Christine Leunens „Vangistatud taevas”

See on üks väga raske raamat. Aga hea.

Neil, kes on käinud kinos „Jänespüks Jojo” filmi vaatamas, pole palju tuttavat leida ning nähtut kirjutatuga võrrelda pole mõtet, sest nagu raamatu kaanel märgitud, on see andnud filmiks inspiratsiooni ja mõlemad on täiesti iseseisvad teosed. Suurim erinevus peale tonaalsuse on see, et filmi tegevus on ajaliselt niiviisi kokku surutud, et Johannes ei kasva, raamatus aga saab poisist pärast Jungvolki (10-14 aastased) Hitlerjugendi (14-18 aastased) liige ja sõda lõpeb juba poole raamatu pealt, raamatu tegevus aga 1949. aastaga. Natukene on autoril endalgi Johannese vanusega asjad sassis, sest Viini pommitamise ajal 1943. aastal räägib poiss, et õhutõrje abilisteks võeti viieteistkümneaastaseid ja kuidas nemad, nooremad, neid kadestasid, aga kuna raamatu alguses on tema sünniaastaks 1927, pidanuks ta ise olema juba kuusteist.

Johannes on üsna tavalise keskklassi pere laps, tema vanem õde on mõne aasta eest surnud. Mingil põhjusel (tema perekond on teistsugune, põletamisele kuuluvate raamatute peitjat sorti) allub ta väga kergesti koolis tehtavale propagandale, marsib innukalt koos sõpradega, nii et jalad verivillis, on uhke, et just tema põlvkond päästab maailma, ja vaidleb tuliselt oma isaga loogika ja tunnete teemal. Isa toob näiteks rea arve 430-440 hertsi vahel, mis on lihtsalt helisagedust näitavad arvud. Siis mängib ta need noodid pojale otsa vaadates ja ütleb, et see on see, mida ta tunneb, kuuldes poega rääkimas. „Emotsionaalsus on jumala arukus meie sees,” ütleb isa.* Aga poeg enam Jumalat ei usu ja füürerit armastab ta ka juba rohkem kui isa. Äärmiselt õõvastav on tema jutuajamine sõber Kippiga Jungvolki laagris, kus nad on pidanud partidel kaelu kahekorra keerama. Nimelt küsib Kippi, kas Johannes suudaks ta füüreri heaks ära tappa. Nad teadsid, et kumbki seda teineteisega teha ei suudaks. „Aga me mõlemad olime nõus, et see pole hea – me olime nõrgad ja pidime enda kallal tööd tegema. Ideaaljuhul, ütles üks juht meile, peaksime suutma sülelapse peaga vastu seina lüüa ilma midagi tundmata. Tunded on inimkonna kõige ohtlikum vaenlane. Eelkõige just neid peame me tapma, kui tahame saada paremateks inimesteks.” (lk 43) Ei ole raske kujutleda, et võõrandumine vanematega on sel juhtumil vastastikune. Kui Johannes raskelt viga saanuna koju ema põetada jääb, saab ta aru, et ema siiski armastab teda, ent konfliktidest pole ikka pääsu, sest ta on oma vigastuse üle uhke ja peab emale Hitleri pühast üritusest loenguid edasi. Kodus põdemise ajal ta ärklikorruse seina seest õe kunagise sõbranna Elsa leiabki.

Raamat kirjeldab põhjalikult tema vastandlikke ja heitlikke tundeid, tema suhtlemist tüdrukuga, kes õigupoolest on noor naine, u kuus-seitse aastat Johannesest vanem. Lugedes, kuidas arenevad nende suhted, tekib vahepeal Johannese suhtes suisa tülgastus, nii väärastunud tundub ta. Kui lubada endal aga süveneda, siis ka haletsus, sest sellelt noormehelt on riik, süsteem, või isake Hitler võtnud kõik – tema lapsepõlve ja nooruse, hariduse (sest enamus koolitundidest kulus füüsilisele ettevalmistusele sõjaks või propagandale), ainsa sõbra, vanemad; ta on sandistatud nii füüsiliselt kui vaimselt. Sandistatud on ka Elsa, kes on aastaid hirmust värisedes elanud peidus, vahel sõna kõige otsesemas tähenduses põranda all, ilma värske õhu ja valguseta, pesemata, toitudes sellest, mida pererahvas on niigi kasinatest sõjaaegsetest normidest kõrvale panna suutnud, päevade kaupa kellegagi rääkimata. Omamoodi on Elsa ja tema eest hoolitseva Johannese suhe vangi ja vangivalvuri oma, kuid vahetevahel nende rollid justkui vahetuvad, nad on teineteise pantvangid. Mingil hetkel hakkab kogu senine elu Johannesele uskumatuna tunduma: et sõda üldse toimus, et tema poolt imetletud mees võis sooritada enesetapu. „See kõik oli liiga pöörane. Mu enda elugi ei tundunud reaalne; kuidas sai Elsa oma seda olla?” (lk 200) Nende elud on ka vastandlikud – kui Elsa on füüsiliselt väga piiratud ruumis, siis on tema mõistus ometi vaba ja võib minna kuhu tahes. Kõik need kohad ei ole head ja nii võib mõistus vahel kaduma kippuda. Johannes on füüsiliselt vaba liikuma, kuid tema mõtted on väikeses ruumis Elsa juures. „Vähehaaval hakkas mu kujutlusvõime kannatama. Ma võisin teda mõttes külastada, aga ta ei saanud tulla välja, et külastada mind. Nii palju kui ma ka ei püüdnud, hajus mu kujutluspilt temast otsekohe, kui ma ta tema vangistusest vabadusse lasksin.” Kas ja kes vanglast välja saab, saab lõpus mõnevõrra selgemaks.

Keeruline on kirjutada, kui ei taha väga palju sisu paljastada, aga midagi peab ometi ka lugejale avastada jääma. Sellepärast lisan vaid, et juttu tuleb veel sellistest kindlatest asjadest, nagu Viini jagamisest liitlaste tsoonideks või pärandimaksudest, ja väga ebakindlana tunduvatest asjadest nagu tõde ja vale, samuti elu võimalikkusest ilma valedeta.

Kaja Kleimann

________________

* Tahtsin vaadata, mis noodid need on, mida isa mängis, kujutledes, et see on mingi kurb vs rõõmus meloodia. Tuleb välja, et nende numbritega ei saa mingit meloodiat mängida, küll aga on neile sagedustele ehitatud terveid teooriaid, mille kohta annab netist lõputult palju lugeda, samuti natsidega seotud vandenõu, millele Leunens võis vihjata: natside propagandaminister Joseph Goebbels olevat soovi(ta)nud 440 hertsi, sest uskus seda mõjuvat inimestele teatud kindlal viisil, muuhulgas neid sõjakamaks muutes. Ilma salapärata on 440 hertsi esimese oktavi a sagedus, mis määrati Londonis 1939. aastal toimunud konverentsil, varem oli selleks Viini kongressil aastal 1885 määratud 435 hertsi. 1885. a kasutas Itaalia samuti 440 ja Prantsusmaa 432 hertsi, lõplikule kokkuleppele 440 hertsile jäämise kohta kirjutati alla 1953. aastal. Erinevaid häälestusi kasutatakse ka tänapäeval, nt dirigent Frider Bernius kasutab 415 hz barokkmuusikas, 430 hz klassitsistlikus muusikas ja vararomantismis ning 440 hz hilisromantismi ja nüüdismuusika puhul.

Anna Smaill „Kellamäng”

Kujutage endale ette maailma, kus muusika on nii tähtis, et inimeste suhtlemisviisiks on valdavalt laul (mida sageli saadetakse käemärkidega nagu jo-le-mi’s) ja pillimäng. Isegi teed juhatatakse stiilis: mine otse kuni esimese kadentsini ja pööra vasakule, pärast trioole otse kuni lahenduseni toonikas. Aega arvatakse katoliku tunnipalvete järgi, päev algab matutiiniga ja lõpeb vespriga. Turg on täis viise, nii et juba kaugelt on kuulda nii sulanud nelja juustusorti marineeritud kurgiga täisterapätsil, kottide kaupa õunu kui ka gallonite kaupa siidrit. Kõlab justkui imekaunilt? Kahjuks pole asi üldse nii tore. Raamatu tegevus toimub nimelt düstoopilises maailmas, kus matutiini ajal kuulavad inimesed koos Kellamängu, mis kuulutab antifoni vormis Ainutõde, milles „kõik annavad alati õigeid vastuseid, kõik ühtemoodi ja ühesuguseid”. Juba sõna „ainutõde” kõlab õõvastavalt ja pähe tulevad kujutluspildid Põhja-Koreast või nõukogude ajal linnaväljakutel kõrgunud megafonidest, millest ei kõlanud sugugi ainult klassikaline muusika, mida poiss jalgrattal kuulamas käis. Õhtune Kellamäng on piisavalt tugev, et inimesed põlvili suruda. Raamatu edenedes selgub, et just Kellamäng ongi see, mis võtab inimestelt mälu. Mäletamiseks hoiab rahvas kramplikult enda ligi mälestuste kotikesi, ent ka nende abil pole mälestused kuigi selged. Oma töid teevad ja igapäevaeluga saavad nad hakkama kehamälu abil – keha teab, millal panna maha lillesibulad või lisada supile soola. (Minu jaoks on see kõige väheusutavam selles loos nii mitmete elualade jaoks.) Kooli vist üldse polegi, sest juttu on ainult sällidest ja meistritest nagu keskajal, kirjasõna jääb Ebakõla aega. Ainutõe tseremoonial lauldakse: ”ahne röögatult on keel”; raamatuid enam ei ole, nende kohta pole isegi sõna olemas. Mul on väga raske uskuda, et põlvest põlve edasi antavaid kogemusi (nt pillide valmistamisel) saab ainult kehamällu talletada. Aga nii selles maailmas on. Seda maailma valitseb Ordu Tsitadellist, mis on heliisolatsiooniga kaitstud. Ordu vastu on võidelnud Kaarnagild, mis aga on peaaegu hävitatud.

Tegevus toimub Londonis ja Oxfordis, teismeline minategelane Simon on pärit Essexist ja tuleb pärast vanemate surma Londonisse ülesandega, mida ta aga ei mäleta. Pole teada, kas selline Ordu juhitud eluviis kehtib terves maailmas või ainult Inglismaal. Tegevusaeg on pärast Ebakõla aja suurt, Turmaks nimetatud katastroofi, mis on hävitanud tehnoloogia – autodest ja „elektrikkest” on järel vaid surnuaiad. Ordu ütleb, et on avanud inimestele võimaluse kogeda kõrgemat, kestvat ilu, nende eesmärgiks on tagada kord ja harmoonia olevikus. Tulevikku pole. „Edaspidi”, mõtlen ma. „Pärisuunas sõna aja kohta, mis veel ees seisab. Mis juba iseenesest on teotufoonia. (Teotufoonia tähendab selles kontekstis täiesti ilmselt blasfeemiat. Suurim teotufoonia on rääkida ajast enne Kellamängu.) Enne Kellamängu oli aeg, kus seda sõna kasutati.”

Teine peategelane on Lucien, kes aitab Simonil tema mälestusi taastada. Juttu tuleb ka sellest, et paljud inimesed on olukorraga rahul. Ja need, kes ei ole, ei pruugi seda järgmisel päeval mäletada.

Raamat on huvitavalt kirjutatud ja kuigi see sisaldab mõnevõrra (eriti sageli omadussõnadena kasutatavaid) muusikatermineid, ei tohiks need kellelgi lugemist takistada, eriti kuna esmamainimisel on need joone all tõlgitud. Väljamõeldud maailm on samuti huvitav ja kuigi mälust kirjutatakse väga palju, on sellest kirjutamine alati asjakohane, viimati loetutest meenub kõigepealt tänavu ilmunud Kazuo Ishiguro „Maetud hiiglane”, kus inimeste mälestused uttu kippusid hajuma.

Väga palju rohkem ei saa sisust enam kirjutada, sest see muudaks lugemise ebahuvitavaks, aga märgin paar ebakõla, mis silma torkasid.
Kui keegi õieti eelmist päevagi ei mäleta, kuidas siis saab olla üldteada, et enne Kellamängu olevast ajast mõtlemine on teotufoonia? Või et üldse oli mingi aeg enne Kellamängu?
Ordu liikmeid tundub olevat kuidagi ebaproportsionaalselt vähe tavainimestega võrreldes.
Natuke vähe läbimõeldud koht minu jaoks oli ka see, kus minategelane Simon leidis raamatu, kus ei olnudki noote, vaid „lehekülgedel roomavad inetud, võõrad, musta värvi koodi kujundid”, millest ta ei leia ühtegi mustrit ega rütmi, ometi meile antakse pealkirjad teada: „Akustiliste relvadega seotud väidete analüüs”, „Kogu keha haarav vibratsioon ja inimese närvisüsteem” jne.
Veel mõtlesin ma sellest, et kõik inimesed ju ei ole musikaalsed ja kuidas siis nemad hakkama saavad. Ja üldse tundus mulle, et vaatamata natuke rohkem kui 300 leheküljele jäi raamat veidi õhukeseks – nii mõnigi asi oleks võinud olla rohkem lahti kirjutatud, eriti Ordut puudutav osa.

Siiski on see debüütromaani kohta tore saavutus ja seda võib julgelt soovitada. Mõistagi on autoril muusikaharidus.

Kaja Kleimann