Archive for the ‘Neemre, Ädu’ Category

Anna Woltz “Sada tundi ööd”

Emilia December de Wit, neljateistkümneaastane hollandi tüdruk. Ta isa on koolidirektor, ema tuntud maalikunstnik. Tal on bakterifoobia. Ta on vihane. Ta on otsustav. Ta on teel New Yorki. Ta kardab. Ta oskab valetada. Ta vihkab netti.

Hetkel vihkab ta kõige rohkem oma isa, sest tema arvates on isa reetnud perekonna. Emilia ei oska muud teha kui minna peitu NY — oma lemmiklinna. Ta näppab isa krediitkaardi, ostab lennupileti ja broneerib öömaja, läbib immigratsioonikontrolli ja leiab ennast öö hakul üksi tänavalt, sest oletatavat öömaja pole lihtsalt olemas. Emilial on õnne, sest ta satub kokku huvitavate ja üsna abivalmis tegelastega: Abby, kes on üheksane ja väga hakkaja, Seth, tema vend, kes alati kõike kaalub, on väga viisakas kuid endassetõmbunud, ning Jim, kes on nii ilus, et hing jääb kinni. Emilia võib elada natuke aega Sethi ja Abby juures, kuid nüüd sekkub sündmustesse orkaan Sandy. Laste elupaik jääb tõelise orkaani kätte, neil pole elektrit, kütet, vett ja netti! Nad peavad hakkama saama, korterist saab orkaanivarjupaik, kus töötab ainult gaasipliit. Sellises piirisituatsioonis paljastuvad asjad nende nelja elus, mida nad on varjanud, kuid mis vajavad hädasti lõpuni mõtlemist ja otsuste vastuvõtmist.

See on 21. sajandi vaimus romantiline lugu vihkamisest, andeksandmisest, sõprusest, üksteisele toeks olemisest ja lõppude lõpuks ka suureks saamisest.

Lugege ja valige, kas ühed või nullid või midagi vahepealset!

Ädu Neemre

Advertisements

Ene Sepp “Jagatud suvi”

Lugu neile, kes ratsutavad! Tekst kubiseb sellistest sõnadest nagu säärega sõitmine, sammu kokkutõmbamine, ratsmega kontakti hoidmine, galopivolt, martingal, külgratsmed.

Tegelased on ühes tallis ratsutamas käivad tüdrukud, sekka üks poiss nimega Andres. Loomulikult hobused: Mileedi,Tsaar, Lohe, Mango, Tiki ja Priima. Esialgu paistab kõigile, et tuleb kena ratsutamise suvi. Äkki lüüakse seltskonna plaanid segamini. Ühel päeval teatab treener, et suveks liitub nendega uus tüdruk Ulrika, kes suvitamise kõrval tahab treenida. Muidu poleks tollest uuest ju lugu, ainult et talli kõigil hobustel on ratsanikud olemas. Järelikult peab keegi oma hobust jagama hakkama. Ühelegi trennigrupi liikmetest see ei meeldi, kõige vähem aga Sigridile, kes on oma hobusesse lausa kõrvuni armunud. Mileedi on kõige ilusam, kõige targem ja tublim hobune kogu tallis. Hüppamine Mileediga on Sigridi jaoks kõige õndsalikum tegevus üldse. Ja nüüd tuleb just temal hakata selle uue tüdrukuga hobust jagama. Algul Sigrid kurvastab ja siis vihastab.

Lugeja silme all rullub lahti ühe väga vihase tüdruku suvi, kaklema just ei minda, kuid altkulmu põrnitsemast ja nähvamist tuleb tihti ette.

Selgub, et omanditunne on üks pagana tugev tunne ja võib tuua ette üsnagi ebameeldivaid olukordi, panna Sigridit käituma vastikult ja sõpradega tülliminekust pole samuti pääsu…….

Lugege ja andke hinnang!

Ädu Neemre

Tamsyn Murray “Teise ringi süda”

“Minu nimi on Jonny Webb ja ma olen robot. Eelmisel suvel lakkas mu süda kolmeks ja pooleks minutiks löömast. Kui nad selle jälle käima said, oli lihas kahjustunud ega töötanud korralikult. Nüüd siis on mu külge pandud too aparaat, mis mind elus hoiab. Seda nimetatakse Berliini südameks ja selles võib päriselt näha, kuidas mu verd mööda torusid pisikesse ümmargusse asjandusse ja sealt tagasi minu kehasse pumbatakse – jõhker aga põnev!”

Jonnyl on haiglas sõber ja saatusekaaslane — Emily, kellel on äge müeloidne leukeemia, rahvakeeli verevähk. Arstid ei ole mõlema suhtes eriti optimistlikud. Jonnyl on kiiresti vaja sobivat doonorit, Emilyt ootab ees ränk kiiritus- ja keemiaravi.

Nüüd astub lavale teine pere. Seal on kaks last, tüdruk Niamh ja särav lemmik Leo. Mõlemad rivaalitsevad kuidas jaksavad kuni ühel väljasõidul mere äärde lõpeb kõik katastroofiga — võidu peale kaljudel ronides kukub Leo kogemata alla ja murrab kaela.

Ühe õnnetus on teise õnn — räige aga nii see on. Jonny saab endale Leo südame. Niamh saab üüratu süütunde. Jonny otsustab rohkem teada saada tollest poisist, kelle südant ta nüüd oma rinnas kannab. Keeruliseks teeb ettevõtmise see, et ta ei saa mitte mingil juhul minna Niamhi juurde ja ütelda: “Hei, mul rinnas sinu surnud venna süda!” Nende omavahelised suhted muutuvad väga plahvatusohtlikeks. Niamh on sellises seisus nagu oleks tal kogu maailmaga kana kitkuda ja Jonny ei tohi talle mõista anda, et teda huvitab surnud Leo elu. Nüüd teeb haiglas viibiv Emily teo, mis viib lõpuks Jonny ja Niamhi vahelise e-kirjavahetuseni ja suhete sasipundar hakkab lõpuks pisut hargnema.

Lugege ja hoidke kõigile neile pöialt, sest nad vajavad teie toetust ja mõistmist. Kas see aitab Jonnyt, Niamhit ja Emilyt selgub siis, kui olete loo otsast lõpuni ära lugenud!

Ädu Neemre

Reet Made “Peidust välja”

Raamat haruldaseks muutunud lugejale

Tuntud ajakirjanikul on valminud uus noorteromaan, mille peategelaseks on kolmeteistkümneaastane tütarlaps Pia-Maret. Loo alguses on ta rohkem Maret – töine, arukas ja üldse igatpidi tubli tüdruk. Korralik koolilaps, oma issi kallis tüdruk, vanaema ja memme jaoks tõeline päikesekiir. Üks pisike mõra selles idüllilises pildis siiski on – nimelt puudub sellel armsal lapsel ema. Tõsi, selline isik on kunagi olemas olnud, kuid üsna kiiresti Mareti elust haihtunud. Just nimelt haihtunud, sest mingeid jälgi ega teateid pole temast tänini ja kui tüdruk oma küsimistega täiskasvanute poole pöördubki, vastatakse talle vastutahtmist, napilt ja pisut salatsevaltki. Aga talle omase leplikkusega on Maret siiani kogu loo sinnapika jätnud. Kuni ühel pimedal õhtupoolikul leiab aset väga kummaline sündmus – Maret leiab suurest prügikonteinerist kaunis sinises sametkarbis hinnalise käevõru. Koos käevõru ilmumisega tema ellu hakkab muutma ka kõik ümbritsev – üllatused aina jätkuvad. Selgub, et käevõru siseküljele on graveeritud tema nimi koos sünnikuupäevaga. Küsimusi on palju rohkem kui vastuseid. Lisaks ilmub eikusagilt välja tema teisik, või Alter Ego – Pia. Maretiga punktipealt sarnane tüdruk, aga hoopis teistsuguse iseloomuga. Too neidis on palju sõnakam, kindlameelsem, temas pole mingit allaheitlikust, pigem suhtub ta Maretisse irooniliselt, heidab talle ette ettevaatlikku eluviisi ja ärgitab muidugi ema kadumisega tegelema. Oma roll on loo arengus käevõrul, Maret tunneb selle esemega lausa füüsilist kontakti – ta võtab võru ära ainult magamise ajaks ning tal tekib harjumus ärevuse ja otsustamatuse hetkedel käevõru puudutada; tulemuseks on enesekindluse kasv.

Sündmused arenevad omasoodu — Maret õpib valetama, suhted parima sõbratari Meelikaga lähevad sassi, lisanduvad pinged koduses elus. Selgub, et isa plaanib peresse tuua uue naise. Aeg-ajalt välja ilmuv Pia ärgitab Maretit selga sirgu ajama ja tõde oma ema kohta välja selgitama. Kummaline käevõru toob Mareti ellu teisigi muutusi: tüdruk otsustab lõpuks teoks teha oma salajase soovi – minna tsirkusetrenni ja saada julgeks õhuakrobaadiks. Veelgi põnevam muutus on uue sõbra tulemine Mareti ellu. Tulev on poiss, kellega Maretil on koos hea olla ning kellele saab ta usaldada oma suure ja esialgu salajas peetud ülesande – leida üles oma ema!! Emaotsingud osutuvad üsnagi keeruliseks, sest Kaarinal on uus pere ja ta elab hoopis Helsingis. Maretile tulevad appi sõbrad Meelika ja Tulev, aga ikkagi on tütarlaps emotsionaalselt väga haavatav. Tugevad tunded panevad Mareti käituma ettearvamatult ning emaga kokkusaamine lõpeb tema jaoks lausa õnnetusega.

Pia-Mareti lugu nõuab lugejalt kannatlikkust ja kaasaelamist. Autor on püüdnud võimalikult täpselt kirjeldada tütarlapsega toimuvat. Raamat on saanud üsna mahukas, üle kolmesaja lehekülje – tegelasi, nende mõtteid, kahtlusi, emotsioone on kirjanik kirjeldanud põhjalikult. Pia-Maret on oma kirjanduslike eakaaslaste hulgast eristuv – ta ei vihka kooliskäimist, on õpetajate suhtes salliv, saab hästi läbi pereliikmetega, tal on ustav sõbratar ja tema suhted vastassugupoolega on rahumeelsed. Ometi tuleb temalgi võtta vastu olulisi otsuseid, teha tegusid ja mõelda mõtteid, mis talle enne saladusliku käevõru leidmist poleks pähegi tulnud. Käevõru roll selles loos on üldse kuidagi eraldiseisev — kaunis ehe ilmub äkki ja haihtub märkamatult. Pia-Mareti jaoks osutab müstiline käevõru uutele võimalustele. Raamatu lugejad saavad kinnitust tõsiasjale, et elus on tarvis julgust, pealehakkamist ja ka õnne ning saladuslikkusega kokkupuutudes ei maksa aru kaotada, vaid leida oma probleemidele sobiv lahendus.

Kokkuvõttes on tegemist huvitavalt ülesehitatud looga, kus ei domineeri üleloomulikud jõud vaid otsustavus kõik ettevõetu lõpule viia. Pia-Maret kõhkleb ja kannatab, kuid raamatut sulgedes on meil, lugejatel, kindel veendumus, et temaga saab kõik korda — käevõru on toonud peidust välja seni varjus olnud osa tema loomusest. Lugu võiks panna meid lugejatena otsima ja peidust välja tooma oma unistusi, minetamaks kartlikkust, julgustada olema mina ise, sest eks meis igaühes ole peidus nii alalhoidlik Maret kui julgem ja teravservsem Pia. Tähtis oleks leida nende vahel tasakaal, see annab hingerahu ja aitab elus edasi. Pia-Mareti lugu näitab ilmekalt selle võimalikkust.

Ädu Neemre

Reeli Reinaus „Mõõkade äss”

Hanna on kummaline, veidrate riietega, augustatud gooti tüdruk ühes Eestimaa kooli 12-ndas klassis. Ta kannatab paanikahoogude käes, pool aastat tagasi on temaga juhtunud veider ja seletamatu õnnetus. Ta kardab mõistust kaotada. Ta püüab meenutada. Tal on hirmuunenäod.

Olivia on tüdruk, keda tabab ühel ööl kõiksusetunnetus, ta teeb läbi sisemise muundumise, kogu maailm on tema ees lahti. Põhjus on imelihtne — ta on ühel peol märganud poissi, kelle nägemine pani tütarlapse südame pekslema, peopesad higistama ja silmapupillid suurenema. See tundmatu tumedate juuste ja ilusa naeratusega poiss!!

Seal kus on tüdrukud on kohal ka poisid. Jakob, kellele on silma jäänud veidra välimusega Hanna. Artur, kelle Olivia on välja valinud, et jõuda Joakimini. Joakim Lind ongi Olivia unelmate noormees, ainus, kes tüdruku jaoks midagi tähendab.

Selles põnevas loos astuvad lugeja ette veel Maria, Jan, Doris, Fred, Susan ja teised.

Kõigil selle raamatu määravatel tegelastel on mingi saladus, olemuse peidetud pool, varjatud tegutsemisajendid. Tundub, et keegi pole päriselt see, kellena näib. Saladused kuhjuvad, välja öeldakse ainult pool tõest, ülejäänut varjatakse. Kirjanik on lugeja jaoks varunud ootamatuid pöördeid veel raamatu lõpuski.

Lugege, tundke põnevust ja hingevärinaid!

Kohtumiseni raamatukogus!

Ädu Neemre

Marilin Karu “Teine elu”

Elasid kord kolm õde: Mai-Liis, Mari-Ann ja Matilda ehk Mati. Isa ja ema elasid ja töötasid Norras, nõnda,et rahamuresid õekestel polnud. Oma igapäevaelu võisid nad omatahtsi korraldada. Mai-Liis oli abiturient, Mari-Ann käis tööl ja Mati oli esimese kursuse tudeng. Nad elasiid kõik koos Mari-Anni väikeses ridaelamus ja loo alguses olid nendevahelised suhted normaalsed ja sõbralikud, isegi kohati usalduslikud. Tüdrukud olid kena välimusega kuid iseloomult erinevad — Mari-Ann tagasihoidlik, suuremeelne ja hoolitsev vanem õde; Matilda — tragi, pisut poisilik kuid viimasel ajal oma kenast välimusest üpris teadlik noor neiu; Mai-Liis — kena, sõnakas, noormeeste pideva tähelepanuga harjunud, kuid valiv, seltskonda armastav ja tihti klubisid külastav tütarlaps.

Tegelikult on see lugu suurest armastusest — nimelt astub õdede ellu ahvatlev ja salapärane noormees, kes on ilus, rikas, vaimukas, hooliv ja väga viisakas. Marile tutvustab ta ennast Kerdona ja Mai-Liis tunneb teda Ketsina. Niisiis üks poiss ja kaks tüdrukut, kes midagi ei kahtlusta. Kerdo on nagu kahe näoga Janus — tuleb välja, et ka tema elus on süngeid saladusi, küünilisust ja ei puudu narkootikumidki. Kaunis armastuslugu saab hävitava lõpu ühel õhtul, mil Mari ootab külla oma suurt armastust Kerdot. Aga Mai-Liis satub uksekella helina peale kohale tormates kokku hoopis oma vastupandamatu kuti Ketsiga. Äkki tulevad ilmsiks ebameeldivad saladused ja armastusloost saab õudus.

Loo lõpp on aga täiesti fantastiline!

Lugege, elage kaasa ja ahmige õhku!

Ädu Neemre

Krystal Sutherland “Meie keemilised südamed”

See on õpetlik lugu, kus kirjeldatakse, mis juhtub kui ilus ja ülemeelik tütarlaps kiusab oma roolisolevat poiss-sõpra. Grace Town tuleb uude kooli. Ta on silmapaistavalt veider: kannab pealaest jalatallani meesteriideid, tundub kasimatuna ja kõnnib kepiga. Kõigele sellele vaatamata jääb Henry Isaac Page silm ja süda sellesse imelikku tüdrukusse kinni. Tutvumine algab pisut omamoodi, nimelt õpetaja Hink paneb need kaks toimetama koolilehte. Grace keeldub, Henry on kogu südamest nõus ja vihastab tüdruku peale.

Omapärastest tüüpidest ja mõnusast sõnasõjast selles loos puudust pole. Henry kaks südamesõpra on parajalt värvikad kujud: Murray Finch, 17, austraallane, pikk, päevitunud, musklis, õlgadeni ulatuvate blondide lokkis juustega, tüdrukutele meeldimiseks kasutab võsabušmanite kõnepruuki ning Lola Leung, 17, tumeda naha, tumedate silmade, tumedate juustega – isa poolt pooleldi hiinlane, ema poolt pooleldi haitulane, lisaks sada protsenti lesbi. Sellesse kooslusse siseneb ka Grace Town. Henry ja Grace suhted on pingelised — Grace võib olla mõnel päeval rõõmus ja särav, järgmisel eemalviibiv ja tujutu. Temaga on seotud mingi sünge saladus. Kõigele vaatamata või just sellepärast on Henry tüdrukust üdini sissevõetud. Ta arvab, et on kätte jõudnud tema eluarmastus — esimest korda elatud aastate jooksul.

Et lugejale seda armastuse lugu lugedes igavus kallale ei tuleks, rulluvad meie ees lahti nii Murray kui Lola armulood. Lisaks valgustatakse meid Page’de peresuhete asjus — loo edenedes koorub nendest esialgu nii päikselistest vahekordadest välja mõndagi muud. Ja loomulikult laotub kõige muu kohale koolilehe toimetamise lugu, sest südameasjade ajamise tuhinas ähvardab ajaleht ilmumata jääda.

“Miks on nii, mõtlesin ma, et me oleme nii kergelt valmis tegema haiget neile, kellest me kõige rohkem hoolime? Kaks päeva tagasi ma armastasin teda, kuid nüüd tahtsin tema hinge tükk tüki haaval välja kraapida. Miks see nii oli? Sest ta tegi mulle haiget? Sest ta ei armastanud mind vastu? Inimesi ei saa nende tunnete pärast hukka mõista. Grace oli teinud seda, mis tundus talle õige. Ma ei saanud rohkem soovida.”

Lugege ja andke hinnanguid!

Ädu Neemre