Archive for the ‘Kolk, Jüri’ Category

Ameerika, varblased ja elu alles ees: Jüri Kolgi lugemissoovitused

Soovitan kõigepealt kaht lasteraamatut, mis ei ole minu teada laiade massideni jõudnud.

Minu suur lemmik on Peter Bischeli „Ameerikat ei ole olemas. Esiteks: selle on tõlkinud Peeter Tulviste. Kahtlustan, et ta tegi seda lihtsalt sellepärast, et raamat meeldis. Väidetavalt on tegemist humoristlike juttudega nooremale koolieale, aga kui algklasside jütsid on selle jaoks piisavalt küpsed ja põhikooli tiigrid juba üle kasvanud, siis, noh, ju ma olen inimkonna vaimsetest võimetest valesti aru saanud. Raamatus harutatakse pealtnäha lihtsas stiilis mitut peaaegu filosoofilist pundart ja aetakse pahatihti kõik veel rohkem sassi. Võib naerda, mõned asjad ongi naljakad, see on kurbade lugude puhul tavapärane. Tegelasteks on enamasti keskealised, kinnismõtetega, üksildased mehed ja neil ei lähe just hiilgavalt. Naljakas lasteraamat? Nojah. Aga samas ikkagi on ka. Ärgem alahinnakem lapsi. Minule meeldis juba lapsena ja meeldib ka nüüd: keskealisele kinnismõtetega üksildasele mehele. Autori loogika, järjepidevus, hea stiil ja nukker vaimukus väärivad tähelepanu. Vähemalt pilguheitu.

*

Jordan Radičkov on kirjutanud raamatuMeie, varblased ja mul on hea meel, et ta seda tegi. Kes loeb, saab teada miks varblane nimega Mu Armas Härra kõigiga pragab (ja ennekõike, kuidas ta seda teeb), kuuleb Hiina varblaste kurvast saatusest, õpib hindama jala käimist ja julgete plaanide tegemist, saab aimu, kes on see, kes meid pidevalt jälgib, keda me ise kunagi ei näe. See on lõbus raamat, milles leidub õpetlikke ivasid, aga need pole kunagi õpetlik-õpetlikud, vaid ikkagi päris lood. Üks peatükk ajab mind siiamaani nutma (ja see on hea).

*

Minu viimaste aastate lugemiselamuste hulgas on aukoht (jättes kõrvale Loomingu Raamatukogu) Sebastian Barry romaanil Otsata päevade aegu. Tõlkija Külli Seppa on teinud imelist tööd. See on kauni, poeetilise keelega raamat. Juttu on peaaegu eranditult rasketest ja hirmsatest asjadest, aga lugedes kasvab usk inimestesse ja inimkonda. Igatahes, minuga nii juhtus. See raamat jättis helge tunde, usu. Läheks pikale seletada millesse täpsemalt. Soovitan palavalt. Nagu ikka: kõigile ei pruugi sobida. Need, kes arvavad, et tuju tõstmiseks peab rääkima midagi ilusat-nunnut, hoidku heaga eemale. Selle raamatuga võite proovida, ma ei saa päris kindel olla, et te olete lootusetud, aga minust hoidke küll eemale.

*

Ülikooli ajast on meeles Romain Gary (Émile Ajari) romaanElu alles ees. Selle tõlkis Tõnu Õnnepalu. Ausalt öeldes ei ole ma seda kolmkümmend aastat üle lugenud, aga peaaegu igal teisel aastal on peast läbi käinud uid: tasuks. Kui ma õigesti mäletan, siis on see niisugune raamat, mille kerge tooni taga on sügav traagika. Kordagi ei karjatata: „Ma kannatan!“ See olekski tüütu. Minategelane püüab nina lainete kohal hoida, õigeks kannatamiseks on vaja pea panna tüdruku sülle kuni keegi padja toob. Ja, oleme ausad, mis kannatus see on, kui su pea on tüdruku süles?

Ka see raamat jättis minusse pigem usu inimestesse. Ma tõesti ei saa anda ausõna, et arvaksin sellest teosest nüüd samamoodi.

*

Viimaseks soovitan lugejal ise kirjutada oma versiooni Haruki Murakami ja Pierre Bayardi teostest. See võiks ehk kanda pealkirja „Kuidas rääkida jooksudistantsidest, mida ise pole läbinud“ või „Millest ma räägin, kui ma räägin raamatutest, millest olen enda arvates aru saanud“. Oivalisi pealkirjavariante on väga palju ja küllap leiaks neist igale ka sisu.

PS! Lugege luulet!

Jüri Kolk
kirjanik

Jüri Kolk „Igapidi üks õnn ja rõõm”

valik

hüpata vette
tundmatus kohas
või jääda
tuntud kohas kuivale

Luuletuse tahaks lõpetada sõnadega, et selles on küsimus. Kogumiku kõik luuletused tekitavad küsimusi ning samas ka annavad vastuseid meie elus olulistele teemadele vastavalt iga inimese isiklikele tõekspidamistele ja meeleoluldele. Õnneks oskab Jüri Kolk meisterlikult kasutada kõigile tuntuid viiteid (nt mõistus tuli koju, aga liiga hilja, mõistus tuli koju, tares tukiving…), et selle üle juurdlemine oleks veidi mõnusam. Eks ole seegi suhtumise küsimus, kas elu peab olema igapidi üks rist ja viletsus või õnn ja rõõm.

Klaari Tamm

Loe ka Kaja Kleimanni arvustust

Jüri Kolk „Igapidi üks õnn ja rõõm”

Jüri Kolgi uue luulekoguga põrkasin kokku, kui läksin tagastama mõningaid raamatuid, mis Oskar Lutsu näitusele ei mahtunud. Raamat seisis letil, suur oranž latakas peal, mis tähendab, et raamat on nõutud ja laenutada saab ainult 7 päevaks. Lehitsesin natuke ja leidsin sealt kohe luuletuse („Arno apooria”), mis vajas ilmtingimata näitusele panemist, aga ei raatsinud ju lugejaid raamatust kuuks ajaks ilma jätta. Nii mõtlesingi välja, et see meeldib mulle piisavalt, et minna poodi ja teos endale osta. Kujundatud kah veel Andres Rõhu tuntud headuses. Tegelikult ostsin lõpuks ära kõik riiulis olnud 3 raamatut, sest jõulud hakkasid kohe jõudma ja kingiks sõpradele ka. (Hea, et neid rohkem ei olnud!) Kõik kingisaajad olid rõõmsad.

Endal oli ka hea jõuluvanale lugeda, lühikesed luuletused jäid kohe pähe.

Põhimõtteliselt on kõik Kolgi kogud samasugused – täis vihjamist kogu maailma kirjandusele alates antiikmütoloogiast ja lõpetades kunstmuinasjuttude (Fallada õnnetusekana), laulutekstide, filmide ja ei tea mille kõigega veel. Ühesainsas reas on sageli kaks vihjet: lumivalgeke tasa tasa. Ära võib tunda tegelasi kas nime või kirjelduse järgi (Nina näos on nagu värske kartul / hurmav, samal ajal kodune – tuleb ju kohe Majasokk meelde) või tegevusi (naks ja naks saunalavale kinnijäämine). See kõik tekitab rõõmsat elevust. Muide, Kolgiga on nagu Pratchettiga – pärast suure hulga vihjete äratabamist ja mõnede (Swantholdi taat) guugeldamist hakkad mõtlema, mis kõik märkamata või aru saamata võis jääda. Mõned tegelased, näiteks Kalevipoeg, Arno Tali, viisk ja põis, on Kolgile südamelähedasemad ja esinevad rohkem kui ühes luuletuses ja kogus. Veelgi rohkem on tegemist Augeiase, tema hobuste ja nende pasaga. Alguse saab see juba Alveri preemia nominatsiooni saanud esikkogus „Barbar Conan peeglitagusel maal”:

Augeias, vaeseke, ei saa õhtuti und
vähkreb voodikeses
pea paska täis

Kogus „Otse aia taga” lõhub Augeias karjalaskepäeval seinad ja laseb jõe läbi talli, lauda ja koerakuudi, laseb loomad allavoolu. Uues kogus on Augeiase hobused kirjutama hakanud – alustasid haikudest ja jõudsid romaanitriloogiateni, vaesel Heraklesel tuleb see kõik läbi lugeda. Ja lõpetab teema (vähemalt selleks korraks) uue kogu luuletus „Ebaõnnestumine luuletajana”:

võtsin heraklesest eeskuju
juhtisin jõe läbi lugemistestgrupi peakolude
pask ei teinud teist nägugi

Kui nüüd kogu sellest rõõmsast mängimisest natuke kaugemale või sügavamale vaadata, siis saab erinevaid kihte või tasandeid leida ning loetule tähendusrikkamaid mõtteid külge pookida. Need ei pruugi olla samad mõtted, mis luuletaja meeles mõlkusid, aga sedaviisi ongi uhkem.

Ja üks paremaid asju selle kogu juures on pealkiri – teeb rinna rõõmsaks!

P.S. Mis puutub pealkirjasse, siis ülelugemisel selgus, et olin selle esimese hooga kirja pannud hoopis kujul „Ilmastilma üks õnn ja rõõm” ja ilmselt peegeldab see vääratus mu hinnangut raamatule päris adekvaatselt.

Kaja Kleimann

Jüri Kolk “Suur võidujooks”

kolksuurvõidujooksElanud-olnud ühes pisikeses puust linnas mees nimega Jüri. Kuna ja kuidas ta sinna sattus, kes seda enam mäletab. Käinud Jüri mööda linna, vaadanud ilma ja inimesi, kuulanud laule ja lugusid, lugenud raamatuid ja vastvalmind värsse ja leidnud, et just tema sõnad ses linnas ja sest linnast puudu on. Hakanud siis Jüri omi lugusid jutustama, jaganud neid muist paberil ja muist interneeduses. Inimesed lugenud ja leidnud, et see hea oli — süda sai kergem, meel helgem, mõte selgem. Isegi kui lood kurvavõitu olnud, rõõm kokkuhakkavatest sõnadest jäänud ikka. Kumu Jüri sõnaseadmisest levinud, nii pisikeses puust linnas kui Põhjalinnas kui mujalgi. Kes aga oma loetud raamatute riiulilt Jüri raamatu kujulise tühja koha leidnud, seadnud sammud vutt-vutt raamatupoe või raamatukogu poole ja mure murtud. Tragimad lugejad pununud paar pärgagi Jürile tänutäheks. Jüri vaadanud seda veidi hämmeldund häämeelega pealt ja asunud uusi lugusid kirjutama. Nii jäänudki.

Tiina Sulg