Tõnu Õnnepalu „Mandala“

Tõnu Õnnepalu “Mandala”

“Mandala” esimesi lehekülgi lugedes tabas mind hämmastus – kas sedakorda on Õnnepalu toonud lugejani loomalood, mis mõeldud eelkõige lastele. Samas sundis “seletamatu miski” mind edasi lugema. Ja peagi leidsin end mõtisklemas igavikuliste teemade üle – üksindus, lootusetus, õnn… Kas õnn on enda teha? Kas õnn on niisama üürike ja lihtsalt laiali pudenev kui munkade värviline liivajoonis? Miks me siin ilmas nii vilkalt sebime, tihti kuhugi jõudmata? “Mandala” lugemine oli lihtne ja keeruline, nii nagu elugi – olgu see siis inimesel või kassil… Ja kasse vaatan ma nüüd hoopis teise pilguga!

Kalle Laanet
Riigikogu liige

*

onnepalumandalaTõnu Õnnepalu “Mandala”

Millest see raamat siis on? See on üks igavene kulgemine. Kulgemine, millel pole ei algust ega lõppu, mis ei vii kuhugi, vaid lihtsalt on. Näiliselt ei toimu justkui midagi. Lihtsalt üks inimene elab oma päevi koos kassidega. Samas võbeleb pinge pidevalt õhus. Elamise pinge.

Õnnepalu valdab sõna. Ta võib kirjutada ükskõik millest. Kassidest või lindude jälgimisest, Hiiumaast, mõisast Järvamaal, metsast, lilledest, lumest. Ikka mõjub see kõik nii, nagu oleks tegemist maailma kõige tähtsama asjaga.

See ongi Mandala. Samamoodi loovad Tiibeti mungad mandalat, kaunist liivamustrit, mis tehtud äärmise täpsuse ja selgusega, on lõputult kaunis, ent igavikku kaduv, liuglev, voolav, lõputu. Keegi ütles, et see raamat olevat kassidest. Ei, ikka inimestest.

Laine Randjärv
Riigikogu liige

*

Tõnu Õnnepalu „Mandala“

Raamat on omapärane, kuna on kirjutatud kolmandas isikus. Millegipärast tundub kohe lugema hakates, et juttu ongi käesoleva raamatu autorist. Ometi räägitakse kellestki kolmandast, kirjanikuhärrast.

Huvitav ja omapärane on ka suhtumine Kollasesse majja justkui elusolendisse. Kollane maja nagu mõistaks kõike, mis toimub, justkui hingaks koos asukatega. See viib animistlikule mõttele- ehk on ka kodudel oma hing või jääb neisse osa nende elanike aurast.

Ma pole eriline kassisõber. Silitan vaikset kassi meeleldi ja kallistan korraks ka kassipoega, aga oma kassi pole mul kunagi olnud. See raamat paneb aga kohati mõtlema, et kui kassid saaksid kõneleda, mida nad siis küll ütleksid. „Mandala“ põhjal võiks küll arvata, et nad piidlevad inimesi eemalt ja arutlevad endamisi: „No mida ta nüüd jälle askeldab, miks ta ei märka mind välja lasta“, või siis „No mida ta peaks küll kogu aeg midagi rahmeldama, kõhu sõi täis, tuba on soe, patju on tal ka rohkem kui minul, mingu ometi ja löögu nurru.“

Pean tunnistama, et polnud raamatut lugedes mitte alati väga haaratud. Kohati jäi lugu täiesti seisma ja raamat vahepeal üsna unarusse. Siis seda uuesti kätte võttes hakkas aga tegevus taas hargnema ja nii raamat loetud saigi.

Urve Parveots
Tartu Kivilinna Gümnaasiumi õpetaja

Advertisements

One response to this post.

  1. […] Tõnu Õnnepalu “Mandala”, Varrak 2012, 244 lk. Linnaraamatukogu soovitus […]

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: