Posts Tagged ‘haldjad’

Sarah J. Maas „A court of Silver Flames” 

Sarah J. Maas on #1 New York Times’i ja rahvusvaheliste bestsellerite autor. Tema raamatuid on müüdud üle miljoni eksemplari kogu maailmas ning tema teoseid on tõlgitud 37 keelde. New Yorkis sündinud ja kasvanud Sarah elab hetkel oma poja, abikaasa ja koeraga Pennsylvanias. Koja sarjast on eesti keeles ilmunud raamatud „Rooside ja okaste koda” ning „Udu ja maru koda”, kolmas osa on veel tõlkimata.

Kojasarja neljandas raamatus tutvume lähedamalt esimeste raamatute peakangelanna Feyre õe Nesta Archeroniga. Nesta oli minu jaoks tegelane, keda oli esimestes raamatutes keeruline mõista ning kes oma ütlemiste ja käitumisega sümpaatiat ei tekitanud, seega ootasin ma seda raamatut natuke teistsugusema elevusega – ma tahtsin teada, millise loo kirjanik talle jutustada annab, mis muudaks minu jaoks Nesta atraktiivseks ja meeldivaks karakteriks.

Selleks, et seda raamatut mõista ja saada kätte kogu lugu, tuleks enne läbi lugeda sarja 3 esimest raamatut, neljas raamat novelli näol ei ole oluline, vaid pigem mõnus lühijutt.

Olen läbi lugenud Sarah J. Maasi kõik raamatud ja seni ei ole kirjanik suutnud minus veel pettumust valmistada. Sarah’i teoste puhul meeldib mulle enim see, et tema raamatute peategelased on tugevad, iseseisvad ja tugeva tahtejõuga naised. Ka „A court of Silver Flames” ei erine selle poolest tema eelnevatest teosetest. Mis minu jaoks selle teose eriliseks teeb, on see, et Maas võtab tegelaskuju, kes väga paljudele ei meeldi ja kirjutab tema loo, kus lugejal ei jää muud üle, kui peategelasele kaasa tunda või kaasa elada. Maas käsitleb mitmetes oma raamatutes ühiskondlikke teemasid, mis on aktuaalsed ka tänapäeval, ta tegelaskujud on mitmetahulised ja kuigi füüsiliselt on enamik tema tegelaskujusid ideaalsed, siis inimlikuks muudavad tegelasi mitmed vaimse tervise probleemid. Paljudel tegelaskujudel esineb depressiooni, ärevushäireid või muid tõsiseid läbielatud traumasid – seksuaalne, vaimne ja füüsiline vägivald on Maasi teostes väga sagedased teemad.

Teoses on minu jaoks kaks suuremat teemat: Nesta ja Cassiani romantiliste suhete kasvamine ja arenemine ning Nesta nii-öelda lunastuse lugu, kus ta üritab leida sisemist rahu ja teha lõpparve enda mineviku ja traumadega. Kuna Nesta lugu oli minu jaoks natuke süngem ja keerulisem kui eelnevate peategelaste omad, siis minu jaoks jäi romantiline suhe Cassianiga pigem teisejärguliseks.

Nesta on väga vihane ja kinnine karakter, kes keeldub abi vastu võtmast ning uskudes, et ta ei vääri armastust, hoolt ega sõprust, üritab enda negatiivse käitumisega kõiki eemale tõrjuda. Aasta aega tal see ka õnnestub – Nesta peamisteks toimetuleku mehhanismideks saavad ebaterve ja ohtlik seksuaalkäitumine üheöösuhete näol ning liigne mõnuainete tarbimine. Kuna Nesta on alati olnud iseseisev ning üsna salvava loomuga, otsustavad Nesta õed Feyre ja Elain oma vanemat õde usaldada ning lasta tal oma traumadega toime tulla Nesta valitud viisidel. Kui peategelaste võitlusest Hyberniga on möödunud aasta, leiavad Nesta õed ja Öökoja liikmed, et Nesta on läinud liiga kaugele ning on aeg sekkuda. Nad otsustavad koos, et Nesta peaks minema mägedesse Cassianiga treenima. Nesta on sellele otsusele vastu, kuid talle ei anta muud valikut – ta kas läheb Cassianiga treenima või ta saadetakse tagasi inimeste maadele, kus haldjad ei ole teretulnud. Nesta peab hommikust pealelõunani treenima ning peale seda läheb ta tööle raamatukokku, mida juhivad seksuaalse vägivalla ohvrid. Raamatukokku ei tohi loata siseneda ükski mees – see raamatukogu on nende naiste jaoks turvaline koht ja varjupaik, kus nad on alati kaitstud. Nesta tutvub üsna raamatu alguses raamatukogus töötava isepäise Gwyniga ning nende vahel hakkab kasvama sõprus. Samal ajal illüürialaste laagris Cassianiga koos käies kohtab Nesta illüürialaste päritoluga poepidajat Emeriet, kes on samuti elus kogenud meeste poolt tekitatud vägivalda ja ebaõiglust. Kolme naist ühendab minevikus läbielatud vägivald ning maailmas valitsev ebavõrdsus ning mõistmatus naiste suhtes. Emerie, Gwyni ja Nesta vahel tekib tugev sõprus ning siis algab ka Nesta paranemise lugu. Gwyn, kes peale traumaatilist kogemust pole raamatukogust lahkunud sinna tulemise ajast, võtab lõpuks kokku julguse, et koos Nesta ja Cassianiga treenima hakata. Hiljem liitub nendega ka Emerie ning kolmel naisel tekib idee hakata Valküürideks. Gwyn tegi oma juhendaja jaoks uurimistööd naissõdalastest Valküüridest, kes on kõik tolleks hetkeks välja surnud ning otsustavad, et neist saavad uue generatsiooni Valküürid, kes seisavad enda ja teiste naiste õiguste ning heaolu eest ning trotsivad ühiskonna norme, kus naistel puuduvad meestega võrdsed õigused.

Minu lemmik tegelane selles raamatus oli Gwyneth, hüüdnimega Gwyn. Ta oli läbi elanud väga palju, kuid mind inspireeris tema tugevus ning otsus peale kahte aastat raamatukogus olla tugevam kui tema läbielatud trauma. Ta suhtus Nestasse eelarvamusteta ning aktsepteeris enda sõpru sellistena nagu nad olid. Raamatu lõpu poole demonstreeris ta lojaalsust ning otsustavust, milleni jõudmine vägivalla ohvritel on suur eneseületus.

Kuigi üldjoontes meeldis mulle raamat väga ning ma nautisin teekonda, millele kirjanik mind viis, siis minu jaoks oli lõpp veidi kiirustatud – peategelased pandi keerulisse olukorda ja ma oleksin soovinud, et nende läbielamisi ja teekonda soovitud tulemuseni oleks kajastatud rohkem. Samuti jäi lõpus paar kohta veidi segaseks. Kohati tekkis tunne, et kirjanikul oli vaja hakata otsi kokku tõmbama ja et aitab juba küll!

Lugu oli natuke etteaimatav ning suuri üllatusi loos ei olnud, kuid siiski oli jutt minu jaoks sujuv ja huvitav ning igavust lugemise ajal ei tekkinud.

Lause, mis minu jaoks raamatut kõige paremini kirjeldab on see, et see on lugu vaimse tervise probleemidega ebakindlasti naisest, kes kasvab sõpruse ja enda aktsepteerimise teel sõdalaseks ning on inspiratsiooniks ka teistele sarnase saatusega naistele.

Kokkuvõtteks saab öelda, et kirjanik on taas minu ootustele vastanud ning neid isegi võib-olla ületanud. Kuigi Nesta ei tekitanud minus erilisi tundeid, siis sellegipoolest on mul kergem tema tegusid mõista ning ma ootan huviga, kuidas tema lugu edasi läheb. Raamatu puhul meeldis mulle kõige rohkem see, et kirjanik julgeb sügavuti rääkida naiste vastu suunatud vägivallast ja kirjutab neist pigem kui ellujääjatest, mitte kui ohvritest. Kuna raamat on suunatud täiskasvanutele, siis alaealistele ma seda raamatut ei soovita, kui lugejal pole just väga suur varasem lugemus, mis aitab tal mõista raamatus esile kerkivaid probleeme ja stseene.

Kätlin Lossmann

Kiiri Saar “Martin Greeni juhtum”

Kummaline raamat see “Martin Geeni juhtum”. Kaanelt pealkirja lugedes assotsieerub see kohe ameerika krimikirjaniku Erle Stanley Gardneriga, kelle raamatud on ka kõik “selle või teise asja juhtumid”. Kaane avamise järel selgub, et raamat on saanud 2011. a. noorsooromaanivõistlusel 3. koha – seega noortele mõeldud lugemine. Seda ta tõesti ongi, järgides kaasaegse noortekirjanduse peavoolu Videviku-sarja stiilis – siin on romantiline armastuslugu  ja üleloomulikud olendid, seekord küll mitte vampiirid, vaid haldjad. Seda osa oli päris mõnus lugeda, kuna  keelekasutus on tunduvalt parem kui angloameerika tõlketeoste puhul. Siinkohal tänu ka raamatu toimetajale Kristiina Ainelole.

Mõneti üllatav oli minu jaoks aga raamatu lõpp, mis on kirjutatud sellises Disney-muinasjutt-multikate võtmes, et lugejate sihtgrupiks sobiks algklasside lapsed – võitlus heade ja pahade haldjate vahel, haldjakuningriigi õukonna intriigid koos vastava disney´liku kõnemaneeriga, mida lugedes võib kõrvus kõlamas kuulda multikale peale loetud teksti:

“Vaat see on juba tõsiselt lõbus, Ma usun, et meie kuningale valmistab parajat nördimust üht haldjat sedasi vandumas kuulda.”
“Muretse parem enda pärast!”
“Mina? Ma arvan, et mina olen küll hetkel viimane olend, kes üldse millegi pärast muretsema peaks.” Ta pühkis oma kauni kleidi lainetavalt varrukalt olematu tolmukübeme. “Järgmisel kuul, suurte marjapidustuste aegu, kroonitakse mind kuningannaks ja see annab mulle võimaluse kogu õukonna elu kardinaalselt ümber korraldada. Ma usun, et inimjaht kui sportlik harrastus võiks täitsa vabalt päevakavasse mahtuda, sest see oli ikka ületamatult lõbus.”

Kangesti tahaks küsida, kas igas loos – eriti tänapäeval ja noortele mõeldud – ikka peab olema nii palju võitlemist ja kaklemist? Või töötab siin ürgne muinasjuttude mall, kus võitlus hea ja kurja vahel on obligatoorne? Õnneks ei olnud selles raamatus võitlemist ülemäära palju, aga lõpp mõjus ikkagi kuidagi kunstlikult põnevuse hoidmise pingutusega, nagu oleks autoril fantaasia otsa saanud.  Selle võimaluse lükkab peategelase suu läbi esitatud vaimukas epiloog ümber:

“Olgu peale. Siinkohal saab mu lugu siis otsa. Kahtlemata veenis juhtunu mind piisavalt selles, et meie kirjus ja mitmekesises maailmas eksisteerib tegelikult märksa enamat kui see, mis on palja silmaga nähtav ja millesse me loomupäraste realistidena, kõikvõimalikest eelarvamustest kantuna, uskuda tavatseme.

Igatahes – kena päeva teile, ja kui te mõnikord siiakanti sattuma juhtute, astuge läbi. Ilmselt pole teil õrna aimugi, kui hästi haldjad küpsetada oskavad.”

Autoritutvustusest loeme, et Kiiri Saar on õppinud raamatukoguhoidjaks, seega hariduselt meie kutsekaaslane. Ilmselt pole ka kõikidel kõrgetel kultuuriametnikel õrna aimugi, kui hästi raamatukoguhoidjad kirjutada oskavad.

Ah-jaa, veel üks mõnus “rosin” – haldjatarist peategelase nimi on Amelie – kohe tuleb meelde samanimelise filmi tegelane, kel olid ka mõned üleloomulikud võimed. Ja lisaks minupoolne soovitus: lugege ka Kiiri Saare debüütromaani “Lepatriinupüüdja”, mis sisaldab samuti ulmelist muinasjutu-elementi vana daami  näol, kes vahetas ära kahe õe – ilmetu, end halli hiirekesena tundva  Jette ja meestemagnetist blondi kaunitari Justine – kesta ja sisu. Ja siis hakkas juhtuma palju lõbusat, mis oli seotud  nende poiss-sõprade Christiani ja Ericuga.

“Martin Greeni juhtumi” saamisloost loe autori reportaažist ajalehele “Hiiu Nädal”, muust loomingust loe autori blogist ja portaalist Tekster. Teiste arvamusi vaata blogidest loterii, ja blogistaja ning ulmekirjanduse baasist. “Lepariinupüüdja” kohta blogidest
loterii, yuki lugemispäevik, segane maailm.

Ülli Tõnissoo