Archive for the ‘Neemre, Ädu’ Category

Helen Käit “Põrgulik suvelaager”

Inge-Brit istus isa sidrunkollase Seati tagaistmel ja tundis teatavat ärevust. Muidugi mitte isa sõiduoskuse pärast, selle poolest oleks ta võinud rahulikult magama keerata, vaid eelseisva laagri pärast, kuhu nad parajasti teel olid. See oli tema esimene suvelaager. Iseenesest oli see imelik, ta oli juba 15-aastane, aga kuidagi oli läinud nii, et ta polnud varem üheski laagris käinud. Kõik oma suved oli tütarlaps veetnud vanaema juures maal kuid talvel oli vanaema surnud, talu oli maha müüdud ja Inge-Brit ei osanud linnas endaga midagi peale hakata. Vanemad lausa muretsesid tema pärast ja ühel päeval saabuski ema rõõmusõnumiga — talle on leitud koht mingis töö ja puhkelaagris, mis asus keset metsi ja kus sai tegelda aiatöödega. Kõik paistis ilus ja turvaline, kaasa tuli ka pinginaaber ja sõbratar Stiina.

Kuid kohale jõudes satub meie loo peategelane, tagasihoidlik ja vähese jutuga Inge-Brit selliste sündmuste keskele, mida ta uneski aimata ei osanud. Selgub, et laager sarnaneb rohkem sunnitöölaagriga — mobiilid korjatakse kohe ära, süüa saab vähe ja seegi vähene ei kõlba süüa, tööpäevad kestavad 12-13 tundi, elamistingimused on alla igasugust arvestust, pesema peab külma veega. Kogu laagriseltskond — 12 tüdrukut ja poissi — on kui puuga pähe saanud. Laagriülem, erakordselt tige naine, ei lase neid hetkekski silmist. Vastu hakata püüdnud poisid pistetakse kartsa. Lõpuks õnnestub lastel siiski põgenema pääseda. Lisada võib veel seda, et keset seda hädaorgu puhkeb õitsele esimene õrn armastus!

Lugege ja imestage!

Teos märgiti ära Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev korraldatud 10. noorsoojuttude võistlusel.

Ädu Neemre

Advertisements

Ene Sepp “Taeva tühjad tribüünid”

“Ma olen Merita. Ja ma olen surnud”.

Enam-vähem niimoodi algab ühe tüdruku lugu. Merita on üsna tavaline teismeline — talle on tähtsad sõbrad, peod ja ta tahab jätta endast mulje kui kogenud noorest täiskasvanust. Vanad inimesed talle eriti ei meeldi, oma perest on ta enda arvates võõrdunud, sest ta tunneb, et vanema õe staatusega on talle kõvasti liiga tehtud. Tema tahaks olla vaba ebameeldivatest ja igavatest kohustustest.

Raamatu autori tahtel tuleb Merital aga hakata lunastama/parandama oma elus tehtud vigade tagajärgi. See ei lähe kergelt, sest tüdruk on veendunud oma õiguses olla ükskõikne ja enesekeskne. Väga vaevaliselt läheb tal uue suhtumise leidmine ja omaksvõtmine.

Kuid ärgu lugejad kurvastagu, Merita tuleb toime. Seeläbi võiksid kõik looga tutvunud olla üsna optimistlikud — kui midagi mõistusega ja väga tahta, olles veendunud selle vajalikkuses, siis saadakse nii elus (kui surmas) kõigega hakkama.

“Taeva tühjad tribüünid” võitis Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev korraldatud 10. noorteromaani võistlusel 2. koha. Ene Sepp on kirjutanud “Medaljon”(2009), “Minevikuta mälestused”(2010), “Vabandust, aga mis asja”(2016). Lugege ja mõelge järele!

Ädu Neemre

Mai Raet “Valu tühi veetlus”

Selle jutu pealkiri ei reeda, millest või kellest tegelikult juttu tuleb. Lugu pajatab noorgümnasistist Sandrast, kes peab õppima hakkama uues ja võõras koolis, elama kodunt kaugel, üürikorteris. Niisiis peab ta saama iseseisvaks! Eriti edukas oma uues rollis Sandra pole — kuigi uus kodu pole talle päris võõras (on ta ju oma õel mõnigi kord siin külas käinud), tundub üürikorter talle koledana ning mingit kodutunnet esialgu ei teki, pigem kisub olukord silmist vee välja. Korterinaaber Kristiina tekitab ebalust, tema eluvaated on Sandra jaoks isegi hirmutavad.

Mängu astuvad veel kaks noormeest ja üks neiu: Henri, kes on Kristiina poiss-sõber, ja Oliver, kes oli/on Sandra poiss-sõber, ning Laura, kes on vähemalt loo alguses kindlalt Sandra südamesõbratar.

Nagu sellistes lugudes ikka, lähevad kõigi nende omavahelised suhted keeruliseks. Keegi olla kedagi justkui petnud, kellelgi olevat justkui tunded ja kedagi olevat justkui reedetud. Ei puudu loomulikult saladuslik noormees, kes ei avalikusta oma tegelikku olemust ja seega paelub autori ja ülejäänud tegelaste teravdatud tähelepanu.

Raamatu lõpp on siiski positiivne, sest Sandra on üsna mõistlik noor neiu, enda arvates on ta nagu kass, kes maandub alati käppadele.

Mai Raet on pärit Saaremaalt, tema sulest on ilmunud raamat “Surnud liblikad” (2010). “Valu tühi veetlus” kuulub 2017. aasta noorteromaanide võistlusel äramärgitud tööde hulka.

Ädu Neemre

Liina Vagula “Keegi teine”

Eliise ja Klaarika lugu.

Eliise on autoõnnetuse tagajärjel koomas lebav tütar ja Klaarika tema murest murtud ema. Autori tahtel ei lama Eliise aga teadvusetult haiglavoodis, vaid on sattunud oma ema naha sisse, nimelt ärkab ta aastal 1995 15-aastase Klaarika Nõmmena. Ta on lõksus oma ema kehas. Vanaemast on järsku saanud talle ema ja vanaisast isa, kodusest linnakorterist on ta sattunud väikelinna vanaldasse puumajja. Alguses on kõik väga kole: hirmus nõukaaegne mööbel, kole pruunikas vaip põrandal, väike toapugerik, mitte mingit netti ja korralikke meigivahendeid. Olukord tundub väljapääsmatu — Eliise peab minema kooli ja hakkama suhtlema oma ema klassikaaslastega, keda ta aga põrmugi ei tunne. Vapper tüdruk tuleb kõigega toime, kuigi sellise kahestunud psüühikaga pole kerge hakkama saada. Mälestused endisest elust on kohati eredad, aga ka valusad. Nimelt on nii emal kui tütrel lahendamata poisteprobleem. Nad mõlemad on oma ajas tülli läinud poiss-sõpradega. Ühel tüli Henriga, teisel Markusega. Heaks haldjaks selles loos saab Siret — eelmises elus Eliise tädi, nüüd aga tüdruku suur ja tegus õde.

Mida lugu lugejale õpetama peaks? Kas järsku seda, et kõike, mida silmad näevad, pole tarvis lõpliku tõe pähe võtta. Et mõnikord on tarvis panna ennast teise inimese naha sisse ja vaagida elu tema mõistuse ja tunnete kaudu!

Lugege ja otsustage ise!

Romaan võitis Tänapäeva kirjastuse 2017. aasta noortejutuvõistlusel teise koha. Autor Liina Vagula on aga eesti keele ja kirjanduse õpetaja Põlvamaal Tilsi põhikoolis.

Ädu Neemre

Helga-Johanna Kuusler “Verevalla varandus”

Verevalla küla lugu saab autori tahtel alguse aastal 1889 õõvastava veretööga. Järsku on käes aasta 2016 ja nüüd on segamini tänapäev ja teispoolsus. Tänast päeva esindab Ivo, kes on koos ema ja õega kolinud Verevallale. Teispoolsus ootab neid siin ees: hullunud olekuga Luukas, aeg-ajalt öökulliks moonduv Mardo, erakordselt siniste silmadega Taavet, Hanna, kes ilmselt ajaviiteks rotiks moondub ja nõnda oma otsa leiab, Eerik ja veel teisigi veidraid tüüpe. Ivo hakkab pikkamööda aru saama, et selle külaga on midagi imelikku lahti, inimesed on eraklikud ja enamasti on kõigil külaelanikel ühtmoodi sinised silmad. Ivo saab veidraid hoiatavaid märke, tuleb välja, et nende uue maja eelmised omanikud on selle ülepeakaela maha müünud justkui nendesamade sinisilmsete külaelanike tõttu, et sellest neetud paigast kaugemale saada. Tegevusse sekkuvad haldjad, poolhaldjad, mardused, zombid ja muud üleloomulikud jõud. Tundub, et Ivo satub pooljuhuslikult mingite süngete jõudude omavahelisse arveteklaarimise keskpunkti. Meie peategelase vaim ja füüsis saavad vatti, elu on pidevalt ohus, kannatused on üüratud. Mängu tuleb salapärane raamat, mis justkui teeks asjaolud selgemaks aga raamat on kadunud, selle otsimine läheb aina ohtlikumaks. Lõpuks saavad Ivo ja Luukas kadunud üriku kätte ja lõpplahendus pole enam kaugel kuid selgub, et pimeduse jõud valmistuvad Ivot endi hulka vedama…

Lugege ja imestage lõpplahenduse ja kogu loo tähenduse üle!

Ädu Neemre

Anna Woltz “Sada tundi ööd”

Emilia December de Wit, neljateistkümneaastane hollandi tüdruk. Ta isa on koolidirektor, ema tuntud maalikunstnik. Tal on bakterifoobia. Ta on vihane. Ta on otsustav. Ta on teel New Yorki. Ta kardab. Ta oskab valetada. Ta vihkab netti.

Hetkel vihkab ta kõige rohkem oma isa, sest tema arvates on isa reetnud perekonna. Emilia ei oska muud teha kui minna peitu NY — oma lemmiklinna. Ta näppab isa krediitkaardi, ostab lennupileti ja broneerib öömaja, läbib immigratsioonikontrolli ja leiab ennast öö hakul üksi tänavalt, sest oletatavat öömaja pole lihtsalt olemas. Emilial on õnne, sest ta satub kokku huvitavate ja üsna abivalmis tegelastega: Abby, kes on üheksane ja väga hakkaja, Seth, tema vend, kes alati kõike kaalub, on väga viisakas kuid endassetõmbunud, ning Jim, kes on nii ilus, et hing jääb kinni. Emilia võib elada natuke aega Sethi ja Abby juures, kuid nüüd sekkub sündmustesse orkaan Sandy. Laste elupaik jääb tõelise orkaani kätte, neil pole elektrit, kütet, vett ja netti! Nad peavad hakkama saama, korterist saab orkaanivarjupaik, kus töötab ainult gaasipliit. Sellises piirisituatsioonis paljastuvad asjad nende nelja elus, mida nad on varjanud, kuid mis vajavad hädasti lõpuni mõtlemist ja otsuste vastuvõtmist.

See on 21. sajandi vaimus romantiline lugu vihkamisest, andeksandmisest, sõprusest, üksteisele toeks olemisest ja lõppude lõpuks ka suureks saamisest.

Lugege ja valige, kas ühed või nullid või midagi vahepealset!

Ädu Neemre

Ene Sepp “Jagatud suvi”

Lugu neile, kes ratsutavad! Tekst kubiseb sellistest sõnadest nagu säärega sõitmine, sammu kokkutõmbamine, ratsmega kontakti hoidmine, galopivolt, martingal, külgratsmed.

Tegelased on ühes tallis ratsutamas käivad tüdrukud, sekka üks poiss nimega Andres. Loomulikult hobused: Mileedi,Tsaar, Lohe, Mango, Tiki ja Priima. Esialgu paistab kõigile, et tuleb kena ratsutamise suvi. Äkki lüüakse seltskonna plaanid segamini. Ühel päeval teatab treener, et suveks liitub nendega uus tüdruk Ulrika, kes suvitamise kõrval tahab treenida. Muidu poleks tollest uuest ju lugu, ainult et talli kõigil hobustel on ratsanikud olemas. Järelikult peab keegi oma hobust jagama hakkama. Ühelegi trennigrupi liikmetest see ei meeldi, kõige vähem aga Sigridile, kes on oma hobusesse lausa kõrvuni armunud. Mileedi on kõige ilusam, kõige targem ja tublim hobune kogu tallis. Hüppamine Mileediga on Sigridi jaoks kõige õndsalikum tegevus üldse. Ja nüüd tuleb just temal hakata selle uue tüdrukuga hobust jagama. Algul Sigrid kurvastab ja siis vihastab.

Lugeja silme all rullub lahti ühe väga vihase tüdruku suvi, kaklema just ei minda, kuid altkulmu põrnitsemast ja nähvamist tuleb tihti ette.

Selgub, et omanditunne on üks pagana tugev tunne ja võib tuua ette üsnagi ebameeldivaid olukordi, panna Sigridit käituma vastikult ja sõpradega tülliminekust pole samuti pääsu…….

Lugege ja andke hinnang!

Ädu Neemre