Tore vanasõna küll, kuid selles loos oleks targem olnud lause teisipidi käänata ja selle järele toimida.
Seekord on peategelasteks habras Birgit, iseteadev Jaagup ja tippkorvpalluriks pürgiv Paul. Pealtnäha üsna tublid gümnasistid, tulevad õppimisega toime ja on seltskondlikud. Jaagup ja Birgit on koguni olnud paar, kuni nendega liitub Paul ja kolmiku omavahelised suhted lähevad sassi. Mis aga tegelikult toimub….kõik kolm on narkodiilerid, kes on kõvasti nn. gadjuukade (narkobande) haardes. Miks kõik on niimoodi läinud? Sest kogu seltskond tahtis teenida palju raha vähese vaevaga. Birgitil oli tarvis raha, et aidata oma vähihaiget ema. Poistel olid omad põhjused seda teed käia, neil mõlemal oli kodus probleeme. Pauli isa tahtis, et pojast saaks tingimata tippsportlane, Jaagupi isa oli üldse üsna salapärane ja suletud karakteriga tegelane.
Kohe raamatu alguses saab surma Jaagup, talle sõidab otsa tundmatu valge auto. Pisut hiljem leiab äkksurma Paul. Järel on veel Birgit. Tüdrukul on hirm politsei ees ja ta ei räägi tõtt. Lõpuks leiab surm üles ka tema.
Lugejad peavad ootama peaaegu raamatu viimaste lehekülgedeni, et kogu loost sotti saada. Niipalju võib sündmuste tagamaid avada, et lõpuks on tegu üsna tavalise väljapressimisega, mis paraku väljapressijatele enestele elu maksma läheb. Samuti võib öelda, et noored langevad täiskasvanute poolt sepitsetud skeemi ohvriteks.
Loo moraal oleks: Vali väga hästi, kellele sa oma saladustest pajatad. Targem oleks elada nõnda, et sul sedasorti saladusi üldse polekski, ja alati ei saa usaldada inimesi, kes tunduvad olevat usaldusväärsed ja kes lausa kandikul sulle tõttavad oma abi pakkuma.
Niisiis lugege ja tehke oma järeldused!
Ädu Neemre