldis see raamat küll. Kuigi sõna „meeldima” on veidi imelik kasutada. Pigem on mul hea meel, et midagi sellist on kirjutatud. Jah, see on suhteliselt ropp, jah, see on äärmiselt õudne, jah, see on lausa karjuvalt kohutav kohati, ometi ma arvan, et tasub lugeda ja elu üle järele mõelda.

kuidas-minust-sai-hapkomahMa loodan, et nii mõnigi, kes arvab, et kui ta ainult „korra proovib narkootikume” ja temaga midagi ei juhtu, jätab selle proovimise tegemata. Olen nõus raamatu tagakaanel kommenteeriva Mudlumiga:

”HAPKOMAHi lood vapustavad. Keegi polnud midagi sellist varem lugenud. Nihilisti lugejad nõudsid raamatut ja selle nad nüüd saavad – halastamatu ja täpse sissevaate maailma, mis eksisteerib siinsamas, ometi rebis just HAPKOMAH selle esimest korda varjust välja. Enamik meist polnud kuulnudki sõna fentanüül. Kokku on langenud kolm asja – kirjanduslik võimekus, fenatnüülisõltuvus ja julgus rääkida. See raamat teeb rohkem narkoennetustööd kui Eesti riik siiani suutnud on.”

Ja olenemata sellest kas teile Kaur Kender meeldib või mitte, siis au tuleb talle teemapüstitamise eest anda minu meelest küll.

Niisiis. Kole, jõhker ja hirmutav. Enne magamajäämist ei soovita. Raamat on väga hästi liigendatud, et saab jupi kaupa lugeda ja loetu üle mõelda või mõneks ajaks pooleli jätta.

narkoMind kummitab ainult see küsimus, et mis inimestel viga on? Miks nad üldse sellisesse võrku satuvad? On ju olemas nii palju ilusaid ja toredaid asju, millele raha ja aega pühendada ja millest võib saada samamoodi väga suure elamuse. Ja mis sõbrad need sellised on, kes teisi „orki tõmbavad”! Loodetavasti teie olete targemad ja paremad sõbrad. Nautige oma ilusat elu :)

Rahva Raamatu link. Kender ja Lobjakas raamatuesitluselNihilistis.

Seili Ülper

Brian Conaghan “Kui härra koer hammustab”

conaghankuiKui ma olin lugenud raamatut umbes poole võtta või isegi vähem, tabas mind mõte, et see on nii kohutavalt kurb raamat. Teine mõte oli, et nüüd on siis “varjundite” lainele järgnenud nooreromaanide seas ”haiguste” laine.  Ma lugesin ja mõtlesin, et tekst on ju muhe, kohati humoorikas, kuid hinge täitis mingi seletamatu nukrus. Aga… Siis tuli raamatu teine pool, mis seda kurbust kõvasti leevendas. Lisaks pole see seda tüüpi raamat, mis teid nutma ajaks. Kuid kui olete veidike õrnema hingega võib ropendamise rohkus teid võib-olla šokeerida. Keelekasutuse peab jah ära mainima, et ei oleks hiljem arusaamatusi.

Ma julgeks öelda, et pigem on tegemist nn. “poisteraamatuga”, sest peategelaseks on noormees, kes põeb Tourette’i sündroomi.

Raamat toob välja palju erinevaid tahke. Tegevus toimub nii erikoolis kui ka kodus ning pargis. Kuidas tuleb selle sündroomiga toime teismeline poiss, kelle ellu sigineb paratamatult muudatusi ning eaga kaasnev hormoonidemöll annab oma osa? Kui arvate, et ainult tavakoolis võib langeda kiusamise ohvriks, siis arvake uuesti. Erivajadustega laste koolis ollakse üksteise vastu sama julmad. Alandamine, rassism, vaimne ning füüsiline vägivald on igapäevased kooli osad.

“” Mis mu nahavärvil viga on?” küsis Amir, nagu tal ei oleks aimugi. No tõesti, nagu ilmsüüta lapsuke.
“Ma arvan, et osadele inimestele see ei meeldi”.
“Aga miks?”
“Mõned inimesed kardavad seda.”
“Kuidas, põrgu päralt, saab kellegi nahavärvi karta?”””

Kuid leidub ka ühtehoidmist, sõprust ning veidraid teid selle kõige saavutamiseks.

See lugu on tegelikult väga positiivne ja elujaatav. Tähtis on seada eesmärke ning nende poole püüelda. Mõnikord tuleb lihtsalt kauem oodata ning lahendused tulevad ise sinu juurde.

Autori goodreadsi profiil.

Seili Ülper

Noorelt alustanud kirjanikud

Kirjandusega tegelema hakata pole kunagi liiga hilja ega liiga vara. Oleme välja otsinud vaid väikese osa autoritest, kes on oma kirjanikuteed alustanud enne kolmekümneaastaseks saamist. Nende hulgas on autoreid, kes on varakult kirjutama hakanud, kuid kellele edu ning tuntus on saabunud alles soliidsemas eas. Samas on neid, kes on saanud tuntuks ja armastatuks just oma esikteos(t)ega.

Kindlasti on neid, kes vangutavad pead ja ütlevad, et nii noortel on liiga vähe elukogemust, et kõrgkirjandust luua või liiga väike silmaring pistmaks rinda tõsiste teemadega. Vaidleksime vastu ja ütleks hoopis, et noored on siiramad ja uutele suundadele avatumad, ei karda katsetada. Mõnikord võib pealtnäha lihtsas või lihtsameelses tekstis peituda lugejate jaoks selline võlu, mida “päris kirjanikud” kunagi ei suuda luua. See, mis on väärtkirjandus ja mis mitte, jäägu siiski lugeja otsustada.

Loodame pakkuda äratundmisrõõmu loetud raamatute näol ning võib-olla saate ka innustust, et ise midagi luua :)

.
Kirjutamist alustanud 15-18 aastaselt:

Adeele Rass (s. 1998) – Kasuisa
Ilm. 2013 (15-a.)

Christopher Paolini (s. 1983) – Eragon
Ilm. 2002 (19-a.) aga valmis kirjutas juba 15-aastaselt.
Eragon – eesti keeles ilm. 2005

Benjamin Lebert (s. 1982) – Crazy
Ilm 1999 (17-a.) kirjutas (16-a)

Airika Harrik (s. 1995) – Iseenda laps
Triloogia 1. osa ilm 2011 (16-a)
Õnnistatud needus
Triloogia 2. osa ilm. 2012 (17-a)
Elu pärast surma
Triloogia 3. osa ilm. 2013 (18-a)

Mare Sabolotny (s. 1990) – Kirjaklambritest vöö
Ilm. 2007 (17-a)
Mare Sabolotny – Peaaegu inimene
ilm. 2011 (21-a)

Kristiine Kurema (s. 1990) – Jäätunud võõras
Ilm.2009, Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2008. aasta noorsooromaanivõistluse I-II. koht (18-a. kirjutatud)
Liblika lein – ilm 2012 (22-a.)

Ene Sepp (s. 1991) – Medaljon
Ilm. 2009 (18-a.)
Minevikuta mälestused
Ilm. 2010 (19-a.)

.
Kirjutamist alustanud 19-22. eluaastal:

Grete Kutsar (s. 1990) – Nukud ja õunad
Ilm. 2009 (19-a.)

Catherine Banner (s. 1989) – Eyes of a King
Ilm 2008 (19-a.)
Eesti keeles ilm. 2012 – Kuninga silmad
Voices in the dark
Ilm. 2009 (20-a.)
Eesti keeles ilm. 2011 – Pimeduse hääled

Mikk Pärnits (s. 1985) – Näiv on jääv
Ilm. 2005 (20-a.)
Hundikutsikaeetika
Ilm. 2009 (24-a.)

Doris Kareva (s.1958) – Päevapildid
Ilm. 1978 (20-a.)
Ööpildid
Ilm 1980 (22-a.)

Nirti (s. 1988) – Ja anna meile andeks meie võlad
Ilm. 2009 (21-a.)

Kadri Kõusaar (s. 1980) – Ego
Ilm. 2001 (21-a.)

Bret Easton Ellis (s. 1964) – Less than zero
Ilm. 1985 (21-a.)
The rules of attraction
Ilm. 1987 (23-a.)
American psycho
Ilm.1991 (27-a.)
Ameerika psühhopaat – eesti keeles ilm. 2002

Sass Henno (s. 1982) – Elu algab täna (e-raamat)
Ilm 2003 (21-a.)
Mina olin siin. 1 : esimene arest
Ilm. 2005 (23-a.)
Mereröövlimäng
Ilm. 2005(23-a.)
Elu algab täna (paberväljaandena)
Ilm 2006.

.
Kirjutamist alustanud 23-26. eluaastal:

Ketlin Priilinn (s. 1982) – Lugusid koertest
Ilm. 2005 (23-a.)

Terry Pratchett (s.1948) – Carpet people
Ilm. 1971 (23-a.)
Ilm. eesti keeles 1999 – Vaibarahvas

Helen Keller (1880-1968) – Story of my life
Ilm. 1903 (23-a.)
Ilm. eesti keeles 1995 – Minu elu lugu

Karl Ristikivi (1912- 1977) – Lendav maailm
Ilm. 1935 (23-a.)
Semud
Ilm. 1936 (24-a.)

Stephen Crane (1871-1900) – The red badge of courage
Ilm orig. 1895 (24-a.); Ilm 2000
Vapruse punane pitser
Ilm. eesti keeles 2001
Punane vaprusemärk (adapteerinud)
Ilm. eesti keeles 2000

Robert Randma (s. 1984) – Sigaret
Ilm. 2009 (25-a.)

Zadie Smith (s. 1975) – White teeth
Ilm. 2000 (25-a.)
Valged hambad
Ilm. eesti keeles 2005

Margus Karu (s. 1984) – Nullpunkt
Ilm. 2010 (26-a.)

Riikka Pulkkinen (s. 1980) – Raja
Ilm. 2006 (26-a.)
Eesti keeles ilm. 2009 – Piir

Seili Ülper ja Triin Võsoberg

Veiko Belials “Sina ja vaikus ja pajud”

belialssinajavaikusjapajudAusalt öeldes polnud ma luulet lugenud juba liiga pikka aega. Endale üllatuseks avastasin luuleriiulit korrastades nime, mida olen harjunud ulmeriiulis nägema. Mõtlesin, et olen vist midagi maha maganud. Ja seekord oli mul täiesti õigus.

Veiko Belialsi “Sina ja vaikus ja pajud” on minu meelest suurepärane lugemine. Kohati terav, otseütlev, samas ladus. Olenemata vormist, millesse ta luuletuse paneb, on see ometi voolav ja tajutavas rütmis. Ometi vahelduseks suurele kunsti tegemisele ka midagi lihtsat, iroonilist, löövat, kohati naljakat ning siirast.

Kui autori teised teosed on oma olemuselt samalaadsed, siis siit tuleb minu uus lemmik :)

Jaan

Kui suvi on soe
ja päikene praeb
ja kui taevast just
välku ei sähvi
Siis läheme sinna
kus pidu ja möll
ja võtame väikese klähvi

Siis ununeb uni
ja ununeb töö
ja tujule lisandub kirkust
Siis edeneb õhtu
ja valgeneb öö
Siis andke sakummi
ja tsirkust

Siis naised on kaunid
ja tõmmud kui tõrv
ja kõlarid peksavad rokki
Siis saba on rõngas
ja kikkis on kõrv
ja juuksedki lähevad lokki

Siis eestlane olla
on uhke ja hää
seda eriti siis
kui ei saja
Siis mühavad metsad
ja suriseb pää
ja midagi muud pole vaja

*

Jõulud – see kodune püha (Jõul A.D 1999)

Eestlane edeneb üha
areneb ruumis ja ajas
Kunagi käidi kerko´s
nüid käiakse kaubamajas

Nullist on tehtud number
Nummer on tähtjas ja suur
On püha kui Õllesummer
või nagu Tivoli-tuur

Kunagi keegi sündis
kedagi lunastas
See kes järele mõtles
mõtles ja punastas

Seili Ülper

John Green “Süü on tähtedel”

Leidke piisavalt aega, sebige endale mugav lugemispaik (soovitavalt selline kus keegi ootamatult sisse ei sajaks) ja varuge hunnikute kaupa pabertaskurätikuid või mõni suurem lina. Siis võtke see raamat kätte ja asuge lugema. Emotsionaalne raputus on tõenäoliselt garanteeritud!

green-süü-on-tähtedelLoomulikult on see kurb raamat. Kuid see kurbus on omamoodi ning autor on osanud siia sisse pikkida ka huumorit – nii musta kui ka täiesti tavalist. Igal meist on oma draama, millega iga päev toime tulla. Miks mitte heita pilk ka teistsugustesse eludesse. Nii vahelduseks.

See ei ole lihtsalt väljamõeldud lugu, kuigi autor seda eriti toonitab. Minu meelest on see midagi palju enamat. Siin on nii filosoofiat, armastuslugu ja teismeliste arglikku eneseotsimist ja -leidmist kui ka täiskasvanute püüdlusi, eneseohverdust ja abitust. Samas on see siiski ilukirjandus, mitte päris elu, samas üsnagi veenev.

Kuigi see on niiöelda “noortekas” ei ütleks ma, et see on puhtalt teismeliste lugu. See on lugu kõigile. Esmalt seetõttu et me ei tea kunagi ette, mis meiega võib juhtuda. Olenemata vanusest, soost või nahavärvist.

Ma usun, et see võiks puudutada igaüht. Vähemalt mingil moel. See ei eelda, et oleksid varem kokku puutunud surmahaiguste või mingit liiki puuete ja erivajadustega.

Jutustaja stiil on muhe, ladus ja kaasahaarav. Tegelased tunduvad nii reaalsed oma tunnete ja mõtetega, et see lausa paneb neile kaasa tundma. Keegi selline võiks ju elada ka sinu trepikojas? Sinu tänaval? Käia sinu klassis? Keegi sinu töökaaslastest, tuttavatest või sõpradest on ehk midagi sellist pidanud läbi elama? Peale selliseid lugusid saad järjekordselt aru, kui VEDANUD SINUL on, isegi kui Sul on mustmiljon muud muret… see kõik ei tapa Sind tõenäoliselt…John_Green_poster

P.S. Loomulikult on see kõik maitse küsimus ning mis mulle tundub hea olevat ei pruugi seda Sinu jaoks mitte olla. Samas võiks sellele loole siiski võimaluse anda :)

Lisalugemist: autori kodulehekülg, IMDB-s  2014. a. suvel valmissaavast filmist, raamat Goodreadsis (väga kõrge keskmine hinne!), Janika Palm raamatust Eesti Lastekirjanduse Keskuse lehel, Kärdi muljed raamatust Padjaklubi blogis, Silja Paavle Õhtulehes.

Raamat on võitnud  auhinna Children’s Choice Book Awards for Teen Book of the Year 2013.

Seili Ülper

Nica ja Ashildi koostöös sündinud pilt on pärit siit.