Cornelius Hasselblatt “Ma armastasin eestlast. Autobiograafilised retked”

Ka selle raamatu (ala)pealkiri võiks olla “Hästi valitud sõbrad” Janika Kronbergi artiklikogumik Karl Ristikivist ja tema kirjanduslikust ümbrusest. Cornelius Hasselblatt sattus 1980ndate Eestis kohe väga heasse seltskonda, juba esimestel külaskäikudel kohtus ta Tallinnas Enn Soosaarega, Tartus Ain Kaalepiga, ja sealt edasi hargnesid omakorda uued tutvused — Mati Unt, Viivi Luik, Mati Sirkel, Juhan Viiding… Ja Cornelius Hasselblatt esimene eesti keele õpetaja oli Fanny de Sievers.

Väikeste kultuuride õnn on inimesed, kes saavad tegeleda sellega, mis neile meeldib. Inimesed, kes tunnevad huvi ebatavalise ja eksootilise vastu. See raamat jutustab teekonnast, kuidas 735-leheküljeline Eesti kirjanduse ajalugu (eesti keeles ilmunud 2016. a) sai alguse kunagise Hannoveri koolipoisi mõnusast ja vaimustavast koolivaheajast Soomes. Üks suvepuhkus võib olla määrava tähtsusega…

Piret Kiivit

Jüri Kolk „Igapidi üks õnn ja rõõm”

Jüri Kolgi uue luulekoguga põrkasin kokku, kui läksin tagastama mõningaid raamatuid, mis Oskar Lutsu näitusele ei mahtunud. Raamat seisis letil, suur oranž latakas peal, mis tähendab, et raamat on nõutud ja laenutada saab ainult 7 päevaks. Lehitsesin natuke ja leidsin sealt kohe luuletuse („Arno apooria”), mis vajas ilmtingimata näitusele panemist, aga ei raatsinud ju lugejaid raamatust kuuks ajaks ilma jätta. Nii mõtlesingi välja, et see meeldib mulle piisavalt, et minna poodi ja teos endale osta. Kujundatud kah veel Andres Rõhu tuntud headuses. Tegelikult ostsin lõpuks ära kõik riiulis olnud 3 raamatut, sest jõulud hakkasid kohe jõudma ja kingiks sõpradele ka. (Hea, et neid rohkem ei olnud!) Kõik kingisaajad olid rõõmsad.

Endal oli ka hea jõuluvanale lugeda, lühikesed luuletused jäid kohe pähe.

Põhimõtteliselt on kõik Kolgi kogud samasugused – täis vihjamist kogu maailma kirjandusele alates antiikmütoloogiast ja lõpetades kunstmuinasjuttude (Fallada õnnetusekana), laulutekstide, filmide ja ei tea mille kõigega veel. Ühesainsas reas on sageli kaks vihjet: lumivalgeke tasa tasa. Ära võib tunda tegelasi kas nime või kirjelduse järgi (Nina näos on nagu värske kartul / hurmav, samal ajal kodune – tuleb ju kohe Majasokk meelde) või tegevusi (naks ja naks saunalavale kinnijäämine). See kõik tekitab rõõmsat elevust. Muide, Kolgiga on nagu Pratchettiga – pärast suure hulga vihjete äratabamist ja mõnede (Swantholdi taat) guugeldamist hakkad mõtlema, mis kõik märkamata või aru saamata võis jääda. Mõned tegelased, näiteks Kalevipoeg, Arno Tali, viisk ja põis, on Kolgile südamelähedasemad ja esinevad rohkem kui ühes luuletuses ja kogus. Veelgi rohkem on tegemist Augeiase, tema hobuste ja nende pasaga. Alguse saab see juba Alveri preemia nominatsiooni saanud esikkogus „Barbar Conan peeglitagusel maal”:

Augeias, vaeseke, ei saa õhtuti und
vähkreb voodikeses
pea paska täis

Kogus „Otse aia taga” lõhub Augeias karjalaskepäeval seinad ja laseb jõe läbi talli, lauda ja koerakuudi, laseb loomad allavoolu. Uues kogus on Augeiase hobused kirjutama hakanud – alustasid haikudest ja jõudsid romaanitriloogiateni, vaesel Heraklesel tuleb see kõik läbi lugeda. Ja lõpetab teema (vähemalt selleks korraks) uue kogu luuletus „Ebaõnnestumine luuletajana”:

võtsin heraklesest eeskuju
juhtisin jõe läbi lugemistestgrupi peakolude
pask ei teinud teist nägugi

Kui nüüd kogu sellest rõõmsast mängimisest natuke kaugemale või sügavamale vaadata, siis saab erinevaid kihte või tasandeid leida ning loetule tähendusrikkamaid mõtteid külge pookida. Need ei pruugi olla samad mõtted, mis luuletaja meeles mõlkusid, aga sedaviisi ongi uhkem.

Ja üks paremaid asju selle kogu juures on pealkiri – teeb rinna rõõmsaks!

P.S. Mis puutub pealkirjasse, siis ülelugemisel selgus, et olin selle esimese hooga kirja pannud hoopis kujul „Ilmastilma üks õnn ja rõõm” ja ilmselt peegeldab see vääratus mu hinnangut raamatule päris adekvaatselt.

Kaja Kleimann

Maarja Kangro “Klaaslaps”

Öelda Kangro raamatu kohta, et see on “hea raamat”, tundub kuidagi kohatu. Öelda, et see mulle meeldis, samamoodi. Ent siiski on “Klaaslaps” üks parimaid raamatuid, mida viimasel ajal loetud. Valusatel teemadel on ju alati kirjutatud, aga tegeleda oma ja väga isikliku valuga nii, et suruda näpp kõige valusamale kohale ja panna ka lugeja seda valu piinavalt — ja samas mitte piinlikult — tundma, see on oskus omaette. Kangro laotab oma loo meie ette laiali ilma sarkasmi, ilma sentimentaalsuseta, lihtsalt äärmuslikult ausalt. Siiralt ja häirivalt ühtaegu. Kindlasti leidub karme või liigutavaid lugusid emakssaamise raskustest, abortidest ja loote väärarengutest jututubades ja blogides, aga paberil mustvalgelt nendel teemadel lugeda on minu jaoks Eesti kirjanduses esmakordne, ja paljude jaoks arvatavasti ka teraapiline.

Annika Aas

Loe ka Liina Leemeti arvustust

Juhan Liiv ja müstilisus

Aare Pilv “Kokkuastumine. Märkmeid ühe luuletuse 90. trükisünnipäeva puhul”
Looming (2016) nr. 2, lk. 267-277 

Ühelt mättalt teisele mättale, kargest õhtust (südame)soojusesse, vaikusest (südame)muusikasse, kaugelt lähedale, transtsendentsest immanentsesse ja inimmeeltega tajutavasse, ikka kõige üle (kohal) ja ümberastutakse ja ollakse ootel koos vaikusega, koos maailmaga. Astutakse kokku, mitte selleks, et luua „kokkupõrkeid“, vaid selleks, et „tõmmata maailm laiali, panna see lahvatama“ (271) ja samas ka ühte sulama, nagu näitab ja tajub kirjandusteadlane – esmajoones lüürik – Aare Pilv, mõtestades klaarilt ja väga nauditavalt lahti Juhan Liivi & Friedebert Tuglase & August Sanga luuletust „MÄTAS – MÄTAS – ÜKS JA TEINE“, nii sisuliselt kui ka vormiliselt. Luuletuse tähendusliku poole püüab ta avada „Mõned[e] küsimus[tega]“ (268). Tegelikult esitab ta oma analüüsis päris hulga küsimusi, ei anna neile aga mitte iga kord vastuseid, vaid loob üksnes aimdusi või jätab need aimdused otsekui üle-olemisse, millest ta kõneleb Liivi luuletust Goethe „Rändaja õhtulauluga“ kõrvutades (273). Ja „õigupoolest“ polegi vastused talle „olulised“ (277), selgitab ta oma arutluste lõpulauses, olles eelnevalt küsinud, et mida ikkagi tähendab „päris“ Juhan Liiv (1864–1913). Vormiliselt vaatleb Pilv paari luuletusele iseloomulikku prosoodilist joont (nt rütm, rõhk) ning viib nimetuse all „vormilised läbilõiked“ (269; korduvad sõnad tüved; eelmise negatiiv, mittekorduvad sõnad; luuletuse sisemised õmblused; vastandid) läbi lausa hoolika setseerimise.

Muidugi pöördub artikli autor analüüsitava luuletuse algvariandi, ilma pealkirjata 8-stroofilise teksti („Tume vaikus karjametsas…“) poole, mille neljast keskmisest stroofist lõi Tuglas sümbolistliku luuletuse „Mätas – mätas – üks ja teine“ ja milles August Sang taastas algkäsikirja interpunktsiooni. Komanihutusega 3. stroofi teise rea sõna „nüüd“ järelt selle ette tegi ta ühe tähendusliku muutuse, andes „nüüd’ile omaette kaalu“ ja suhestades seda „luuletuse muu aegruumiga“ (276). Liivi-kaanoni Eestile loonud (vrd Jüri Talveti „Luulest“, lk 131–132) Friedebert Tuglase neljastroofiline variant olevat „palju põhjalikumalt […] n.-ö. rahva mällu vajutatud“ (276) kui Aarne Vinkeli ja Jüri Talveti levitatud algkäsikirjale tuginev Liivi-tekst, mida Aare Pilv nimetab „meeldivaks looduselamuseks“ (277).

Võib-olla tegi Tuglase versioonist levinuma teksti just tema „väljatahutud sümbolistlik metafüüsika“ (Pilv, 277), kuigi ta olevat juba 1914. aastal oma esimeses Liivi-käsitluses, monograafias Juhan Liivist olnud kindel, et „Liivist täisverelist sümbolisti teha ei saa“ (Talvet, lk 131). Ent ta siiski püüdles sinna poole. Ja „[v]õimalik, et Tuglas püüdis Juhan Liivist kujundada teatavat Ernst Enno eelset ernstennot, eesti luule esimüstikut (ja võimalik, et selle luuletuse puhul viis tundlik tõlkija Sang oma komanihutusega lõpule Tuglase taotluse – tõlkida Liiv metafüüsilis-sümbolistliku luule traditsiooni kuuluvaks).“ ( 277)

Aare Pilv tajub neis neljas stroofis koguni mingit laadi unio mysticat (272), mis selgitab talle ka luuletuse alguses kasutatud sõna muusika, seda enam, et heliloojate poolt enimkasutatud luuletaja (vrd Anneli Unt) Juhan Liiv, kellele luuletus olevatki muusika, on kirjutanud luuletuse pealkirjaga „Muusika“ (1926), milles otsitakse alguskokkukõla, mis peab kuskil olema. „[…] kuskil peab surematus olema, / kuskil alguskokkukõla leitama: / kust oleks muidu inimese rinda / saanud ta – / muusika?“ – tsiteerib Aare Pilv Liivi luuletuse lõpuosa ja jõuab järelduseni, et „[m]uusika on […] mingi alguskokkukõla väljendus“ (272). Seda alguskokkukõla, „rütmilis[st] alguskokkukõla“ (272), tunnetab Aare Pilv ka käsitletavas luuletuses: „Süda astub, ja juba see on muusika, nägemata kaugel, s. t. siinsamas inimrinnas.“ (272) Teisisõnu võiks ehk ka öelda, et too „müstili[ne] igitulemi[ne]“ (272), kokkuastumine ongi alguskokkukõla poole püüdlemine.

Eve Pormeister

Pilv, Aare (2016) Kokkuastumine. Märkmeid ühe luuletuse
90. trükisünnipäeva puhul .– Looming, 2/2016, lk 267–277.
Talvet, Jüri (2015) Mis Noor-Eesti Liivi-kaanonisse ei mahtunud. —
Talvet, J. Luulest. Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 125–141.; Methis 1-2/2008
Unt, Anneli (2015) Ja sõna sai lauluks… — „Sirp“, 27.03, 2015.
Pilt on pärit:
Aare Pilv  (2012) Vaikiv või kurt ajastu? .–  Eesti Päevaleht, 19.10.2012

Helju Pets “Rünkrasked pilved”

Kevad, suvi, sügis, talv. Või vastupidi. Looduse ilu jõuab lugejani igal juhul. Kirjanik tunnetab seda läbi tegelaste meeleolude. Rõhk on inimese tunnetel. Need on peenelt kootud teose sündmustikku, aga teinekord pole kohta peenutsemisel, öeldakse otse ja keerutamata.

Peategelane Egle on jõudnud oma eluga keerulisse seisu. Lausa ummikusse. Väike tütar Mona on veel vaid päikese-kiireks. Paadininale kolib endine sõbranna Ingel koos perega, kuid rõõm sellestki on üürike. Mida teha, kuidas edasi? Egle ellu tuleb ja mahub palju värvikaid inimesi. On seiklusi, romaane… Elu veereb. Aga Egle on sõbrunenud viinaga. See lohutab, viib mured minema. Kas maanurgas on elu tõesti nii troostitu, et seda peab turgutama alkoholiga? Vähemalt mulle ja kirjanikule näib nii. Miks? See ju mustvalgel kirjas! Tekitades eneseski ängi. Kuidas lugu lõpule jõuab, jääb lugeja lugeda ja oma arvamus kujundada.

Soovitan lugeda Helju Petsilt varem ilmunud raamatuid: „Õnneõiteta sirelid” ja „Ussikuninganna Egle”. Need lood eelnevad romaanile „Rünkrasked pilved”.

Rita Roosileht

Lauri Sommer „Lugusid lõunast“

Lauri Sommer „Lugusid lõunast“ (Menu, 2016)

Olen ikka mõelnud, et kõik, mida Lauri Sommer puudutab, muutub puhtaks kullaks. Olgu see siis mõne kolleegi juubeliartikkel või mälestuskild – sellest saab tõeliselt hea kirjandus! Noorpõlves Võru- ja Setumaal ringi rännates diktofonile salvestatud külarahva pajatusi kirja pannes on seesama imeline muundamine Lauri Sommeril jälle õnnestunud! Juba raamatu pealkiri „Lugusid lõunast“ on oma lihtsuses geniaalne ja suure väega. Meie jaoks, kes me end põhjamaa inimesteks peame, on lõunas (olgu või oma väikese maa lõunanurgas) ikka midagi metsikut ja eksootilist.

Raamatu kaksteist lugu kinnitavad seda sisetunnet kuhjaga. Siin on lugusid, mille sündmustest saaks kirjutada terve romaani, on imemuinasjutte ja ajastu kirjeldust. Suurem või väiksem annus müstikat on igas loos. Mahlases keeles kirjapanduna mõjuvad lood üheaegselt võimsate ja maagilistena ning ehedate ja maalähedastena.

Tõepoolest, raske on otsustada, kas uskuda või mitte uskuda! Sama keeruline on vahet teha, kui palju „Lugudes lõunast“ on Lauri Sommeri kirjanikusulge ja kui palju lõunanurga jutuvestjate loomulikku annet. Aga see polegi oluline, sest lõpptulemus on lausa fantastiline.

Linda Jahilo

Krystal Sutherland “Meie keemilised südamed”

See on õpetlik lugu, kus kirjeldatakse, mis juhtub kui ilus ja ülemeelik tütarlaps kiusab oma roolisolevat poiss-sõpra. Grace Town tuleb uude kooli. Ta on silmapaistavalt veider: kannab pealaest jalatallani meesteriideid, tundub kasimatuna ja kõnnib kepiga. Kõigele sellele vaatamata jääb Henry Isaac Page silm ja süda sellesse imelikku tüdrukusse kinni. Tutvumine algab pisut omamoodi, nimelt õpetaja Hink paneb need kaks toimetama koolilehte. Grace keeldub, Henry on kogu südamest nõus ja vihastab tüdruku peale.

Omapärastest tüüpidest ja mõnusast sõnasõjast selles loos puudust pole. Henry kaks südamesõpra on parajalt värvikad kujud: Murray Finch, 17, austraallane, pikk, päevitunud, musklis, õlgadeni ulatuvate blondide lokkis juustega, tüdrukutele meeldimiseks kasutab võsabušmanite kõnepruuki ning Lola Leung, 17, tumeda naha, tumedate silmade, tumedate juustega – isa poolt pooleldi hiinlane, ema poolt pooleldi haitulane, lisaks sada protsenti lesbi. Sellesse kooslusse siseneb ka Grace Town. Henry ja Grace suhted on pingelised — Grace võib olla mõnel päeval rõõmus ja särav, järgmisel eemalviibiv ja tujutu. Temaga on seotud mingi sünge saladus. Kõigele vaatamata või just sellepärast on Henry tüdrukust üdini sissevõetud. Ta arvab, et on kätte jõudnud tema eluarmastus — esimest korda elatud aastate jooksul.

Et lugejale seda armastuse lugu lugedes igavus kallale ei tuleks, rulluvad meie ees lahti nii Murray kui Lola armulood. Lisaks valgustatakse meid Page’de peresuhete asjus — loo edenedes koorub nendest esialgu nii päikselistest vahekordadest välja mõndagi muud. Ja loomulikult laotub kõige muu kohale koolilehe toimetamise lugu, sest südameasjade ajamise tuhinas ähvardab ajaleht ilmumata jääda.

“Miks on nii, mõtlesin ma, et me oleme nii kergelt valmis tegema haiget neile, kellest me kõige rohkem hoolime? Kaks päeva tagasi ma armastasin teda, kuid nüüd tahtsin tema hinge tükk tüki haaval välja kraapida. Miks see nii oli? Sest ta tegi mulle haiget? Sest ta ei armastanud mind vastu? Inimesi ei saa nende tunnete pärast hukka mõista. Grace oli teinud seda, mis tundus talle õige. Ma ei saanud rohkem soovida.”

Lugege ja andke hinnanguid!

Ädu Neemre