Koidu V. G. Ferreira „Domineeriv värv. Tumepunane“

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2018 — Koidu V. G. Ferreira „Domineeriv värv. Tumepunane“ 

Koidu V. G. Ferreira „Domineeriv värv. Tumepunane“ teismelistele fantaasiahuvilistele tegeleb noorte armastusega karmi düstoopia tingimustes. Romantiline ja tundeküllane lugu algab tuhaks põlenud Maa põue rajatud baasis, kus kõik vajalik toodetakse tehislikult ja kus rahvaarvu kontrolli all hoidmiseks rakendatakse rangeid sugupooltevahelise suhtlemise reegleid ja keelde. Ning loomulikult vaevab säilinud inimkond ennast pideva küsimusega, kas kuskil, kuskil veel ometi võiks olla alles elu, mis natukenegi oleks veel selle moodi, mida vanal Maal enne kataklüsme elati? Loo peategelane, teismeline Cordevia leiab vastuse neile küsimustele, kui ülepeakaela ja lootusetult armub ei tea kust ilmunud ja nende baasis peavarju leidnud eksootilisse noormehesse Claysse. Aga paraku leiab tüdruk hulga vastuseid ka küsimustele, mida ta üldse küsida ei olnud taibanudki. Tema jaoks saab ilmsiks ka baasis kehtiv topeltmoraal, ning see, kas ja kui elamisväärne siis lõppude lõpuks on elu keelatud tunnete maailmas.

Aidi Vallik
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

 

Advertisements

Jaanus Vaiksoo „Kolm sügist“

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2018 — Jaanus Vaiksoo „Kolm sügist“

Jaanus Vaiksoo „Kolm sügist“ toob luulet põhikooliealistele lastele. Valdav on siin loodusteema ja vaikne mõtisklus, ning peaaegu puuduvad väiksemate laste luulele omane mängulisus ning vigurid. Kuid seda kõnekamaks kujuneb looduse vaikus ja rahu, aastaaegade ühesugune turvaline vaheldumine, nii lihtsad, kuid samal ajal nii kõnekad loodusdetailid – ja Jaanus Vaiksoo oskab nende kõne noore lugejani tuua ning neile arusaadavaks ja elamuslikuks muuta. Tehnilise poole pealt on tegemist meisterliku vormivaldamisega, väljapeetud rütmitunnetuse ja kujunditajuga. Žürii meelest on tegemist läinud aasta parima ning kompositsioonilt ühtlaseima, läbimõelduima lasteluulekoguga.

Aidi Vallik
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

 

Piret Raud „Kõik minu sugulased“ 

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2018 — Piret Raud „Kõik minu sugulased“

Piret Raua „Kõik minu sugulased“ koondab 9 – 12-aastastele lastele kirjutatud lõbusaid raamiga seotud lühijutte, millest igaüks pajatab poiss Aadama suguvõsa omanäolisest liikmest. Mängulised ja tugeva absurdielemendiga lood on kirja pandud oskusliku tehnikaga, selge ja särava stiiliga, ning kannavad endas armastust ja lugupidamist elu erisuste ning erinevuste vastu. Need on armsad, heatahtlikud ja humoorikad, ja täiskasvanud lugeja jaoks hakkavad kahtlemata kaasa mängima lugude erinevad tähenduskihid, põnev alltekst ja leidlikud vihjed. Kindlasti on sellest raamatust hoopis rohkem avastada, kui lasteraamatutest tavaliselt, ning selles on midagi igas vanuses lugeja jaoks.

Aidi Vallik
Tartu Lapsepõlve auhinna žürii esimees

 

Fännikirjanduse piirimail ehk Lood ja järjed

Mis juhtub, kui lugejale väljamõeldud maailm väga armsaks saab? Aasta alul oli meie raamatukogus näitus „Fännikirjanduse piirimail”, mis püüdis anda ühe võimaliku vastuse. Näitusel oli teiste autorite poolt kirjutatud raamatujärgesid, omapärasest vaatepunktist ümberjutustusi, tuntud tegelaste seiklusi uutes maailmades, paroodiad ja/või muidu üsna otseselt mõnest raamatust ainest saanud teoseid. Üheks kriteeriumiks oli, et mõlemad, nii lähteteos kui see uus, on eesti keeles ilmunud eraldi raamatuna (vaid Shakespeare’i näidendite puhul sai erand tehtud), et need raamatud, mis tegelevad rohkem mõne autori elu kui loominguga, jäävad välja ning viimaks see enda äratundmine, et kas see lugu mängib kellegi motiividega piisavalt palju, et sinna näitusele mahtuda. Eks midagi jäi ikka kahe silma vahele, sestap, kui näete, et järgnevast nimekirjast on midagi puudu, andke palun teada.

  • Jane Austen „Uhkus ja eelarvamus” => Curtis Sittenfeld „Väärt mees”
  • Jeanne-Marie Leprince de Beaumont „Kaunitar ja koletis” => S. Aksakov „Tulipunane lilleke” => Epp Annus „Sina, Matilda” => Alex Flinn „Koletu: „Kaunitar ja koletis” tänapäeva New Yorgis”
  • Charlotte Bronte „Jane Eyre” => Emma Tennant „Adèle: „Jane Eyre’i” varjatud lugu” => Hilary Bailey „Mrs. Rochester: Romaani „Jane Eyre” järg” => Jasper Fforde „Eyre’i juhtum”
  • Carlo Collodi „Pinocchio” => Aleksei Tolstoi „Kuldvõtmeke” => Tor Age Bringsvaerd „Pinocchio paberid”
  • Edgar Rice Burroughs „Tarzan” => Edgar Rice Burroughs, Toomas Raudam „Tarzani seiklused Tallinnas” => Periskop „Tarzan Tallinnas laulupidul”
  • Agatha Christie Hercule Poirot’ raamatud => Sophie Hannah „Monogrammimõrvad: Uus Hercule Poirot’ lugu”, „Suletud kirst: Uus Hercule Poirot’ lugu”
  • Arthur Conan Doyle Sherlock Holmesi lood => Anthony Horowitz „Siidimaja: Uus Sherlock Holmesi romaan” => John Hall „Sherlock Holmes Rafflesi hotellis” => Val Andrews „Sherlock Holmes Baker streeti kummitus” => William Seil „Sherlock Holmes ja Titanicu tragöödia”
  • Daphne du Maurier „Rebecca” => Susan Hill „Proua de Winter” => Sally Beauman „Rebecca lugu”
  • Alexandre Dumas „Krahv Monte-Cristo” => Dumas-Mützelburg „Maailma isand: „Krahv Monte-Cristo” järg”
  • JAkob ja Wilhelm Grimm „Tuhkatriinu” => Paul-Eerik Rummo „Tuhkatriinumäng” => Marissa Meyer „Cinder”
  • Jaroslav Hašek „Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil” => Karel Vanek „Vahva sõduri Šveijki juhtumised Vene sõjavangis”
  • Homeros „Odüsseia” => Margaret Atwood „Penelopeia”
  • Stieg Larsson „Lohetätoveeringuga tüdruk”, „Tüdruk, kes mängis tulega”,”Purustatud õhuloss” => David Lagercrantz „See, mis ei tapa: Järg Stieg Larssoni Millenniumi triloogiale”, „Mees, kes otsis oma varju: Järg Stieg Larssoni Millenniumi sarjale”
  • Oskar Luts „Kevade” (ja „Suvi”, „Tootsi pulm”, „Argipäev” jt) => Mati Unt „Huntluts: Teoseid Oskar Lutsu motiividel” (Sisu: „Täna õhta viskame lutsu”, „Inimesed saunalaval”, „Oskar”) => Andrus Kivirähk „Kevadine Luts”
  • Friedrich Reinhold Kreutzwald „Kalevipoeg” => Enn Vetemaa „Kalevipoja mälestused” => Kerttu Rakke „Kalevipoeg” => Kristian Krisfeldt „Kalevipoeg 2.0”
  • Stephenie Meyer Videviku saaga („Videvik”, „Noorkuu”, „Päikesevarjutus”, „Koidukuma”, „Bree Tanneri lühike teine elu”) => E. L. James varjundite sari (Viiskümmend halli varjundit”, „Viiskümmend tumedamat varjundit”, „Viiskümmend vabastatud varjundit”, „Grey”, „Tumedam”)
  • Alan Alexander Milne „Karupoeg Puhh” => David Benedictus „Tagasi Saja Aakri Metsa”
  • Margaret Mitchell „Tuulest viidud” => Alexandra Ripley „Scarlett” (4-s osas) => Julia Hillpatrick „Rhett Butler: M. Mitchelli romaani „Tuulest viidud” ja A. Ripley romaani”Scarlett” järg”, „Scarletti viimane armastus” => Donald McCaig „Ruthi teekond: Margaret Mitchelli „Tuulest viidud” Mammy romaan”
  • Vladimir Nabokov „Lolita” => Pia Pera „Lolita päevik: Nabokovi romaani „Lolita” mõtteline järg”
  • Arto Paasilinna „Jänese aasta” => Tuomas Kyro „Kerjus ja jänes”
  • Charles Perrault „Punamütsike” => vennad Grimmid „Punamütsike” => Lehte Hainsalu „Seitse mütsikest” => Kiiri Saar „Punamütsike kakssada aastat hiljem” => Marissa Meyer „Scarlet”
  • Mario Puzo „Ristiisa” => Mark Winegardner „Ristiisa on tagasi: Uus romaan Corleonede perekonnast Mario Puzo ainetel” ja „Ristiisa kättemaks: Viimane romaan Corleonede perekonnast Mario Puzo ainetel”
  • Egon Rannet „Kivid ja leib” I => Egon Rannet, Vaike Rannet „Kivid ja leib” II => Vaike Rannet „Kivid ja leib” III, IV
  • J. K. Rowling Harry Porreti sari => Michael Gerber „Barry Totter ja häbematu paroodia”
  • Antoine de Saint-Exupéry „Väike prints” => Jean-Pierre Davidts „Väikese printse tagasitulek” => A. G. Roemmers „Noore printsi tagasitulek” => Ülo Pikkov „Vana prints”
  • William Shakespeare „Romeo ja Julia” => Andrus Kivirähk „Romeo ja Julia”
  • Willian Shakespeare „Talvemuinasjutt” => Jeanette Winterson „Sel pikal ajal: Ümberjutustatud „Talvemuinasjutt””
  • William Shakespeare „Tõrksa taltsutus” => Anne Tyler „Hapu tüdruk: William Shakespeare’i näidendi „Tõrksa taltsutus” ümberjutustus”
  • William Shakespeare „Veneetsia kaupmees” => Hward Jacobson „Shylock on mu nimi: William Shakespeare’i näidendi „Veneetsia kaupmes” ümberjutustus”
  • Jens Sigsgaard „Palle üksi maailmas” => Marlen Haushofer „Üksinda maailmas” => Thomas Glavinic „Öötöö” => Armin Kõomägi „Lui Vutoon”
  • Robert Louis Stevenson „Aarete saar” => Arthur D. Howden Smith „Portobello kuld: Robert Louis Stevensoni „Aarete saare” autoriseeritud eellugu”
  • Rex Stout Nero Wolfe’i lood => Robert Goldsborough’ uued lood Nero Wolfe’ist
  • Arkadi ja Boriss Strugatski „”Hukkunud Alpinisti” hotell” => Tõnu, Tõnu ja Tom Claude Trubetsky „”Hukkunud Alpinisti” hotelli müsteerium”
  • Anton Hansen Tammsaare „Põrgupõhja uus vanapagan” => Sulev Oll „Põrgupõhja viimane Jürka”
  • J. R. R. Tolkien „Kääbik” => A. R. R. R. Roberts „Kööbik” => Andrus Kivirähk „Retk läbi Euroopa”
  • J. R. R. Tolkien „Sõrmuste Isand” („Sõrmuse vennaskond”, „Kaks kantsi”, „Kuninga tagasitulek” => Kirill Ješkov „Viimane sõrmusekandja”
  • Herbert G. Wells „Ajamasin” => Stephen Baxter „Ajalaevad” => Félix J. Palma „Ajakaart”
  • John Wyndham „Trifiidide päev” => Simon Clark „Trifiidide öö”
  • Mitmed erinevad lood => Paul-Eerik Rummo „Kokku kolm juttu”, Peep Ehasalu „Printsid poisid”, Toomas Raudam „Uued Grimmi muinasjutud. Muinasjutt Bob Dylanist”, Robert Innocenti „Viimne võimalus”, Andrej Sapkowski „Viimane soov”, Roger Zelazny „Üksildane oktoobriöö”
  • Lisamaiuspalana tasub kindlasti sisse vaadata raamatukesse „Kirjanduslikud (eksi)rännakud Tartus”.

Tiina Sulg

Vahur Afanasjev “Serafima ja Bogdan”

Eraomandi mõiste on kogukondlike staroveride juures alati natuke ebamäärane olnud, kuid nähtavasti hakatakse just kolhoosikorra ajal varastamist loomulikuks pidama (lk. 153).

Staroverid, kes 17.sajandist saati on maailma lõppu oodanud, hakkavad kaotama usku- veel mitte Jumalasse endasse, kuid viimane kohtupäev paistab lükkuvat üha kaugemale (lk. 191).

Varemalt oli igas külas oma tola- inimene, kelle teod ja sõnad ajavad argipäeval naerma. Kolkjas, Kasepääl ja Voronjas enam korralikku tola ei ole, lolle, hulle ja joodikuid leidub aga seevastu küllaga (lk. 455).

Need 3 tsitaati iseloomustavad rahvakildu, keda olen alati pidanud Eesti tõeliseks venekeelseks rahvusvähemuseks. Kirde-Eesti venekeelne elanikkond tavatseb ka ennast kutsuda rahvusvähemuseks, kuid nende lugu mind ei kõneta. Nii seotud on nende lugu nõukoguliku venestamisega.

Peipsiveere vanausulisi aga olen alati omadeks pidanud. Olen nende kultuuri ja elu-olu püüdnud tutvustada ka oma lastele ja lastelastele. Eelmisel suvel veetsin 3 päeva oma laste peredega (16 inimest) reisil Luhamaa – Värska – Voronja – Kolkja – Alatskivi – Kasepää – Mustvee – Vasknarva. Paganama kahju, et mul ei olnud siis veel olemas Vahur Afanasjevi suurepärast raamatut peipsivenelaste elust ja saatusest. Oleksin osanud nende elust rääkida paremini Alatskivil ja Varnjas, Kolkjas ja Mustvees. Usun, et see raamat, aitab paremini mõista seda rahvakildu.

Vahur Afanasjev kinnitas ühes usutluses, et vanausulised ei ole väljasurev kultuur, sest šokk on üle elatud ja võetud vastutus traditsiooni ees. Vanausulised on aru saanud, et ei saa toetuda ei kolhoosile ega ka jumalale, vaid peab tuginema endale. Ja traditsioon on taas tõusmas.

Mul ei ole talle siinkohal midagi lisada.

Kalle Küttis

“Me armastame Maad 2. Viimane laev”

“Me armastame Maad 2. Viimane laev” — venekeelse ulme antoloogia, koostaja ja tõlkija Veiko Belials (Fantaasia, 2017).

Antoloogiasse on koondatud 12 lugu kosmose vallutamisest. Neist varaseim on ilmunud 1958. ja kõige uuem 2012. aastal.

Lood pakuvad lugejale mitmekihilisi avastusi. Esmajoones loomulikult autorite visiooni kosmilistes oludes ellujäämisel. Mõõtmatute vahemaade ületamiseks on loodud ioonmootorid ja teleportatsioon; sotsialiseerimisvõimalusi kosmilises tühjuses pakuvad orbitaaljaamade kõrtsid ning kosmoselaevadele projekteeritud raamatukogud ja puhketoad. Kuigi nüanssides loomulikult erinev, peegeldab pisut rohkem kui viiekümne aasta ajateljele mahtuv antoloogia võrdlemisi sarnast ettekujutust kosmiliste väljakutsete olemusest ja nende seljatamisest. Pole ka ime – reaaleluline kosmosevallutamine ei ole pärast külma sõja võidujooksu kuigivõrd edenenud.

Nõukogudeaegsete arusaamade äratundmine antoloogia varasemates lugudes on ajalooteadlikule lugejale järgmine põnev avastuskiht. Varasemate lugude kosmosealistamise progress on pehmelt öeldes optimistlik – teekond esimestest lendudest avakosmosesse kuni turistide vedudeni mahub reeglina ühe inimese eluea sisse. 1960. aastad, külma sõja aegse kosmose alistamise võidujooksu eredaim kümnend, lõi selleks optimismiks soodsa pinnase. Kosmose alistamine, täpselt nii nagu uudismaade üleskündmine või BAMi ehitamine, vajab aga paatoslikku ennastsalgavust. Ka seda neist lugudes leiab. Tänu ennastsalgavatele rajaleidjatele on tulevik helge – lendavad õhutaksod, toimivad kõiki mugavusi pakkuvad kosmosejaamad, kehtib sovhoosikord ja kõik teed viivad Moskvasse. Häda ja õnnetust kosmosehuntidele, kel ei õnnestu kangelaslikult oma elu ohverdada. Ühte sellist saatust kirjeldab Ilja Varšavski loos “Otsusta ometi, piloot!” 1971. aastal loodud Dmitri Bilenkini lugu “Tema Marss” pakub 1960. aastate kosmosevallutamise optimismile eriti halenaljakat finaali.

Mida uuemad lood, seda rohkem on fookuses inimene oma vajadustega. Paatoslikul eneseohverdusel on küll oma roll, ent selle saatjaks on nüüd eksistentsiaalne lahtimõtestatus. Kõrvalseisjale lubatakse lisaks imetlusele ja “oh-miks-küll-mina-tema-asemel-ei-olnud” kahetsuse kõrval ka kriitikat – elu väärib säästmist mitte ohverdamist. Väärtused on muutunud. “Maha võib jätta hukkunuid. Hüljatuid – mitte kunagi,” tõdeb autor Sergei Kazmenko lühiloos “Viimane laev”. Olga Larionova loos “Päike jõuab Veevalajasse” soovib vana kosmosehunt Sible oma viimased päevad veeta tundmatul, aga väga kauniilmelisel planeedil. Ta saab selle läbimõtlematu soovi eest hurjutada oma kaasreisijalt ning karistada autorilt.

Inimene ja kosmos suhte kõrval pakuvad osad autorid lugejale kaasaelamist kolmikmõjule: inimene, inimgrupp ja isoleeritud keskkond kosmilises tühjuses. Kir Bulõtšovi lühiromaanis “Kolmteist aastat teel” lisandub sellele veel üks tegelane – üle saja aasta teel olnud kosmoselaev “Antaios”, mille meeskonda vahetatakse teleportatsiooni teel seni, kuni juhtub saatuslik tõrge. Kogu olemasoleval meeskonnal tuleb ümber hinnata ambitsioonid, unistused ning tulla toime nii üksinduse kui ka üksiolemise sooviga.

Antoloogia kõige uuem lugu, “Eluskala kaugete vahemaade taha transportimise spetsiifika” keskendubki grupipsühholoogiale, pakkudes välja eriliselt küünilist lahendust. See on lugu, mida tuleb lugeda kaks korda, selleks, et hoomata loos väljenduva künismi mõju tuumani. Esimest korda lihtsalt kui närvesöövat põnevikku, teist korda teadmisega, mida tegelikult tähendab “eluskala”.

Antoloogia lõpuosa lood on kindlasti huvitavad lugeda ka neile, kes teaduslikku fantastikat eriliselt ei fänni, küll aga naudivad häid psühholoogilisi põnevikke.

Siinkirjutaja lemmik on aga ülalmainitud “Tema Marss”. Lisaks ühekorraga naerma ja nutma ajavale puändile kajastub see lugu toimetulekut väärtuste kokkupõrgetega, kusjuures autor ei asu kohtumõistja rolli ja laseb lugejal otsustada õige ja vale skaalal. Selle otsuse sünd aga ei sünni hõlpsalt ja laseb jutustusel veel kaua mõtteis keerelda, mis ongi ühe väga hea loo indikaatoriks.

Kersti Kivirüüt
ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja

Kauksi Ülle „ObiNizza“

Kes siis veel, kui mitte kagueestlane peaks lugema „ObiNizzat“.

Äratundmisrõõm oli mitutpidine – nägin vaimusilmas valgetes rättides paabasid ja teedasid kõrvu külavahel patseerivate pubekatega. Sügisest kevadesse läbi tuisu, läbi metsa ja rahvapidustuste ning argipäeva.

Kuidagimoodi on Ülle suutnud anda luuletustele maalähedase olemuse. Olgu selleks siis tõlketekst seto keelde või olustikuvärsid metropoliainetel. Kas ikkoq vaid naardaq?, küsib Ülle. Minu vanaema vastas seepeale – mis tan yks ikkoq, yks naardaq!

Pille Liblik