Archive for the ‘Lutsar, Küllike’ Category

Tartu Linnaraamatukogu laenutuste jõulueelne TOP 10

Selline kirju on olnud selle aasta laenutuste TOP 10.

(laenutuste arv / pealkiri / autor)

1. 436/ REHEPAPP, EHK, NOVEMBER  / Andrus Kivirähk
2. 381/ LITSID. TEINE RAAMAT, NAISTE SÕDA / Mart Sander
3. 371/ TOBIAS JA TEINE B / Piret Raud
4. 355/ HARRY POTTER JA TARKADE KIVI / J. K. Rowling
5. 331/ KLAASLAPS / Maarja Kangro
6. 322/ KUS MA OLEN JA KUIDAS SINA VÕID PALJU KAUGEMALE JÕUDA / Mihkel Raud
7. 298/ EESTI ÜMBERLÕIKAJA / Mihkel Mutt
8. 286/ LITSID. ESIMENE RAAMAT, NAISTE SÕDA / Mart Sander
9. 273/ IRDABIELU / Erik Tohvri
10. 231/ SAATUSE PEEGELPILT / Marilyn Kerro

Numbreid luges Küllike Lutsar, pildi pani kokku Klaari Tamm

Advertisements

Kätlin Kaldmaa “Halb tüdruk on jumala hea olla”

halb tüdruk kaas trükki.inddVõtsin selle lugeda, sest uudiskirjanduse riiulil äratas selle kaanekujundus lapspõlvenostalgia. See meenutas raamatuid, mida kunagi varateismelisena raamatukogust koju tassisin. Võtsin siis seekord ka.

Ja mida lehekülg edasi, seda rohkem tuli meelde lapsepõlvetunne – toonane näilikult lõputu vabadus ühe Kesk-Eesti väikelinna viimasel tänaval keset kõige sügavamat seisakut. Ka minul on oma kevadised jõkkekukkumised ja oma pajuvõsa. Koolivorm ning kogu aeg tööl ära olevad vanemad. Ja teadmine, et peab ise hakkama saama. Ebameeldivad täiskasvanute poolt peale pandud kohustused. Ja muidugi vastutus, mis vabadusega alati kaasas käib ja mida vanematelt õdedelt vaikimisi oodatakse. Usun, et peategelane Li on üheteistaastane viis-kuus aastat minust hiljem, aga see ei loe. Toona muutus aeg aeglasemalt. Kiired pöörded on alles ees.

Mulle meeldis see retk lapsepõlve, meeldis, et selle raamatuga tuli meelde ka lapsepõlve kibevalusam pool. Ühelt poolt peaagu lõputa vabadus, teiselt jälle täie rauga vastutus. Seigad, mida läbi elasime ja millest meie vanemad kunagi teada ei saanud. Servamisi täiskasvanute maailma muresid. Aeg, mil tavaline jõeäärne lodu oli võimalusi täis maailm. Vastasseisud maja number viis poistega, mis päädisid kõlepimedal novembriõhtul hingeviiuli mängimisega. Mitte just õige mõnusam tunne selle eest aru anda. Raamatu peategelasel Lil on omad juhtumised, aga tunne on sama.

Ühesõnaga, mulle meeldis, et see lugu oli „päris”. Et ma tunnen oma lapsepõlve selles loos ära. Et ma võin selle raamatu lugusid oma lastele ette lugeda teadmises, et jah, nii see tõesti oli.

Küllike Lutsar