Tõnu Õnnepalu „Udu“ (Rahva Raamat ja Edasi.org, 2023, toimetanud Tuuli Elstrok, kujundanud Mai Grepp).
„Udu“ on artiklikogumik Õnnepalu tekstidest, mille ta peaasjalikult on kirjutanud ajakirjale Edasi. Need artiklid pole seega kunagi mõeldud raamatusse minekuks ja ehk just seetõttu peitub „Udus“ eripärane pretensioonitus. Või siis: vähenõudlikkus.
Õnnepalu on juba pikka aega ja pika rahuga seisnud vähemuse eest – üleüldise vähemuse, ehk meil pole sugugi kõike seda nii suurel määral vaja, millega oleme harjunud iga viimast kui vaba ja tühja hetke oma päevades täitma. Kui asju – ja just nimelt ka asju! – on vähem, jääb ruumi rohkem. Ruumi kuulda, ruumi näha, ruumi mõtiskleda ja ruumi niisama olla. Ja ehk seda ruumi kellegi teisega jagada, olgu kasvõi sõnade teel, olgu kasvõi selle raamatu teel, mis ei pidanud õieti kunagi raamat olema, aga mis nüüd kaante vahele trükituna pakub teistele vähema-igatsejatele seltsi. „Udu“ on igatahes üks ütlemata väärt seltsiline, kelle poole õhtuti pöörduda, kui ei tea, kuhu ja kelle poole pöörduda. Artiklid, mida on nii kolmekümne ringis, on just paraja pikkuse ja sügavusega, et raamat mõneks viivuks kätte võtta, üks tekst läbi lugeda, lasta tal pisut settida ja siis vaadata, kas võtta järgmine ette või hoopis magama sättida. Neis vähenõudlikes mõtisklustes võib ju teinekord kumada läbi pea hoomamatult suuri mõttelende – kirjandusest, teoloogiast, poliitikast, surmast … –, aga lõpuks on neist mõtetest tähtsam see, mis sealt udu tagant võiks paista. Kas üldse paistab veel midagi?
„Seda ma usun küll, et kui üldse mingi lahendus tuleb, siis on see täiesti ootamatu, täiesti ettekujutamatu, kuigi võib tagantjärele tunduda isegi loomulik, jaa-jaa, muidugi, just nii see pidigi minema. Aga seni varjab seda ainsat loomulikku ja lihtsat lahendust meie eest sõjaudu. Juba mitmekordne, iga päevaga aina paksem“ („Udu“, lk 12)
Oliver Berg
SA Tartu 2024
Lugemissoovituse blog 