Tartu Linnaraamatukogu täna ja homme

 

Mai Põldaas, Linda Jahilo, Kristina Pai, Ädu Neemre, Tiina Sulg, Külli Peegel

Evelin Alliksaar ja Silja Kerge “Rääkimine hõbe, vaikimine kuld”

Tore vanasõna küll, kuid selles loos oleks targem olnud lause teisipidi käänata ja selle järele toimida.

Seekord on peategelasteks habras Birgit, iseteadev Jaagup ja tippkorvpalluriks pürgiv Paul. Pealtnäha üsna tublid gümnasistid, tulevad õppimisega toime ja on seltskondlikud. Jaagup ja Birgit on koguni olnud paar, kuni nendega liitub Paul ja kolmiku omavahelised suhted lähevad sassi. Mis aga tegelikult toimub….kõik kolm on narkodiilerid, kes on kõvasti nn. gadjuukade (narkobande) haardes. Miks kõik on niimoodi läinud? Sest kogu seltskond tahtis teenida palju raha vähese vaevaga. Birgitil oli tarvis raha, et aidata oma vähihaiget ema. Poistel olid omad põhjused seda teed käia, neil mõlemal oli kodus probleeme. Pauli isa tahtis, et pojast saaks tingimata tippsportlane, Jaagupi isa oli üldse üsna salapärane ja suletud karakteriga tegelane.

Kohe raamatu alguses saab surma Jaagup, talle sõidab otsa tundmatu valge auto. Pisut hiljem leiab äkksurma Paul. Järel on veel Birgit. Tüdrukul on hirm politsei ees ja ta ei räägi tõtt. Lõpuks leiab surm üles ka tema.

Lugejad peavad ootama peaaegu raamatu viimaste lehekülgedeni, et kogu loost sotti saada. Niipalju võib sündmuste tagamaid avada, et lõpuks on tegu üsna tavalise väljapressimisega, mis paraku väljapressijatele enestele elu maksma läheb. Samuti võib öelda, et noored langevad täiskasvanute poolt sepitsetud skeemi ohvriteks.

Loo moraal oleks: Vali väga hästi, kellele sa oma saladustest pajatad. Targem oleks elada nõnda, et sul sedasorti saladusi üldse polekski, ja alati ei saa usaldada inimesi, kes tunduvad olevat usaldusväärsed ja kes lausa kandikul sulle tõttavad oma abi pakkuma.

Niisiis lugege ja tehke oma järeldused!

Ädu Neemre

Kaia Raudsepp “Kui ainult”

17. juuli varahommikul kaotas tumesinine Volvo juhitavuse ja paiskus vastu puud. Autojuht hukkus kohe ja kõrvalistuja (17) tüdruk suri teel haiglasse. Tagaistmel istunud poiss (18) viidi haiglasse, noormees on koomas, tema kõrval istunud tütarlaps (18) pääses kergemate vigastustega, tema elu pole ohus.

Nii algab Kaia Raudsepa uus romaan. Peategelane Helena ei pääsenud sellest õnnetusest kergemate vigastustega — tema hing sai rängalt viga. Tema parim sõbratar on surnud. Süüdi selles on Helena, tema oleks pidanud istuma ees — tema oleks pidanud surema. Mitte Marian — armas ja alati heasüdamlik Marian. Musterõpilane, keda õpetajad armastasid. Ideaalne tütar oma vanematele ja alati toetav õde vanemale vennale. Sõbranna, kelle peale võis alati kindel olla.

Kuidas sellise süükoormaga edasi elada — sellest nimelt lugu jutustabki. Helenal pole kerge. Mariani vanemad süüdistavad teda tütre surmas lausa avalikult. Helena ei oska enesega midagi muud ette võtta, kui järjekordsel peol end pildituks juua. Hetkeks hakkab kergem…“Ma joon või õigemini lausa ahmin oma rummikoksi. Kuni lähen üle viina peale. Ma karjun hääle kähedaks sõnadest, millel pole tähendust. Ma tantsin higiseks oma keha, mis ei peaks hingama. Ma lasen end puudutada poisil, kelle nime ma ei mäleta. Niimoodi elan elu, mida mul ei peakski enam olema.”

Pikkamööda hakkab Helena toibuma. Saatuse tahtel saab tema toibutajaks Mariani vend Märt. Suhe Märdiga teeb läbi mitmeid katsumusi. Tegelikult ei saagi me teada, kuidas nende lugu lõpeb, sest Helena ja Margot otsustavad peale kooli lõpetamist sõita Austraaliasse… aastaks tööle, et unustada ja eluga edasi minna.

Lugege ja püüdke sisse elada!

Aga tegelikult lugege kindlasti juurde Ane Barmeni “Unenäod ei tähenda midagi“. Louise on kaotanud oma parima sõbra ja esimese armastuse Tormodi. Kuidas tema kaotusega toime tuleb?

Lugege ja võrrelge!

Ädu Neemre

Mihhail Bahtin “Dostojevski poeetika probleemid”

Mihhail Bahtin on tunnustatud kirjandusteoreetik, filosoof ja semiootik. Tema poolt kirja pandud “Dostojevski poeetika probleemidel” on huvitav ilmumislugu. 1929. aastal esmakordselt ilmunud “Dostojevski loomingu probleemid” on tänaseni alles raamatuna, mille puudub käsikiri. Küll aga sai trükist ilmunud teos autori “päästjaks” vangilaagrist. 1963. aastal ilmus autoripoolsete muudatustega tekst uuesti pealkirja all “Dostojevski poeetika probleemid”. Ning jõudis ilmuda autori eluajal veel kolmandatki korda aastal 1972, kusjuures viimane väljaanne erineb eelmisest vaid ühe lause poolest. Ka raamatu eestikeelne tõlge põhineb 1972. aasta väljaandel.

Miks siis juhtus nõnda, et algselt mitte eriti suurt tähelepanu pälvinud käsitlus 1963. aastal autori järsku väga kuulsaks tegi. Lühike vastus oleks: oma raamatus käsitleb Mihhail Bahtin Dostojevskit uue kirjandusliku ajastu loojana, olles ise samuti uue kirjanduskäsitluse tähiseks. Ehk siis aeg oli muutunud ja küps sellise lähenemise aktsepteerimiseks.

Milline on Dostojevski polüfooniline romaan Mihhail Bahtini vaates: Dostojevski romaanide tegelased ei ole allutatud autori tahtele vaid seisavad oma loojaga kõrvuti ning võivad autori vastu isegi mässama hakata.

Mihhail Bahtin ütleb: “Iseseisvate, ühtesulandumata häälte ja teadvuste paljusus, täisväärtuslike häälte tõeline polüfoonia on tõepoolest Dostojevski romaanide põhiliseks eripäraks.”

Lugedes Dostojevski “Kuritööd ja karistust” on seda tunda, sest selle loo tegelased on küll eemaletõukavad, kuid täiesti iseseisvad, nende hääl kõlab tõesti autori häälega kõrvuti (mõnikord isegi kõvemini), seostub sellega erilisel viisil ning kõlab kokku teiste tegelaste samuti täisväärtuslike häältega.

Autori surve alt vabanenud tegelased nõuavad ka hoopis uut romaanistruktuuri, mistõttu võib lugejale tunduda Dostojevski maailm kaosena, mingi võõrkehaliste materjalide ja ühitamatute vormistamispõhimõtete konglomeraadina. Tänane lugeja on siiski juba harjunud taoliste “teadvuse voolu” kasutavate lugudega ega võta asja nii südamesse nagu Bahtin pool sajandit tagasi.

Mihhail Bahtin on oma käsitluse jaganud viide ossa. Nagu kombeks, alustab ta Dostojevski loomingu seniste käsitluste hindamisega. Siit edasi läheb ta tegelase ja autori positsiooni iseloomustamisega. Kolmas peatükk on pühendatud “idee” kujundile, siis järgneb kirjaniku teoste žanriliste- ja süžeeliskompositsiooniliste eripärade käsitlus. Ning viimane peatükk on pühendatud sõna omapärale Dostojevski loomingus: monoloogiline sõna, jutustamise sõna, Dostojevski dialoog.

Niisiis peab Bahtin Dostojevskit kunstilise vormiloome alal üheks suurimaks novaatoriks, uut tüüpi kunstilise mõtlemise loojaks.

Ädu Neemre

Ketlin Priilinn “Ta ei teinud seda”

Selle loo sündmused hargnevad lahti ühes Tallinna koolis. Põhikooli viimases klassis õppiv tüdruk leitakse oma maja ees surnuna. Väidetavalt on ta katuselt alla kukkunud või … alla lükatud. Politsei uurib seda esialgu nagu enesetappu. Organite kõrval sekkuvad loosse Patricia paralleelklassi õpilased Lilli, Merete, Melissa ja Karl. Eriti Lilli ei suuda uskuda, et Patricia ennast ära tappis. Mõned päevad enne juhtunut rääkis ta tol hetkel väga elus oleva tüdrukuga ja kusagilt ei paistnud, et tolle peas oleks olnud mingitki enesetapusoovi, vastupidi, Patricia oli küll endast väljas (kiusamise pärast), kuid teatas, et tahab minna edasi õppima gümnaasiumi ning saada hoopis loomaarstiks. Lilli suu läbi saab lugeja teada, et Patriciat oma klassis kiusati, sest ta oli hästi vaikne ja omaettehoidev tüdruk. Pealegi polnud tal moekaid riideid, aga hinnetega oli kõik korras. Noored uurijad saavad pikkamööda teada, et Patricia käis nädalalõppudel kellegagi kohtumas, ja veel seda, et tema telefon on kadunud.

Kusagil poole loo peal jookseb autori tahtel sisse hoopis teine liin. Nimelt selgub, et Lillile meeldib väga keegi — aga see keegi on hoopis tütarlaps — Sofie! Sofie on temast vähemalt kolm aastat vanem, Lilli meelest väga ilus (nii ilus, et paneb punastama) ja tekitab tüdruku hinges suure segaduse. Lisaks saame lugejatena aimu kui segased on tänapäeval peresuhted: kellel puudub peres mingil põhjusel isa, kelle ema vahetab meestuttavaid ja mida nendest isakandidaatidest üldse arvama peaks! Niisiis on meil nüüd tegu tüdrukutevahelise armastuslooga. Autor ei lase sel tundel osaliste jaoks väga keeruliseks ja valusaks minna. Lilli ema küll pisut puskleb ja esiotsa ei taha leppida, aga mis tal lõpuks üle jääb! Ta on ju kaasaegne lapsevanem ja tema enda elu tahab ka elamist. Sõbrad ja klassikaaslased võtavad sedamoodi suhet rahulikult ja igapäevaselt, juttudes selgub, et neil on teisigi selliseid paare tuttavate hulgas. Lilli südamel saab kohe palju kergem. Sofie on samuti väga toetav ja mõistev.

Aga mis siis ikkagi juhtus Patriciaga? Lugege ja püüdke aru saada, et ta ei teinud seda, aga tegi siiski!

Ädu Neemre

Marilyn Jurman “Mul hakkasid päevad. #eionei”

Autor on öelnud, et raamat ei ole soovitatav alla 14-aastastele. Samas on peategelased ise kaheksanda klassi õpilased. Väike vastuolu siin muidugi on, aga ehk on tegemist mingi reklaaminõksuga, sest keelatud asi on alati ahvatlevam kui igapäevane ja lubatud.

Niisiis saab lugu alguse Sassi (tüdruk muuseas) ahastust täis päevast kui tema lumivalged püksid saavad keset koolipäeva inetud punased plekid ja tal tuleb oma häbiga WC-sse peitu pugeda. Õnneks on tüdrukul olemas ustav pinginaaber Mira, kes ettetulevad hädaolukorrad alati ära lahendab. Siiski ei lõpe kõik väga õnnelikult ja Sassil on kõvasti mõtteainet: “Miks kõik halvad asjad just minuga juhtuma peavad. Niigi olen ma koleda välimusega mitte eriti sõnakas tüdruk, kes tihtipeale tahaks olla lihtsalt nähtamatu.”

Raamatut lugedes ei saa lahti tundest, et pealkiri viitab hoopis millelegi sügavamale kui alanud menstruatsioon. Sest Sassil algavad tõepoolest päevad, mis toovad talle kuhjaga muret, pisaraid, kõhklusi ja üldse selliseid olukordi ja tundeid, millega ta pole varem kokku puutunud. Nimelt satub ta järsku sellise noormehe huviorbiiti, kelle poole tüdruk on küll pisut salaja kiiganud, kuid oma mõtetes on ta ennast pidanud liiga väheütlevaks, et sellise kena, sportliku ja eliidi hulka kuuluva Ervo tähelepanu pälvida.

Sass ei suuda oma õnne uskuda, kuid nende suhe pole sugugi nii pilvitu kui alguses paistab. Lugejate ette laotub raamatu tegelaste kirju elu — siin on väärkohtlemist, siit leiab pisut lesbindust, siin on hapraid suhteid vanemate ja laste vahel aga siia mahub ka lihtsalt teismeliste lollusi, mida tuleb hiljem kibedalt kahetseda. On süngeid saladusi, mis teevad asjaosalistele veel pikka aega haiget. On peretragöödia ja raske liiklusõnnetus.

Kui kogu raamat kaanest kaaneni läbi lugeda võib ainult ohata — noor olla pole kunagi kerge, sest on niipalju ohtusid, mille olemasolust pole teismelisel enne aimugi kui ta selle kõigega ise kokku puutub!

Ja siis aitab Sind ainult tõeline sõber, tugev tahtejõud ja võibolla ka juhus!

Lugege ja mõelge, mida tähendavad sõnad “Hoidke käed soojad ja pea külm!”

Ädu Neemre

Häli Kivisild “Saskia läheb metsa”

Lugejate ees rullub lahti ühe pere lugu. Ema Luisa ja lapsed: 16-aastane Saskia ja 8-aastane Reimo. Nende isa Priit on nad raamatu alguses linnakodust välja ajanud. Pere otsib peavarju Luisa ema juures. Loo edenedes selgub, et Saskia vanaema on üks eriliselt eemaletõukav tüüp, kes tunneb rahuldust kõigi aga eriti Saskia ema alandamisest. Saskia elu on siiani olnud väga keeruline — tema peab ema kaitsma vägivaldse isa ja pahatahtliku vanaema eest ja hoolitsema noorema venna eest. Ühel hetkel saab kõike seda tema jaoks liiga palju ja Saskia läheb metsa …

Nüüd algab raamatu müstiline osa. Nimelt kohtab tüdruk metsas oma uppunud tädi Liinat, kes on umbes sama vana kui Saskia. Liina lugu viib meid hingede maailma, kus kehtivad oma seadused ja reeglid. Iga hing peab oma poolelijäänud loo lõpetama. Liina lugu on aga keeruline isegi Hingedeilma kõikenäinud ametnike jaoks. Lugejal on üsna raske aru saada Liinaga juhtunu tagamaadest — kas see oli õnnetus või oli tegemist pooliti tahtliku aktiga, kui Liina hüppas ühte metsas olevasse turbaauku. Liina surma tagajärjed olid piisavalt hirmsad — Luisa, Liina õde , kaotab elujulguse ja on ennast kõigi möödaläinud aastate jooksul süüdistanud õe surmas. Nende isa joob ennast lihtsalt surnuks. Juhtunu annab vanaemale suurepärase põhjuse õelutsemiseks nii oma järelejäänud tütre kui mehe kallal.

Luisa, Saskia ja ka Liina tee meelerahu ja julguse poole on üsna vaevarohke. Luisa peab üles leidma oma kaotsiläinud julguse, Saskia peab üle saama oma ajuti pealetulevast solvumisest ja isegi vihast ema vastu, Liina peab oma tunnetes korra looma.

Loo lõpp on optimistlik — ennasttäis isa Priit saab käerauad, vanaema suu pannakse lõpuks otsustavalt kinni ja ema koos lastega alustab uut elu.

Lugege ja leidke üles oma hingejõud, teil võib seda vaja minna!

Ädu Neemre

Heli Künnapas ja Lille Roomets “Uus tüdruk”

Heli Künnapase ja Lille Roometsa “Uus tüdruk” on esimene raamat sarjast “Viivuranna gümnaasium”.

Selle loo puhul kohati polegi tegemist ilukirjandusega, see on kui käsiraamat või õppematerjal kõigile teismelistele, kelle elus on olnud järgmisi pöördeid: isa läheb maksupettuste pärast vangi, ülejäänud perekonna rahaasjad ning maine on kahjustada saanud, tuleb ära kolida ja kooli vahetada.

Emely on näidiseksemplar neile, kes peavad neis muutunud oludes hakkama saama. Mõned reeglid, mida tuleks seejuures jälgida:
A: Mida rohkem silma paistad, seda rohkem saad nähtamatuks jääda. Mida rohkem näitad, seda enam saad näitamata jätta.
B: Pinnapealsus on parim kattevari.
C: Usaldada ei saa kedagi.

Mario on spordipoiss, kellel on justkui oma tüdruk. Uue tüdruku tulek lööb selle paari omavahelised suhted nii sassi, et hakkab paistma kole lõpp. Tundub tõesti, et armastuses ja sõjas vahendeid ei valita. Küll jääb lõpuks ikka arusaamatuks, kas siis oli tegemist üldse sellenimelise tundega. Küll on tegemist nn. paikapanemisega ja pisut nagu kättemaksmisega.

Siiski suudavad noored seekord leida oma probleemidele talutava lahenduse ja raamatul on hoopis õnnelik lõpp!

Lugege ja leidke tegelikust elust sarnaseid olukordi ja ehk hoopis teistsuguseid lahendusi!

Raamat on noorteromaanide sarja avalugu. Uus sari soovib rikastada noortekirjanduse teemadevalikut ning tuua meelelahutuslikumat lugemist noortekirjanduse raskevõitu teemade hulka. Sarja hakkavad kirjutama eri autorid. Esimese raamatu kirjutanud Heli Künnapas ja Lille Roomets on mõlemad mitmete noorteraamatute autorid: Heli Künnapas: “Lõpupidu”; “Mälestusteta suvi”; “Tristan”; “Ütlemata sõnad”; Lille Roomets: “Üks väike valge tuvi “, “Üks väike valge sulg”.

Ädu Neemre

Mairi Laurik “On aeg!”

Mairi Lauriku eelmine raamat pealkirjaga “Mina olen Surm” viib meid kokku Roometiga, kes ehmatusega avastab, et ta pole tavaline Lihula koolipoiss, vaid väljavalitu ning eriliste võimetega inimolend. Nimelt lasub tal kohustus saata teele surnute hingi, kes on mingil põhjusel jäänud lõksu kahe maailma vahele. Ta peab ütlema teatud sõnad ja lahkunud inimese hing saab rahu ja leiab kindlama paiga. See võime ei tee Roometit väga õnnelikuks.

Loo teises raamatus asub ta koos oma väikese õega teele Tallinna poole, et kogenenumad Surmad saaksid ta üle vaadata ja õpetada oma andega targemalt ringi käima. Alguses läheb kõik kenasti, Roomet jõuab linna ja alustab Eriku juures oma “õpinguid”. Siis aga juhtub õnnetus — Erik jääb auto alla ja sureb. Roomet ei suuda tema hinge teel saata, sest õppimine jäi ju pooleli. Lugu muutub ohtlikumaks. Selgub, et Tallinnas on ka nn “halvad Surmad”, kes ohustavad nii Roometi kui tema tüdruksõbra Meriti elu. Varsti teatatakse kolme noore inimese kadumisest ja Roomet tunneb, et selle sündmuse taga on just nimelt need “halvad Surmad”. Varsti leitaksegi ühe kadunuks kuulutatud noormehe surnukeha. Asjasse sekkub politsei, Roomet peab mõneks ajaks peitu minema ja Merit ei saa pealinna tulla, vaid peab olema paos Viljandis. Loo edenedes saavad lugejad teada, millega tegelevad nn “valged Surmad” ja lõpuks saadakse kätte ka need mõrtsukad. Einari hing leiab rahu ja Roomet peab leppima oma erilise staatusega. Ta tõotab enesele, et ei hakka kunagi oma võimeid ebaausatel eesmärkidel kasutama, kuid annab endale siiski aru, et elus võib ette tulla olukordi, kus varasemad tõotused ei pruugi pidada.

Lugege ja mõelge oma hingekella peale!

Ädu Neemre

Merilin Paas-Loeza “Mida silmad ei näe”

Raamatu kaanel kõnnivad kaks tüdrukut käest kinni hoides soojalt kumava tuleviku poole. Need on Hanneli ja Agnes. Erineva taustaga noored. Hanneli on Tallinna tüdruk, ta on andekas klaverimängija, keda ootab ees kuulsus ja muusikat täis elu. Agnes elab Tuhakõrve väikelinnas. Oma koju pole ta kunagi kedagi külla kutsunud. Koolis ja tänaval kuuleb ta ainult enda aadressil lendu lastud inetusi — näiteks: “Helistage keskkonnakaitsesse, meil on tänaval reostus,” või: “Jou, vaadake, kirbukott isiklikult!” — ja muud sarnast.

“Agnesele oli juba väikesest peale selge, et kui ta tahab elus läbi lüüa, peab ta palju õppima, teiste arvamustest-ütlemistest mitte välja tegema ja esimesel võimalusel Tuhakõrvest nelja tuule poole tõmbama ja mitte kunagi tagasi tulema.” Kahe esimese asjaga sai ta hästi hakkama, kuid kolmanda asja suhtes ei olnud tal oma neljateistkümne aastaga midagi ette võtta. Hanneli ja Agnese kohtumise asjaolud ei sattunud olema eriti meeldivad. Nimelt juhtus Hanneli emaga raske liiklusõnnetus, ema sai surma. Kellegi auto sõitis talle otsa ja põgenes hiljem sündmuskohalt. Algatati kriminaalasi, kuid autot ei leitud. Hanneli lein on suur, ta ei suuda enam klaverit mängida ja isa otsustab Tallinnast ära kolida. Juhuslikult on Tuhakõrve koolijuhi koht vaba ja kuna isa õde Sigrid elab samas linnas, ongi asi otsustatud. Nii satub Hanneli uude kooli ja temast saab Agnese pinginaaber. Läheb aega mis läheb, aga tüdrukutest saavad head sõbrad. Pikkamööda saab Hanneli aimu Agnese kodusest olukorrast, mis on kõike muud kui meeldiv. Agnese ema Maarika on nimelt joodik, kes terroriseerib oma tütart. Peab au andma Agnesele, kes suudab olla koolis tubli õpilane ja peale kooliaega jaksab käia tööl, et tal oleks süüa ja midagigi selga panna.

Lugeja silme ees avanevad kaks erinevat maailma – Hanneli kodu, kus on soojust ja üksteisemõistmist ning sinna kõrvale Agnese oma, kus valitseb minnalaskmine. Agnesele on tuge vaja ning Hanneli ja tema pere on talle tõesti abiks.

Vahepeal läheb lugu lausa kriminaalseks, Agnese jaoks ohtlikukski, kuid lugeja võib kaanepilti uskuda.

Lugege, võrrelge ja hinnake tulemust!

Ädu Neemre