Leif G. W. Persson “Linda mõrva jutum” ja “Kes tapaks lohe”

linda morva juhtum_kaas_punane-OK.inddJust siis, kui sa arvad, et Rootsi kriminaalkirjandus on juba nii “noir”, et muid värve silm enam ei seleta, satub sulle pihku Leif G. W. Perssoni Evert Backströmi sari. Selle värvi jaoks on raske õiget sõna leida — siiruviiruline ehk? Kui esimeses osas “Linda mõrva juhtum” on palju ruumi jäetud keeruka juurdluse argirutiinile, lööb teine osa “Kes tapaks lohe” hoogsalt kaardid lauale — mitte miski pole selles loos lõpuks nii, nagu alguses paistab.

Igatahes on Bäckström teretulnud vaheldus Wallanderi-tüüpi tõsistele komissaridele, kes kannavad oma õlul maailmamuret ja püüavad vahelduva eduga tervislikult toituda (mitte et B. seda ei püüaks, aga välja tuleb… nagu alati). Bäckströmi sekeldused ja targutused, töö- ja eraelu, kõigel juhtmõtteks “kuidas võimalikult vähese vaevaga panna teisi võimalikult palju tegema, et ise rutem õhtule saada ja pärast kogu au sisse kasseerida”, tema ääretult omapärane kutse-eetika ning lai valik kolleege, ülemusi ja eksperte, kes töö ära teevad, ei anna lugejale hõlpu; peatükid on ka üsna lühikesed, et saaks itsitamise vahepeal hinge tõmmata. Ja mingil moel jõuavad Laplane, Venku, Part, Nõginina, Põlvpüks, Jukkapekka, Esipuupea ja Tõeline Politseinik alias Bäckström, kellelt pärinevad ka kolleegide koodnimed, ometi lahenduseni.

kes tapaks lohe_kaasok.inddKriminoloogiaprofessor ja telekommentaator Leif G. W. Persson on ise pikalt politseis töötanud. Tema tööelus, mis hõlmas ka Olof Palme mõrva uurimist, on olnud nii- ja naasuguseid aegu. Sestap siia juurde stiilinäiteks mõne lõbusama lõigu asemel midagi muud.

“Tensta ja Rinkeby kohalikud jaoskonnad olid kogu oma eksisteerimisaja jooksul paigutanud rõhuva osa oma vahenditest heade suhete loomisse piirkonnas elavate inimestega. Kellest ligi üheksakümmend protsenti olid pagulased raskes olukorras olevatest riikidest. Kellest enamik olid põgenenud riikidest, kus neil ei lubatud mõelda ega isegi elus olla. Ettevõtmine ei olnud kergete killast ja tõsiasi, et jaoskonna töötajatest üheksakümmend protsenti olid tavalised rootslased, ei teinud seda sugugi lihtsamaks. Mitmenda põlve rootslased või siis äärmisel juhul teise või kolmanda põlve pagulased. Rootsi ühiskonda hästi sisse sulandunud, juured tugevasti Rootsimaa pinnas.

Kuritegudega võitlemine oli jäänud tagaplaanile. Kogu tavapärane politseitöö kannatas. Siin tegeleti pigem silla ehitamisega inimeste vahele, suhete ja usalduse loomisega. Kõige lihtsamaga, üksnes suutlikkusega omavahel suhelda.” (lk 190, tlk. Kadi-Riin Haasma)

Raamatuist on kirjutanud ka:
Kultuuritarbija60+ oma blogis,
Jaan Martinson Õhtulehe raamatublogis,
Siiliste raamaturiiuli blogis

Tiina Tarik

Advertisements

One response to this post.

  1. […] Raamatust ja selle järjest on pikemalt juttu siin. […]

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: