Ma hakkasin pärast esimesi peatükke guugeldama, kas see raamat on ka inglise keelde tõlgitud, et saaksin selle kinkida oma ameeriklannast (eks)ämmale, oma laste vanaemale. Tundus, et ei ole. Aga võiks olla ja loodan, et tuleb.
Pean end suure empaatiaga inimeseks (võibolla igaüks peab), aga see raamat avas mul mõne „suletud akna“, näitas peeglit olukordadele uute nurkade alt ja kindlasti suurendas mu maailmamõistmise potentsiaali ja empaatiat. Eks vanus ole ka juba selline, et ma hakkan minia-rolli kogemise järel ette kujutama, mis tunne võiks olla ämma-rollis, ning mis tunne on ema asemel (õigemini lisaks emale) olla vanaema. Nagu siin raamatus, nii ka minu eluraamatus toimub tegevus globaalses külas ja ma olen neid rahvusvaheliste kultuurikonfliktide olukordi ema ja miniana läbi elanud: kuidas tuleb minna külla teisele poole ookeani, kuidas tuleb kiiresti nurgad maha lihvida ja kokku klappida, kuidas tuleb lapsed vanaema hoolde usaldada üsna ootamatult ja suhteliselt pikaks ajaks… Raamatu autor Merete kirjutab oma elust (sisuliselt saab seda formaati võrrelda meiemaiste „Minu…“ sarja raamatutega, olemegi kirjastuses vahel mänginud mõttega, et „Minu…“ sarjale võiks teha ka rollidega pealkirjad, sest kõike lihtsalt ei anna geograafiliste katuste alla suruda. Merete raamat oleks sel juhul „Mina, vanaema“). Merete on ise segavereline, juured mitmel pool Euroopas laiali, elukohaks Helsinki, ta ainus poeg leiab endale abikaasaks juudi soost ameeriklanna, kolib USA-sse ja saab oma kaks last seal. Tegevus hakkabki toimuma vaheldumisi USAs ja Soomes. Alguses üllatab mind isegi väga, KUI aus see raamat on (hiljem saan aru, et seoses poja abielu lahutusega saigi ta ehk vabamalt võtta, ei pea enam miniale nii väga meeldima…). Ilmselt igas perekonnas toimib vanavanemate omavaheline konkurents (kes saab rohkem uut põlvkonda mõjutada, kas emapoolne või isapoolne komplekt?), samamoodi ämma-minia kultuurikonflikt jms. Ja iga vanaemaks saav naine peab endale ära defineerima, mis üldse on tänapäeva ühiskonna ja konkreetsete noorte täiskasvanute ootus vanaemale ja kuidas ta saab ise seda rolli tekitada, enda maailmaga kokku sobitada. Kui lapsevanema roll lihtsalt juhtub, noor inimene alles kulgeb ja õpib, siis vanavanema rolli ajaks on inimesel tavaliselt juba olemas täiskomplekt väärtusi, hoiakuid ja harjumusi, millest ta loobuda ei saa.
Mõni koht Ameerika kirjeldamisest tuletas mulle meelde mu enda kirjutatud „Minu Ameerika“ kultuurikonflikte. Merete esindab traditsioonilist elustiili, kus lastega tehakse palju ja kõnnitakse palju, seevastu USA-s pannakse lapsed rohkem nutivarna (mulle meeldib ta fraas „rämpssaated“). Huvitav paralleel tekkis mul samal ajal loetud raamatuga „Ekraaniaju“ ja seal välja toodud uuringuga, et mida rohkem on lapsed ilma isiklike silmast silma suheteta, seda vähem on neis tänulikkust ja empaatiat, seda rohkem on neis enesekesksust, nartissismi. Lugesin ühest raamatust uurimuse kohta, võtsin teise raamatu ette ja lugesin kogemuslugusid, kus Merete vanaema rollis kirjeldas just nimelt sedasama.
Aga selles keerulises olukorras, lastelastest enamasti kaugel, suudab ta minu meelest „sidruni limonaadiks muuta“, esiteks on ta minu meelest tõesti hea vanaema ja mulle tulevikuks eeskuju, ning teiseks on ta oma lastelaste kasvamise, nende isiksuste kujunemise hästi fikseerinud, need lapsed kasvavad lugeja silme all ja neist kujunevad huvitavad persoonid.
Lisaks peamisele narratiivile on siin raamatus palju muud küpset ja läbimõeldut. Oma juurte defineerimine. Vananemine. Oma maise vara eest vastutamine, sealhulgas asjadest vabanemine, et need pärast surma liialt teistele kaela peale ei jääks – ma polnud sellise teema peale veel mõelda jõudnud, aga autori käsitluses oli see väga inimlik ja mõistetav, elusügise üks osa.
Loodan, et see raamat tõlgitakse ka inglise keelde, mitte ainult minu ämmale kinkimiseks, ikka sellepärast, et see tõesti laiendaks ameeriklaste maailma.
PS. Mul oli kiusatus tegelasi nimepidi guugeldada, et teada saada, mis neist lastest edasi on saanud, aga otsustasin, et ei tee seda. Ilmselt on kõik need tegelased oma õigete nimedega, sest nimede muutmist polnud mainitud. Aga las neile jääb see privaatsus minu poolt. Põhimõtteliselt arvan, et see on neile lastele imeline kingitus vanaema poolt ja lugeja võib ise piiri tõmmata, kust maalt ta edasi oma nina nende eraasjadesse ei topi.
Epp Petrone
kirjanik, kirjastaja ja lugeja
Lugemissoovituse blog 