Kaks Jussit – üks Taanist, teine Turu linnast

adler-olson-naine-puurisVõib-olla ma poleks seda raamatut lugema hakanudki, kui üks krimisõbrast kolleeg poleks öelnud, et see on hää lugemine. Ja mõne lehekülje järel polnud ma ka veel kindel, kas lugu on lugemisaega väärt. Reklaami kohaselt on “Naine puuris”, Taani menukaima krimiautori Jussi Adler-Olseni “Osakond Q” sarja avaromaan, muidugi üle Põhjamaade põrguhea, aga seda on nad kirjastajate kinnitusel kõik, ja ma ei olnud sugugi veendunud, et tegu ei ole pelgalt järjekordse sotsiaal-patoloogilis-poliitilise põnevikuga à la “lapsena koheldi mind kehvasti ja seepärast tõurastan mõne noore kauni naisterahva eriti jäledal moel”, kus uurijaks on morn tervisehädadega politseikomissar, kes armastab muusikat ja väldib inimesi (kas või kuivõrd kirjeldus vastab tõele, näete lugedes ise). Ent kui asi jõudis sinnamaale, et vastrajatud osakonna Q (eriti head politseinikud… vist) ülem Carl Mørck saab endale abiliseks Süüria immigrandi Hafez el-Assadi (nimi kõlab tuttavalt? just-just), kelle taani keel on niisama imetabane kui ta oskused ettearvamatud, ei tulnud poolelijätmine enam kõne alla. Ja kuigi kiita võib ka lugu, mis kaldub tavapärasest kõrvale päris mitmel moel, oli minu silmis parim osa raamatust siiski tõlge, iseäranis erinevate tegelaste keelekasutus. Tõlkija Tiina Toomet ja keeletoimetaja Mari Kolk on teinud vaimustava töö. Isuäratajaks paar lausungit Assadilt:

 “Sellest on viis aastat mööda tulnud.” “Asi oli seal üleni väga hull.” “Ma ei saa sellest päris täitsa aru, Carl.” “Kas sa oled nüüd üsna rõõmus?”

Kokkuvõtteks: olen päris täitsa rahul, et selle raamatu läbi lugesin, ja üsna rõõmus, et (loodetavasti?) võib oodata järge.

Serif kaaned.inddAga mitte ainult taanlaste Jussi ei pakkunud suvel meelepärast lugemist. Juba aastaid on eesti keeles saadaval Reijo Mäki lood eradetektiivist Jussi Varesest, kes elab, töötab ja joob Turu linnas Soomemaal. “Mirabilia” sarjas on varem ilmunud “Kolmeteistkümnes öö” (2005), “Kollane lesk” (2006), “Hard Luck Café” (2007), “Aprillitüdrukud” (2009) ja “Kolme jalaga mees” (2012). Tänavune “Šerif” on vahest üks sarja tugevamaid, kui mitte kõige etem, kuid ka teised on hääd. Eks nood hard-boiled eradetektiivid ole kõik mingis mõttes Philip Marlowe järeltulijad, kuid Varese teeb meeldejäävaks ennekõike kirbe-nukker humanism ja jäägitu ustavus sõpradele-kaaslastele. Tavapärastest krimkadest erineb futuristlik “Hard Luck Café”, mis 2014. aastal lugedes tundub õõvastavalt väheulmeline. Ka selle sarja tugev külg on tõlge – kõik jaod tõlkinud Katrin Ringeveld tabab teraselt karakterite keelepruuki (alliteratsioon ja assonants on aujärjel) ning all-linnale omast lobedalt lahedat, kuid vargsi luurivat õhkkonda.

Jaan Martinsoni arvustused mõlemast raamatust Postimehes: “Q-politseinik on sama kõva kui A-politseinik” ja “Elupõletaja elu: õlled sisse ja mõrva lahendama”.

Tiina Tarik

Advertisements

One response to this post.

  1. Oo, see uus taani raamat oli suurepärane! Kriminaallugu originaalne, uurijatest politseinikud sümpaatsed või natuke vähem sümpaatsed, aga usutavad kõik. Sealjuures ei liialda nad joomise ja maailmavaluga, ehkki jama kaelas piisavalt – millal viimati nii normaalseid Põhjamaade detektiive kohtasite? Süürlasest “doktor Watson” on toreda ja mitte liialdatud humoorikusega kujutatud. Võibolla pole isegi õige teda nii nimetada, sest abilisena on ta oluliselt nutikam ja kasulikum. Tasub järgmist raamatut oodata küll.
    Ja “Šerif” on mulle seni ka kõige rohkem meeldinud Varese lugu.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: