Posts Tagged ‘Uus-Meremaa’

Anna Smaill „Kellamäng”

Kujutage endale ette maailma, kus muusika on nii tähtis, et inimeste suhtlemisviisiks on valdavalt laul (mida sageli saadetakse käemärkidega nagu jo-le-mi’s) ja pillimäng. Isegi teed juhatatakse stiilis: mine otse kuni esimese kadentsini ja pööra vasakule, pärast trioole otse kuni lahenduseni toonikas. Aega arvatakse katoliku tunnipalvete järgi, päev algab matutiiniga ja lõpeb vespriga. Turg on täis viise, nii et juba kaugelt on kuulda nii sulanud nelja juustusorti marineeritud kurgiga täisterapätsil, kottide kaupa õunu kui ka gallonite kaupa siidrit. Kõlab justkui imekaunilt? Kahjuks pole asi üldse nii tore. Raamatu tegevus toimub nimelt düstoopilises maailmas, kus matutiini ajal kuulavad inimesed koos Kellamängu, mis kuulutab antifoni vormis Ainutõde, milles „kõik annavad alati õigeid vastuseid, kõik ühtemoodi ja ühesuguseid”. Juba sõna „ainutõde” kõlab õõvastavalt ja pähe tulevad kujutluspildid Põhja-Koreast või nõukogude ajal linnaväljakutel kõrgunud megafonidest, millest ei kõlanud sugugi ainult klassikaline muusika, mida poiss jalgrattal kuulamas käis. Õhtune Kellamäng on piisavalt tugev, et inimesed põlvili suruda. Raamatu edenedes selgub, et just Kellamäng ongi see, mis võtab inimestelt mälu. Mäletamiseks hoiab rahvas kramplikult enda ligi mälestuste kotikesi, ent ka nende abil pole mälestused kuigi selged. Oma töid teevad ja igapäevaeluga saavad nad hakkama kehamälu abil – keha teab, millal panna maha lillesibulad või lisada supile soola. (Minu jaoks on see kõige väheusutavam selles loos nii mitmete elualade jaoks.) Kooli vist üldse polegi, sest juttu on ainult sällidest ja meistritest nagu keskajal, kirjasõna jääb Ebakõla aega. Ainutõe tseremoonial lauldakse: ”ahne röögatult on keel”; raamatuid enam ei ole, nende kohta pole isegi sõna olemas. Mul on väga raske uskuda, et põlvest põlve edasi antavaid kogemusi (nt pillide valmistamisel) saab ainult kehamällu talletada. Aga nii selles maailmas on. Seda maailma valitseb Ordu Tsitadellist, mis on heliisolatsiooniga kaitstud. Ordu vastu on võidelnud Kaarnagild, mis aga on peaaegu hävitatud.

Tegevus toimub Londonis ja Oxfordis, teismeline minategelane Simon on pärit Essexist ja tuleb pärast vanemate surma Londonisse ülesandega, mida ta aga ei mäleta. Pole teada, kas selline Ordu juhitud eluviis kehtib terves maailmas või ainult Inglismaal. Tegevusaeg on pärast Ebakõla aja suurt, Turmaks nimetatud katastroofi, mis on hävitanud tehnoloogia – autodest ja „elektrikkest” on järel vaid surnuaiad. Ordu ütleb, et on avanud inimestele võimaluse kogeda kõrgemat, kestvat ilu, nende eesmärgiks on tagada kord ja harmoonia olevikus. Tulevikku pole. „Edaspidi”, mõtlen ma. „Pärisuunas sõna aja kohta, mis veel ees seisab. Mis juba iseenesest on teotufoonia. (Teotufoonia tähendab selles kontekstis täiesti ilmselt blasfeemiat. Suurim teotufoonia on rääkida ajast enne Kellamängu.) Enne Kellamängu oli aeg, kus seda sõna kasutati.”

Teine peategelane on Lucien, kes aitab Simonil tema mälestusi taastada. Juttu tuleb ka sellest, et paljud inimesed on olukorraga rahul. Ja need, kes ei ole, ei pruugi seda järgmisel päeval mäletada.

Raamat on huvitavalt kirjutatud ja kuigi see sisaldab mõnevõrra (eriti sageli omadussõnadena kasutatavaid) muusikatermineid, ei tohiks need kellelgi lugemist takistada, eriti kuna esmamainimisel on need joone all tõlgitud. Väljamõeldud maailm on samuti huvitav ja kuigi mälust kirjutatakse väga palju, on sellest kirjutamine alati asjakohane, viimati loetutest meenub kõigepealt tänavu ilmunud Kazuo Ishiguro „Maetud hiiglane”, kus inimeste mälestused uttu kippusid hajuma.

Väga palju rohkem ei saa sisust enam kirjutada, sest see muudaks lugemise ebahuvitavaks, aga märgin paar ebakõla, mis silma torkasid.
Kui keegi õieti eelmist päevagi ei mäleta, kuidas siis saab olla üldteada, et enne Kellamängu olevast ajast mõtlemine on teotufoonia? Või et üldse oli mingi aeg enne Kellamängu?
Ordu liikmeid tundub olevat kuidagi ebaproportsionaalselt vähe tavainimestega võrreldes.
Natuke vähe läbimõeldud koht minu jaoks oli ka see, kus minategelane Simon leidis raamatu, kus ei olnudki noote, vaid „lehekülgedel roomavad inetud, võõrad, musta värvi koodi kujundid”, millest ta ei leia ühtegi mustrit ega rütmi, ometi meile antakse pealkirjad teada: „Akustiliste relvadega seotud väidete analüüs”, „Kogu keha haarav vibratsioon ja inimese närvisüsteem” jne.
Veel mõtlesin ma sellest, et kõik inimesed ju ei ole musikaalsed ja kuidas siis nemad hakkama saavad. Ja üldse tundus mulle, et vaatamata natuke rohkem kui 300 leheküljele jäi raamat veidi õhukeseks – nii mõnigi asi oleks võinud olla rohkem lahti kirjutatud, eriti Ordut puudutav osa.

Siiski on see debüütromaani kohta tore saavutus ja seda võib julgelt soovitada. Mõistagi on autoril muusikaharidus.

Kaja Kleimann

Advertisements