Tartu lastekirjanduse auhinna kandidaadid 

Tartu linn annab kolmandat korda välja Lapsepõlve auhinna nime kandva kirjandusauhinna, mille laureaadiks saab üks 2016. aastal ilmunud laste- või noorsooraamatu autor. Esimese Lapsepõlve auhinna sai kahe aasta eest Kairi Look, teise aasta tagasi Andrus Kivirähk ja kolmas laureaat selgub 22. aprillil.

Auhinna väljaandmist korraldab Tartu linnaraamatukogu koos mänguasjamuuseumiga. Žürii koosseisusu kuulusid: Contra (esimees), Riina Pauklin, Ädu Neemre ja Liis Pallon linnaraamatukogust ning Marge Pärnits mänguasjamuuseumist. Rangeid valikukriteeriume rakendamata lähtus žürii valiku tegemisel siiski põhimõttest, et raamatus peituv lugu pakuks avastamisrõõmu nii lastele kui ka täiskasvanutele, et kirjaniku mõte oleks väikest lugejat toetav, ning et teos oleks kirjutatud ilusas emakeeles.

Žürii oli raske valiku ees. Esimese hooga saime 23 nominenti, kõik väga head raamatud. Aga muhedate, samas tõsiste ja pingeliste vaidluste läbi leidsime ühise keele ja esiviisiku. Nende hulgast selgub ka number üks. Nominentide järjekord ei ole juhuslik, vaid on esitatud tähestiku järjekorras.

Kätlin Kaldmaa „Halb tüdruk on jumala hea olla”
Tänapäeva Pipi Pikksukk ei tõsta küll hobuseid ja sajakiloseid rahakohvreid, aga vembud on praegu isegi vingemad. Suure inimesena peaks nagu lugema ja pead vangutama – kui minu lapsed selliseid asju teeksid, ei tea kohe, mis ma nendega teeks. Aga no mida need suured inimesed ikka selle vastu teevad – pahandavad natuke ja elu läheb edasi, ja suurena on lastel tore meenutada, et me tegime ikka hulga toredamaid lollusi kui tänapäeva lapsed.

Kadri Lepp „Poiss, kes tahtis põgeneda”
Põgenemine ei ole alati häbiväärne, aga kindlasti ka mitte esimene abinõu. Samas võib põgenemine olla väga taktikaline – pärast saab tagaajajat varitseda, teinekord aitab aega võita. Aga tihti on see ainuke väljapääs väljapääsmatust olukorrast. Siin raamatus saab põgenemissoov pidevalt uue näo, lisanduvad vaimsed ja füüsilised takistused, aga soov ei kao, eriti kui põgenemise ettevalmistused muutuvad järjest mõtestatumaks. Samas on koguaeg pinge õhus, et äkki põgenemist ei toimugi. Põnevust selles raamatus jätkub.

Kairi Look „Härra Klaasi pöörane muuseum”
Lähed muuseumi, vaatad pilte ja kui on head pildid, siis need ärkavadki ellu. Kõik tundub käegakatsutav, samas käega katsuda justkui ei tohiks, sest pikapeale kulub pilt niimoodi ära ja sellest, mis kunstnik on pildi peale maalinud, ei jää enam midagi järele. Aga mis siis, kui need asjad ja tegelased sealt pildi pealt ise maha tulevad ja sinuga suhtlema tahavad hakata? Võiks muidugi jubedaid asju ette kujutada, lausa põrgukoledusteni välja, kuid härra Klaasi muuseumis läheb hoopis põnevaks ning lustakaks. Ja lustakuse peale on Kairi Look meister.

Aino Pervik „Hädaoru kuningas”
Muinasjutt, mis mõjub uskumatult realistlikult. Isegi lõvi, kes murrab teisi maha, aga kuulab kuninga sõna, sest on tema lapsepõlvesõber, on täiesti usutav. Hämmastav, et saab nii lastepäraselt poliitikast kogu selle karmuses kirjutada. Häda ja hukkasaanuid on küll palju, Hädaorg pealkirjas väärib igati oma nime. Samas ajalugu ongi ju selline, igale õitsengule on eelnenud tublisti kurbust ja viletsust. Lastekirjandus ei pea alati elu ilustama. Aga muidugi ei ole ükski hädaorg ilma rõõmuta ja lõpuks võidavad ikkagi armastus ja headus. Seda tasub ka päriselus arvesse võtta, kui tekib pealtnäha väljapääsmatu olukord.

Reeli Reinaus „Kuidas mu isa endale uue naise sai”
Kaunikesti naljakas näkiliste välimääraja lastele. Aastate eest lesestunud isa proovib suhteid luua väga erineva iseloomuga naistega, eriti sümpaatne, et otsingutes on igati abiks tema teismeline tütar ja iga uut valikut katsetatakse loomulikult ka tema peal. Eks ta ole kurb raamat ka, sest seal on hulga naisi, kes on nii suure kiiksuga, et vaevalt nemad endale kunagi mehe leiavad. Aga küllap nad leiavad, kui neil jätkub sama palju kannatlikkust ja häid abilisi nagu selle raamatu tublil meeskangelasel.

Žürii nimel
Contra

Nikolai Baturin “Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse”

Miks ma selle raamatu lugemise ette võtsin?

Esiteks, autor määratles selle ajalooliseks romaaniks ja silme ette tuli kohe nooruses loetud V. Jani triloogia Tšingis-khaanist. Teiseks, tänapäevane Läänemaailma reaalsus.

Lugemisel selgus, et see ei ole ikkagi ajalooline romaan, pigem just fragmentaarne unenägu, “mingisse aega” paigutatud lugu. Huvitav oli minu jaoks ka see, et tegelased olid nimetud, ainuke nimeline tegelane on nooruke türgi neiu Zarema, peategelase Jaluspoisi armastatu. Kuid nende armastus on samuti natuke elukauge, unistuslik.

Romaan jutustabki Euroopast pärit poisist, kelle Suurkhaan võttis omale jaluseid hoidma. Aastakümneid elab Jalusepoiss mongolite juures, võtab osa sõjakäikudest. Kui Suurkhaan läkitab Jaluspoisi saadikuna Euroopasse, tutvub poiss kristliku kultuuriga ja pöördub ka ise ristiusku ning temast saab munk Jaalmar.

Väga lihtne selle raamatu lugemine ei olnud.

Arvustusi saab lugeda siit ja siit ja lisaks huvitavat lugemist teaduse vallast.

Valentina Brovina

Aado Lintrop „Loomisaja laulud”

ERA Toimetuste 35. köide Aado Lintrop „Loomisaja laulud. Uurimusi eesti rahvalaulust” sisaldab kümme artiklit, millest seitse on varem erinevates väljaannetes ilmunud, neist vanim juba 1999. aastal. Kuigi tegemist on teaduslike tekstidega, ei ole neid raske lugeda ka tavalugejal, laule kirjeldatakse ja tsiteeritakse piisavalt, et ka neid mitte tundvad inimesed sisust aru saavad. Huvi asja vastu on muidugi eelduseks, et üldse lugemist alustada.

Aado Lintrop on eesti folklorist, šamanismiuurija ja luuletaja, peale selle veel mu kursusekaaslane ülikoolist ja laulukaaslane „Hellero” aegadest, mis tegi lugemise minu jaoks isiklikult veel põnevamaks.

Sissejuhatuses kirjeldab autor kõigepealt oma teed laulja ja uurijana ja mõtiskleb nende rollide omavahelisest suhtest – kas need on teineteist täiendavad või konflikti viivad? Mis mõju avaldab laulmine lauljale? Aga uurijale? Kuna Lintrop on aastaid tegelenud eelkõige soome-ugri usunditega, on tal ka lauludest kirjutamisel käepärast võtta hulgaliselt taustainfot usundiga seotud motiividele. Muidugi ütleb ta, et laulude tõlgendamisel ei saa olemas olla õiget tõlgendust ja alati on võimalik välja pakkuda hoopis teistsuguseid ja teistelt alustelt lähtuvaid selgitusi. Mõnes kohas autor vaidlebki teiste uurijate järeldustele vastu, või siis hoopis nõustub nendega, kuid hoopis teistel põhjustel kui nende esitatud.

Kõik artiklid on huvitavad ja pole mõtet neid siin ümber jutustama hakata, aga lihtsalt iseloomustavaks näiteks paar asja, mis mulle silma hakkasid ja mille peale ma varem kunagi mõelnud polnud.

Kust lood võetud?  Miks laulab laulik, et võttis lood lutsu suust, laulud latika ninast, kõned kiisa keele pealta, aru havi ammastesta? Loogiline, et linnud kedagi laulma õpetada võivad, aga miks need, kes tegelikult häältki ei tee? Tuleb välja, et mõned neist on olnud populaarsed šamaani abivaimud, havi lõualuust aga tegi Väinämöinen esimese kandle.

Mulle pole kunagi pähe tulnud, et tänapäeval miljoneid hullutaval jalgpallil võiks olla seoseid maagiliste toimingutega – erinevate rahvaste juures on küll haigete raviks, küll kevadel karja väljaajamisel selle kaitseks väravast läbiajamist kasutatud. Väravad olid pulmade ja matuste maagiliste toimingute osaks, need ühendasid ja lahutasid erinevaid maailmu.

Kaja Kleimann

Hellero pilt Kaja Kleimanni erakogust

Iain Maitland “Kallis Michael! Armastusega isa”

Ühe pere lugu kirjades. Eriliseks teeb selle aga kirjade sisu — isa kirjutab oma peaaegu täiskasvanud pojale. Michael on pere kõige vanem laps (tal on õde Sophie ja vend Adam), kes on kodunt lahkunud, väidetavalt õppima ja üritab iseseisvalt elada. Tal on üürikorter ja oma tüdruk Niamh. Aga midagi on tal veel — nimelt süvenev depressioon ja edenev anoreksia. Ta ei kaeba ja püüab koos Niamhiga perekonna eest kõike varjata. Ega ülejäänud pere väga ei süvene noormehe probleemidesse. Isa annab talle aeg-ajalt asjalikku nõu — lõpetada söögiga pirtsutamine, tõusta jalgadele ja minna eluga edasi. Nii lihtne see ongi — aga miks Michael sellega siis toime ei tule. On tarvis ennast lihtsalt kokku võtta!!

Isa kirjades on südamlikult kokku kirjutatud elamise helge ja tume pool. Tunda on muret poja käekäigu pärast, aga ka püüdu sellest mitte väga välja teha. Või pöörata halvad asjad (probleemid söömisega, endassetõmbumine, suutmatus õppida ja omandada elukutse, mis raha sisse tooks, endas kahtlemine, otsustamatus ja argisusest ärapöördumine) selliseks eriliseks inglise huumoriks, mis on mõrkjas, aga ajab naerma.

Selles loos ei anta retsepte depressiooni ravimiseks, vaid laotatakse lugeja ette ühe pere igapäevaelu ning iga lugeja peab ise noppima talle vajalikke tundehetki ja sobivaid tarkuseterakesi.

Lugege ja lootke teiegi!

Ädu Neemre

Maarja Kangro “Klaaslaps”

Maarja Kangro “Klaaslaps” on raamat inimese bioloogilisest eneseteostusest. See on üle hulga aja nagu “elus kirjandus” – tõeline vaheldus tulevikuõuduses vaevlevate düstoopiakirjanike konstrueeritud üllitistele – kirjandus, mis räägib päris tunnetest, päris valust ja päris kannatustest. Selles teoses on ka päris ehtsad eetilised dilemmad, millega peategelane silmitsi seisab ning mida ta oma päevaraamatus ka arvestataval kombel lahata üritab ning see esseistlik osa “Klaaslapsest” on sama kerges vormis ja samamoodi lennult loetav nagu ülejäänud osa raamatust ning see võib käivitada lugeja kaasaelamis- ja -mõtlemisvõime korrapealt.

Osalt võib ju mõelda, et ta paneb sedaviisi lugejale justkui lusikaga putru suhu. Ent olgem ausad – kui sinu enda ihus ei siputa parajasti akraaniadiagnoosiga laps, on terve hulk küsimusi, mille peale sa esimese hetkega lihtsalt tulla ei oska. Alustades sellest, kas sünnitada ta organidoonoriks, lasta tal surra loomulikku surma või elimineerida ta juba üsas, ning lõpetades sellega, mis saab tolle latsekese, juriidiliselt “mitteisiku” maistest jäänustest, kelle surmaotsusele sa oma käega alla oled kirjutanud – kust saada näiteks kasvõi nii tilluke kirst. On teatud praktilisi küsimusi, mille peale ei saa normaalne inimene lihtsalt pühapäevahommikuti teoretiseerides tulla.

Teoses on lisaks päriselu praktilistele detailidele, naturalistlikele sünnituskirjeldustele ning eetilistele aruteludele ka naljakaid reisimärkmeid Itaalia haiglast, Greifswaldist – kohtumistest teiste kirjanikega – ning reportaaže otse Ukraina kriisikoldest. Kohati ongi see raamat nagu kaante vahele pandud blogi. “Nagu tõsieluseriaal,” võivad mõned huuli kõverdada – kõrvaltegelased on pea viimseni äratuntavad ning algusest peale on selge, et kõik need sündmused on juhtunud autori endaga, kes ei suuda vastu panna kiusatusele oma valu jagada, oma elu traagika lausa minutilise täpsusega lugejate ette laotada. Kadestamisväärne julgus ja … edevus?

Mitte et autor ise sellisest tõlgendusvõimalusest teadlik ei oleks. Ta on täiesti teadlik oma raamatu võimalikest puudustest. Lk. 157 kirjutab ta nii: “Mitte kõik, kes julgevad abjektsuse, valu ja õõvaga suhestuda või on lihtsalt sunnitud sellega suhestuma, ei taha sellest rääkida.” (…) “Ma saan aru, et selles võib leida ka nartsissismi: lahtise haava, trauma eksponeerimises. Kas see pole mitte Narkissos, kes karjub: oo, ma olen kogenud valu, surma, sitta, ja tahan nüüd, et ka teie sellest osa saaksite! Valan teid vere ja mädaga üle! / Naturalistlik ausus – muidugi võib selles tuvastada eneseimetluse tükikesi. Tähelepanusõltlase šokeerimisvajaduse tükikesi.”

Aga õnneks võib ka lugeja olla empaatiline ja mõista seda jagamise vajadust. Misery loves company. Õigupoolest on see üsna inimlik. Ja oo!, millist lohutust leiavad sellest raamatust kõik praegused ja tulevased lastetud, nurisünnitajad ja akraaniabeebide vanemad! Seda raamatut on vaja eelkõige neile, aga ka teistele murtud mastiga purjetajatele. Kõigile neile, kellele saatus kunagi noa selga on löönud. Neilt isu võtnud. Neid inimvareks muutnud. Kõigile, kes on kunagi seisnud, fotoaparaat pihus, kujutis kadreeritud, fokusseeritud, ent kes lihtsalt ei ole suutnud päästikule vajutada. Neile, kes murest halvatuna maas lamades ja halisedes ei suutnud ridagi kirja panna. Neile, kel ei olnud omal ajal “share” nuppu. Anch’io! Ka mina olen üks neist.

Jah. Maarja Kangro raamat on nagu sidrunilimonaad – elu on andnud talle sidruni ja ta on teinud sellest kihisevat limpsi – seda, mida sai kunagi lapsepõlves nii väga ihaldatud.

Kohati oleks tahtnud autorilt juba päris teose algul küsida, miks isiklikud lapsed tema jaoks siiski nii olulised on, et teistmoodi pole võimalik elu mööda saata. Ja esialgu võibki jääda kahtlustama, et Kangro on naiivne või et ta ei anna endale aru, milliseid loobumisi lastekantseldamine endaga kaasa võib tuua. Aga ei! – teose edenedes selgub, et ta on ka need võimalikud karid nii risti-põiki enda jaoks selgeks teinud, läbi mõelnud ja läbi vaielnud, et siin ei aitaks lihtne õlalepatsutus ja lohutamine stiilis “mõelda vaid, kuidas su eneseteostus ilma lasteta õitseda võiks!” Isegi kui tahaks seda lugejana teha. Patsutada minu arvates paljutõotavat naisautorit ning veenda teda Eesti kirjandusaltarile ohvrit tooma. Oma bioloogilise eneseteostuse arvelt. Aga seda ei ole mul inimesena õigus teha. Ei oska öelda, kuidas need otsused eluõhtul võivad tunduda. Kas lapsed annavad meile igavese elu? Või teeb seda töö, loominguline eneseteostus?

Ei tea.

Ikkagi on ilus mõelda, et võib-olla kinkis just see õnnetu klaaslaps Kangrole igavese elu.

Imepärane! Ime-lik!

Liina Leemet

Lembit Kurvits

Lembit Kurvits sündis 15. mail 1954. aastal Põlva lähedal Mammastes ja suri 20. veebruaril 2017 Keila hooldekodus.

Antud kirjatükki võib võtta nii lugemissoovitusena kui järelmeenutusena luuletajale.

Lembit Kurvits õppis Mammaste, Põlva ja Pärnu koolides. Lühemat aega õppis ta ka Tallinna Pedagoogilises Instituudis, töötas erinevates ametites Põlvas, Taevaskojas, Tartus ja mujal, ajuti oli vabakutseline kirjanik. On olnud vanglas ja psühhoneuroloogiahaiglas. Viimased aastad elas hooldekodus.

Kirjutama hakkas 13-16-aastaselt Pärnu lastekodus elades. Alates 1970-ndatest aastatest kirjutas peamiselt luuletusi (sealhulgas murdeluulet), aga ka lühiproosat, esseid, arvustusi. Lembit Kurvitsa keeruline ja heitlik elu kajastub ka tema loomingus, milles kõrvuti tõsimeelsuse ja kohati isegi süngusega võib leida eriliselt hellnukraid lastest ja lastele kirjutatud luuletusi.

Tema luulet iseloomustab tõsine suhe ellu, sellest aimub isiksuse olemisvaevu, keerulisi olusid, raskeid psüühikamaastikke. Vormistuses on esikohal vabavärss, meetrilises luules domineerib rõhuline süsteem. (Silvia Nagelmaa) [[1]]

Lisaks luulekogudele on tema sulest vähemal määral ilmunud perioodikas arvustusi ja esseistikat.

Küsides Kurvitsalt tema loomingu kohta, vastaks ta meile luulevormis:

Pentti Saarikoski kirjutas poliitilisi luuletusi
mina ei kirjuta poliitilisi luuletusi
ma kirjutan loodusest ja armastusest ja
inimestest ja naistest ja veel kirjutan mälestustest ja
iseendast ka mõnikord kuid ikka
kirjutan ma Sinust ja Madlist ja
pehmetest huultest ja soojadest kätest ja suvisest tuulest ja
järvedest ja veel ma kirjutan sellest et
te elate mu südames ja teil on seal kindel kodu
öil kus uni lahtub tõusen ma üles
loen midagi kuid siis istun jälle laua taha
võtan valge lehe ette ja
vaatan hommikuni aknasse
mõnikord avastan et on sündinud luuletus

(kogumikust „Matle laul” 1994)

Kui kujutavas kunstis on piinatud geeniuse sümbol meile üsna tuntud, siis kirjanduses on selle esindajaks kahtlemata Kurvits. Kui Juhan Liiv pidas end Poola kuningaks, siis Kurvits samastas end Juhan Liiviga. Liivi motiive leiame sageli ka tema luuletustes („Lastehaigla õues ….” või „10. august 1987” tsüklist „Päike ja õhtu”).

Oma vaimuhaiguse tõttu sageli enesehävitajalikult ja tavaeluga mitte toimetulev luuletaja on oma loomingusse suutnud kätkeda palju intiimset ja sisekaemuslikku.

Kohati on tema luule väga autobiograafiline nagu näiteks „Kuhu on põgeneda…” („Pärnu-Ristiküla 1968 ehk lapse teekond”) või olustikupildiline positiivselt, isegi humoristlikult mõjuv vaimuhaigla pilt „Eerikul oli spinning…” („Väike- Kamari õhtud” 1981).

Isegi erootiliselt, samas eneseirooniliselt mõjub luuletus „Kuidas Luciennet armastada” :

Luciennet tuleb armastada
kuumalt ja iharalt, talle silma puurida,
temaga flirtida, talle välja teha
ja leppida sellega, kui ta
meid ninapidi veab,
Lucienne on baaridaam
ning tema meelaid huuli jahime ju kõik,
lootuses enamalegi, kõik me
püüame hoiduda tema võrgutusvööndisse,
tundes tema rindade hõngu,
tahtes libistada kätt tema seelikuserva alla,
nõnda tuleb armastada Luciennet,
teda tuleb meil armastada kõigest hoolimata,
kui meil on raha, tuleb meil seda tema tarvis kulutada, ja
kui meil ei ole raha tuleb öelda talle lihtsalt meelitusi,
ehk küll igavesti täitumata jäävad meie salasoovid.

Autor on oma loomingus üdini aus, samas ei mõju ta sugugi masendavana kuigi arvestades vaimuhaigust, võiksime seda justkui eeldada.  Tema loomingus on üllatavalt palju õrnust ja armastust laste, naiste ja looduse vastu. Elujaatava seisukohavõtuna kõlab looja sulest:

Tuhandete aastate tagant
miljonite minutite tagant
triljonite lugemata lehekülgede tagant
rohelise vaasi tagant
valge küünlaleegi tagant
selle riiuli tagant
kuhu valgus ei ulatu
ja mille taha me ei näe
äralükatud käe tagant
solvava sõna tagant
tuhaks põlenud südame tagant
elu ja surma tagant
ja millegi nii tugeva tagant mida ma ei oska nimetada
tuleb tagasi meie juurde armastus
mina usun

Usun

(kogumikust „Matle laul” 1994)

Peeter Künstler on öelnud Kurvitsa loomingu kohta järgnevat: „Kurvitsa noorepõlveluule ei lähtu niivõrd võõrkeeltes kogetust, ei isegi Noor-Eestist, Arbujatest või siis kuuekümnendate eliidist. Ei, tema sarnanes XIX sajandi lõpu eesti romantikutele, neile nn. järelromantikuile, kes justnagu oma lätteid taga nutsid. Kuid nood toonased eellased olid väga ja väga keele arenematusega kimpus, mida ei saa öelda Kurvitsa kohta. Kuigi ta on hirmus viletsa elusaatusega ja iseõppija mees, annab ta juba noorukina neile romantilisuse puhangutele kaasaegse keele ja vormi. Romantilisus ei hävi ju kunagi, see on nooruse proovikivi, mitte ainult ühe paksult läbi kirjutatud minevikuepohhi tunnusjoon. Kurvits lihtsalt näitab, mis järelromantismist arenenuma keele puhul koorub. Märkab ka ennoliku varjundiga looduskujundeid, mis vihjavad müstikale, ehkki ma ei usu, et Kurvits end müstikuna tajuks, on lihtsalt teatud kooskõlad. Ja ma pean pihtima, et kunagi käsikirjaliselt loetuna mõjus Kurvitsa luule tihti pentsikult vanamoodsana, nüüd üle lugedes aga hoopiski mitte. Praegu näen keele ja kujundi seoseid kuidagi paremini, see aitab kirjandusloost pärit eelarvamustest üle.” [[2]]

Ühiskonna silmis luuseri, eluheidiku ja joodiku kuvandiga Kurvits oli tark, tundliku siseeluga üksildane uitaja. Prohvetlikuks võiks pidada ridu:

Kui ilmas on ainult kahte sorti asju,
ühed ametlikud ja teised isiklikud,
siis – kuhu jääb meie matus?
Sünnile oleme ehk mõelnud, ja
meid on õpetatud et see oli me
isiklik asi, ent – kuhu jääb meie matus?
Ons see me isiklik asi või
hoopis ametlik akt? 

(kogumikust „Matle laul” 1994)

ja viimse sooviavaldusena:

„Mõnikord meenub, kuis väiksena, ringi lipates oma metsaüksinduses, ajal, kus nii märkamatult vaadatakse sinisesse taevasse ja mõeldakse surmale, soovisin, et mind maetaks jahedate metsade keskele – sinna, kus suviti kasvab jänesekapsas ja kus õhk püsib niiske ja värske.”
(„Tõrvalill” 2003)

Luuletaja on maetud Tallinna Metsakalmistule.

Karlova-Ropka raamatukogus on üleval väike ülevaateline näitus-väljapanek luuletaja luulest, mõttekildudest ja raamatutest. Luulevaliku tegemine oli keeruline, sest kuigi Kurvitsa loomingut pole palju, on tema igal säilinud luuletusel sisuline väärtus.

Kurvits väärib meenutamist ja tema looming ühe korraliku kokkuvõtliku kogumiku väljaandmist.

Laili Jõgiaas

Ilmunud raamatud
Väike-Kamari õhtud” (kolm luuletsüklit). Tallinn, Eesti Raamat 1981;
Tühermaa” (luuletused), Tallinn, Eesti Raamat 1986:
Armastuseta” (luuletused). Tallinn, Eesti Raamat 1990;
Meie ühine vend armastus” (luuletused; illustreerinud Ilmar Kruusamäe). Tartu, Koda 1991;
Taevaskojalapsed” (jutud väikestele lastele; pildid joonistas Ülle Meister). Tallinn, Tiritamm, 1993;
Matle laul: pühendatud tütrele” (luuletused; illustreerinud Ilmar Kruusamäe). Tartu, Elmatar, 1994;
Vanad soome saapad. Jutte ja novelle 1976–1993“. Tartu, Elmatar 1997;
Kakskümmend viis luuletust” (sisaldab lisaks luuletustele ka pihtimusloo “1993–2000”;
järelsõna: Priidu Beier). Tallinn, Huma 2001;
Tõrvalill. Luulet ja mõtteid” (valikkogu). Tallinn, Eesti Raamat 2003.
Kirjanikust
Võro kirändüse kodoleht: Lembit Kurvits;
Eesti kirjarahva leksikon. Tallinn, Eesti Raamat, 1995;
Eesti kirjanike leksikon. Tallinn, Eesti Raamat, 2000, lk 246–247, artikli autor Silvia Nagelmaa [[1]];
Mart Kivastik, “Teine kuningas” – Postimees 7. detsember 1997;
Jaak Kärdi, “Maavillane erak üksinduse ja armastuse piiril” (jutukogu
“Vanad soome saapad” arvustus) – Postimees 10. jaanuar 1998;
T. Alla, “Kurvits kirjutab elust maha.” (Intervjuu). – Koit, 21. detsember 2000;
Peeter Sauter, “Hullu hääle vang” (Areen: Eesti Ekspressi kultuurilisa, 1. veebruar 2001;
Mare Müürsepp, “Lembit Kurvits kui lastekirjanik.” (Repliik P. Sauteri artiklile “Hullu hääle vang”
Eesti Ekspressis 2001, 1. veebr.) – Eesti Ekspress, 15. veebruar 2001;
Peeter Künstler, “Soojust ma otsinud olen…” (valikkogu “Tõrvalill” arvustus) – Sirp, 15. august 2003 [[2]];
Aivar Kull, “Kurvitsa parem mina peitub tema raamatus” (valikkogu “Tõrvalill” arvustus) –
Tartu Postimees 18. mai 2004; ka A. Kulli raamatus “Kulli pilk”, Tartu 2005, lk 199–201;
Raimu Hanson, “Luuletaja peab loomingulist pausi” – Tartu Postimees 30. detsember 2011;
Raimu Hanson, “Suri luuletaja Lembit Kurvits” – Tartu Postimees-online 22. veebruar 2017;
Dokumentaalfilm “Kurvits Lootuse tänavalt”, režisöör Vahur Laiapea,
võetud üles ühe päeva jooksul, Lembit Kurvitsa 60. sünnipäeval, 15. mail 2014, filmi esilinastusest
Raimu Hanson “Tõsine luuletaja naeris kaks korda”  – Tartu Postimees, 16. september 2014;
Väike luulesaade: Lembit Kurvits”  ERRi lehel.

Michel Bussi „Mustad vesiroosid”

Oo, milline raamat!

Paadunud krimilugejat on raske millegagi üllatada, eriti millegi meeldivaga, aga see raamat on tõepoolest eriline. Samalt autorilt varem eesti keeles ilmunud „Leidlaps lumetormist” oli samuti keerulise süžee ja üllatavate pööretega, aga „Mustad vesiroosid” on klass omaette. Elegantset ja ootamatut lõpplahendust võib kas imetleda või tunda end ninapidi vedamisest solvatuna, nagu praegu populaarne, sest lugejale antud infoga ei saa jõuda samale tulemusele, mis autor. Mina pean seda värskendavaks vahelduseks.

Kõrges veskitornis aega veetva vana naise silme ees rullub lahti kogu Giverny küla elu, paistavad ära nii Claude Monet’ omaaegset kodu külastama tulnud turistide hordid kui kohalikud elanikud, kellest erilist tähelepanu pälvivad kaks – 11-aastane tüdruk, kelle kireks on maalimine, ja kohaliku kooli noor ja kaunis õpetajanna. Enamasti on kriminaalromaanis tegu ka mõrvaga, siin on neid kolm, millest ühte on 1937. aastast siiamaani peetud õnnetusjuhtumiks. Väga sümpaatsed on politseinikud, kellest ülemus on alles äsja politseikooli lõpetanud, oksitaani aktsendiga alla kolmekümnene mees, kellel on ka kunstialased teadmised. Tema on intuitsiooni-mees, tasakaaluks on tema paarimees väsimatu faktide kontrollija ja skeemide joonistaja.

Giverny on piiriala. Inimesed on siin sedavõrd suures stressis… Mitte ainult politseis. Igal pool! Ja eriti hullusti siin, Vernonis, Pariisi kauges äärelinnas, mis on võõbatud Normandia toonidesse. Oma tööpiirkonna kaart on talle hästi teada, piir Île-de-France’iga jookseb sealtsamast Givernyst, paarisaja meetri kauguselt, teiselt poolt jõe põhjaosa. Siin aga on inimesed normandlased, mitte pariislased. Ja seda teadvustatakse selgelt. See on omamoodi snobism. Üks mees rääkis talle tõsimeeli, et mööda Epte’i tühipaljast ojakest kulgev piir Prantsusmaa ja anglonormanni kuningriigi vahel on ajaloo jooksul põhjustanud rohkem surmasid kui Moseli ja Reini jõgi…

Võib öelda, et peale selle, et raamat on põnev, on see ka hariv. Ei ole ju paha möödaminnes omandada teadmisi impressionistidest ja prantsuse kirjandusest, ehk loeb keegi järgmiseks läbi ka Aragoni „Aurelieni”. Kõik, mis puudutab tausta – Giverny kirjeldusi, ümbruse külasid, muuseume, kunstnike töid ja biograafilisi andmeid –, on tõene, välja mõeldud on vaid lugu ja seda edasi viivad tegelased. Mina igatahes otsisin päris mitme isiku kohta lisaandmeid ja vaatasin pilte. Raamatu pealkiri on seotud spekulatsiooniga, justkui oleks Monet vahetult enne surma maalinud pildi mustade vesiroosidega – kunstiteadlased seda lugu ei toeta. Raamatust saame muuhulgas teada, et viimased kolmkümmend eluaastat Monet ainult vesiroosidega tiiki maaliski, jättes järk-järgult vähemaks tausta, jättes välja silla ja lõpuks kõik peale vesirooside ja valguse mängu veepinnal.

Claude Monet’ aedadest võib lugeda siit. Miks see Theodore Robinsoni pilt “Pere Trognon ja tema tütar sillal” siin postituses viimase pildina on, saate aru, kui raamatut loete.

Kaja Kleimann