Eva Roos „Teistmoodi Mööblipood. Kastani 57”

Eva Roos „Teistmoodi Mööblipood. Kastani 57” (illustr. Elo Annion, 2018)

Tahate tutvuda vanamutiga, kel vahukomm krunni sees või teada saada, kuidas näeb välja Tuhat Tulist, Supilontrus või Saadana Silmamuna? Astuge Teistmoodi Mööblipoodi! Eva Roos autorina on minu jaoks tore avastus. Tema varasem „Kust tulevad unenäod?” on mul lugemata, kuid hiljuti ilmunud „Teistmoodi Mööblipood” on küll üks tõeliselt armas ja eluline, fantaasiaküllane–kuid samas usutav—lasteraamat, kus peategelasteks mööblipoe kärtsakas perenaine Aramilda Tengelpung ning tema ustav kaaslane, pirukat meenutav koer Piru.

Nagu pealkirigi vihjab, et ole tegu päris tavalise mööblipoega, sest pood oskab ajas ja ruumis rännata ning sealt võib leida ka võluvõimega asju, kasvõi näiteks kulpe luristava supitirina. Tavalised ei ole ka peategelased: ei käreda sõnapruugiga vana naine, kelle vandesõnad tavatsevad kuju võtta, ega koer, kes üle kõige armastab moosi. Aga üpris tavaline on 9-aastane poiss Olle Pai, keda poepidajad aitama peavad hakkama—audiitori poolt määratud karistusena võluesemete vastutustundetu müümise eest.

Pood leiab maagiliselt sujuvalt uue asukoha aadressil Kastani 57, mis väga äratuntavalt asub Tartus, aga veelgi olulisemalt—Olle kodu lähedal. Olle peab hakkama poe katkilöödud akna hüvitamiseks poes abiks käima ning saab veidrat duot hästi tundma (niisamuti ka poe kummalisi asukaid ja inventari ehk siis elustunud ja purki püütud vandesõnu, valehambaid pungil täis kassaaparaati, lõputuid võimalusi täis maagilist koridori jms). Ühtlasi saavad Aramilda ja Piru aimu sellest, mis poissi vaevab—midagi päris argist, nimelt vanemate pidev tülitsemine, kuhu kaasatakse ka poiss, kes ei oska sellega midagi pihta hakata. Õnneks ei pakuta raamatu lõpus mingit roosamannalist happy-endi, vaid lugu saab üpris realistliku (aga vähemasti usutava!) lahenduse. Kuid mingisugust abi saab poiss poest ja oma uutest sõpradest kindlasti, ning ehk tema vanemadki.

Lisaks autori lennukale fantaasiale, mis näitab sõnade väge nii heas kui halvas, on autoril ka ilus keelekasutus ja toredad metafoorid. „Vanemate küsimus oli nii habras teema, et Olle ei tahtnud sellest eriti kellegagi rääkida. Tundus, et see võib hooletu kuulaja käes katki minna ja poiss võib kildudega veelgi enam haiget saada.” (lk 247) Leidub vahvaid intertekstuaalseid vihjeid (nt Piru soovitab meelitamist „Ikka moosiga, ikka moosiga”, Viimane Põrsas küsib õrna ja murduva häälega „’ndeks, kas siin on veel ruumi?”, Viguriteegist saab osta Dr Proktori puuksupulbrit). Alatasa porisev Piru leiab endale semu Kuradi Kuradi näol, kes räägib vanapagana keeli ehk muhedat segu Saaremaa ja Võru murdest („Messe nüid sündõs?”).

Kuna audiitori määratud pro bono publico karistusnimekiri oli 13 artikli ehk nime pikkune, millest Olle oli alles esimene, siis kas võib loota, et käesolevaga on tegu 13-osalise sarja esimese raamatuga? Või loota hoopiski, et raamatust valmib üks lahe lastefilm, kus — nagu „Supilinna Salaseltsiski” — oleks reaalsus ja fantaasia mõnusas kombinatsioonis?

Annika Aas

 

Advertisements

Lauri Isotamm “Päev pole öö ei ole”

Kummaline raamat. Tartu, üheksakümnendad, tudengielu. Esialgu ongi rõhk sellel tudengielul, mul ei ole juurakatega kokkupuudet olnud ja ma ei tea, palju seal on väljamõeldut ja palju päriselule toetuvat, aga tundus pisut veider ja lämisev mälestuskatkete valik. Siis on rõhk Tartul — sellel pisikesel puust linnal, kus kõik tunnevad kõiki ja kust tahaks ära. See Tartu tundus mulle kohati isegi tuttav: Illusioon ja Kalev K, Toidutorn ja Kikerikii, suvaline Tartu kõrts ja kirsitubaka hõng. Ja siis läheb lugu kriminaalseks. Mõneti tekkisid lugedes paralleelid Sass Henno raamatuga “Mina olin siin”, sest see kriminaalsus oli oma olemuselt selline, mis saigi neil segastel üheksakümnendatel tekkida. See kriminaalsus ei olnud huvitav, aga seal olid mõned leheküljed sellist head teksti, kus ma mõtlesin, et hei, kirjanikeks pürgijad, lugege ja õppige, kuidas tuleb pinget hoida :) Raamatu lõpus olev soundtrack list oli päris hea, oleks võinud pikemgi olla, mõned raamatus mainitud lood jäid listist välja (ja mis mõttes ei ole ei raamatus ega listis Jäääärt?). Aa, ja veel üks huvitav üheksakümnendate detail — võõramaalase pilk, mis näeb kõiki neid ühiskondlikke muutusi kuidagi kõrvalt ja selgemalt, sest ise seal sees elades ei saanud nagu arugi, et see ajastu nii pöörane oli. Et iseenesest minu jaoks suht möh-raamat, aga üheksakümnendate Tartu hõng oli päris hästi tabatud ja mõned leheküljed olid mu meelest väga hästi kirjutatud.

Tiina Sulg

Veronika Kivisilla “Kuni armastus peale tuleb”

Kui on vaja raamatut, mille abil end mustast august välja vedada, sobib selleks suurepäraselt Veronika Kivisilla “Kuni armastus peale tuleb”. Just “kuni”, mitte “kui”, ja selleks on täiesti kindel põhjus, ja selle põhjuse leidmiseks maksab lehitseda sajandivanuseid raamatuid.

Põhiosa tekstist pärineb viimasest viiest aastast: Facebooki postitustest kokku pandud meeleolupäevik sisaldab suures koguses laste ütlusi, linnu- ja inimvaatlusi, kaunist emakeelt ja mida kõike sellega teha saab, ning sooja, mõistvat suhtumist kõigisse, kel hing sees. Sõber meenutas ükspäev oma pere mängu, kus iga sõna pidi algama tähega, millega teine lõppes, – meiegi mängisime seda, peamiselt linnanimedega. Tore on tõdeda, et säärased mängud on ikka au sees, ja et lapsed on täiesti võimelised nutifonid koju jätma ja päev otsa siili või sarvikpütti vahtima. Riidekoi ladinakeelse nimetuse saab veel boonuseks.

Sõnaga, üks ütlemata armas, mänguline ja tõsimeelne, helge ja omanäoline raamat, mida võib lugeda eest taha või tagant ette, kuni armastus peale tuleb.

Tiina Tarik

Koertest ja inimestest

Kohe-kohe saab läbi kollase koera aasta. Sel suvel oli peamaja II korruse näitusesaalis koertele pühendatud näitus “Koertest ja inimestest”.

Olgu koer suur või väike, koer on hea sõber, abimees ja kolleeg. Ta paneb inimesi liigutama ja kuulab kannatlikult. Ta on olemas ja samamoodi peab inimene olemas olema tema jaoks.

Koer ei ole siiski ainult mõnus seltsiline ja sõber, koer on ka kõva töörügaja ja abimees. Väljapanekul oli välja toodud mitmeid valdkondi, kus koeri tööle rakendatakse (pommikoerad, päästekoerad, lugemiskoerad jne). Kuid koerale tuleb ka meele järele olla, et ta jõuaks inimese kõrval vastu pidada: mitmekesine toit ja kobe majake oleks alguseks päris hea.

Koer on populaarne tegelane paljudes lasteraamatutes, ka film ning animatsioon ja täiskasvanutele mõeldud ilukirjandus ei saa ilma nendeta hakkama. Lisaks sellele sai tutvuda valikuga koera aastal sündinud autoritest ja nende teostest.

Soovijad said vaadata ka videot trikkidest, mida koerad teevad.

Neile, kes suvel vaatama ei saanud tulla on väljas olnud kirjanduse nimekiri allpool olemas. Võib-olla leiate omale midagi huvipakkuvat :) Loomulikult sai välja panna vaid väikese osa materjalidest, mis koerte ja inimeste kohta leidub. Olete huvi korral oodatud raamatukokku uudistama, mida meil leida on :)

Auh!

Erialased raamatud

* S. Meyer Clark “Sinu parim sõber – puudel: hooliva koeraomaniku käsiraamat] (TRB, 2012)
“Eesti koerte atlas” (Pegasus, 2005)
* Jan Fennell “Koerakuulaja: kuidas õppida inimese parima sõbra keelt” (Varrak, 2015)
* Jan Fennell “Koera parim sõber: saladused, mis muudavad hea koeraomaniku veel paremaks” (Varrak, 2008)
* Bruce Fogle “Koerad” (Varrak, 2007)
* Bruce Fogle “Kui su koer saaks rääkida…: koolitusjuhend kahejalgsetele “Tunne oma koera” materjalide põhjal” (Varrak, 2007)
* Bruce Fogle “Tunne oma koera: koera käitumise käsiraamat koerapidajale” (Varrak, 1997)
* Gerry Olin Greengrass “Koerajooga: 10 000 aastat poose” (Ersen, 2004)
* Ilene Hochberg “Stiilsed kudumid koertele: 36 kudumit nädalavahetuseks” (Tormikiri, 2007)
* Jenny Langbehn “97 moodust panna koer naeratama” (Ersen, 2005)
* Arden Moore “Kokka ise koerale: tervislikud toidud, suupärased retseptid” (TEA Kirjastus, 2013)
* Joan Palmer “Koeratõugude piibel: täielik teave afganistani hurdast yorkshire’i terjerini” (Sinisukk, 2006)
* Aili Pärtel-Beljaev, Mari-Ann Rehk “Eesti jahikoerad” (Menu Meedia, 2016)
* Mary Ray, Justine Harding “Koeratrikid: lõbusat ajaviitmist targa koeraga” (Egmont Estonia, 2006)
* “Saksa lambakoer: näpunäiteid ja asjatundlikke soovitusi saksa lambakoera valimise, hooldamise, toitmise, kasvatamise, õpetamise, tervise, paaritamise ja mängude kohta” (Egmont Estonia, 2006)
* Charlotte Swanstein “Valige endale õige koer: raamat, mis aitab leida sobiva koeratõu” (Sinisukk, 2007)
* “Õmbleme ja koome lemmikloomadele” (Ersen, 2011)
* Jisu Lee “Making clothes for your dog : how to sew and knit outfits that keep your dog warm and looking great” (Design Originals, Fox Chapel Publishing, 2013)
* Vicky Marshall “The lucky dog weight loss plan: why you never see a fat wolf” (Anima, 2017)

Laste- ja noortekirjandus

* Tove Appelgren “Vesta-Linne ja Nuusu” (TEA Kirjastus, 2006)
* Christian Bieniek “Ülemnuuskur Osvald” (Koolibri, 2007)
* Ken Brown “Muki” (Maalehe Raamat, 1999)
* Tim Bowley “Amelia soovib koera” (Draakon & Kuu, 2012)
* Emma Chichester Clark “Nööp” (Ajakirjade Kirjastus, 2015)
* Lehte Hainsalu Väike valge” (Atlex, 2008)
* Kärt Hellerma “Pupi ja salakäik” (Päike ja Pilv, 2015)
* Ville Hytönen “Kes kardab maskiga koera?” (Savukeidas, 2016)
* Lea Jaanimaa “Maya” (L. Jaanimaa, 2016)
* Kristiina K. “Toto tuleb ka” (Hea Tegu, 2016)
* Kristiina K. “Toto tembutab jälle. 2. osa” (Heli Kirjastus, 2017)
* Eric Knighti teose ainetel noortele kirjutanud Rosemary Wells “Lassie tuleb ikka koju” (Egmont Estonia, 2001)
* Mauri Kunnas, Tarja Kunnas “Suvi Koeramäel” (Sinisukk, 2016)
* Jorma Kurvinen “Hundikoer Roi” (Eesti Raamat, 1988)
* Alena ja Jirí Munkov “Must ja valge koer” (Karrup, 2001)
* Loone Ots “Kasvuhoonekoerad” (Petrone Print, 2017)
* Ketlin Priilinn “Ei iialgi ilma Murita” (Kentaur, 2010)
* Ketlin Priilinn “Koeralaps Berta seiklused” (Tänapäev, 2005)
* Jaan Rannap “Minu koerad” (TEA Kirjastus, 2017)
* Jaan Rannap “Nublu” (Avita, 2008)
* Piret Raud “Lugu Sandrist, Murist, tillukesest emmest ja nähtamatust Akslist” (Tänapäev, 2015)
* Anne-Ly Roos “Minni ja Nubi-Villemi lood” (Roosmashiin, 2013)
* Kerttu Soans “Inimene puudlinahas” (Petrone Print, 2016)
* Triin Soomets “Miks sul pole saba?” (Päike ja Pilv, 2012)
* Mati Soonik “Kutsika-aabits” (Odamees, 2005)
* Mihhail Stalnuhhin “Mutijahi päev, ehk, Õuelood” (Argo, 2017)
* Vladimir Sutejev “Kes ütles “näu”?” (Eesti Riiklik Kirjastus, 1958)
* Evald Tammlaan “Laevakoer Tuhk” (Triquetra Kirjastus, 2017)
* Leelo Tungal “Barbara ja koerad” (Tammerraamat, 2016)
* Eduard Uspenski “Onu Teodor, koer ja kass ; Onu Teodori tädi” (Steamark, 2000)
* Aidi Vallik “Pints ja Tutsik. I osa” (Lugu-Loo, 2008)
* Aidi Vallik “Unekoer” (Lugu-Loo, 2006)
* Edward van de Vendel  “Koer nimega Sam” (Päike ja Pilv, 2015)

Ilukirjandus

* Aarne Biin “Meie sõbrad : lugusid koertest ja kassidest, omadest ja võõrastest” (Eesti Raamat, 2015)
* W. Bruce Cameron “Koera elu mõte” (Pegasus, 2017)
* W. Bruce Cameron “Koera teekond” (Pegasus, 2017)
* Mark Doty “Koera-aastad” (Kunst, 2010)
* John Groganb “Marley ja mina : elu ja armastus maailma kõige pöörasema koera seltsis” (Varrak, 2009)
* Jaroslav Hašek “Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil” (Eesti Raamat, 1975)
* James Herriot “Koerajutud” (Eesti Raamat, 1995)
* “Koerte ja koeraomanike tähelepanekuid elust enesest” (Elust Enesest, 2017)
* Ivan Krõlov “Need, kes muidu ei räägi” (Eesti Raamat, 1975)
* Thomas Mann “Peremees ja koer” (Perioodika, 2003)
* Peter Mayle “Koera elu on koeraelu” (Kupar, 1997)
* “Parimad koeralood” (Fantaasia, 2006)
* Janusz Przymanovski “Neli tankisti ja koer” (Eesti Raamat, 1974)
* Steven Rowley “Lily ja kaheksajalg” (Päikese Kirjastus, 2016)
* Peeter Sauter “Koer ostab kassitoitu” (P. Sauter, 2014)
* Friedebert Tuglas “Popi ja Huhuu” (Perioodika, 1986)
* Leelo Tungal “Koera elu” (Eesti Raamat, 1976)
* “Best dog stories : introduction by Gerald Durrell” (Pan Books, 1991)
* “The greatest dog stories ever told : 36 incredible tales by Peter Mayle, Jack London, Ray Bradbury, and many others” (Gramercy Books, 2001)

Filmid

* “Merekoerad, Saladuslik saar = Les tribulations du cabotin, L’Archipel des disparus = Морские псы, Таинственный остров”
* “Pitsu ja tema sõbrad”
* “Need võrratud koerad= Those wonderful dogs”
* “Wallace ja Gromit: suur puhkepäev = Wallace & Gromit: a grand day out with = Уоллес и Громит: великий выходной”
* “Rasmus, Pontus ja Lontu”
* “Pluto parimad lood = Pluto’s greatest hits”
* “Vapper Reks”
* “Peab armastama koeri = Must love dogs”

Ajakirjad

* Kodukiri .- 2012, [nr. 2] veebruar (“Õuekoera kodu”, lk 76)
* Kodukolle .- 2006, nr. 7 (“Armastusega tehtud korakuut”, lk 43)
* Koer .- 2005, nr. 1 (“Päästekoerad”, lk 18)
* Koer .- 2005, nr. 2 (“Pommikoerad”, lk 30)
* Koer .- 2005, nr. 3 (“Juhtkoerte ilus ja keeruline maailm”, lk 17)
* Koer .- 2005, nr. 4 (“Piirivalvekoerad”, lk 20)
* Koer .- 2006, nr. 3 (“Hea näitusekoer võib olla ka hea jahikoer või vastupidi”, lk 9)
* Koer .- 2006, nr. 4 (“Kodu kaugel kodust – suvi kelgukoertega Alaskas”, lk 3)
* Koer .- 2011, nr. 2 (“Koerad ja sõda”, lk 11)
* Koer .- 2012, nr. 3 (“Vetelpäästelaager Poolas, Okoniny Nadjeziernes 11.-19.08.2012”, lk 7)
* Koer .- 2013, nr. 4 (“Vabatahtlik töö – inimeste aitamine äärmuslikes tingimustes”, lk 21)
* Koer .- 2014, nr. 3 (“Abilisena Soome päästekoerte tasemetestil”, lk 15)
* Koer .- 2015, nr. 4 (“Neljajalgsed abistajad”, lk 5)
* Lemmik .- 2005, nr. 2 veebr (“KOER- sõber kogu elu”, lk 12)
* Lemmik .- 2005, nr. 7 (“Vaegnägija silmad”, lk 20)
* Lemmik .- 2011, nr. [8] aprill (“Tähelepanu nautivate koerakeste pidu”, lk 38)
* Lemmik .- 2011, nr. [9] juuni (“Alaskal kelgukoeri kantseldamas”, lk 4)
* Lemmik .- 2011, nr. [10] august (“Vetelpäästekoerad treenivad nii vees kui ka maal”, lk 14)
* Lemmik .- 2011, nr. [11] oktoober (“Tervistavad teraapiakoerad”, lk 4)
* Lemmik .- 2011, nr. [12] detsember (“Koer päriskoolis”, lk 4)
* Lemmik .- 2012, nr. [13] veebruar (“Cedrelle esitleb oma uut säravat koerte kollektsiooni”, lk 40)
* Lemmik .- 2012, nr. [14] aprill (“Uus restoran Brasiilias on mõeldud ainult koertele”, lk 16)
* Lemmik .- 2012, nr. [17] oktoober (“Švejkilik Tšehhi terjer”, lk 22)
* Lemmik .- 2013, nr. [20] aprill (“Inimene saab koera meeleolust aru”, lk 43)
* Lemmik .- 2013, nr. [24] detsember (“Koer näitab tundeid ka kõrvade ja kulmudega”, lk 12)
* Lemmik .- 2014, nr. [27] juuni (“Koer õpetab last lugema”, lk 34)
* Lemmik .- 2014, nr. [30] detsember (“Loomad sotsiaalmeedias”, lk 14)
* Lemmik .- 2015, nr. [32] aprill (“Siiri Sisaski hundikoer on ilus nagu roos”, lk 10)
* Lemmik .- 2016, nr. [37] veebruar (“Imelised abikoerad”, lk 4)
* Lemmik .- 2016, nr. [41] oktoober (“Mops – väike kasvult, suur oma hingelt”, lk 22)
* Maakodu .- 2008, [nr. 11] november (“Koerakuut kui disainipauk”, lk 21)
* Maakodu .- 2016, [nr. 8] august (“Koerad, kes otsivad inimesi”, lk 76)
* Maale! .- 2017/2018, talv (“Koertega lumele lustima”, lk 41)

Seili Ülper ja Irina Möldre

Fotod Seili Ülper

Jens Lapidus „Vipiruum”, „Sthlm delete” ja „Top dogg”

Jens Lapidus on sellest kaasaegsete Põhjamaade krimiautorite kambast üks mu lemmikuid. Ma päris täpselt ei teagi, miks just. Lapidusel on kirev kurikaelte galerii: on nii sisserännanute poegi (serblased, iraanlased jt) kui rootslasi, esimeste osaks on enamasti narko, relvad, röövid, katus, rahapesu ja maksude optimeerimine, svenssonitele jäävad börsipettused, perverssused ja märja töö tellimine. Seal vahel on väga erineva moraalikoodeksiga politseinikud ja peategelasena särav kangelanna ja õigluse eest võitleja advokaat Emelie. Lahti on kirjutatud erinevad variandid (ümbrus, sõbrad, juhus, ahnus, kättemaks, lihahimu jne), kuidas sinna kuritegevuse sohu satutakse. Nii realist olen ma küll, et saan aru, et kukkuda on lihtsam kui tõusta, aga nii palju olen ma ka naiivik, et ma usun, et see püstitõusmine on võimalik, seda naiivsus-reaalsusskaalat näib jagavat ka Lapidus. Lapiduse lood on ettearvamatud ja kaasahaaravad. No ja lisaks kõigele muule on Lapidus ka romantik, selline tagasihoidlik, aga veendunud.

Tiina Sulg

 

Helen Käit “Põrgulik suvelaager”

Inge-Brit istus isa sidrunkollase Seati tagaistmel ja tundis teatavat ärevust. Muidugi mitte isa sõiduoskuse pärast, selle poolest oleks ta võinud rahulikult magama keerata, vaid eelseisva laagri pärast, kuhu nad parajasti teel olid. See oli tema esimene suvelaager. Iseenesest oli see imelik, ta oli juba 15-aastane, aga kuidagi oli läinud nii, et ta polnud varem üheski laagris käinud. Kõik oma suved oli tütarlaps veetnud vanaema juures maal kuid talvel oli vanaema surnud, talu oli maha müüdud ja Inge-Brit ei osanud linnas endaga midagi peale hakata. Vanemad lausa muretsesid tema pärast ja ühel päeval saabuski ema rõõmusõnumiga — talle on leitud koht mingis töö ja puhkelaagris, mis asus keset metsi ja kus sai tegelda aiatöödega. Kõik paistis ilus ja turvaline, kaasa tuli ka pinginaaber ja sõbratar Stiina.

Kuid kohale jõudes satub meie loo peategelane, tagasihoidlik ja vähese jutuga Inge-Brit selliste sündmuste keskele, mida ta uneski aimata ei osanud. Selgub, et laager sarnaneb rohkem sunnitöölaagriga — mobiilid korjatakse kohe ära, süüa saab vähe ja seegi vähene ei kõlba süüa, tööpäevad kestavad 12-13 tundi, elamistingimused on alla igasugust arvestust, pesema peab külma veega. Kogu laagriseltskond — 12 tüdrukut ja poissi — on kui puuga pähe saanud. Laagriülem, erakordselt tige naine, ei lase neid hetkekski silmist. Vastu hakata püüdnud poisid pistetakse kartsa. Lõpuks õnnestub lastel siiski põgenema pääseda. Lisada võib veel seda, et keset seda hädaorgu puhkeb õitsele esimene õrn armastus!

Lugege ja imestage!

Teos märgiti ära Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev korraldatud 10. noorsoojuttude võistlusel.

Ädu Neemre

Eesti Vabariik 100 läbi eesti luule

Möödunud kevadel möödus meil mitu kuud eesti luule seltsis. Mõned kogud ja autorid olid ülelugemisel ja mõned olid esmatutvused, mõned said korralikult ja mõttega loetud, mõned rohkem sirvimisi, mõned pakkusid ehedat kaasaelamist, mõnega seda mõistmishetke ei tekkinudki, mõned panid muigama ja mõned tegid nukraks, mõned olid väga oma ajastu nägu ja mõned olid ootamatult kaugel oma ajast ees, ja väga mitmed pakkusid ootamatultki palju lugemisrõõmu.

Sellest suurest luulelugemisest sai ka näitus, mis vaatab eelnenud sajandile tagasi läbi eesti luule. Igast aastast püüdsime leida just seda aastat iseloomustava luuletuse ja/või luulekogu ning sattus nende hulka nii siiani kestvat, lihtsalt toredaid leide kui ehk ka üllatavaid meeldetuletusi. Valikukriteeriumiteks oli, et suured nimed oleks olemas, et oma lemmikuid saaks sisse, et Tartu oleks olemas, et näitus on rahvaraamatukogus. See näitus on nüüd mõnda aega ka mööda Eestimaad ringi rännanud ning aeg oleks see aasta lõpus ka blogisse panna.

Soovitusena: lugege ikka luulet ka vahel :) avastamist ja kaasamõtlemisainet on eesti luules küllaga. Ja tehke oma lemmikutest oma 100 :)

Nimestik: Jätka lugemist