Archive for the ‘Neemre, Ädu’ Category

Carolin Kuuskmäe “Ekraani taga” ehk Supertüdruku seiklused igaval Maarjamaal

Tütarlaps Sara juba ei peenutse ega teeskle tagasihoidlikku, tema teab täpselt, et on maailmas ainukordne ja kõiges kõige parem. Valdab võõrkeeli ja võitluskunste, teab arvutitest rohkem kui keegi iganes, tema arvutites on 5-astmeline turvasüsteem, Sara hoiab alati jalad soojas ja pea külma. Nii peabki olema kui su ema oli spioon ja isa on palgamõrvar. Lüüriline kõrvalepõige annab lugejale teada, et ema on surnud ja tütre juhtida on 28 restoranist koosnev üleilmne toitlustuskohtade kett, millega tütar loomulikult mängeldes toime tuleb. Mingi emalt päritud veidruse tõttu käib Sara siiski tavalises gümnaasiumis koos väga tavaliste ja igavate klassikaaslaste ja üsna rumalate õpetajate keskel. Tegelikult on ta nii võimeks, et annab loenguid maailma erinevates ülikoolides. Aga elu peab ju kuidagi huvitavaks tegema — raamatu autor teeb möödaminnes lugejatele teatavaks, et Sara jõuab luurata erinevate riikide valitsuste tarbeks, et ta peab kodus salalaborit ja tegeleb hobikorras superrelva loomisega. Kõige selle kõrvalt töötab ta oma restoranis “Fööniks” ettekandjana, õpib koolis ainult hinnetele”väga hea” ja käib loomulikult hommikuti jooksmas. Saame teada, et tal on elamiseks luksusvilla, liiklemiseks luksuslik sportauto (pange tähele, et ta ei uhkusta sellega vaid pargib siivsalt koolimajast kaugemal põõsaste taga…) ja raha loeb ta enamasti miljonites.

Siiski selgub, et ka tema elu on ohus ja mõningaid kaotusi tuleb talgi kanda — õhku lendab restoran”Fööniks” ja sureb ema aseaine Triina ning loo edenedes jätavad eluga hüvasti mõned klassikaaslased, kes osutuvad pahade teenistuses olevateks reetjateks.

Kes raamatu viitsib lõpuni lugeda, saab teada ka Sara tõelise nime… Ja loomulikult loodame, et nii silmapaistava tütarlapse seiklused jätkuvad!

Lugege ja nautige seiklusi!

Ädu Neemre

Advertisements

Karmen Parijõgi “”Läbikukkunud” suvi Kunda kandis”

Niisiis, ei mingit keldris peituvat isa, sügavas depressioonis olevat ema, pimedusehirmus vaevlevat venda ega ärevushäire käes kannatavat õde!

See päikseline lugu jutustab ühe pere laste suvevaheajast vanavanemate juures Kunda mail. Miks just Kunda — aga sellepärast, et noorte ema-isa on kutsumuselt arheoloogid. Kodu näeb neil välja nagu laboratoorium, vannitoas loputatakse alailma mingeid pööraselt vanu arheoloogilisis leide. Köögis ja elutoas hoitakse väärtuslikke muistiseid ning otsatut paberimajandust. Õde-venda Janet ja Jens suhtuvad vanemate ametisse sooja irooniaga — mis sa nende veidrikega ikka teed!

Järjekordsele ekspeditsioonile minevad vanemad saadavad lapsed vanaisa/vanaema juurde Kundasse. Janet ja Jens on seal ennegi olnud. Külaelanikud on üsna värvikad tegelased ja sel korral on neil lastele hea uudis, nimelt on kõrvaltalusse kolinud uued elanikud ja neil on samuti külas lapselaps nimega Tõnn-Theodor, lühidalt öeldes Tõnn. Tõnn on väga tubli poiss, haritud ja hea huumorisoonega. Lapsed klapivad omavahel kenasti ja sellega võiks idülliline suvelugu lõppeda kui mitte hauaröövlid ja aardeotsijad ei aktiveeruks. Lood Lammasmäe aardest on nende kõrvu jõudnud ning mehed otsustavad maksku mis maksab raha kätte saada. Seiklused jätkuvad ja pahad saavad teenitud palga!

Tegemist on positiivse loo ja ilusa kujundusega teosega. Juurde võib lisada, et autor käib Rakvere Reaalgümnaasiumi 8. klassis ja raamat on tema loovtöö. Tulevaste lugejate jaoks võiks mõtlemisainet pakkuda loo autori perekonnanimi, kirjandusõpikust peaks see teile tuttav olema!

Ädu Neemre

Lille Roomets  “Üks väike valge tuvi”

Kerttily=Kurttily kusagil Karksi-Nuia kohvikus Kaseke!

Ärevushäirega 16 aastane tütarlaps, kes on kolm kuud tagasi kaotanud õnnetuses ema, kelle noorem õde lebab koomas haiglas ja kelle isa on kaotanud huvi tütre vastu. Tegemist on teraapilise kolelooga, sest kirjanik on lasknud Kerttilyle kaela langeda kõikvõimalikel hädadel: ema salapärane surm, suutmatus kõnelda, koolikiusamine, pinginaaber, kes teda alandab, mingid kohalikud kaagid, kes teda pidevalt taga ajavad, isa, kellega enam sooja sidet pole, hirmuhood ja õudusunenäod, tagatipuks sügav vastumeelsus kooli suhtes. Pole ühtegi sõpra, kellele toetuda, tüdruk on täiesti üksi jäetud oma hirmude ja ängiga.

Teraapiline on see lugu seetõttu, et raamatu viimases kolmandikus hakkab Kerttiliyle lõpuks tunneli lõpus valgus paistma — talle tekivad sõbrad. Ratastooli aheldatud Traven ja tolle ema aitavad tüdrukul lahendada ema surma müsteeriumi. Kuigi Kerttily elu satub ohtu ja kurikaelad saavad hetkeks edumaa, saabub siiski õnnelik lõpp ja meie peategelane nendib, et inimesi tuleks rohkem usaldada!

Lille Roometsa debüütromaan “Üks väike valge tuvi” võitis kirjastuse Tänapäev 2018. aasta noorteromaanide võistlusel esikoha.

Ädu Neemre

Helen Käit “Põrgulik suvelaager”

Inge-Brit istus isa sidrunkollase Seati tagaistmel ja tundis teatavat ärevust. Muidugi mitte isa sõiduoskuse pärast, selle poolest oleks ta võinud rahulikult magama keerata, vaid eelseisva laagri pärast, kuhu nad parajasti teel olid. See oli tema esimene suvelaager. Iseenesest oli see imelik, ta oli juba 15-aastane, aga kuidagi oli läinud nii, et ta polnud varem üheski laagris käinud. Kõik oma suved oli tütarlaps veetnud vanaema juures maal kuid talvel oli vanaema surnud, talu oli maha müüdud ja Inge-Brit ei osanud linnas endaga midagi peale hakata. Vanemad lausa muretsesid tema pärast ja ühel päeval saabuski ema rõõmusõnumiga — talle on leitud koht mingis töö ja puhkelaagris, mis asus keset metsi ja kus sai tegelda aiatöödega. Kõik paistis ilus ja turvaline, kaasa tuli ka pinginaaber ja sõbratar Stiina.

Kuid kohale jõudes satub meie loo peategelane, tagasihoidlik ja vähese jutuga Inge-Brit selliste sündmuste keskele, mida ta uneski aimata ei osanud. Selgub, et laager sarnaneb rohkem sunnitöölaagriga — mobiilid korjatakse kohe ära, süüa saab vähe ja seegi vähene ei kõlba süüa, tööpäevad kestavad 12-13 tundi, elamistingimused on alla igasugust arvestust, pesema peab külma veega. Kogu laagriseltskond — 12 tüdrukut ja poissi — on kui puuga pähe saanud. Laagriülem, erakordselt tige naine, ei lase neid hetkekski silmist. Vastu hakata püüdnud poisid pistetakse kartsa. Lõpuks õnnestub lastel siiski põgenema pääseda. Lisada võib veel seda, et keset seda hädaorgu puhkeb õitsele esimene õrn armastus!

Lugege ja imestage!

Teos märgiti ära Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev korraldatud 10. noorsoojuttude võistlusel.

Ädu Neemre

Ene Sepp “Taeva tühjad tribüünid”

“Ma olen Merita. Ja ma olen surnud”.

Enam-vähem niimoodi algab ühe tüdruku lugu. Merita on üsna tavaline teismeline — talle on tähtsad sõbrad, peod ja ta tahab jätta endast mulje kui kogenud noorest täiskasvanust. Vanad inimesed talle eriti ei meeldi, oma perest on ta enda arvates võõrdunud, sest ta tunneb, et vanema õe staatusega on talle kõvasti liiga tehtud. Tema tahaks olla vaba ebameeldivatest ja igavatest kohustustest.

Raamatu autori tahtel tuleb Merital aga hakata lunastama/parandama oma elus tehtud vigade tagajärgi. See ei lähe kergelt, sest tüdruk on veendunud oma õiguses olla ükskõikne ja enesekeskne. Väga vaevaliselt läheb tal uue suhtumise leidmine ja omaksvõtmine.

Kuid ärgu lugejad kurvastagu, Merita tuleb toime. Seeläbi võiksid kõik looga tutvunud olla üsna optimistlikud — kui midagi mõistusega ja väga tahta, olles veendunud selle vajalikkuses, siis saadakse nii elus (kui surmas) kõigega hakkama.

“Taeva tühjad tribüünid” võitis Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev korraldatud 10. noorteromaani võistlusel 2. koha. Ene Sepp on kirjutanud “Medaljon”(2009), “Minevikuta mälestused”(2010), “Vabandust, aga mis asja”(2016). Lugege ja mõelge järele!

Ädu Neemre

Mai Raet “Valu tühi veetlus”

Selle jutu pealkiri ei reeda, millest või kellest tegelikult juttu tuleb. Lugu pajatab noorgümnasistist Sandrast, kes peab õppima hakkama uues ja võõras koolis, elama kodunt kaugel, üürikorteris. Niisiis peab ta saama iseseisvaks! Eriti edukas oma uues rollis Sandra pole — kuigi uus kodu pole talle päris võõras (on ta ju oma õel mõnigi kord siin külas käinud), tundub üürikorter talle koledana ning mingit kodutunnet esialgu ei teki, pigem kisub olukord silmist vee välja. Korterinaaber Kristiina tekitab ebalust, tema eluvaated on Sandra jaoks isegi hirmutavad.

Mängu astuvad veel kaks noormeest ja üks neiu: Henri, kes on Kristiina poiss-sõber, ja Oliver, kes oli/on Sandra poiss-sõber, ning Laura, kes on vähemalt loo alguses kindlalt Sandra südamesõbratar.

Nagu sellistes lugudes ikka, lähevad kõigi nende omavahelised suhted keeruliseks. Keegi olla kedagi justkui petnud, kellelgi olevat justkui tunded ja kedagi olevat justkui reedetud. Ei puudu loomulikult saladuslik noormees, kes ei avalikusta oma tegelikku olemust ja seega paelub autori ja ülejäänud tegelaste teravdatud tähelepanu.

Raamatu lõpp on siiski positiivne, sest Sandra on üsna mõistlik noor neiu, enda arvates on ta nagu kass, kes maandub alati käppadele.

Mai Raet on pärit Saaremaalt, tema sulest on ilmunud raamat “Surnud liblikad” (2010). “Valu tühi veetlus” kuulub 2017. aasta noorteromaanide võistlusel äramärgitud tööde hulka.

Ädu Neemre

Liina Vagula “Keegi teine”

Eliise ja Klaarika lugu.

Eliise on autoõnnetuse tagajärjel koomas lebav tütar ja Klaarika tema murest murtud ema. Autori tahtel ei lama Eliise aga teadvusetult haiglavoodis, vaid on sattunud oma ema naha sisse, nimelt ärkab ta aastal 1995 15-aastase Klaarika Nõmmena. Ta on lõksus oma ema kehas. Vanaemast on järsku saanud talle ema ja vanaisast isa, kodusest linnakorterist on ta sattunud väikelinna vanaldasse puumajja. Alguses on kõik väga kole: hirmus nõukaaegne mööbel, kole pruunikas vaip põrandal, väike toapugerik, mitte mingit netti ja korralikke meigivahendeid. Olukord tundub väljapääsmatu — Eliise peab minema kooli ja hakkama suhtlema oma ema klassikaaslastega, keda ta aga põrmugi ei tunne. Vapper tüdruk tuleb kõigega toime, kuigi sellise kahestunud psüühikaga pole kerge hakkama saada. Mälestused endisest elust on kohati eredad, aga ka valusad. Nimelt on nii emal kui tütrel lahendamata poisteprobleem. Nad mõlemad on oma ajas tülli läinud poiss-sõpradega. Ühel tüli Henriga, teisel Markusega. Heaks haldjaks selles loos saab Siret — eelmises elus Eliise tädi, nüüd aga tüdruku suur ja tegus õde.

Mida lugu lugejale õpetama peaks? Kas järsku seda, et kõike, mida silmad näevad, pole tarvis lõpliku tõe pähe võtta. Et mõnikord on tarvis panna ennast teise inimese naha sisse ja vaagida elu tema mõistuse ja tunnete kaudu!

Lugege ja otsustage ise!

Romaan võitis Tänapäeva kirjastuse 2017. aasta noortejutuvõistlusel teise koha. Autor Liina Vagula on aga eesti keele ja kirjanduse õpetaja Põlvamaal Tilsi põhikoolis.

Ädu Neemre