Reeli Reinaus „Kuidas mu isa endale uue naise sai”

Pealkiri annab ühtlasi sisu üldkokkuvõtte. Lustakas lugu, kuidas 12-aastane Kaisa aitab isal leida uue naise. Mainitakse, et ema on surnud, kuid sel teemal rohkem ei peatuta. Ühel päeval otsustab isa, et soovib naise võtta. Üksnes keda täpselt, seda ta veel ei tea. Tütar võtab ohjad enda kätte ning utsitab isa tegema nimekirja omadustest, mida ta selle naise juures näha tahab. Sellega alles kogu otsimissaaga algab. Tuleb välja, et on veel mitmeid kriteeriume, mida peab kindlasti ÕIGE naise otsingul arvestama. Õnneks on Kaisal parim sõbranna Merit, kes oskab anda kasulikku nõu, sest tema emal on selles vallas hulga kogemusi.

Kohati tekib kahtlus, et kellele see raamat õigupoolest suunatud on ning millist sõnumit see endas kannab. Kas see on mõeldud varateismelistele kohtingute maailma sisseelamiseks või üksikutele täiskasvanutele (sh ka üksikvanematele) eneseabiõpikuna, kuidas leida kaaslane kogu eluks? Tõenäoliselt siiski võib-olla veidi mõlemat, sest sellel teosel on minu arvates päris hea potentsiaal olla aluseks ka toredale koguperefilmile. Raamat on nii Eesti Kultuurikapitali lastekirjanduse 2016. a. aastaauhinna nominent kui ka Eesti Lastekirjanduse Keskuse, ajakirja Täheke ja kirjastuse Tänapäeva korraldatud lastejutuvõistluse „Minu esimene raamat” võidutöö ning Tartu linna Lapsepõlve auhinna laureaat.

Klaari Tamm

Advertisements

Jüri Kolk „Igapidi üks õnn ja rõõm”

valik

hüpata vette
tundmatus kohas
või jääda
tuntud kohas kuivale

Luuletuse tahaks lõpetada sõnadega, et selles on küsimus. Kogumiku kõik luuletused tekitavad küsimusi ning samas ka annavad vastuseid meie elus olulistele teemadele vastavalt iga inimese isiklikele tõekspidamistele ja meeleoluldele. Õnneks oskab Jüri Kolk meisterlikult kasutada kõigile tuntuid viiteid (nt mõistus tuli koju, aga liiga hilja, mõistus tuli koju, tares tukiving…), et selle üle juurdlemine oleks veidi mõnusam. Eks ole seegi suhtumise küsimus, kas elu peab olema igapidi üks rist ja viletsus või õnn ja rõõm.

Klaari Tamm

Loe ka Kaja Kleimanni arvustust

Norman Manea „Huligaani tagasitulek“

See on tõsielulise taustaga lugu Rumeenia juutidest.

Norman Manea jutustab nii enda, oma vanemate kui vanavanemate loo. Ajaliselt hüplik ja eri ajastutest paralleele tõmbava raamatu peateema on kodumaa- ja pereigatsus.

Lugeda oli huvitav! Soovitan teistele ka!

Nadežda Savostkina

Lee Jampolsky “Kuidas öelda jah, kui teie keha ütleb ei“

Dr. Lee Jampolsky raamat “Kuidas öelda jah, kui teie keha ütleb ei“, alapealkirjaga „Avastage lohutuskiir elu kõige raskemates tervisehäiretes“. Ersen, 2012, 216 lk.

Leidsin selle raamatu Apollo raamatupoe nn. leiunurgast. See jäi mulle silma oma päikeselise kaanevärvi ja pika ning esialgu mõistetamatu pealkirjaga, mille all märkasin suurt merekarpi. See elustas minus ühe lapsepõlveaegse erilise kogemuse – kõrva paitava merekohina.

Raamatu tutvustusest lugesin, et autor jutustab oma isiklikest tervisehäiretest alates noormeheeas mitu kuud lahases veetmisest kuni autoimmuunhaiguse tõttu kurdiks jäämiseni. See äratas minus uudishimu, sest mind on ikka köitnud just tõsielulised lood rasketesse olukordadesse sattunud inimestest. Olen tahtnud teada, kuidas nad on suutnud muutustega kohaneda ning taas leidnud elurõõmu ja soovi elada. Mulle meeldib raamatu praktiline osa, mis sisaldab meditatsioone ja harjutusi arendamaks endas tervenemise hoiakut. Oma isiklikus elus olin just otsustanud mediteerimist järjekindlalt praktiseerima hakata, et leida leevendust kroonilistele terviseprobleemidele. Nii tegingi kiire otsuse, et see on just see, mida ma antud hetkel kõige rohkem vajan.

Hakkasin raamatut huviga lugema ja see on jäänudki juba pikemaks ajaks muu öökapiraamatuks. Loen mõned leheküljed ja siis mõtisklen selle üle ning otsin võimalusi, kuidas antud soovitusi kohe oma igapäevasesse ellu rakendada.

Lk. 11 kirjutab autor: „Elule jah öeldes ütleme jah seesmisele intelligentsusele ja muudame selle keskseks oma tervenemisel. Elule jah ütlemine on vahend iseenda tundmaõppimiseks – kes me tegelikult oleme – läbi kõige suuremaid väljakutseid täis aegade. Ainus tähtsaim avastus, mille ma tegin oma teekonnal haigusest terviseni, oli: las see, mida te kogete, õpetab teid. Las see, kes te olete, tervendab teid.“

Üha uued teadusuuringud näitavad, kuidas meie mõtlemine, uskumused ja eelkõige suhtumine juhtunusse mõjutab otseselt meie vaimset ja füüsilist tervist. Me võime toimunut negatiivselt võimendada või sellest olukorrast midagi kasulikku õppida. Selgub, et positiivse hoiakuga inimesed tervenevad kiiremini ja paremini. Elule jah ütlemine põhineb tervise psühholoogia põhjalikel uurimustel. Kuid see raamat ei ole kuiv teaduslike faktide kogum, vaid ladus lugemine konkreetsete eluliste näidetega, mis annavad lugejale võimaluse kohe esitatud ideid ja harjutusi oma ellu rakendada.

Mulle meeldib raamatu selge ülesehitus ja lihtsad ning hästi mõistetavad juhised, mis põhinevad arsti isiklikult läbikatsetatud kogemustel. Peatükkide pealkirjad annavad selge pildi raamatust tervikuna.

Loetlen siin ainult raamatu I osa, „Alusmüüri rajamise“ pealkirju: Minu teekond; Häälestumine tervenemisele; Uudiste vastuvõtmine ja edasiliikumine; Elule keskendunud elamise alustamine; Esialgsed otsused, Tervist pärssivad ja soodustavad uskumused; Skeemidega tutvumine: seitse tõde mõtlemise muutmiseks.

Raamatu lõpust leidsin luuletuse, mis võtab kenasti kokku autori sõnumi lugejale. Pealkirjaks „Vabadus väljaspool hirmu“. Toon näitena ainult luuletuse algussalmid.

Ma olin väsinud
olemast haige,
hirmul
ja ebakindel.

Kas ma peaksin vaatama tagasi
üle oma elu eripalgelise maastiku
ja nägema, et see kõik oli mõttetu?

Ma olen rõõmus, et küsisin.
See pani mind uusi vastuseid otsima –
sealtki, kus ma arvasin vaenlase olevat.

Minust sai õpilane,
mu haigusest sai pigem õpetaja
kui lurjus, kes ta oli hetk varem.

Hea lugeja, kui soovid oma elus seni kannatusi põhjustanud olukordadele teise pilguga vaadata ja oled rahulduspakkuvama elu nimel valmis ka ise veidi vaeva nägema, siis soovitan soojalt just seda raamatut.

Elo Lill

Marilin Karu “Teine elu”

Elasid kord kolm õde: Mai-Liis, Mari-Ann ja Matilda ehk Mati. Isa ja ema elasid ja töötasid Norras, nõnda,et rahamuresid õekestel polnud. Oma igapäevaelu võisid nad omatahtsi korraldada. Mai-Liis oli abiturient, Mari-Ann käis tööl ja Mati oli esimese kursuse tudeng. Nad elasiid kõik koos Mari-Anni väikeses ridaelamus ja loo alguses olid nendevahelised suhted normaalsed ja sõbralikud, isegi kohati usalduslikud. Tüdrukud olid kena välimusega kuid iseloomult erinevad — Mari-Ann tagasihoidlik, suuremeelne ja hoolitsev vanem õde; Matilda — tragi, pisut poisilik kuid viimasel ajal oma kenast välimusest üpris teadlik noor neiu; Mai-Liis — kena, sõnakas, noormeeste pideva tähelepanuga harjunud, kuid valiv, seltskonda armastav ja tihti klubisid külastav tütarlaps.

Tegelikult on see lugu suurest armastusest — nimelt astub õdede ellu ahvatlev ja salapärane noormees, kes on ilus, rikas, vaimukas, hooliv ja väga viisakas. Marile tutvustab ta ennast Kerdona ja Mai-Liis tunneb teda Ketsina. Niisiis üks poiss ja kaks tüdrukut, kes midagi ei kahtlusta. Kerdo on nagu kahe näoga Janus — tuleb välja, et ka tema elus on süngeid saladusi, küünilisust ja ei puudu narkootikumidki. Kaunis armastuslugu saab hävitava lõpu ühel õhtul, mil Mari ootab külla oma suurt armastust Kerdot. Aga Mai-Liis satub uksekella helina peale kohale tormates kokku hoopis oma vastupandamatu kuti Ketsiga. Äkki tulevad ilmsiks ebameeldivad saladused ja armastusloost saab õudus.

Loo lõpp on aga täiesti fantastiline!

Lugege, elage kaasa ja ahmige õhku!

Ädu Neemre

Kate Atkinson “Lõpetamata juhtumid”

Mõnikord ma mõtlen, et kas nendel raamatunäitustel ja väljapanekutel on ikka peale selle, et tegijail endil on huvitav, ka mingi suurem kasutegur… Aga siis tuleb mingi tore tõestus, et on ikka küll :) Ma ise hakkasin Kate Atkinsoni värskelt eesti keelde tõlgitud raamatut lugema seetõttu, et ma mäletasin, et “Inimkroket” mulle täitsa meeldis (kuigi millest seal täpsemalt juttu oli, ei suuda ma sugugi meenutada) ja et pea aasta tagasi tegid Halliki ja Annika kirjanduslinnade näituse ja selle näituse Edinburghi osast jäi mulle just Kate Atkinsoni nimi silma.

Raamatu tagakaanel on Stephen Kingi lause: “Mitte ainult parim romaan, mida sel aastal lugesin, vaid kümnendi parim müsteerium.” Ja nii ma lugesin “Lõpetamata juhtumeid” esimesed 50 lehekülge ja mõtlesin omaette, et vaene Stephen, ei ole sulle ka kümne aasta jooksul paremaid raamatuid lugeda antud. Aga siis, leheküljel 52 läks lugu minu jaoks huvitavaks. Lavale astus eradetektiiv  Jackson Brodie ja see oli lõpuks tegelane, kellele võis kaasa elada ja kelle kaudu muutus ka ülejäänud kirju kamp sümpaatsemaks, niiet raamatu lõpuks ma Stephen Kingiga küll veel päris nõus ei olnud, aga kuidagimoodi võisin ma isegi uskuda, et talle see raamat meeldis.

Raamatu sisu on väga hästi kokku võetud kultuuritarbija60+ blogis  ja üks variant emotsionaalsest lugemisest Lääne-Virumaa Keskraamatukogu raamatukoguhoidjate lugemisblogis,  kirjastuse leht lubab algust piiluda. Minu lisasoovitus on piisava keeleoskuse korral lugeda originaalis (“Case Histories” on meie kogus täitsa olemas), sest tõlkija Kati Karu on vahel küll leidnud toredaid tõlkevasteid, aga üldmulje on tõlkest pisut tuimavõitu.

Aga nii või naa on raamatus värvikaid karaktereid, uskumatuid kokkusattumusi, reaalelu hala, kurvemaid saatusekäike ja happy endi; miskit saab leitud ja miskit jääb kaotatuks ja kuigi otsi sõlmitakse kokku, siis mõned sõlmed on siledad ja mõned on valusad… ja ah, elage see esimesed 50 sissejuhatavat lehekülge üle ja lugege ise lõpuni :)

Tiina Sulg

Kilde Tartu kohvikuelust


Kohvikud on olnud meie kirjanduslikus elus – ja nimelt Tartus – suure mõjuga asutused, nii et neist mööda minna ei saa. Ja nende arvu ning isegi suuruse poolest oli Tartu Tallinnast niivõrd ees, et viimane alles Vabariigi kestuse teisel poolel oma Feischneri, „Harju” ning „Kultasega” Tartule järele ja ettegi jõudis. Aga selle aja kulutamise poolest, mis Tartus kohvikutes ära raisati, ei pääsenudki Tallinn Tartuga võistlema.

/—/
Tartus mõni mees päris elaski kohvikus, nagu näit. Alle ja rida malehaigeid Werneri tagaruumis; seal taoti shahhi ja matti hommikust õhtuni ja suitsetati end omaenese tubakavingus suitsurääbisteks.
/—/
Ning kohvikuid sigines aina juurde: suurkohvik „Linda”, Werneri vastas omasoodu mahukas kohvisaal Vattmann, siis igavene suitsu- ja suruõhupunkristik, too keldrikordne „Ko-Ko-Ko”, muist suuremaist ja pisemaist rääkimata. Muudkui vali, mine ja vegeteeri.
(Artur Adson „Siuru-Raamat”)

Kohvikud olid meie kirjanduselus suure tähtsusega asutused. „Boheemlaskonnal” kulus suur osa päevast kohvikuis, mõni lausa elas seal. Kohvikus käidi üksteisega kokku saamas, tööde üle nõu pidamas või päevasündmustest lobisemas, malet mängimas, muidugi eelkõige kohvi joomas ja tubakat suitsetamas. Kirjanikud kirjutasid vahel ka mõne följetoni või luuletuse, said uusi ideid, kunstnikud, eriti karikaturistid, joonistasid.
/—/
Veel riikliku iseseisvusaja algul puudus sõna „kohvik”, öeldi „kohvimaja” või „kaffee”, aga varsti tekkis see tarvilik sõna. Artur Adsoni mälestuste järgi olnud sõna arvatavaks loojaks kunstnik Mägi, sest kohvik Werner oli talle teiseks koduks ja sellest oli alati kõnet
(Herbert Salu „Kihutav troika”)

Tartus ei olevat Linde näinud ühtki noormeest, kes seisaks januneva pilguga raamatupoe akna all. „Küll aga nägin ma meie kirjanduslikku noorust hommiku vara kohvikusse minemas, kohvikus istumas, kohvikust ära minemas – kõrtsi, kõrtsist korporatsiooni, korporatsioonist kohvikusse, kohvikust korporatsiooni ehk kõrtsi. /—/ Ei ole sellepärast aluseta tõendus, et on tekkimas kõrtsi esteetika, mis kõiki ja kõike näeb läbi klaasi kohvi (pealegi halva kohvi.)”
(Toomas Haug „Klassikute lahkumine: 25 kirjatööd”)

Kirjanik on kõikide kohvikute külaline. Kord (1937) avastab kohvikupoeet, et tööpäev venib jälle tunni võrra pikemaks, sest uus kohvik avab oma uksed.
Tartus oli 1929. aastal streik kohvihindade tõstmise pärast. Gori tõlgitsusel peab selle tagajärjel kogu eesti rahvas kannatama, sest kirjanik hakkab nüüd kirjutama.
(Eduard Laugaste „Eesti kirjandus karikatuuris”)

Mõni nädal hiljem, vist oli 39-nda aasta aprillikuu juba käes, astusin ennelõunal, loenguteakna ajal, „Wernerist” läbi. Sealt iga päev kord läbi astuda kuulus vähemalt teatud tudengiteringkonnas otsekui kohuslike asjade hulka, ükskõik, kas sinna istuma jäädi või mitte. Enamasti polnud ju istumajäämiseks aega, vaid piirduti sellega, et kiigati üle ukse igasse nelja ruumi sisse. Istumajäämise kavatsust polnud mul tolgi ennelõunal. Tahtsin täita üksnes sissekiikamisrituaali. Möödusin letiruumi klaasseinast, mille taga vanemate daamide maiuskond nelja-viie laua ääres hammustas kohvi juurde linna väidetavasti kõige hõrgumaid napoleoni- ja aleksandri- ja rummi- ja vahukoore- ja mokakooke…
(Jaan Kross „Mesmeri ring”)

„Kuhu, noored sõbrad?” küsis Justus.
Ilma et keegi oleks vastanud, hakkasime Kivisilla poole minema. Enne silda pöördusime vasakule. Õigus, seal on ju „Sinimandria” – kuhu mujale me oleksimegi läinud!
(Bernard Kangro „Emajõgi”)

Möödume raekojast paremalt. Seal on linnaapteek nagu vanastigi ja teisel pool restoran „Võit”, omaaegne söögisaal „Koit”, mida hästi mäletan. Raekoja taga on haljasala suurte majade, kino „Centrali” ja Lossi tänava alguse asemel. Seal nurgal asus kunagi Toomkohvik, kus ma C. H. Malmiga ükskord istusin.
(Bernard Kangro „Tartu”)

Uueturu tänaval asus oma piparkookide poolest kuulus Boeningi kondiitriäri. Sellest mitte väga kaugel Riia tänaval asus Lilli kondiitriäri, kust ema koos minuga oma sõbranna Olli Mathieseni juurde külla minnes alati kooke ostis. Werneri kondiitriäri asus meie korterist ainult mõne sammu kaugusel Jaani tänaval. Sealt ostis ema mulle, kui ma olin hea laps olnud ja tal oli piisavalt raha, portsu vahukoort, mis oli mu suurim soov. Ära süüa ei suutnud ma seda portsu kunagi, selleks oli koort liiga palju.
(Erik Verg „Vaimustuse tiivul”)

Igal juhul oli kohvikus käimine ka nüüd rituaal, mida tuli täita, ja seda võeti küllaltki tõsiselt. Istuti „kohase“ näoga, talvel hõberebase- või naaritsanahast mütsid peas, ja näidati, et oldi olemas. Vahetati muljeid ja klatšiti, joodi kohvi või teed, näksiti saia või kooki.
/—/
Lapsepõlves (vanaemaga linnareisil käies) oli minu jaoks olnud kõige tähtsam kohvik Raekoja platsil asunud nn. pontšikubaar, kus külastajate silme all valmisid rasvas tainarõngad, mida nüüd nimetatakse sõõrikuteks. „Säde“ kohvikut, mis asus peaaegu Raekoja platsi kõrval (praeguse „Zum-zumi“ asemel) külastasid peamiselt õpetajad ja teenistujad.
/—/
Praeguse tuntud hiina restorani „Tsink-plekk-pang“ asemel oli „Tempo“ – allkorrusel dieetsöökla, üleval kohvik, kus ka sai teinekord istutud. Kohvik „Sigma“ asus üsna kõrvalises kohas, enam-vähem Riia maantee ning Filosoofi tänava ristil.
(Mihkel Mutt „Mälestused IV. Kandilised sambad. Ülikool”)

Varasel hommikul oli „Tempos“ kiirete kohvitajate ja saiatajate paik, siit ruttasid läbi juuksurid, müüjad, kontorisekretärid, kogu see naistearmee, kes kella kaheksa-üheksa paiku liinibussidel südalinna vuras. Keskpäeval lõid siin palmide all aega surnuks üliõpilased ja linnanoored…
(Olev Remsu „Musketäride muundumised”)

Aga tähtis ei olnudki alati see, mis toimus auditooriumis, pigem see, mis toimus näiteks ülikooli kohvikus, kui said ühes lauas istuda kas Paul Ariste või Eero Loonega. See oli haridus, suhtlus, vaimsus. Need olid need kuuekümnendad… Me elasime kõigele sellele – Tuhkatriinumäng Vanemuises, Hermaküla, Tooming, luuleõhtud, kunstinäitused – kaasa.
(David Vseviov „Aja vaimud”)

Vaatasime kella ja leidsime, et bussini on aega küll. Enne jõuame näiteks Illegaardis käia. Suundusime sinnapoole, reipalt ja entusiastlikult rääkides kõigest, mida sülg suhu tõi; olime ju saanud püha inimese õnnistuse ja loa teineteist armastada ja teha palju lapsi, või keda sealt just tulemas oli. /—/ Särasilmselt tormasime rõõmsalt õnneliku tuleviku poole, mis kindla peale ootas meid Illegaardis.
(Piret Bristol „Tartu naised” kogumikus „Tartu rahutused”)

Päev varem oli ta avastanud kohviku ühes restaureeritud majas, mis asus vanalinna ääremail, mitte kaugel hotell Barclayst, ja seal oli ta saanud parimat kohvi, mida oli seni Tartus joonud, ehtsat itaalia espressot. See oli endine trükikoda. Keskel seisid lauad ja toolid ja seinte ääres vanad trükimasinad, hoolitsetud muuseumieksponaadid valurauast ja läikivast messingist. Siin trükiti varem Dörpt’sche Zeitungit.
(Ulrich Knellwolf „Tartu-missioon”)

Rohkem Tartu kohta ilukirjanduses ja mälestustes leiad veebilehelt Tartu ilukirjanduses http://teele.luts.ee/

Halliki Jürma

Pilt: Ado Vabbe “Kohvikus” Tartu Kunstimuuseumi lehelt