Vist pole võimalik tänapäeva maailmas nii elada, et poleks üldse mitte midagi “Näljamängudest” kuulnud. Igatahes minu radaril olid need mängud ammu olemas, eriti filmidena, aga teismeliste peategelastega vägivalda täis filme ei olnud soovinud ma ette võtta.
Kõik saigi ju alguse raamatust.
Õigemini sai kõik alguse ideest. Raamat on mul nüüd läbi (muidugi ühe hooga, sest see on kaasahaarav) ja see on sedasorti raamat, kus ma tahan teada sünnilugu.
Niisiis istus kirjanik Suzanne Collins kord teleka ees ja vahetas kanaleid. Ühest kanalist käis toona moeharjal olnud ellujäämis-tõsielusari, teises kanalis näitas Iraagi sõda. Sel hetkel saabuski tema pähe see küsimus: kuidas saab sõda pidada lubatuks, õiglaseks? Ja kuidas on sõjast tehtud vaatemäng, mida ekraanilt vahtida saab? Suppi lisandub tema lapsepõlvest pärit huvi Kreeka müütide vastu (näiteks Theseuse müüt, kus loosi tahtel pandi seitse noormeest labürinti Minotaurusega võitlema) ja huvi gladiaatorite vastu.
Ja sedasi sündiski lugu. 24 teismelist panna võitlema elu ja surma peale, vaid üks neist saab väljuda elusana! Edasi hakkas ta uurima ellujäämisteemasid… mida vabas looduses süüa, mida raviks kasutada. Kavatses kirjutada oma loo alguses kolmandas isikus, aga alustades selgus, et peategelanna nõuab endale võimalust mina-vormis jutustada.
Ma ei kujuta ette, kuidas filmis saab edasi anda peategelanna Katnissi kahtlusi, tema pendeldamist tõeliste tunnete ja ekraanide jaoks lavastatud ”armumise” stooriliini vahel (mida kaasahaaravam on ta ekraanidel, seda suurema tõenäosusega kogub publik raha ja areenilt väljas olev juhendaja saab saata talle kingituse… näiteks haavasalvi). Minul oli endal äratundmist oma kunagise elukogumuse osas, ma olen nimelt olnud “Robinsonide” ellujäämismängu toimetaja rollis, ma tean, kuidas reality TV köögipool toimib, kuidas tõepoolest on iga päev vaja ”higi, verd, pisaraid”, hea ka, kui suudlusi ja kirgi. Ma olen olnud selle jumala või bossi rollis, kes peab midagi mängijatelt ära võtma, et neil keerulisem oleks, või saatma neile nn kingituse sponsoritelt, et nad end lõdvaks laseksid (seda saab lugeda raamatust ”Kas süda on ümmargune? 2. osast). Siiani on kuidagi piinlik, minu sisemiste standardite kohasele ei olnud see eetiline töö, nagu ma seda tehes tasapisi aru sain.
”Näljamängud” on päris kindlasti omal moel ühiskonnakriitiline raamat, mis näitab peeglit nii sellele telemängude ja meediameelelahutuse kultuurile, aga näitab ka rikaste ja vaeste vahelist lõhet, näitab tehnokraatiat ja paradiislikku loodust, esitab suuri küsimusi, et milleks on inimene võimeline, kui ta teatud olukordadesse pannakse. Mulle meenub ”Kärbeste jumala” raamat.
Tegelikult ma ei tea, kas tahan edasi lugeda, kas luban endale selle sõltuvuskäitumise kuni triloogia lõpulehekülgedeni… Vaatasin järgmiste osade filmitreilerid ära ja sain enamvähem aru, mis juhtuma hakkab. Kindlasti sain aru sellest, et minule sobiv formaat on raamat. Läbi enda fantaasiafiltri ei ole vägivald kunagi nii hull kui audiovisuaalselt tarbides, ja laiemad-sügavamad teemad jõuavad minu meelest teksti abiga paremini kohale.
Epp Petrone
kirjanik, kirjastaja ja lugeja
Lugemissoovituse blog 