Archive for the ‘Neemre, Ädu’ Category

Häli Kivisild “Saskia läheb metsa”

Lugejate ees rullub lahti ühe pere lugu. Ema Luisa ja lapsed: 16-aastane Saskia ja 8-aastane Reimo. Nende isa Priit on nad raamatu alguses linnakodust välja ajanud. Pere otsib peavarju Luisa ema juures. Loo edenedes selgub, et Saskia vanaema on üks eriliselt eemaletõukav tüüp, kes tunneb rahuldust kõigi aga eriti Saskia ema alandamisest. Saskia elu on siiani olnud väga keeruline — tema peab ema kaitsma vägivaldse isa ja pahatahtliku vanaema eest ja hoolitsema noorema venna eest. Ühel hetkel saab kõike seda tema jaoks liiga palju ja Saskia läheb metsa …

Nüüd algab raamatu müstiline osa. Nimelt kohtab tüdruk metsas oma uppunud tädi Liinat, kes on umbes sama vana kui Saskia. Liina lugu viib meid hingede maailma, kus kehtivad oma seadused ja reeglid. Iga hing peab oma poolelijäänud loo lõpetama. Liina lugu on aga keeruline isegi Hingedeilma kõikenäinud ametnike jaoks. Lugejal on üsna raske aru saada Liinaga juhtunu tagamaadest — kas see oli õnnetus või oli tegemist pooliti tahtliku aktiga, kui Liina hüppas ühte metsas olevasse turbaauku. Liina surma tagajärjed olid piisavalt hirmsad — Luisa, Liina õde , kaotab elujulguse ja on ennast kõigi möödaläinud aastate jooksul süüdistanud õe surmas. Nende isa joob ennast lihtsalt surnuks. Juhtunu annab vanaemale suurepärase põhjuse õelutsemiseks nii oma järelejäänud tütre kui mehe kallal.

Luisa, Saskia ja ka Liina tee meelerahu ja julguse poole on üsna vaevarohke. Luisa peab üles leidma oma kaotsiläinud julguse, Saskia peab üle saama oma ajuti pealetulevast solvumisest ja isegi vihast ema vastu, Liina peab oma tunnetes korra looma.

Loo lõpp on optimistlik — ennasttäis isa Priit saab käerauad, vanaema suu pannakse lõpuks otsustavalt kinni ja ema koos lastega alustab uut elu.

Lugege ja leidke üles oma hingejõud, teil võib seda vaja minna!

Ädu Neemre

Heli Künnapas ja Lille Roomets “Uus tüdruk”

Heli Künnapase ja Lille Roometsa “Uus tüdruk” on esimene raamat sarjast “Viivuranna gümnaasium”.

Selle loo puhul kohati polegi tegemist ilukirjandusega, see on kui käsiraamat või õppematerjal kõigile teismelistele, kelle elus on olnud järgmisi pöördeid: isa läheb maksupettuste pärast vangi, ülejäänud perekonna rahaasjad ning maine on kahjustada saanud, tuleb ära kolida ja kooli vahetada.

Emely on näidiseksemplar neile, kes peavad neis muutunud oludes hakkama saama. Mõned reeglid, mida tuleks seejuures jälgida:
A: Mida rohkem silma paistad, seda rohkem saad nähtamatuks jääda. Mida rohkem näitad, seda enam saad näitamata jätta.
B: Pinnapealsus on parim kattevari.
C: Usaldada ei saa kedagi.

Mario on spordipoiss, kellel on justkui oma tüdruk. Uue tüdruku tulek lööb selle paari omavahelised suhted nii sassi, et hakkab paistma kole lõpp. Tundub tõesti, et armastuses ja sõjas vahendeid ei valita. Küll jääb lõpuks ikka arusaamatuks, kas siis oli tegemist üldse sellenimelise tundega. Küll on tegemist nn. paikapanemisega ja pisut nagu kättemaksmisega.

Siiski suudavad noored seekord leida oma probleemidele talutava lahenduse ja raamatul on hoopis õnnelik lõpp!

Lugege ja leidke tegelikust elust sarnaseid olukordi ja ehk hoopis teistsuguseid lahendusi!

Raamat on noorteromaanide sarja avalugu. Uus sari soovib rikastada noortekirjanduse teemadevalikut ning tuua meelelahutuslikumat lugemist noortekirjanduse raskevõitu teemade hulka. Sarja hakkavad kirjutama eri autorid. Esimese raamatu kirjutanud Heli Künnapas ja Lille Roomets on mõlemad mitmete noorteraamatute autorid: Heli Künnapas: “Lõpupidu”; “Mälestusteta suvi”; “Tristan”; “Ütlemata sõnad”; Lille Roomets: “Üks väike valge tuvi “, “Üks väike valge sulg”.

Ädu Neemre

Mairi Laurik “On aeg!”

Mairi Lauriku eelmine raamat pealkirjaga “Mina olen Surm” viib meid kokku Roometiga, kes ehmatusega avastab, et ta pole tavaline Lihula koolipoiss, vaid väljavalitu ning eriliste võimetega inimolend. Nimelt lasub tal kohustus saata teele surnute hingi, kes on mingil põhjusel jäänud lõksu kahe maailma vahele. Ta peab ütlema teatud sõnad ja lahkunud inimese hing saab rahu ja leiab kindlama paiga. See võime ei tee Roometit väga õnnelikuks.

Loo teises raamatus asub ta koos oma väikese õega teele Tallinna poole, et kogenenumad Surmad saaksid ta üle vaadata ja õpetada oma andega targemalt ringi käima. Alguses läheb kõik kenasti, Roomet jõuab linna ja alustab Eriku juures oma “õpinguid”. Siis aga juhtub õnnetus — Erik jääb auto alla ja sureb. Roomet ei suuda tema hinge teel saata, sest õppimine jäi ju pooleli. Lugu muutub ohtlikumaks. Selgub, et Tallinnas on ka nn “halvad Surmad”, kes ohustavad nii Roometi kui tema tüdruksõbra Meriti elu. Varsti teatatakse kolme noore inimese kadumisest ja Roomet tunneb, et selle sündmuse taga on just nimelt need “halvad Surmad”. Varsti leitaksegi ühe kadunuks kuulutatud noormehe surnukeha. Asjasse sekkub politsei, Roomet peab mõneks ajaks peitu minema ja Merit ei saa pealinna tulla, vaid peab olema paos Viljandis. Loo edenedes saavad lugejad teada, millega tegelevad nn “valged Surmad” ja lõpuks saadakse kätte ka need mõrtsukad. Einari hing leiab rahu ja Roomet peab leppima oma erilise staatusega. Ta tõotab enesele, et ei hakka kunagi oma võimeid ebaausatel eesmärkidel kasutama, kuid annab endale siiski aru, et elus võib ette tulla olukordi, kus varasemad tõotused ei pruugi pidada.

Lugege ja mõelge oma hingekella peale!

Ädu Neemre

Merilin Paas-Loeza “Mida silmad ei näe”

Raamatu kaanel kõnnivad kaks tüdrukut käest kinni hoides soojalt kumava tuleviku poole. Need on Hanneli ja Agnes. Erineva taustaga noored. Hanneli on Tallinna tüdruk, ta on andekas klaverimängija, keda ootab ees kuulsus ja muusikat täis elu. Agnes elab Tuhakõrve väikelinnas. Oma koju pole ta kunagi kedagi külla kutsunud. Koolis ja tänaval kuuleb ta ainult enda aadressil lendu lastud inetusi — näiteks: “Helistage keskkonnakaitsesse, meil on tänaval reostus,” või: “Jou, vaadake, kirbukott isiklikult!” — ja muud sarnast.

“Agnesele oli juba väikesest peale selge, et kui ta tahab elus läbi lüüa, peab ta palju õppima, teiste arvamustest-ütlemistest mitte välja tegema ja esimesel võimalusel Tuhakõrvest nelja tuule poole tõmbama ja mitte kunagi tagasi tulema.” Kahe esimese asjaga sai ta hästi hakkama, kuid kolmanda asja suhtes ei olnud tal oma neljateistkümne aastaga midagi ette võtta. Hanneli ja Agnese kohtumise asjaolud ei sattunud olema eriti meeldivad. Nimelt juhtus Hanneli emaga raske liiklusõnnetus, ema sai surma. Kellegi auto sõitis talle otsa ja põgenes hiljem sündmuskohalt. Algatati kriminaalasi, kuid autot ei leitud. Hanneli lein on suur, ta ei suuda enam klaverit mängida ja isa otsustab Tallinnast ära kolida. Juhuslikult on Tuhakõrve koolijuhi koht vaba ja kuna isa õde Sigrid elab samas linnas, ongi asi otsustatud. Nii satub Hanneli uude kooli ja temast saab Agnese pinginaaber. Läheb aega mis läheb, aga tüdrukutest saavad head sõbrad. Pikkamööda saab Hanneli aimu Agnese kodusest olukorrast, mis on kõike muud kui meeldiv. Agnese ema Maarika on nimelt joodik, kes terroriseerib oma tütart. Peab au andma Agnesele, kes suudab olla koolis tubli õpilane ja peale kooliaega jaksab käia tööl, et tal oleks süüa ja midagigi selga panna.

Lugeja silme ees avanevad kaks erinevat maailma – Hanneli kodu, kus on soojust ja üksteisemõistmist ning sinna kõrvale Agnese oma, kus valitseb minnalaskmine. Agnesele on tuge vaja ning Hanneli ja tema pere on talle tõesti abiks.

Vahepeal läheb lugu lausa kriminaalseks, Agnese jaoks ohtlikukski, kuid lugeja võib kaanepilti uskuda.

Lugege, võrrelge ja hinnake tulemust!

Ädu Neemre

Kristi Piiper “Tinderikooma”

“Esimene aasta Ülikoolis, see pidi olema lahe. Selline, mida  vanaduspõlves meenutad ja itsitad pihku, nii et viimasedki hambad  suus loksuma hakkavad ja näpu vahele pudenevad. Uued tutvused, iseseisvus ja täielik  kogemuste laviin, jour de ´laumor, igas võimalikus mõttes.”   

Mari-Johanna tuleb kodutalust Tartusse ülikooli. Saab endale elu esimese päris kuti — Eriku. Ja jääb kohe temast ilma. Kogu elu variseb kokku. Kool ei huvita, miski enam ei köida. Mari-Johanna sööb ja nutab. Elu on läbi, ainult pisarad ja häbi! 

Järgmisena saabub viha — vaja on Erikule kuidagi  tagasi teha. Aga kuidas — loomulikult uue peikaga! Kust sellist “looma” leida, ikka Tinderist – Algab Tinderikooma! Tutvusi on terve galerii, mõni naljakas, mõni halenaljakas. Taustaks ehmatavad muutused isa ja ema omavahelistes suhetes. Tuleb ette  öiseid klubikülastusi, pisut asjaajamisi naistearstidega, tervendavaid vestlusi tubli pereterapeudiga. Kooli neiu endiselt eriti ei jõua. Paistab, et hakkab kätte jõudma eksmatrikuleerimine. 

Siiski, siiski, imede ime — Mari-Johanna ellu ilmub Albert (mis kummaline nimi)! Ema ja isa lubavad oma abielu lappima hakata ja ülikoolis saab  edukalt tehtud esimene seminaritöö. Kauguses  terendavad eksamid. 

Selles koomalaadses loos on palju sisekaemust ja ohtralt erinevaid inimtüüpe. Pole täpsemalt teada, kui palju kirjeldatust  vastab reaalelule. Loeb rohkem lugemismõnu!

Ädu Neemre

Kristi Piiper “Topelt D”

Tegemist on raamatuga, kus paralleelselt arenevad kaks eraldi lugu. Esimene pajatab abiturientide elust ja teise peategelaseks on kummaline, kui mitte öelda sundmõtete küüsis olev, Diana. Temast saame teada järgmist: ta on kena välimusega, mille on ta saavutanud loendamatute iluoperatsioonidega. Raamatu alguses soovibki ta teha veel ühe lõikuse, et saada rinnapartii suuruseks topelt D. Arstid ja psühhiaatrid on taolise ettevõtmise vastu, kuid naine seljatab nad kõik ja saab, mis tahab. Tema sedasorti käitumise tagamaid autor väga avada ei soovi, annab ainult vihjamisi mõista, et tal on olnud halb lapsepõlv, kust ta on kaasa saanud kirgliku soovi olla ilus ja sõltumatu. Kahjuks tuleb Dianal selle seisundi eest tasuda untsuläinud psüühikaga, mis väljendub sundkäitumises, ebastabiilses tundeelus ning rahuseisundi puudumises. Pikkamööda saame teada, et ta on erakordselt armukade ja nõndamoodi joonistub lugeja silme ette pilt välimuselt kaunist, kuid sisemiselt rikutud inimesest, kellega koosolemine tundub olevat kaunis piinav.

Sündmuste teine liin räägib loo ühe Eestimaa väikese alevi kooliklassist. Üsna tavaline koolilugu — omad liidrid ja omad tõrjutud. Väga suurt ja räiget vastasseisu autor ei kirjelda. Klassis on selliseid, kes on lihtsalt kõrvale jäänud. Tavaline on ka see, et õppimisega eriti üle ei pingutata, tavaline on, et on üks poiss, kes meeldib korraga kahele tüdrukule, kes juhtumisi on pinginaabrid ja peavad end sõbratarideks. Sündmustikku pingestab ühe tüdruku salapärane kadumine teel koolist koju. Algavad otsingud, mille käigus leitakse võõras surnud tüdruk, kuid lõpuks leitakse ka Liza. Imelik on ainult see, et tüdruk ei mäleta juhtunust mitte midagi ja ta nina ja ülahuule vahel on värske lõikehaav. Saladuslikku on muudki — Andi tunneb, et keegi jälitab teda ja piilub öösiti tema aknast sisse. Õhkkond on halvaendeline ja kohati õudne. Et pilt valitsevast oleks veelgi sürrim, kirjeldatakse laste koduseid olusid — need on kõike muud kui soojad ja turvalised. Noortel tuleb ise hakkama saada. Kuidagimoodi nad ju saavadki, kuid loo lõpp kisub vägisi dramaatiliseks.

Lugege ja hoidke hinge kinni, saladusi tuleb päevavalgele…!

Ädu Neemre

Laura Evisalu “Juhused”

Mis Rainile tüdruku puhul oluline on — et temaga oleks lihtne rääkida, et ta saaks alati asjadest aru ja ei reageeriks üle, elaks kaasa meessoo esindaja saavutustele, oleks alati toetav ja kohal ning vaba, kui teda tarvis on! Noh, pole ju palju tahta! Ometi ei lähe Rainil nii nagu vaja oleks. Grete, kes oli tema tüdruk, on otsustanud Henriku kasuks. Rain isegi imestab pisut, kuidas lahkuminek nii äkki tema suhtumist Gretesse muudab. Edaspidi kavatseb ta igatahes tegelda rohkem treenimisega ja suhteteemad kõrvale jätta. Noormees nimelt on tulevane ujumiskuulsus, kelle motivatsioon kippus viimasel ajal pisut kaduma.

Nüüd juhustest — juhuslikult kohtab Rain telemajas töötavat Sirelit, kes kunagi oli poisi koolis meediaõpetaja. Siitpeale saab lugeja arutleda, kas Sireli ja Raini vahel toimuv on juhuslik, planeeritud või ettemääratud.

Ilusa välimuse ja särtsu täis käitumisega noor naine võlub Raini põhjalikult. Ujumine, õppimine ja sõbrad jäävad kõrvalisteks. Sirel on huvitav, temaga koos olla on kerge ja hea, ta on ahvatlev ja oskab Raini murelikud mõtted minema ajada. Kuidas ta seda täpsemalt teeb, see jäägu lugejatele lugemiseks! Igatahes saavutab ta poisi üle väga suure võimu, mis paraku mõjub mittesoovitavas suunas.

Rain on suhet pikemat aega pere ja sõprade eest varjanud, ehk tunneb ta, et vahekord endast tunduvalt vanema naisega on pisut tavatu.

Lõpuks jõuab kätte murdepunkt, nagu sellistes olukordades enamasti. Lahkuminek on äkiline ja üsna lihtne. Poisil oleks nagu avanenud kolmas silm, mis näeb kallist Sirelit hoopis teise rakursi alt. Autor annab lugejaile mõista, et Sireli puhul võivad mõned asjad näida juhuslikena, tegelikult kalkuleerib see kena olevus oma suhteid üsna külma kõhuga.

Rain saab loo lõpus jalad jälle kindlamalt maha, leiab uue hobi ja on sõprade jaoks jälle vana hea Raints. Lõpp hea, kõik hea!

Lugege ja lootke kõige paremat!

Ädu Neemre

Jana Maasik “Enne lõppu”

Selle loo kohta kehtib täiel määral eesti vanasõna: “Mõista, mõista, mis (kes) see on — seest siiruviiruline, pealt kullakarvaline”. Katrina, Alicia, Alt, Andre, LJ, Harriet, Edla jt. on täpselt sellised — pealtnäha pisut lõdva, enesekeskse hoiakuga lõpuklassi tüdrukud ja poisid. Nende igapäevaeluga tutvudes hakkab lugeja aru saama, et tegelikult on nende eludes tubli annus teesklust. Autori tahtel saame me kõige enam teada Katrina siseelust. Vaikne tütarlaps, kes on mõned aastad pidanud toime tulema tõrjutusega, sest on klassi eliidi arvates käitunud halvasti! Katrina on nende aastate vältel püüdnud olla nii tähelepandamatu, kui võimalik, ja see on tal üsna hästi välja tulnud. Ometigi on ka tema olnud osaline inetus kiusamiskampaanias, mille ohvriks sattus klassi kõige haavatavam tüdruk — Edla. Katrina tahtis kõigest hingest kuuluda klassi kõige vingemate tüdrukute seltskonda ja oli valmis selle nimel tegema nii mõndagi …. küll on võimas asi see kambavaim ja soov kuuluda kuhugi!

Aga nüüd on need lood peaaegu unustatud, Edla on koolist lahkunud teadmata suunas. Klassil on käsil kooli lõpetamine ja tundub, et kõik on korras. Suurimad laiskvorstid on asunud õppima ja tundub, et neil on tekkinud isegi mingid tulevikuplaanid!

Katrinast on saanud omamoodi nukker vaatleja (tema parim sõbranna ja kaitseingel Harriet on lahkunud koolist), kes küll registreerib toimuvat, kuid osaleda väga ei soovi. Ometigi käib tema sees ehk hinges vilgas tegevus, mõtted tulevad ja lähevad, on küsimusi, millele ta ise vastata ei soovi, ja ka neid, millele ta vastuseid ei tea. Saame aimu ühest untsuläinud armumisest, üldse tunduvad suhted poistega olevat tundlikus faasis.

Jutustaja pakub meile pildikesi lõpuklassi koolielust, portreesid õpetajatest, pidudest, ilma milleta elu oleks igavam ja vaesem. Palju sõnu, millede vahelt hakkab tasapisi aimuma, et pole see teismelise elu nii lihtne ja ladna midagi! Selgub, et kõigil tegelastel on midagi, millest nad eelistavad mitte mõelda ja rääkida.

Raamatu lõpp on jahmatav, kuid üsna usutav. Kõige eest, mida sa oled teinud või tegemata jätnud, tuleb vist siiski kuidagimoodi maksta … kasvõi nõnda, et satud olema valel ajal vales kohas ja sul on seljas vale parka!

Lugege ja hinnake selle loo tegelaste mõtteid ja tegusid!

Jana Maasik on mitme romaani, laste- ja noorteraamatu autor. “Enne lõppu” pälvis Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev korraldatud 2020. aasta noorteromaani võistlusel esikoha.

Ädu Neemre

Kaia Raudsepp “Lihtsalt ära jää üksi”

Raamatu pealkirjas toodud soovitus kõlbaks nagu kõigile ja igaks elujuhtumiks. Tegelikkuses pole asjad nii lihtsad. Selles loos satub Lydia kaunil maihommikul kokku vägistajaga ja olukord lõpeb tütarlapse jaoks väga halvasti. Nüüd on tegemist igas mõttes katkise inimesega. Need tunded, mis Lydiast üle käivad on valusad — häbi, viha, lõputu kurbus, hirm ja ükskõiksus. Tema jaoks on maailm muutunud. Pole enam endist Lydiat, kes tüdrukutekambas nalja viskas, väga hästi võrkpalli mängis ja üldse elas nagu iga teine normaalne teismeline. Olemas on hirmunud ja väga õnnetu tüdruk, kes kõigest hingest tahaks aega tagasi keerata. Mida pole võimalik teha, aga saab teeselda — teeselda, et kõik on nii nagu enne toda saatuslikku varahommikut. Oi see kõik on väga raske! Esimene, kes juhtunust aimu saab, on naabripoiss Lucas, temast muuseas saabki Lydia osavõtlik toetaja. Oma sõbrataridele ja perele ei julge tüdruk vägistamisest rääkida. Mööda läheb üks kuu — lõpuks on Lydia niikaugel, et räägib endaga juhtunust nii perele kui ka sõbrataridele. Kuulajad on teadasaadust vapustatud. Pere otsustab, et tuleb minna politseisse. Vapustatud on ka Lydia, sest saab teada, et üks sõbrantsidest on grupivägistamise ohver. Lydiale tundub, et Sandra on temast tugevam. Ta on otsustanud vaikida ja eluga edasi minna. Lydias võitlevad kaks vastandlikku tunnet: depressiivne, kõik on läbi, elu on rikutud tunne, eine on arglik ja ajutine — aga ehk läheb üle, on hetki kus tal juhtunu meeldegi ei tule. Niimoodi pidevalt kahe tule vahel olla on väga väsitav. Loo lõpus paistab siiski valgust — politsei saab selle vägistaja kätte, Lucasest saab Lydiale inimene, kelle kõrval ta end turvaliselt tunneb. Pealegi saab ta endale uue sõbratari — tollesama õblukese tüdruku, keda mees üritas ära kasutada, aga kelle käest vägistaja peksa sai, sest juhtumisi oli tütarlaps karateka! Lydia otsustab ka trenni minna, et ennast tugevamana ja julgemana tunda ning lõpuks otsustab ka Sandra oma loo politseis ära rääkida.

Lugege ja mõelge — kui see kõik oleks juhtunud minuga!

Kaia Raudsepa noorteromaan “Lihtsalt ära jää üksi” pälvis kirjastuse Tänapäev ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse noorteromaanivõistlusel II koha.

Ädu Neemre

 

Liina Vagula “Täiusliku elu hind”

Kuldne nelik: Marge, Sille, Jaanika ja Carolin. Nad on üle kooli kuulsad, nad on kõige ilusamad, kõige lõbusamad ja kõige targemad. Nad arvavad, et on võitlejad ja ellujääjad. Nad teavad, mida tahavad ja teavad kuidas seda saada. Neile meeldib ilu ja hea elu!

Carolini jaoks saab see kõik otsa ühe hetkega. Ta ärkab kummalise peavaluga tundmatus koledas ja kõledas toas ning mis kõige hirmsam — ta ei saa aru kuidas ta sinna sattus. Ainus tunne, mis teda valdab on hirm — ta on röövitud! Hirmutunne kasvab, kui ta avastab, et toas olev vähene mööbel on põranda külge kruvitud. Talle hakkab pärale jõudma, et teda on siia oodatud! Tüdruku sees keevad korraga meeleheide, hirm ja viha. Ta tunneb end jõuetuna ent samas raevukana. Miks peab just tema siin koledas ruumis kinni olema? Miks just tema elu kellelegi ette jäi? See on nii ebaõiglane!

Loo edenedes hakkab lugeja aimama, et pole see kõik sugugi nii ebaõiglane. Selgub, et Carolin on teinud nii möödaminnes haiget ühele oma klassiõele — Nelele –, kelle vend on otsustanud õe eest omal kombel kätte maksta.

Lugu ise on üsna inetu, aga ehk meie koolides siiski ettetulev. Klassis kohe peab olema keegi väljatõugatu, kelle peal “ilusad ja targad” saavad ennast vajadusel välja elada. Seekord ei aita ka koolivahetus ja Nele lool ei ole õnnelikku lõppu. Kahjuks on meie tublil Carolinil selles oma osa. Võitlejast Carolin pääseb küll oma vangistaja käest põgenema, kuid enne seda leiab ta Nele päeviku. Ta hakkab pikkamööda aru saama, mida ta tegelikult on korda saatnud.

Loomulikult käivitub tüdruku otsimisprotsess ja seegi on üsna tavapärane — esialgu ei võta see üldse vedu, politsei pole aktiivne, tegemist on teismelisega, teadagi. Küll ilmub ise välja! Nii mõnigi kivi langeb psühholoogide ja pedagoogide kapsaaeda — nad ei ole piisavalt huvitatud hädasolija aitamisest. Carolini loo lõpp on siiski rõõmsam — ta on elus, talle on selgeks saanud, et kõik pole kuld, mis hiilgab, ja elus on siiski tarvis vähemalt mõnda inimest, keda võib usaldada.

Lugege ja püüdke olla nii Nele kui Carolin — kumb roll on teile sobivam?

Ädu Neemre