Mika Keränen „Fantoomrattur“

Mika oskab Tartut nii hästi kirjeldada, et lugejas tekib tõeline 4D elamus — nagu kihutaks ise koos tegelastega Herne poest mööda, siis Marjast ja Oast rulaparki, kus pori hulljulgete rataste all pritsib. Kindlasti mitte ainult hoogne lasteraamat. Sobib lugemiseks ka nostalgilistele vanematele, eriti neile, kellele Supilinna võlud ja rajad võõrad ei ole.

Sille Uusna

Advertisements

Sandra Heidov “Ema, kes armastas kaua magada”

See raamat on nagu pool peotäit sihvkasid või kõrvitsaseemneid, et nood om´ hääd ajaviitess´, kõhtu ei täida, aga mõnusad nokitseda ja vahel täitsa maitsvad ka. On näha, et autor valdab sõna. Enamjaolt on selline lobedalt edasikulgev üsna argine tekst, aga vahele satub ootamatult ilusaid lauseid (“Õues hämardus, ida poolt valgus tinti aegamisi üle terve taeva”, “… kuidas sügismaastik õlivärvidest pikkamööda tühjaks nõrgub.”), parasjagu naeruturtsatushetki (“Ära iialgi päri, kellele tehakse sooduspakkumisi: neid tehakse sinule.”), on olemas raamatut läbiv motiiv (aeg, Achilleus ja kilpkonn), ja mõned kohad, millest ma sain aru, et need on autorile olulised ja mis andsid aimu, et tal endal ikka oli mingi mõte, miks see raamat kirjutada (näiteks see koht, kus peategelane vaatab oma nooremat last joonistamas või “Täiskasvanud inimesed ei muutu, isegi kui nad tahaksid. Ainuke, mida me päriselt suudame, on mõned kilod juurde ja maha võtta”). Esimese katsetuse kohta pole paha. Pluss on see, et kirjutamislaadilt on autor mulle sobiva veregrupiga (no kui see riietuste kirjeldamine välja arvata) ja miinus on see, et ei näinud ma ses raamatus suuremat mõtet, lugu ei olnud ja karaktereid ka mitte, meenus Avandi-Sepa kokkuvõte “Õnne 13st”: “20 aastat ja midagi ei juhtu,” siin on 7 päeva ja midagi ei juhtu. Sellest raamatust annaks teha tüüpilise eesti filmi, sellise igava, veniva ja ängi täis, ilusate loodusvaadete ja mõne koomilise episoodi ja toreda kõrvalosatäitmisega… ja olenemata sellest, et Heidov on filmiinimene ja talle see mõte võib-olla isegi meeldiks, oleks see mu meelest raiskamine.

Kirjanduslooga seonduv katke: “Kõige mugavam ja Rasmusele arusaadavam oleks olnud lahterdada Shakespeare viissada aastat tagasi elanud ulmekirjanikuks, sest Prospero, Ariel ja teised kuulusid selgelt fantaasiavaldkonda, aga lõpuks olin piirdunud sellega, et nimetasin teda lihtsalt näitekirjanduse Mozartiks. Amadeust teadsid mingil käsitamatul moel kõik lapsed ja ta sobis referentsiks alati, kui sõnad geniaalsuse kirjeldamises otsa said.”

Pealkirjaga seonduv katke: “”Mis see intriig seal “Tormis” täpselt oligi? Mõni tuntud lause või monoloog?” küsis ta. “Me tehtud oleme sestsamast ainest, millest unenäod: me väikest elu piirab uni,” deklameerisin natuke kohmetult. “See käib ju täpselt sinu kohta,” arvas Erik. “See käib kõigi kohta,” pomisesin.”

Lõpumärkus: ma vist päris hea meelega loeksin Sandra Heidovi pop-rockmuusika arvustusi, kui ta neid kirjutaks ja keegi võtaks avaldada ka, märkuse aluseks olev katke: “Sealt tuli suvine tantsuhitt, lühike ja üsna sisutu ingliskeelne lauluke paari salmi ja refrääniga, tamburiinikõrinaga, nätskete trummilöökidega ning muretute ja lõtvade kitarriakordidega /–/ autos ja meie rinnakorvides võnkusid bassihelid, need ronisid üles, peaaegu kurguni.”

Tiina Sulg

Urmas Vadi „Neverland“

Mulle meeldivad puändid ja Neverland neid pakub. Tõsi, Urmas Vadi laseb lugejal üle poole teosest läbi lugeda ja peaaegu õlgu kehitada, et noh, eks ta üks olustikuline lugu ole – inimestest, kes võivad elada meie kõrval, koos meiega. Ja kui puänt tuleb, siis mitte üksnes lugejale, vaid ka tegelastele endile. NB! Solvumisihalejatele puritaanidele mittesoovitatav. Või hoopis vastupidi.

Pille Liblik

Andrea Wulf „Looduse leiutamine. Alexander von Humboldti uus maailm I“

Andrea Wulfi kirjutatud raamat on erakordselt kütkestav ja lihtsas keeles kirjutatud. Peale selle lihtsustavad lugemist ja tekstist arusaamist ka autori ja tõlkija allmärkused. Raamat pakub põhjaliku ülevaate Alexander von Humboldti kujunemisest teadlaseks, tema sõpruskonnast, kuhu kuulus ajaloolisi isikuid, ja ekspeditsioonist Lõuna-Ameerikasse.

Detailsemalt kirjeldatakse ka Humboldti, Goethe ja Schilleri tihedaid sõprussuhteid ning koos Goethega tehtud loodusteaduslikke katseid. Ilmneb, et Goethe kirjutas Fausti oma loomingulise palangu neil aastatel, mis langesid kokku Humboldti külaskäikudega. Nii Fausti kui ka Humboldti kihutas taga katkematu pürgimine uute teadmiste poole. Nad olid arvamusel, et ennastsalgav töö ja uurimine toovad selguse, mõlemad ammutasid jõudu loodusest ning uskusid, et kogu looduslik maailm on ühtne.

Tänapäeval, kui inimkond seisab silmitsi mitmesuguste globaalprobleemidega, tundub uskumatu, et juba üle kahe sajandi tagasi eemaldus Humboldt (alatest Aristotelesest domineerivast) inimkesksest maailmavaatest loodusele ja näitas, et inimkond muudab looduse tasakaalu ning inimtegevus toob kaasa katastroofilisi tagajärgi. Humboldt oli ka esimene, kes selgitas, kui põhjapanevat rolli mängivad metsad ökosüsteemides ja kliima kujunemisel.

Ülikooliõpingute ajal puutusin Humboldti teadustööde kokkuvõtete ja refereeringutega sageli kokku, aga mitte kunagi ei kujunenud tema tegevusest sellist holistilist pilti kui praegu, tuginedes loetud üldistustele ning pikaajalisele kogemusele keskkonnahariduse edendajana. Tervikpilti ei saanudki tekkida, sest ülikoolis domineeris 1970. aastatel jõuliselt essentsialism ning kuigi ökoloogia teadusdistsipliinina oli küll jõudnud kursuste loendisse, ei kujundatud selle õppimise ajal arusaama sotsiaal-kultuuriliste aspektide olulisusest ökoloogiliste probleemide lahendamisel. Humboldt täheldas, et „kõik on omavahel vastastikuses sõltuvuses“ ja mida kogukamaks muutub elukogemus, seda rohkem seda mõistad.

Kuigi Humboldt oli omas ajas Napoleoni kõrval tuntuimaid inimesi Euroopas, tuntakse teda Eestimaal vähe. Seda aga, milline tähendus on tal Lõuna-Ameerikas, kogesin 2007. aastal, reisides Mehhiko linnades Taxcos ja Cuernavacas. Alexander von Humboldt külastas neid paiku 1803. aastal ja kuigi ta viibis nendes linnades ainult mõned päevad, on talle Cuernavacas püstitatud ausammas. Kohalikud tutvustasid ausammast sügava uhkusega ning väärtustasid Humboldti seotust nende riigiga.

Kuna Humboldt käis 1829. aastal ka Eestis, siis ehk aitab see raamat samuti kaasa Humboldi tööde tähenduse mõistmisele Eestis ja tema väärtustamisele laiema avalikkuse hulgas.

Imbi Henno

Kristiina Ehin „Kohtumised“

Kristiina Ehini luulekogu „Kohtumised“ pakub olmeliselt humoorikat lugemist. Kogumik on luulekeelelt lihtne, õrn ja ilus. Paigad, kohad, inimesed ja juhtumised on äratuntavad ja samas üllatavad oma ebatraditsioonilisusega.

Tiina Peterson

Ernst Mayr „Bioloogilise mõtte areng. Mitmekesisus, evolutsioon ja pärilikkus“

Ernst Mayri raamat „Bioloogilise mõtte areng” on huvitav lugemine ja kindlasti tunnevad äratundmisrõõmu just need, kellele bioloogia on südameasi. Tõlge on pädev ja asjakohane. Olles juba viisteist aastat bioloogia didaktika kursust lugenud, teeb rõõmu ka see, et lõpuks on eesti keelde jõudnud materjal, mida saab kasutada bioloogiaõpetajate koolituses. Bioloogilise mõtte arengu mõistmine on üks olulisemaid asju tulevaste bioloogiaõpetajate silmaringi avardamisel. Raamat pakub laiema vaate bioloogiateaduse tähtsusest ja mõtlemisainet bioloogia koha määratlemiseks teiste koolis õpetatavate loodusteaduslike ainete valguses.

Kogu loodust ei saa tunda ja seda ei peagi, aga oluline on üldistusvõime ja bioloogia kui teaduse loogika väljatoomine.

Imbi Henno

Reeli Reinaus “Maarius, maagia ja libahunt Liisi”

Reeli Reinausi teos “Maarius, maagia ja libahunt Liisi” rõõmustas oma loodusläheduse, inimliku soojuse ja lapseliku põnevusega.

Meeldis, et maagia ei domineerinud või oli oskuslikult looduskeskkonnaga põimitud. Peamine fookus jäi noorte hingede mõistmisele.

Tiina Peterson