Archive for the ‘Õnnepalu, Tõnu’ Category

Kirjanduslinn soovitab: Tõnu Õnnepalu „Paradiis“

Tõnu Õnnepalu
Paradiis
(Varrak, 2009, 2015) 

Raske on leida Tartust kaugemat kohta Eestis, kui seda on Kõpu poolsaar Hiiumaal. Tõnu Õnnepalu nimetab seda paika Paradiisiks. Olen ka ise hiidlaste järeltulija ja suvehiidlane ning nõustun sellega sajaprotsendiliselt. Paradiis on kaugel ning pisut kättesaamatu, aga samas seal viibides tunned end kui kuskil teises dimensioonis. Raamat viib lugeja kolmkümmend aastat ajas tagasi ning igaüks võib ennast kujutada Paradiisi koos selle aja, inimeste, looduse ja loomadega.

Toon välja ka tsitaadi raamatust – võimaliku põhjuse, miks me sellele saarele aeg-ajalt põgeneme: „Paradiis oli alati nii vaikne ja omaette. Ja imelik, ta on seda siiamaani, kui kõik teised kohad on muutunud. Ta on jäänud veel vaiksemaks ja veel rohkem omaette.”

Priit Mikk

Foto: Kiur Kaasik

Tõnu Õnnepalu „Vennas”

onnepaluvennasKõpu vendade lugu. Kirjad läbi poole sajandi. Koduloolisest aspektist huvitav, aga raamatuna jäi natuke hõredaks. Parim osa minu jaoks oli autori eessõna. Selles ütles ta olulisemad asjad ära, andis lühiülevaate vennakseid tabanud murrangulistest aegadest ning jutustas kirjade leidmise loo. Lugemist vääris see raamat igal juhul.

Jaan Ainelo
Tartu linnaplaneerimise ja maakorralduse osakonna geodeesiateenistus, vanemspetsialist

Tõnu Õnnepalu „Mandala“

Tõnu Õnnepalu “Mandala”

“Mandala” esimesi lehekülgi lugedes tabas mind hämmastus – kas sedakorda on Õnnepalu toonud lugejani loomalood, mis mõeldud eelkõige lastele. Samas sundis “seletamatu miski” mind edasi lugema. Ja peagi leidsin end mõtisklemas igavikuliste teemade üle – üksindus, lootusetus, õnn… Kas õnn on enda teha? Kas õnn on niisama üürike ja lihtsalt laiali pudenev kui munkade värviline liivajoonis? Miks me siin ilmas nii vilkalt sebime, tihti kuhugi jõudmata? “Mandala” lugemine oli lihtne ja keeruline, nii nagu elugi – olgu see siis inimesel või kassil… Ja kasse vaatan ma nüüd hoopis teise pilguga!

Kalle Laanet
Riigikogu liige

*

onnepalumandalaTõnu Õnnepalu “Mandala”

Millest see raamat siis on? See on üks igavene kulgemine. Kulgemine, millel pole ei algust ega lõppu, mis ei vii kuhugi, vaid lihtsalt on. Näiliselt ei toimu justkui midagi. Lihtsalt üks inimene elab oma päevi koos kassidega. Samas võbeleb pinge pidevalt õhus. Elamise pinge.

Õnnepalu valdab sõna. Ta võib kirjutada ükskõik millest. Kassidest või lindude jälgimisest, Hiiumaast, mõisast Järvamaal, metsast, lilledest, lumest. Ikka mõjub see kõik nii, nagu oleks tegemist maailma kõige tähtsama asjaga.

See ongi Mandala. Samamoodi loovad Tiibeti mungad mandalat, kaunist liivamustrit, mis tehtud äärmise täpsuse ja selgusega, on lõputult kaunis, ent igavikku kaduv, liuglev, voolav, lõputu. Keegi ütles, et see raamat olevat kassidest. Ei, ikka inimestest.

Laine Randjärv
Riigikogu liige

*

Tõnu Õnnepalu „Mandala“

Raamat on omapärane, kuna on kirjutatud kolmandas isikus. Millegipärast tundub kohe lugema hakates, et juttu ongi käesoleva raamatu autorist. Ometi räägitakse kellestki kolmandast, kirjanikuhärrast.

Huvitav ja omapärane on ka suhtumine Kollasesse majja justkui elusolendisse. Kollane maja nagu mõistaks kõike, mis toimub, justkui hingaks koos asukatega. See viib animistlikule mõttele- ehk on ka kodudel oma hing või jääb neisse osa nende elanike aurast.

Ma pole eriline kassisõber. Silitan vaikset kassi meeleldi ja kallistan korraks ka kassipoega, aga oma kassi pole mul kunagi olnud. See raamat paneb aga kohati mõtlema, et kui kassid saaksid kõneleda, mida nad siis küll ütleksid. „Mandala“ põhjal võiks küll arvata, et nad piidlevad inimesi eemalt ja arutlevad endamisi: „No mida ta nüüd jälle askeldab, miks ta ei märka mind välja lasta“, või siis „No mida ta peaks küll kogu aeg midagi rahmeldama, kõhu sõi täis, tuba on soe, patju on tal ka rohkem kui minul, mingu ometi ja löögu nurru.“

Pean tunnistama, et polnud raamatut lugedes mitte alati väga haaratud. Kohati jäi lugu täiesti seisma ja raamat vahepeal üsna unarusse. Siis seda uuesti kätte võttes hakkas aga tegevus taas hargnema ja nii raamat loetud saigi.

Urve Parveots
Tartu Kivilinna Gümnaasiumi õpetaja

Tõnu Õnnepalu – Kolm maja, kolm luuletust

tartulinnaraamatukogu100Raamatud on luuletuste majad. Nende kodud. Neile saab sinna külla minna. Saab minna vanal tuttavat tänavat pidi tuttava majani, koputada uksele, ja ennäe! Ongi kodus. Ikka seesama vana hea luuletus. Vana hea küll, aga mitte põrmugi vanemaks jäänud. Ennemini nooremaks. 

Julgen soovitada niisugust külaskäiku, eriti veel nüüd, vastu talve, kui võib kergesti ette tulla, et polegi nagu kuhugi minna. Luuletustel on erinevalt inimestest see hea omadus, et nad pole iial hõivatud ega halvas tujus. Et nad ootavad alati. Ja neid võib alati ka endale koju külla kutsuda. Nad ei tee mingit tüli isegi siis, kui nad tulevad ja jäävadki: näiteks pähe. Või ka riiulisse, või ka märkmikusse, arvutisse, sahtlisse lehe peale. Neid saab kirjutada pühadekaardile. Pilti pole siis enam vajagi. Luuletus ise on pilt.

Ühesõnaga, otsisin välja kaks vana ja ühe uuema tuttava. Kolm maja, kolm raamatut, kolm luuletajat. Ja kolm luuletust.

Viivi Luige majast aadressil “Luulet 1962-1974” (Tallinn, 1977) on muidugi kõige raskem just seda või teist soovitada. Liiga tuttav on see suur hallide seintega linnamaja, liiga palju tuttavaid ja armsaid kortereid, tube, meeldekulunud väljavaateid, ilmu ja meeleolusid, terveid aastaid… Ega siis jäägi suurt muud üle, kui koputada huupi. Näiteks uksele pealkirjaga “Tema”:

luikluuletPäevast päeva ta ootab imet
oma lagedas elutoas
Mõtleb õitsvast heinputkevilest
vihma magusas soojas joas

Aga väljas iga päev tuiskab
väljas veebruar ringi käib
Tuul uulitsal vikatit luiskab
nii et heinaaeg ligi näib

nii et õitsevad kullerkupud
laua pimedais sahtlites
ning ta värskesse rohtu upub
õhtul küdeva ahju ees

Muuseas, kuigi raamatud on justkui luuletuste majad, ja ongi, on luuletustes alati ka midagi kodustamatut. Nagu luuletajatestki. Ei taha nad hästi kuhugi sobida meie hästikorraldatud elus. Ei linna ega maale, ei metsa ega mere äärde. Ja samas võivad sulanduda igasse maastikku nagu mõned pruuni-hallikirjud linnud, nii et lõpuks enam ei saagi aru, kus on veel luuletaja selles maastikus. Ta on see maastik ise. Nii nagu vanad päevinäinud majadki muutuvad maastikuks.

Aleksander Suumani “Meil siin Hüperboreas” (1980) on tõeline raamat-maastik. Meretagune, tuuline, valge ja pime, inimtühi ja kutsuv. Kohisev ja mühisev ja luikedest luuksuv. Üks kadunud maastik, aga kadumatu neis värssides. Nii nagu on kadumatu ka see kahtlustav pilk, mis põõsa tagant luuletajat piilub. Sest tõesti, mis see siis olgu!

MÄRGUKIRI

Üks suvitaja tuli, aga lahkunud
ei ole, ehkki meri ammugi on tahkunud.

suumanmeilsiinEi tööd ta tee, vaid läänepoolseil rannul
kuuvalgeil öödel käib (ma käisin kannul).

Kui küsisin, et millest, kuule vana,
sa elad? Irvitas, et luulest, vana!

Mis asi see on? Osta, ära päri!
siis käratas. Ei tea ma taolist äri.

Poest palusin. Sain tangu, kaerahelbeid.
Meil luulet pole grammi! naerdi heldelt…

Neid raskeid mõtteid avaldan ma püsti,
eit kirjutab. Nüüd joonistan kolm

+++

Aga peale nende vanade armsate tuttavate majad linnas ja maal on veel peatuspaigad. On suvemajad. Suvi sai küll mööda, aga jäi meelde. Ja kui talveõhtul enam midagi meenutada pole, siis ikka ju meenutame suve. Ühte ilusat sooja suve, suvemaja, suvemaja õhtuid, hommikuid, läbi tubade liikuvat tuult. Ja luuletusi, mida me seal lugesime. Adam Zagajewski “Valitud luuletused” (poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu, Tartu, 2010) on minu jaoks just niisugune suvemaja. Veetsin seal terve ilusa suve, iga õhtu lugesin paar luuletust, mõnikord ka mõne keset päeva, enne tukastust, mõnikord ka mõne mere ääres, kahe ujumise vahel. Aga kellelegi võib just see suvemaja saada talvekorteriks! Majade, luuletuste, inimeste saatused on ettearvamatud. Seni kuni nad elavad.

LEEKzagajewskivalitud

Issand, anna meile pikka talve
ja vaikset muusikat, ja kannatlikke huuli,
ja veidi uhkust – enne
kui meie aeg saab otsa.
Anna meile imestust
ja leeki, kõrget, heledat.

Tõnu Õnnepalu

Raamatusoovitused

Nagu raamatukogu sünnipäeva puhul kombeks, olid ka sel aastal kahel õhtul kavas raamatusoovitused, esimesel külalisteks Kärt Johanson ja Tõnis Mägi, teisel Kadri Kõusaar ja Toomas Kiho. Ilmselt esimese õhtu külalistele mõeldes toimusid kohtumised Vaikses Nurgakeses ja “põõsas” olnud klaver leidis Tõnis Mäe poolt ka kasutamist. Mõlemad õhtud olid väga toredad ja üsna erinevad. Ühiseks jooneks oli see, et külalised rääkisid üldisemalt oma lugemisest nii lapse kui täiskasvanuna, erinev aga see, et kui esimesel õhtul rääkisid peamiselt ainult külalised ja ainult enda kaasatoodud raamatutest, siis teisel õhtul läks kuulajate kaasa- ja vahelerääkimine väga elavaks ja raamatute soovitamine üleüldiseks.

Kärt Johanson rääkis alustuseks, et lapsena ta palju ei lugenud, sest kõik muu oli nii huvitav, alles Vanalinna Muusikamaja Lembit Petersoni juhitud näiteringis osalemine tõi umbes 13-aastaselt kaasa suurema vajaduse lugemiseks. Isiklikult mulle ei tundu, et ta  alustamisega väga hiljaks oleks jäänud, paljud lapsed selles eas kahjuks hoopis lõpetavad lugemise ära. Kaasa toomiseks ja ette lugemiseks valis ta Valdur Mikita “Metsik lingvistika” , Paramahansa Yogananda “Joogi autobiograafia” , ning kaks luulekogu, Kristiina Ehini “Emapuhkus”  ja Tõnu Õnnepalu “Kevad ja suvi ja”.

Tõnis Mägi rääkis, et alati ei peagi laulu sündimine olema seotud luule lugemisega, “Jäljed” sai alguse hoopis Ilja Ehrenburgi “Julio Jurenito”  lugemisest. Kaasa tõi ta kaks raamatut: Zbigniew Herberti “Valitud luuletused”  Hendrik Lindepuu tõlkes, millest ta mitmeid tõesti väga ilusaid kohti ette luges ja mida siinkohal heameelega tsiteeriksin, kui see poleks meilt välja laenutatud. (Osta saab Tartus ka ainult Rahva Raamatust.) Õhtut lõpetanud laulu tekst oli samuti pärit sellest luulekogust. Teine teos oli Lauri Sommeri “Kolm yksiklast”, millest valitud katkendid mulle nii sügava mulje jätsid, et tundsin, et ei jaksa raamatukogus järjekorda ära oodata, ja olen nüüd raamatu õnnelik omanik. Tõnis Mäe arvates on raamatu kolm lugu kirjutatud nii sugestiivselt, et ta tunneb, nagu oleks autor kõigi nende sündmuste juures isiklikult kohal olnud.

Kadri Kõusaare ja Toomas Kihoga kohtumine läks nii elavaks, et jõudsin vaevu üles kirjutada, mis raamatutest juttu oli, ja polegi vist väga vaja juurde kirjutada, kes mida soovitas, sest paljusid asju nimetasid ka kohale tulnud kuulajad ja ühiselt püüti panna kokku autoreid teostega, kes mida mäletas. Oleks kohe Estrit kõrvale vaja olnud :).

Kadri Kõusaar rääkis, et kui ta oli 17, kandis ta kogu aeg kotis Vladimir Nabokovi “Lolitat”  ja luges seda aina uuesti ja uuesti, teismelisena tal oligi kombeks lugeda sama raamatut palju kordi. Väga sügava mulje jätsid talle Lennart Fricki noorsoojutud, publiku hulgast mainiti seepeale kohe ka“Valetajat” .

Toomas Kiho seevastu eelistab proosa ülelugemisele mäletada teda vallanud meeleolusid, luulet aga võib uuesti lugeda, lausa peabki. Samuti eelistab ta paljudele uutele raamatutele seni mingil põhjusel lugemata jäänud klassikateoseid. Viimati luges ta Hermann Sergo “Näkimadalaid”.

Loomulikult oli palju juttu erinevatest lugemismaitsetest; selgus, et üldtunnustatud lemmikud nagu Jaroslav Hašeki “Švejk” või menukid nagu Sofi Oksaneni teosed ei olnudki ei meie külaliste ega mitmete kuulajate lemmikute hulgas.

Kuna Toomas Kiho saabus meie juurde Eesti Kirjanduse Seltsi koosolekult, kus ta tegi ettekande reisiraamatutest, läks jutt paratamatult ka reisi- ja “Minu…”-sarja raamatute peale. Toomas Kiho soovitas lugeda pikka aega Kashmiris elanud Aime Hanseni raamatut “Jaipur-Dehli-Himaalaja : reisikohvrist leitud lood”, mis on väga hea ilukirjandus koos reisikirjandusega.

Kadri Kõusaare arvates oleks võimalik säästa päris palju metsa raamatute trükkimata jätmisega. Vohava elulooraamatute buumi taustal on talle väga sügava mulje jätnud hoopis “Eesti rahva elulugude” kolm paksu raamatut, kus ühe inimese elu on paarikümnele lehele trükituna palju mõjusam. Üldiselt oli Kadri Kõusaare lugemus muljetavaldav – see ulatus sõjaajaloolisest kirjandusest Koraanini, mainitud said nii iidsed pärsia tekstid (kus teda jahmatas antisemitismi leidmine Saadi “Roosiaiast”)  kui Tõnu Õnnepalu, kelle seni parimaks raamatuks peab ta “Piiririiki”  ja arvab, et enda konveierpäevikute peale raiskamise asemel võiks kirjanik ikka ühe korraliku romaani kirjutada. Muidugi leidus seltskonnas vastukaaluks päevikute kiitjaid. Siit edasi läks juba koos kuulajatega üleüldiseks aruteluks kirjastamise ja toimetamise teemadel, õhku visati väited, et Õnnepalu trükkimine on igal juhul kindla peale minek ja majanduslikult tulus, ning kahtlus, kas üldse on enam toimetajat, kes söandaks öelda: “Kärbime õige kolmandiku lühemaks!” Kiideti veel tõlkijaid (Haljand Udamit, Kalle Kasemaad, Hendrik Lindepuud, Udo Uibot jt) ja toimetajaid, nt Mart Oravat “Akadeemias” ilmunud Isidor Levini mälestustega tehtud töö eest. Arutati luule ja proosa piiride hägustumise üle, Toomas Kiho arvas lõpuks (vastuseks kuulaja küsimusele Kalev Kesküla “Elu sumedusest” preemia kohta), et proosa ja luulepreemia eraldi väljaandmine on siiski veel võimalik.

Ei oska öelda, kui kaua oleks kirglike raamatulugejate jutuajamine võinud kesta, kui raamatukogu sulgemisaeg poleks kätte jõudnud. Panen siia lõppu lihtsalt nimekirja teostest, mis kellegi poolt väga kiitvalt ära märgitud said: William Dalrymple “Džinnide linn”  ja “Xanadus: otsimisretk” ; kogu “Luukambri” sari; Hans Luige mälestusteraamatud “Minu imeline elu” 1-2; Hindrek Meri “Tagasivaateid veerevast vagunist” ; Kalev Kesküla “Undi-jutud : mälestusi Mati Undist” ; Tamara Miljutina “Inimesed minu elus”; baltisakslaste mälestuste raamatutest leidis eraldi äramärkimist Otto von Grünewaldti “Üliõpilasaeg” ; ajalookirjandusest Simon Sebag Montefiore kolm raamatut “Noor Stalin”, “Stalin: punase tsaari õukond” ja “Potjomkin: vürstide vürst” ; Boriss Bernšteini “Vana kaev”;  Ingmar Bergmani “Laterna magica” ja Kolm päevikut”; Madis Kõiv “Poisid ja tüdrukud” ja “Keemiline pulm” ; Liv Ullmanni “Muutumine” ; Hellar Grabbi “Vabariigi laps”  ; Tony Judti “Pärast sõda : Euroopa ajalugu 1945. aastast”  ja kui “tervet rehkendust ei jõua” – ikkagi ligi tuhat lehekülge, siis vähemalt peatükk kultuurisõdadest! Ilukirjandusest soovitati veel Aare Pilve, Jürgen Roostet, Max Frischi, Kjell Westöt, Ingeborg Bachmanni “Kolm teed järve äärde” , Stig Claessoni “Sina maga, mina pesen nõud”.

Tuleb ainult ette võtta ja leida aeg soovitatu seast endale huvitava ja vajaliku väljasõelumiseks. Jõudu ja edu!

Kaja Kleimann
Fotod Linda Jahilo