Archive for the ‘Ülper, Seili’ Category

Brandon Sanderson “Taevasselend”

Spensa: “Mu elu suur vasturääkivus. Ma pole kunagi midagi väärt, kuni ma ennast ei tõesta – kuid ma ei saa ennast tõestada, sest keegi ei anna mulle võimalust.”

Ah! Siinkohal mulle tundub, et Sanderson võib saada Scalzi kõrvale mu uueks lemmikuks… Mulle tegelikult meeldis tema “Terassüda” ka ja ma mõtlengi, et peaks selle sarja ikka ka lõpuni lugema.

Ka see käesolev lugu on iseenesest noortekas, kus ikka veel suhteliselt lapsed peaksid päeva päästma… Ma ei ole päris kindel, kas tänapäeva noored saaks sellega hakkama, mida need tegelased raamatus tegid, aga samas — neid oli ka lapsest saati teataval moel kasvatatud…

Olemas on kõik mulle sobivad elemendid: kiire edasiminek, pöörakud, kohatine irooniline kõnepruuk, üldiselt erinevad ja siiski hämmastavalt inimlikud tegelased. On tegelased, keda sa silmaotsaski ei kannata (proua Judy!), kuid veidi hakkad ehk lõpuks mõistma, ja on tegelased, kellele elad täiega kaasa juba algusest ja kes kuidagi on meelt mööda (Cobb) ja lõpus mõistad veel paremini. Mitte just tihti ei juhtu, et leiad tegelase, kellega võiks ennast päris samastada — kui ma peaks olema üks nendest noortest hulludest pilootidest, siis oleks ma ilmselt kõigile omadustele tuginedes Kimmalyn ehk Veidrik. Ehk vaid tema eriomadus välja arvata… :P Nii “mina” tegelast ma pole ammu leidnud… Ja M-Bot, tema on lihtsalt paganama lahe ja nunnu :D

Ja muidugi ma nutsin, ei saa salata. Ja muidugi tuli klomp kurku rohkem kui ühe koha peal. Ja muidugi ma vihastasin ja vandusin samamoodi päris mitme koha peal. Aru ma ei saa, mis värk neil tegelastel selle uhkusega on… Aga see on nii hästi kirjutatud, et kohe kisub emotsionaalseks ära kätte… Mitte, et see oleks täiuslik raamat aga suurepärane sellegipoolest. Hea, et sellel ka järg on, tahaks teada küll, mis edasi saab… :)

„Nagu Pühak alati ütles,” lisas Kimmalyn jälle tõsisel häälel, „sa kukud läbi siis, kui ise seda otsustad.”

Seili Ülper

 

Rubén David González Gallego “Valge mustal”

Rubén David González Gallego raamat “Valge mustal” jutustab läbi lühikeste, piltidena mõjuvate tekstide, oma lapsepõlvest Venemaa laste-, hoolde-ja vanadekodudes 70ndatest alates. Sealsetest õõvastavatest tingimustest ja suhtumistest; samal ajal ka sõpradest ja teistest temaga saatust jagavatest lastest.

Lugu on kaasahaaravalt kirjutatud ja kuigi teemalt sünge, on see siiski lõppkokkuvõttes elujaatav ja mitmes mõttes edulugu.

Aga teekond on olnud raske. Autor põeb nimelt laste tserebraalparalüüsi.  Sellele vaatamata on tekstis teatav annus huumorit, irooniat ja tagasi ta ennast just ei hoia.

Autor ei räägi ainult enese tähelepanekutest ja endast. Juttu tuleb ka täiskasvanutest ja inimestest väljaspool süsteemi. Nii headest inimestest kui kurjadest, pealekauba natuke koerast ka.

See on üks selline raamat, mis väga hästi meelde tuletab, kui vedanud ilmselt Sinul, armas lugeja, on. :) Raske aga väärt lugemine. Tahaks kohe parem inimene olla peale lugemist.

Teos on võitnud ka Venemaa Bookeri auhinna aastal 2003.

Autori kohta saab rohkem teada ingliskeelsest wikiartiklist.

Katke raamatust: “Debiil olla ei olegi kuigi raske. Kõik vaatavad sust mööda, ei märkagi. Inimene sa ei ole, sa oled eimiski. Kuid mõnikord taipab vestluskaaslane, kas loomupärasest headusest või professionaalsest vajadusest, et sisemiselt oled sa samasugune kui kõik teised. Üheainsa hetke jooksul asendub ükskõiksus vaimustusega, vaimustus aga täieliku meeleheitega reaalsuse ees.” (lk. 45)

Seili Ülper

Mart Sander “Kõhedad muinaslood”

Mart Sanderi nimi ei vaja ilmselt kellelegi tutvustamist. Võib-olla vähem on teada aga, et ta on kirjutanud lisaks ülimenukale “Litside” triloogiale ka müstilisi lugusid. Stsenaariume ja muudki lisaks.

Paremini ei oleks saanud sellele konkreetsele raamatukesele vist küll pealkirja valida. Kõhedad need lood tõepoolest on, mõni rohkem, teine vähem. Just nimelt kõhedust tekitavad, mitte verised või verd tarretama panevalt õudsed. Ja miks mitte ka nimetada neid tõesti muinaslugudeks. Mõnes on peidus muinasjutule omast moraali, mõnes legendile omast saamis- ja kohalugu, mõnes põnevikule omast pingekerimist.

Lugeda saab seitset eriilmelist lugu. Esindatud on erinevad müstilised tegelased või olendid. Ja midagi ei ole öelda, lood on head ja kaasahaaravad. Isegi, kui tunddb, et mõni lugu pisut venib, teenib see oma eesmärki. Mitmest loost käib läbi muusika teema, mis autorile ilmselgelt hingelähedane on. Ajaliselt on lood asetatud nii tänapäeva kui ka aastakümnetetagusesse aega. Autor käib suurepräraselt ümber nii tänapäevase slängi kui ka vanemasse aega kuuluva keelepruugiga. Pilti luua autor oskab ja ka pöörakute ja lõpulahendustega üllatada.

Selline hea raamat, mille võtad kätte, loed jutu ja tahad kohe järgmistki lugeda või siis just panna korraks raamatu kinni ja loetud loo üle järele mõelda. Võib juhtuda, et on isegi kahju, kui lood otsa saavad.

Lisaks on raamatus iga loo juures ka autori enda illustratsioonid.

HÕFFI kavas tänavu: https://hoff.ee/kohedad-muinaslood/Artikkel “Kõhedate muinaslugude” lühifilmidele (raamatust on esindatud seal kaks lugu).

Seili Ülper

 

Joonas Sildre “Kahe heli vahel: graafiline romaan Arvo Pärdist”

Juba pealkirjas on ära öeldud, et tegemist on tavapärasest romaanist erineva teosega. Graafilise romaaniga. Kes tahab täpsemalt teada, mis on koomikis, manga, graafilise romaan ja mis neil erinevatel pildilissõnalistel jutustamisviisidel vahet on, siis Linda Pärn on avaldanud Postimehes artikli “Mis on koomiks ja mis on graafiline romaan?

Teos on valminud EV 100 raames ja välja on andnud selle Arvo Pärdi Keskus.

Raamat kirjeldab nii pildis kui sõnas väga lihtsalt ja arusaadavalt helilooja elu. Tema lapsepõlve, kasvamist ja eneseotsinguid ja -leidmisi, hõlmates aastaid 1935-2018. Lisaks heliloojale endale näitab raamat ka läbi aastate muutuvat pilti ajaloo seisukohast ning tutvustab põgusalt mitmeid tänaseid nimekaid suurkujusid, kes Pärdi teel on figureerinud. See on südamlik ja huvitav ning hästi kokkupandud lugu, mida on hea sirvida ja klappidest sinnajuurde autori teoseid kuulata.

Pärdi keskuse koduleht: https://www.arvopart.ee/

Seili Ülper

Geidi Raud “Ümber ahju paremale”

Raamatu kaanel on kirjas ka justkui alapealkirjana sõna “Võrumaagia” Ja omamoodi maagiline on see raamat tõepoolest. Peategelaseks on vanahärra, kes on olnud paras elumees, kuid nüüd on oma kodu rajanud Võrumaale ühte külasse, kus ta koos kalli naise Jutaga elab.

Muhedalt jutustatud lugu külaelust, millesse on pikitud lõbusaid lugusid ja ka liigutavaid hetki. Peategelane Heino on sina peal Salamaailmaga ja ravimtaimedega, niisama armas on talle aga ka pummeldamine, küll naabrimees Viktori kui mürrirahvaga.

Heino lugu kulgeb läbi nelja erineva aastaaja ja mööda värvikaid tegelasi, keda ta ühel või teisel moel aitab. Tema juurest käivad väga paljud abi otsimas ja saavad ka.

Muhe võrukeelne tekst, mida mees (äärmiselt otsekoheselt, muuseas) kõneleb, on kirsiks tordil. See kõik on kummaline, aga omamoodi armas segu muinasjutust, külaelust ja elufilosoofiatest. Võib juhtuda, et tunnete isegi mõnda ette tulevatest tegelastest…

“Ma olõ nigu Kuu üten ummi faasõgaq – mõnikõrd olõ täüs, tõnõkõrd tühi, mõnikõrd vana, tõnõkõrd nuur. ” lk. 111

“Külarahvas tegi vähemasti kaks korda nädalas segasauna, et soe vanadest kontidest täitsa välja ei poeks. See nägi välja nii, et mehed olid saunas ja naised käisid segamas.” lk. 97

Seili Ülper

George R. R. Martin “Öölendajad”

George R. R. Martini nimi seostub suuremal osal inimestest esimese asjana ilmselt sõnapaariga “Troonide mäng”. Olenemata sellest, kas inimene on parasjagu “raamatulugeja” või “sarjavaataja” või mõlemat. Siiski ei ole see, nüüdseks ilmselt juba kultusteose tiitli külge saanud raamat, autori ainus jutustatud lugu. Neid on ikka kõvasti rohkem. Üks tema hoopis teise teemasse kalduv novella “Öölendajad” ilmus 2012. aastal eesti keeles Orpheuse Raamatukogus (originaalis 1980. aastal) . Lugu ise on kohati kõhedusttekitav ja mingist hetkest teatava lahenduseni kulgev, kuid pinget hoiab lõpuni. Autor on võtnud heaks luua oma tegelased nii, et igaüks justkui esindaks mingit teatavat stereotüüpi.

Tegevus toimub kosmoselaevas, mis pole tegelikutl isegi mitte reisijate vedamiseks mõeldud. Ometi satub sinna kokku rühmake inimesi, kellel on ühine eesmärk, kellest igal on oma koht meeskonnas ja sellele vastavad võimed. On ka laeva kapten, kes jääb esialgu väga salapäraseks. Mida kauem inimesed on koos kohas, kust neil pole võimalik minna kuhugi jalutuskäigule või lihtsalt ära, seda rohkem kerkivad pinged, tekivad kahtlustused… ja siis lähebki asi käest ära.

See on lugu ühelt poolt inimlikkusest, erinevates tähendustes… teiselt poolt selline päris kõhe ja kohati õõvastav.

Netflixis on selle raamatu põhjal tehtud seriaali 1. hooaeg samuti olemas. Ei paista küll täpselt raamatu järgi minevat, aga ega ta ju peagi. Ja tõsi ta on, raamat on kirjutatud väga filmilikult. Kui teil pole midagi selle vastu, et tegevus toimub kosmoses ja te veidi verd ei pelga, siis soovitan igatahes lugeda. Samas… see lugu iseenesest võiks toimuda ka kuskil mujal, nii, et kui kosmos teile ei sobi, siis kujutage ette et see toimub Maa peal, ja lugege ikka :)

Treiler:

Seili Ülper

Margus Vaher “Kuidas armastada naist?”

Margus Vaher (sündinud 1984. aastal, Kuressaares) on tuntuks saanud pigem lauljana. YouTube’is on päris palju tema muusikavideosid vaatamiseks üleval nii üksi kui duettidena.

Aga eelmisel aastal tuli välja raamat “Kuidas armastada naist?” Autor annab soovitusi, mida võiksid mehed tähele panna, et suhteid hoida ja et need ka õnnelikumad püsiksid. Toob välja põhjuseid, miks asjad ei toimi ja milliseid võimalusi on midagi teha. Kohati toob ta sisse näiteid enese elust ja raamatus on ka teiste inimeste arvamusi antud teema kohta. Kõik see on sellises humoorikas võtmes kirja pandud, kerge lugeda ja lihtne mõista.

Vaher on kasutanud ka päris palju viiteid erinevatele teistele autoritele ja teostele. Kaks peamist on Khalil Gibrani “Prohvet“, mida ta ohtralt tsiteerib, ning Gary Chapmani “Armastuse viis keelt“, millest ta palju kõneleb ja soovitab.

See on selline hea lihtne lugemine, kui tahate saada kinnitust kõigele, mida niikuinii ehk juba teate, aga võib-olla olete unustanud, või püüate mõista, mis naise (ja ka mehe!) peas võib toimuda. Kui keerulised psühholoogilised raamatud on tüütud ja igavad siis see on arusaadav ja võib-olla hea alustuseks ette võtta küll :)

Seili Ülper

Koertest ja inimestest

Kohe-kohe saab läbi kollase koera aasta. Sel suvel oli peamaja II korruse näitusesaalis koertele pühendatud näitus “Koertest ja inimestest”.

Olgu koer suur või väike, koer on hea sõber, abimees ja kolleeg. Ta paneb inimesi liigutama ja kuulab kannatlikult. Ta on olemas ja samamoodi peab inimene olemas olema tema jaoks.

Koer ei ole siiski ainult mõnus seltsiline ja sõber, koer on ka kõva töörügaja ja abimees. Väljapanekul oli välja toodud mitmeid valdkondi, kus koeri tööle rakendatakse (pommikoerad, päästekoerad, lugemiskoerad jne). Kuid koerale tuleb ka meele järele olla, et ta jõuaks inimese kõrval vastu pidada: mitmekesine toit ja kobe majake oleks alguseks päris hea.

Koer on populaarne tegelane paljudes lasteraamatutes, ka film ning animatsioon ja täiskasvanutele mõeldud ilukirjandus ei saa ilma nendeta hakkama. Lisaks sellele sai tutvuda valikuga koera aastal sündinud autoritest ja nende teostest.

Soovijad said vaadata ka videot trikkidest, mida koerad teevad.

Neile, kes suvel vaatama ei saanud tulla on väljas olnud kirjanduse nimekiri allpool olemas. Võib-olla leiate omale midagi huvipakkuvat :) Loomulikult sai välja panna vaid väikese osa materjalidest, mis koerte ja inimeste kohta leidub. Olete huvi korral oodatud raamatukokku uudistama, mida meil leida on :)

Auh!

Erialased raamatud

* S. Meyer Clark “Sinu parim sõber – puudel: hooliva koeraomaniku käsiraamat] (TRB, 2012)
“Eesti koerte atlas” (Pegasus, 2005)
* Jan Fennell “Koerakuulaja: kuidas õppida inimese parima sõbra keelt” (Varrak, 2015)
* Jan Fennell “Koera parim sõber: saladused, mis muudavad hea koeraomaniku veel paremaks” (Varrak, 2008)
* Bruce Fogle “Koerad” (Varrak, 2007)
* Bruce Fogle “Kui su koer saaks rääkida…: koolitusjuhend kahejalgsetele “Tunne oma koera” materjalide põhjal” (Varrak, 2007)
* Bruce Fogle “Tunne oma koera: koera käitumise käsiraamat koerapidajale” (Varrak, 1997)
* Gerry Olin Greengrass “Koerajooga: 10 000 aastat poose” (Ersen, 2004)
* Ilene Hochberg “Stiilsed kudumid koertele: 36 kudumit nädalavahetuseks” (Tormikiri, 2007)
* Jenny Langbehn “97 moodust panna koer naeratama” (Ersen, 2005)
* Arden Moore “Kokka ise koerale: tervislikud toidud, suupärased retseptid” (TEA Kirjastus, 2013)
* Joan Palmer “Koeratõugude piibel: täielik teave afganistani hurdast yorkshire’i terjerini” (Sinisukk, 2006)
* Aili Pärtel-Beljaev, Mari-Ann Rehk “Eesti jahikoerad” (Menu Meedia, 2016)
* Mary Ray, Justine Harding “Koeratrikid: lõbusat ajaviitmist targa koeraga” (Egmont Estonia, 2006)
* “Saksa lambakoer: näpunäiteid ja asjatundlikke soovitusi saksa lambakoera valimise, hooldamise, toitmise, kasvatamise, õpetamise, tervise, paaritamise ja mängude kohta” (Egmont Estonia, 2006)
* Charlotte Swanstein “Valige endale õige koer: raamat, mis aitab leida sobiva koeratõu” (Sinisukk, 2007)
* “Õmbleme ja koome lemmikloomadele” (Ersen, 2011)
* Jisu Lee “Making clothes for your dog : how to sew and knit outfits that keep your dog warm and looking great” (Design Originals, Fox Chapel Publishing, 2013)
* Vicky Marshall “The lucky dog weight loss plan: why you never see a fat wolf” (Anima, 2017)

Laste- ja noortekirjandus

* Tove Appelgren “Vesta-Linne ja Nuusu” (TEA Kirjastus, 2006)
* Christian Bieniek “Ülemnuuskur Osvald” (Koolibri, 2007)
* Ken Brown “Muki” (Maalehe Raamat, 1999)
* Tim Bowley “Amelia soovib koera” (Draakon & Kuu, 2012)
* Emma Chichester Clark “Nööp” (Ajakirjade Kirjastus, 2015)
* Lehte Hainsalu Väike valge” (Atlex, 2008)
* Kärt Hellerma “Pupi ja salakäik” (Päike ja Pilv, 2015)
* Ville Hytönen “Kes kardab maskiga koera?” (Savukeidas, 2016)
* Lea Jaanimaa “Maya” (L. Jaanimaa, 2016)
* Kristiina K. “Toto tuleb ka” (Hea Tegu, 2016)
* Kristiina K. “Toto tembutab jälle. 2. osa” (Heli Kirjastus, 2017)
* Eric Knighti teose ainetel noortele kirjutanud Rosemary Wells “Lassie tuleb ikka koju” (Egmont Estonia, 2001)
* Mauri Kunnas, Tarja Kunnas “Suvi Koeramäel” (Sinisukk, 2016)
* Jorma Kurvinen “Hundikoer Roi” (Eesti Raamat, 1988)
* Alena ja Jirí Munkov “Must ja valge koer” (Karrup, 2001)
* Loone Ots “Kasvuhoonekoerad” (Petrone Print, 2017)
* Ketlin Priilinn “Ei iialgi ilma Murita” (Kentaur, 2010)
* Ketlin Priilinn “Koeralaps Berta seiklused” (Tänapäev, 2005)
* Jaan Rannap “Minu koerad” (TEA Kirjastus, 2017)
* Jaan Rannap “Nublu” (Avita, 2008)
* Piret Raud “Lugu Sandrist, Murist, tillukesest emmest ja nähtamatust Akslist” (Tänapäev, 2015)
* Anne-Ly Roos “Minni ja Nubi-Villemi lood” (Roosmashiin, 2013)
* Kerttu Soans “Inimene puudlinahas” (Petrone Print, 2016)
* Triin Soomets “Miks sul pole saba?” (Päike ja Pilv, 2012)
* Mati Soonik “Kutsika-aabits” (Odamees, 2005)
* Mihhail Stalnuhhin “Mutijahi päev, ehk, Õuelood” (Argo, 2017)
* Vladimir Sutejev “Kes ütles “näu”?” (Eesti Riiklik Kirjastus, 1958)
* Evald Tammlaan “Laevakoer Tuhk” (Triquetra Kirjastus, 2017)
* Leelo Tungal “Barbara ja koerad” (Tammerraamat, 2016)
* Eduard Uspenski “Onu Teodor, koer ja kass ; Onu Teodori tädi” (Steamark, 2000)
* Aidi Vallik “Pints ja Tutsik. I osa” (Lugu-Loo, 2008)
* Aidi Vallik “Unekoer” (Lugu-Loo, 2006)
* Edward van de Vendel  “Koer nimega Sam” (Päike ja Pilv, 2015)

Ilukirjandus

* Aarne Biin “Meie sõbrad : lugusid koertest ja kassidest, omadest ja võõrastest” (Eesti Raamat, 2015)
* W. Bruce Cameron “Koera elu mõte” (Pegasus, 2017)
* W. Bruce Cameron “Koera teekond” (Pegasus, 2017)
* Mark Doty “Koera-aastad” (Kunst, 2010)
* John Groganb “Marley ja mina : elu ja armastus maailma kõige pöörasema koera seltsis” (Varrak, 2009)
* Jaroslav Hašek “Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil” (Eesti Raamat, 1975)
* James Herriot “Koerajutud” (Eesti Raamat, 1995)
* “Koerte ja koeraomanike tähelepanekuid elust enesest” (Elust Enesest, 2017)
* Ivan Krõlov “Need, kes muidu ei räägi” (Eesti Raamat, 1975)
* Thomas Mann “Peremees ja koer” (Perioodika, 2003)
* Peter Mayle “Koera elu on koeraelu” (Kupar, 1997)
* “Parimad koeralood” (Fantaasia, 2006)
* Janusz Przymanovski “Neli tankisti ja koer” (Eesti Raamat, 1974)
* Steven Rowley “Lily ja kaheksajalg” (Päikese Kirjastus, 2016)
* Peeter Sauter “Koer ostab kassitoitu” (P. Sauter, 2014)
* Friedebert Tuglas “Popi ja Huhuu” (Perioodika, 1986)
* Leelo Tungal “Koera elu” (Eesti Raamat, 1976)
* “Best dog stories : introduction by Gerald Durrell” (Pan Books, 1991)
* “The greatest dog stories ever told : 36 incredible tales by Peter Mayle, Jack London, Ray Bradbury, and many others” (Gramercy Books, 2001)

Filmid

* “Merekoerad, Saladuslik saar = Les tribulations du cabotin, L’Archipel des disparus = Морские псы, Таинственный остров”
* “Pitsu ja tema sõbrad”
* “Need võrratud koerad= Those wonderful dogs”
* “Wallace ja Gromit: suur puhkepäev = Wallace & Gromit: a grand day out with = Уоллес и Громит: великий выходной”
* “Rasmus, Pontus ja Lontu”
* “Pluto parimad lood = Pluto’s greatest hits”
* “Vapper Reks”
* “Peab armastama koeri = Must love dogs”

Ajakirjad

* Kodukiri .- 2012, [nr. 2] veebruar (“Õuekoera kodu”, lk 76)
* Kodukolle .- 2006, nr. 7 (“Armastusega tehtud korakuut”, lk 43)
* Koer .- 2005, nr. 1 (“Päästekoerad”, lk 18)
* Koer .- 2005, nr. 2 (“Pommikoerad”, lk 30)
* Koer .- 2005, nr. 3 (“Juhtkoerte ilus ja keeruline maailm”, lk 17)
* Koer .- 2005, nr. 4 (“Piirivalvekoerad”, lk 20)
* Koer .- 2006, nr. 3 (“Hea näitusekoer võib olla ka hea jahikoer või vastupidi”, lk 9)
* Koer .- 2006, nr. 4 (“Kodu kaugel kodust – suvi kelgukoertega Alaskas”, lk 3)
* Koer .- 2011, nr. 2 (“Koerad ja sõda”, lk 11)
* Koer .- 2012, nr. 3 (“Vetelpäästelaager Poolas, Okoniny Nadjeziernes 11.-19.08.2012”, lk 7)
* Koer .- 2013, nr. 4 (“Vabatahtlik töö – inimeste aitamine äärmuslikes tingimustes”, lk 21)
* Koer .- 2014, nr. 3 (“Abilisena Soome päästekoerte tasemetestil”, lk 15)
* Koer .- 2015, nr. 4 (“Neljajalgsed abistajad”, lk 5)
* Lemmik .- 2005, nr. 2 veebr (“KOER- sõber kogu elu”, lk 12)
* Lemmik .- 2005, nr. 7 (“Vaegnägija silmad”, lk 20)
* Lemmik .- 2011, nr. [8] aprill (“Tähelepanu nautivate koerakeste pidu”, lk 38)
* Lemmik .- 2011, nr. [9] juuni (“Alaskal kelgukoeri kantseldamas”, lk 4)
* Lemmik .- 2011, nr. [10] august (“Vetelpäästekoerad treenivad nii vees kui ka maal”, lk 14)
* Lemmik .- 2011, nr. [11] oktoober (“Tervistavad teraapiakoerad”, lk 4)
* Lemmik .- 2011, nr. [12] detsember (“Koer päriskoolis”, lk 4)
* Lemmik .- 2012, nr. [13] veebruar (“Cedrelle esitleb oma uut säravat koerte kollektsiooni”, lk 40)
* Lemmik .- 2012, nr. [14] aprill (“Uus restoran Brasiilias on mõeldud ainult koertele”, lk 16)
* Lemmik .- 2012, nr. [17] oktoober (“Švejkilik Tšehhi terjer”, lk 22)
* Lemmik .- 2013, nr. [20] aprill (“Inimene saab koera meeleolust aru”, lk 43)
* Lemmik .- 2013, nr. [24] detsember (“Koer näitab tundeid ka kõrvade ja kulmudega”, lk 12)
* Lemmik .- 2014, nr. [27] juuni (“Koer õpetab last lugema”, lk 34)
* Lemmik .- 2014, nr. [30] detsember (“Loomad sotsiaalmeedias”, lk 14)
* Lemmik .- 2015, nr. [32] aprill (“Siiri Sisaski hundikoer on ilus nagu roos”, lk 10)
* Lemmik .- 2016, nr. [37] veebruar (“Imelised abikoerad”, lk 4)
* Lemmik .- 2016, nr. [41] oktoober (“Mops – väike kasvult, suur oma hingelt”, lk 22)
* Maakodu .- 2008, [nr. 11] november (“Koerakuut kui disainipauk”, lk 21)
* Maakodu .- 2016, [nr. 8] august (“Koerad, kes otsivad inimesi”, lk 76)
* Maale! .- 2017/2018, talv (“Koertega lumele lustima”, lk 41)

Seili Ülper ja Irina Möldre

Fotod Seili Ülper

Stephen King „Härra Mercedes”, „Mis hundi suus, see hundi oma”, „Valve lõpp”

Kui keegi kuskil mainib Stephen Kingi nime, siis minul seostub see esmalt filmiga „Carrie”, mis on tema samanimelise raamatu põhjal tehtud, ja raamatusari „Tume torn”  mille esimese raamatuga „Laskur” ma kurja vaeva nägin…

Kuna üldiselt on autor tuntud siiski kui õuduskirjanik, oli minu jaoks üllatus, kui tuli välja, et ta on kirjutanud ka kriminaalromaane. Pisut ma pelgasin, et äkki mulle ei meeldi ja on ka liiga keeruline ja tüütu, kuid üllatus ja rõõm olid suured, kui avastasin, et see sari on väga mõnus! :) Kingi vähelugenud inimesena olen esialgu arvamuse juures, et tema krimi on hulga parem kui õudus :D

Jutt käib siis Bill Hodgesi triloogiast, kuhu kuuluvad raamatud:

1. „Härra Mercedes”

Esimeses osas tutvume loo peapahalasega ning pensionile läinud politseinikuga, kellest saab tema peamine vastane. Kui tavaliselt on krimilood üles ehitatud nii, et see, kes on mõrvar, selgub kusagil lõpus, siis King on otsustanud meile kohe alguses teada anda, kes on kurjategija. Jutt jookseb paralleelselt kord politseiniku, kord kriminaali vaatevinklist. See ei tähenda aga sugugi, et puuduks pinge ja põnevus. Kaugel sellest! Autor jagab loo edenedes uusi inforaasukesi, mis loovad kokku tausta, mis aitab mõista peategelase käitumist ja motiive. Humoorikas, põnev ja uskumatu.

Sellest loost on tehtud ka telesari, mida ma pole ise kahjuks veel näinud, aga 8,1 keskmise hindena 10-palli süsteemis tõotab head.

Kaanekujunduses olev sinine vihmavari on niivõrd lahe vihje. Ja muidugi oli mul vaja see vihje järele kontrollida… Kui loete, tunnete selle koha ära ja tunnete ka kiusatust. Andke sellele julgelt järele… :P

2. „Mis hundi suus, see hundi oma”

Teises osas on esimese loo peategelane vaid taustal figureerimas. Endisel politseiuurijal on lahendada üks teistsugune lugu – seotud nii mõrva kui kirjandusega. Ajas minnakse selles osas tagasi mitmekümne aasta tagusesse aega. Tunnistan, et minu jaoks oli see teine osa kolmest kõige igavam. Samas oli müsteeriumit piisavalt ja stiili kallal ei kobise. Surnud kirjanik ja fanaatiline austaja –  noh miks ka mitte! Muidugi ei jookse ka siin ainult üks tegevusliin ja nii mõndagi, mis esimeses osas võib-olla kõrvaliseks jäi, kerkib siin osas üles…

3. „Valve lõpp”

Kolmas osa on võib-olla kergelt ulmeline, kuid seda väga kergelt. Mängu tuleb tehnikasajand ja viide meie vidinalembusele. Viimane lahing vana politseiniku ja peapahalase vahel muidugi toimub ka. Läheb korralikuks märuliks kätte. See osa tundus mulle kõige põnevam. Kiire, hullumeelne ja muhe.

Kingi tegelased on loodud väga erinevad, kuid sulavad kuidagi kenasti kokku. On tegelasi, kes ajavad närvi ja on neid kellele tunned kaasa. Samas on kogu triloogia väga filmilikult kirjutatud. Ja kusagil jooksevad kõik tähtsusetuna tundunud asjad ja kõik muugi kenasti kokku.

Kolmas osa hoidis mind küll poole ööni üleval ja tegelikult oli mul kahju, kui sari otsa sai. Siiralt loodan, et hr. King ka edaspidi krimi kirjutada võtab. Selle sarja juures meeldis mulle muuhulgas ka see, et ma sain aru vihjetest ja slängist, tegevus toimub peamiselt ikkagi aastatel 2009-2016. Aga muidu soovitan neile, kellele meeldib natuke selline psühholoogiline põnevik ja kes ka pisut verd ja piinamist ei pelga.

Seili Ülper

Lauamängumess Riias, 25.-26. novembril 2017

Kuna Saksamaal, Essenis, toimuv iga-aastane ülemaailmne lauamängumess on küll suur ja võimas, ent kallis, siis oli uudis selle kohta, et lätlased kavatsevad korraldada oma messi lausa suurepärane. Teadsime kohe, et see tuleb üle vaadata. Pealegi oli toimumiskohaks Rahvusraamatukogu! :)

Meil ei olnud mitte mingisugust ettekujutust, kuidas nad selle seal ära korraldavad. Et kas terve maja antakse kuidagi lauamängurite käsutusse? Kohapeal selgus siiski, et uksest tulles vasakule poole (sinna kus suurem osa raamatukogust asub ja maja peale saab) meid siiski ei lasta, eraldatud oli vasakut kätt alumisel korrusel olevad ruumid. Eraldi olid ruumid turniiride, vaba mängimise, müügi ja esitluse ning loengute jaoks. Ükski ei seganud teist ja kõik tundus, et mahtus kenasti ära. Ainult seminariruum paistis pisut kitsaks jäävat – ei osatud ilmselt sellist suurt huvi oodata.

Kõige suurema osavõtuarvuga lauamäng oli ilmselgelt “Catani asustajad”. Seinale märgitud mängijate nimekirja järgi võttis sellest turniirist osa 34 laudkonda (igas lauas 4 inimest). Ka Eestis korraldatakse selle mängu võistlusi. Lisaks võisteldi näiteks ka meie laste (ja mitte ainult laste!) seas populaarsetes mängudes ” Ticket to Ride” ning “Sabotöör”.

Esimesel päeval ootasime õhinaga kavas välja toodud seminari. Ettekande tegid Jelgavas lauamängurite üritusi korraldavad noored. Lühidalt kokku võttes:
* Oma lauamängugrupi loomine annab võimaluse mängida tihedamalt paremaid mänge, tihtilugu vajavad head mängud näiteks suuremat seltskonda.
* Sa saad tuttavaks uute toredate inimestega. Võib selguda, et su ringkonnas või naabruseski on hoopis rohkem sinuga sama huvi lauamängude vastu jagavaid inimesi.
* Lihtne on mitte teha. Selle all mõeldi seda, et kui keegi ei tee, siis tuleb ise teha! Alati ei saa jääda ootama, et keegi teine sinu eest asju korraldaks.* Tundub õige! Sest korraldades midagi sellist teed sa head kogukonnale. Inimestele meeldib, kui neile asju korraldatakse ja organiseeritakse. Ning sul endal on ka põnev — kunagi ei tea kes tulevad ja mida saab mängida. Seega, kui sul on huvi ja tahtmist ja sa selle teoks teed võidavad sellest lõppkokkuvõttes kõik.
* Lauamänguring seob inimesi, loob uusi tutvusi ja integreerib samal ajal erinevaid inimesi.
Seminari läbiviijad rääkisid ka, et neil on kujunenud teatav alati kohal käiv seltskond, kuid kunagi ei tea ette, palju rahvast lõpuks kohale tuleb. Nad tegid alguses tiiru linnas ja käisid läbi kohti (pubid, klubid, söögikohad jne.), kus võiks olla potentsiaali asja korraldamiseks. Kerge see ei olnud, kuid nüüd on pesa leitud, ja nende jutu järgi, kes käima on hakanud need väga loobuda ei kavatse. :)
Nad teevad oma mängimist kord kahe nädala jooksul. Neljapäeviti, sest neljapäeval on ainult üks päev veel tööd üle elada ja kõik teised päevad on kiired või sisustatud ja nädalavahetusel inimesed väga ei viitsi. :D Neil on ka iga kord tehtava grupipildi traditsioon. Ja et mängude valik ei läheks väga keeruliseks ja laiali ei valguks, kasutavad nad äppi, millega saab iga tulija ära märkida, milliseid mänge tema sooviks järgmine kord mängida. Sellest moodustub edetabel ja hääletuse tulemusena valitaksegi mängud välja. Mänge võtavad kaasa nii osalejad kui ka korraldajad.Seda oli väga tore ja julgustav kuulata, sest Tammelinnas on ka midagi sellist juba välja kujunenud, küll väiksemas mahus ja teistmoodi aga siiski. :) Oleme õigel teel! :) Mingi osa saagist läheb ka Tammelinnas kindlasti käiku :)

Teisel päeval toimunud seminari, mida külastasime, võiks kokku võtta sõnaga: koolitus. Nimelt on türklased välja töötanud oma programmi, mida nad pakuvad koolitusena nii lasteaiakasvatajatele kui ka õpetajatele. Koolitus ise kestab kaks päeva ja selle käigus peaksid inimesed omandama, kuidas lauamänge oma töös ära kasutada. Vastavalt sellele, milliseid oskusi lapsel on vaja arendada, valitakse ka mäng. Arendama peaks need mängud siis nii kriitilist mõtlemist ja loogilist mõtlemist kui ka seostamist, koostöövõimet ja suhtlemisoskust. Selgelt rõhutati, et oma töös ei ole eetiline kasutada järele tehtud mänge, vaid originaale, sest originaal on alati parem kui koopia.
Rääkija tõi ka mitmeid näiteid, kuidas programmi läbinud õpetajad on neid meetodeid kasutanud ja kuidas lapsed on võrreldes nendega, kelle peal seda meetodit pole rakendanud, kõvasti arenenud. Kuigi tegemist oli üsnagi tüüpilise müügiaegendi jutuga, on selles siiski ilmselge tõde sees. Läbi teatavate mängude saab lapsi aidata nende arengus ja ka panna neid omavahel suhtlema.

Kuigi uute mängude valik ei olnud väga suur, oli siiski päris mitu lahedat, mida sai ka ise proovida, ja ühe puhul läks nii õnneks, et soetatud karbile sai isegi disaineri autogramm sisse küsitud :)
Päris huvitav ja hasarti tekitav oli Lätis toodetud mäng Fliiper, mille analoog on kuuldavasti olemas ka Eestis. Mõtted liikusid kohe lasteosakonna peale ning praeguseks teame juba, et vähemalt Viljandis on see mäng raamatukogus olemas ja leiab palju kasutust.
Klask lausa kutsus mängima. Ainsaks probleemiks võib antud mängu juures nimetada juppide haprust – kui mängija hoogu sattus, siis võis juhtuda, et jupid lendasid laiali ja nende leidmine oli paras ettevõtmine.
Ka eestlased olid oma mängudega esindatud ja üldse kohtas päris suurt hulka kaasmaalasi, kes olid uudistama tulnud.

Ulmeajakirjst Reaktor näpatud statistika ütleb nii: “Kokku sibas 2 päeva jooksul messilt läbi 907 külastajat. Korraldajatelt saadud andmete kohaselt oli umbes 70 % neist lätlased, u 25 % eestlasi ja leedukaid segamini ning ülejäänud ligikaudu 5 % olid kaugemalt, keda olla meelitanud kohale Sabotööri ja Wizard World’i meistrivõistlused.” Kellele pakub huvi Ove Hillepi nägemus ja ülevaade, saab ise järele vaadata Reaktorist. Lisaks on muidugi Balticonil ka Facebooki leht, kus leidub küllaga häid pilte.

Kokkuvõtteks võib öelda, et oli väga vahva! Kindlasti loodame, et lätlased suudavad sellest üritusest traditsiooni välja kujundada. Palju on paremaks teha ja korraldada, aga kusagilt peab ju alustama ja esimese korra kohta täitsa hästi tehtud! :)

Seili Ülper
Irina Möldre