Archive for the ‘Kronberg, Janika’ Category

Janika Kronberg „Hästi valitud sõbrad : artiklid Karl Ristikivist ja tema kirjanduslikust ümbrusest”

Üldlevinud ütlemise kohaselt näitab see, missugused on su sõbrad, kenasti ära, kes sa ise oled. Janika Kronberg on oma värskeima raamatu pealkirjastanud „Hästi valitud sõbrad : artiklid Karl Ristikivist ja tema kirjanduslikust ümbrusest” ning jaganud selle kahte alaossa: „Ristikivi” ja „Sõbrad”. Siiski on mõlemad jaostükid oma käsitlustes temaatiliselt läbi põimunud: ei saa Ristikivi läbi sõpradeta ega sõbrad temata, ei ole ka Ristikivi raamatud sündinud „tühja koha pealt”. Nende loomisajendeid ja -lugu käsitletakse teoses asjatundlikult ja põhjalikult, kõrvutustega toonasest Rootsi kirjanduselust ning maailmakirjandusest ja muusikaliteratuuristki. Autor vaatleb lähemalt Ristikivi katseid Rootsis kirjanikuna läbi lüüa, tema kriminaalromaani-harrastust, reise Vahemeremaadesse, luulet, kuuldemänge, kirjavahetusi ning salamisi peetud päevikut. Kirjaniku sõpradest on esile toodud Bernard Kangro, Laur Tamm, Kalju Lepik, Arvo Mägi, Valev Uibopuu, Ilmar Talve. Omaette peatükk on koos Brita Meltsiga kirjutatud „Karl Ristikivi rändav Arkaadia”, mis tõmbab mõttelise joone Vana-Kreekast Šotimaale, Skye saarele.

Raamatu pealkiri pärineb Ristikivi kauaaegse sõbra ja pärija Spyros Arvanitise sõnadest: sugulased on igal inimesel niikuinii olemas ja neid tuleb aktsepteerida, ent sõpru saab igaüks ise valida. Võiks öelda, et Ristikivi on Janika Kronbergi ammune – ja väga hästi valitud! – sõber. Seda tõestavad paljud artiklid, iga-aastane Ristikivi päev ning ka fakt, et Kronberg oli esimene Karl Ristikivi muuseumi juht. (Meeldetuletuseks: endine Ristikivi muuseum, praegune MTÜ Karl Ristikivi Seltsi kodu asub Tartus, Hermanni 18. Karl Ristikivi päeva peetakse igal aastal tema sünniaastapäeva, 16. oktoobri paiku, tavale pani aluse toonane muuseumijuht.) Nii nagu Ristikivi kunagi oma Vahemere-äärsetel reisidel müütilist Arkaadiat otsis, on ka Kronberg Ristikivi jälgedes mööda laia ilma rännanud ja tähelepanuväärsete leidudega naasnud, näiteks juba mainitud ja kaua saladuslikuks jäänud pärija Kreekast. Ning ka see, et kirjaniku põrm jõudis ta 105. sünniaastapäeva järel kodumulda Paadrema kalmistule, on suuresti Kronbergi tegu. Kuuldavasti ei pruugi käesolev, Eesti Kirjandusmuuseumi Kultuuriloolise Arhiivi sarja „EKLA töid kirjandusest ja kultuuriloost” kuuluv valimik olla viimane sõna Janika Kronbergi Ristikivi-käsitluses – juba lähiajal võivad huvilised hakata uut raamatut ootama.

Tiina Tarik

Advertisements

Lugemissoovitused 2014 – Janika Kronberg ja Mae Lender

Kui eelmisel, raamatukogu juubeliaastal, kogunes lugemissoovituste huvilisi nii palju, et tuli kohvikust saali kolida, siis tänavu mahtusid kõik huvilised kohvilaudade äärde ära ning kohtumine möödus sundimatus ja hubases õhkkonnas. Külalisteks seekord noor kirjanik Mae Lender, kes on nelja viimase aastaga üllitanud neli raamatut, ning kirjandusteadlane ja -kriitik, mitmete raamatute koostaja ja autor Janika Kronberg. Sellest üritusest on päris keeruline kirjutada, sest vahel kiskus jutt nii kaasa, et märkmete tegemine läks meelest, lisaks on kõneldud jutt ju harali ja seda tuleks kuidagi koondada ja grupeerida, mis aga kipub võlu ära kaotama. Seega – alati on kasulikum leida aeg ise kohale tulemiseks.

SAM_1020Mae Lender on õppinud Viljandis raamatukogundust ja ütles kuulajate hulgas õpingukaaslasi märganud olevat; töötanud ta raamatukogus siiski kunagi ei ole – juhtus teisiti. Lapsega koju jäänuna sattus ta kirja panema oma ema lugu, millest sai raamat “Minu Taani”. Vaatamata veel kolmele ilukirjanduslikule teosele ei pea Mae Lender end kirjanikuks, vaid kõigest asjaarmastajaks kirjutamise alal.

Meie üritusele kutset saades pidas ta ülesannet algul lihtsaks, kuid mida rohkem selle peale mõtles, seda suuremasse kimbatusse sattus. Sest lugemisel määrab nii palju hetke meeleolu ja kõik muutub ka ajas – mis kunagi vaimustas, võib hiljem hoopis lapsik või sobimatu tunduda. Tsiteerides Kalev Kesküla: “Vanad raamatud, nagu vanad riidedki, on inimese mõõt”.

Lollikindlaks soovituseks peab Lender “Põhjamaade romaani” sarja. Ta ei armasta suuri ülepaisutatud tundeid ja (sõna)vahtu. Mitte parim, aga uusim on Ulla-Lena Lundbergi “Jää”, mis ei ole puhas mereromaan, kuid pöörab sellele ja üldse loodusele suurt tähelepanu – looduse, inimese ja Jumala suhetele ning eraldi veel kirikuõpetaja-Jumala suhtele. (Hulk aega hiljem tuleb jutu sees välja, et Janika Kronberg on romaanis kujutatud saarel viibinud ja seda just ajal, kui tuulegeneraator seiskus ja kogu elu tundus seisma jäävat.) Lenderi üheks lemmiktegelaseks on ühtlasi romaani kesksete tegelaste hulka kuuluv Posti-Anton, kelletaolise ta arvab leidvat igast kogukonnast.

Üsna kindel sari soovitamiseks on ka “Moodne aeg”, “Punase raamatu” sarjaga on suhted nii ja naa. Üksikult tulevad meelde veel eriti jaburad raamatud “Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus” Jonas Jonassonilt, mida võiks vaadata kui lugu Pipist, kui ta oleks mees ja saja-aastane, ning Peter Høegi “Elevanditalitajate lapsed” – see paneb mõtlema, kuidas me tuleme toime oma sisemise elevandiga ja kuidas teised sellega hakkama saavad.

Jutujärje võttis üle teiselt ürituselt saabunud Janika Kronberg, kes hilinemise teema osavalt ära kasutas, tsiteerides kohaseid klassikuid: “Ma tulen hilja, viimne teiste seltsis” (Ernst Enno) ja “Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud” (lugeja jaoks on peaaegu solvav kirjutada siia Oskar Luts) ning laiendades seda kogu eesti kultuurile, mis ka mõneti hiljaks jäänud – Betti Alveri luuletuses istub maavillane Vanapagan lugema õppides viimases pingis. Oskar Luts ei kuulu Kronbergi meeliskirjanike hulka, kuid ta soovitab lugeda “Kirjutatud on…”, mis tänu teatrile rohkem “Soo” nime all tuntud, ja “Kirjad Maariale”, mis Lutsu hoopis teisest küljest avavad. Veel soovitab ta lugeda Paul Austeri “New Yorgi triloogiat”. Suurepärast lugemist pakuvad kirjandusest kõnelevad raamatud, mille autoriks on naine: Asta Põldmäe “Ja valguse armulise : kirjatöid aastaist 1975–2013”, eriti essee A. Vihalemmast, või Viivi Luige “Ma olen raamat” ja “Kõne koolimaja haual: artiklid ja esseed 1998-2006”. Doris Kareva “Tähendused: kirjutisi aastaist 1988-2007” – lugeda Emil Tode “Piiririigist” kirjutatut on sama hõrk nauding kui teos ise. (Muide, laenasin Kareva raamatu kohe ja see on tõepoolest suurepärane.) Põnev lugemine on Ilse Lehiste “Eesti mõtteloo” sarjas ilmunud kogumik “Keel kirjanduses”, mida omal ajal esitleti siinsamas raamatukogus ja kus kohal viibis ka autor ise.

SAM_1023Soovitada võib igasuguseid asju, iseasi on, kellele neid soovitada. Kõik muutub, raamatud, mis kunagi tähendasid palju, ei pruugi aja möödudes enam midagi öelda, kuid – Viivi Luik on öelnud, et “tuleb jääda lojaalseks muutuvale iseendale”.

Raamatud ütlevad inimese kohta nii mõndagi. Lender ütleb, et ei hoia oma raamatuid elutoas, sest ei taha, et küllatulnud inimesed tema raamatuid vaataksid. Kronberg ütleb, et seab nähtavale kohale intrigeerivaid raamatuid, kuid ei kavatse avaldada meile oma lemmikraamatuid.

Kronberg: “Nii nagu bioloogilise elu algus on vesi, on vaimse elu algus siiski veel raamat, mis seletab elu ajaloolisel taustal sünkroonis kaasajaga.” Tulevik ja ulmeraamatud Janika Kronbergi väga ei huvitagi ja ilukirjandust ta väga palju soovitada ei oska. Heaks öökapiraamatuks, mida vähehaaval lugeda, peab ta Egon Friedelli “Uusaja kultuurilugu: suurest katkust kuni Esimese maailmasõjani”, mida keegi liiga lihtsaks raamatuks ei pea, kuid mis on siiski lugejasõbralik. Ajalugu elab meis, tahame me seda või ei.

Jutujärje võtab üle Lender, kes armastab vanu reisikirju, mis on omamoodi ajasillaks ja võimaldavad näha, mis on säilinud, mis muutunud. Kaasa on ta võtnud Ants Laikmaa “Teelt: maailmakodaniku reisikirjad Viinist, Veneetsiast, Firenzest, Roomast, Caprilt, Sitsiiliast, Vesuuvi tipust, Tunisest jm.”, Kairi Tilga “Tossutäkuga Euroopasse: Eduard Vilde reisikirjad” ja kaaskõneleja Janika Kronbergi uue raamatu “Rännud kuue teejuhiga”, mis pakub põnevust ja kaasaelamist ootuses, kas autor leiab üles kõik, mida otsib. Mida võiks Janika Kronberg ise oma raamatu juurde kõnelda? – Hispaania ja Krimm ei olnud algselt plaanis, kuid raaamat kippus kasvama. Reisimine olevat äärmiselt ebamugav, autor ei suuda reisi ajal kirjutada ning imetleb siiralt Tiit Pruulit, kes aina jooksvalt kirjutab ja kleebib, ning Arvo Valtonit, kes on ilmselt võimeline ka kaameli seljas kirjutama.

Kogu kirjutatud ajaloo isa Herodotose “Historiat” Kronberg lugenud ei ole (sellest on eesti keelde tõlgitud katkendid), aga väga soovitada saab Ryszard Kapuściński teost “Reisid Herodotosega”. Huvitav on Ken Jenningsi “Kaardikirg: geograafianohikute kirev maailm” ja Rohelise sarja raamatud, nt Clive Pontingi “Uus maailma roheline ajalugu: keskkond ja suurte tsivilisatsioonide kokkuvarisemine”. Claude Lévi-Straussi reisikiri “Nukker troopika” – esimene osa, “Euroopast lahkumine”, on puhas nauding lugeda. “Maailma maitsed: parimad retseptid igast maailma nurgast” ja mõni hea veinimääraja peaksid endal olemas olema, Raivo Kalle ja Renata Sõukandi “Eesti looduslikud toidutaimed: kasutamine 18. sajandist tänapäevani” on samuti vajalik ja huvitav teos.

SAM_1025Kuidagi liigub jutt raamatutest tehtud filmidele ja nende võrdlemisele, juttu tuleb “Preili Smilla lumetajust”, “Poolvennast” – selle seriaali jättis Lender peale paari osa pooleli, sest raamat oli ikka palju parem; Kronberg kiidab “Inglise patsienti”, mis toob kuulajate seast arvamuse, et see on üks haruldasi kordi, mil film on raamatust parem. Preili Smillast on lühike samm ekskursini põhjamaade kirjandusse üldse, Janika meenutab Ibsenit, Strindbergi, Hamsunit ja teisi klassikuid, keda omal ajal põhjalikult loetud.

Veel: Winfried G. Sebald “Peapööritus. Tunded”, tõlkinud Mati Sirkel, aluseks Kafka reis Itaaliasse. Hiljuti ilmus ka Sebaldi Zürichi loengute sari “Õhusõda ja kirjandus”, mille Kronberg ühe hingetõmbega läbi luges – šokk Hamburgi pommitamisest. Sebald pole elitaarne, kuid on ränk lugemine. Lugemise valikul vaatab Kronberg alati ka tõlkijat, näiteks tasub lugeda kõike, mida Mati Sirkel on tõlkinud. Millegi lugemiseks on nii erinevaid põhjusi – Kronberg ütleb, et kuigi Uku Masingu luule jääb talle paljuski arusaamatuks, on sel rütm, mis haarab kaasa.

Ta pole ka suur Kivirähu fänn, näiteks “Mees, kes teadis ussisõnu” asemel võiks lugeda hoopis Ain Kalmuse triloogiat – “Jumalad lahkuvad maalt”, “Toone tuuled üle maa” ja “Koju enne õhtut”. Mõlemad autorid käsitlevad uute aegade tulekut Eestimaale ja suuri muutusi. Kivirähu “Liblikas” on küll väga helge teos. Andrei Hvostov on öelnud, et ajaloolise tõe teadasaamiseks tuleb eestlastel lugeda soome kirjandust; Janika Kronberg arvab siiski, et ka eesti kirjanduses on tõde olemas – Oksase asemel võib lugeda Ene Mihkelsoni, Eeva Parki (“Lõks lõpmatuses”) ja Arved Viirlaiu “Ristideta haudu”.

Kaja Kleimann

Fotod Linda Jahilo

 

Janika Kronberg „Rännud kuue teejuhiga“

kronberg -rännud-kuue-teejuhigaRännata on vaimustav ja legendide sinine udu kutsuv. Eriti võluv on reisida targa teejuhiga või vähemalt samal lainel oleva reisikaaslasega. Janika Kronbergil on sellised seltsilised olemas. Ta käib teadliku rändurina eesti reisikirjanike kannul mitmel maal: alustab Friedebert Tuglase lokke jälitades Hispaaniast ja jõuab päikesejanust haaratud Karl Asti seltsis Sri Lankale. Vahel on Kronberg tõeline jäljekütt, kes luusib täpselt eelkäijate liikumisteedel ja proovib murda lahti uksi, mis kunagi kirjanikele avanenud. Teisal rändab aga omapäi, eraldudes ajutiselt ka oma 21. sajandi reisikaaslastest.

Ikka ja jälle koorub Kronbegi mõtisklustest välja, kui oluline on tänapäeva maailmas iseennast tunda ja rahvusena iseendaks jääda. Just omakultuur on iga rahva visiitkaart: see, mis ka teisi huvitada võiks. Samuti on raske vastu vaielda Karl Asti tõdemusele aastast 1930, et laastatud loodus laastab omakorda inimese karakteri – inimene muutub lõplikult tööautomaadiks, rehkendamismasinaks.

Kõige hellem hetk selle raamatu seltsis saabus autori kirjeldusega Brasiiliast São Paulost, kui ta märkab tekiräbala all kõnniteel magavat poisikest. Poisi pea lebab asfaldil, aga sealsamas kõrval on hoolikalt rätikule asetatud tema ainuke varandus – jalgpall. Kas ta suudab selle abil kaugele (ära) lennata?

„Rännud kuue teejuhiga“ ergutab teele minema, aga kutsub koju tagasi ka. Samuti võib järgida hoopis Kronbergi eelistust – kõigepealt raamat ja siis alles reis.

Monika Piirimäe
Hugo Treffneri Gümnaasiumi emakeeleõpetaja