Tosca Lee “Järeltulijad”

Emily Porter on 21-aastane noor naine, kes otsustab loobuda oma senistest mälestustest ja alustada elu n-ö puhtalt lehelt. Selleks on ka mõjuvad põhjused. Pole ta ju ometi tavaline inimene tänavalt, ei, tema soontes voolab vägagi mõjuvõimsa ja dramaatilise elukäiguga Ungari aadlidaami – Erzsébet (Elizabeth) Báthory – veri. Kui lihtne saab olla sellise vereliiniga järeltulija elu? Just sellele saab vastus antud vägagi põneva romaani esimeses osas.

Emily on kurikuulsa – väidetava – sarimõrvari, kellele peetakse jahti,  järeltulija. Eksisteerib teatav salaselts, mis on võtnud endale ülesandeks kõrvaldada kõik „Verise Krahvinna” järeltulijad. Nii polegi peategelane kunagi näinud isegi oma bioloogilist ema, ta on elanud näiliselt turvalist elu kasuvanematega. Emily pole siia ilma sündinud ka ilma võimu näitavate anneteta. Tema oskus seisneb inimeste mõtete kontrollimises.

Enda mälu otsustab Porter kustutada just oma lähedaste kaitseks. Mida vähem inimesi teab tema valduses olevate saladuste kohta, seda suurem on tõenäosus elusid hoida. Paraku ei õnnestu see tal kuigi hästi. Peadpööritava kiirusega kulgevast raamatust saab vastuse ka küsimusele, kes on tema isiklik jälitaja, salaseltsi liige, kes on määratud just nimelt Emilyt siinsest elust kõrvaldama, ja kui hästi ta sellega toime tuleb.

Tegemist on raamatuga, mida on raske käest panna ja veel raskem on jääda ootama järge.

Autor Tosca Lee on sündinud 1969. aasta 1. detsembril Ameerika Ühendriikides, tema isa on korealasest emeriitprofessor Sang Moon Lee. Lee on õppinud klassikalist balleti ja lisaks on ta ka andekas pianist. Ta on Ameerika ühtede enimmüüdud ajalooliste romaanide ja üleloomulike thrillerite autor. Tema koduleht asub http://toscalee.com/.

Triin Võsoberg

Advertisements

Robert Menasse „Die Hauptstadt“ („Pealinn“)

Robert Menasse „Pealinn“ („Die Hauptstadt“, Suhrkamp, 2017)

Raamatukogu II korruse näitusesaalis on 20. veebruarini avatud näitus „Auhinnatud maailmakirjandus“, kuhu on välja pandud kirjandusauhindadega tunnustatud teoseid aastatest 2014 -2017. Ühte neist tahakski täna tutvustada, saksa keele valdajatele ka soovitada.

Robert Menasse Euroopa Liidu (EL) romaan „Pealinn“ on 2017. aasta Saksa raamatuauhinna laureaat. Auhind antakse üle Frankfurdi raamatumessil aasta parimale saksakeelsele romaanile. Arvukate saksa kirjandusauhindade seas on Saksa raamatuauhind üks olulisemaid, rahvusvahelises plaanis ehk kõige tähtsamgi, sest auhinnatud teoseid tõlgitakse paljudesse keeltesse.

„Pealinn“ on romaan Euroopa Liidust, Euroopa väärtustest, elust Brüsselis, inimestest, kes seal töötavad. Sõnumi võiks lühidalt kokku võtta nii: Euroopa Liit ei ole üksnes majandusliit vaid ta peab arenema rahvusriikide ja rahvuste üleseks ühenduseks. Žanriliselt võiks liigitada farsiks, aga vanamoodne jutustamisstiil ja sissepikitud esseed päris ei luba ka. Tragikomöödia? Igal juhul on autor väga irooniline ning see teeb romaani loetavaks. Üldiselt pole romaani raske lugeda, pigem on see jutustamisstiili tõttu kohati igavavõitu.

Lugemine läks alguses vaevaliselt, aga pärast raamatu lugemist ei lasknud ta mind enam lahti. Kokkuvõttes mõjus raamat paraja provokatsioonina, ehmatas üksjagu ja oli mõtlemapanev.

Mis siis toimub Brüsselis? Euroopa komisjoni kultuuriga tegelevasse osakonda satub tööle Küprose kreeklanna, noor karjäärihimuline naine, kelle jaoks kultuurivaldkond on kõige mõttetum, hierarhia kõige alumises otsas asuv valdkond. Tema ainus eesmärk on kultuuri juurest minema pääseda, aga kuidas pääseda? Ikka tubli tööga silma torgates. Niisiis otsustab ta, et Euroopa Komisjoni kehva mainet tuleb parandada ja selleks pakub suurepärase võimaluse komisjoni juubeli suurejooneline tähistamine. Üks alluv, kes on just Auschwitzi /Oswiencimi koonduslaagrit külastanud, teeb ettepaneku, et võiks kokku kutsuda kõik veel elavad endised vangid ja lasta neil kõnelda. Auschwitzi juubeli keskmesse tõstmine on ju õigustatud, sest seal on kogu EL idee alus – „Ei kunagi enam midagi sellist!“ Idee hakkab mööda erinevaid otsustajaid rändama ja lastakse Euroopa Parlamendi poolt elegantselt põhja.

Romaani vältel jalutab mööda Brüsselit siga, juttu tuleb ka seakasvatusest. Selle kaudu näidatakse, kuidas EL ei õigusta end majandusliiduna. Ideeliselt võetakse keskmesse Euroopa komisjoni ja Euroopa parlamendi vastasseis: üks peaks olema see „õige“, rahvusriikide ülene ja see teine on ju rahvusriikide huve kaitsev ühendus, EL ideed lõhkuv. Igasugune rahvuslus on kurja juur. Romaanis üks tegelane on professor (õukonna narri staatuses), kes peab kirgliku ettekande Euroopa tulevikust: rahvused ja rahvusriigid tuleb unustada, selleks tuleb esmalt rahvusriikide passi asemel käiku lasta Euroopa Liidu pass, EL-le tuleb ehitada uus pealinn, see ei tohiks asuda rahvusriigi pealinnas, vaid tuleks rajada Auschwitzi kohale.

Ametnikeväliseid liine veavad politseinik, keda kõrgemalt tulev käsk sunnib mõrvajuhtumi hotellis päevapealt unustama, iga päevaga üha dementsemaks muutuv endine Auschwitzi vang ja palgamõrvarist Poola vastupanuvõitlejate järeltulija.

Nagu juba öeldud, irooniat on üksjagu. Näiteks: EL on suitsetamise vastu võitlev institutsioon, aga ametnikud tossavad lausa nii agaralt, et kleebivad suitsuandureid kabinetis kinni. Kuna mööda linna hulgub siga, siis otsib tasuta väljaanne Metroo seale online-küsitluses nime ning rahvas pakub nimeks Muhamed. Musili „Omadusteta mees“ on komisjoni presidendi ja kõigi Austria kantslerite lemmikraamat, Saksamaa lükkab juubeliprojekti tagasi põhjendusega, et see ei väärtusta islamiusulisi Euroopa Liidu kodanikena. Raamat lõpeb sellega, et suur osa romaani tegevust kandnud persoone lendab metroojaamas õhku.

Romaanis kirjeldatud Euroopa Liit ehmatas mind. Ühelt poolt nn rahvusteülesuse kui ainumõeldava idee väljapakkumisega, teiselt poolt jällegi see üksikvõitlejate armee, kes ennekõike võitlevad oma karjääri või tagasivalimise eest. Ajalooliselt uus ametnikutüüp, keda juhib üksnes valgustatud ratsionaalsus (selline olla EL loojate idee)! Mul hakkas neist EL ametnikest lausa südamest kahju, nad olid üksildased ja kodutud, rõõmus ja õnnelik polnud neist keegi.

Asjal on veel üks konks. Kui raamatut võib nimetada farsiks, satiiriks, tragikomöödiaks, milleks iganes, igal juhul mõnusalt irooniliseks, siis Robert Menasse ise on tegelikult tõsimeelne Euroopa Liidu eest võitleja ja rahvusteülese Euroopa idee kandja. Ta on tegelenud Euroopa teemaga aastaid, tal on ilmunud raamat, esseekogu ja ta on pidanud sel teemal kõnesid, viimati selle aasta algul, Rooma lepingute aastapäeval.

Euroopa Liit kui selline muutus lugedes üksjagu läbipaistvamaks ja hoomatavamaks, aga jah, mitte sümpaatsemaks. Ilmselt esimest korda üldse ma mõtlesin Euroopa Liidu idee üle. Poliitikutel ja diplomaatidel pole ju erilist soovi sellest rääkida ning tavainimesel teadvustada. Näide sellest, et kirjanikul ja kirjandusel on ühiskonnas oma koht veel täiesti olemas – nemad saavad asjast nii rääkida nagu see on.

Linda Jahilo

Tegelikkus ja tõelisus. Mirko Bonné „Die Widerspenstigkeit. Ein Märchen“

Alustaksin pisut ebatavaliselt, ülal nimetatud teksti ilmumiskohaga, milleks on Karl Rauch Verlag. Põhjus, miks ma seda teen, on üpriski asine. Selles väikeses Düsseldorfi kirjastuses näevad ilmavalgust peaaegu eranditult Antoine de Saint-Exupéry (29.06.1900–31.07.1944) teosed (kuni autoriga seotud kaubandusartikliteni välja). Kui 2014. aastal lõppes autoriõiguste kaitse, asuti otsima midagi uut. Nii jõutigi koostööni nimeka saksa kirjaniku, luuletaja, tõlkija ja rännumehe Mirko Bonnéga (sündinud 9. juunil 1965 Tegernsees), mille tulemusena sündis kaunis raamatuke pealkirjaga „Die Widerspenstigkeit. Ein Märchen“ (ehk „Tõrksus. Muinasjutt“). Musta ja liivakollase värviga – kaanel lisanduvad punane ja sinine – väga kvaliteetsele paberile trükitud, reljeefsete kõvade kaante vahele köidetud lugu ilmestavad must-valged fotod ja vinjetid ning värviline järjehoidja.

Mirko Bonné seob 2017. aastal avaldatud kõrbes hargneva kunstmuinasjutu 1943. aastal ilmunud kunstmuinasjutuga „Le Petit Prince“ ehk „Väike prints“ (eesti keelde tõlkinud 1960. aastal Ott Ojamaa) ning selle autori ja illustreerijaga, prantsuse kirjanik ja lendur Antoine de Saint-Exupéry᾽ga. Viimase jälgi saadabki saksa autor ajama rännumehest ja kirjanikust minategelase. Ta suunab mehe Egiptuse ja Liibüa vahelisele Põhja-Sahara kõrbealale, kus Saint-Exupéry ja mehhaanik André Prévot olid olnud sunnitud tegema 29. detsembril 1935. aastal lennukiga hädamaandumise ning marssima viis päeva läbi liivamaastiku enne kui beduiinid nad päästsid. Sealt leiab nüüd minajutustaja aastakümneid hiljem – muidugi fiktiivses jutustuses − lennuki vraki, seal kohtub ta kõneleva ja enda taltsutamist paluva rebasega. 1935. aasta sündmus pani aluse Antoine de Saint-Exupéry allegoorilisele loole väikesest printsist ja enda taltsutamist paluvast rebasest, lugu ilmus raamatuna 1943. aastal New Yorgis. Praegu kuulub „Le Petit Prince“ loetuimate prantsuskeelsete jutustuste hulka, see on tõlgitud 260 keelde ja ning seda on müüdud üle 140 miljoni eksemplari.

Filosoofilisi ja sotsiaalseid kommentaare sisaldava jutustuse üheks kandvamaks sõnumiks on rebase – Bonné loos üles astuva rebase vanavana- või vanavanavanaisa – poolt väikesele printsile avaldatud saladus ja selle jutustajapoolne kinnitus: „Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu.“ − „… olgu tegemist maja, tähtede või kõrbega, see, mis ilusaks nad teeb, on nähtamatu. […] See, mida ma näen, ei ole muud kui väline kest. Kõige tähtsam on nähtamatu …“ Rebast ja tema „saladust“ võib pidada üheks prantsuse ja saksa autori jutustust ühendavaks lüliks, tema mõtte edasikandjaks Bonné jutustuses aga minajutustajaga filosoofilise alatooniga vestlusi pidavat – eriti tõrksusest (die Widerspenstigkeit) – kõrberebast ehk fennekit. Ta soovitab mehel nimelt vahet teha „reaalsuse ja tõelisuse“ („Realität und Wirklichkeit“) vahel. Rebane on ka see tegelane, kes õigustab jutustusele lisatud alapealkirja „Ein Märchen“ ehk „Muinasjutt“, sest just kõrberebase antropomorfiseerimine ehk talle inimlike omaduste nagu rääkimine, mõtlemine ja kuuldetekstide kuulamine omistamine annab Bonné loole muinasjutu värvingu.

Kuid kas autorile on oluline üksnes lennukivraki väljakaevamine kõrbes ja minajutustajat rebasega ühendavad väikese printsi otsingud? Miks autor seda lugu üleüldse jutustab? Pole vist juhus, et rebase kuulderaamatute seas leidub ka Hermann Hesse India-romaan „Siddhartha“. Ei ole juhus vist seegi, et Mirko Bonné avab oma jutustuse võrdluspildiga: „Erinevalt kõrbest meis endis pole kõrbed Maa peal ebasõbralikud paigad.“ („Im Gegensatz zur Wüste in uns selbst sind die Wüsten auf der Erde keine unfreundlichen Orte.“) Kõrbe olemuseks ei ole „ei üksluisus ega ähvardus, vaid lakkamatu muutumine“, milles seisnevat nii kõrbe „piiritu ilu“, kui ka tema „suurim oht“. Kõrb on „tõelise maailma osa, nii nagu ta on pettekujutluse ja unistuste osa“, seletab minategelasele Tareq, üks tema kolmest giidist. Kõrbe mõiste määramatus, piiri hägusus kõrbe kui geograafilise koha ja metafoori vahel, aga ka kõrbe topos’e seotus kirja, seega esimeste kirjanduste tekkega, ongi võib-olla üks kõrbe poetiseerimise ajendeid. Kõrb ja kõrbemetafoor on köitnud mitmete autorite meeli: Francesco Petrarca, Dante, John Milton, William Blake, François-René de Chateaubriand, Friedrich Hölderlin, Novalis, E. T. A. Hoffmann, Gustave Flaubert, Friedrich Nietzsche, Karl May, Thomas Mann, Jorge Luis Borges, Dino Buzzati, Ingeborg Bachmann, Paul Bowles, Michael Ondaatje jt. Kõrbe kohta võib lisa lugeda ka minu „Akadeemias“ nr 10/2016 ilmunud artiklit „Kas maailm on tunnetatav? Salapärased kass, ema, kõrb Eugen Ruge romaanis „Cabo de Gata““(lk 1739–1741).

Olgu need paar vihjet ja suunavat küsimust toeks Mirko Bonné sulest pärineva 21. sajandi kunstmuinasjutu avastamisel ja lugemisel.

Saksa kirjanik ja tõlkija Mirko Bonné on selleaastase kirjandusfestivali Prima Vista külaline, ta on kolmekordne Saksa Raamatuauhinna (Deutscher Bücherpreis) nominent: 2009. aastal valiti romaan “Wie wir verschwinden” longlistʻi, 2013. aastal romaan “Nie mehr Nacht” shortlist’i ja 2017. aastal romaan “Lichter als der Tag” longlistʻi.

Eve Pormeister

 

Ane Riel „Vaik”

Taani kirjanik Ane Riel (s. 1971) on romaani „Vaik” (ilmus 2015, e.k. 2017) eest pälvinud Põhjamaade kriminaalkirjanduse auhinna ning see on valitud Taani parimaks põnevusromaaniks. Ma ei tea, millises universumis (aitäh Vikerhommiku saatejuhile!) peaks „Vaiku” lugema kriminaalromaanina. Minu silmis oli see Eva Velskri tundlikus tõlkes teos ennekõike lugu vaimuhaigusest, mis sööb tasapisi ära armastuse ja inimlikkuse. Samas oli see lugu kõikevaldavast armastusest ja looduse ilust. Aga ennekõike oli see väga hea ja väga hirmutav raamat.

Alguses on ju kõik hästi. On tisler ja tisleritalu, on naine ja kaks poega, üks neist andekas raha tegema, teine mõistab puust kõike valmistada nagu isagi. Siis rabab peret välk. Seejärel lahkub vanem poeg mandrile. Siis tuleb tallu majapidajaks tütarlaps ja nooremast pojast, metsas hulkujast ja isa töö jätkajast saab oma pere pea. Ja siis juhtub midagi, mis kogu pere elu igaveseks muudab. Kõige selle taustal areneb vähehaaval perepea Jensi sõltuvus asjadest, nende kogumine, varude soetamine juhuks, kui on vaja millestki midagi teha – ja kõike saab ju parandada. Asjade hankimiseks ei pea nende omanikelt luba küsima, need lihtsalt võetakse. Tegelaste perekonnanimi Haarder sarnaneb kõlaliselt väga ingliskeelse sõnaga „hoarder” – (maniakaalne) koguja. Ent Jensi kodu ei meenuta telesarju, kus tullakse appi inimestele, kes pole 20 aastat oma kodu koristanud, kelle toas on hunnik pitsakarpe vasakul ja lugemata lehtede virn paremal ning keskel vanad riided ja mänguasjad. Alguses punnivad nood vastu: „Kõik siin on minu oma, minu armsad asjad, siit ei tohi võtta mitte üks peerutikk!”, ja kolme päeva pärast juba sorteerivad ise pahna ning annetavad pooled asjad heategevuseks. Jensi majapidamist täitev kraam on viimse tükini talle kallis ja meistrimehele marjaks ära kuluv. Tema jaoks on selles ilu ja harmoonia, rõõmu ja mälestuste allikas, milles võõras näeb vaid tolmunud, haisvat kolahunnikut, mis täidab maja, kõrvalhooned, hoovi ja vähehaaval kogu krundi.

Pole siis ime, et selles majapidamises ei taheta loobuda ka inimestest. Ja kui keegi sekkub, tahab näiteks last kooli saata, võib temastki saada mälestus. Kõige selle keskel sirgub väike tüdruk, tema elu määravad isa armastusest ja hirmust kantud reeglid ning abiks nende mõtestamisel on vaid ema salamisi kirja pandud märkmed, mis hiljem leitakse.

Et miks just vaik? Vaik kätkeb endas ilu ja loovust ning tal on selles tisleri-loos nii tähtis roll, et ei tahaks midagi ette ära öelda.

Muidugi on siin ka kriminaalseid sündmusi, aga „Vaik” ei ole tavapärane noir. Kõige kriminullilikum on siin vast küsimus, mis vaevab kõiki tegelasi ja milles igaüks tunnetab oma süüd: mis ikkagi juhtus hälliga? Ennekõike on see siiski lugu kiindumusest, mis on igavene nagu sipelgas merevaigu sees.

Tiina Tarik

Aare Pilv “Kui vihm saab läbi”

Kui ma seda raamatut niisama käes keerutasin, siis raamatukoguhoidja minus urises — imeliku formaadiga, valgete kaantega, luule ja proosa läbisegi. Aga kui ma lugema hakkasin, siis lugeja minus lõi nurru :)

Ma olen varem püüdnud Pilve loomingut lugeda, aga kuidagi ei haakinud, aga seekord haakis. Mis just täpselt, ei oskagi öelda… Igatahes lugesin ritta pandud sõnu ja elasin sinna sisse ja mõtlesin kaasa; sain küll aru, et paljuski ma taipamiseni, mida autor öelda tahab, ei küüni, aga mingid suunad või väljad tundusid tabatavad…

Lugege! Ja kui mitte Pilve ilukirjandust, siis tema kirjandusteadluslikke artikleid või intervjuusid või päevakajalisi sõnavõtte :)

Luulenäited: https://luuleleid.wordpress.com/tag/aare-pilv/

Tiina Sulg

Christoffer Carlsson “Oktoober on kõige külmem kuu”

Kolgas, hall ja masendav ääremaa. Puskariajamine, müümine ja joomine, lihttöö ja väga lihtne elu. Omamoodi ühtehoidev ja teistest kolkakaaslastest lugu pidav kolkakogukond. Isegi sellise vaenu kiuste, et üks puskariajaja teise turult välja sõi, sest ajas parema maitsega vägijooki.

Sündmuste keskmes on 16-aastane kolkatüdruk, kelle vend ootamatult kaob. Tüdruk saab aru, et vend on vastu tahtmist segatud millessegi väga hämarasse – ühel saatuslikul ööl oli ta vennaga koos. Venda otsides jõuab neiu ka kriminaalse loo jälgedele.

Kolkaelu ja mõrvamüsteeriumis elamist ei tee lihtsamaks seegi, et tüdruk parajasti oma seksuaalsust avastab ning on kiindunud venna sõpra, kel aga on olnud hoopiski afäär tema emaga.

Pahaendelised tegelased, hästimaalitud ääremaaelu, räme seks, korstnana suitsu tossav teismeline, sõnaosavalt loodud sügisene rõskus ja kolkaklaustrofoobia – kõik see võiks olla lugejat peletav, ent on hoopiski kuidagi võluv.

Nii noor kui vanem lugeja, olgu ta nais- või meessoost, linnast või kolkakülast, leiab teismelise Vega muredes ning isiksuseks küpsemises kindlasti omajagu tuttavat.

Christoffer Carlsson (sündinud 1986) alustas kirjutamist juba noores eas ning on debüüdist alates pannud paberile juba 23 romaani, nii krimi- kui noortekirjanduse žanris. 2013. aastal sai temast kõigi aegade noorim autor, kes pälvinud Rootsi aasta parima kriminaalromaani auhinna: võidu tõi Leo Junkeri sarja avaosa „Nähtamatu mees Salemist“.

Carlsson sündis ja kasvas Rootsi läänerannikul Halmstadis, ta õppis Stockholmi ülikoolis kriminoloogiat ning ta on töötanud koos Rootsi rahvusliku koordinaatoriga demokraatia vägivaldse ekstremismi eest kaitsmise vallas.

Noortele lugejatele mõeldud „Oktoober on kõige külmem kuu“ ilmus rootsi keeles 2016. aastal ja sai peatselt aasta parima noortekrimka auhinna.

Janar Kotkas

Kurt Vonnegut “Ajavärin”

Kunagi keegi kuskil kirjanduslikul kohtumisel tõi näiteid vanemaealistest kirjanikest kui lootuskiirest, et on küll võimalik vanaks ja targaks saada. Ma ei mäleta, kas Vonnegut sai selles kontekstis ära märgitud, aga mu meelest võinuks küll. “Ajavärin” ongi kuidagi selline vana, targa ja muheda mehe jutustatud raamat, kus on mälestusseiku nii enda kui oma üsna suure suguvõsa liikmete elust, vaba fantaasialendu, parasjagu jauramist oma lemmikteemadel ning siia-sinna pikitud aforismilaadseid lauseid.

Üks väga tore intervjuu Kurt Vonnegutiga Eesti Ekspressis.

Tiina Sulg