17 juuni
Lugu kulgemisest ja üksindusest.
Minategelane tunneb end maailmakodanikuna, kelle maailm ei ole pärit sellest maailmast. Kui, siis vaid osaliselt.
Kes üritas, kuid ei suutnud end lahti rebida. Kellest sai igavene rändaja, saatjaks tühjuse- ja kaduvikutunne.
Sestap asub ta kohal, kuid samas hoopis kusagil mujal.
Kusagil eikusagil.
Selline on elu.
Heiki Epner
Tartu Ülikooli Raamatukogu
6 juuni
Leelo Tungal „Vana vahva lasteaed”
Alustame algusest. Seda luuleraamatut lugesin kunagi nii palju, et see kulus pähe. Leelo Tunglal on vaimukas tekst, mis ajab ka täiskasvanud naerma. Selle juures on väga sobivad Edgar Valteri illustratsioonid. Raamatu nimiluuleuts tuletab meelde, et kõik soliidsed täiskasvanud on kunagi lapsed olnud. „…näed, et maailm – see on mingi vana vahva lasteaed /…/ Kosmonaut kord piima luttis. Küüsi näris kirjanik. Lüpsja raadio katki kruttis. Nina koukis lihunik.” No kas pole tore?
.
Tove Jansson “Muumitroll”
Siia võiks tegelikult lisada kõik Muumioru raamatud. T. Jansson on loonud maailma, mis erineb kõigist teistest mulle teadaolevatest lasteraamatutest. Milles see erinevus seisneb, on raske sõnadesse panna ja ehk pole vajagi. On asju, mida saab ainult tunnetada. Muumitrollide maailm on põnev ja natuke müstiline, aga samas turvaline. Kõigisse probleemidesse suhtuvad muumitrollid stoilise rahu ja leebe mõistmisega. Sabatäht läheneb? Mis seal ikka, tuleb varju minna. Maja jääb veeuputuse alla? Siis sööme hommikusööki katusel.
Paljud raamatutest on ehk laste jaoks liiga tõsised ja mõtlikud, nagu “Trollitalv” või “Hilja novembris”, kuid natuke vanemana on need väga hea lugemine.
.
Michael Ende “Momo”
Nimitegelane on tüdruk, kes elab sõbraliku kogukonna keskel amfiteatri varemetes arvatavasti mõnes Lõuna-Euroopa linnas. Ühel päeval ilmuvad välja hallides ülikondades härrad, kes hakkavad inimestega kaupa tegema nende aja üle. Nad väidavad, et aega saab kokku hoida ja nende kätte hoiule anda. Mida rohkem aega kokku hoida, seda rohkem aega olema saab. Tulemus on muidugi vastupidine. Inimesed hakkavad kiirustama ja muutuvad närviliseks ning aega ei ole sugugi rohkem. Momo on see, kes inimestele varastatud aja tagasi toob. Mõtlemapanev ja hästi kirjutatud lugu.
.
René Goscinny ja Albert Uderzo “Asterix”
Tegemist on koomiksisarja, mitte raamatuga, aga tahan selle ikkagi välja tuua. Asterixi lugesin esimest korda 10-aastaselt ja mulle meeldis. Olen lugenud täiskasvanuna ja mulle meeldib ikka. Lisaks vaimukale tekstile ja joonistustele tuleb tunnustada head tõlkijat, kes on suutnud sisu ja huumori eesti lugejani tuua. Lisaks teravmeelsele huumorile on “Asterix” hariv. Mul oli tänu Asterixile varsti selge, kes on leegionär või tsentuurio, mul oli ettekujutus rooma sõjaväekorraldusest ja teadsin peast ladinakeelseid sententse. Soovitan “Asterixi” koomikseid lugeda lastel ja täiskasvanutel, kuid ekraniseeringutest tuleks pigem eemale hoida. Neis jääb võrreldes koomiksiga väga palju puudu ja teravmeelsest huumorist ei ole midagi alles.
.
Dina Rubina “Cordoba valge tuvi”
Põnev ja mitmekihiline raamat jutustab kunstieksperdi ja võltsija Zahhari elust põigates vahepeal minevikku – tema lapsepõlve Krimmis ja ülikooliaega Leningradis, tema ema noorusesse ja blokaadiaegsesse Leningradi. Lisaks peategelase elule süveneb autor tema värvikate sugulaste saatusesse: Zahhari onu Sjoma, ema Ritka, emaema Njusja, Leningradis elav filoloogist tädi. Oluline liin on Zahhari põlvnemine ja natuke segane perekonnalugu, mis teose lõpuks lahti hargneb.
.
Terry Pratchett “Väikesed jumalad”
See on Pratchetti raamatutest minu lemmik just teema tõttu. Sõnakasutus ja huumor on sama hea, kui autori teistes raamatutes. “Väikestes jumalates” on keskmes suur jumal Om, kes ilmub maailma väikese kilpkonna kujul. Asi on selles, et Kettamaailmas on jumalatel nii palju võimu, kui palju neil on uskujaid. Ja selgub, et võimsa Omnia riigi religiooni omnianismi jumalat usub tegelikult ainult üks inimene – rumalavõitu noviits Brutha. Arvata võib, et väikse kilpkonna kujul ei suuda Om maailmas palju korda saata, aga õnneks on olemas Brutha, kes ei kaota temasse usku.
.
Mika Waltari “Sinuhe, egiptlane”
See on üks parimaid ajaloolisi romaane, kui mitte kõige parem. Ilmselt ei vajagi see teos erilist kommentaari. Waltari maalib tõetruu pildi elust Lähis-Ida piirkonnas 14. sajandil e.m.a, nii tõetruu kui see pikka ajavahe arvestades olla saab. Lugedes tekib tunne, nagu oleksid ise seal. Tegevus toimub alguses Teebas, siis rändab Sinuhe Süüriasse, Babülooniasse, Kreetale ja veel mitmesse paika, mis praegu meelde ei tule, kohtudes muuhulgas ajalooliste isikutega. Teiste hulgas on olulisel kohal Nofretete ja vaarao Ehnaton, kes läks ajalukku püüdes Atoni kultust kehtestada. Lisaks ajaloolisele detailsusele suudab Waltari tegelased lugeja jaoks elavaks muuta. Oma elu lõpus on Sinuhe muutunud skeptiliseks ühiskonnas valitsevate arusaamade ja eriti sõjapidamise ülistamise suhtes väljendades sellega autori enda maailmavaadet.
.
Tõnu Õnnepalu “Mandala”
Õnnepalu on paljude lemmik, kuid tahan esile tõsta just “Mandalat”, mis meeldis mulle oluliselt rohkem kui autori järgnevad raamatud. Siin on olemas Õnnepalule omane sisekaemus, kuid ta vaatleb igapäevaelu läbi kassi silmade. Endale omases mõtlikus stiilis ja sooja mõistmisega kirjutab autor elust maakohas ja inimestest, kellega seal kokku puutub. Idee poolest sarnaneb see natuke tema “Paradiisiga”, kuid raamatu keskmes on siiski kassid, kelle hingeelu autor meisterlikult edasi annab.
.
Virginie Despentes “Vernon Subutex”
See triloogia on midagi hoopis teistsugust. Tegevus toimub Pariisis, kus tegutsevad transvestiidid, pornostaarid, muusikud, režissöörid, eluheidikud jne, kelle peategelane Vernon tahtmatult omavahel kokku viib. Kuna teose autor on endine pornotöötaja, võiks arvata, et tegemist on väga ropu teosega, kuid see on liialdus. Nii mõnigi kriminaalromaan on palju ropum. Sellegipoolest arvan, et konservatiivsele inimesele see raamat ei meeldi.
Mind kõnetas “Vernon Subutex” eelkõige sellepärast, et autor suudab hämmastava empaatiaga avada iga tegelase mõttemaailma ja kirjutada nii, et lugejal tekib mõistmine ka negatiivsete tegelaste suhtes. Tegelikult ei saagi öelda, et raamatus oleks negatiivseid ja positiivseid tegelasi, nad on lihtsalt inimesed. Autoril ei ole inimloomuse osas illusioone. Kuigi Despentes ei õigusta ega mõista oma karakterite teguviisi hukka, on raamat tugevalt ühiskonnakriitiline.
.
Herta Laipaik “Maarjakask”
Raamat koosneb kaheksast kunstmuistendist, mille autor on väidetavalt kirjutanud vana jutuvestja poolt kuuldud lugude põhjal. Tegelikult on mulle selgusetuks jäänud, kas selline jutuvestja oli päriselt olemas või mitte. Ilusad ja lummavad lood vanadest aegadest on kirjutatud Helme murrakus.
Lugusid võiks nimetada muinasjuttudeks, mis on segunenud rahva- ja kohapärimusega. Seal tegutsevad puuvaimud, soovaimud, surnute hinged. Kõigi muistendite sündmustik toimub Helmes ning on sageli seotud mingi kindla maamärgiga – kivi, künka või puudesaluga.
Kui järele mõelda, ei teagi, miks mulle pole rohkem Herta Laipaiga teoseid kätte sattunud. Ehk on aeg see viga parandada.
.
.
Doris Diana Orr
17 mai
Ma kahtlen, kas Eestis on mõnd teist autorit, kes isikliku kannatuse nii lõpuni välja kannab, et see ei muutu iseenda vastandiks, naeruväärsuseks. Ometi on see raamat isegi Õnnepalu kohta tavalisest kangem kraam, nii kange, et autor on pidanud vajalikuks lisada hiljem kirjutatud järelsõna, mis on tema kohta peaaegu et helges toonis.
Muus osas on see kõik muidugi juba varem olnud – kahetsus, vead ja valed valikud, valesti elatud elu, ööd ja tasapisi pimedusest välja kasvavad koidikud koos oma deemonitega, aga samas ka aja ja loodusega ühes hingamine. Ja siis jälle uus eksiil, uus töö, uus maja, uus lootus ja mõistmine, et millestki sai läbi mindud ja jõutud teisele poole välja, hoolimata sellest või just selle tõttu, et eelmise raamatu lõpmatus ikkagi lõplikuks osutus.
Ning ehkki ühelt poolt mõjus selle talvepäeviku järelsõna oma selgitavas või isegi vabandavas toonis justkui pisut üleliigsena, lunastas see teiselt poolt raamatu lohutuvõitu depressiivsuse. Sest elu on küll võimatu asi, aga inimene, näe, elab ikkagi ja usub, et see natuke ette kujutatud või tegelikku lähedust kellegagi on ainus, mis loeb. Ja nii see ehk ongi.
Sille Vadi
TÜ kultuuriteaduste instituut
23 märts
Raamatu tumehallid kaaned annavad õigupoolest eksimatu värvikoodi: alapealkirjaks võiks olla ka “meelemasenduse kroonika” (ise ta nimetab seda ühes kohas veel “kaebusteraamatuks”). Kurikuulus kirjanikupalgast loobumine on osutunud Õnnepalu jaoks liig intensiivseks ja mõtlematuks põkkumiseks ühiskonnaga, kus ta tavaliselt on eelistanud mugavat kõrvalseisja positsiooni. Olen tema viimaseid raamatuid tavaliselt heal meelel lugenud, aga see läks üsna raskelt. Ilm on ängi ja tumedust praegu niigi täis, ja selles raamatus on ka vähem kui tavaliselt tema intelligentseid heietusi-mõtisklusi.
Lisaks segadusele kirjanikupalga ümber sureb vahetult enne koroonaepideemiat tema eakas isa. Teadagi, peale vanema kaotust pole maailm enam endine — see läbielamine lisab uue raske kihi. Lisaks taipamine, et tegelikult ta ei tundnudki teda kui inimest ja tõdemus, et “pole olemas suuremat võõrust kui see, mis võib olla vanemate ja laste vahel. Oleme oma vanematega liiga harjunud, et meile võiks pähegi tulla neid tundma õppida”.
Viimaks otsustab ta oma Saare-kodust päriselt lahkuda, sest “seal, kus sa haiget said, sa ei parane”. Paranemine tuleb, aegamisi, ja raamatu lõpus vaatab ta sellele hingesegadust täis perioodile juba üsna rahulikult tagasi ja leiab, et selle päeviku avaldamisel on kellegi jaoks ehk teraapiline mõju, sest kui lugeda, et kellelgi teisel on olnud veel suuremad hingehädad, siis see võib jõudu anda: “minu isiklik kogemus igatahes ütleb, et raskemeelsusest aitavad välja ainult kurvad raamatud”. Raamatu lõpus on Õnnepalu varasematest raamatutest tuttav rahutus ja lootusrikkus, valmisolek uuteks teekondadeks ja elukogemusteks.
Kadri Rohi
26 veebr.
Kõige tähtsam siin raamatus on järelsõna. See on tunnismärk inimese vastupidavusest. Mitte lõpetada päriselt, vaid elada üle, tulla välja — alati tasub endale anda võimalus kirjutada järelsõna. Vaadata tagasi, meenutada olemise raskust ja olla nüüd sellest raskusest, Deemonist vaba, vähemalt veidiks. Ajad-asjaolud võivad muutuda ning selles muutumises peitub alati lootus. Kõik läheb mööda ja miski ei jää püsima, ei raskus ega kergus.
Piret Kiivit
4 sept.
Tõnu Õnnepalu
„Paradiis“
(Varrak, 2009, 2015)
Raske on leida Tartust kaugemat kohta Eestis, kui seda on Kõpu poolsaar Hiiumaal. Tõnu Õnnepalu nimetab seda paika Paradiisiks. Olen ka ise hiidlaste järeltulija ja suvehiidlane ning nõustun sellega sajaprotsendiliselt. Paradiis on kaugel ning pisut kättesaamatu, aga samas seal viibides tunned end kui kuskil teises dimensioonis. Raamat viib lugeja kolmkümmend aastat ajas tagasi ning igaüks võib ennast kujutada Paradiisi koos selle aja, inimeste, looduse ja loomadega.
Toon välja ka tsitaadi raamatust – võimaliku põhjuse, miks me sellele saarele aeg-ajalt põgeneme: „Paradiis oli alati nii vaikne ja omaette. Ja imelik, ta on seda siiamaani, kui kõik teised kohad on muutunud. Ta on jäänud veel vaiksemaks ja veel rohkem omaette.”
Priit Mikk
Foto: Kiur Kaasik
11 jaan.
Kõpu vendade lugu. Kirjad läbi poole sajandi. Koduloolisest aspektist huvitav, aga raamatuna jäi natuke hõredaks. Parim osa minu jaoks oli autori eessõna. Selles ütles ta olulisemad asjad ära, andis lühiülevaate vennakseid tabanud murrangulistest aegadest ning jutustas kirjade leidmise loo. Lugemist vääris see raamat igal juhul.
Jaan Ainelo
Tartu linnaplaneerimise ja maakorralduse osakonna geodeesiateenistus, vanemspetsialist
14 märts
“Mandala” esimesi lehekülgi lugedes tabas mind hämmastus – kas sedakorda on Õnnepalu toonud lugejani loomalood, mis mõeldud eelkõige lastele. Samas sundis “seletamatu miski” mind edasi lugema. Ja peagi leidsin end mõtisklemas igavikuliste teemade üle – üksindus, lootusetus, õnn… Kas õnn on enda teha? Kas õnn on niisama üürike ja lihtsalt laiali pudenev kui munkade värviline liivajoonis? Miks me siin ilmas nii vilkalt sebime, tihti kuhugi jõudmata? “Mandala” lugemine oli lihtne ja keeruline, nii nagu elugi – olgu see siis inimesel või kassil… Ja kasse vaatan ma nüüd hoopis teise pilguga!
Kalle Laanet
Riigikogu liige
*
Tõnu Õnnepalu “Mandala”
Millest see raamat siis on? See on üks igavene kulgemine. Kulgemine, millel pole ei algust ega lõppu, mis ei vii kuhugi, vaid lihtsalt on. Näiliselt ei toimu justkui midagi. Lihtsalt üks inimene elab oma päevi koos kassidega. Samas võbeleb pinge pidevalt õhus. Elamise pinge.
Õnnepalu valdab sõna. Ta võib kirjutada ükskõik millest. Kassidest või lindude jälgimisest, Hiiumaast, mõisast Järvamaal, metsast, lilledest, lumest. Ikka mõjub see kõik nii, nagu oleks tegemist maailma kõige tähtsama asjaga.
See ongi Mandala. Samamoodi loovad Tiibeti mungad mandalat, kaunist liivamustrit, mis tehtud äärmise täpsuse ja selgusega, on lõputult kaunis, ent igavikku kaduv, liuglev, voolav, lõputu. Keegi ütles, et see raamat olevat kassidest. Ei, ikka inimestest.
Laine Randjärv
Riigikogu liige
*
Tõnu Õnnepalu „Mandala“
Raamat on omapärane, kuna on kirjutatud kolmandas isikus. Millegipärast tundub kohe lugema hakates, et juttu ongi käesoleva raamatu autorist. Ometi räägitakse kellestki kolmandast, kirjanikuhärrast.
Huvitav ja omapärane on ka suhtumine Kollasesse majja justkui elusolendisse. Kollane maja nagu mõistaks kõike, mis toimub, justkui hingaks koos asukatega. See viib animistlikule mõttele- ehk on ka kodudel oma hing või jääb neisse osa nende elanike aurast.
Ma pole eriline kassisõber. Silitan vaikset kassi meeleldi ja kallistan korraks ka kassipoega, aga oma kassi pole mul kunagi olnud. See raamat paneb aga kohati mõtlema, et kui kassid saaksid kõneleda, mida nad siis küll ütleksid. „Mandala“ põhjal võiks küll arvata, et nad piidlevad inimesi eemalt ja arutlevad endamisi: „No mida ta nüüd jälle askeldab, miks ta ei märka mind välja lasta“, või siis „No mida ta peaks küll kogu aeg midagi rahmeldama, kõhu sõi täis, tuba on soe, patju on tal ka rohkem kui minul, mingu ometi ja löögu nurru.“
Pean tunnistama, et polnud raamatut lugedes mitte alati väga haaratud. Kohati jäi lugu täiesti seisma ja raamat vahepeal üsna unarusse. Siis seda uuesti kätte võttes hakkas aga tegevus taas hargnema ja nii raamat loetud saigi.
Urve Parveots
Tartu Kivilinna Gümnaasiumi õpetaja
5 veebr.
Raamatud on luuletuste majad. Nende kodud. Neile saab sinna külla minna. Saab minna vanal tuttavat tänavat pidi tuttava majani, koputada uksele, ja ennäe! Ongi kodus. Ikka seesama vana hea luuletus. Vana hea küll, aga mitte põrmugi vanemaks jäänud. Ennemini nooremaks.
Julgen soovitada niisugust külaskäiku, eriti veel nüüd, vastu talve, kui võib kergesti ette tulla, et polegi nagu kuhugi minna. Luuletustel on erinevalt inimestest see hea omadus, et nad pole iial hõivatud ega halvas tujus. Et nad ootavad alati. Ja neid võib alati ka endale koju külla kutsuda. Nad ei tee mingit tüli isegi siis, kui nad tulevad ja jäävadki: näiteks pähe. Või ka riiulisse, või ka märkmikusse, arvutisse, sahtlisse lehe peale. Neid saab kirjutada pühadekaardile. Pilti pole siis enam vajagi. Luuletus ise on pilt.
Ühesõnaga, otsisin välja kaks vana ja ühe uuema tuttava. Kolm maja, kolm raamatut, kolm luuletajat. Ja kolm luuletust.
Viivi Luige majast aadressil “Luulet 1962-1974” (Tallinn, 1977) on muidugi kõige raskem just seda või teist soovitada. Liiga tuttav on see suur hallide seintega linnamaja, liiga palju tuttavaid ja armsaid kortereid, tube, meeldekulunud väljavaateid, ilmu ja meeleolusid, terveid aastaid… Ega siis jäägi suurt muud üle, kui koputada huupi. Näiteks uksele pealkirjaga “Tema”:
Päevast päeva ta ootab imet
oma lagedas elutoas
Mõtleb õitsvast heinputkevilest
vihma magusas soojas joas
Aga väljas iga päev tuiskab
väljas veebruar ringi käib
Tuul uulitsal vikatit luiskab
nii et heinaaeg ligi näib
nii et õitsevad kullerkupud
laua pimedais sahtlites
ning ta värskesse rohtu upub
õhtul küdeva ahju ees
Muuseas, kuigi raamatud on justkui luuletuste majad, ja ongi, on luuletustes alati ka midagi kodustamatut. Nagu luuletajatestki. Ei taha nad hästi kuhugi sobida meie hästikorraldatud elus. Ei linna ega maale, ei metsa ega mere äärde. Ja samas võivad sulanduda igasse maastikku nagu mõned pruuni-hallikirjud linnud, nii et lõpuks enam ei saagi aru, kus on veel luuletaja selles maastikus. Ta on see maastik ise. Nii nagu vanad päevinäinud majadki muutuvad maastikuks.
Aleksander Suumani “Meil siin Hüperboreas” (1980) on tõeline raamat-maastik. Meretagune, tuuline, valge ja pime, inimtühi ja kutsuv. Kohisev ja mühisev ja luikedest luuksuv. Üks kadunud maastik, aga kadumatu neis värssides. Nii nagu on kadumatu ka see kahtlustav pilk, mis põõsa tagant luuletajat piilub. Sest tõesti, mis see siis olgu!
MÄRGUKIRI
Üks suvitaja tuli, aga lahkunud
ei ole, ehkki meri ammugi on tahkunud.
Ei tööd ta tee, vaid läänepoolseil rannul
kuuvalgeil öödel käib (ma käisin kannul).
Kui küsisin, et millest, kuule vana,
sa elad? Irvitas, et luulest, vana!
Mis asi see on? Osta, ära päri!
siis käratas. Ei tea ma taolist äri.
Poest palusin. Sain tangu, kaerahelbeid.
Meil luulet pole grammi! naerdi heldelt…
Neid raskeid mõtteid avaldan ma püsti,
eit kirjutab. Nüüd joonistan kolm
+++
Aga peale nende vanade armsate tuttavate majad linnas ja maal on veel peatuspaigad. On suvemajad. Suvi sai küll mööda, aga jäi meelde. Ja kui talveõhtul enam midagi meenutada pole, siis ikka ju meenutame suve. Ühte ilusat sooja suve, suvemaja, suvemaja õhtuid, hommikuid, läbi tubade liikuvat tuult. Ja luuletusi, mida me seal lugesime. Adam Zagajewski “Valitud luuletused” (poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu, Tartu, 2010) on minu jaoks just niisugune suvemaja. Veetsin seal terve ilusa suve, iga õhtu lugesin paar luuletust, mõnikord ka mõne keset päeva, enne tukastust, mõnikord ka mõne mere ääres, kahe ujumise vahel. Aga kellelegi võib just see suvemaja saada talvekorteriks! Majade, luuletuste, inimeste saatused on ettearvamatud. Seni kuni nad elavad.
LEEK
Issand, anna meile pikka talve
ja vaikset muusikat, ja kannatlikke huuli,
ja veidi uhkust – enne
kui meie aeg saab otsa.
Anna meile imestust
ja leeki, kõrget, heledat.
Tõnu Õnnepalu
15 apr.
Nagu raamatukogu sünnipäeva puhul kombeks, olid ka sel aastal kahel õhtul kavas raamatusoovitused, esimesel külalisteks Kärt Johanson ja Tõnis Mägi, teisel Kadri Kõusaar ja Toomas Kiho. Ilmselt esimese õhtu külalistele mõeldes toimusid kohtumised Vaikses Nurgakeses ja “põõsas” olnud klaver leidis Tõnis Mäe poolt ka kasutamist. Mõlemad õhtud olid väga toredad ja üsna erinevad. Ühiseks jooneks oli see, et külalised rääkisid üldisemalt oma lugemisest nii lapse kui täiskasvanuna, erinev aga see, et kui esimesel õhtul rääkisid peamiselt ainult külalised ja ainult enda kaasatoodud raamatutest, siis teisel õhtul läks kuulajate kaasa- ja vahelerääkimine väga elavaks ja raamatute soovitamine üleüldiseks.
Kärt Johanson rääkis alustuseks, et lapsena ta palju ei lugenud, sest kõik muu oli nii huvitav, alles Vanalinna Muusikamaja Lembit Petersoni juhitud näiteringis osalemine tõi umbes 13-aastaselt kaasa suurema vajaduse lugemiseks. Isiklikult mulle ei tundu, et ta alustamisega väga hiljaks oleks jäänud, paljud lapsed selles eas kahjuks hoopis lõpetavad lugemise ära. Kaasa toomiseks ja ette lugemiseks valis ta Valdur Mikita “Metsik lingvistika” , Paramahansa Yogananda “Joogi autobiograafia” , ning kaks luulekogu, Kristiina Ehini “Emapuhkus” ja Tõnu Õnnepalu “Kevad ja suvi ja”.
Tõnis Mägi rääkis, et alati ei peagi laulu sündimine olema seotud luule lugemisega, “Jäljed” sai alguse hoopis Ilja Ehrenburgi “Julio Jurenito” lugemisest. Kaasa tõi ta kaks raamatut: 
Zbigniew Herberti “Valitud luuletused” Hendrik Lindepuu tõlkes, millest ta mitmeid tõesti väga ilusaid kohti ette luges ja mida siinkohal heameelega tsiteeriksin, kui see poleks meilt välja laenutatud. (Osta saab Tartus ka ainult Rahva Raamatust.) Õhtut lõpetanud laulu tekst oli samuti pärit sellest luulekogust. Teine teos oli Lauri Sommeri “Kolm yksiklast”, millest valitud katkendid mulle nii sügava mulje jätsid, et tundsin, et ei jaksa raamatukogus järjekorda ära oodata, ja olen nüüd raamatu õnnelik omanik. Tõnis Mäe arvates on raamatu kolm lugu kirjutatud nii sugestiivselt, et ta tunneb, nagu oleks autor kõigi nende sündmuste juures isiklikult kohal olnud.
Kadri Kõusaare ja Toomas Kihoga kohtumine läks nii elavaks, et jõudsin vaevu üles kirjutada, mis raamatutest juttu oli, ja polegi vist väga vaja juurde kirjutada, kes mida soovitas, sest paljusid asju nimetasid ka kohale tulnud kuulajad ja ühiselt püüti panna kokku autoreid teostega, kes mida mäletas. Oleks kohe Estrit kõrvale vaja olnud :).
Kadri Kõusaar rääkis, et kui ta oli 17, kandis ta kogu aeg kotis Vladimir Nabokovi “Lolitat” ja luges seda aina uuesti ja uuesti, teismelisena tal oligi kombeks lugeda sama raamatut palju kordi. Väga sügava mulje jätsid talle Lennart Fricki noorsoojutud, publiku hulgast mainiti seepeale kohe ka“Valetajat” .
Toomas Kiho seevastu eelistab proosa ülelugemisele mäletada teda vallanud meeleolusid, luulet aga võib uuesti lugeda, lausa peabki. Samuti eelistab ta paljudele uutele raamatutele seni mingil põhjusel lugemata jäänud klassikateoseid. Viimati luges ta Hermann Sergo “Näkimadalaid”.
Loomulikult oli palju juttu erinevatest lugemismaitsetest; selgus, et üldtunnustatud lemmikud nagu Jaroslav Hašeki “Švejk” või menukid nagu Sofi Oksaneni teosed ei olnudki ei meie külaliste ega mitmete kuulajate lemmikute hulgas.
Kuna Toomas Kiho saabus meie juurde Eesti Kirjanduse Seltsi koosolekult, kus ta tegi ettekande reisiraamatutest, läks jutt paratamatult ka reisi- ja “Minu…”-sarja raamatute peale. Toomas Kiho soovitas lugeda pikka aega Kashmiris elanud Aime Hanseni raamatut “Jaipur-Dehli-Himaalaja : reisikohvrist leitud lood”, mis on väga hea ilukirjandus koos reisikirjandusega.
Kadri Kõusaare arvates oleks võimalik säästa päris palju metsa raamatute trükkimata jätmisega. Vohava elulooraamatute buumi taustal on talle väga sügava mulje 
jätnud hoopis “Eesti rahva elulugude” kolm paksu raamatut, kus ühe inimese elu on paarikümnele lehele trükituna palju mõjusam. Üldiselt oli Kadri Kõusaare lugemus muljetavaldav – see ulatus sõjaajaloolisest kirjandusest Koraanini, mainitud said nii iidsed pärsia tekstid (kus teda jahmatas antisemitismi leidmine Saadi “Roosiaiast”) kui Tõnu Õnnepalu, kelle seni parimaks raamatuks peab ta “Piiririiki” ja arvab, et enda konveierpäevikute peale raiskamise asemel võiks kirjanik ikka ühe korraliku romaani kirjutada. Muidugi leidus seltskonnas vastukaaluks päevikute kiitjaid. Siit edasi läks juba koos kuulajatega üleüldiseks aruteluks kirjastamise ja 
toimetamise teemadel, õhku visati väited, et Õnnepalu trükkimine on igal juhul kindla peale minek ja majanduslikult tulus, ning kahtlus, kas üldse on enam toimetajat, kes söandaks öelda: “Kärbime õige kolmandiku lühemaks!” Kiideti veel tõlkijaid (Haljand Udamit, Kalle Kasemaad, Hendrik Lindepuud, Udo Uibot jt) ja toimetajaid, nt Mart Oravat “Akadeemias” ilmunud Isidor Levini mälestustega tehtud töö eest. Arutati luule ja proosa piiride hägustumise üle, Toomas Kiho arvas lõpuks (vastuseks kuulaja küsimusele Kalev Kesküla “Elu sumedusest” preemia kohta), et proosa ja luulepreemia eraldi väljaandmine on siiski veel võimalik.
Ei oska öelda, kui kaua oleks kirglike raamatulugejate jutuajamine võinud kesta, kui raamatukogu sulgemisaeg poleks kätte jõudnud. Panen siia lõppu lihtsalt nimekirja teostest, mis kellegi poolt väga kiitvalt ära märgitud said: William Dalrymple “Džinnide linn” ja “Xanadus: otsimisretk” ; kogu “Luukambri” sari; Hans Luige mälestusteraamatud 
“Minu imeline elu” 1-2; Hindrek Meri “Tagasivaateid veerevast vagunist” ; Kalev Kesküla “Undi-jutud : mälestusi Mati Undist” ; Tamara Miljutina “Inimesed minu elus”; baltisakslaste mälestuste raamatutest leidis eraldi äramärkimist Otto von Grünewaldti “Üliõpilasaeg” ; ajalookirjandusest Simon Sebag Montefiore kolm raamatut “Noor Stalin”, “Stalin: punase tsaari õukond” ja “Potjomkin: vürstide vürst” ; Boriss Bernšteini “Vana kaev”; 
Ingmar Bergmani “Laterna magica” ja “Kolm päevikut”; Madis Kõiv “Poisid ja tüdrukud” ja “Keemiline pulm” ; Liv Ullmanni “Muutumine” ; Hellar Grabbi “Vabariigi laps” ; Tony Judti “Pärast sõda : Euroopa ajalugu 1945. aastast” ja kui “tervet rehkendust ei jõua” – ikkagi ligi tuhat lehekülge, siis vähemalt peatükk kultuurisõdadest! Ilukirjandusest soovitati veel Aare Pilve, Jürgen Roostet, Max Frischi, Kjell Westöt, Ingeborg Bachmanni “Kolm teed järve äärde” , Stig Claessoni “Sina maga, mina pesen nõud”.
Tuleb ainult ette võtta ja leida aeg soovitatu seast endale huvitava ja vajaliku väljasõelumiseks. Jõudu ja edu!
Kaja Kleimann
Fotod Linda Jahilo
Lugemissoovituse blog 