Posts Tagged ‘kaheksakümnendad’

Lauri Räpp “Linn on minu: Tartu tahavaatepeeglis”

„Annelinn. See tähendas Leninakani puiesteed, paneelmaju, mikrorajooni, umbrohtunud tühermaid, sõjaveterane, muruplatsidele sissetallatud otseteid, rauast ronimisvahendeid, üle ääre ajanud prügikaste, kajakaid, tuvisid, sulatõrva, kollast Ikarus-linnaliinibussi number 16, rannavalvet Saare poe tiigi ääres, Satelliiti, Sõpruse selvehalli, kulunud fassaade, lagunevaid rõdusid, karbiiti, lukustamata sektsiooniuksi.” (lk 70)

Tavaliselt ma püüan nimenaljadest hoiduda, aga seekord sai kiusatus liiga suur. Lugema hakates arvasin, et ees ootabki linna-räpp, sihuke kirbe ja küüniline. Aga tegelikult tuli hoopis bluus – mitte deltabluus, mitte Mülleri Sassi hingekäristav bluus, vaid Bluesi-veljeste laadis hoogne, energiline ja mõnusalt irooniline jutustus linnast, milles autor sündis, kasvas ja inimeseks sai.

Üldinimlikku lemmiktegevust – endast rääkimist – jätkates: ma näen, tunnen ja usun selles raamatus kõike. See on minu linn ka. Kolisin 15-aastaselt Annelinna ning avastasin maalapsele uudset asumit umbes samal meetodil – suurisilmi jälgides ja huumoriks ümber vormides. Raamatu suurim väärtus ongi vast see, et ta täidab Tartu kultuuriloos suhteliselt uue, kuid juba tuntava lünga – annab ülevaate Annelinna ajaloost. 1970ndatel rajatud paneelmajade rajoon (tuntud ka koodnime „Kivilinn” all) on küll mõnegi romaani tegevuspaik, kuid nii üksikasjalikult ja süsteemselt pole seda veel kirjeldatud. Abiks on ka rohke valik fotosid ning säbrukoode muusikapalade jaoks.

Hakatuseks on siiski viis aastat Rukki tänavat oma tubade ja tegelastega. Lasteaed algab aga juba Annelinnas ja edasi kulgeb kasvava organismi tee toonasesse 12. keskkooli. Jäädvustamist leiab kõik, millega laps kokku puutub: paneelika arhitektuuriline ja sotsiaalne diskursus, lasteaia sisustus, personal ja materiaal-tehniline baas, tänavad ja tanumad ja sopaaugud nende vahel – kogu see 1980ndate esteetiliselt kahetsusväärne ja intellektuaalselt huvitav eksterjöör ja interjöör. Aga see on ikkagi kodu, ja kodu on armas ka siis, kui teda ehivad Mistra vaibad ning sünged sektsioonkapid. Pikema ja üpris sooja kirjelduse pälvib näiteks Saare kauplus, uusasukate kauaaegne kodupood. Siinkohal on mul pakkuda omapoolne täiendus autori mõtisklusele poe nime päritolu kohta: tõenäoliselt ei ole aluseks saar pinnavormi mõttes (nagu poolsaare moodi saar), vaid puuliik. Paneelrajooniga piirneb varasem eramute kvartal, mille tänavad olid nime saanud puude järgi. Üks puiestik asub Karlovas – Kastani, Kase, Jalaka jm lehtpuud, aga Annelinnas on kobaras Männi, Kuuse, Kadaka… Vahtra ja Pajuni välja (raamatus kirjeldatud ajal oli selle asumi silmapaistvaim maamärk kahtlase väärtusega Männi söökla), ja teiste seas leidus ka Saare tänav. Pood ei jäänud sellest kuigi kaugele.

Omaette peatükk on pühendatud legendaarsetele Tartu levimuusikapäevadele, kus autor isa abiga pääses vaatlema bändide lavatagust elu. Värvikas ja inforohke peatükk võinuks isegi pikem olla. Iseasi, kas me ikka tahame teada, kes, kus ja kellega mida jõi? Kogu temaatika „Poisist sirgub nooruk” on keha- ja muude vedelikega üleküllastatud ning higi- ja okselõhnane. Ent kui see kuulus kasvamise juurde, eks tule see siis ka raamatusse raiuda. Lõppeks nendib autor, et enamik sõpru tuli kasvuajast siiski välja eluga ja suuremate kahjustusteta.

Hiljuti tõusis tulipunkti küsimus, kas okupatsiooniaegne lapsepõlv võib oma põhiolemuselt üldse olla helge. Mitu paralleelselt loetud lapsepõlvelugu kehutab siinkirjutajat kinnitama, et võib ikka, kui lapsepõlv leiab aset turvalises keskkonnas, eelkõige turvalises perekonnas. Last ei masenda, et lasteaia mannapudrupotid on lömmis, et naabrite elu kostab kenasti kõrvu, et poes on kõigepealt ostukorvisaba ja siis riiulijuurdepääsemisesaba ja siis kassasaba ja siis peab juurviljade pärast üldse poe taha putkasse pugema. Laps jätab selle lihtsalt meelde, ja jutustab pärast teistele. Oli alles elu!

Lauri Räpp näitab oma tahavaatepeeglis elu paari aastakümne taguses Tartus ja laseb lugejal võrrelda, mis ja kui palju ja kas üldse on muutunud. Autori küllalt reljeefses keelepruugis leidub leebet irooniat, sõnamängulist vaimutsemist ja vahedat satiiri, mida Tartule jagub siiski vähem kui Kuubale. (Vt ka „See ei ole minu Kuuba”, 2015) Raamatust õhkub nostalgiat, ent kindlasti ei ole see nõukanostalgia. Pigem on tegu pilkliku, kuid armastava hõllandusega kodust, linnast ja kodulinnast ning lapsepõlvest, mis oli kõigist „võitudest” hoolimata helge.

Tiina Tarik

Vt ka:
http://palamuserk.blogspot.com.ee/2016/11/nadala-raamat-lauri-rapp-linn-on-minu.html
http://raagimeraamatutest.blogspot.com.ee/2016/12/lauri-rapp-linn-on-minu-tartu.html
http://marcamaa.blogspot.com.ee/2017/01/lauri-rapp-linn-on-minu.html

Advertisements

Pavel Sanajev “Matke mind põrandaliistu taha”

Mul ei olnud plaanis seda raamatut lugeda (riiulil kõrgus kuhi lugemata kraami, nagu ikka), aga kui korraks sisse piilusin, siis see paganama Sanajev/Saveljev tiris mind kohe esimeste lausetega kaasa, nii et mittelugemisest polnud enam juttugi. „Minu nimi on Saša Saveljev. Ma käin teises klassis ning elan vanema ja vanaisa juures. Ema vahetas mu kääbus-vereimeja vastu ja riputas raske ristina vanaemale kaela. Nõndaviisi ma olengi neljandast eluaastast peale rippunud.“ (lk 7).

matkemindporandaliistutahaJah, see on tragikoomiline jutustus 2. klassi õpilasest (valdavalt küll kodus õppivast) haiglaslikust Sašast, kes elab viiendat aastat Moskvas vanaema juures ja keda ema käib aeg-ajalt vaatamas. Vanaema, mõtlete? No selline pehme, ümarik, lahke, pannkooke küpsetav ja sokkikuduv? Ei, vanaema, kes on käredam kui kõik Eesti vanaemad kokku ning sõimab vahetpidamata ja valimata kõike ja kõiki. Sõimab Sašat, sõimab tema ema ehk oma tütart Oljat ja selle „kääbusest“ elukaaslast, sõimab oma meest. Sõimab, sest armastab — ja kõige rohkem muidugi Sašat. „Ei ole ilmas inimest, kes armastaks teda nii, nagu mina armastan. /…/ Tema, lollike, arvab, et ema armastab teda rohkem. Aga kuidas ta saaks rohkem armastada, kui ei ole tema pärast nii palju kannatanud? /…/ Karjun tema peale — kuid seda ju hirmust /…/ Selline armastus on hullem kui karistus, sellest on ainult valu, aga mida teha, kui see kord on selline?“ (lk 131-2)

Jutustuse käigus saame aimu ka ema ja vanaisa mõtetest-tunnetest. Nad kannatavad selle igavese näägutamise ja ropu sõimu all, kuid samas ei suuda nad ilma vanaemata ka hakkama saada. Ema on nõrga iseloomuga ja pidevas rahahädas, arvatavasti ongi ta mingil ajal pidanud paremaks, et laps vanaema juures kasvab. Saame aimu vanaema noorusest ja unistustest, nende purunemisest, kibestumisest. Pidevalt haige lapselapse eest hoolitsemine nõuab palju hoolt ja vaeva, arstide vahet jooksmist, analüüse ja proove. Pikapeale tekib lugejana aga küsimus, kas seda on rohkem vaja poisil või vanaemal endal?

Laps on täiskasvanute vahelistes keerulistes suhetes kui mängukann, kellega saab manipuleerida; kes armastab oma ema siiski üle kõige, aga ei tohi ega julge seda vanaema juuresolekul välja näidata. Saša peab täiskasvanulikult tõdema, et “/v/anaema oli mu elu, emme oli harv pidu. Peol olid omad reeglid, elul omad.” (lk 159)

Kui vanaema lõpuks poisist ilma jääb, siis mõjub see talle fataalselt — mis kinnitab veel kord, et see “närakas”, “lurjus” ja “lojus” oli talle kogu elu mõte. Lõpuks jäi mind lõbustama mõtisklus, et kui eestlastele on venelaste vanasõna ”peksab, järelikult armastab” hästi teada ning seda raamatut saab kohati lugeda muigelsui, siis kuidas küll suhtuvad sellisesse “babuškasse” näiteks Lääne-Euroopa lugejad?

Annika Aas