Archive for the ‘Made, Reet’ Category

Reet Made “Peidust välja”

Raamat haruldaseks muutunud lugejale

Tuntud ajakirjanikul on valminud uus noorteromaan, mille peategelaseks on kolmeteistkümneaastane tütarlaps Pia-Maret. Loo alguses on ta rohkem Maret – töine, arukas ja üldse igatpidi tubli tüdruk. Korralik koolilaps, oma issi kallis tüdruk, vanaema ja memme jaoks tõeline päikesekiir. Üks pisike mõra selles idüllilises pildis siiski on – nimelt puudub sellel armsal lapsel ema. Tõsi, selline isik on kunagi olemas olnud, kuid üsna kiiresti Mareti elust haihtunud. Just nimelt haihtunud, sest mingeid jälgi ega teateid pole temast tänini ja kui tüdruk oma küsimistega täiskasvanute poole pöördubki, vastatakse talle vastutahtmist, napilt ja pisut salatsevaltki. Aga talle omase leplikkusega on Maret siiani kogu loo sinnapika jätnud. Kuni ühel pimedal õhtupoolikul leiab aset väga kummaline sündmus – Maret leiab suurest prügikonteinerist kaunis sinises sametkarbis hinnalise käevõru. Koos käevõru ilmumisega tema ellu hakkab muutma ka kõik ümbritsev – üllatused aina jätkuvad. Selgub, et käevõru siseküljele on graveeritud tema nimi koos sünnikuupäevaga. Küsimusi on palju rohkem kui vastuseid. Lisaks ilmub eikusagilt välja tema teisik, või Alter Ego – Pia. Maretiga punktipealt sarnane tüdruk, aga hoopis teistsuguse iseloomuga. Too neidis on palju sõnakam, kindlameelsem, temas pole mingit allaheitlikust, pigem suhtub ta Maretisse irooniliselt, heidab talle ette ettevaatlikku eluviisi ja ärgitab muidugi ema kadumisega tegelema. Oma roll on loo arengus käevõrul, Maret tunneb selle esemega lausa füüsilist kontakti – ta võtab võru ära ainult magamise ajaks ning tal tekib harjumus ärevuse ja otsustamatuse hetkedel käevõru puudutada; tulemuseks on enesekindluse kasv.

Sündmused arenevad omasoodu — Maret õpib valetama, suhted parima sõbratari Meelikaga lähevad sassi, lisanduvad pinged koduses elus. Selgub, et isa plaanib peresse tuua uue naise. Aeg-ajalt välja ilmuv Pia ärgitab Maretit selga sirgu ajama ja tõde oma ema kohta välja selgitama. Kummaline käevõru toob Mareti ellu teisigi muutusi: tüdruk otsustab lõpuks teoks teha oma salajase soovi – minna tsirkusetrenni ja saada julgeks õhuakrobaadiks. Veelgi põnevam muutus on uue sõbra tulemine Mareti ellu. Tulev on poiss, kellega Maretil on koos hea olla ning kellele saab ta usaldada oma suure ja esialgu salajas peetud ülesande – leida üles oma ema!! Emaotsingud osutuvad üsnagi keeruliseks, sest Kaarinal on uus pere ja ta elab hoopis Helsingis. Maretile tulevad appi sõbrad Meelika ja Tulev, aga ikkagi on tütarlaps emotsionaalselt väga haavatav. Tugevad tunded panevad Mareti käituma ettearvamatult ning emaga kokkusaamine lõpeb tema jaoks lausa õnnetusega.

Pia-Mareti lugu nõuab lugejalt kannatlikkust ja kaasaelamist. Autor on püüdnud võimalikult täpselt kirjeldada tütarlapsega toimuvat. Raamat on saanud üsna mahukas, üle kolmesaja lehekülje – tegelasi, nende mõtteid, kahtlusi, emotsioone on kirjanik kirjeldanud põhjalikult. Pia-Maret on oma kirjanduslike eakaaslaste hulgast eristuv – ta ei vihka kooliskäimist, on õpetajate suhtes salliv, saab hästi läbi pereliikmetega, tal on ustav sõbratar ja tema suhted vastassugupoolega on rahumeelsed. Ometi tuleb temalgi võtta vastu olulisi otsuseid, teha tegusid ja mõelda mõtteid, mis talle enne saladusliku käevõru leidmist poleks pähegi tulnud. Käevõru roll selles loos on üldse kuidagi eraldiseisev — kaunis ehe ilmub äkki ja haihtub märkamatult. Pia-Mareti jaoks osutab müstiline käevõru uutele võimalustele. Raamatu lugejad saavad kinnitust tõsiasjale, et elus on tarvis julgust, pealehakkamist ja ka õnne ning saladuslikkusega kokkupuutudes ei maksa aru kaotada, vaid leida oma probleemidele sobiv lahendus.

Kokkuvõttes on tegemist huvitavalt ülesehitatud looga, kus ei domineeri üleloomulikud jõud vaid otsustavus kõik ettevõetu lõpule viia. Pia-Maret kõhkleb ja kannatab, kuid raamatut sulgedes on meil, lugejatel, kindel veendumus, et temaga saab kõik korda — käevõru on toonud peidust välja seni varjus olnud osa tema loomusest. Lugu võiks panna meid lugejatena otsima ja peidust välja tooma oma unistusi, minetamaks kartlikkust, julgustada olema mina ise, sest eks meis igaühes ole peidus nii alalhoidlik Maret kui julgem ja teravservsem Pia. Tähtis oleks leida nende vahel tasakaal, see annab hingerahu ja aitab elus edasi. Pia-Mareti lugu näitab ilmekalt selle võimalikkust.

Ädu Neemre

Advertisements