Gail Honeyman “Eleanor Oliphandil on kõik väga hästi”

Eleanor Oliphandil on kõik väga hästi. No ja ongi, seni kuni enam ei ole… Inimesed on üsna osavad oma probleeme varjama, nii enda kui teiste eest. Enda eest, et vaata, mõnel on veel hullem ja päris käpuli ju veel ei ole ja igal pool ju räägitakse, et mõtle positiivselt… Teiste eest, sest ega keegi ju ei viitsi eriti kuulata ja mis nad ikka teha saaks… Kuigi vahel võivad kogemata mõned valusad kohad välja lüüa.

See on ses suhtes kummaline raamat, et ma ei oska liigitada, kas see on selline tõsisemas toonis chick-lit või see on selline kergema lõpuga tõsiselt mõeldud kaasaegne kirjandus. Peategelane on pisut autistlike joontega kinnine ja otseütlev ja oma minevikuga kimpus olev kolmekümneaastane, kes lõpetas hiilgavalt ülikooli, aga nüüd töötab kontoris ja on on oma eluga suht rahul, sest vähemalt on katus pea kohal ja kindel elurütm ja sisemine valu on hoitud taltsutatuna. Kui armumine elu segi lööb, siis põhjalikult ja tagasilöögid tulevad esialgu üsna ootamatutes valdkondades… Aga lõpp on lootusrikas (kuigi mitte eriti usutav), et sõbrad ja toetus ja õige psühhiaater.

See raamat sobiks sellisele lugejale, kes tuleks umbes sihukese jutuga, et tahaks midagi elust ja inimestest ja suhetest, aga mitte päris lääget asja, krimkad muidu meeldivad, aga seekord päris krimi momendil ei taha, et võib olla nii nukrust kui muiet, aga päris nutulõppu eriti ei taha…

PS Erseni kohta oli päris hea tõlge.

Tiina Sulg

Advertisements

Sarah Perry „Essexi siug”

„Essexi siug” on 1979. aastal sündinud briti autoril alles teine raamat, ent tõeliselt meisterlikult kirja pandud. Ja Kalev Lattiku poolt imehästi tõlgitud! Ma kohe ei mäletagi, millal viimati sõnu nagu näiteks kimarad kohata võisin. Samuti on tõeline nauding lugeda teksti, milles pole pidevalt vaja vigade otsa komistada. (Üks kummaline koht küll oli, aga see tundub olevat juba autorilt – ma küll ei tea, millal plaastrid leiutati, aga olen üpris kindel, et raamatu tegevuse toimumise ajal otsmikuhaava küll plaastriga ei kaetud. Viimasel ajal ma miskipärast kogu aeg kohtan sellised ajalisi ebakõlasid – ühes teises raamatus rääkis pronksnoa kasutaja tundideks jaotatud ajast.)

Tegevus toimub Inglismaal kuninganna Victoria ajal, kelle valitsusaeg oli teadupärast pikk – 1837-1901, ja on kuude ja kuupäevade kaupa kenasti dateeritud, ent aastast meile aimu ei anta. Siiski peab see olema pärast 1859. aastat, mil ilmus Darwini kogu senist maailmakorraldusest mõtlemist raputav „Liikide tekkimine”. Kõige hea ja õitsva kõrval (siin raamatus on muuhulgas juttu arstiteaduse saavutustest, üks tegelastest sooritab uuenduslikke riskantseid operatsioone) iseloomustas selle aja Inglismaad ka suur sotsiaalne ebaõiglus, lokkav vaesus, rumalus ja haigustest kubisevad ülerahvastatud tööstuslinnad. Selles raamatus puutume rohkem kokku küll külaelanike vaimupimeduse ja ebausuga, aga Londoni eluasemepoliitikale pööratakse samuti üksjagu tähelepanu.

Tegelaste galerii on kirev, peategelasteks on oma tiisikusehaiget naist ja kolme last väga armastav Essexi kirikuõpetaja Will ning äsja üsna kummalisest abielust lesestumise läbi õnnelikult pääsenud kirglik loodusteaduste huviline Cora oma iseäraliku poja Francisega, kes tänapäeval ilmselt autisti diagnoosi saaks. Francis leiab hingesugulase Willi naises, kes tundub ainsana teda mõistvat je kellega tal tekib erakordne side, mis naisele peaaegu saatuslikuks saab. Londonis elavat Corat ümbritsevad mitmed sõbrad, sõprade hulka võib lugeda ka tema sotsialistlike vaadetega lapsehoidja Martha ja tema lahkunud abikaasa arsti, kes on Corasse lootusetult armunud. Essexi külasse satub Cora suurest huvist fossiilide vastu. Will omakorda on ümbritsetud inimestest, kes kardavad müütilist Essexi siugu ja iga purjus peaga ära uppunu, rapitud lammas või öösel kadunud laps (mis siis, et hommikul pesukapist koos maiustustega üles leitud) läheb salapärase tiibadega mao arvele. Will peab jutlusi ja teeb, mis suudab, ebausuga võitlemiseks. Külaelanike hulgas on väga värvikaid tüüpe.

Willi ja Corat tõmbab teineteise poole vaatamata sellele, et nad ei ole peaaegu üheski asjas samal arvamusel ning ärritavad teineteist. Nende esimesest kohtumisest, kus Cora aitab mehel, keda ta hulkuriks peab, lammast mudast välja kiskuda, võib taiplikul lugejal (kes muidugi kohe aru saab, kellega tegemist) tekkida hirm imal-romantilise armuloo arenemise ees, aga õnneks see ei ole seda sorti raamat. Mis sorti raamat see siis on? Minu jaoks oli see peamiselt hästi jutustatud lugu, mida oli hea lugeda õhtuti enne magamaminekut, sest selle lugemist on võimalik vajalikul kellaajal katkestada, samas pole see sugugi igav. Raamatus polnud minu jaoks küll ühtki tegelast, kellele iseäranis kaasa elada või kellega end samastada, aga värvikad kujud on kõik ja enamus ka sümpaatsed. Vahelduseks kaasaja lugudele väga värskendav.

Väikese vihje raamatu iseloomu kohta annab ka esikaanele pandud kirjanik John Burnside tsitaat küsimusega, kas Charles Dickens koos Bram Stokeriga oleksid kirjutanud parema Victoria ajastu romaani kui see. Ja tõesti, lisaks dickenslike tegelaste galeriile antakse raamatu algupoole Essexi siu kohta stokerlikku õhkkonda loovaid vihjeid, mis panevad kahtlustama, et miski koletis luurabki ringi: lapsed näevad koolis üheaegselt kummalisi nägemusi ja langevad minestusse. Lõpuks midagi seletamatut siiski ei jää.

Raamatut ilmestavad ka erinevate tegelaste üksteisele saadetud kirjad.

See romaan on esimene Galluse kirjastuse ajalooromaanide sarjast „Loo aeg”, milles on väljaandajate sõnul plaanis pakkuda tänapäeva kirjanike haaravalt kirja pandud romaane, mis mitte ainult ei räägi ammu juhtunud sündmustest, vaid aitavad neid aegu ka tunnetada. Minu arvates võib sarja nime lugeda kahte moodi – nii mõeldes loo ajast kui tõlgendades käsuna see aeg ise luua, ja küllap see nii mõeldud ongi.

Kaja Kleimann

Sarah Perry pilt on pärit siit.

Wolfgang Herrndorf „Miks me varastasime auto“

Wolfgang Herrndorf „Miks me varastasime auto“ (2010, e.k. Terje Loogus 2018)

Juba aastaid on noortekirjanduse tõlgete hulgas domineerinud tõlked inglise keelest ja ausalt öeldes kipuvad need lõpuks üsna üheülbalised tunduma. Seetõttu mõjub saksa autori Wolfgang Herrndorfi läbimurdeteos nagu sõõm värsket õhku. Et ainuüksi 200 leheküljele võib nii palju ära mahtuda! Olla ühtaegu äge ja naljakas roadmovie’lik seiklusromaan ja samas käsitleda naljatleva kergusega hulka lihtsamaid ja raskemaid teemasid: inimeste erinevused ja eelarvamused, sõprus ja armastus, väline versus sisemine veetlus, koolitarkus versus reaalne elu, rassism, vaesus ja alkoholism, jne jne.

14-aastane Maik Klingenberg on pärit pealtnäha rikkast ja korralikust perest ning käib ühe Berliini gümnaasiumi 8. klassis, kus ta on nö hall hiireke, keda keegi ei märka, sh ka imekaunis Tatjana, kellesse Maik salamisi armunud on. Ühel päeval ilmub klassi uus poiss — vene päritolu mongolisilmadega ja „asotsiaalse“ välimusega Tšikk, kellest saab jutustuse sündmustiku käivitaja. Nimelt selgub, et Maiki ema on alkohoolik ning sel ajal, kui ta nädalatepikkusel võõrutusravil viibib, sõidab isa armukesega puhkama, jättes Maiki üksi koju. Maiki ukse taha ilmuv Tšikk „laenatud“ helesinise Lada Nivaga suudab Maikile selgeks teha, et temagi on ära teeninud ühe pisikese „puhkusereisi“ ning Tšiki ettepanekul suunduvad nad Valahhia poole (mitmetähenduslik sõna, mis tähistab nii piirkonda Rumeenias kui lihtsalt kolgast). Siit algabki seikluslik ja tragikoomiline teekond, mille sisse mahub mitmeid värvikaid tegelasi, õnnetusi ja õnnelikke pääsemisi, nalja ja kurbust, viljapõlde, prügimägesid ja kaevandusi.

Maik satub järsku niivõrd teistsugusesse keskkonda, et see tundub talle paralleelmaailmana, või õigemini tundub talle nüüd kogu varasem elu ja teoreetiline kooliteadmine paraja paralleelmaailmana. Õpitu tuleks vast isegi kasuks, kui oskaks seda natukenegi rakendada. Tšiki puhul on muidugi vastupidi — praktika domineerib teooria üle, elu on õpetanud ellu jääma. Teekonnal õpivad mõlemad.

Maiki suureks üllatuseks selgub, et veidra kesta all on inimestel hea süda ja võhivõõrad inimesed aitavad neid mitmest pöörasest olukorrast välja. „Väiksest saati on isa mulle õpetanud, et maailm on paha. Maailm on paha ja inimene on ka paha. Ära usalda kedagi, ära mine võõrastega kaasa ja nii edasi. Seda olid rääkinud mulle vanemad, seda olid rääkinud mulle õpetajad ja televiisor rääkis seda ka. /…/ Ja võib-olla oli see ka õige ja inimene oli 99 protsenti paha. Aga imelik asi oli see, et Tšikk ja mina olime reisil kohanud peaaegu ainult seda ühte protsenti, kes polnud paha.“ (176) Huvitav küll, aga ühel hetkel ei tea Maik enam sedagi, kas ta on endiselt armunud kaunitarist klassiõesse Tatjanasse või hoopis prügimäel kohatud räpasesse ja haisvasse, aga nutikasse ja otsekohesesse Isasse.

Kohati tundub nendega juhtuv tõepoolest väga filmilik, sest situatsioonid on grotesksed ja karakterid meeldejäävad, sündmustik kiiresti arenev. Autor suudab lugejale elavalt silme ette manada püssiga vanamehe kummitusmaastikuna mõjuva kaevanduse serval, poiste kokkupõrke sigasid vedava veoautoga või hoopiski Maiki joobes ema, kes koos kõikvõimaliku mööbliga basseini kargab. Maik ise oma perekonnale hinnanguid ei anna, aga lugeja mõikab, et pealtnäha korralik pere on seestpoolt üsna mäda. Alkohoolikust ema jätab isegi sümpaatsema mulje kui kinnisvaraärikast isa, kes on parajalt kahepalgeline, rassistlik ja agressiivne. Ema moto on: „Esiteks, kõigest saab rääkida. Ja teiseks, mida inimesed arvavad, on kuradi ükspuha.“ (25) Maik järgib õnneks ema, mitte isa, õpetussõnu ning jääb politseinike ja kohtunike ees ausa versiooni juurde, mitte ei aja kogu süüd Tšiki kaela.

Raamat valiti Eesti Lastekirjanduse Keskuse poolt 2018. a. parimate noorteraamatute hulka. 2014. a. avaldati romaani lõpetamata järg, mis on kirjutatud prügimäel kohatud tüdruku Isa vaatepunktist. Lõpetamata aga seepärast, et autoril diagnoositi 2010. a. pahaloomuline ajukasvaja ning kolm aastat hiljem sooritas ta 48-aastaselt enesetapu.

Annika Aas

Kersti Kivirüüt „Okultismiklubi“

Minu lemmikraamat on „Okultismiklubi“, mille autor on Kersti Kivirüüt. Mulle meeldis see raamat, kuna mulle meeldib müstika. Suurt seost mul raamatu tegelastega ei ole, võibolla ainult see, et nad olid minuvanused, aga teose sisu oli kaasahaarav ja äratas minus veel suuremat huvi ajaloo vastu. Lugesin seda raamatut kohustusliku kirjandusena, kuid teos oli põnev ja see ei tundunud kohustusena.

Mulle meeldisid seal raamatus üleloomulikud sündmused ja maagilised esemed, näiteks ära neetud kroon. Sealsed tegelased olid mulle sümpaatsed, sest nad kõik olid omamoodi ja erinevad ning nende karakterid olid hästi kujutatud. Tegelaste reaktsioonid erinevatele sündmustele olid kooskõlas nende iseloomuga. Alati see raamatutes nii pole. Teoses olid kohad, kus räägiti ajaloost, täpsemalt muinasaja Eestist, Iirimaast ja Päikesega seotud religioonist. Kuna olen ajaloohuviline, meeldisid mulle need kõrvalepõiked väga.

Raamatu kiirus oli hea: sündmused ei olnud liiga kokku pakitud ja ei olnud samas ka liiga laiali venitatud. Lugemise vältel tekkis mitmesuguseid erinevaid huvitavaid küsimusi, näiteks: „Mis on seal kapi taga? Mis nüüd temast saab?” Põnevus sundis raamatut edasi lugema.

Raamatus ette tulnud sündmused olid ebamaised, kuid mitte nii palju, et lugedes kaoks reaalsustunne ja teos muutuks täielikuks ulmemaagia raamatuks. Tegelased olid nagu päriselus: Viktor, kes tahtis teada, miks sündmused on nähtavalt temaga seotud, ajalooõpetaja Erika, kes tahtis sündmuste ajaloolist aspekti uurida, ja teised klassikaaslased, kes tahtsid Viktorit abistada, kuidas oskasid.

Raamat jagunes arusaadavalt sissejuhatuseks, sisuks ja kokkuvõtteks. Raamatu algus oli pühendunud tegelastele ja põhilistele asukohtadele. Paaripeatükilises sissejuhatuses pandi paika karakterid ja kirjeldati asukohti, näiteks suurt ja vana kooli, mitmete puudega alleed ja kivikalmet, mille ümber hilisem tegevus toimuma hakkaski. Sissejuhatus lõppes siis, kui klassiga juhtus esimene suuremat sorti üleloomulik nähtus. Sisu rääkis ajaloolisest aspektidest, sündmustest ja visioonidest. Põhisisu lõppes minu arvates siis, kui skeptikust poiss sai välguga pihta ja peategelane sai oma saatusest ja tulevikust teada. Lõpp võttis kõik lahtised otsad kokku: kroon sai peidetud, arheoloogilisest kivikalmest rääkis õpetaja ajaloolastele, kes pidid tulema seda uurima. Peategelane täitis oma kohustuse ja lõpuks kõik lõppes hästi.

Väga hea raamat oli ja mulle meeldis, soovitan seda kõigile müstikahuvilistele. Tegelikult ka neile, kes veel pole enda jaoks müstikat avastanud. Iial ei või teada, äkki hakkab meeldima.

Heivo Puusepp
8. klass, Võnnu Keskkool, õpetaja Ülle Hermlin

Aidi Vallik “Kuidas elad, Ann”

Mulle meeldib väga lugeda ja mul on palju lemmikraamatuid. Enamasti loen noorsoojutustusi. Kõige rohkem on mulle meeldinud Aidi Valliku Anni-raamatud. Sel sügisel lugesin kohustuslikuks kirjanduseks „Kuidas elad, Ann?“ ja mulle väga meeldis see teos. Samuti on mind köitnud ka teised Anni-raamatud: „Mis teha, Ann” ja „Mis sinuga juhtus, Ann”. Esimene osa on siiski neist kõige lemmikum.

„Kuidas elad, Ann?” rääkis ühest tüdrukust, kelle nimi oli Ann. Tüdruk leidis ühel päeval keldrist oma ema päeviku, kuhu ta oli kirjutanud asju, mida Ann ei oleks tohtinud näha. Päevikus oli kirjas Anni isa kohta, kes tegelikult polnudki tema pärisisa. Ann solvus ema peale, kuna ema ei pidanud vajalikuks pärisisast Annile rääkida. Tüdruk vihastas nii väga, et põgenes kodust. Ta veetis aega vanas majas koos sõpradega. Koos nendega prooviti narkootikume ja alkoholi. Lõpuks tuli välja, et seltskonnas, kus Ann viibis, oli ema vana sõber, kes hoidis kogu aeg Annil silma peal. Seega hoolis ema tegelikult oma tütrest väga.

Mulle meeldis kõige rohkem see, et peategelane Ann rääkis oma tunnetest ja mõtetest. Kohe oli aru saada, mis tuju Annil on ja ma sain seda ette kujutada. Kohati tekkis äratundmine, et ka mina olen niimoodi mõelnud või tundnud. Peategelane meenutas mulle aeg-ajalt natuke mind, kuna Ann on iseloomult üsna minusarnane. Anni ema ja isa ei ole minu vanemate moodi. Kuigi raamatut lugedes mõtlesin mitu korda, et tahaks oma vanemate noorusajast rohkem teada, kindlasti on neilgi põnevaid saladusi. Pean neilt küsima ja kui nad ise ei räägi, uurin vanavanematelt. Võibolla mõistan oma vanemaid siis paremini.

Veel meeldis mulle raamatu sisu. Mul polnud kunagi igav seda lugeda. Kogu aeg midagi toimus ja seetõttu polnud võimalik raamatut käest panna. Mulle meeldis ka see, et igal tegelasel oli oma iseloom. Paljudes raamatutes on peaaegu kõik tegelased samasuguse mõtlemise ja iseloomuga. Tegelikus elus nii ei ole, sellepärast tunduski just see raamat tõetruu.

Mulle ei meeldinud raamatu juures see, et iga paari lehekülje tagant tuli tekst, mida Anni ema oli oma salapäevikusse kirjutanud, kuigi see oli põnev ja meenutas isegi Anni tegemisi, siis ikkagi ei oleks seda nii palju vaja olnud. Veel häiris mind, kui tegelaste dialoogid venisid vahel väga pikaks ja nad oma mõtteid kordasid.

Kõige parem osa raamatu juures oli Anni ja tema sõprade viibimine vanas majas. See osa oli põnev ja kogu aeg toimus midagi. Samas minu sõbrad nendega ei sarnane, sest nad on korralikumad ja hoolivamad, samuti ei tarvita keegi minu seltskonnas narkootikume ega alkoholi.

Mulle meeldis ka raamatu lõpp, millist ma ei osanud oodata: Ann oli kogu aeg olnud oma ema poolt hoitud ja kaitstud. Ka tema oli ema järele igatsenud. Lõpp oli õnnelik: Ann leppis oma emaga ära.

Soovitaksin Anni-raamatuid ka teistele minuvanustele, kuna nende sisu on põnev ja kaasahaarav. Neis teostes on palju teismeliste probleeme, mis mind ja minu sõpru võiks huvitada. Need raamatud on ka mõnes mõttes õpetlikud, kuna peategelane Ann käitub vahel valesti ja lugejana näeme kõrvalt, mis on sellise käitumise tagajärg. Loodetavasti ei pea alati õppima enda vigadest. Palju mõistlikum ja vähem probleeme tekitav oleks õppida hoopis raamatutegelastelt.

Deili Raidsaar
8. klass Võnnu Keskkool, õpetaja Ülle Hermlin

Andrus Kivirähk „Tilda ja tolmuingel”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2019 — Andrus Kivirähki „Tilda ja tolmuingel”

Andrus Kivirähki „Tilda ja tolmuingel” on mõtlema ärgitav lasteraamat nii suurele kui väikesele lugejale. Selles tõsisetest asjadest kirjutatud südamlikus loos põrkuvad tänapäeva maailma tarbimis- ja tehnoloogiakultus kogu oma praktilisuses ja küünilisuses ning lapselik usk maagiasse ja õnnelikesse lõppudesse. Lugu tuletab lugejale meelde, et mineviku mäletamine ja selle läbi oma tõelise olemuse tunnetamine on võti, mis aitab meil olla õnnelik. Andrus Kivirähk on suutnud meisterlikult luua maailma, mis on ühelt poolt kõhedust tekitavalt külm ja kalk, kuid teisalt soe ja õdus.

Reeli Reinaus
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

Jana Maasik „Hopspelleri amulett“

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2019 — Jana Maasiku „Hopspelleri amulett“

Jana Maasiku „Hopspelleri amulett“ on hoogne seikluslugu mõisnikutütre, vabrikandipoja ja aednikupoisi juhtumustest, mille muudab eriliseks 20. sajandi alguse mõisaatmosfääri ja
-olustiku oskuslik edasi andmine ning laste suhteid proovile panevate klassivastuolude kirjeldamine. Jana Maasik suudab nauditavaks lugemiselamuseks kokku siduda üsna ootamatu ajastu, erineva sotsiaalse staatusega peategelased, värvikad kurikaelad ning reaalsuse ja maagia õhkõrnad suhted. See on raamat, mis viib lugeja hetkeks maailma, kus elu ilma nutitelefonide, pinkoodide ja lugematute salasõnadeta on täitsa mõeldav ja huvitav.

Reeli Reinaus
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees